Viru Maakohus
Tsiviilasja menetlev kohtunik Menetluse liik
Andres Hallmägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. detsember 2017, Narva kohtumaja
Tsiviilasja number
2-17-982
Tsiviilasi
L P hagi N N ja M Š vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
9091,02 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: L P (IK XXX) Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandedvokaat Andres Vinkel
Kirjalik menetlus
Kostja I: N N (IK XXX) Kostja II: M Š (IK XXX) Kostjate lepinguline esindaja: vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir
Välja mõista L P kostjate N N ja M Š poolt kantud menetluskulud 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot. Välja mõista L P N N ja M Š kasuks viivis protsendina menetluskuludelt (360 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja riigi õigusabi kulud jätta hageja kanda vastavalt Viru Maakohtu 20.03.2017 määrusele. Välja mõista hagejalt L P riigituludesse vähem makstud riigilõiv 100 (ükssada) eurot. Võimaldada hagejal tasuda riigilõiv võrdsete osamaksetena alljärgnevalt: Esimene osamakse 50 eurot tuleb tasuda hiljemalt 15. veebruariks 2018. a. Teine osamakse 50 eurot tuleb tasuda hiljemalt 15. märtsiks 2018. a.
2-17-982 Riigilõiv tuleb tasuda Maksu- ja Tolliamet arvele: EE351010052031000004 SEB PANK; EE502200221014193355 SWEDBANK; EE401700017002872300 NORDEA PANK; EE873300333499990003 Panga nimetus DANSKE BANK. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99917700083926ning selgitus „L P riigilõiv“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kätte toimetada otsus menetlusosalistele. Edasikaebamise õigus Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagiavaldus ja hageja seisukohad Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 26.07.2004 kostjale I 190000 krooni (12143.21 eurot), mille kostja kohustus tagastama hiljemalt 01.09.2005 ning lisaks maksma igakuiselt intressi 3%. Kostja II allkirjastas 26.08.2004 käenduse, millega kinnitas, et kostja I on laenu saanud ja võttis kohustuse käendada laenu 190000 krooni (12143.21 eurot) ning lisaks 3% intressi kuus. Alates 02.11.2004 kuni 06.09.2008, andis kostjale I kostja II käendusel täiendavaid laenusid V T. Koos hageja antud laenuga moodustas kostja 2 käendatud laenude kogusumma kostjale I seisuga 06.09.2008 kokku 850800 krooni (54399 eurot). V. T asus alates 02.11.2004 laenama raha kostjale 1 hageja asemel seetõttu, et hageja seda rohkem teha ei soovinud, kuid kostja I vajas seda enda sõnade kohaselt oma äritegevuses, et saaks tagasi maksta ka hagejalt saadud laenu. 12.12.2010 väljastatud võlakirjas kinnitasid kostjad enda kohustuse suuruseks 1284000 krooni (82097 eurot). Võlakirja kohaselt kohustusid kostjad täitma kohustuse 2011 aasta jooksul, so hiljemalt 31.12.2011. 12.12.2010 võlakirjas sisalduv võlatunnistus hõlmas põhinõuet ja kokkulepitud intresse. 05.07.2012 esitas V. T kohtule hagi mõlema kostja vastu 12.12.2010 võlakirja alusel. Kuna V. T poolt kostjale I laenatud summad olid hageja laenatud summadest suuremad, siis aktsepteeris hageja V. T asjaajamist, mis seisnes ka hageja poolt antud laenu sissenõudmises tsiviilasja 2-12-26043 raames. Tsiviilasjas 2-12-26043 ei vaidlustanud kostja hageja nõude menetlemist V. T hagi alusel. 29.07.2015 jõustus tsiviilasjas 2-12-26043 kohtulahend,
2-17-982 millega mõisteti kostjatelt solidaarselt V. T kasuks välja põhikohustuse täitmata osale vastav summa ja viivised alates 01.01.2012. V. T nõue jäeti rahuldamata osas, milles ta nõudis kostjatelt int-ressi, kuna kohus leidis, et V. T oli raha laenates ettevõtja ning laenude vormistamise väidetavate minetuste tõttu ei ole tal õigust intressile. Hageja ei ole ettevõtja, mistõttu sellisel alusel kostjatelt intressi sissenõudmata jäämine rikub hageja õigust intressile vastavalt kokkulepetele. Pooled olid algselt kokku leppinud intressis 3% kuus, kuid 30.01.2011 kokkuleppest nähtub selle vähenda-mine 2%-le ning sellest hageja ka juhindub intressinõudes 2011. aasta eest. Kuna kostja I ei ole ei V. T ega hagejale täitnud kohustusi intressi maksmises osas, lasub vastav kohustus VÕS § 145 lg 1 alusel solidaarselt kostjatelt. Hageja palub kostjatelt välja mõista võlgnevus solidaarselt 9091,02 eurot ning menetluskulud jätta kostjate kanda. Hageja esitas 28.06.2017 seisukoha, et haginõue ei ole aegunud. Aegumine on peatunud, kuna võlakirja väljastades 12.12.2010 katkes aegumine TsÜS § 158 lg 1 alusel. 12.12.2010 võlakirjaga võttis kostja I kohustuse ja kostja II vastavalt käendas, tagastada laenatud raha koos intressidega hiljemalt 31.12.2011. Seega algas aegumine (sh hageja nõude) uuesti 01.01.2012, sest nõue (sh hageja oma) muutus sel päeval sissenõutavaks. Aegumine oleks lõppenud kolme aasta möödumisel, so 31.12.2014. V. T, kelle poolt kostjale I kostja II käendusel laenatud rahasumma oli hageja omast oluliselt suurem, esitas enda ja hageja nõuded laenude tagastamiseks ja intressi maksmiseks 05.07.2012, so kuue kuu jooksul aegumistähtaja algusest ja ligi 2,5 aastat enne aegumistähtaja möödumist. V. T nõue intresside maksimiseks jäi rahuldamata. Hageja aga, kelle nõude rahuldamist V. T nõudis, ei ole ettevõtja, mistõttu on tal jätkuvalt õigus intressile kuni päevani, mil hageja laenu põhiosa tagasi sai (V. T kohtuasja tulemusel). Kuna aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 hagi esitamisega, siis peatus 05.07.2012 V. T hagi esitamisega ka hageja nõude aegumine. Aegumine lõppes Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumisega asjas 2-12-26043 s.o. 29.07.2015. Kostjate seisukohad Kostjad hageja nõudeid ei tunnista, hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata, kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, sh need kindlaks määrata ja hagejalt välja mõista. Vastuse kohaselt 26.07.2004 (so tänaseks 12,5 aastata tagasi) laenas hageja kostjale I 12143,21 eurot. Tagasimakse tähtajaks oli määratud 01.09.2005.a (so tänaseks 11, 5 aastat tagasi). 26.08.2004. a käendas kostja II eelnimetatud kohustuse täitmist. Alates 02.11.2004 kuni 06.09.2008 andis kostjale I laenu V. T, laene käendas kostja II. Kõik lisakokkulepped (millised hõlmasid hageja laenu) sõlmis V. T hageja teadmisel ja heakskiidul. Viimase kokkuleppe alusel V. T pidi kostja I tasuma laenu kuni 31.12.2011 (so alates tänasest 5 aastat ja 3 kuud tagasi). Tsiviilasjas 2-12-26043 esitas V.T sissenõudmiseks kostjatelt ka hageja nõude – hageja teadmisel ja heakskiidul. Hageja ei olnud menetlusosaliseks. Hagejale on tagastatud laenu põhiosa, kuid on tasumata intress. Tsiviilasjas 2-12-26043 tehtud kohtulahend ei puuduta hagejat kuna ta ei ole menetlusosaliseks. Kostjate seisukohalt on alus hagi menetlemisest keelduda või jätta hagiavaldus läbivaatamata. Kostjad hageja nõuet ka sisuliselt ei tunnista ning see on täies ulatuses alusetu. Lisaks kostjad on seisukohal, et nõue on aegunud ja taotlevad aegumise osas vaheotsuse tegemist. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 01.09.2005.a ja tänaseks on sellest möödunud üle 12 aasta. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tulenev nõue aegub 3 aasta möödumisel. Käesolevaga kostjad taotlevad kohaldada aegumist ja jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Kostjad rõhutavad, et nad ei ole
2-17-982 hageja nõuet tunnistanud ning hageja intressinõue on arusaamatu ning tulenevalt TsÜS § 144 ja § 146 lg 1 aegunud. Kostjad leiavad, et arusaamatuks jääb hageja väide, et tsiviilasjas 2-12-26043 käsitleti ka tema nõuet, tema teadmisel ja heakskiidul ning intressi osas ei ole kohtuotsus talle siduv. Kostjatele on teadmata asjaolu, et V. T nõude menetlemisel oli hõlmatud ka hageja nõue. Juhul, kui see nii ka oleks on tegemist nõude loovutamisega hagejalt V. T kasuks. Nimelt hageja ise väidab, et see toimus tema heakskiidul. V. T esitas nõude mitte volitatud isikuna (või käsundisaajana) vaid nõude omanikuna. Seega, kui asuda seisukohale, et V. T esindas kohtumenetluses L. P on tegemist sama nõudega ja samade pooltega, mis välistab uue menetluse sama aluse ja esemega. Juhul, kui V. T omandas nõudeõiguse on hageja nõude osas asjasse puutumatu. Vähemalt jääb arusaamatuks, mida ja kuidas loovutati. Rõhutame, et tsiviilasjas 2-12-26043 esitati nõue ka intressi väljamõistmiseks, milline jäi rahuldamata ning millist kostjad ei tunnistanud. Seega on kummaline olukord, kus hageja teadmisel ja heakskiidul nõuti tema kasuks tsiviilasjas 2-12-26043 põhivõlgnevust, viivist ja intressi ning nüüd peaks sama nõuet jälle menetlema. Kohus tegi kohtulahendi, milline on jõustunud. Hageja on pöördunud sama hagi nõudega (sh esemega ja alusel) kohtu poole. Kostjad paluvad jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivina teha asjas vaheotsus, millisega jätta hagi rahuldamata seoses aegumisega. Jätta kostjate menetluskulud hageja kanda. Määrata menetluskulud kindlaks ja mõista need välja hagejalt kohustusega tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse või määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.
Kohus, tutvunud hagiavalduse ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Esmalt võtab kohus seisukoha 12.12.2010 ja 30.01.2011 sõlmitud võlatunnistuste suhtes. Tsiviilasjas nr 2-12-26043 on olnud hagejaks V T ning kostjateks N N ja M Š. Hagi aluseks oli 12.12.2010 sõlmitud võlatunnistus ning kostja II poolt kinnitus, et kohustub tasuma kostja I kohustuse. Samuti nõudis nimetatud menetluses hageja ka intressinõuet, mis tulenes samast võlatunnistusest. Kohus analüüsis oma otsuses võlatunnistusest tulenevaid nõuded ning rahuldas nõude osaliselt, samuti andis kohus hinnangu intressivõla nõude suhtes. Antud tsiviilasjas on hageja tuginenud samadele võlatunnistustele, millest tulenevalt leiab, et kuna intressid on maksmata kostjate poolt ning tsiviilasja nr 2-12-26043 raames neid välja ei mõistetud seoses sellega, et nimetatud tsiviilasjas tuvastati, et hageja tegeleb kutsetegevusega, siis käesolevas tsiviilasjas kujuneb intressinõue kostjate vastu seisuga 01.01.2011.a. 6176,65 eurot. Kohus leiab, et sama ese on olnud kohtumenetluses, mille suhtes on jõustunud kohtuotsus. Seega antud tsiviilasjas ei saa kohus anda hinnangut nimetatud võlatunnistuste suhtes, kuna tsiviilasjas nr 2-12-26043 on kohtu hinnang antud, mistõttu samu tõendeid käesoleva tsiviilasjas nõude aluseks võtta ei saa. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas hageja nõue on aegunud. Kostjad taotlesid menetluses aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist. Hagejas poolt on kohtule esitatud võlakirjad, mis on sõlmitud 26.08.2004 aastal kostjate poolt. Nimelt kostja I kinnitab, et sai laenu 190 000 krooni ning kostja II kinnitab, et kohustub nimetatud
2-17-982 summat käendama. Kohustuse tasumise tähtaeg saabus võlakirja ja käenduse kohaselt 01.09.2005. Kostjad kinnitavad, et võlgnevuselt tasutakse intressi 3% kuus. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Antud juhul on nõue muutunud sissenõutavaks 01.09.2005. Ebaõige on hageja väide, et aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel hagi esitamisega tsiviilasja nr. 2-12-26043. Kohus pöörab veelkord tähelepanu asjaolule, et nimetatud hagiavalduse ese ei puudutanud käesolevat nõuet, samuti ei ole tsiviilasjas nr 2-12-26043 nõutud käesoleva tsiviilasja hageja võlgnevust. Asjaolu, et juhtumisi olid samad kostjad, kes said laenu hageja soovitusel kolmandalt isikult, ei peata aegumist. Antud juhul on tegemist nõude aluseks 2004. aastal sõlmitud võlakirjadega, mille alusel ei ole kohtu poole pöördutud võlgnevuse nõudega, mistõttu aegumistähtaeg algas nõude sissenõuetavaks muutumisega s.o 01.09.2005 (TsÜS § 147 lg 1). Kostjad ei ole hageja nõuet tunnistanud, ei ole võlgnevust tasunud, samuti ei ole intresse tasutud ning muu teoga andnud nõude tunnustamisest teada, seega ei ole ka nõude aegumine katkenud. Kuna hageja ei ole antud võlatunnistustest lähtuvalt nõuet kohtusse varem esitanud, siis ei ole ka aegumine peatunud TsÜS § 160 mõttes. Eeltoodu alusel jätab kohus hagi täies ulatuses rahuldamata, kuna hagi ei ole esitatud kohtusse õigeaegselt, mistõttu nõue on aegunud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab hagi rahuldamata, järelikult kannab poolte menetluskulud hageja L P. Vastavalt maakohtu 21.03.2017. a määrusele, sai hageja menetlusabi ning kohustati hagejat tasuma riigilõiv summas 550 eurot osade kaupa. Detsembrikuu seisuga on hageja poolt tasumata veel 100 eurot. 20.03.2017 määrusega tsiviilasjas määrati hagejale riigi õigusabi riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustusega. Vastavalt TsMS § 190 lg 1 ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Sama paragrahvi 4. lõike järgi kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 190 lg 7 järgi võib kohus mõjuval põhjusel ette näha kulude riigituludesse tasumise osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt jäävad kostja menetluskulud hageja kanda (TsMS § 190 lg 1), hageja esindaja riigi õigusabi kulud jäävad hageja enda kanda vastavalt 20.03.2017 määrusele. 100 eurot riigilõivu mõistab kohus hagejalt välja riigituludesse, kuid kohaldab TsMS § 190 lg 7 ja võimaldab tasuda osamaksetena.
2-17-982 Kostjate menetluskuludeks on esindaja tasu, mis koosneb hagiavaldusega tutvumist, nõupidamisest ning vastuse koostamist, kokku 3 tundi, tunnihindega 120 eurot. Seega moodustavad kostjate menetluskulud 360 eurot, mille hüvitamise kohustus lasub hagejal. Kostja palub hagejalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 2. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks viivis tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.