Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

KOHTU PÕHJENDUSED

Samas ei saanud kostja laenulepingu lisa alusel hagejalt täiendavalt raha (tl 101). Laenulepingu lisa põhivõlas sisalduv laenulepingu lisa sõlmimise tasu 20 eurot ja 337,86 eurot ei ole seega hagejalt saadud täiendav laen, vaid tasu raha kasutamise tähtaja pikendamise eest. Tegemist on seega sisuliselt intressiga (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23). Laenulepingu lisa p 3 järgi on krediidi kulukuse määr 77,24% aastas. Hageja selgituste kohaselt on krediidikulukuse määr arvutatud eeldusel, et saadud krediit on 1000 eurot, lepingu sõlmimise kulu on 20 eurot ning tagasimaksed tehakse 24 osas (tl-d 135 – 137). Samas ei saanud kostja ülaltoodust tulenevalt laenulepingu lisa järgi krediiti mitte 1000 eurot, vaid ainult 642,14 eurot. Laenulepingu lisa põhivõla summas sisalduvat intressi 357,86 (337,86 + 20) eurot ei ole hageja aga krediidi kulukuse määra arvutamisel krediidi saamise kuluna VÕS § 406 lg 1 ja Rahandusministri 13. oktoobri 2010. a määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord” (edaspidi: määrus nr 51) alusel arvesse võtnud. Seega ei vasta hageja välja toodud ja laenulepingu lisas kajastuv krediidi kulukuse määr tegelikkusele. Arvestades, et kostja oli laenulepingu lisa sõlmimisel kohustatud tasuma lepingu sõlmimise tasu 20 eurot ning laenulepingu lisa sõlmimisele järgneva 24 kuu jooksul võrdsete osamaksetena krediidi 642,14 eurot ja intressi kokku 1043,21 (705,35 + 337,86) (tl 28), on krediidi kulukuse määr määruse nr 51 järgi ligikaudu 211% aastas. Lepingu sõlmimise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 26,57% (avaldatud 2015. a juuni kuu 17 pangapäeval). Laenulepingu lisa krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui seitse ja pool korda. Laenulepingu lisa on seega VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Tühisel tehingul ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsÜS) § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hageja ei saa seega nõuda kostjalt laenulepingu lisa alusel põhivõla, intressi ega viivise tasumist. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt pidi kostja saadu tagasi maksma selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses.

Laenulepingut on pikendatud kuus korda, so 29. oktoobril 2014, 13. detsembril 2014, 15. aprillil 2015, 29. mail 2015, 10. juunil 2015 ja 13. augustil 2015. Laenulepingu pikendamise kokkulepete järgi tuli viiel korral laenulepingu pikendamise eest tasuda täiendavalt 90 eurot (kokku 450 eurot) ning ühel korral 68 eurot. Lepingu pikendamise tasu on sisuliselt tasu raha kasutamise eest täiendava ajaperioodi vältel. Tegemist on seega intressiga. Laenulepingu pikendamise kokkulepetes on lepingu pikendamise tasu samuti käsitletud täiendava intressina (tl 112 – 130). Kohus leiab, et olukorras, kus tarbijakrediidilepingut muudetakse selliselt, et muutub ka lepingujärgne intressi määr ning krediidi kulukuse määr, tuleb lepingu muutmise kokkuleppes samuti märkida VÕS § 404 lg 2 punktis 2 ja § 4031 lg 1 punktides 8 ja 9 sätestatud andmed uue intressi ja krediidi kulukuse määra kohta. Laenulepingu pikendamise kokkuleppest ei nähtu samas, et laenulepingu pikendamise kokkulepetes oleks antud kostjale teada täiendava intressi tasumise kohustuse tõttu muutunud intressi ja krediidi kulukuse määr. Laenulepingu pikendamise kokkulepped on seega VÕS § 408 lg 1 järgi tühised. Laenulepingu pikendamise kokkulepetest ei nähtu, et kostja oleks laenulepingu pikendamisel saanud täiendavat raha (tl 112 – 130). Laenulepingu pikendamise kokkulepped ei ole seega muutunud ka VÕS § 408 lg 2 alusel kehtivaks. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Riigikohus on leidnud, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3; kuni 30. juunini 2015 kehtinud redaktsioon) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. TsÜS § 86 lõiget 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Riigikohtu hinnangul võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegemist, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kohus leiab lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, et olukorras, kus tarbijakrediidilepingut muudetakse selliselt, et intressi suurendamise tõttu suureneb ka krediidi kulukuse määr, on lepingu muudatus TsÜS § 86 lg 1 järgi eelduslikult tühine juhul, kui uus krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr oli alates jaanuarist 2015 kuni aprillini 2015 alla 26% aastas. Tarbimislaenude keskmine kulukuse määr oli 31. mai 2015. a seisuga 26,57% aastas (avaldatud 2015. aasta juuni 17-ndal pangapäeval). Laenulepingu järgi oli krediidi kulukuse määr ilma laenulepingu pikendamiseta ja sellest tulenevat täiendavat intressi arvestamata 156,52% aastas (tl 110). 15. aprilli 2015, 29. mai 2015 ja 10. juuni 2015 laenulepingu pikendamise kokkulepete alusel on pikendatud laenumaksete tasumise tähtaega iga kord ühe kuu võrra. Samas tuli esimese pikendamise eest tasuda ühekordse maksena 90 eurot, teise eest 68 eurot ja kolmanda eest jälle 90 eurot.

seega kaasa krediidi kulukuse määra suurenemise üle kuue korra, võrreldes Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määraga (26% * 6 = 156%). 15. aprillil 2015, 29. mail 2015 ja 10. juunil 2015. a sõlmitud laenulepingu pikendamise kokkulepped on seega ka TsÜS § 86 lg 1 alusel tühised.

Kostja on 13. veebruaril 2015 tasunud 133,84 eurot. Sellest tuleb 88,56 eurot arvestada kuuenda osamakse, 1,37 eurot viivise ja 43,91 eurot seitsmenda osamakse katteks. Kostja on seega seitsmenda osamakse põhivõla summas 39,65 (83,56 – 43,91) eurot ja intressi 50,28 tasumisega viivituses alates 28. veebruarist 2015 kuni 14. märtsini 2015. Selle aja eest võib kostja nõuda põhivõlalt viivist 1,60 eurot. Kostja on 14. märtsil 2015 tasunud 133,84 eurot. Sellest tuleb 89,93 eurot arvestada seitsmenda osamakse, 1,60 eurot viivise ja 42,31 eurot kaheksanda osamakse katteks. Kostja on seega kaheksanda osamakse põhivõla summas 48,08 (90,39 – 42,31) euro tasumisega viivituses alates 30. märtsist 2015 kuni 15. aprillini 2015. Selle aja eest võib hageja nõuda viivist 2,19 eurot. Kostja on lisaks intressi 43,45 eurot tasumisega viivituses alates 30. märtsist 2015. Kostja on 15. aprillil 2015 tasunud 90 eurot. Sellest tuleb arvestada 48,08 eurot kaheksanda osamakse põhivõla ja 41,92 eurot kaheksanda osamakse intressi katteks. Kaheksanda osamakse intressist jääb seega tasumata 1,53 eurot. Kostja on 29. mail 2015 tasunud 68,23 eurot. See tuleb arvestada üheksanda osamakse põhivõla katteks. Kostja on seega üheksanda osamakse põhivõla tasumisega viivituses summas 97,77 eurot alates 29. aprillist 2015 kuni 29. maini 2015 ning summas 29,54 (97,77 – 68,23) alates 30. maist 2015 kuni 10. juunini 2015. Selle aja eest võib hageja nõuda põhivõlalt viivist 9,09 (8,14 + 0,95) eurot. Üheksandast osamaksest jääb tasumata intress 36,07 eurot. Kostja on 10. juunil 2015 tasunud 90 eurot. Sellest tuleb 29,54 eurot arvestada üheksanda osamakse põhivõla ja 60,46 kümnenda osamakse põhivõla katteks. Kostja on seega kümnenda osamakse põhivõla tasumisega viivituses summas 105,75 eurot alates 29. maist 2015 kuni 10. juunini 2015 ning summas 45,29 (105,75 – 60,46) eurot alates 11. juunist 2015 kuni 12. juulini 2015. Selle aja eest võib hageja nõuda põhivõlalt viivist 7,58 (3,69 + 3,89) eurot. Kümnendast osamaksest jääb tasumata intress 28,09 eurot. Kostja on 12. juulil 2015 tasunud 90 eurot ja 13 juulil 2015. a 44 eurot. Sellest tuleb arvestada 45,29 eurot kümnenda osamakse põhivõla ja 88,71 eurot üheteistkümnenda osamakse põhivõla katteks. Kostja on seega üheteistkümnenda osamakse põhivõla tasumisega viivituses summas 114,39 eurot alates 28. juunist 2015 kuni 12. juulini 2015 ning summas 25,68 (114,39 – 88,71) eurot alates 13. juulist 2015 kuni 13. augustini 2015. Selle aja eest võib hageja nõuda viivist 6,82 (4,61 + 2,21) eurot. Üheteistkümnendast osamaksest jääb tasumata intress 19,45 eurot. Kostja on 13. augustil 2015 tasunud 90,49 eurot. Sellest tuleb arvestada 25,68 üheteistkümnenda osamakse põhivõla katteks ja 64,81 eurot kaheteistkümnenda osamakse põhivõla katteks. Kostja on seega kaheteistkümnenda osamakse põhivõla tasumisega viivituses summas 123,8 eurot alates 28. juulist 2015 kuni 13. augustini 2015 ning summas 58,99 (123,80 – 64,81) eurot alates 14. augustist 2015 kuni 22. oktoobrini 2015. Selle aja eest võib hageja nõuda viivist 16,74 (5,65 + 11,09) eurot. Kaheteistkümnendast osamaksest jääb tasumata intress 10,11 eurot. Kostja laenulepingust tulenev võlgnevus oli 22. oktoobri 2015. a seisuga seega järgmine: põhivõlg 58,99 eurot, intress 95,25 eurot ja viivis 42,42 eurot, kokku 196,66 eurot. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt pidi kostja sellelt summalt kuni kokkulepitud laenu tagastamise kuupäevani 11. oktoobril 2017 tasuma VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras intressi.

Intressisumma selle aja eest on 7 senti. Arvestades eelnevat, sh asjaolu, et kostja pidi tasuma intressi seadusjärgses määras, peab kostja alates 12. oktoobrist 2017 tasuma tasumata põhivõlalt intressi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on see viivise suurus 83 senti. Hageja võib see nõuda kostjalt laenulepingu alusel põhivõla 58,99 euro intressi 95,32 eurot ja viivise 43,25 eurot maksmist. Alates 15. detsembrist 2017 kuni põhivõla tasumiseni, tuleb kostjalt välja mõista põhivõlalt ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Selles osas tuleb hagi rahuldada. Hageja põhivõla nõue tuleb jätta 58,99 eurot ületavas osas rahuldamata. Hageja intressi nõue tuleb jätta 95,32 eurot ületavas osas ja viivise nõue 43,25 eurot ületavas osas rahuldamata. Hageja palub lisaks mõista kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmise kulu 50 eurot. Hageja on esitanud võla sissenõudmiskulude nõude laenulepingu üldtingimuste p 4.6 (tl 31, 34) alusel. Üldtingimuste p 4.6 järgi on kostja kohustatud hüvitama kulud, mis tulenevad mh võlateatiste edastamisest, iga toimingu kohta summas 15 eurot. Kostjale on saadetud üks lepingu ülesütlemise avaldus ja viis võlateatist (tl-d 44 – 58). Kuivõrd ülesütlemisavaldus ja võlateatised on saadetud ajal, kui hageja nõue ei olnud VÕS § 4062 lg 3 järgi sissenõutav, ei ole kohtu hinnangul võla sissenõudmise kulu nõue põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Nagu kohus eespool märkis, siis tulenevalt asjaolust, et 22. oktoobri 2015 lepingu lisa on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine, pidi kostja tagastama hagejale võlgnetava summa VÕS § 4062 lg 3 kohaselt lisas ette nähtud tagastamise tähtajal, st hageja nõue muutus sissenõutavaks 12. oktoobril 2017. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.