Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. detsember 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-7498
Tsiviilasi
A.P. hagi Eesti Vabariigi vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
20 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 31. märtsi 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.P. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): A.P. (isikukood XXX), esindaja advokaat Irina Gromtsev Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) (registrikood 70008144), esindaja Villiam Linder
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 31. märtsi 2017 otsus muutmata.
2.Jätta A.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
3.Jätta A.P. le riigi õigusabi kulud ja menetlusabi andmisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Muus osas jätta menetluskulud A.P. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.P. (hageja) esitas Eesti Vabariigi (kostja) vastu hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 20 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt kannab hageja karistust Viru Vanglas. 10.06.2015 paigaldati hagejale vanglas hambaarsti vastuvõtul ajutine hambaplomm. Sama aasta juuli lõpus ajutine plomm lagunes, hammas hakkas valutama ja hamba teravad servad vigastasid hageja põske. Hageja ei saanud normaalselt toitu närida ega valu tõttu magada. Hageja pöördus alates augustist 2015 korduvalt oma kontaktisiku poole, et saada hambaarsti vastuvõtule, kuid tema taotlused jäid tulemuseta. 14.08.2015 taotles hageja vanglalt kiiremas korras hambaarsti vastuvõtule pääsemist. 31.08.2015 vastuses teatas vangla, et hageja on registreeritud hambaarsti vastuvõtule 03.11.2015. 03.11.2015 hagejat hambaarsti vastuvõtule ei viidud. 09.11.2015 esitas hageja vanglale päringu ära jäänud hambaarsti vastuvõtu kohta. 17.11.2015 eemaldas hageja ise seoses väljakannatamatu valuga hamba teravad servad ja torkis iget, et sealt mäda välja lasta. Õigeaegse arstiabi osutamata jätmise tõttu tundis hageja pidevat valu, tema ige läks paiste ja sinna kogunes mäda. Hageja kannatas füüsiliselt ning samuti tundis hirmu, et põletiku korral võivad kaasneda tõsised tagajärjed tema tervisele ja võimalik, et ka elule. Perioodil alates 2015 augustist kuni 2015 novembrini oli hagejal kestev terviseprobleem, mille põhjuseks oli lagunenud hammas. Vangla meditsiiniosakond oli hageja terviseprobleemist teadlik, kuid ei võtnud midagi ette.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud ühtegi VÕS § 127 välja toodud kahjunõude rahuldamise eeldustest, s.o kohustatud isiku õigusvastane tegevus või tegevusetus, kahju faktiline tekkimine ning põhjuslik seos teo ning tagajärje vahel. Riigikohus on oma 08.04.2011 lahendis nr 3-2-1-171-10 põhjalikult käsitlenud tervishoiuteenuse osutamisel tekkida võiva kahju hüvitamist ning kostja on seisukohal, et käesoleval juhul ei kinnita ükski ei hagis esitatud ega kostjale teada olev asjaolu hagejale kahju tekkimist. Hageja ei ole väitnud, et tal oleks tekkinud tervisekahju, tuginetud on ainuüksi väidetava moraalse kahju tekkimisele (valu ja kannatused). Patsiendi kohustuseks on tõendada, et tervishoiuteenuse osutaja tegevus/tegevusetus sisaldas raviviga ja et selle tagajärjel tekkis patsiendil kahju. Patsient peab põhistama, miks ta leiab, et teistsuguse (väidetavalt õige) ravi korral ei oleks kahju tekkinud (3-2-1-171-10 p 16). Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud ühtegi eelmainitud kohustuslikku elementi.
Hageja on hagis välja toonud, et VangS § 53 lg 1 kohustab vanglat tagama kinnipeetavatele ööpäevaringne vältimatu abi, samas ei ole hagis esitatud tõendeid TTKS § 5 kohase hageja vältimatu abi vajaduse kohta. Väidetav abstsess igemes, mille kohta puuduvad igasugused tõendid, selliseks vajaduseks ilmselgelt ei liigitu. Kostja asus seisukohale, et kaebaja tervisekaardist ja hambaravikaardilt nähtuvad andmed, samuti hageja tegelik käitumine, muudavad hageja väited põletiku ja pideva hambavalu kohta ebausaldusväärseks. Kostja viitas asjaolule, et hagejat on praktiliselt igapäevaselt üle vaadanud tervishoiutöötaja, kellele ei oleks väidetav paistes põsk tähelepanuta jäänud, samuti asjaolule, et kui hagejal oleks tõesti olnud väidetav tugev hambavalu, siis ei oleks usutav, et 24.11.2015 oleks hageja loobunud hambaarsti teenusest, eelistades üldarsti vastuvõtule minekut. Määrava tähtsusega on asjaolu, et 08.12.2016 hambaarsti vastuvõtul asetati hageja hambale 36 ainuüksi täidis ning muud ravi hammas ei vajanud. Kui hagejal oleks tegelikkuses esinenud tema väidetavad vaevused – mädakolded, valu (st põletik) – siis on kostja hinnangul üldteada, et hammas vajab ulatuslikumat, sh juureravi. Kuna hageja sellist ravi ei vajanud, siis ei saanud tal esineda samuti tema väidetud vaevusi. Kui vastaks tõele hageja väide, et ta murdis hamba servad igemeni maha, siis ei oleks talle 08.12.2015 saanud enam samale hambale asetada täidist. Hageja ei ole vastupidist ka tõendanud. Kostja on ühtlasi seisukohal, et viis kuud olnud nn ajutine täidis ei kahjustanud hageja tervist, arvestada tuleb ka asjaoluga, et hambaravi on ressursikulukas tegevus, mis vajab finantsplaneerimist ning eeskätt on vajalik tegeleda patsientidega, kelle vaevused on tõsisemad.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 31.03.2017 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud seoses hagejale menetlusabi andmisega jättis kohus Eesti Vabariigi kanda. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Hagis esitatud asjaoludest saab samuti järeldada, et hageja nõuab kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt. Maakohus on seisukohal, et ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju. Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seetõttu, et kostja jättis peale ajutise plommi paigaldamist ja ajutise plommi lagunemist 2015. a juuli lõpus õigeaegselt hagejale ravi osutamata. Seetõttu tekkis hagejale suus põletikuline protsess, mis põhjustas hagejale hingelisi üleelamisi ja kannatusi, mida oleks saanud ära hoida, kui kostja oleks õigeaegselt alalise täidise paigaldanud ja õigeaegselt ravi osutanud. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks peale ajutise plommi lagunemist tekkinud põletikuline protsess, mis põhjustas hagejale mittevaralist kahju. Kohus tugines hagejat ravinud tunnistaja I. Tuisk ütlustele ja hageja ravikaardile, kust nähtub, et hageja pöördus hagis märgitud perioodil väga tihti erinevate probleemidega arstide poole ning arstide külastusel pidanuksid arstid ilmselgelt märkama paistes põske või iget. Hageja on nimetatud perioodil 63 korda keeldunud meditsiinilisest läbivaatusest. Ei ole tõenäoline, et isik, kes väidab, et eelpool nimetatud perioodil kannatas füüsiliselt ning samuti tundis hirmu, et põletikul võivad olla tema tervist või isegi elu ohustavad tagajärjed, keeldub meditsiinilisest läbivaatusest. Kohus ei välistanud, et ajutise plommi lagunemisel võis hageja ka aeg ajalt seoses sellega valu tunda, kuid seda olukorda ei saa lugeda raviveaks TTKS § 2 lg 1 mõttes. Hageja hammaste probleemi puhul ei olnud tegemist kohtu hinnangul niisuguse erijuhtumiga, mis vajanuks juba esmasel pöördumisel erakorralist sekkumist. Küll aga võis hageja ise oma mõtlematu käitumisega, kui ta väidetavalt küünekääridega hambaservi murdis ja iget kirjaklambriga torkis, endale kahju tekitada, sh valu põhjustada.
Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal väidetava kahju tekkimise põhjuslikku seost ning ta ei ole põhistanud, miks ta arvab et hiljemalt kahe nädala möödumisel ajutise plommi paigaldamisest ei oleks kahju tekkinud. Kostja tervishoiuteenuse osutajana on tõendanud, et hagejale on ilmselt tavapärasest enam tervishoiuteenuseid osutatud ja kahju ei tekkinud ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos ravivea ning võimaliku kahju vahel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 20 000 eurot või mõistlik summa kohtu enda äranägemisel. Apellant on seisukohal, et vastustaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi, kuna tema süül jäeti apellandile õigeaegselt ravi määramata. Maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel üldse pööranud tähelepanu ega andnud hinnangut asjaolule, et hageja ei sattunud kostja süül hambaarsti vastuvõtule 03.11.2015, millega rikkus TsMS § 442 lg 8 sätteid. See, et ajutine plomm lagunes ning hamba teravad servad hakkasid põske kriimustama, on tõendatud apellandi kirjalike pöördumistega kostja poole 16.07.2015, 14.08.23015, 07.09.2015 ja 09.11.2015, kus ta avaldas soovi pääseda hambaarsti vastuvõtule ja kirjeldas oma tervislikku seisundit. Kui hagejale oleks õigeaegselt osutatud arstiabi, siis hageja ei oleks kannatanud valulikke tunnetusi, hingelisi kannatusi, st, hagejale ei oleks tekkinud mittevaralist kahju. Seepärast peab hageja ebaõigeks kohtu järeldust, et ta ei ole tõendanud mittevaralise kahju olemasolu ja põhjuslikku seost kahju ja ravi mitteõigeaegse määramise vahel.
5.Kostja (vastustaja) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kosta palub hageja menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostjal puuduvad menetluskulud, mille väljanõudmist hagejalt taotleda. Kostja on seisukohal, et hageja apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Apellatsioonis ei ole välja toodud uusi sisulisi asjaolusid võrreldes algse hagiga ning neile on vangla vastanud, vastustaja jääb eelnevalt väljendatud seisukohtade juurde. Kostja ei pea põhjendatuks apellandi etteheidet, nagu ei oleks maakohus tähelepanu pööranud 03.11.2015 olukorrale. Hageja ei väitnud menetluses, et just nimelt või ainult selle kuupäeva sündmus oleks hagejale tekitanud kahju – hageja tugines hagis hamba 3-6 ravile kui tervikule, millel tema nõue põhines. Maakohtu otsusel ei ole ka muid apellatsioonkaebuses esitatud puudusi. Maakohus on õigesti märkinud, et asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hagejal oleks tekkinud põletikuline protsess.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 vajalikuks neid oma otsuses korrata.
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Hageja leiab, et kostja vastutab hagejale mittevaralise kahju tekitamise eest seetõttu, et hagejale jäeti kostja süül õigeaegselt ravi määramata (VÕS § 770 lg 1). Hageja on seisukohal, et kui hagejale oleks õigeaegselt arstiabi osutatud, ei oleks hageja pidanud taluma valu ja hingelisi kannatusi. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude tervishoiuteenuse osutamise raames õigeaegse arstiabi osutamata jätmise lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Hageja nõustub nimetatud maakohtu seisukohaga. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe vangla tervishoiutöötaja poolt tervishoiuteenuse osutamisel. Tervishoiuteenus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 esimese lause järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 1 esimeses lauses sätestatakse, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Sama sätte lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg-te 1 ja 2 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavuse ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Järelikult leidis maakohus õigesti, et tervishoiuteenuse osutamise raames õigeaegselt arstiabi osutamata jätmist saab lugeda tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Hagi rahuldamiseks peab hageja seega tõendama, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkus kohustust, ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
8.Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha, kas kostjale saab ette heita hageja hammaste ravimise kohustuse täitmisega niisugust viivitamist või kohustuse ebapiisavat täitmist, mis annaks aluse mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise hüvitise. Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seetõttu, et kostja jättis peale ajutise plommi paigaldamist ja ajutise plommi lagunemist 2015. a juuli lõpus õigeaegselt hagejale ravi osutamata, mistõttu hagejal tekkis suus põletikuline protsess, mis põhjustas hagejale hingelisi üleelamisi ja kannatusi, mida oleks saanud ära hoida, kui kostja oleks õigeaegselt alalise täidise paigaldanud ja õigeaegselt ravi osutanud.
8.1.Hageja leiab, et tervishoiuteenuse osutamine ei olnud õigeaegne, kuna hagejat ei viidud 03.11.2015 hambaarsti vastuvõtule. Kostja on maakohtu istungil kinnitanud, et hagejale lubati 03.11.2015 hambaarsti aega. Pooled ei vaidle, et hageja sai tegelikult hambaravi 08.12.2015. Küll aga ei ole hageja väitnud, et mittevaraline kahju oleks jäänud tekkimata siis, kui teda oleks viidud 03.11.2015 hambaarsti vastuvõtule. Hageja väidab, et terviseprobleem kestis ajavahemikus 2015. a augustist kuni 2015. a novembrini (I kd, tl 89). Seega on hageja väited vastuolulised osas, mis puudutab 03.11.2015 arsti vastuvõtu ärajäämist. Ühelt poolt väidab hageja, et kui teda oleks viidud 03.11.2015 vastuvõtule, siis oleks hambaravi osutamine toimunud õigeaegselt, teiselt poolt väidab, et vaevused ja valu kestsid juba varem. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu alusel ei saa asuda
seisukohale, et hagejale tekkis väidetav kahju 03.11.2015 arsti vastuvõtu ärajäämise tõttu, ka ei ole hageja ise seda üheselt väitnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendavas osas 03.11.2015 arsti vastuvõtu ärajäämise käsitlemata jätmine ei ole kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemist.
8.2.Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et hagejal oleks pärast ajutise plommi lagunemist tekkinud põletikuline protsess ning seetõttu tekkinud mittevaraline kahju. Hageja väidab, et asjaolu, et ajutine plomm lagunes ning hamba teravad servad hakkasid hageja põske kriimustama, on tõendatud hageja kirjalike pöördumistega kostja poole (16.07.2015, 14.08.2015, 07.09.2015, 09.11.2015), kus hageja avaldas soovi pääseda hambaarsti vastuvõtule ning kirjeldas oma tervislikku seisundit. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks peale ajutise plommi lagunemist põletikuline protsess tekkinud. Seda ei tõenda ka hageja enda kirjalikud selgitused selle kohta. Hageja ravikaardilt nähtub, et hageja pöördus hagis märgitud perioodil väga tihti erinevate probleemidega arstide juurde. Muu hulgas pöördus hageja kurguvalu kaebusega arstide juurde 24.10.2015, 24.11.2015, 25.11.2015. Arstid pidanuks hageja kurku kontrollides märkama paistes põske või põletikulist iget, kuid ravikaardilt seda ei nähtu. Samuti on õige maakohtu poolt märgitu, et hageja võis ise oma käitumisega (väidetav hambaservade murdmine küünekääridega ning igeme torkimine kirjaklambriga) endale valu tekitada. Lisaks on tunnistaja I. Tuisk on selgitanud, et „Juhul, kui 17. novembril oli väidetavalt põletik ja mäda, siis
8.detsembril oleks seda kindlasti näha olnud.“ Pärast 03.11.2015 hambaarsti vastuvõtu ärajäämist oli hagejal võimalik külastada hambaarsti 24.11.2015, s.o kolm nädalat esialgsest visiidi ajast hiljem, mida ei saa pidada asjaolusid arvestades ebamõistlikult pikaajaliseks viivituseks. Hageja ravikaardilt on näha, et hambaarsti plaaniline vastuvõtt pidi toimuma 24.11.2015, kuid hageja pöördus hambaarsti kabinetti ning teatas, et läheb samal ajal üldarsti vastuvõtule ning soovib uut hambaarsti aega, milleks sai 08.12.2015. Seega oli hagejal võimalik hambaravi saada varem kui 08.12.2015. Asjaolu, et hageja otsustas hambaravi edasi lükata, näitab, et ka hageja ise ei hinnanud oma hambaravi vajadust sedavõrd vältimatuks, nagu ta hagiavalduses väidab. Eeltoodule tuginedes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud kostja poolt talle kahju tekitamise. Seega jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata.
9.Viru Maakohtu 20.06.2016 määrusega anti A.P. le riigi õigusabi kulude hüvitamise kohustuseta. Viru Maakohtu 14.10.2016 määrusega anti hagejale menetlusabi ning ta vabastati täielikult riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus luges apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi andmise jätkuvaks. Seetõttu jäävad A.P. menetlusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. Muus osa jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.