K.K. hagi Tähtvere valla vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
268 eurot 83 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. aprilli 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tähtvere valla apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. november 2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Tähtvere vald (Tähtvere Vallavalitsuse kaudu, registrikood 75015404), esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Vastustaja (hageja): K.K. (isikukood XXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 18. aprilli 2017 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud (v.a K.K. riigi õigusabi kulud) ringkonnakohtus Tähtvere valla kanda.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.K. (hageja) esitas 1. juunil 2016 Tartu Maakohtule hagi Tähtvere valla (kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista perioodi 1. juuli 2013 kuni 1. veebruar 2017 eest ühekordse hüvitise 491 eurot 28 senti ning alates 1. veebruarist 2017 kohustada kostjat igakuiselt välja arvestama hüvitise, arvestades hageja pensioni, töötasu ja iga aasta 1. aprillil avaldatavat pensionikasvu indeksit. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista kahju 85 eurot 46 senti, ravikulud 661 eurot 98 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 76 eurot 86 senti koos lisanduva viivisega seadusjärgses määras alates 1. veebruarist 2017 kuni põhinõude 491 eurot 28 senti täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 7. juunil 2013 kutsehaigus. Kutsehaiguse tekkimise periood on 1998 - 2013. Vastunäidustatud on tööd, mis põhjustavad regulaarseid korduvliigutusi, sundasendeid kätele. Vajalik on kompleksne taastusravi, sanatoorne ravi, vajadusel medikamentoosne ravi. Hageja töötas X. lasteaias L. kokana alates 1. septembrist 1998 kuni 5. märtsini 2013. Keskmiselt oli sööjaid päevas 70 - 80. Koolivaheaegadel tehti süüa ka vanadekodule. Hageja tööpäev algas kell 5.45. Hageja töö avaldas kõige rohkem mõju kätele ja õlavöötmele, taluda tuli füüsilist koormust, käed olid sundasendis ja sooritada tuli ühetaolisi liigutusi. Töökoht ja vahendid ei olnud sellised, mis oleks tervisekahjustusi vältinud. Pliit, valamu ja prügikonteiner olid võrreldes hageja kasvuga kõrged. Toiduvalmistamise potid olid suured ja rasked. Hagejal on tuvastatud töövõime kaotus 40% ja talle on määratud töövõimetuspension. Tööinspektsioon koostas 22. augustil 2013 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte, kus ohuteguritena on nimetatud ülekoormus, korduvliigutused, sundasendid kätele, raskuste käsitsi teisaldamine. 2012. aasta riskianalüüs ei näinud ette füüsilist ülekoormust, korduvliigutusi, sundasendeid kätele ning 2011. aastal koostatud dokument riskidest ja nende likvideerimisest kajastab remonttöid. Riskianalüüsi tulemusi ei ole hagejale tutvustatud, samuti ei ole tutvustatud ergonoomiliselt õigeid tööasendeid. Hagejat ei ole suunatud tervisekontrolli. Hagejale on tutvustatud koka ametijuhendit, töösisekorra eeskirju, ohutustehnika juhendit ja nõudeid masinate kasutamisel. Kahju suuruse arvutamisel tugines hageja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusele nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“ (ajutine kord),
indekseerides hüvitise arvutamisel töötasu pensionikasvu indeksiga. Kuivõrd hageja kutsehaigusest tingitud töövõimetuse määr on 40%, on kahju seega 40% indekseeritud keskmisest töötasust ja hüvitist vähendamata võib hageja juurde teenida 60% ulatuses keskmisest indekseeritud töötasust. Ühekordne hüvitis perioodi 1. juuli 2013 kuni 1. veebruar 2017 eest on 491 eurot 28 senti, millelt sissenõutavaks muutunud viivis moodustab 76 eurot 86 senti. Hüvitise saamisel kohustub hageja maksma tulumaksu arvestusega, et tulumaksuvaba on 64 eurot kuus. Tulumaks maksmata hüvitiselt on 85 eurot 46 senti, seega moodustab nimetatud summa hageja kahju, mis on tekkinud hüvitise maksmata jätmisest. Seoses kutsehaigusega on hageja teinud kulutusi ravimitele ja ravile (taastusravi, visiiditasu, raviteenused, randmetugi, kütusekulu, ühiskaart, bussipiletid) summas 661 eurot 98 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega seda, et kutsehaigestumine tulenes kostja juures töötamisest. Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes on hageja kutsehaiguse väljakujunemise põhjusena nimetatud üksnes raskuste teisaldamist (riskitase hinnati madalaks), kuid töötervishoiuarst ei ole kutsehaiguse diagnoosimise teatisest nähtuvalt keelanud hagejal töö tegemist, mis sisaldab raskuste teisaldamist. Hageja töökirjeldusest nähtub, et kokk liikus pidevalt ringi ja täitis paljusid erinevaid ülesandeid, ükski tegevustest ei kestnud korraga kauem kui 45 minutit ega ületanud päeva jooksul 5-6 tundi. Kostja arvates ei puutunud hageja kokku ohuteguritega, kuna raskuste teisaldamise riskitase oli madal ning sundasendit ja korduvliigutusi hageja töös sisuliselt ei esinenud. Lisaks on kostjale teada, et kostja juures töötamise ajal ehitas hageja endale maja (osaledes ise aktiivselt ehitustöödes) ning tal oli aiamaa ja kolm väikest last. Hageja ei ole hageja tõendanud, millistel asjaoludel ta lõpetas kostja juures töötamise, samuti seda, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal enam töötada, et ta ei ole leidnud uut tööd ja, et ta on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Tööandja koostas 2011. aastal riskianalüüsi põhjal dokumendi „Riskid ja nende likvideerimine töökeskkonnas“. Nimetatud dokumendist nähtuvalt on selgelt tegemist riskide likvideerimise tegevuskavaga. Kuivõrd hageja ei teavitanud kostjat oma terviseprobleemidest (seonduvad kaebused tekkisid juba 2008) ning analoogseid probleeme ei esinenud ka teistel töötajatel, oli kostja seisukohal, et pärast riskianalüüsi koostamist ei ole uusi ohutegureid ilmnenud ja seega puudus kostjal kohustus riskianalüüsi täiendamiseks. Töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest tulenevalt ei olnud kostjal kohustust hagejat tervisekontrolli saata. Ametijuhendiga tutvudes võttis hageja endale kohustuse järgida tööohutuse ja tervisekaitse nõudeid. Kuivõrd korduvliigutusi ning sundasendeid kätele hageja töös ei esinenud ja raskuste käsitsi teisaldamise osas teavitati hagejat riskianalüüsi tulemustest ja talle tutvustati rakendatavaid abinõusid, ei saa kostja vastutada nende ohutegurite poolt põhjustatud kutsehaiguse tekke eest. Kostja vastutust tuleks vähendada vähemalt 75% ulatuses. Kostja hinnangul ei saa kutsehaigust pidada töötingimuste tagajärjeks. Olukorras, kus töökeskkond oli ohutu, ei saanud hageja tegu põhjustada kostjale kahju tekkimist. Riskianalüüsis ohutegurite kajastamata jätmine ja tegevuskava puudumine ning hageja tervisekontrolli suunamata jätmine ei saa iseenesest põhjustada hagejale kahju tekkimist. Kostja ei ole süüdi hagejale kahju tekkimises, kuivõrd hageja ise ei järginud kostja poolt soovitatud rakendatavaid abinõusid. Hagejale selgitati pidevalt, et ta ei pea raskusi üksi teisaldama, vaid tuleb abi kutsuda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. aprilli 2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitise 399 eurot 17 senti ja alates 1. veebruarist 2017 igakuise hüvitise, mille arvutamise aluseks on järgmine valem: keskmine indekseeritud kuusissetulek (praegu 493 eurot 19 senti) korrutatakse diagnoositud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määraga
(praegu 40 %), millest arvatakse maha makstav töövõimetuspension (praegu 167 eurot 40 senti) ja igakuiselt juurdeteenitud töötasu osas, milles see ületab säilinud kutsealasele töövõime kaotuse protsendile (praegu 60 %) vastavat osa keskmisest indekseeritud kuusissetulekust. Igakuine hüvitis tuleb ümber arvutada seoses kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni ja/või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse määra muutumisel. Igakuise hüvitise arvutamise aluseks võetavat keskmist indekseeritud kuusissetulekut indekseeritakse igal aastal 1. aprillist vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §-le 312. Hageja on kohustatud teavitama kostjat makstava töövõimetuspensioni või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse määra muutumisest ja esitama järgmise kuu 15. kuupäevaks tõendi igakuiselt teenitava töötasu suuruse kohta. Kostja on kohustatud hagejale igakuise hüvitise välja maksma andmete saamise kuu viimaseks kuupäevaks. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 47 eurot 33 senti, viivise protsendina põhinõudelt 389 eurot 73 senti alates 1. veebruarist 2017 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning tervisekahju tekkimisega seotud lisakulud 565 eurot 5 senti. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et hagejale mõjusid kostja juures ligi 15 aasta jooksul töötades tervistkahjustavate ohuteguritena füüsiline ülekoormus, korduvliigutused, sundasendid kätele ja raskuste käsitsi teisaldamine. Hageja kui koka tööoperatsioonide iseloom (käte hoidmine pliidil pottide kohal rinnakõrgusel sundasendis, millega kaasnesid toitude segamisel jõu rakendamist vajavad korduvliigutused; toidu jagamine kopsikuga anumatesse; juurviljade puhastamine, koorimine; kaupade ladustamine) viitab kokkupuutumisele kõigi tuvastatud ohuteguritega ja diagnoositud kutsehaiguste väljakujunemisele (eriti seoses õlavöötme ja parema käe randmega).
6.juunil 2013 on hagejal diagnoositud kutsehaigusena ülekoormushaigus: keskmine põndapealisepõletik ehk mediaalne epikondüliit paremal käel; külgmine põndapealisepõletik ehk lateraalne epikondüliit paremal käel; kakspealihase kõõlusepõletik ehk tendiniit paremal käel; rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede õlavöötme ja parema käe müofastsiaalsed valud; küünarnuki limapaunapõletik ehk bursiit; sidemete ehk ligamentide haigusseisundid parema randme piirkonnas, ning hageja on kaotanud kutsehaiguse tõttu 40% töövõimest. 16. juuli 2015 otsusega on hagejale vastunäidustatud sundasend ja korduvad ühetaolised liigutused kätel ning füüsiline töö. Maakohus leidis, et hageja on kaotanud töö ja seega ka sissetuleku tervisekahjustuse (kutsehaiguse) tõttu ning talle on tekkinud kahju, mis väljendub tema sissetuleku osalises kaotuses. Olenemata töölepingu lõpetamise alusest on selle lõpetamine ning seeläbi töötasu kaotamine hagejale kahjuhüvitise arvutamise vajaduse tekitanud sündmuseks. Maakohus viitas Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993 määruse nr 321 „Raskuste käsitsi teisaldamise korra“ kohta V peatüki punktile 1; sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ § 5 lg-le 2, §-le 7, § 8 lg-le 2; sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (edaspidi RKTN) § 3 lg-le 4 ning leidis, et kostja on rikkunud tööohutusnõudeid. Tööandjale on kehtestatud kohustus instrueerida töötajaid mitte ainult ohutustehnika eeskirjadest, vaid selgitada neile ka töötervishoiu nõudeid. Hagejat ei ole teavitatud ohuteguritest nõutaval tasemel ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest ei ole hagejat juhendatud. Töötervishoiualase väljaõppe eesmärgiks on õpetada töötajat töötama tervist kahjustamata, s.o viisil, mis garanteerib kutsehaiguse ärahoidmise. Kostja juures puudus
vajalik väljaõpe ja tööergonoomikat puudutavad juhised, mistõttu hagejal puudus võimalus tutvuda ja käituda kooskõlas sellega. Kostja jättis hageja tööülesannetest tulenevad riskid õigeaegselt ja nõuetekohaselt hindamata ning ei võtnud töökeskkonnas kasutusele meetmeid raskuste teisaldamisega seotud terviseriskide maandamiseks. Maakohus viitas Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993 määruse nr 321 „Raskuste käsitsi teisaldamise kord“ III peatüki p-dele 2, 3; RKTN § 3 lg 1 p-dele 1, 2, § 4 p-dele 1-8; töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 9 lg-le 3. Esimene riskianalüüs on kostja poolt koostatud 2010 ning see ei ole vastavuses TTOS § 13 lg 1 p-ga 3. Seega ei ole kostja täitnud Eesti Vabariigi töökaitse seaduse (TKS) § 5 lg 2 p-s 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt pidi kostja tagama töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks. Riski hindamata jätmise tõttu ei olnud kostjale teada, millist ohtu kujutab raskuste teisaldamine hageja tervisele. Samuti ei korraldanud kostja tervisekontrolli nõutud tasemel, mis oleks ära hoidnud kutsehaigestumise. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks taganud hagejale sellist vahelduvat tööd, kus ta pidevalt ei puutunuks kokku samade ohuteguritega. Selline kostja töökorraldus ei olnud kooskõlas TTOS § 9 lg-ga 3. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 loetletud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist ega VÕS § 1050 lg 1 kohaselt süü puudumist. Maakohus leidis, et kostja oli 2014. aasta sügisest teadlik hagejal diagnoositud kutsehaigusest tekkinud varalisest kahjust, kuivõrd septembris 2014 maksti hagejale kutsehaigushüvitist. Kuna summad on makstud välja ajavahemiku 14. juuni 2013 kuni 23. oktoober 2013 eest, on hagejal õigus hakata viivist arvestama alates novembrist 2013.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus punktide 1–6 ja 8 osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud TsMS 442 lg-t 8, jättes otsuses käsitlemata kostja vastuväite ohutegurite puudumise kohta, samuti on kohus hinnanud valesti tõendeid. Kostja hinnangul on kohus jätnud tuvastamata hageja töös ohutegurite olemasolu. Hageja töötamise ajal kostja juures kehtisid Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993 määrusega nr 321 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise kord“ ning sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määrusega nr 26 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“. 1993. a määrus kehtis 1. septembrist 1998 kuni 31. maini 2001 ehk ca 24% kogu hageja töötamise ajast kostja juures. Kohus ei ole analüüsinud eraldi 1993. a määruse ja 2001. a määruse järgi raskuste teisaldamist, et tuvastada nendel perioodidel ohuteguri esinemist. Kostja on seisukohal, et 1993. a määrusega kinnitatud korra kohaselt ei ületanud hageja raskuste teisaldamise piirnorme. 2001. a määrusega kinnitatud raskuste teisaldamise korra kohaselt on aga vajalik tuvastada ohuteguri riskitase, vastavalt korrale sai raskuste teisaldamise riskitase olla maksimaalselt riskitasemega 1 ehk „koormus vähene, terviserisk tühine“. Kostja ei saa vastutada hagejal esinenud tervisekahjustuse eest, kui ohutegureid hageja töös üldse ei esinenudki või oli nende riskitase äärmiselt madal. Ohutegurite puudumise korral ei oma tähtsust, milliseid tööohutuse nõudeid võis kostja rikkuda. Töötervishoiu spetsialist K. Jõeoru on kinnitanud, et sundasendeid ja korduvliigutusi hageja töös ei esinenud ning kohus ei ole põhjendanud, miks ta tunnistaja sellekohaste ütlustega ei arvesta. Kohus ei ole eristanud ka sundasendite ja korduvliigutuste mõistet ning valdav osa hageja
tööoperatsioone on ilma igasuguse analüüsita loetud sundasendis tehtuks ja korduvliigutusi sisaldavaks; konkreetsete tööoperatsioonide puhul ei ole välja toodud, milline ohutegur selles tööoperatsioonis esineb. Asjaolu, et töötervishoiuarst on kutsehaiguse diagnoosimise teatises märkinud ära ohutegurid, ei saa tõendada nende ohutegurite esinemist hageja töös. Samuti ei saa kohus rahuldada hageja nõuet kogu ulatuses, kui ka ühe ohuteguri olemasolu hageja tööoperatsioonides ei tuvastata. Olukorras, kus hageja terviseriketega seonduvate ohuteguritena on nimetatud neli erinevat ohutegurit ning ei ole määratletud iga ohuteguri osakaal haiguste põhjustamisel, tuleb arvestada iga ohuteguri osaks 25%.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. aprilli 2017 otsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles hagi rahuldati (otsuse resolutsiooni p-d 1, 2, 3, 3.1, 3.2, 3.3, 3.4, 4, 5,6). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hagi jäeti rahuldamata (resolutsiooni p 7). Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, milles maakohus hagi rahuldas. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust otsuse tühistamiseks.
7.Asja materjalide kohaselt töötas hageja X. lasteaias L. 1. septembrist 1998 kuni 5. märtsini 2013 (I kd 5). Hagejal diagnoositi 6. juunil 2013 kutsehaigusena ülekoormushaigus: keskmine põndapealisepõletik e mediaalne epikondüliit paremal käel; külgmine põndapealisepõletik e lateraalne epikondüliit paremal käel; kakspealihase kõõlusepõletik ehk tendiniit paremal käel; rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede õlavöötme ja parema käe müofastsiaalsed valud; küünarnuki limapaunapõletik e bursiit; sidemete e ligamentide haigusseisundid parema randme piirkonnas (I kd tl 21). Sotsiaalkindlustusameti 12. augusti 2013 otsusega nr 1008324 määrati hagejale töövõime kaotus 40% põhjusega kutsehaigus alates
14.juunist 2013 kuni 30. juunini 2015 (I kd tl 23, 24) ning 16. juuli 2015 otsusega (I kd tl 25, 26) määrati hagejale jätkuvalt töövõime kaotus 40% 9. juulist 2015 kuni 31. juulini 2020. Seoses töövõimetusega on hagejale määratud alates 14. juunist 2013 töövõimetuspension. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hagejal diagnoositi 6. juunil 2013 kutsehaigusena ülekoormushaigus. Kostja vastuväite kohaselt puudusid (või nende riskitase oli äärmiselt madal) hageja töös SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse töötervishoiuarsti 7. juuni 2013 teatises (I kd tl 21) märgitud ohutegurid ning seetõttu olenemata tööohutuse nõuete rikkumisest ei vastuta kostja hagejal esinenud tervisekahjustuse eest.
8.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse töötervishoiuarsti
7. juuni 2013 teatise kohaselt oli kutsehaiguse tekkimise perioodiks 1998-2013 ning kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguritena on märgitud füüsiline ülekoormus, korduvliigutused, sundasendid kätele, raskuste käsitsi teisaldamine. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 22. augusti 2013 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte nr 3.2-7/6524-5 (I kd tl 29-32) punktis IV antud hinnangus kutsehaiguse tekkele ja väljakujunemisele on märgitud, et 14.12.2012 koostatud riskianalüüsis ei ole kostja käsitlenud
ohuteguritena füüsilist ülekoormust, korduvliigutusi, sundasendeid kätele ning raskuste käsitsi teisaldamist on hinnatud madalaks; kostja poolt 2011. aastal koostatud dokument „Riskid ja nende likvideerimine töökeskkonnas“ ning 2009, 2010 ja 2012 dokumendid „Sisekontroll töökeskkonnas“ sisaldavad informatsiooni vajalikest lasteaias tehtavatest remonditöödest; riskianalüüsi tulemusi ei ole hagejale tutvustatud, samuti ei ole kostja tutvustanud hagejale ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja –võtteid ning abinõusid, mis vähendaksid füüsilist koormust, ja hagejat ei ole suunatud tervisekontrolli.
9.Arvestades kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes märgitut ja asja menetluse käigus poolte poolt esitatud koka tööoperatsioonide kirjeldusi, nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et hageja puutus kostja juures töötamise aja jooksul kokku kõigi temal kutsehaigust põhjustanud ohuteguritega ning selle tagajärjel kujunes hagejal välja kutsehaigus. TTOS § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kutsehaiguste loetelu kehtestab sotsiaalminister. Antud juhul ei ole kostja vaidlustanud seda, et hagejal diagnoositi 6. juunil 2013 kutsehaigusena ülekoormushaigus: keskmine põndapealisepõletik e mediaalne epikondüliit paremal käel; külgmine põndapealisepõletik e lateraalne epikondüliit paremal käel; kakspealihase kõõlusepõletik ehk tendiniit paremal käel; rakenduse, ülepingutuse ja survega seotud pehmete kudede õlavöötme ja parema käe müofastsiaalsed valud; küünarnuki limapaunapõletik e bursiit; sidemete e ligamentide haigusseisundid parema randme piirkonnas. Nimetatud kutsehaigused on sotsiaalministri 20.05.2005 määrusega kehtestatud kutsehaiguste loetelus märgitud töökeskkonna füüsikalistest ja füsioloogilistest ohuteguritest põhjustatud kutsehaigustena (määruse § 4). Füsioloogiliste ohutegurite mõiste on sätestatud TTOS § 9 lg-s 1 ning viidatud sätte kohaselt füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordamine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja –liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad viia tervisekahjustuseni. TTOS § 9 lg 3 kohaselt töötaja füüsilise ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks. Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist.
10.Alusetu on siinkohal kostja väide, et ta ei vastuta hagejal esinenud tervisekahjustuse eest, kuna ohutegureid hageja töös üldse ei esinenudki või oli nende riskitase äärmiselt madal. Hageja kutsehaigestumise põhjustanud ohutegurite (füüsiline ülekoormus, korduvliigutused, sundasendid kätele, raskuste käsitsi teisaldamine) esinemine on tõendatud töötervishoiuarsti 07.06.2013 teatisega kusehaiguse diagnoosimisest ning Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 22. augusti 2013 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes märgituga. Asjaolu, et kostja on jätnud täitmata TTOS §-st 13 lg 1 p-st 5 tuleneva kohustuse ning ei ole riskianalüüsis käsitlenud ohutegureid (füüsiline ülekoormus, korduvliigutused, sundasendid kätele), millega kokad (hageja) puutuvad kokku oma töökohal, ei anna alust asuda seisukohale, et mingeid ohutegureid hageja töös ei esinenudki. Asja materjalide juures on 2011. a dokument „Riskid ja nende likvideerimine“ (I kd tl 95-98) ja 2010. a riskianalüüs (I kd tl 102-114). 2011. a „Riskid ja nende likvideerimine“ sisaldab informatsiooni vajalikest remonditöödest, kuid sellest ei nähtu abinõusid füüsilise ülekoormuse (ega ka muude ohutegurite) vältimiseks. 2010. a riskianalüüsis on küll märgitud füsioloogilise ohutegurina raskuste teisaldamine, kuid see on hinnatud madalaks ning käsitlemist ei ole leidnud teised ohutegurid (füüsiline ülekoormus, korduvliigutused, sundasendid kätele). Samas on ka Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni 22. augusti 2013 kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes märgitud, et kostjal tuleb hinnata terviseriski raskuste käsitsi teisaldamisel (VIII osa p 7).
11.Maakohus on raskuste käsitsi teisaldamisel käsitlenud nii Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993 määrusega nr 321 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise korda“ kui ka sotsiaalministri
27.veebruari 2001 määrusega nr 26 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid“ ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine väide on alusetu. Maakohus on oma seisukohad seoses Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993 määrusega nr 321 ja sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määrusega nr 26 esitanud vaidlustatud otsuse p-des 5.1.1 ja 5.1.2, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.
12.Kostja väitel ei ole maakohus põhjendanud, miks ei ole arvestatud tunnistaja (spetsialisti) K. Jõeoru ütlustega, mille järgi sundasendeid ja korduvliigutusi hageja töös ei esinenud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus igakülgselt põhjendanud oma seisukohta tunnistaja (spetsialisti) K. Jõeoru kirjaliku arvamuse (II kd tl 12 – 15) ja ütluste osas. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 6, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Tunnistaja K. Jõeoru ütlused selle kohta, et hageja töös ei esinenud korduvliigutusi ja sundasendeid ning hagejale oli tagatud vahelduv töö ühepäevase puhkepäevaga, mis pidi võimaldama tal taastuda, kajastab tunnistaja subjektiivset arvamust ning ei ole kooskõlas asjas esitatud teiste tõenditega. Asjaolu, et hageja tegi tööpäeva jooksul erinevaid liigutusi ja operatsioone, ei välista nende operatsioonide tegemisel korduvaid ühetaolisi jõu rakendamist vajavaid liigutusi ega tähenda, et kostja on taganud hagejale vahelduva töö, s.o et hageja töös puudusid kutsehaigestumise põhjustanud ohutegurid. Ringkonnakohtu arvates on asjakohatud tunnistaja K. Jõeoru ütlused selle kohta, et tööandja ei peaks elementaarsetes asjades töötajat juhendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja pidi tööandjana olema teadlik kõigist kehtivatest töötervishoiualastest normidest. Tööinspektsiooni poolt ettevõtte kontrollimisel 22. augustil 2013 (uurimiskokkuvõte) selgus, et kostjal puudub juhend õigete ja ergonoomiliste tööasendite ja -võtete kasutamise kohta, terviseriski raskuste käsitsi teisaldamisel ei ole hinnatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et kostja ei korraldanud nõuetekohast tervisekaitsealast juhendamist ja töötervishoiualast väljaõpet, ei selgitanud välja ohutegureid, ei selgitanud terviseriske hagejale, ei võtnud tarvitusele küllaldaselt abinõusid vältimaks üle piirnormi raskuste tõstmist ja teisaldamist, ei teostanud ohuteguritest lähtuvalt riskianalüüsi ega viinud läbi tervisekontrolli.
13.Kostja väite kohaselt ei ole maakohus konkreetsete tööoperatsioonide puhul välja toodud, milline ohutegur selles tööoperatsioonis esineb. Ringkonnakohtu arvates on kostja kohustus riskianalüüsis märkida ohutegurid ning riskianalüüsi põhjal koostada tegevuskava terviseriskide vähendamiseks ja vältimiseks. Kostja seisukoha kohaselt on hageja kutsehaigestumisel iga ohuteguri osa 25% ja sellest tulenevalt tuleks vastavalt ohutegurite puudumisele ka kostja osa vähendada. Antud juhul ei saa asjas olevate tõendite põhjal tuvastada, et mõni töötervishoiuarsti 7. juuni 2013 teatises märgitud kutsehaigust põhjustanud ohutegur puudub. Hageja kutsehaigus on välja kujunenud pikaajalisel töötamisel 15 aasta jooksul kostja juures kõigi tuvastatud ohutegurite koosmõjul, s.o antud juhul ei ole võimalik eristada iga ohuteguri osa kutsehaigestumise põhjustamisel.
14.Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud kahjuhüvitise ja viivise suuruse arvutamist ning lisakulude suurust. Seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli kohtuotsusega väljamõistetud kahjuhüvitise, viivise ja lisakulude suuruse õigsust ja seaduslikkust.
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
Hagejale on Tartu Maakohtu 18. märtsi 2016 määrusega antud riigi õigusabi ning ringkonnakohus jätab hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda. Kuna hagejal muud menetluskulud (v.a riigi õigusabi kulud) puuduvad, siis jätab ringkonnakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.