2-16-7498
Kohtuasja number
2-16-7498
Otsuse tegemise aeg ja koht
31 märts 2017, Jõhvi
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Olev Mihkelson
Kohtuasi
A. P. hagi Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Hagihind 20 000 eurot.
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised esindajad
ja
13.märtsil 2017
nende Hageja: Hageja lepinguline esindaja Kostja:
A. P. (IK xxx, asukoht: xxx) advokaat Irina Gromtsev
Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu, asukoht: Tuuslari tn 20 Kohtla-Järve) ja tema lepinguline esindaja Agu Rillo
menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
samas ei ole hagis esitatud tõendeid TTKS § 5 kohase hageja vältimatu abi vajaduse kohta. Väidetav abstsess igemes, mille kohta puuduvad tõendid, selliseks vajaduseks ilmselgelt ei liigitu. Seda tõendab väljavõte hageja tervisekaardist ning hageja hambaravikaardi koopia. Hageja väidab, et 17.11.2015 muutus hambavalu väljakannatamatuks, tekkis mädaabstsess, põsk läks paiste ja veritses koos hambaga. Kostja on seisukohal, et kaebaja tervisekaardist ja hambaravikaardilt nähtuvad andmed, samuti hageja tegelik käitumine muudavad hageja väited põletiku ja pideva hambavalu kohta ebausaldusväärseks. Siinkohal viitab kostja asjaolule, et hagejat on praktiliselt igapäevaselt üle vaadanud tervishoiutöötaja, kellele ei oleks väidetav paistes põsk tähelepanuta jäänud, samuti asjaolule, et kui hagejal oleks tõesti olnud väidetav tugev hambavalu, siis ei oleks usutav, et 24.11.2015 oleks hageja loobunud hambaarsti teenusest, eelistades üldarsti vastuvõtule minekut. Lisaks on kostja hinnangul määrava tähtsusega asjaolu, mille üle puudub mh sisuline vaidlus, et 08.12.2016 hambaarsti vastuvõtul asetati hageja hambale 3-6 ainuüksi täidis ning muud ravi hammas ei vajanud. Kui hagejal oleks tegelikkuses esinenud tema väidetavad vaevused – mädakolded, valu (st põletik) – siis on kostja hinnangul üldteada, et hammas vajab ulatuslikumat, sh juureravi. Kuna hageja sellist ravi ei vajanud, siis ei saanud tal esineda samuti tema väidetud vaevusi. Kui vastaks tõele hageja väide, et ta murdis hamba servad igemeni maha, siis ei oleks talle 08.12.2015 saanud enam samale hambale asetada täidist. Hageja ei ole vastupidist ka tõendanud. Hageja väidab, esitamata enda väite kinnituseks tõendeid, et vangla meditsiiniosakond ei osutanud talle õigeaegselt arstiabi. Kostja hageja väitega ei nõustu. Oma käitumisest vanglas, mis seisneb vangla korra pidevas rikkumises ning mille käigus tuleb ametnike poolt hageja suhtes kasutada jõudu ja erivahendeid, tulenevalt vaatab tervishoiutöötaja hagejat praktiliselt igapäevaselt üle. Kostja on samuti seisukohal, et viis kuud olnud nn ajutine täidis ei kahjustanud hageja tervist, arvestada tuleb mh asjaoluga, et hambaravi on ressursikulukas tegevus, mis vajab mh finantsplaneerimist ning eeskätt on vajalik tegeleda patsientidega, kelle vaevused on tõsisemad. Hageja väited hirmu kohta on ilmselgelt ülepaisutatud, erinevad viited ebamugavustundele võisid olla põhjustatud pigem asjaolust, et hageja avaldab ametnikele füüsilist vastupanu ning tema suhtes on ametnikud olnud sunnitud kasutama vahetut sundi. Kostja on kokkuvõtteks seisukohal, et hagi üldsõnalisus ning tõendamatus ei võimalda kostjal hagile täpsemaid vastuväiteid esitada. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjal ei ole käesolevas menetlusetapis kulusid, mille rahalist kindlaksmääramist nõuda.
Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel. Hagis esitatud asjaoludest saab samuti järeldada, et hageja nõuab kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest tulenevalt. Hageja väitel ei osutanud kostja talle neile nõuetele vastavat teenust, sest jättis peale ajutise plommi paigaldamist alalise täidise paigaldamata, ajutine plomm lagunes ca pooleteise kuu pärast. Hammas hakkas valutama ja hamba teravad servad vigastasid hageja põske, hageja ei saanud normaalselt toitu närida ja valu tõttu magada. Maakohus leiab, et tervishoiuteenuse osutamise raames õigeaegset arstiabi osutamata jätmist saab lugeda ülalmärgitud tervishoiuteenuse osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks. Maakohus on seisukohal, et ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju. Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 järgi eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Nii enne 31. detsembrit 2010 kehtinud VÕS § 130 lg 2 kui ka 31. detsembril 2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Kohus arvestab otsuse tegemisel ka seda, et VÕS § 134 lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kostja peaks VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Sellest tulenevalt peab just tervishoiuteenuse osutamisel tehtud raviviga olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju tekkinud. Hageja väitel tekkis tal mittevaraline kahju seetõttu, et kostja jättis peale ajutise plommi paigaldamist ja ajutise plommi lagunemist 2015 juulikuu lõpus õigeaegselt hagejale ravi osutamata, mistõttu hagejale tekkis suus põletikuline protsess, mis põhjustas hagejale hingelisi üleelamisi ja kannatusi, mida oleks saanud ära hoida, kui kostja oleks õigeaegselt alalise täidise paigaldanud ja õigeaegselt ravi osutanud. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejal oleks olnud peale ajutise plommi lagunemist põletikuline protsess tekkinud, mis põhjustas hagejale mittevaralist kahju. Kohus tugineb siinjuures hagejat ravinud I.Tuisk ütlustele ja hageja ravikaardile, kust nähtub, et hageja pöördus hagis märgitud perioodil väga tihti erinevate probleemidega arstide poole ning arstide külastusel pidanuks arstid kahtlemata märkama paistes põske või iget. Tähelepanuväärne on seejuures, et hageja on nimetatud perioodil 63 korda keeldunud meditsiinilisest läbivaatusest. Ei ole tõenäoline, et isik, kes väidab, et eelpool nimetatud perioodil kannatas füüsiliselt ning samuti tundis hirmu, et põletiku korral tema tervisel ja võimalik, et ka elul võivad olla tõsised tagajärjed, keeldub meditsiinilisest läbivaatusest. Kohus ei välista, et ajutise plommi lagunemisel võis hageja ka aeg ajalt seoses sellega valu tunda, kuid seda olukorda ei saa lugeda raviveaks TTKS § 2 lg 1 mõttes. Hageja hammaste probleemi puhul ei olnud tegemist kohtu hinnangul mingi eri juhtumiga, mis vajanuks juba esmasel pöördumisel erakorralist
sekkumist (hagis viidatud hamba puhul oli tegemist suretatud hambaga). Küll aga võis hageja ise oma mõtlematu käitumisega, kui ta väidetavalt küünekääridega hambaservi murdis ja iget kirjaklambriga torkis, endale kahju tekitada sh valu põhjustada. Maakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal väidetava kahju tekkimise põhjuslikku seost ning ta ei ole põhistanud, miks ta arvab et hiljemalt kahe nädala möödumisel ajutise plommi paigaldamisest ei oleks kahju tekkinud. Maakohus leiab, et kostja tervishoiuteenuse osutajana on veenvalt tõendanud, et hagejale on ilmselt tavapärasest enam tervishoiuteenuseid osutatud ja kahju ei tekkinud tema ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos ravivea ning võimaliku kahju vahel. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Kui tervishoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervishoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õigeaegselt ravi määramata. Seejuures tuleb kerge hooletuse puhul hüvitada VÕS § 127 lg 3 järgi üksnes kahju, mida kahju tekitaja nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal.
/allkirjastatud digitaalselt/ Olev Mihkelson Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.