OÜ Brändikultuur hagi EU Trading Group OÜ vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.04.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
OÜ Brändikultuur apellatsioonkaebuse hind 3032,90 eurot ja EU Trading Group OÜ apellatsioonkaebuse hind 3032,90 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Brändikultuur ja EU Trading Group OÜ apellatsioonkaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ Brändikultuur (registrikood: 11125868), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja: EU Trading Group OÜ (registrikood: 14004326), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 20.04.2017 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis OÜ Brändikultuur viivise nõude rahuldamata.
EU Trading Group OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon:
4.1.OÜ Brändikultuur hagi EU Trading Group OÜ vastu rahuldada osaliselt.
1(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947
4.2.Välja mõista EU Trading Group OÜ-lt OÜ Brändikultuur kasuks 3032,90 eurot ja viivis 3032,90 eurot.
4.3.Jätta rahuldamata OÜ Brändikultuur hagi EU Trading Group OÜ-lt põhivõla 14,40 eurot ja viivise 14,40 eurot saamiseks.
4.4.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta EU Trading Group OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulud kuuluvad TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks määramisele pärast tsiviilasja menetlust lõpetava lahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 kohaselt maakohtu poolt. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.30.12.2016 esitas OÜ Brändikultuur maksekäsu kiirmenetluse avalduse EU Trading Group OÜ vastu 6094,60 euro saamiseks. Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond tegi võlgnikule 21.11.2016 makseettepaneku. 09.12.2016 esitas võlgnik vastuväite makseettepanekule. 30.12.2016 lõpetas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetluse ja andis OÜ Brändikultuur nõude EU Trading Group OÜ vastu üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.13.01.2017 esitas OÜ Brändikultuur hagi EU Trading Group OÜ vastu põhivõla 3047,30 eurot ja viivise 3047,30 eurot saamiseks.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 21.03.2016 leping konstruktsioonide tootmiseks, transportimiseks ja paigaldamiseks. Lepingu järgi pidi hageja teostama tööd ja kostja maksma hagejale tasu 4275 eurot. Lepingu p 3.4. kohaselt lepiti tasumisega viivitamise juhuks kokku viivis arvestusega 1% tasumata summalt päevas. Tööde teostamise käigus soovis kostja muuta algselt kokkulepitud tingimusi, mille tulemusena suurenes töö maksumus 401,92 euro võrra (tasu kokku 4676,92) ja pikenes tööde teostamise tähtaeg.
4.Hageja teostas kõik tööd kohaselt ja tähtaega järgides, kuid kostja jättis tööde eest tasumata 3047,30 eurot.
5.Seoses lepingust tuleneva põhivõla tasumata jätmisega tekkis kostjal lepingu p 3.4. kohaselt kohustus tasuda hagejale tasumata summalt viivist 1% päevas. Seisuga 16.11.2016 oli viivise summaks 3778,65 eurot (periood 16.07.2016–16.11.2016 kokku 124 päeva, s.o 3047,30*1%=30,473*124).
6.15.02.2017 menetlusdokumendis selgitas hageja, et kõik kostjaga kokkulepitud tööd ja kostja soovitud täiendavad muudatused ning lisatööd olid seisuga 19.07.2016 lõpetatud. Algselt kokkulepitud tööde teostamise tähtaja (lepingu p 2.2. kohaselt 3 2(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 nädalat) pikenemise kuni 19.07.2016 põhjustas asjaolu, et kostja soovis korduvalt teha töödes muudatusi ning tellis hagejalt korduvalt täiendavaid lisatöid, mh palus kostja ise tööd peatada kuni tema soovitud uus disain kooskõlastati. Sel põhjusel muudeti poolte kokkuleppel ka algselt kokkulepitud tööde teostamise tähtaega ning kuna pooled uut tööde teostamise täpset tähtaega kokku ei leppinud, siis tuli lähtuda seaduses sätestatust. Hageja kinnitas, et kõik tööd ja kostja soovitud muudatused ning lisatööd teostati hageja poolt mõistlikult vajaliku aja jooksul. Hageja poolt teostas kostja tellitud tööd töötaja AT, kes suhtles otse kostja esindajaga.
7.31.03.2017 menetlusdokumendis selgitas hageja, et kostja 20.02.2017 vastusest nähtuvalt ei olnud vaidlust, et hagi lisana nr 1 ja nr 2 esitatud lepingulised tööd koos lisatöödega (v.a kapi lukud) olid teostatud ja lõpetatud 19.07.2016. Ekslik oli kostja väide, et algselt lepiti tööde teostamise tähtajaks kokku 04.04.2016. Lepingu p 2.2. kohaselt oli tööde teostamise algseks tähtajaks 3 nädalat (alates 21.03.2016), s.o hiljemalt 11.04.2016. Vaidlust ei olnud selles, et kostja palus ise 28.03.2016 hagejal tööde teostamine peatada. Kostja teatas 17.04.2016, et tal on nüüd olemas kõik dokumendid töödega alustamiseks, samas soovis kostja ka peale selle teate saatmist korduvalt teha töödes muudatusi ja tellida hagejalt erinevaid lisatöid. Kohtule esitatud poolte meilivahetusest nähtuvalt ei puudutanud muudatused ainult logosid, nagu eksitavalt väitis kostja. Kostja tellitud muudatuste ja lisatööde teostamiseks tuli tutvuda uue projektiga, kooskõlastada ja tellida uued materjalid, mis omakorda pikendas tööde teostamise tähtaega. Samuti tekitas täiendava ajakulu kõikide lisakulutuste eelnev kostjaga kooskõlastamine. Sel põhjusel ei saanud kostja mõistlikult eeldada, et kõik tööd (koos muudatuste ja lisatöödega) saavad valmis hiljemalt 02.05.2016. Poolte meilivahetusest nähtus, et 02.05.2016 tellis kostja hagejalt täiendavaid lisatöid.
8.Väärad ja tõendamata olid kostja väited, nagu oleks hageja maist kuni juulini 2016 olnud n-ö kadunud. Kostja väited tööde teostamise ja lõpetamise kohta olid vastuolulised – 20.02.2017 menetlusdokumendis võttis kostja omaks, et tööd olid teostatud ja lõpetatud 19.07.2016, kuid 27.02.2017 menetlusdokumendi p-s 4 väitis kostja, et tööd ei olnud lõpetatud, vaid 19.07.2016 toodi valmistatud asjad paigaldamata kujul kostja ruumidesse. Kostja 17.04.2016 saadetud meilisõnumist nähtuvalt andis kostja hagejale alles 17.04.2016 kõik vajalikud dokumendid töödega alustamiseks. Kostja 02.08.2016 meilisõnumist nähtus, et tööde teostamise algusajaks lepiti kokku 02.05.2016. Samas tellis kostja nii 27.04.2016 kui hiljem hagejalt nii muudatus- kui lisatöid. Kostja 02.08.2016 meilisõnumi kohaselt seisuga 11.05.2016 oli installeeritud mööbel kostjale tarnitud. Hageja selgitas, et kostja 02.08.2016 ekirjast sai ta teada alles kohtumenetluses, e-kirja ei ole hageja kätte saanud.
9.Hageja hinnangul oli kostja 27.02.2017 esitatud viited väidetavale kostja tasaarvestustahte väljendusele esitatud hilinenult. Hagi vastuses ei esitanud kostja väiteid tasaarvestustahte väljenduse kohta. Kostjal puudus õigus tasaarvestuse teostamiseks, sest kostjal ei olnud nõuet hageja vastu. Lepingu p-s 2.3. ei olnud sätestatud, et tööde teostamisega viivitamise korral peaks leppetrahvi arvestama lepingu kogumaksumusest. Kostja väited hageja viivituse tõttu äriplaani nurjumise ja kaupluse sulgemise kohta olid paljasõnalised ja väärad. Üürileandja meilisõnum kostja 3(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 väiteid ei tõenda – sellest nähtus vaid asjaolu, et üürileping kostjaga oli lõpetatud poolte kokkuleppel. Kostja vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagi oli rahalise nõude osas tõendamata. Hageja ei teostanud töid kokkulepitud viisil ning seetõttu ei olnud tal tekkinud õigust nõuda tasu suuremas ulatuses, kui ta seda saanud oli. Lepingu järgi pidid kõik tööd valmima 04.04.2016. Hageja esitas arve kolm kuud hiljem 08.07.2016. Poolte vahel ei olnud kokkulepet tähtaegade muutmise osas.
11.Hagi oli rahalise nõude osas tõendamata. Kostja ei eitanud, et kohtule esitatud leping allkirjastati, kuid tõendatud ei ole kohustuste nõuetekohane täitmine. Hageja jättis endale võetud kohustused kokkulepitud viisil täitmata, mistõttu ei ole tal õigust nõuda tasu maksmist suuremas ulatuses, kui ta seda juba saanud on. Lepingu p 3.3 alusel oli kogu summa maksmise eelduseks tööde lõpetamine ning see oli hagejal tegemata. Lisaks oli lepingu p-s 2.2 kokku lepitud, et kõik tööd valmivad hiljemalt 3 nädala jooksul (s.o 04.04.2016). Hageja esitatud arve oli dateeritud 08.07.2016, s.o 3 kuud hiljem. Mingit muudatust kokkulepitud tähtaegades aset ei leidnud ning hageja ei olnud oma tööd kunagi lõpetanud.
12.Kostja esitas 27.02.2017 täiendatud vastuse ja täiendavad tõendid. Kohustuse täitmisega hilinemisel kohustus hageja vastavalt lepingu p-le 2.3 tasuma leppetrahvi 1% päevas lepingu hinnast. Töö sisuks oli mööbliesemete valmistamine (kassalett ja taustasein) ning paigaldus. 28.03.2016 palus kostja peatada tellimuse täitmine seoses muudatustega kostja logodisainis, mis tulnuks mööblile. 17.04.2016 teatas kostja, et uus logo on valmis ja hageja võis jätkata tellimuse täitmisega. Kuna muudatused kostja logodes ei olnud vahetult seotud mööblieseme enda kuju ja tootmisega, siis võis kostja mõistlikult eeldada, et tööde valmimine nihkub alates 18.04.2016 kahe nädala võrra, kuna enne tööde peatamist oli hageja eelduslikult juba töid tegema asunud. Seega eeldas kostja, et tellitu saab valmis hiljemalt 02.05.2016. Sel ajal ei olnud aga valmis midagi. Mai alguses hakkas hageja tegelema tellimuse pisidetailidega nagu pistikukarpide hinnapakkumised. Nimetatut tõendas kostja 05.02.2016 saadetud e-kiri ja hageja poolt eelnevalt esitatud kirjavahetus. Maist kuni juulini 2016 oli hageja sisuliselt kadunud ning tõi asjad paigaldamata kujul kostja ruumidesse 19.07.2016.
13.Olles saanud hagejalt arve, teatas kostja hagejale 28.07.2016, et ta sellega ei nõustu. Seejärel, olles saanud hagejalt ähvardava kirja, saatis kostja hagejale 02.08.2016 pikemate põhjendustega kirja, miks ta ei tunnistanud hageja nõuet, selgitas endal kahju tekkimist ning kasutades õigust nõuda hagejalt viivist, esitas vastava nõude summas kokku 9057 eurot. Kuna hageja oli viivituses 83 päeva, siis oli viivisenõue vastavalt 4257,90 eurot. Kostja leidis, et 02.08.2016 hagejale esitatud nõuet sai lugeda tasaarvestustahte väljenduseks, kuna see oli esitatud vastuseks hageja nõudele ning sellisele tahtele viidatati kirjas. Kohtule esitatud asjaoludel ei olnud tuvastatav hagejapoolse kohustuse täitmisega viivitamise põhjendatus perioodil 02.05.2016 kuni 19.07.2016. Sellise viivituse tõttu nurjus kostja äriplaan, kostja oli sunnitud kaupluse augustis 2016 sulgema ja äritegevuse üüritud ruumides lõpetama. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei olnud täitnud oma kohustusi VÕS § 76 lg 3 4(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 tähenduses kohaselt ning kohustuste täitmise rikkumine oli põhjustanud kostjale kahju, millest oli kostja hagejat hoiatanud ja oma nõudega tasaarvestanud hageja nõude. Seetõttu ei olnud hagejal alates 02.08.2016 sundtäidetavat nõuet. Esimese astme kohtu otsus
14.Harju Maakohus rahuldas 20.04.2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3032,90 eurot. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud hageja tasutud riigilõivu ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 225 eurot hageja poolt makstud riigilõivu katteks.
15.Kostja võttis omaks hageja nõude aluseks olevate tööde valmimise 19.07.2016 seisuga, välja arvatud 8 pistikupesa osas (mis olid kostja kinnitusel küll paigaldatud, kuid mida kostja ei olevat tellinud) ja kapi lukkude osas.
16.TsMS § 231 lg 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Käesolevas asjas ei andnud hageja nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmiseks, samuti ei ole kostja ise väljendanud soovi omaksvõttu tagasi võtta ega tõendanud, et omaksvõetud asjaolud ei vastanuks tõele ja et omaksvõtt olnuks tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Seetõttu ei arvestanud maakohus kostja poolt pärast omaksvõttu esitatud ja kostja enda omaksvõtuga vastuolus olevaid väiteid teostatud töö mittevastavuse kohta. Ka kohtuistungil kinnitas kostja tellitud mööbli installeerimist hiljemalt 19.07.2016. Maakohtu hinnangul kinnitas pistikupesade tellimist pooltevaheline kirjavahetus. Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud kapi lukkude paigaldamist ja seega vastavas osas (12 eurot + käibemaks ehk kokku 14 eurot ja 40 senti) oli hageja põhivõlgnevuse nõue põhjendamatu.
17.Maakohtu hinnangul olid põhjendamata ja paljasõnalised kostja vastuväited hageja poolt teostatud tööde kvaliteedi osas. 28.07.2016 e-kirjas viitas kostja konkreetselt üksnes valguskasti LED lampide probleemile. Kostja ei täpsustanud, millistele konkreetsetele poolte vahel kokkulepitud tingimustele hageja poolt tehtud tööd ei vastanud. Maakohus leidis, et kostja ei kirjeldanud täpselt hageja poolt teostatud tööde väidetavat lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt. Ainuüksi viide sellele, et LED-valgustus peab olema „valget värvi ning väga ere“, ei võimaldanud järeldada, milline oli konkreetne etteheide hagejale. Kui selleks etteheiteks oli väide, et hageja vähendas LED lampide arvu alla standardtaseme, siis tulnuks kostjal selgitada, millises LED lampide arvus pooled kokku leppisid ja kuidas hageja täpsemalt seda kokkulepet rikkus, sh milline oli kostja hinnangul LED lampide nn standardtase. Maakohus leidis, et teistsuguse kokkuleppe puudumisel pidi hageja poolt tehtud töö vastama tavalisele keskmisele kvaliteedile. Tavaline keskmine kvaliteet tähendab, et töö pidi sobima otstarbeks, milleks kostja seda vajas ja mida hageja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja poolt teostatud tööd ei vastanud poolte vahel kokkulepitud või keskmisele kvaliteedile.
18.Kuna maakohus eelnevalt tuvastas, et hageja oli kokkulepitud tööd teostanud ning kostja vastuväited hageja poolt teostatud tööde kvaliteedi osas olid paljasõnalised ja 5(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 põhjendamatud, siis ei olnud kostjal alust keelduda tööde vastuvõtmisest. Hageja poolt tehtud tööd tuli lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 alusel, sest kostja keeldus alusetult hageja poolt teostatud tööde vastuvõtmisest. Hageja tehtud tööd ei sisaldanud selliseid puudusi, et kostjal oleks õigus tehtud töö vastuvõtmisest keelduda. Kostja poolt tööde vastuvõtmisest põhjendamatu keeldumine ja hagejale kokkulepitud tasu mittemaksmine oli oluline lepingurikkumine. Kostja ei esitanud vastuväiteid tööde (sh lisatööde) maksumuse osas vastavalt arvele nr 712 ning seetõttu rahuldas maakohus hagi põhinõude osas summas 3032,90 eurot (hageja põhinõue koos käibemaksuga 3047,30 eurot miinus kapi lukkude maksumus koos käibemaksuga 14,40 eurot).
19.Maakohtu hinnangul oli tõendatud, et hageja sai kostja 02.08.2016 saadetud e-kirja kätte. Nimetatud kirjaga hagejale esitatud nõuet luges maakohus tasaarvestustahte väljenduseks. Seadus ei sätesta tasaarvestusavaldusele mingeid vormi- ega sisunõudeid ning kohtu hinnangul on kostja 02.08.2016 e-kirjast arusaadav soov tasaarvestada hageja nõue selle osas, mis oli 02.08.2016 seisuga tasumata. Maakohus leidis, et kostja poolt 27.02.2017 menetlusdokumendis väljendatud tasaarvestuse soovi sai käsitleda protsessuaalse tasaarvestusena.
20.Maakohus leidis, et kostja tasaarvestusavalduses esitatud kahjunõue rendikulude ja töötajate palgakulude hüvitamiseks 160 eurot päevas oli põhjendamatu. Kostja ei esitanud tõendeid ega arusaadavaid põhjendusi, miks peaks hageja vastutama kostja rendikulude ja töötajate palgakulude eest. Kostja väited, et hageja viivituse tõttu nurjus kostja äriplaan ja kostja oli sunnitud kaupluse augustis 2016 sulgema ja äritegevuse üüritud ruumides lõpetama, olid paljasõnalised. Kostja esitatud VF e-kirjast nähtus üksnes üürilepingu lõpetamine augustis 2016, mitte aga selle põhjused.
21.Pooltevahelise lepingu p 2.3. on mõistlik tõlgendada nii, et leppetrahvi tööde teostamisega viivitamise eest tuleb arvestada lepingu kogumaksumusest, sest pooled olid kokku leppinud ajakava kõikide tööde teostamiseks (töid osadeks jagamata või erinevatele töödele erinevaid tähtaegu määramata) ja lähtusid seega mõistlikult võttes kostja huvist saada kokkulepitud aja möödumisel kätte tervikuna valminud töö.
22.Esitatud tõendite alusel ei olnud tuvastatav poolte selge kokkulepe tööde teostamise tähtaja kohta. Vaidlus puudus selles, et mingil perioodil oli tööde teostamine kostja poolt peatatud. Kostja väitel andis ta 17.04.2016 tööde jätkamiseks nõusoleku. Lepingu p-s 2.2. oli kokkulepitud tööde teostamise tähtajana 3 nädalat. Seega kostja leppetrahvi arvestuse alguskuupäev 11.05.2016 oli iseenesest kooskõlas tööde teostamise kolmenädalase tähtajaga. Samas viitas hageja asjaolule, et kostja tellis hagejalt korduvalt lisatöid ning soovis korduvalt muudatusi, mis pikendasid tööde teostamise tähtaega ja tõid kaasa hagi lisas 2 esitatud arves toodud lisakulutused. Maakohus oli seisukohal, et tööde teostamise algus pidi olema hiljemalt 18.04.2016, kuna 17.04.2016 teatas kostja hagejale võimalusest alustada tööde teostamisega. Hageja ei teatanud, et tööde teostamisega alustamine nimetatud kuupäevast olnuks takistatud. Poolte kirjavahetusest nähtus, et ka pärast 17.04.2016 kooskõlastasid pooled erinevaid muudatusi ja tööde teostamise lahendusi, mistõttu maakohus ei nõustunud kostjaga, et 17.04.2016 alates kolme nädalaga pidid kõik tööd valmis saama. Maakohtu hinnangul viitas hageja õigustatult sellele, et tööde lõpetamise tähtaja kokkuleppe puudumisel tuleb lähtuda mõistlikust ajast kooskõlas VÕS § 82 lg6(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 ga 3. Tööde teostamise mõistlikku tähtaega aega oli päeva täpsusega võimatu määratleda, kuid tööd pidanuks ka muudatustöid arvestades olema lõplikult teostatud 2016 maikuu kolmandal või neljandal nädalal. Seetõttu oli kostja kokkulepitud tööde teostamisega hilinenud ligikaudu 2 kuud, mille osas sai kostja esitada hageja vastu leppetrahvinõude.
23.Hageja esitas kostja vastu leppetrahvinõude (viivisenõude) lepingulise tasu maksmisega viivitamise eest 3047,30 eurot, mille suurusjärk vastas ligikaudu kostja leppetrahvinõudele hageja vastu tööde teostamisega kahekuulise viivitamise eest. Nii nagu kostja leppetrahvinõue hageja vastu, põhines ka hageja leppetrahvi nõue kostja vastu lepingul ja iseenesest oli ka hageja õigustatud kostjalt nimetatud suurusjärgus leppetrahvi nõudma. Seejuures ka hageja nõutava leppetrahvinõude (viivise) suurus ei olnud täpselt määratud, kuna hageja arvestas viivist arve maksetähtaja möödumisest alates 16.07.2016, samas kui hageja oli tuginenud tööde teostamisele alles 19.07.2016 seisuga. Lisaks põhjendatud põhinõude suuruseks oli 3032,90 eurot, mis samuti pisut muutis hageja viivisenõude arvestust. Maakohus otsustas kõiki eeltoodud asjaolusid ja tõendeid arvestades TsMS § 233 alusel, et õiglane oli lugeda hageja ja kostja vastastikused leppetrahvinõuded tasaarvestusega lõppenuks, kuna maakohus pidas mõlema poole leppetrahvinõuet teineteise vastu ligikaudu võrdseks. Maakohus võttis seejuures arvesse asjaolu, et pooled olid teadlikud ja möönsid käesolevas asjas TsMS § 233 kohaldamise võimalikkust, kusjuures hageja märkis, et on valmis loobuma viivise nõudest, kui kostja maksab hagejale ära põhinõude. Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
24.17.05.2017 esitas EU Trading Group OÜ (kostja) apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 20.04.2017 otsuse ning teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
25.Maakohus on õigesti tuvastanud olulised asjaolud, kuid on valesti kohaldanud õigusnorme, mis reguleerivad kohustuse lõppemist tasaarvestuse alusel. Kostja on nõus maakohtuga, et hageja tasunõue ja kostja leppetrahvinõue on samas suurusjärgus, kuid ei nõustu sellise võrdluse vajalikkuse ja sellest tehtud järeldustega.
26.Oluline oli välja selgitada, milline oli kostja nõue 02.08.2016 seisuga. Kostja ei nõustu selles osas maakohtu ebamääraste põhjendustega. Leppetrahvi nõude tuvastamisel ei arvestanud maakohus asjaoluga, et enne tööde peatamist oli hageja teinud tööd ühe nädala. Seega, kui 17.04.2016 töödega taasalustati, oli hagejal aega kaks nädalat tööde teostamiseks, tööd oleksid pidanud tehtud saama 02.05.2016.
27.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et on võimatu tuvastada täpset päeva, millest alates oli hageja tööde teostamisega viivituses. Kaks nädalat alates tööde taasalustamisest oleks lõppenud umbes 02.05.2016. Kostja oli nõus sellega, et seoses lisatööde ja muudatustega tuli tähtaja arvutamisel lähtuda mõistlikkusest. Arvestades asjaolu, et tööd pidid olema suhteliselt lühiajalised (3 nädalat) ja tegu oli vanalinnas asuva kauplusega, mis loodeti avada enne suvehooaega, on mõistlik arvestada hageja kasuks üks lisanädal. Seega võinuks eeldada mõistlikult tööde valmimist 09.05.2016.
28.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja arvestas leppetrahvi alates 11.05.2016, sest hiljemalt 10.05.2016 oleks hageja pidanud valmis tööd üle andma. Maakohus nõustus 7(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 ka, et hilisemad ükskikud muudatused ei saanud oluliselt mõjutada tähtaegu. Kuid seda on apellant ka arvestanud, lugedes tähtajaks mitte 09.05.2016, vaid +1 päev, s.o 10.05.2016. Seega oli hageja viivituses tööde üleandmisega 11.05.2016 kuni 19.07.2016, s.o 69 päeva. Maakohus nimetas neid päevi üldistavalt kaheks kuuks.
29.Poolte vahel puudus vaidlus, et suhte aluseks oleva lepingu kogumaksumus oli 4275 eurot ja et sellele lisandus käibemaks. Maakohus tuvastas, et kostjal oli õigus nõuda lepingu p 2.3 alusel leppetrahvi lepingu kogumaksumusest. Sellest kostja ka tasaarvestusnõude esitamisel 02.08.2016 lähtus. Lepingu kogumaksumus koos käibemaksuga on 5130 eurot. Leppetrahv 1% päevas sellelt summalt 69 päeva eest on 5130 x 0,01 x 69 = 3539,70 eurot.
30.Kuna kostja leppetrahvinõue 3539,70 eurot ületas tasaarvestuse tegemise päeval 02.08.2016 hageja kohtu poolt tuvastatud nõuet 3032,90 eurot enam kui 500 euro võrra, siis lõppes hageja nõue 02.08.2016. Seda ka juhul, kui arvestada, et perioodil 20.07.2016 kuni 01.08.2016 oli kostja rahalises viivituses ja pidi lisaks põhikohustusele 3032,90 eurot tasuma viivist 3032,90 x 0,01 x 8 = 242,63 eurot. Pärast tasaarvetuse teostamist enam viivist arvestada ei saanud.
31.Kostja leiab, et ta ei olnud vastuoluline küsimuses, kas ja millal tööd tegelikult valmis said. Kostja oli nõus pärast hagile vastuse esitamist 20.02.2017 omaks võtma asjaolu, et tööd lõpetati 19.07.2016. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
32.22.05.2017 esitas OÜ Brändikultuur (hageja) apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 20.04.2017 otsuse osas, millega maakohus jättis EU Trading Group OÜ-lt välja mõistmata OÜ Brändikultuur kasuks viivise 3032,90 eurot ning millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus teha asjas uue otsuse, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks viivise 3032,90 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
33.Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, nagu oleks kostja esitanud tasaarvestuse avalduse, sest asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja tasaarvestuse avaldust esitanud ei kohtueelselt ega kohtus. Riigikohtu praktikas (vt nt Riigikohtu 23.04.2004 lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-50-04 ja 28.11.2006 lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06) on asutud seisukohale, et tasaarvestuse avalduse võib teha ka kohtumenetluse kestel ilma sellekohast hagi esitamata. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Käesoleval juhul ei ole kostja poolt tasaarvestuse avaldust esitatud. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kostja 27.02.2017 menetlusdokumendis väljendatud tasaarvestuse soovi saab käsitleda protsessuaalse tasaarvestusena, sest kostja 27.02.2017 menetlusdokument ei sisaldanud tasaarvestuse avaldust. Selles kostja menetlusdokumendis on kostja vaid käsitlenud kostja 02.08.2016 väidetavat e-kirja, asudes seisukohale, et selles e-kirjas toodut saab käsitleda tasaarvestustahte väljenduseks. Seega kohtumenetluse käigus kostja poolt tasaarvestuse avaldust esitatud ei ole.
34.Hageja ei nõustu, et kostja 02.08.2016 e-kirjaga hagejale esitatud nõuet saab lugeda tasaarvestustahte väljenduseks, sest nimetatud e-kiri tasaarvestuse avaldust ei sisalda. Kostja 02.08.2016 saadetud e-kiri sisaldas kostja nõuet hagejale tasuda kostjale kokku 8(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 9057 eurot, e-kirjas ei olnud sõnagi sellest, et kostja esitaks tasaarvestuse avalduse või, et kostja sooviks tasaarvestada oma väidetavat nõuet hageja nõudega.
35.Maakohus jaotas ebaõigesti poolte tõendamiskoormise, kui asus seisukohale, et ei ole eluliselt usutav, et hageja just kostja 02.08.2016 meilisõnumit kätte ei saanud, kui muude e-kirjade kättesaamise osas hagejal vastuväiteid polnud ja antud e-kiri oli saadetud hageja esindaja tavapärasele aadressile. Kuna hageja kinnitas kohtuistungil, et ta ei ole kostja 02.08.2016 e-kirja kätte saanud, oli kostjal kohustus tõendada hagejale kirja kätte toimetamist.
36.Kostja ei teavitanud hagejat mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudest, mistõttu kaotas kostja õiguse leppetrahvi nõuda. Kostja pidi hageja väidetava rikkumise avastama hiljemalt 11.05.2016 (kostja enda arvestatud tööde teostamise lõpptähtaeg). Leppetrahvi nõudest teavitas kostja hagejat esimest korda alles 27.02.2017, s.o ligi 10 kuud peale rikkumise avastamist, mistõttu oli kostja VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotanud õiguse hagejalt leppetrahvi nõuda.
37.Hageja hinnangul ei olnud kostjal hageja vastu leppetrahvi nõuet, sest hageja ei ole lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitanud. Kostja 17.04.2016 e-kirjast nähtuvalt andis kostja hagejale alles 17.04.2016 kõik vajalikud dokumendid töödega alustamiseks. Kostja väidetavast 02.08.2016 meilisõnumist nähtub, et hageja kooskõlastas selleks hetkeks tellitud muudatused 27.04.2016 ning tööde teostamise algusajaks lepiti kokku järgmine esmaspäev (02.05.2016). Seega lepingu p 2.2. kohaselt pidid tööd olema teostatud (eeldusel, et täiendavaid lisatöid ja muudatusi ei tellita) hiljemalt 23.05.2016. Vaidlust ei ole selles, et tööd olid valmis hiljemalt 19.07.2016, seega saaks viivituse ajaks lugeda maksimaalselt 57 päeva (24.05.2016– 19.07.2016). Vaidlust ei ole selles, et kostja tellis nii 27.04.2016 kui ka hiljem hagejalt täiendavaid muudatus- kui lisatöid. Kuna poolte vahel seoses kostja poolt tööde teostamise peatamise ja korduva lisa- ning muudatustööde tellimisega tööde lõpetamise täpset tähtaega kokku ei lepitud, siis tuleb selles osas lähtuda mõistlikust ajast kooskõlas VÕS § 82 lg-ga 3. Hageja hinnangul on kõiki asjaolusid arvestades hageja sellist mõistlikult vajalikku aega ka järginud.
38.Hageja ei nõustu kohtu tõlgendusega, et lepingu p 2.3. kohaselt tuleb leppetrahvi arvestada lepingu kogumaksumuselt. Sellist kokkulepet lepingu p-st 2.3 ei nähtu. Arvestades asjaolu, et lepingu p 3.4 kohaselt oli kostjale viivise tasumine ette nähtud viivitatud summalt, siis tuleb sarnaselt tõlgendada ka lepingu p-s 2.3 toodud kostja õigust nõuda leppetrahvi mitte lepingu kogumaksumusest, vaid teostamata tööde maksumusest. Õiglaseks ei saa pidada olukorda, kus töövõtja poolt on suurem osa töid tehtud ning valmistatud asja kasutamisel tellijal takistusi ei esinenud, kuid ometigi võiks tellija nõuda leppetrahvi kogu lepingu summast. Vaidlust ei olnud, et puudused olid ebaolulised. Vastus apellatsioonkaebusele
39.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta need rahuldamata ning menetluskulud vastaspoole kanda.
40.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada ja uue otsusega rahuldada lisaks hageja põhinõude osalisele rahuldamisele ka viivise nõue osaliselt.
41.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, milles pooled on selle apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Apellatsioonkaebuste väidetest nähtuvalt ei ole pooled vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et kostja on kohustatud tehtud töö eest tasuma. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas kostja leppetrahvi nõude ja tasaarvestas hageja viivisenõude sellega, ja kostja osas, milles maakohus jättis hageja nõude terves ulatuses tasaarvestamata. Eeltoodu tõttu ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et kostja on kohustatud hagejale tasuma VÕS § 635 lg 1 ja § 637 lg 1 järgi kokkulepitud tasu, mille suuruseks oli 3032,90 eurot.
42.VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist ja lg 2 järgi tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et VÕS §-s 198 sätestatud eeldus tasaarvestamiseks on täidetud, kuna kostja on tasaarvestuse teostamiseks avalduse teinud, kuid ebaõige on maakohtu järeldus, et avaldus on tehtud 02.08.2016.
43.Kostja väidete kohaselt saatis ta hagejale tasaarvestuse avalduse 02.08.2016 e-kirjaga. Hageja eitas sellise kirja kättesaamist (tlk 95 pöördel). Maakohus leidis, et usutav on hageja poolt e-kirja kättesaamine, kuna ülejäänud e-kirjad on hageja kätte saanud. Hageja on selle maakohtu järelduse apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
44.Tasaarvestuse avaldus on tahteavaldus, mis TsÜS § 69 lg 1 järgi muutub kehtivaks selle kättesaamisega teise poole poolt ja lg 2 sätestab, et tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14). Eeltoodud Riigikohtu seisukohti selgitas kostjale ka maakohus 12.04.2017 kohtuistungil (tlk 103 pöördel). Kolleegium leiab, et kostja 02.08.2016 e-kirja kättesaamist ega asjaolusid, mis annavad aluse lugeda hageja poolt e-kiri kättesaaduks, tõendanud ei ole. Kostja esitatud dokument hageja poolt samal kuupäeval e-kirja saatmise kohta (tlk 112) ei tõenda kostja 02.08.2016 e-kirja hageja serverisse jõudmist. Maakohtu poolt e-kirja kättesaamise tuvastamisel elulisele usutavusele tuginemine, lähtudes asjaolust, et ülejäänud e-kirjad on hageja poolt kätte 10(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 saadud, ei ole piisav. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et kostja 02.08.2017 ekirjast ei tulene tahteavaldust nõuete tasaarvestamiseks. Kostja on seal üksnes loetlenud võimalik nõuded, mis tal on hageja vastu, mistõttu isegi juhul, kui lugeda ekiri hageja poolt kättesaaduks, ei sisalda see tasaarvestamise avaldust.
45.Avalduse vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestamiseks võib teha kohtumenetluses. 27.02.2017 menetlusdokumendis on kostja esitanud väite, et juhul, kui hageja nõue on põhjendatud, on see lõppenud tasaarvestusega, mille kostja on teinud 02.08.2016 ekirjas. 02.08.2016 e-kirja kättesaamise osas on poolte vahel vaidlus, kuid hiljemalt kohtumenetluses on kostja hageja 02.08.2016 e-kirja, kus kostja on esile toonud, millised nõuded on tal hageja vastu, kätte saanud. VÕS §-st 198 ei tulene tasaarvestuse avaldusele vorminõudeid, seega kostja 27.02.2017 menetlusdokumendis vastava avalduse tegemine ja 02.08.2016 e-kirja väljatrüki esitamine koos menetlusdokumendiga on piisav protsessuaalse tasaarvestuse avalduse tegemiseks vastuväitena hagile.
46.TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Vaidlustatud otsuses ei ole maakohus tuvastanud rahuldamisele kuuluva hageja viivisenõude ega kostja leppetrahvi nõude suurust, vaid on üksnes möönnud, et tegemist on sarnases suurusjärgus nõuetega, mille saab kostja avalduse alusel tasa arvestada. Kolleegium leiab, et nõuete tasaarvestamise üle otsustamise muude eelduste esinemisel tuleb tuvastada tasaarvestatavate nõuete täpne suurus, mistõttu ei ole maakohtu otsus selles osas seaduslik ja põhjendatud. Nõutava viivise ja leppetrahvi suurust ei saa määrata TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 järgi, kuna kummagi kindlakstegemise aluseks olevate asjaolude tuvastamine ei ole seotud eriliste raskustega ega ebamõistlike kuludega.
47.Esmalt kolleegium kontrollib, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu maksmisega viivitamise eest viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel oli 21.03.2016 sõlmitud leping konstruktsioonide valmistamiseks, transpordiks ja paigaldamiseks (tlk 42-45). Lepingu p 3.4 järgi maksetega viivitamisel peab kostja maksma leppetrahvi 1% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest. VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 kohaselt töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest ja tellija poolt vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et töö valmis 19.07.2016 ja sellest ajast on see ka tellija poolt vastu võetud. Hageja on kostjale esitanud arve nr 712 08.07.2016 maksetähtajaga 15.07.2016 (tlk 47-48), kuid kuna arves märgitud ajaks ei olnud töö valmis ega üle antud, siis kolleegiumi arvates hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 20.07.2016. Kostja töö eest tasunud ei ole ja kostja võlg on 3032,90 eurot, mille tasumisega viivitamise eest tuleb kostjal VÕS § 113 lg 1 ja pooltevahelise lepingu p 3.4 järgi maksta viivist. Ühe päeva viivise suuruseks on 30,329 eurot. Hageja on viivise nõude esitanud viisil, kus ta ei nõua viivist rohkem, kui on põhivõlg ehk 3032,90 eurot. Arvestades viivise määra, on hageja nõutav summa 100 päeva viivis. Vaidlust ei ole, et kostja ei olnud 27.02.2017 11(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 (tasaarvestuse tegemise aeg) võlga tasunud ja oli ta viivitanud tasumisega üle 100 päeva. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 3032,90 eurot.
48.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kostjal on sissenõutavaks muutunud nõudeid hageja vastu, mida ta saab hageja nõudega tasaarvestada. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud maakohtu järeldust, milles maakohus tuvastas, et kostja kahjunõue töötajate palgakulu ja ruumide rendikulu hüvitamiseks arvestusega 160 eurot päevas on selgelt põhjendamatu, kuna kostja ei ole esitanud mingeid asjaolusid ega tõendeid selle kohta. Seega tuleb apellatsioonimenetluses kontrollida, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt pooltevahelise lepingu p 2.3 järgi leppetrahvi seoses tööde teostamise tähtaja rikkumisega. Hageja on apellatsioonkaebuses maakohtu järeldused selles osas vaidlustanud.
49.21.03.2016 lepingu p-s 2.3 leppisid pooled kokku, et töödega viivitamise korral peab töövõtja (hageja) maksma leppetrahvi 1% summast iga viivitatud päeva eest. Hageja on kostja leppetrahvi nõudele esitanud mh vastuväite, et kostja ei ole leppetrahvi nõudest talle mõistliku aja jooksul teatanud. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja väitis, et ta teatas hagejale leppetrahvi nõudest 02.08.2016 e-kirjas. Eelnevalt on kolleegium tuvastanud, et kostja 02.08.2016 e-kirja hageja poolt kättesaamine või kättesaaduks lugemine on tõendamata. Seega on kostja teatanud hagejale leppetrahvi nõudest 27.02.2017 menetlusdokumendis, millele oli lisatud 02.08.2016 e-kirja väljatrükk. Kostja väidete kohaselt nõuab ta leppetrahvi perioodi eest alates 11.05.2016 kuni 02.08.2016. Kolleegium leiab, et leppetrahvi nõudest teatamine ca 9 kuud pärast viivituse algust (11.05.2016) ja 7 kuud pärast tööde üleandmist (19.07.2016) ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Järelikult on kostja kaotanud õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi ja kostjal puudub nõue, mida hageja nõudega tasa arvestada.
50.Eeltoodu tõttu kuulub hagi rahuldamisele nii põhivõla kui ka viivise nõudes osaliselt. Hageja nõudis põhivõlga 3047,30 eurot ja viivist samas summas, kuid mõlemad nõuded rahuldatakse summas 3032,90 eurot. Hagi jääb rahuldamata põhivõla 14,40 eurot ja samas summas viivise nõudes. Menetluskulude jaotus
51.Maakohus jättis vaidlustatud otsuses menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud hageja tasutud riigilõivu 225 eurot, mille kohus mõistis kostjalt välja.
52.Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega tuleb maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse ja riigilõivu väljamõistmise osas tühistada. Käesoleva otsusega ringkonnakohus rahuldab hageja nõude 99,54% ulatuses, seega jääb hagi rahuldamata marginaalses ulatuses. Kolleegium leiab, et menetlusökonoomiat arvestades tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kõik maakohtu menetluskulud kostja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega § 171 lg 1 järgi jätta samuti kostja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus ja menetluskulud kuuluvad 12(13)
Tsiviilasi nr: 2-16-126947 TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks määramisele pärast tsiviilasja menetlust lõpetava lahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 kohaselt maakohtu poolt.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.