4.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal esitas 10.04.2015 Harju Maakohtule hagi XX vastu võla 214 649,68 euro, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4816,44 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Lihameister AS 13.04.2009 liisingulepingu nr 20090099/00, mille alusel ostis hageja lihatöötlemise seadmed ja andis need liisinguvõtja kasutusse. Liisinguvõtja kohustus tasuma osamakseid, lepingutasu ja intressi vastavalt maksegraafikule. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt käendas kostja solidaarselt Lihameister AS-ga liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmist. Käendaja vastutuse maksimummäär on 696 161,17 eurot.
3.Jaanuaris 2012 kinnitati uus maksegraafik ja liisinguvõtjale anti tagasiulatuvalt alates septembrist 2011 kuni veebruarini 2012 kuueks kuuks maksepuhust. Järgmise osamakse tähtaeg oli 31.03.2012. Uue maksegraafiku kinnitamise seisuga oli liisinguvõtja tasumata osamaksete jääk 400 125,26 eurot.
4.11.04.2012 kuulutati välja Lihameister AS pankrot. Sellega muutus sissenõutavaks hageja nõue nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Võlausaldajate üldkoosolekul tunnustati hageja liisingulepingust tulenevaid nõudeid kokku summas 363 391,99 eurot (põhivõlg vähenes koosoleku ajaks liisinguvara müügist saadud raha võrra).
5.Seoses liisinguvara müümisega 191 957 euro eest on liisingulepingust tulenev võlg kokku 214 649,68 eurot, sh tasumata osamaksete jääk 208 168,25 eurot (400 125,26-191 957), tasumata arved 3722,89 eurot ja tasumata intressid 2758,54 eurot.
6.Hageja esitas 11.12.2014 kostjale kui käendajale nõude põhivõlgniku võla tasumiseks 29.12.2014. Kostja võlga ei tasunud. Seega on ta alates 29.12.2014 olnud kohustuse täitmisega viivituses ja on kohustatud tasuma viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
7.Hageja loobus 22.06.2016 enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete 3722,89 euro ja intressi 2758,54 euro väljamõistmise nõudest. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 208 168,25 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 30.12.2014 kuni kohustuse täitmiseni. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus teha vaheotsuse nõude aegumise kohta, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Vastuse kohaselt ei ole õige hageja seisukoht, et tema nõue nii võlgniku kui ka kostja vastu muutus sissenõutavaks 11.04.2012. Hageja jättis tähelepanuta, et ta ütles liisingulepingu 28.03.2012 erakorraliselt üles. Hageja nõuded käendaja vastu muutusid sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisega, mitte pankroti väljakuulutamisega. Kolmeaastane
aegumistähtaeg möödus seega 28.03.2015, hagi esitati 10.04.2015, s.o hilinemisega. Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käenduslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kulgemist. Käendus ja käendatav võlasuhe on iseseisvad võlasuhted.
10.Hageja nõue on ka sisuliselt põhjendamatu. Hageja lähtub nõude arvutamisel ekslikult seadmete müümisest saadud summadest, mitte seadmete väärtusest nende tagastamise hetkel. Seadmete väärtus vähenes pärast liisingulepingu ülesütlemist oluliselt hageja enda tegevusetuse tulemusel. Hageja ise loobus muude tagatiste maksmapanemisest. Esimese astme kohtu otsus
11.Kohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 8825,40 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
12.Otsuse kohaselt ei vaidle pooled järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 13.04.2009 liisingulepingu nr 20090099/00, mille esemeks olid lihatöötlemise seadmed vastavalt liisingulepingu lisale „Liisinguesemete loetelu“; hageja ostis 13.04.2009 liisingulepingu esemeks olevad lihatöötlemise seadmed ja andis need liisinguvõtja kasutusse; hageja ja kostjad sõlmisid 13.04.2009 käenduslepingu liisinguvõtja liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käendaja vastutuse maksimummääraga 696 161,17 eurot; hageja ja Pere AS sõlmisid samuti 13.04.2009 käenduslepingu liisinguvõtja liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks; 02.01.2012 saatis hageja liisinguvõtjale liisingulepingu ülesütlemise avalduse, milles andis liisinguvõtjale kohustuste täitmiseks tähtaja hiljemalt 09.01.2012 ning hoiatas, et juhul, kui liisinguvõtja võlgnevust nimetatud tähtpäevaks ei tasu, siis loeb hageja liisingulepingu ülesöelduks alates 10.01.2012; 09.01.2012, 11.01.2012 ja 16.01.2012 allkirjastati digitaalselt vastavalt hageja, kostja ja Pere AS poolt muudatus nr 20090099/01 liisingulepingule nr 20090099/00; liisinguvõtja jättis tähtaegselt tasumata liisingulepingust tulenevad maksed; 27.03.2012 saatis hageja liisinguvõtjale liisingulepingu ülesütlemise avalduse, milles luges liisingulepingu üles öelduks alates 28.03.2012; Tartu Maakohtu 11.04.2012 määrusega kuulutati välja liisinguvõtja pankrot; 02.10.2012 nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja liisingulepingust tulenevat nõuet summas 363 391,99 eurot ja vastuväiteid ei esitatud; hageja esitas kostja vastu hagi kohtusse 10.04.2015. Pooled vaidlevad selle üle, millal muutusid hageja väidetavad nõuded kostja vastu sissenõutavaks ja kas need olid hagi esitamise ajaks aegunud.
13.Hageja krediidikulude hüvitamise nõude (VÕS § 367 lg-d 1-3) aegumine algab selle sissenõutavaks muutumisega. Liisinguandja nõuded tekivad liisingulepingu ülesütlemisel. Hageja ütles liisingulepingu üles 27.03.2012, mitte 02.01.2012 ülesütlemisavaldusega. Leping lõppes seega 28.03.2012. Kuigi hageja saatis liisingulepingu ülesütlemise avalduse ka 02.01.2012, milles andis kohustuste täitmiseks tähtaja ja hoiatas lepingu ülesütlemise eest, sõlmisid hageja, kostja ja Pere AS 16.01.2012 liisingulepingu muudatuse. Muudatusega soovis liisinguvõtja liisinguesemete kasutamist jätkata ja hageja oli nõus tehingu finantseerimise jätkamisega.
14.Hageja kui krediidiasutus oli liisingulepingu ülesütlemisel eelduslikult teadlik lihatöötlemise seadmete ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude ning võlgniku poolt tasumata liisingumaksete suurusest. Lihatöötlemise seadmed jäid pärast liisingulepingu ülesütlemist hageja omandisse. Tunnistaja YY ütluste kohaselt ei keeldunud liisinguvõtja varade üleandmisest enne pankrotimenetluse alustamist, seda ei taotletud ja selleks ei olnud
ka põhjust. Tunnistaja kinnitusel käis hageja kohe pärast ajutise pankrotihalduri määramist koos halduriga kohapeal seadmeid üles lugemas ja aitamas halduril aru saada, millised seadmed kellele täpselt kuuluvad. Seadmeid ei olnud mõtet mujale viia, sest need oleks pärast demonteerimist kaotanud turuväärtust. Pankrotihaldur tuli majja enne lepingu lõpetamist ja kohe pärast pankrotihalduri määramisest teadasaamist tegi hageja inventuuri. Pankrotihaldur ei keeldunud seadmete valduse väljaandmisest. Asja materjali kohaselt alustas hageja ettevalmistustega liisingulepingu ülesütlemiseks oluliselt enne 27.03.2012. Liisinguvõtja taotles hagejalt 01.02.2012 luba osade seadmete müümiseks, 03.02.2012 teatas hageja liisinguvõtjale seadmete jääkväärtused ning liisinguesemeid müüdi juba 17.02.2012 ja 13.03.2012.
15.Hagejal oli liisingulepingu ülesütlemise hetkeks seega täpne ülevaade võlgniku kohustuse suurusest, arvestades muu hulgas seda, et ta oli valmis lepingut lõpetama juba jaanuaris 2012. Kostjal kui käendajal tuli maksta hagejale hüvitis lähtuvalt liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel. Väärtuse sai hageja kindlaks teha pärast liisingulepingu ülesütlemist (28.03.2012), juurdepääs varadele oli tal olemas. Kuivõrd hageja sõlmis liisingulepingu enda majandustegevuse raames, ei nõudnud väärtuse kindlakstegemine (või selle korraldamine) eelduslikult märkimisväärselt aega. Hagejal oli võimalik väärtus mõistlikult kindlaks teha ühe töönädala (5 tööpäeva) jooksul liisingulepingu ülesütlemisest arvates. Hageja kulutuste hüvitamise nõue muutus seega sissenõutavaks hiljemalt 04.04.2012. Hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg möödus 06.04.2015 kell 24.00. Hagi esitati 10.04.2015, seega pärast aegumistähtaja lõppu.
16.Tõendamata on hageja väide aegumise peatumise kohta seoses kohustuste täitmise üle läbirääkimiste pidamisega. Tuvastatud asjaoludest ei järeldu sisuliste läbirääkimiste toimumist. Kostja käitumisest ei tulene soovi jõuda nõude täitmise osas mistahes kokkuleppele, vaid soov suhtlus sellel teemal võimalikult kiiresti ja väheste kuludega kohtuväliselt lõpetada. Poolte vahel ei toimunud sisulist arutelu ega lahenduse leidmist. Väited telefoni teel peetud läbirääkimiste kohta on tõendamata.
17.Kostjale pretensiooni esitamine aegumist ei peatanud, kuna tuvastatud asjaoludel ei olnud antud juhul tegemist läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 tähenduses. Hageja pidi juba 11.12.2014 toimunud kohtumisel kostja käitumist arvestades mõistma, et kostja ei tunnista hageja nõuet ja keeldub seda täitmast. Kostja on nõude mittetunnistamist ka edaspidi korduvalt, läbivalt ja selgesõnaliselt väljendanud. Apellatsioonkaebus
18.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, teha asja uueks läbivaatamiseks saatmata vaheotsus aegumise kohaldamata jätmise kohta, saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda.
19.Kaebuse kohaselt kohaldas kohus otsuse tegemisel ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusnorme, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Kohus leidis ebaõigesti, et nõue on aegunud. Kohus tuvastas iseenesest õigesti selle, et liisinguleping lõppes ülesütlemisega 28.03.2012, kohustus muutus aga sissenõutavaks 03.06.2012 või alternatiivselt 19.04.2015, kuid mitte varem kui 19.04.2012.
20.Maakohus eksis oluliselt VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 sisustamisel, kuna jättis nõude sissenõutavaks muutumise aja tuvastamisel arvestamata ajaga, mis on võlgnikule vajalik kohustuse täitmiseks. Kohus lähtus ekslikult ainult ajast, mis on liisinguandjale vajalik liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemiseks. Mõistliku aja arvestamisel omavad tähtsust mõlemad.
21.Liisinguandjale ettenähtud mõistlik aeg kulutuste kindlakstegemiseks ei hakka kulgema enne liisingueseme tagastamist liisinguandjale või hetkest, mil on ilmne, et valdust ei tagastata. Liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus. Seejuures on asjakohatu maakohtu seisukoht, et ajutine pankrotihaldur võimaldas hagejale liisinguesemele juurdepääsu enne liisingulepingu ülesütlemist ega keeldunud valduse väljaandmisest. Lepingu kehtivuse ajal ei vajanud hageja seadmetele juurdepääsu.
22.Mõistlik aeg kulutuste kindlakstegemiseks ei saanud hakata kulgema enne 03.04.2012, kuna selle kuupäeva seisuga ei olnud liisinguvõtja kõiki liisinguesemeid hagejale tagastanud, st hagejal puudus igasugune teadmine, kas need on üldse alles või milline on nende seisund. Kohus jättis seda kinnitavad tõendid arvestamata.
23.Põhjendamata on kohtu seisukoht, et hagejal oli võimalik seadmete väärtus mõistlikult kindlaks teha ühe töönädala jooksul, kuna see ei nõua professionaalselt liisinguandjalt märkimisväärselt aega. Liisingulepingu esemeks olid erinevad tööstusseadmed, mis ei ole kergesti võõrandatav suurt turgu omav vara. Sellise vara turuväärtuse kindlakstegemine on keeruline ja eriteadmisi nõudev. Kohus jättis arvestamata, et liisinguvõtja jättis seadmed toorainejääkidest puhastamata ja hooldamata. Hagejal tuli esmalt tuvastada, millised seadmed on liisingulepingu esemeks, eraldada need muudest seadmetest, tuvastada kas hageja seadmed on säilinud ja töökorras, seadmed puhastada ja seejärel hinnata nende väärtust eksperdi abiga. Eeltoodut arvestades on mõistlik aeg vähemalt 1 kuu.
24.Kohus jättis arvestamata, et võlgnikule kohustuse täitmiseks vajalik aeg pärast liisinguandja poolt liisinguesemete väärtuse ja hüvitisnõude kindlakstegemist on vähemalt 1 kuu. Minimaalselt pidi mõistlik aeg olema sama pikk, kui lepingu järgi täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, s.o 15 päeva. Arvesse tuleb võtta kohustuse suurust ja fakti, et kostja on füüsiline isik.
25.Maakohus leidis ebaõigesti, et aegumine ei peatunud läbirääkimiste tõttu. Tõendatud on, et läbirääkimiste ajal oli mingi kokkuleppelise lahenduse saavutamine põhimõtteliselt võimalik. Kui kostjal oleks puudunud tahe või valmisolek läbirääkimisteks, ei oleks ta avaldanud soovi hagejaga edasi suhelda, ei oleks küsinud täiendavat teavet ega lubanud nõudele sisuliselt vastata. Samuti ei oleks ta leppinud kokku kohtumise aega ega sinna ilmunud. Kostja ei andnud mõista, et tal puudub valmisolek kokkuleppe sõlmimiseks.
26.Kohus leidis ebaõigesti, et pretensiooni esitamine ei peatanud aegumist, kuna kostja keeldus selgelt läbirääkimistest ja pretensioonile ei reageerinud. Kohus ei viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et perioodil 11.12.2014-29.12.2014 kostja selgelt keeldus kohustuse täitmisest. Vastus apellatsioonkaebusele
27.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb uue vaheotsuse, millega jätab kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
29.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 13.04.2009 liisingulepingu nr 20090099/00, mille esemeks olid lihatöötlemise seadmed vastavalt liisingulepingu lisale „Liisinguesemete loetelu“; hageja ostis 13.04.2009 liisingulepingu esemeks olevad lihatöötlemise seadmed ja andis need liisinguvõtja kasutusse; hageja ja kostjad sõlmisid 13.04.2009 käenduslepingu liisinguvõtja liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käendaja vastutuse maksimummääraga 696 161,17 eurot; hageja ja Pere AS sõlmisid samuti 13.04.2009 käenduslepingu liisinguvõtja liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks; 02.01.2012 saatis hageja liisinguvõtjale liisingulepingu ülesütlemise avalduse, milles andis liisinguvõtjale kohustuste täitmiseks tähtaja hiljemalt 09.01.2012 ning hoiatas, et juhul, kui liisinguvõtja võlgnevust nimetatud tähtpäevaks ei tasu, siis loeb hageja liisingulepingu ülesöelduks alates 10.01.2012; 09.01.2012, 11.01.2012 ja 16.01.2012 allkirjastati digitaalselt vastavalt hageja, kostja ja Pere AS poolt muudatus nr 20090099/01 liisingulepingule nr 20090099/00; liisinguvõtja jättis liisingulepingust tulenevad maksed tähtaegselt tasumata; 27.03.2012 saatis hageja liisinguvõtjale liisingulepingu ülesütlemise avalduse, milles luges liisingulepingu üles öelduks alates 28.03.2012; Tartu Maakohtu 11.04.2012 määrusega kuulutati välja liisinguvõtja pankrot; 02.10.2012 nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja liisingulepingust tulenevat nõuet summas 363 391,99 eurot ja vastuväiteid ei esitatud; hageja esitas kostja vastu hagi kohtusse 10.04.2015. Pooltel on jätkuvalt vaidlus selle üle, millal muutusid hageja nõuded sissenõutavaks ja kas hageja nõue on aegunud või mitte.
30.Maakohus tuvastas õigesti, et liisinguleping ei lõppenud 02.01.2012 ülesütlemisavalduse alusel, nagu kostja väidab vastuses apellatsioonkaebusele. Lepingu ülesütlemise avaldus kujutab endast ühepoolset tehingut TsÜS § 67 lg 2 teise lause mõttes. Hageja tehtud ülesütlemisavaldus on käsitletav lepingu erakorralise ülesütlemise avaldusena VÕS § 196 lg 1 mõttes, millega hageja soovis lõpetada liisingulepingu ennetähtaegselt. Kuna hageja seadis liisingulepingu lõppemise tingimuseks võla tasumise hiljemalt 09.01.2012 ja hoiatas, et võla tähtajaks tasumata jätmise korral loeb ta lepingu ülesöelduks alates 10.01.2012, oli tegemist ülesütlemisavaldusega kui edasilükkava tingimusega tehtud tingimusliku tehinguga TsÜS § 102 lg 2 mõttes.
31.Maakohus tuvastas õigesti, et pooled sõlmisid liisingulepingu muudatuse (allkirjastatud liisinguandja, liisinguvõtja ja käendajate poolt vastavalt 09.01.2012, 11.01.2012 ja 16.01.2012). Sellest järeldub, pooled olid saavutanud enne tingimuse saabumist kokkuleppe liisingulepingu kehtima jäämiseks muudetud tingimustel. Kuna ülesütlemisavalduses märgitud tingimus ei saabunud, siis ei lõppenud liisinguleping hageja 02.01.2012 ülesütlemisavaldusega. Muudetud liisinguleping kehtis kuni selle ülesütlemiseni 27.03.2012 ülesütlemisavaldusega ja lõppes alates 28.03.2012. Samal seisukohal oli ka kostja nii 14.05.2015 vastuses hagiavaldusele (I kd lk 117) kui ka 24.07.2015 menetlusdokumendis (I kd lk 160). Seega pidas ka kostja aastaid liisingulepingut kehtivaks kuni 28.03.2012. Alles 11.07.2016 menetlusdokumendis muutis kostja oma seisukohta ja leidis, et liisinguleping lõppes 02.01.2012 ülesütlemisavalduse alusel 10.01.2012 (II kd lk 42,43). Kostja ei põhjendanud ringkonnakohtu istungil, millest on tingitud tema hilisem meelemuutus.
32.Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et hageja nõuab liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulude (krediidikulude) kui kahju hüvitamist (VÕS § 367 lg-d 1-3). Samuti leidis maakohus õigesti, et nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal, kui nõuded põhivõlgniku vastu. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et aegumine ei peatunud hageja poolt kostjale täiendava maksetähtaja andmisega ega väidetavate läbirääkimiste ajaks, sest
sisulisi läbirääkimisi poolte vahel ei toimunud. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendusi.
33.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus aga ebaõigesti, et hageja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 04.04.2012, s.o 5 tööpäeva möödudes liisingulepingu ülesütlemisest ja hagi on aegunud.
34.Nii TsÜS § 147 lg 2 kui ka VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 sätestab veel, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna seadus ei sätesta liisinguandja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõude esitamise tähtaega, tuleb hageja kahju hüvitamise nõude lahendamiseks hinnata, kas hageja esitas selle mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast (vt lahendeid nr 3-2-1-33-09 p 10, 3-2-1-33-16 p 15).
35.Kostja leiab, et Riigikohtu senine praktika on ebaõige ja ringkonnakohus ei peaks sellest juhinduma. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu, peab õigeks senist kohtupraktikat ja lähtub otsuse tegemisel sellest.
36.Mõistliku aja kindlakstegemisel tuleb senise kohtupraktika kohaselt arvestada seega nii mõistlikku aega, mis on vajalik liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemiseks selle liisinguandjale tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg 3), kui ka aega, mis on võlgnikule vajalik kohustuse täitmiseks (VÕS § 82 lg-d 3 ja 7). Maakohus lähtus nõude sissenõutavaks muutumise aja tuvastamisel ebaõigesti üksnes ajast, mis oleks kohtu arvates olnud mõistlik liisinguesemete väärtuse kindlakstegemiseks.
37.VÕS § 363 p-de 2 ja 3 järgi peab liisinguvõtja lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. 27.03.2012 liisingulepingu ülesütlemisavalduses kohustas hageja liisinguvõtjalt andma liisinguesemete valduse hagejale esimesel võimalusel üle ja teatas, kellega ja mil viisil tuleb kokku leppida liisinguesemete loovutamise ajas ja kohas (I kd lk 124).
38.Liisinguandjale ettenähtud mõistlik aeg kulutuste kindlakstegemiseks ei hakka kulgema enne liisingueseme tagastamist liisinguandjale või hetkest, mil on ilmne, et valdust ei tagastata. Kostja ei ole tõendanud, millal ja kuidas täitis liisinguvõtja oma seadusejärgse kohustuse liisinguesemete valduse tagastamiseks. Selle asjaolu tõendamise kohustus oli kostjal. Hageja väitel liisinguvõtja liisinguesemete valdust ei tagastanudki. Liisinguesemeid oli kokku 33 (I kd lk 11). Hageja 03.04.2012 vastusest ajutise halduri järelepärimisele nähtub, et selle kuupäeva seisuga ei olnud liisinguvõtja hagejale 27 liisingueseme valdust üle andnud (I kd lk 188). Ligipääsu liisinguesemetele sai hageja alles pankrotihalduri vahendusel. Need asjaolud on tõendatud tunnistaja YY ütlustega (II kd lk 173).
39.Maakohus leidis ekslikult, nagu omaks asja lahendamisel tähtsust asjaolud, et ajutine pankrotihaldur võimaldas hagejale juurdepääsu liisinguesemetele enne liisingulepingu ülesütlemist ega keeldunud valduse väljaandmisest. Lepingu kehtivuse ajal võis hageja kontrollida liisinguesemete allesolekut, kuid ta ei saanud nõuda valduse tagastamist enne lepingu ülesütlemist. Samuti ei oma asja lahendamisel tähtsust asjaolu, et hageja andis
lepingu kehtivuse ajal liisinguvõtjale viimase taotluse alusel nõusoleku osade liisinguesemete võõrandamiseks võlgnevuse vähendamis eesmärgil ja teatas liisinguvõtjale seadmete lepingulise jääkväärtuse.
40.Kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ja vara tagastatakse liisinguandjale, tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-104-14 p 14, 3-2-1-33-16 p 16). Selleks tuleb tuvastada vara väärtus hagejale tagastamise ajal.
41.Maakohus leidis, et kuna hageja sõlmis liisingulepingu enda majandustegevuse raames, ei nõudnud liisinguesemete väärtuse kindlakstegemine (või selle korraldamine) temalt eelduslikult märkimisväärset aega ja selle oleks võinud mõistlikult kindlaks teha 5 tööpäeva jooksul lepingu ülesütlemisest. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga.
42.Antud juhul olid liisingulepingu esemeks erinevad lihatöötlemise seadmed, mille turuväärtuse kindlakstegemine nõuab väikese turu tõttu ilmselt eriteadmisi. Arvestada tuleb ka seda, et liisinguvõtja jättis seadmed tooraine- ja toodangujääkidest puhastamata. Tunnistaja YY ütlustega on tõendatud, et hoonesse ei olnud võimalik tervist kahjustamata pikema aja jooksul siseneda, sest selles olid ohtlikud gaasid ja elasid kassisuurused rotid. Hageja tellis oma raha eest hoone üldkoristuse selleks, et ruumidesse saaks üldse siseneda (II kd lk-d 173-174). Kuna hagejal tuli kindlaks teha, millised liisingulepingu esemed on alles, need puhastada, teha kindlaks, kas need on töökorras ja seejärel teha spetsialisti abiga kindlaks nende väärtus, on sellekohaste toimingute tegemiseks mõistlik aeg 1 kuu. Võlgnikule kohustuse täitmiseks vajalik aeg pärast seda on vähemalt 15 päeva.
43.Ringkonnakohus leiab, et mõistlik aeg kulutuste kindlakstegemiseks ei hakanud kulgema enne 03.04.2012, kuna selle kuupäeva seisuga ei olnud liisinguvõtja kõiki liisinguesemeid hagejale tagastanud, st hagejal puudus teadmine, kas need on üldse alles või milline on nende seisund. Sellest hilisemat kuupäeva, millal hageja sai pankrotihalduri vahendusel liisinguesemetele juurdepääsu, ei ole asja materjali järgi võimalik kindlaks teha ja seda ei õnnestunud kindlaks teha ka ringkonnakohtu istungil.
44.Liisinguandjale ettenähtud mõistlik aeg kulutuste kindlakstegemiseks 1 kuu hakkas seega kulgema kõige varasemalt 03.04.2012, millele järgnes võlgnikule vajalik mõistlik aeg kohustuse täitmiseks 15 päeva. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 19.05.2012 ja oleks aegunud 18.05.2012. Hagi esitamise ajaks 10.04.2015 ei olnud TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg möödunud. Eeltoodud asjaoludel tuleb jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja maakohus peab jätkama asja menetlemist.
45.TsMS § 173 lg 5 alusel ei märgi ringkonnakohus vaheotsuses menetluskulude jaotust, kuna kohus jätkab asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
Indrek Parrest
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.