Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. aprill 2025, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-13866
Kohtuasi
OÜ Puffet Invest hagi Eesti Tõstespordiliidu vastu võlgnevuse 8524,98 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. juuli 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Tõstespordiliidu apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
14 128,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) OÜ Puffet Invest (registrikood 10672835), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts Kostja (apellant) Eesti Tõstespordiliit (registrikood 80039619), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 7. juuli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-13866 osas, millega maakohus mõistis Eesti Tõstespordiliidult OÜ Puffet Invest kasuks välja 7. juuli 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2590,92 eurot (osaliselt resolutsiooni p 4), samuti menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja menetluskulude hüvitise koos viivisega väljamõistmise osas (resolutsiooni p-d 6–8). Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Puffet Invest 7. juuli 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue 2590,92 euro osas rahuldamata ning jätta maakohtus kantud menetluskulud 81,6% ulatuses Eesti Tõstespordiliidu ja 18,4% ulatuses OÜ Puffet Invest kanda.
Jätta Harju Maakohtu 7. juuli 2023. a otsus muus osas muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
3.Harju Maakohtu 7. juuli 2023. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis OÜ Puffet Invest viivisenõude 17. detsembri 2013 eest rahuldamata.
4.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
2-21-13866
5.Jätta apellatsioonimenetluse kulud 81,6% ulatuses Eesti Tõstespordiliidu ja 18,4% ulatuses OÜ Puffet Invest kanda.
6.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:
6.1.Rahuldada hagi osaliselt.
6.2.Mõista Eesti Tõstespordiliidult OÜ Puffet Invest kasuks välja põhinõue 8524,98 eurot.
6.3.Mõista Eesti Tõstespordiliidult OÜ Puffet Invest kasuks välja viivis 7. juuli 2023. a seisuga 3700,40 eurot.
6.4.Mõista Eesti Tõstespordiliidult OÜ Puffet Invest kasuks välja põhinõudelt 8524,98 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 8. juulist 2023 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
6.5.Jätta OÜ Puffet Invest viivisenõue ajavahemiku 17. detsember 2013 kuni 31. detsember 2017 eest rahuldamata.
6.6.Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 81,6% ulatuses Eesti Tõstespordiliidu ja 18,4% ulatuses OÜ Puffet Invest kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Puffet Invest (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Eesti Tõstespordiliidu (kostja) vastu võla 8524,98 euro, viivise 4923,45 euro ja edasiulatuva viivise saamiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt korraldas kostja 21.–28. septembril 2013 Eestis rahvusvahelised tiitlivõistlused. Hageja on turundusagentuur, kes oli võistluste korraldamisel kostja üheks koostööpartneriks. Kostja tellis hagejalt augustist novembrini 2013 võistlustega seoses erinevaid töid ja teenuseid. Peamiselt varustas hageja kostjat erinevate reklaammaterjalidega (voldikud, bännerid, flaierid, plakatid jms). Töö hõlmas materjali kujundamist (disaini väljatöötamist) kui ka tootmist (valmistamist). Lisaks tegeles hageja kostja tellimusel temaatilise kodulehe (www.weightlifting.ee) uuendamisega (kodulehe sisu tootmine ja disain) ja võistluste n-ö turunduspoole juhtimisega (projektijuhtimise töö). Hageja tegi kostja tellimusel võistlustega seoses ka muid väiksemaid töid ja lahendas jooksvaid küsimusi.
1.2.Tehtud tööde eest esitas hageja kostjale 3. detsembril 2013 arve nr 1300933 summas 5848,32 eurot ja arve nr 1300934 summas 3821,40 eurot maksetähtajaga 17. detsember 2013. Kostja tasus väikese osa arvest nr 1300933, endiselt on tasumata 4126,08 eurot. Arve nr
2 (26)
2-21-13866 1300934 on tasumata täies ulatuses. Seega võlgneb kostja hagejale 7947,48 eurot. Kostjal ei olnud hageja tehtud tööde ja osutatud teenuste kohta pretensioone. Ta jättis arved tasumata majanduslikel põhjustel, kuna tal polnud selleks vabu vahendeid.
1.3.Alates arvete maksetähtaja saabumisest kuni sisuliselt praeguseni on kostja tunnistanud oma võlgnevust hageja ees ja andnud erinevaid lubadusi ja kinnitusi tekkinud võlgnevuse likvideerimiseks. Kostja on andnud selliseid kinnitusi ja lubadusi hagejale regulaarselt, minimaalselt kord kolme kuu jooksul.
1.4.Kuna pärast viimast pöördumist ei teinud kostja hagejale enam tõsiseid ettepanekuid oma võlgnevuse likvideerimiseks, edastas hageja 11. mail 2021 kostjale esindaja vahendusel nõudekirja, milles nõudis võla kohest tasumist. Kvalifitseeritud õigusabi kaasamisest tekkisid hagejale kohtueelsed kulud 577,50 eurot.
1.5.Lisaks põhinõudele palub hageja mõista kostjalt välja viivise. Sissenõutavaks muutunud viivis on 4923,45 eurot. Lisaks palub hageja mõista välja alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuv võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt 8524,98 eurot (7947,48 + 577,50).
1.6.Hageja leiab, et tema nõue kostja vastu ei ole aegunud, kuna kostja on oma võlgnevust hageja ees tunnustanud. Kostja on andnud ka deklaratiivseid võlatunnistusi, millega kostja on loobunud kõikidest vastuväidetest nõudele. Arvestades, et hageja nõuded said sissenõutavaks muutuda kõige varem 2013. a lõpus või 2014. a alguses, ei saa need olla aegunud enne seda, kui AP sai 7. novembril 2016 kostja presidendiks, kui eelmine president JT on neid nõudeid vähemalt ühe korra tunnistanud. JT selgitustest nähtub, et tegelikult toimus poolte vahel suhtlus arvete tasumise teemal pidevalt (korra kuus, minimaalselt korra kolme kuu jooksul) ja kostja kinnitas hagejale pidevalt, et tasub võlgnevuse. Hageja nõuded ei aegunud ka ajal, mil kostja juhatuse liige ja president oli AP, s.o ajavahemikus 7. november 2016 kuni 15. oktoober 2020. AP selgitustest nähtub, et pooled pidasid AP presidendiks oleku ajal korduvalt läbirääkimisi ning kostja pidevalt kinnitas, et ta on võlgnevustest teadlik, ei vaidle neile vastu ja kavatseb need tasuda. Võttes arvesse, et hageja esitas hagi kohtusse 3. septembril 2021, saaksid hageja nõuded olla aegunud üksnes juhul, kui kostja ei oleks pärast 4. septembrit 2018 kordagi hageja nõudeid tunnistanud. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta.
2.1.Kostja vaidles vastu tööde tegemisel. Hageja väited teenuste tellimise ja osutamise kohta on üld- ja paljasõnalised. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis neid asjaolusid kinnitaks.
2.2.Eluliselt on ebausutav, et nõude, mille üle pole vaidlust, tasumine viibiks 7–8 aastat, samuti see, et nimetatud aja vältel on peetud võla tasumiseks korduvalt läbirääkimisi ja lubatud see tasuda. Eluliselt ebausutav on ka see, et nõude tunnustamisest ei ole ühtegi kirjalikku jälge, mis pärineks nõude tekkimise või tunnustamise ajast.
2.3.Igal juhul on nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 järgi aegunud. Hageja põhinõue aegus 31. detsembril 2016. Aegunud on ka viivisenõue. Kostja ei nõustu hageja käsitusega, et kostja on võlgnevust tunnustanud ja seetõttu on aegumine katkenud ja uuest alanud. Aegunud nõuet ei ole võimalik tunnistada ja sellega aegumist katkestada.
3 (26)
2-21-13866 Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks nõude tunnustamist, rääkimata selle tegemist aegumistähtaja kestel.
2.4.Pärast oma ametiaja lõppu antud juhatuse liikmete tahteavaldused ei ole käsitatavad äriühingu nimel ja eest tehtud tahteavaldustena ega saa tuua äriühingule kaasa kohustusi. JT ja AP ei ole oma kinnitusi allkirjastanud kostja juhatuse liikmena. Seega ei välista need kinnitused nõude aegumist.
2.5.JT poolt 22. juulil 2021 digitaalselt allkirjastatud kinnituse digikonteineris oleva MS Word vormingus faili metaandmetest nähtub, et dokument on loodud samal päeval ja selle autorina on märgitud NOVE. Seega on dokument koostatud hagejat esindavate advokaatide advokaadibüroos. Sarnasus kinnituste ja hageja lepingulise esindaja koostatud nõudekirja tekstide vahel tõendab, et sama kehtib AP antud kinnituse kohta. Mõlema kinnituse tekstis on kasutatud sarnast sõnastust.
2.6.Eluliselt ei ole usutav, et JT kostja juhatuse liikmena mäletaks 2021. aastal kaheksa aastat varem (2013. aastal) hageja poolt kostjale väljastatud viie erineva arve numbreid. Veel ebausutavam on see, et kostja endine juhatuse liige AP kinnitab detailse täpsusega võlgnevust arvete alusel ning tööde kättesaamist ja nõuetekohasust tööde osas, mille väidetav teostamine ja väljastamine eelnesid AP ametiaja algusele kostja juhatuse liikmena. APl puudus mis tahes vahetu kokkupuude ja kogemus 2013. a sündmustega, kuivõrd ta valiti kostja juhatuse liikmeks alles 2016. a novembris.
2.7.Hagile lisatud arved on fabritseerimise tunnustega. Ühel päeval on hageja esitanud kostjale kaks erinevat arvet, mille selgitused osutatud teenuste kohta on üldsõnalised. Arve nr 1300934 kohaselt on hageja väidetavalt kujundanud reklaammaterjale ja neid tootnud tüki hinnaga 4873,60 eurot. Arve nr 1300934 kohaselt on hageja väidetavalt kujundanud plakateid ja flaiereid tükihinnaga 334,50 eurot, uuendanud veebilehe sisu tükihinnaga 350 eurot ja tegelenud EM projektijuhtimisega hinnaga 3500 eurot/tk. Kõiki neid teenuseid on osutatud ning reklaammaterjale kujundatud ja toodetud ühe ja sama kaubakoodiga, kuid sellele vaatamata on ühel päeval esitatud kaks eraldi arvet.
2.8.Seoses hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudega leidis kostja, et nõudekirja koostamiseks hageja esindajal kulunud 3,5 tundi on ilmne liialdus, kuna sedavõrd lihtsakoelise nõude koostamiseks ei saa kogenud advokaadil kuluda enam kui üks tund. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus tegi 7. juulil 2023 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 8524,98 eurot, viivise 7. juuli 2023. a seisuga 6291,32 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt 8524,98 eurot alates 8. juulist 2023 kuni põhivõla kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8265 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
3.1.Maakohus hindas esmalt, kas hageja on teinud kostjale 2013. aastal mingeid töid või osutanud teenuseid, mille eest kostjal tekkis kohustus hagejale tasuda.
3.1.1.Maakohus tuvastas, et JT oli kostja juhatuse liige ajavahemikul 24. aprill 2006 kuni 7. november 2016. Registrikaardile kantud esindusõiguse erisuste kohaselt oli JTl sel ajal õigus
4 (26)
2-21-13866 esindada kostjat ainuisikuliselt. Seega oli JT vaidlusaluste arvetega seonduval ajal kostja seaduslik esindaja ja tema kirjalik kinnitus asjakohane tõend.
3.1.2.Maakohus tuvastas, et AP oli kostja juhatuse liige ajavahemikul 7. november 2016 kuni 15. oktoober 2020. Registrikaardile kantud esindusõiguse erisuste kohaselt oli APl sel ajal õigus esindada kostjat ainuisikuliselt. Seega oli AP kostja seaduslik esindaja pärast JT ja tema kirjalik kinnitus on asjakohane tõend.
3.1.3.Maakohus tuvastas JT 22. juuli 2021. a kirjaliku selgituse, hageja endise töötaja JS kirjaliku kinnituse, AP kirjaliku kinnituse ning samade isikute 12. aprilli 2023. a kohtuistungil antud ütluste põhjal, et kostja tellis hagejalt 2013. aastal info- ja reklaammaterjalide ning kodulehe kujunduse ja tootmise töid ja teenuseid. Seega sõlmiti poolte vahel töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Hageja tegi tööd, kostja võttis need vastu ning hageja esitas kostjale tehtud tööde eest tasumiseks vaidlusalused arved nr 1300933 ja 1300934. Tööde sisu ja maksumus on kirjeldatud arvetel. Kostja selleaegne juhatuse liige JT, kellel oli õigus kostjat ainuisikuliselt esindada, kinnitas tööde tellimist nii kohtule esitatud kirjalikus kinnituses kui ka kohtuistungil vande all antud ütlustes. AP kinnitas, et aastal 2016 kostja juhatuse liikmeks saades andis JT talle hageja poolt tehtud tööde ja tasumisele kuuluvate summade kohta ülevaate ning ta oli sellega kursis juba varasemast kostja juhatuse liikmeks oleku perioodist. Hageja endine töötaja JS kinnitas nii kohtule esitatud kirjalikus kinnituses kui ka kohtuistungil vande all antud ütlustes tööde tegemist hageja töötajana. Tunnistajate ütlused haakuvad omavahel ja teiste asjas kogutud tõenditega ning maakohus ei näinud alust neid ebausaldusväärseks pidada. Töövõtulepingule ei ole seadusega ette nähtud kohustuslikku vormi, seega võis selle sõlmida suuliselt ning kohtule ei pea olema esitatud kirjalikku lepingut. Samuti võis tööde üleandmine toimuda vabas vormis.
3.1.4.Maakohtu hinnangul on hageja esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et ta tegi kostjale töid ja kostja võttis need vastu. Olukorras, kus hageja on enda väite tõendamiseks tõendeid esitanud, ei piisa kostjal hageja positsiooni ümberlükkamiseks vaid selle eitamisest ja enda paljasõnalistest väidetest. Kostja kritiseeris peamiselt hageja tunnistajate usaldusväärsust, kuid ei esitanud ise oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid. Kostja kriitika ei pannud kohut kahtlema tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Tunnistajad selgitasid kostjaga seotud erimeelsuste asjaolusid ja kohtule ei jäänud muljet, et need võiksid mõjutada tunnistajaid vande all kostja kahjuks valetama. Tunnistajad kinnitasid oma võimet anda asjas erapooletuid ütluseid. Võimalikud erimeelsused või isegi tülid ei tähenda tingimata seda, et tunnistajad kättemaksuks või muul madalal ajendil hakkasid andma kostja kahjuks teadvalt valeütluseid, pannes sellega toime kuriteo ja riskides kriminaalkaristusega. Lisaks ei ole kostja väitnud, et JS oleks kostjaga tülis või neil oleks vaidlusi. JS ütlused aga haakusid JT ütlustega.
3.1.5.Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et hageja esitatud tõenditega kogumis on leidnud tõendamist, et kostja tellis hagejalt tööd, hageja teostas need, kostja võttis need vastu ja kiitis heaks ning kohustus nende eest tasuma vastavalt 3. detsembri 2013. a arvele nr 1300933 5848,32 eurot ja 3. detsembri 2013. a arvele nr 1300934 3821,40 eurot hiljemalt 17. detsembril 2013.
3.2.Hageja tasunõue muutus VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks töö vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Maakohus tuvastas, et siinsel juhul võttis kostja (juhatuse liikme JT isikus) hageja tehtud tööd vastu. Olukorras, kus kostja on töö vastu võtnud, eeldatakse, et hageja tehtud töö oli lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama kostja. Kostja sellekohaseid väiteid ega tõendeid esitanud ei ole.
3.3.1.Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 3. Hageja esitas kostjale arved 3. detsembril 2013, seega algas hageja nõuete aegumine 2013. aasta lõppemisest ehk 1. jaanuaril 2014 ning nõuded oleks üldjuhul aegunud 31. detsembril 2016 kl 00.00. Hagiavaldus esitati kohtusse 3. septembril 2021.
3.3.2.Hageja tugineb sellele, et alates arve väljastamisest kuni vähemalt 2020. aastani katkestas aegumise kostja poolt võlgnevuse tunnustamine ja hagejale antud korduvad lubadused selle tasumiseks. Maakohus viitas TsÜS § 158 lg-tele 1 ja 2 ning Riigikohtu seisukohale 3. juuni 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 (p 16.1).
3.3.3.Maakohus tuvastas, et AP digitaalselt allkirjastatud 4. jaanuari 2017. a saldoteatises kinnitas kostja, et seisuga 30. november 2016 võlgneb kostja hagejale mh vaidlusaluste arvete nr 1300933 ja 1300934 alusel vastavalt 5848,32 eurot ja 3821,40 eurot.
3.3.4.Maakohus tuvastas tunnistajate JT ja AP ütluste ning nende antud kirjalike kinnituste põhjal, et kostja vähemalt kord poole aasta jooksul kinnitas hageja ees vaidlusalustest arvetest tulenevaid võlgnevusi ja andis lubadusi nende tasumise kohta. Neid kinnitusi ja lubadusi tuleb käsitada kostja mittetehinguliste tunnistustena, mis katkestas aegumise. Tunnistaja AP kirjalikust kinnitusest tulenevalt toimus selline suhtlus hagejaga tema poolt juba 2016. a lõpus. Seega aegumine katkes ja algas uuesti enne 2016. a lõppu. Maakohus leidis, et siinses asjas ei ole aegumise katkemise tuvastamiseks vaja tuvastada kuupäeva täpsusega, millal see on toimunud. Ajavahemikul 2013–2020 kostja juhatuse liikmeks olnud isikud on tunnistajana kinnitanud, et andsid korduvalt (vähemalt kord poole aasta jooksul) hagejale lubadusi ja kinnitusi seoses vaidlusaluse võla tasumisega. Pooltel jätkusid koostöösuhted ka pärast võla tekkimist, mistõttu eelnev on ka eluliselt usutav. Seega ei ole kordagi esinenud kolmeaastast perioodi, mil hageja nõuded oleksid saanud aeguda. Samuti on usutavad tunnistaja AP ütlused selle kohta, et ta andis hagejale võla tasumise kohta kinnitusi kogu oma ametiaja jooksul 2016–2020, st vähemalt 2020. aastani. Seega ei olnud nõue kostja 4. jaanuari 2017. a saldokinnituse andmise hetkeks aegunud ning see omakorda katkestas aegumise. Ühtlasi on saldokinnituse näol tegemist kostja deklaratiivse võlatunnistusega nimetatud arvetega seotud võla kohta (VÕS § 204 lg 2). Selle tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpöördumine nõude tõendamise osas ning kostja poolt nõude osas vastuväidetest loobumine. Eelneva põhjal asus maakohus seisukohale, et hageja nõue ei olnud hagiavalduse kohtule esitamise hetkeks, s.o 3. septembriks 2021 aegunud.
3.3.5.Ehkki hageja väitel tunnistas kostja võlga ka sellega, et ta on arve nr 1300933 osaliselt tasunud, on kostja arve osalist tasumist eitanud ning hageja ei ole selle kohta tõendeid esitanud.
3.4.Kostja esitatud kostja üldkoosoleku 21. augusti 2020. a protokoll ei tõenda, et kostjal ei olnud hageja ees kohustusi, ega muuda AP ütluseid võla olemasolu kohta ebausaldusväärseks. AP selgitas 12. aprilli 2023. a istungil nimetatud koosolekul toimunut ja seda, mida ta seal kõneledes silmas pidas. Kohtule oli usutav, arvestades ka asjas esitatud teisi tõendeid, et AP pidas silmas seda, et kostja endiselt peasekretärilt kohtuotsusega välja mõistetud summade arvelt oleks võimalik tasuda kõik vanad võlad seoses Tallinnas 2013 peetud EM-iga.
3.5.Eelneva põhjal leidis maakohus, et hageja põhinõue 7947,48 eurot, mis põhineb arvetel nr 1300933 ja 1300934, on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Arve nr 1300933 alusel palub hageja mõista kostjalt välja 4126,08 eurot (seega osalises summas) ja arve nr 1300934 alusel 3821,40
6 (26)
2-21-13866 eurot (seega terves summas). Kohus on tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §st 439 seotud hageja esitatud nõude piiridega.
3.6.Maakohus leidis, et põhjendatud on ka hageja nõue kohtumenetlusele eelnenud õigusabikulude hüvitamiseks 557,50 eurot. Kohus nõustus, et advokaadi kaasamine kohtueelsetesse läbirääkimistesse võib aidata kaasa kokkuleppe saavutamisele, mistõttu sellega seotud kulud saavad olla VÕS § 128 lg 3 alusel hüvitatavad. Hageja lepinguline esindaja on pöördunud kohtuväliselt kostja poole ettepanekuga võlg tasuda ja pooled on selle üle läbirääkimisi pidanud kuni 21. maini 2021. Hageja on kandnud kohtueelses menetluses asjaga seonduvalt õigusabikulusid 577,50 eurot. Arve selgituste kohaselt hõlmab see lepingulise esindaja tööd 3 t 30 min ajavahemikul 3. mai 2021 kuni 25. mai 2021 ja koosneb järgmisest: kohtumine kliendiga, materjalide ja õiguslik analüüs; nõudekirja koostamine kostjale; kostja vastustega tutvumine, kirjavahetus kostja esindajaga; nõupidamised kliendiga. Tunnitasu on 165 eurot (lisaks käibemaks), mis teeb arve summaks 577,50 eurot (lisandub käibemaks). Maakohus leidis, et tegemist on mõistliku ja vajaliku kuluga eesmärgiga vaidlus kohtueelselt lahendada, mis tuleb hagejale hüvitada.
3.7.1.Hageja nõuab töövõtulepingu tasu 7947,48 euro maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist ajavahemiku 17. detsember 2013 kuni 31. august 2021 eest. Kostja ei ole hageja viivise arvestusele ega määrale vastuväiteid esitanud. Maakohus tuvastas, et arvete nr 1300933 ja 1300934 tasumise tähtaeg oli 17. detsember 2013. Kostja ei ole arvete tasumise tähtaja osas vastuväiteid esitanud. Kostja endised juhatuse liikmed JT ja AP on arvete saamist kinnitanud. Seega lähtub kohus sellest, et arvete tasumise tähtaeg oli 17. detsember 2013, mistõttu kostja oli arvete tasumisega viivituses alates 18. detsembrist 2013. Kuni 31. augustini 2021 teeb see viivitatud päevade arvuks 2814 päeva, mille eest seadusjärgne viivis on vivisekalkulaator.ee arvestuse järgi summalt 4126,08 eurot (arve nr 1300933 alusel nõutav summa) 2555,14 eurot ja summalt 3821,40 eurot (arve nr 1300934 alusel nõutav summa) 2366,46 eurot. Kokku on arvete nr 1300933 ja 1300934 tasumisega viivitamise eest seadusjärgne viivis 31. augusti 2021. a seisuga 4921,60 eurot, milline nõue tuleb rahuldada.
3.7.2.Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise kogu nõudelt (s.o koos kohtueelse õigusabikulu kahjuhüvitisega) 8524,98 eurot alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Maakohus märkis, et kahju hüvitamise nõude puhul arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis, et nõue kuulub rahuldamisele. Kohus arvutas viivise summa välja kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. Vastavalt viivisekalkulaator.ee arvestusele on seadusjärgne viivis summalt 8524,98 eurot ajavahemiku 3. september 2021 kuni 7. juuli 2023 eest 1369,72 eurot.
3.7.3.Seega tuleb kostjalt hageja kasuks lisaks põhinõudele välja mõista viivis 7. juuli 2023. a seisuga 6291,32 eurot. Rahuldada tuleb ka hageja nõue mõista kostjalt välja põhinõudelt 8524,98 eurot ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.
3.8.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kohus märkis, et ehkki hagi rahuldatakse osaliselt, on rahuldamata jäänud osa (ühe päeva seadusjärgne viivis töövõtulepingu järgselt tasult) niivõrd marginaalne, et see ei õigusta menetluskulude jaotust 7 (26)
2-21-13866 muul viisil ehk proportsionaalselt.
3.9.Maakohus määras TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.
3.9.1.Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 700 eurot ja esindajakulu 13 255 eurot. Kostja vaidles hageja menetluskulude suurusele vastu.
3.9.2.Maakohus leidis, et kooskõlas TsMS § 138 lg-ga 2 tuleb kostjal hagejale hüvitada hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 650 eurot. Hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivu 50 eurot ei tule kostjal hüvitada, kuna kohus jättis hageja taotluse hagi tagamise abinõu kohaldamiseks 6. septembri 2021. a määrusega rahuldamata.
3.9.3.Hageja esindaja tunnitasu määr on 165 eurot ja 185 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja ei vaielnud nendele tunnitasu määradele vastu ja maakohus leidis, et need ei ületa sarnase kvalifikatsiooniga õigusabi osutaja tunnitasu turuhinda ning on kooskõlas Riigikohtu praktikaga.
3.9.4.Hageja lepingulise esindaja esindajakulude spetsifikatsioonides välja toodud ajakulu 75 eurot pidas maakohus kohati üle paisutatuks, leides, et see ei vasta esindaja tehtud menetlustoimingute mahule ja asja keerukusele. Maakohus leidis, et hageja esindaja ajakulu on põhjendatud kokku 43 tunni ulatuses.
3.9.6.Kokku tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskulud 8265 eurot, millest riigilõiv on 650 eurot ja esindajakulu 7615 eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 rahuldas kohus hageja taotluse menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, hindas tõendeid pealiskaudselt ja eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui jättis hageja põhinõudele aegumise kohaldamata.
4.1.1.Riigikohus on rõhutanud, et aegumise kohaldamisel peab kohus määrama igakordselt aegumise alg- ja lõpptähtaja kuupäevaliselt kindlaks. Siinsel juhul maakohus ühtegi aegumise katkemise ja uuesti kulgema hakkamise kuupäeva kindlaks ei määranud.
4.1.2.Maakohus ei arvestanud hageja põhinõude aegumise hindamisel järgmiste kostja vastuväidetega ja nendega seotud tõenditega, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust: -
AP ja JT ei ole nimetanud ühtegi kuupäeva, mil suulised vestlused hagejaga oleks toimunud. Lisaks on nende kirjalikest selgitustest ja tunnistajana antud ütlustest parimal juhul tuvastatav see, et poolte vahel toimus suhtlus seoses erinevate hageja ees 8 (26)
2-21-13866 olevate võlgnevustega. AP ja JT ei ole kordagi kinnitanud seda, et nad oleksid kostja nimel tunnistanud just hagi aluseks olevast kahest arvest tulenevat võlgnevust konkreetsete tahteavaldustega, konkreetsel aastal või kalendrikuul; -
suulised allikad, millel hageja väited pidevast võla tunnistamisest põhinevad, ei ole usaldusväärsed, sest: (i)
(ii)
(iii)
(iv)
(v)
(vi) (vii)
-
eluliselt ei ole usutav, et kaks juriidilist seitse aastat järjest iga kvartal suhtlevad ja n-ö tunnistavad võlga, kuid võla kohta ei vormistata ühtegi kirjalikku dokumenti (v.a 2017. aastal koostatud saldoteatis); eluliselt ei ole usutav, et tunnustatud nõude tasumine viibiks 7–8 aastat, nagu ka see, et selle aja vältel on korduvalt peetud läbirääkimisi võla tasumiseks ja lubatud selle tasumist; eluliselt ei ole usutav, et sellises majandus- ja kutsetegevuses toimunud nõude tunnustamisest ei ole mitte ühtegi kirjalikku jälge, mis pärineks nõude tekkimise või tunnustamise ajast; JT poolt 22. juulil 2021 digitaalselt allkirjastatud kinnituse digikonteineris oleva MS Word vormingus faili meta-andmetest nähtub, et kõnealune dokument on loodud samal päeval ja selle autorina on märgitud hagejat esindav advokaadibüroo, mistõttu on tegemist hageja enda konstrueeritud tõendiga; on tõenäoline, et JT lihtsalt ei mäleta sedavõrd kaua aega tagasi toimunud sündmusi, mis nähtub tema tunnistajana antud ütlustes esinevas kahtlevast ja ebakindlast kõneviisist. JT on oma ütlustes viidanud viiele võlgu oldud arvele, mistõttu ei ole selge, kas ta üldse tunnistas kahte hagi aluseks olevat arvet; sarnasus kinnituste ja hageja lepingulise esindaja koostatud nõude tekstide vahel tõendab, et ka AP kirjalik kinnitus on tegelikult koostatud hageja poolt; JT ja AP on viidanud tunnistajana ütlusi andes sellele, et nende allkirjastatud kirjalikud selgitused on neile teadaolevalt koostatud hageja juhatuse liikme HR poolt. Seega oli JT ja AP esimene kokkupuude kostja väidetavate võlgadega hageja ees pärast nende ametiaja lõppu. Nende tunnistajana antud ütlused põhinesid sisuliselt hageja enda koostatud versioonil, mitte nende isiklikul mälupildil.
isegi kui käsitada AP poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud hageja koostatud saldoteatist aegumist katkestava võlatunnistusena, oli ka sellest võlatunnistusest tulenev nõue hagi esitamise ajaks aegunud.
4.1.3.Riigikohtu praktikat, kostja väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid arvestades oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et hageja väiteid aegumise katkemisest nõude tunnustamisega ei saa pidada tõendatuks, kuna: -
hageja ei ole nimetanud mitte ühtegi konkreetset kuupäeva, millal võlga oleks tunnistatud ning aegumine oleks seeläbi katkenud ja uuesti kulgema hakanud. Seega ei ole teinud ka JT ega AP oma ütlustes. Ühtlasi ei ole nad nimetanud ühtegi konkreetset kuupäeva ega toonud esile ühtegi konkreetset tahteavaldust, millega nad oleksid tunnistanud just hagis nimetatud kahel arvel põhinevat võlgnevust kostja ees;
-
JT ja AP antud ütlused ja selgitused võla pidevast tunnistamisest ei ole usaldusväärsused, sest: 9 (26)
2-21-13866 (i) (ii)
(iii)
(iv)
(v)
(vi)
-
eluliselt ebausutav on kahe juriidilise isiku vahelises suhtluses võla sedavõrd pikka aega tunnistamine ilma seda kuidagi dokumenteerimata; eluliselt ebausutav on võla sedavõrd pikaaegne olemasolu olukorras, kus hageja jätkas kostjale teenuse osutamist. Mõistlikult tegutsev ettevõtja nõuaks enne edasise teenuse osutamist oma riskide maandumiseks eelnevate võlgnevuste tasumist; JT ja AP versioon võla tunnistamisest põhineb menetluse alguses kohtule esitatud kirjalikel selgitustel, mis on koostatud hagejat teenindava advokaadibüroo poolt. Nad on ka ise oma ütlustes sisuliselt kinnitanud, et nad vaid allkirjastasid hageja koostatud kirjalikud kinnitused, millesse oli hageja enda poolt märgitud mh nõude tunnistamise intervall, arvete numbrid jm; eeskätt JT puhul on usutav pigem see, et ta kordas tunnistajana üle kirjalikke selgitustesse kirja pandut, mh nõude tunnustamise intervallide osas, ja tegelikke asjaolusid ta enam täpselt ei mäleta. See ilmneb ka tema tinglikust ja kahtlevast kõneviisist ütluste andmisel, kus ta kasutas väljendeid (täpselt) ei mäleta, ma eeldan, ilmselt, hetkel ei tea, võib ka olla, kirjutasin ilmselt, andsin ilmselt, võis olla, või tuletada, peaks olema, ei oska öelda. Ei ole usutav, et JT on mitmete minevikus toimunud asjaolude osas kahtlev, aga mäletab selgelt, et nõude tunnustamine hageja ees just hagis nimetatud arvete osas toimus mingi kindla intervalliga. Pigem põhineb see hageja koostatud kirjalikel selgitustel, mitte JT enda mälupildil; ka AP puhul tuleb arvestada, et ta on kinnitanud hageja koostatud kirjaliku kinnituse allkirjastamist ja tema ütlused puudutasid tema kostja juhatusse asumise aastat (2016), millest oli kirjalike selgituste andmise hetkeks möödunud viis aastat; ei JT ega ka AP ei ole oma ütlustes nimetanud konkreetset elulist situatsiooni, vestluse toimumise asukohta, kuupäeva, tahteavalduse sisu, millega konkreetset võlga tunnustati. Seega ei ole nende ütlustega võimalik lugeda tõendatuks hagis nimetatud nõude aegumise katkemist;
Tunnistajate ütluste põhjal ei ole võimalik lugeda tõendatuks ka seda, et AP poolt 4. jaanuaril 2017 saldoteatise andmise ajaks ei olnud hageja nõue juba aegunud. Isegi kui see ei oleks olnud selleks ajaks aegunud, möödus kolm aastat saldoteatise andmisest 3. jaanuaril 2020. AP ütlustest ei ole võimalik tuvastada, et ta oleks teinud sel ajal mõne tahteavalduse, millega oleks hagis nimetatud võlga tunnistanud.
4.1.4.AP tunnistajana antud ütlustest ega kirjalikest selgitustest ei ole tuvastatav, et ta oleks tunnistanud võlga ka 2020. aastal. Ehkki AP viitas mitu korda 2020. aastale, ei nimetanud ta seda kordagi aastana, mil ta oleks teinud mõne avalduse seoses hagi aluseks olevast kahest arvest tuleneva võlgnevuse tunnistamisega.
4.1.5.Seoses kostja 21. augusti 2020. a üldkoosoleku protokolliga ei ole maakohus arvestanud kostja väidet ja LM suhtes tehtud kohtuotsust, millest nähtuvalt mõisteti kostja endiselt peasekretärilt välja 6453,60 eurot, millest ei oleks hageja väidetava nõude rahuldamiseks jätkunud. Ka ei ole maakohus arvestanud 21. augusti 2020. a koosolekut protokollinud TP selgitustega. Kui maakohus oleks kõiki tõendeid analüüsinud ja hinnanud, oleks kohus saanud järeldada, et AP ütlused selle kohta, et ta kuni oma ametiaja lõpuni (s.o 2020. aastani) hageja nõuet tunnistas, ei ole usaldusväärsed.
10 (26)
2-21-13866
4.2.Maakohus rikkus põhjendamiskohustust ja eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui jättis aegumise kohaldamata ka põhinõudest eraldi aeguva viivisenõude suhtes. Viivisenõue, mida arvestatakse kalendripäeva põhiselt ja mis muutub osade kaupa sissenõutavaks kalendripäeva vahetusega, on oma olemuselt korduv kohustus TsÜS § 154 mõttes. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja vaidles vastu hageja igasuguse nõude tunnistamisele. Viivisevõla tunnistamisele (ja seega viivisevõla aegumise katkemisele) ei ole hageja menetluses ka tuginenud. Viivisenõue aegub kuni põhinõude aegumiseni autonoomselt põhinõudest. Seega oleks maakohus saanud kohaldada viivisenõudele aegumist ka juhul, kui hageja põhinõue ei oleks aegunud.
4.3.Maakohus jättis põhjendamiskohustust eirates tähelepanuta kostja väited viivisenõude esitamise hea usu põhimõtte vastasuse kohta. Veel 2017. aastal on hageja ise koostanud ja kostjale allkirjastamiseks edastanud saldoteatise, milles ei ole viivist ega viivisevõlgnevust näidatud. 28. jaanuaril 2021 edastas hageja kostjale e-kirja, milles ei ole viivisevõlale tuginetud, andes kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei kavatse kostjalt viivist nõuda. Selles olukorras seitsme aasta viivise nõudmine tagantjärele ilma, et selle nõudmise kavatsusest oleks kordagi teatatud, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.
4.4.Hagejal tulnuks kirjeldada ja tõendada oma lepingulise tasu nõude aluseks olevaid kostjaga sõlmitud kokkuleppeid ja nende sisu, sh tasukokkulepet. Alles seejärel oleks kostja pidanud põhjendama ja tõendama, et selliseid kokkuleppeid ei olnud või need olid teistsugused või neid ei täidetud. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et hageja on oma tõendamiskohustuse täitnud sellega, et on tõendanud ära, et hageja on mingeid töid teinud, kostja on mingid tööd vastu võtnud ja nende mingite tööde osas ei olnud kostjal pretensioone. Hagiavaldusest ja hageja hilisematest dokumentidest ei nähtu, millise konkreetse hinnaga, millisel konkreetsel ajavahemikul ja kelle poolt sõlmitud ning milliste tasukokkulepete alusel teenuseid osutati, rääkimata neid faktilisi asjaolusid kinnitavatest tõenditest. Ehkki hageja on esitanud üldsõnalise näidisloetelu erinevatest töödest ja teenustest, mida ta kostjale 2013. a augustist novembrini osutas, ei ole hageja põhistanud, millise ühikuhinnaga neid töid tehti ja teenuseid osutati, millises koosluses kostja neid hagejalt tellis, kuidas konkreetsete tööde ja teenuste maksumuses kokku lepiti, kuidas ja kellele konkreetsed tööd üle anti ning kes need kostja nimel tellis. Põhjendamis- ja tõendamiskoormuse õige jaotamise korral oleks maakohus saanud ja pidanud jõudma järeldusele, et hageja nõue on põhistamata ja tõendamata.
4.5.Maakohus ei arvestanud tõendamiskoormuse jaotamisel informatsiooni asümmeetriaga. Kostjal ei olnud võimalik vastuväiteid esitada, kuna väidetavate tööde tegemise ja teenuste osutamise aegse raamatupidamisdokumentatsiooni säilitamise kohustuse tähtaeg on möödunud ning kogu informatsioon nende kohta on hageja valduses. Olukorras, kus hageja isegi ei avalda, milles täpselt kokku lepiti (tööde ja teenuste artiklid, kogused, hind jms), ei olnud kostjal võimalik esitada konkreetseid vastuväiteid teenuse osutamisele või hinnale. Hageja kohustus oli tõendada oma nõuet, mh seda, millises koguses hageja tooteid valmistas (kaelakaarte, bännereid jms) ja millise kokku lepitud hinnaga, et kostjal oleks võimalik väita ja tõendada vastupidist. Olenemata sellest, et tunnistajad andsid ütlusi, mille kohaselt pidi teenuse osutamise kohta olema erinevaid kirjalikke allikaid (kirjalik leping, hinnapakkumiste aktseptid, kokkuvõtted jms), ei esitanud hageja neist ühtegi ega ka ainsatki kirjalikku tõendit, mis oleks pärinenud teenuse osutamise ajast. Selliste kirjalike allikate kohtu eest varjamine ja kohtule esitamata jätmine on menetlusõiguste kuritarvitamine.
4.6.Maakohus rahuldas hageja nõude kahe erapooliku ja ühe hageja endisest töötajast tunnistaja üldsõnaliste ja umbmääraste ütluste alusel, eirates sellega tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Kostja tõi maakohtu ette hulgaliselt faktilisi 11 (26)
2-21-13866 asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis andsid alust kahelda JT ja AP kui tunnistajate ütluste ja kirjalike selgituste usaldusvääruses, mh nende erapooletuses. Ehkki maakohus ei näinud alust pidada tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et need haakuvad omavahel ja teiste asjas kogutud tõenditega, ei põhjendanud kohus, milliste teiste asjas kogutud tõenditega AP ja JT ütlused haakuvad. Ehkki maakohus viidas ka JT ja hageja endise töötaja JS ütluste haakumisele, jättis maakohus tähelepanuta kostja väited JS kirjalike selgituste kui tõendi asjakohatuse ja üldsõnalisuse kohta. Samuti jättis kohus tähelepanuta JS väidete vastuolu JT ütlustega: JS ütlustest nähtub, et poolte vahel ei olnud hinnakokkulepet, vaid hind kujunes teenuse osutamise käigus; JT väitis, et kõikide tööde kohta koostati hinnapakkumine, mille tema aktsepteeris, selliseid hinnapakkumisi koostati pidevalt ja tellimused läksid töösse alles pärast tema poolt hinnapakkumise aktsepteerimist.
4.7.Ebaõige tõendamiskoormuse jaotus ja hageja sisuline vabastamine oma nõude põhistamise kohustusest on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Hagejal tuli põhistada ja tõendada tasukokkulepet ning kui seda ei eksisteerinud, siis tõendada, et nõutav tasu vastab mõistliku tasu määrale. Alles seejärel tekkinuks kostjal kohustus tõendada vastupidiseid väiteid. Siinsel juhul ei esitanud hageja menetluses mitte ühtegi faktilist asjaolu, millest võiks järeldada mis tahes tasukokkuleppe olemasolu hageja ja kostja vahel ning selle sisu. Maakohus on eksinud VÕS § 637 lg 1 kohaldamisel. Hageja menetluses esitatust ei selgu, milline oli konkreetne tasu tehtava konkreetse töö või osutatud teenuse eest, rääkimata seda kinnitavatest tõenditest. Ei selgu ka see, millises ulatuses oli tegemist töö tegemise või teenuse osutamisega. Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis nimetanud ega põhistanud seda, mitu voldikut, flaierit, bännerit vm sellist valmistati, mis oli nende hind, milline oli disaini kujundamise hind ja milline projektijuhtimise töö hind. Nendele küsimustele ei saa vastust ka hagile lisatud arvetelt ega hageja esitatud tõenditest. Eelnevale vaatamata leidis maakohus ekslikult, et võimalik on tuvastada kokkulepe tasu suuruses, kohaldada VÕS § 637 lg-t 1 ja lugeda tõendatuks see, et hageja ja kostja olid kokku leppinud sellises tasus, nagu hagis väidetakse.
4.8.Lisaks on tõendamiskoormuse ebaõige jaotus viinud VÕS § 637 lg 4 ebaõige kohaldamiseni. Tööde vastuvõtmine tellija poolt ei vabasta töövõtjat kohustusest tõendada nõutava tasu suurust, vaid vabastab tellija üksnes kohustusest tõendada, et tema tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Nõutava tasu suurust ei ole hageja tõendanud.
4.9.Maakohus tuvastas alusetult kostja poolt hagejale võlatunnistuse andmise, millega jaotas ebaõigesti ümber tõendamiskoormuse ja luges kostja loobunuks hageja nõutavale võlale vastuväidete esitamisest. Maakohus ei põhjendanud, mille alusel ta luges AP allkirjastatud 4. jaanuari 2017. a saldoteatise kostja deklaratiivseks võlatunnistuseks. Seejuures jättis maakohus arvestamata kostja vastuväidetele saldoteatise võlatunnistusena käsitamisele. AP allkiri saldoteatisel saab kinnitada üksnes selle kättesaamist, mitte aga selle aktsepteerimist.
4.10.Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja nõude vanuse (s.o ajavahemiku nõude sissenõutavaks muutumise aja ja hagi esitamise vahel) ja selle, et hageja näol on tegemist majandustehingute dokumenteerimise kohustusega äriühinguga, mis pidanuks kaasa tooma hageja nõudele ka tavapärasest kõrgema tõendamisstandardi. Lubamatu peaks olema valdavalt suuliste tõendiallikate kasutamine seitsme aasta vanuse nõude tõendamisel (mh aegumise katkemise tõendamisel), eeskätt olukorras, kus need samad suulised tõendiallikad viitavad kirjalike tõendite olemasolule, mida hageja kohtu eest sisuliselt varjab. Arvestada tulnuks ka sellega, et aegumise üks eesmärk on kaitsta võlgnikku pika ajavahemiku möödumisega seotud põhjendamatu tõendamiskoormuse eest.
12 (26)
2-21-13866
4.11.Kuna hagi tulnuks jätta rahuldamata, oleks kõik asjas tekkinud menetluskulud tulnud jätta hageja kanda. Kostja menetluslikule taotlusele jätta hageja menetluskulud tema menetlusliku käitumise tõttu (pidevalt uute tõendite esitamine, mille oleks saanud esitada juba koos hagiavaldusega) TsMS § 169 lg 1 järgi hageja enda kanda, sõltumata hagi rahuldamise ulatusest, maakohus ei vastanud. Asja oleks võinud lahendada märkimisväärselt väiksema ajakuluga, kui hageja oleks esitanud kõik tõendid koos hagiavaldusega. Olenemata kostja korduvatest ettepanekutest esitada oma nõude aluseks olevad dokumendid juba enne kohtumenetlust, keeldus hageja sellest, mis annab alust arvata, et hageja tegelik eesmärk oli kostjale kohtumenetlusega kahju tekitada. Sellele viitab ka asjaolu, et olukorras, kus hageja pidas AP poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldoteatist võlatunnistuseks, ei esitanud ta seda kostjale enne kohtumenetlust ega isegi mitte koos hagiga, vaid alles enam kui aasta pärast hagi esitamist. Seega oleks hageja menetluskulude mis tahes ulatuses kostja kanda jätmine TsMS § 162 lg 4 järgi ka äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Lisaks on maakohus jätnud enamuse hageja esitatud kirjalikest tõenditest arvestamata, mistõttu esineb alus ka TsMS § 169 lg 3 kohaldamiseks.
4.12.Lisaks on maakohus vähendanud hageja menetluskulude rahalist suurust ebapiisavalt, mõistes neid kostjalt välja ka ulatuses, milles kulud olid ebamõistlikud ja ebavajalikud. Seejuures on maakohus jätnud arvestamata mitme kostja vastuväitega hageja menetluskulude suurusele:
kohtuotsuse p-s 15.3.1 on maakohus hagi koostamisega seotud menetluskulude nõuet osaliselt vähendades tuvastanud, et agi on 4 lk-l ja ülejäänud osa moodustab hagi tagamise taotlus, mille kohus jättis rahuldamata. Sellise pikkusega hagi koostamise ajakuluks on maakohus hinnanud 8 tundi. Kostja sellise hinnanguga ei nõustu, kuna eluliselt ei ole usutav, et hagejat esindanud vandeadvokaadil kulub ühe menetlusdokumendi lehekülje koostamiseks 2 tundi. Tavapäraselt on vastav ajakulu 45 minutit kuni 1 tund dokumendi ühe lehe kohta; maakohus on olenemata kostja vastuväidetest leidnud, et 17. novembri 2021. a töölõigus kajastatud hageja esindaja ajakulu ei peaks vähendama, kuid maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud selles töölõigus mis tahes Riigikohtu praktika analüüsi ega muid põhjuseid, miks sellise e-kirja koostamiseks võis kuluda 30 minutit; hageja esindaja 14.–15. detsembri 2022. a töölõigule esitatud vastuväidete juures on maakohus jätnud tähelepanuta väite, et 3,5 lk-le vastavas osas ei olnud tegemist vastusega kostja seisukohale, mille kohta maakohus hagejalt arvamust küsis, ning sellekohase seisukoha oleks hageja saanud esitada juba hagis.
Vastustaja seisukoht
5.Hageja apellatsioonkaebusele tähtaegselt vastust ei esitanud. Hageja avaldas ringkonnakohtule 13. jaanuaril 2025 saadetud e-kirjas, et vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning jääb kõigi maakohtus esitatud seisukohtade, väidete ja põhjenduste juurde. Oma vastuväited apellatsioonkaebusele esitas hageja 5. märtsi 2025. a seisukohas (pealkirjaga „kohtuvaidluse kirjalikud teesid“), milles palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13 (26)
2-21-13866
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7. juuli 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2590,92 eurot, samuti menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitise koos viivisega väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja 7. juuli 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude 2590,92 euro osas rahuldamata ning maakohtus kantud menetluskulud 81,6% ulatuses kostja ja 18,4% ulatuses hageja kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta TsMS § 657 lg 1 p 2 1 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul vaidlustas kostja maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas, jaotas menetluskulud ja mõistis hageja menetluskulud kostjalt välja. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi jäeti põhinõudelt 7947,48 eurot 17. detsembri 2013 eest arvestatud viivise osas rahuldamata. Nimetatud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.
8.Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid hageja tasunõude tekkimise ja sissenõutavuse kohta (I) ning seejärel hageja nõuete aegumise kohta (II). Lõpetuseks teeb kolleegium maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulusid puudutavad otsustused. I
9.Maakohus tuvastas JT 22. juuli 2021. a kirjaliku selgituse (I kd, tl-d 7–8), JS kirjaliku selgituse ja sellele lisatud näidiste (I kd, tl 156), AP kirjaliku kinnituse (I kd, tl 154) ning 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud JT (II kd, tl-d 128–130), JS (II kd, tl-d 133 – 134 pöördel) ja AP (II kd, tl.d 124 – 125 pöördel) ütluste põhjal, et poolte vahel oli 2013. aastal töövõtuleping, mille alusel kostja tellis hagejalt info- ja reklaammaterjalide ning kodulehe kujunduse ja tootmise töid ja teenuseid; hageja tegi kokkulepitud tööd; kostja võttis tööd vastu ja kiitis need heaks; hageja esitas kostjale tehtud tööde eest tasumiseks 3. detsembril 2013 arved nr 1300933 ja 1300934, mis tuli tasuda hiljemalt 17. detsembril 2013 (vt maakohtu otsuse p-d 6.3 ja 6.4). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu tõenditest tehtud järeldustega ja maakohtu põhjendustega (v.a praeguse otsuse p-des 18–18.4 toodud osas) ning neid TsMS § 654 lg 6 järgi tervikuna ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
10.Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega, et hageja ei ole töövõtulepingu sõlmimise asjaolusid ja sisu, sh tasukokkuleppeid esile toonud ja tõendanud piisava detailsusega.
10.1.Hageja on menetluses välja toonud, et kostja tellitud töödeks olid kostja poolt 21.–28. septembril 2013 korraldatud juunioride ja U23 vanuserühma Euroopa meistrivõistluste tõstmises reklaammaterjalid (voldikud, bännerid, flaierid, plakatid jms), sh nii materjalide kujundamine kui ka tootmine, temaatilise veebilehe www.weightlifting.ee uuendamine, sh nii lehe sisu tootmine kui ka disain, ning võistluste turunduse juhtimine (projektijuhtimise töö) ja muud jooksvad tööd, mida kostja hagejalt tellis. Töid tehti 2013. a augustist novembrini. Kõik tööd on tehtud kostja toonase juhatuse liikme JT nõusolekul. Kostja võttis hageja tehtud tööd vastu ja tal polnud nende kohta pretensioone. Tasu tööde eest kujunes vastavalt kulunud töötundidele ja tootmiskulule ning kostjale varasema koostöö põhjal teada olnud hindadele. Kostja juhatuse liige JT aktsepteeris hageja koostatud arveid ja tal polnud neile vastuväiteid
14 (26)
2-21-13866 (vt nt 3. septembri 2021. a hagiavaldus, p-d 2–4, 12; 28. detsembri 2021. a seisukoht, p-d 15– 17).
10.2.Eeltoodud väiteid on hageja JT, JS ja AP kirjalike selgituste ja tunnistajana antud ütlustega ka tõendanud.
Ajavahemikul 24. aprill 2006 – 7. november 2016 kostja juhatuse liikmeks olnud JT 22. juuli 2021. a kirjalikust selgitusest (I kd, tl-d 7–8) nähtub, et kostja tegi 2013. a sügisel juunioride ja U23 vanuserühma Euroopa meistrivõistluste tõstmisel korraldamisel hagejaga koostööd, tellides temalt erinevaid töid. Hageja varustas kostjat reklaammaterjalidega (voldikud, bännerid, flaierid, plakatid jne), mis hõlmas nii nende kujundamist kui ka tootmist, tegeles kostja kodulehe uuendamise ja projektijuhtimisega ning muude jooksvate küsimuste ja töödega, mida kostja hagejalt tellis. Töid tehti ajavahemikul august – november 2013. Tööde eest esitati arved nr 1300933 ja 1300934. Kõik arvete aluseks olevad tööd on tehtud, nõuetekohased ja kostja poolt vastu võetud. Neid asjaolusid kinnitas JT ka 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes (II kd, tl-d 128–130). JT lisas, et hagejaga oli varasemalt juba aastaid koostööd tehtud. Kokkulepped poolte vahel sõlmis JT ise, protsessi oli kaasatud ka kostja toonane peasekretär LM. Lepingu hagejaga allkirjastas kostja poolt JT ja hageja poolt HR ning selle sisuks oli hagejalt tellitud visuaalne pool. Töid tellis JT ise telefoni või e-maili teel ning ka peasekretär, kuid viimase tellimused kooskõlastas JT. Töid tegi hageja poolt JS (mh tegi kodulehe ja tegeles selle administreerimisega), laiemalt haldas projekti HR. Tööd võeti vastu trükimaterjali puhul trükistel järel käimisega, kodulehe puhul selle üleslaadimisega. Projektijuhtimine hõlmas tööde koordineerimist, tellimuste vastuvõtmist, transporti spordihalli ja koosolekuid. Tasu kujunes hinnapakkumiste alusel, mis tehti igale tööle eraldi ja mille JT aktsepteeris. Enne lepingu sõlmimist oli hagejalt võetud hinnapakkumine esialgse töömahu peale, aga hiljem lisandus seoses jooksvate töödega lisapakkumisi. Projektijuhtimise tasu võis kujuneda kulunud tundide põhjal, sellest räägiti enne lepingu sõlmimist, kui arutati töömahtu. JT kinnitas, et EM-i jaoks telliti hagejalt sellised tööd, mille JS oma kirjalikule selgitusele näidisena lisas (I kd, tl-d 157 – 160 pöördel) ning tööde eest väljastati arved nr 1300933 ja 1300934. Nimetatud arvetel märgitud tööd on tehtud JT teadmisel ja nõusolekul ning kõik tööd on pretensioonideta vastu võetud.
Hageja endise töötaja JS kirjalikust selgitusest (I kd, tl-d 156–161) nähtub, et tema kujundas kõik 2013. a Tallinna tõstespordi EM raames hageja poolt toodetud trükised jt materjalid. Hageja tegi võistluse jaoks kostjale erinevaid töid: kujundas üritusele logo ja korporatiivse stiili; kujundas voldikud, plakatid, bännerid ja töötas kodulehega jne; samuti kujundas lavakujunduskangad, bännerid, kaelakaardid osalejatele ja erinevad abimaterjalid, nt teleülekannete vahegraafika. Töid tehti valdavalt ajavahemikul juuli – september 2013. JT oli töödega kursis ja nõustus nendega, ehkki operatiivne suhtlus käis enamasti kostja peasekretäri LM ja JS vahel. Tasu kujunes jooksvalt, lähtuvalt tellitud töödest kulunud töötundide ja tootmiskulude põhjal vastavalt hageja hindadele ja tingimustele, mis olid kostjale eelneva koostöö põhjal teada. JT võttis tööde eest koostatud arved nr 1300933 ja 1300934 vastu ning pole neid JSle teadaolevalt vaidlustanud. Neid asjaolusid kinnitas JS ka 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes (II kd, tl-d 133 – 134 pöördel). JS täpsustas tehtud tööde kohta, et kõigepealt tuli 15 (26)
2-21-13866 teha logo, seejärel valmistada ette võistluse veebileht. Järgmisena tehti trükiseid, lavakujundusbännereid, kaelakaarte. Veebilehte tuli jooksvalt uuendada, millega tegeles JS ise. Toodeti lavakujunduselemente, diplomeid, kaelakaarte, infomaterjale hotelli, viitu, spordisaali pandud täiendavaid infomaterjale, VIP-lounge silt; oli ka reklaamplakateid ja erinevas formaadis flaiereid, ka Delfi vahegraafika. Kõik need asjad tegi hageja. Kujunduse tegi JS, tootmise ja paigaldused organiseeris HR. Projekti juhtimine hõlmas koosolekuid, HR poolt protsessi juhtimist, sh tootjate leidmist, asjade lavale ülesseadmist. JS andis HRle jooksvalt ülevaateid LMlt saadud tellimustest ja HR hankis JTlt vajalikud kooskõlastused. Tellimused kooskõlastasid omavahel telefoni teel HR ja JT. Kõik kokkulepitud tööd said valmis ja üle antud, klient (JT) võttis need vastu ja oli rahul. Tasu töö eest kujunes lähtuvalt kulunud ajast ja kuludest (sh allhankijate arved), seejuures lähtuti ligikaudu toonastest reklaamiagentuuride hinnakirjast. Tööde hinnastamise vormistamine JS ei puutunud, seda arutas HR ilmselt JTga omavahel. JT oli arvetel toodud summade ja selgitustega nõus, küsimusi tal ei tekkinud. JS kinnitas, et EM-i jaoks tehtud töödele vastavad arved lõpuga 933 ja 934.
Ajavahemikul 7. november 2016 – 15. oktoober 2020 kostja juhatuse liikmeks olnud AP kirjalikest selgitustest (I kd, tl-d 11, 154–155) nähtub, et kostja on tellinud 2013. aastal hagejalt arvete nr 1300933 ja 1300934 aluseks olevad tööd, kostja on tööd kätte saanud ja need olid nõuetekohased. AP selgitas, et kui ta sai 2016. aastal kostja presidendiks, informeeris JT teda mh kostja võlast hageja ees tulenevalt arvetest nr 1300933 ja 1300934. JT kinnitas APle, et kõik arvete aluseks olevad tööd on tehtud tema nõusolekul ja teadmisel, tööd on kohaselt tehtud ja vastu võetud ning kostjal ei olnud hagejale nendega seoses mingeid pretensioone. Neid asjaolusid kinnitas AP ka 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes (II kd, tl-d 124 – 125 pöördel). AP täpsustas, et pärast tema kostja presidendiks saamist selgitas JT talle, et hageja arved on seotud juunioride EM-iga ja kuuluvad tasumisele. JT selgitas tööde sisu (erinevad trükised, voldikud, rinnasildid jms) ja et kõik tööd on vastu võetud ja nende eest tuleb maksta. Ei JT ega ka AP ei seadnud tööde tellimist ja tegemist kahtluse alla.
Hageja väiteid selle kohta, et ta tegi kostjale 2013. a juunioride EM-i jaoks erinevaid disainitöid, kinnitavad ka JS kirjalikule selgitusele lisatud näidised tehtud töödest (I kd, tl-d 157 – 160 pöördel).
10.3.Eelviidatud tõenditega on hageja kokkuvõttes tõendanud: -
-
kostja poolt arvete nr 1300933 ja 1300934 aluseks olevate tööde ja teenuste tellimist hagejalt, kusjuures tellimused (ka need, mille algselt esitas kostja peasekretär LM) kooskõlastas kostja toonane juhatuse liige JT; tellitud tööde ja teenuste sisu (logo kujundamine; reklaammaterjalid (trükised), sh voldikud, flaierid ja plakatid (kujundamine ja tootmine); lavakujunduskangad ja bännerid; osalejate kaelakaardid; veebilehe kujundamine ja pidev uuendamine; erinevad visuaalsed abimaterjalid, nt teleülekannete vahegraafika, aga ka infomaterjalid hotellis ja spordisaalis, viidad ja sildid; projektijuhtimine); tellitud tööde tegemise ja teenuste osutamise, (tööde) kostja poolt vastuvõtmise ja nõuetekohasuse (st kostjal pretensioonide puudumise);
16 (26)
2-21-13866 -
poolte kokkuleppe tööde ja teenuste eest makstavas tasus, mis vastab arvetelt nr 1300933 ja 1300934 nähtuvale, sh JT poolt arvetel toodud summadega nõustumise ja küsimuste puudumise.
11.Lisaks maakohtu viidatud tõenditele kinnitavad kostjal hageja ees arvetelt nr 1300933 ja 1300934 nähtuvate võlgnevuste olemasolu vähemalt kaudselt ka järgmised hageja esitatud tõendid:
ekraanitõmmis kostja internetipangast, millest nähtub, et kostja oli arved nr 1300933 ja 1300934 internetipangas kinnitamiseks ja maksmiseks üles pannud kogusummas 7947,48 eurot ja maksekuupäevaga 15. juuli 2020 (II kd, tl 64). AP selgitas 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes, et arved pandi raamatupidaja poolt pangas üles tema palvel. Konkreetne ekraanitõmmis on tehtud AP poolt, näitamaks vanemtreeneritele, milline on kostja rahaline seis ja kohustused (II kd, tl 124 pöördel);
AP ja HR 21. juuni – 23. septembri 2020 e-kirjavahetus, milles arutati kostja võlgnevuse 7947,48 euro tasumist hagejale LMlt tsiviilasjas nr 2-18-10076 kostja kasuks välja mõistetud 12 927,20 euro suuruse nõude arvelt (II kd, tl-d 68–69);
AP poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldoteatis, millest nähtuvalt on kostjal 30. novembri 2016. a seisuga hageja ees arvest nr 1300933 tulenev võlg 5848,32 eurot ja arvest nr 1300934 tulenev võlg 3821,40 eurot (II kd, tl-d 70–72);
kostja juhatuse 12. veebruari 2017. a protokoll, mille p-st 9.3 nähtuvalt on kostjal hageja ees arveid üleval ca 10 000 euro eest ning juhatus otsustas maksta ära ühe väikse arve aastast 2013 näitamaks, et asjaga tegeletakse (II kd, tl-d 76 – 77 pöördel);
kostja üldkoosoleku 23. jaanuari 2015. a protokoll, milles kostja võlgnevuste aruandes on märgitud, et kostjal on maksmata hagejale reklaamide eest arveid hetkel u 9000 euro eest, aga see väheneb (II kd, tl 78). Sellega haakub hageja 13. aprilli 2015. a ekiri JTle, millele on lisatud kuus arvet, mis on pikalt üleval (kokku summas 10 971,24 eurot (koos käibemaksuga), sh arved nr 1300933 ja 1300934) ja milles hageja palub kostjal leida neile katteallikad.
12.Kolleegium täpsustab, et tuvastatud asjaoludel vastab poolte õigussuhe reklaammaterjalide (sh kujundamine ja tootmine) ja kujunduselementide tellimise osas töövõtulepingu tunnustele VÕS § 635 lg 1 järgi. Osas, milles kostja tellis hagejalt ka projektijuhtimise ja veebilehe administreerimise teenuseid, vastab leping käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 mõttes.
13.Olukorras, kus teenuste osutamise lepingu olemasolu, tööde tegemine ja vastuvõtmine, kokkulepitud teenuste osutamine ning poolte kokku lepitud tasu suurus on leidnud tõendamist, ei ole hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise järeldamiseks oluline, kas hageja on välja toonud töö üksikute osade ühikuhinnad, valmistatud toodete (nt kaelakaardid, bännerid jms) täpse koguse ja selle, kuidas konkreetseid töö osi telliti ja nende maksumuses kokku lepiti. Hageja oli poolte kokkulepete ning tehtud tööde ja osutatud teenuste kohta esitanud piisavalt asjaolusid ja tõendeid selleks, et kostja oleks saanud hageja väidetele vastu vaielda, nt välja tuues, et kõnealusel 2013. a võistlusel ei kasutatud hageja teenuseid, vaid nt mõnda teist turundusagentuuri, või et ürituse turundusmaterjalid olid teistsugused kui hageja väidetu ja esitatud näidised.
17 (26)
2-21-13866
14.Hagejale ei ole alust ette heita isikuliste tõendiallikate kasutamist kirjalike tõendite asemel. Pool valib ise, milliseid tõendeid ta oma väidete kinnituseks esitab (TsMS § 230 lg 2 esimene lause) ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2), st pole alust väita, et kirjalikke tõendeid tuleks isikulistele eelistada (vt ka RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-112-12, p 11). Arvestades töö tegemisest möödunud aega, ei pruugi ka hagejal (sarnaselt kostja enda kohta väidetule) olla tolleaegseid raamatupidamisdokumente säilinud. Seega on alusetu kostja etteheide, justkui hageja oleks mingeid kirjalikke tõendeid kohtu eest tahtlikult varjanud. Kui kostja leidis, et hageja valduses on selliseid tõendeid, mille ta on pahatahtlikult esitamata jätnud, saanuks kostja taotleda kohtult tõendite kogumise korras nende tõendite hagejalt välja nõudmist TsMS § 279 järgi.
15.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et siinsel juhul oli alus kahelda JT ja PP kirjalike selgituste ja tunnistajana antud ütluste usaldusväärsuses.
15.1.Kostja on välja toonud, et tal on olnud JTga õigusvaidlus, mis lõppes kompromissiga (I kd, tl-d 51–53), mille täitmiseks on hageja pöördunud kahel korral kohtutäituri poole (vt kostja 27. septembri 2021. a hagi vastus, p 5). Seoses APga tõi kostja välja, et AP juhtimise ajal toimus erinevaid kostja vara omastamisi (vt kostja 27. septembri 2021. a hagi vastus, p 6) ning AP juhitud ja talle kuuluv äriühing OÜ Eesti Tõstesport arvati kostja juhatuse 10. aprilli 2021. a otsusega kostja liikmete hulgast välja ning kostja liikmete 13. juuni 2021. a üldkoosolek AP sellekohase taotluse alusel OÜ Eesti Tõstesport liikmesust ei taastanud (vt kostja 24. novembri 2022. a seisukoht, p 4; II kd, tl-d 32–33; 38 – 40 pöördel). Eelneva põhjal leidis kostja, et JTl ja APl on kostja vastu vimm, nende selgitused on seletatavad ebasümpaatia, vaenu või omakasuga ning nad ei saa varasemate konfliktide ja tülide tõttu kostjaga anda asjas objektiivseid ja erapooletuid ütluseid (vt nt kostja 24. novembri 2022. a seisukoht, p 8; 13. veebruari 2023. a seisukoht, p 8).
15.2.JT ise kinnitas 12. aprilli 2023. a kohtuistungil vande all ütlusi andes, et tal ei ole kostja vastu viha ega kellegagi sealt isiklikke konflikte, suhted on normaalsed (II kd, tl 128). JT ja kostja vaheline kohtumenetlus sai lõpetatud mõlemaid pooli rahuldavalt ja tal ei olnud APle järgnenud kostja presidendiga tüli, vaid oldi sõbralikes suhetes (II kd, tl 129 pöördel). Ka AP kinnitas 12. aprilli 2023. a kohtuistungil vande all ütlusi andes, et tal ei ole kostja ega kellegi konkreetse vastu viha ega vaenu ning ta käib endiselt võistlustel kohtunikuks ja peasekretäriks (II kd, tl 124). Kui temaga seotud OÜ Eesti Tõstesport kostja liikmete hulgast välja arvati, palus AP selle kohta selgitust ja sai vastuse. AP sõnul ei olnud ta pettunud (II kd, tl 125).
15.3.Kolleegium nõustub maakohtuga, et asja materjalid ei anna alust kahelda JT ja AP ütluste usaldusväärsuses. Isegi kui kostjal oli JT ja APga mingeid vaidlusi või erimeelsusi, ei tähenda see tingimata seda, et nad kättemaksuks või muul madalal ajendil annaksid kostja kahjuks teadvalt valeütlusi, pannes sellega toime kuriteo ja riskides kriminaalkaristusega. Maakohtule ei jäänud 12. aprilli 2023. a kohtuistungil muljet, et JT ja AP varasemad erimeelsused kostjaga võinuks mõjutada tunnistajaid vande all kostja kahjuks valetama. Kohtuistungil kinnitasid tunnistajad ka ise, et neil ei ole kostja vastu viha ega vaenu ning nad on võimelised andma asjas erapooletuid tõeseid ütluseid. Lisaks viitas maakohus õigesti, et JT ja AP ütlused haakuvad JS ütlustega, kelle osas kostja ei ole mingeid omavahelisi erimeelsusi välja toonud.
16.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et JS ütlused on JT ütlustega vastuolus osas, mis puudutab töö eest tasu kujunemist ja hinnapakkumiste tegemist. JT ütluste kohaselt tegi hageja iga tellitud töö kohta hinnapakkumise ning tellimus läks töösse pärast hinnapakkumise aktsepteerimist JT poolt, kusjuures hinnapakkumiste tegemise protsess oli pidev, kuna töid 18 (26)
2-21-13866 tuli pidevalt juurde. Enne töödega alustamist oli tehtud hinnapakkumine tööde esialgse mahu peale, mis oli EAS-i nõue, ning hiljem lisandusid jooksvate asjadega seoses lisapakkumised, kuna kõiki asju ei olnud kostja ette näinud. JS ütluste kohaselt võis HRl olla kostjaga n-ö klassikaline skeem, mille kohaselt tehakse esmalt hinnapakkumine ja klient aktsepteerib selle, esialgsete tööde puhul, kuid hiljem telliti jooksvaid töid suuliselt ja telefonitsi, mistõttu sellist protseduuri ei olnud võimalik järgida. Samas kinnitas ka JS, et tellimused kooskõlastasid telefoni teel JT ja HR. Seega nähtub mõlema tunnistaja ütlustest, et esialgu oli tööde tegemise aluseks hinnapakkumine, aga hiljem lisandus tellimusi. Seejuures on võimalik, et HR tegi JTle enne lisatellimuste kooskõlastamist ka (suulised) hinnapakkumised selle kohta, palju vastav töö maksma läheb. JS ütluste põhjal ei saa järeldada, et JT väidetud jooksvaid hinnapakkumisi ei oleks tehtud – seda pole JS väitnud ja ta ei pruukinudki seda teada, kuna vastava suhtlusega tegeles hageja poolelt HR.
17.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus eksis VÕS § 637 lg 1 kohaldamisel. Nimetatud sättest tuleneb, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Siinsel juhul tuvastas maakohus, et pooled olid leppinud kokku, et kostja maksab hagejale tööde eest tasu summas, mis nähtub hageja esitatud arvetelt nr 1300933 ja 1300934. See järeldub mh maakohtu viidatud JT ütlustest, mille kohaselt kõnealused arved vastavad poolte kokkulepitule ja kostja aktsepteeris need. Arvetelt nähtuva tasu kujunemist selgitasid oma ütlustes nii JT kui ka JS. Poolte tasukokkuleppe tuvastamist ei välista see, et hageja ei ole asjas välja toonud, mitu voldikut, flaierit, bännerit vms täpselt valmistati ja mis oli igaühe hind (sh disainiteenuse hind), ning milline oli konkreetselt projektijuhtimise töö hind. Olukorras, kus pooltel oli tasus kokkulepe, ei olnud maakohtul vaja VÕS § 637 lg 1 järgi hinnata, milline oleks olnud hageja tehtud töö eest tavaline tasu või vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Arvestades, et maakohus tuvastas, et kostja (juhatuse liikme JT isikus) oli hageja tehtud tööd vastu võtnud, leidis maakohus põhjendatult, et hageja tasunõue on VÕS § 637 lg 4 järgi sissenõutavaks muutunud.
18.Kolleegium nõustub kostjaga selles, et maakohus luges kostja toonase juhatuse liikme AP poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldokinnituse (II kd, tl-d 71–72) põhjendamatult deklaratiivseks võlatunnistuseks, mille tagajärjeks oli nõude tõendamise koormuse ümberpöördumine ja kostja poolt nõudele vastuväidetest loobumine (vt maakohtu otsuse p 7.5). Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
18.1.Riigikohus on selgitanud, et kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud (VÕS § 8 lg 1). Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega seevastu ei taotle pooled mitte õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Tegemist on seega võlgniku faktilise teadmis-, mitte tehingulise tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 jj mõttes). Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Võlga tunnistava dokumendi õigusliku siduvuse üle otsustamisel tuleb seega esmajoones välja selgitada poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte 19 (26)
2-21-13866 tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral tuleb õiguslikult siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega (vt nt RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364, p-d 11 ja 12 ning seal viidatud kohtupraktika).
18.2.Hageja 29. detsembri 2016. a saldoteatisest (II kd, tl 71) nähtuvalt palus hageja seoses majandusaasta lõpuga kostjal võrrelda pooltevaheliste arvelduste saldot seisuga 30. november 2016 oma andmetega, kontrollida saldo õigsust ja tagastada teatis koos kostjapoolse kinnitusega. Saldoteatisel on välja toodud ka arvetest 1300933 ja 1300934 tulenevad võlgnevused vastavalt 5848,32 eurot ja 3821,40 eurot. Kostja toonane juhatuse liige AP on selle saldoteatise 4. jaanuaril 2017 digitaalselt allkirjastanud, lisamata omalt poolt mis tahes märkusi (II kd, tl 72). Ringkonnakohtu hinnangul on allkirjastatud saldoteatise näol tegemist kostja ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, millega kostja konstateeris võla olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Saldoteatise sisu ja sõnastust ning kostja poolt üksnes allkirja lisamist arvestades ei mõistaks hagejaga sarnane mõistlik isik (TsÜS § 75 lg 1 teine lause, VÕS § 29 lg 4) selle allkirjastamist kostja soovina sõlmida hagejaga leping, millega ta oma võlga õiguslikult siduvalt tunnustab; samuti ei ole hageja pöördumine pooltega sarnase mõistliku isiku vaatest käsitatav soovina, et kostja annaks talle õiguslikult siduva võlatunnistuse.
18.3.Lisaks on ekslik maakohtu käsitlus, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise tagajärjel pöördub nõude tõendamise koormus ümber. Riigikohus on hiljutisemas praktikas selgitanud, et kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (vt nt RKTKo 05.02.2025, 221-8877, p 18.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei vabasta deklaratiivne võlatunnistus hagejat võlatunnistuse aluseks olevast võlasuhtest tuleneva nõude tõendamise kohustusest.
18.4.Eelnev ei mõjutanud siiski maakohtu otsuse sisu, kuna maakohus ei tuginenud hagi rahuldamisel sellele, et kostja ei ole võla puudumist tõendanud või et kostja oleks mingitest vastuväidetest hageja nõudele loobunud. Maakohus järeldas asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal, et hageja on oma nõuet tõendanud. II
19.Maakohus leidis TsÜS § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 3 viidates õigesti, et kuna hageja esitas kostjale vaidlusalused arved 3. detsembril 2013, algas arvetelt nähtuvate nõuete aegumine 1. jaanuarist 2014 ning ilma aegumise peatumise ja katkemiseta oleks nõuded aegunud 31. detsembril 2016 kell 00.00.
20.TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi 2. lõikest tulenevalt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Riigikohus on selgitanud, et nõude tunnustamine TsÜS § 158 tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (TsÜS § 68), millest järeldub sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada. Lisaks tehingutele (nt võlatunnistus) hõlmab TsÜS § 158 lg 2 ka 20 (26)
2-21-13866 muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Sellisel juhul ei pruugi tegu olla tehingulise tahtega (TsÜS § 67 jj mõttes), vaid nõude tunnustamiseks piisab ka võlgniku ühepoolsest mittetehingulisest kinnitusest, millega võlgnik konstateerib (tunnistab) kohustuse olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (vt RKTKo 16.02.2022, 2-18-8699, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
21.Siinsel juhul leidis maakohus asjas esitatud ja kogutud tõendite (JT 22. juuli 2021. a kirjalik selgitus, AP kirjalik selgitus, JT ja AP 12. aprilli 2023. a kohtuistungil antud ütlused, AP poolt 4. jaanuaril 2017 digitaalselt allkirjastatud saldoteatis) põhjal, et hiljemalt alates 2016. a lõpust (enne aasta lõppu) kuni vähemalt 2020. aastani kinnitas kostja vähemalt kord poole aasta jooksul hageja ees vaidlusalustest arvetest tulenevaid võlgnevusi ja andis lubadusi nende tasumise kohta, mis on käsitatavad mittetehinguliste tunnistustena, mis katkestasid aegumise; samuti katkestas aegumise kostja poolt 4. jaanuaril 2017 hageja esitatud saldoteatise allkirjastamine ning eelneva tõttu ei olnud hageja tasunõue hagiavalduse esitamise ajaks (s.o 3. september 2021) aegunud (vt maakohtu otsuse p-d 7.4–7.6).
JT 22. juuli 2021. a kirjaliku selgituse (I kd, tl-d 7–8) kohaselt arutas ta hagejaga vaidlusaluste (2013. a detsembris esitatud) arvete tasumisega seonduvat jooksvalt alates arvete esitamisest. Hageja tundis pidevalt huvi, millal võlgnevused saavad tasutud. Arutelud arvete tasumise üle toimusid enamasti iga kuu, minimaalselt korra 1–3 kuu jooksul. Nende arutelude käigus ei seadnud JT hageja esitatud arveid kunagi kahtluse alla, vaid lubas, et kostja võlad saavad tasutud. JT 12. aprilli 2023. a kohtuistungil antud ütluste (II kd, tl-d 128–130) kohaselt arutas ta HRga ajavahemikul 2014 – 2016 november arvete tasumist. Poolte koostöö jätkus ka seoses järgmiste võistlustega ning kui kostja tegi hagejale tellimusi, küsis HR alati, millal vanad arved makstud saavad. Selle peale kinnitas JT, et arved saavad tasutud, ja lubas, et need tasutakse hagejale. Jutt arvete tasumisest võis olla iga 3–4 kuu tagant.
AP 28. detsembri 2021. a kirjaliku selgituse (I kd, tl-d 154–155) kohaselt kinnitas JT talle pärast AP kostja presidendiks saamist, et ta oli olnud arvetest nr 1300933 ja 1300934 tulenevate võlgnevustega seoses hagejaga (HRga) aastate jooksul pidevalt kontaktis (minimaalselt korra kvartalis) ja lubanud kostja poolt, et kõik võlgnevused saavad kohaselt tasutud. Alates sellest, kui AP sai kostja presidendiks, pidas ta aastate jooksul korduvalt hagejaga (HRga) läbirääkimisi ja kinnitas alati, et kostja kavatseb arvetest nr 1300933 ja 1300934 tulenevad võlgnevused tasuda. Selline suhtlus toimus esmakordselt 2016. a lõpus ning edaspidi enamasti kord kvartalis või poole aasta tagant. AP 12. aprilli 2023. a kohtuistungil antud ütluste (II kd, tl-d 124 – 125 pöördel) kohaselt oli kostja hagejaga aastatel 2016–2020 kogu aeg seotud. Iga kord, kui kostja hagejalt midagi (trükiseid) tellis, küsis hageja võlgnevuste / arvete tasumise kohta ja AP andis teada, kui palju kostja suudab maksta. HRga suheldi paari kuu tagant, räägiti uutest tellimustest, võlgnevustest ja tasumisest. See puudutas kogu AP presidendiks olemise perioodi, s.o 2016–2020. Kostja juhatusel oli soov võlgnevused tasuda ja seda lubati HRle mitmeid kordi, sh lubati arvete lõpuga 33 ja 34 tasumist. Nende arvete tasumise lubamine võis olla üks kord kuus, kuid vähemalt kord kvartalis. 21 (26)
2-21-13866
Kostja poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldoteatiselt nähtuva kohta vt praeguse otsuse p 18.2.
23.Ringkonnakohus nõustub hageja tasunõude aegumist puudutavas osas maakohtu tõenditest tehtud järeldustega ja maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid tervikuna ei korda. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest nähtuvalt algas kostja poolt regulaarne vaidlusaluste arvete tasumise lubamine, mis nõude aegumise katkestas, juba enne 2016. a lõppu – JT ütlustest nähtuvalt juba 2014. aastal, kusjuures JT rääkis arvete tasumisest HRga ajavahemikul 2014 kuni 2016 november u iga 3–4 kuu tagant. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
23.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinsel juhul ei ole aegumistähtaja katkemis(t)e ja uuesti algamis(t)e täpse(te) kuupäeva(de) tuvastamine vajalik. Asjas esitatud ja kogutud tõendite põhjal saab järeldada, et hageja tasunõude aegumine katkes aastatel 2014– 2020 korduvalt ja regulaarselt vähemalt iga 3–6 kuu tagant, mistõttu alates aegumistähtaja algusest (s.o 1. jaanuarist 2014) kuni hagi esitamiseni (s.o 3. septembrini 2021) ei olnud kordagi sellist kolme aasta pikkust ajavahemikku, mil aegumine poleks katkenud ja hageja tasunõue oleks saanud aeguda.
23.2.Maakohtu poolt tõendite põhjal tehtud järeldustes ei anna alust kahelda see, et AP ja JT ei nimetanud oma kirjalikes selgitustes ega ütlustes konkreetseid kuupäevi, mil vestlused hagejaga toimusid. Seejuures tõid nii JT kui ka JP 12. aprilli 2023. a kohtuistungil ütlusi andes esile, et poolte koostöö jätkus ka pärast 2013. a juunioride EM-i ja hageja juhatuse liige HR küsis neilt vanade arvete tasumise kohta iga kord, kui kostja tegi hagejale uusi tellimusi. Arvestades möödunud aega, on tõenäoline, et vestluste täpsed ajad ei ole neil enam meeles, küll aga mäletasid nad vestluste regulaarsust, ligikaudset sagedust ja konteksti. Ehkki kostja heidab apellatsioonkaebuses tunnistajate ütlustele ette seda, et nad ei nimetanud mh konkreetseid elulisi situatsioone, vestluste toimumise asukohti ja kuupäevi, ei nähtu kohtuistungi protokollist, et kostja oleks ka ise tunnistajatelt selle kohta küsinud.
23.3.Alusetu on hageja väide, et JT ja AP ei kinnitanud ütlusi andes just konkreetsete, arvetest nr 1300933 ja 1300934 tulenevate võlgnevuste tunnistamist. AT kinnitas selgelt, et ta arutas ajavahemikul 2014 – 2016 november HRga arvete nr 1300933 ja 1300934 tasumist. Tunnistaja ütlustest saab järeldada, et ta lubas HRle enda väidetud viisil ja sagedusega just nende arvete tasumist. Ka AP ütlustest nähtub, et ta lubas HRle just arvete lõpuga 33 ja 34 tasumist, kusjuures nende arvete tasumise lubamine võis toimuda kogu AP presidendiks olemise ajavahemikul 2016–2020 üks kord kuus, kuid vähemalt kord kvartalis. Seejuures teadsid tunnistajad, et nad annavad ütlusi just seoses arvete nr 1300933 ja 1300934 aluseks olevate tööde ja tasumisega. Tunnistajate kirjalikest selgitustest ja kohtuistungil antud ütlustest ei saa järeldada, et nad oleksid rääkinud hoopis (ja üksnes) mingitest muudest kostjal hageja ees olnud võlgadest. Ka oma varem antud kirjalikus selgituses kinnitas AP, et kostja on pidanud hagejaga läbirääkimisi ja lubanud arved tasuda just arvete nr 1300933 ja 1300934 osas (I kd, tl 11).
23.4.Kostja väited elulise usutavuse kohta ei lükka ümber tõenditest tehtavaid järeldusi. Seejuures selgitasid JT ja AP, et vaidlusaluste arvete tasumine viibis, kuna kostjal polnud likviidseid vahendeid ja tal olid majanduslikud raskused. Hageja mõistis ja usaldas kostjat ning ei pöördunud kohtusse, kuna poolte vahel oli hea läbisaamine, kostja ei vaielnud võlgnevustele vastu ja väljendas kavatsust need kindlasti tasuda. Seejuures soovisid mõlemad pooled olukorra rahumeelselt lahendada. Poolte vahel jätkus koostöö ka edaspidi ja nad leppisid kokku, et jooksvad tööd tasub kostja kohe ära ning vana võlgnevust maksab 22 (26)
2-21-13866 jupikaupa (I kd, tl-d 7, 154; II kd, tl 129). Veenev on hageja väide, et ta ei pöördunud varem kohtusse just seetõttu, et kostja tema nõuet pidevalt tunnustas (vt nt hageja 18. oktoobri 2021. a seisukoht, p 20). Põhjus, miks hageja jätkas kostjaga koostööd vaatamata sellele, et kostjal olid 2013. aastast tasumata võlgnevused, võiski seisneda selles, et poolte koostöö üldiselt sujus ja jooksvad arved said kostja poolt tasutud (nt vastavate projektide jaoks sihtotstarbeliselt mõeldud toetustest või muudest vahenditest).
23.5.Erinevalt hageja väidetust ei kinnita siinsel juhul hageja tasunõude tunnustamist kostja poolt üksnes isikulised tõendid, vaid see nähtub ka hageja poolt 29. detsembril 2016 esitatud ja JT poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldoteatisest.
23.6.Kostja väited ei anna alust kahelda ka JT ja AP kirjalike selgituste ja tunnistajana antud ütluste usaldusväärsuses.
23.6.1.Sellekohaseks kahtluseks ei anna alust kostja väited varasemate erimeelsuste ja vaidluste kohta JT ja APga (vt praeguse otsuse p 15.3).
23.6.2.Samuti ei sea JT ja AP selgituste usaldusväärsust kahtluse alla kostja viidatu, et JT 22. juunil 2021 digitaalselt allkirjastatud kinnituse digikonteineris oleva faili metaandmetest nähtuvalt on dokumendi autoriks hagejat esindav advokaadibüroo (I kd, tl 172) ning AP kirjalik selgitus on JT omaga sarnane. JT kinnitas 12. aprilli 2023. a kohtuistungil vande all ütlusi andes, et tema kirjalikus selgituses avaldatu vastab tema teadmistele ja tahtele, seal on kõik õigesti kirjas ja keegi pole teda teksti koostamisel mõjutanud (II kd, tl 128). JT selgitas, et tema andis oma selgitused HRle, kes pani need kirja ja saatis JTle meiliga ülevaatamiseks. JT tegi omapoolsed parandused, digiallkirjastas ja saatis HRle tagasi. Tunnistaja kinnitas, et kirjaliku selgituse sisu on tema sõnade järgi kirja pandud, tema poolt üle vaadatud ja redigeeritud ning vastab tema tahtele (II kd, tl 129 pöördel). Ka AP kinnitas 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes, et ta andis 28. detsembril 2021 kirjaliku selgituse ja jääb kõigi selles välja toodud asjaolude juurde; nii ta neid asju teab ja mäletab ning need on tema tahte kohaselt kirja pandud. Ehkki teksti koostas AP palvel HR, vaatas AP selle üle, allkirjastas ja saatis tagasi. AP sõnul on tekst korrektne ja seal esitatu vastab sellele, mida ta mäletab. Seejuures ei näinud ta enne allkirjastamist AT selgitust (II kd, tl-d 124, 125). Seega on mõlemad isikud vande all kinnitanud, et nende kirjalikes kinnitustes esitatu vastab nende tegelikule teadmisele. Seejuures haakusid kirjalikud kinnitused JT ja AP tunnistajana antud ütlustega ning nende ütlused olid kooskõlas ka omavahel.
23.6.3.JT tunnistajana antud ütluste sisu ja esitamise viis ei anna alust arvata, et ta ei oleks tegelikult kõnealuseid sündmuseid mäletanud. Seda ei saa järeldada sellest, et JT kasutas ütlusi andes mh kostja viidatud väljendeid (täpselt) ei mäleta, ma eeldan, ilmselt, hetkel ei tea, võib ka olla, kirjutasin ilmselt, andsin ilmselt, võis olla, või tuletada, peaks olema, ei oska öelda. Pigem näitab osade asjaolude kohta selliste väljendite kasutamine seda, et JT tunnistas ausalt, kui ta mõnda asjaolu ei mäletanud või selles kahtles.
23.6.4.Kolleegium nõustub maakohtuga, et AP ütluste usaldusväärsuses ei anna alust kahelda ka kostja 21. augusti 2020. a üldkoosoleku protokollist (I kd, tl-d 60 – 61 pöördel) nähtuv (AP avaldatu „Ei ole ühtegi võlga, mis EM-ist tekkis“). Seda järeldust ei mõjuta ka koosolekut protokollinud TP kirjalikud selgitused (II kd, tl-d 20–21). AP selgitas 28. detsembri 2021. a kirjalikus selgituses, et tema sõnavõtt üldkoosolekul oli tegelikult oluliselt pikem ja öeldu tegelik sisu oli see, et kui LM tasub kostjale võlgnevused, saavad kõik EM-iga seotud võlad lõplikult klaaritud, sh võlad hageja ees (I kd, tl 154 pöördel). Ka 12. aprilli 2023. a kohtuistungil ütlusi andes avaldas AP, et ta pidas 21. augustil 2020 oma presidendiameti 23 (26)
2-21-13866 perioodi kokku võttes silmas seda, et kostja on jõudnud sinna punkti, et tal ei ole ühtegi võlgnevust juhul, kui peasekretäri võlgnevus läheb hageja võla katteks, ja sealt jääb veel kostjale natuke ülegi. AP teadmise kohaselt nõuti endiselt peasekretärilt kostja kasuks välja umbes 13 000 eurot ja tal oli eelnevalt olnud HRga juttu sellest, et viimane nõuab ise võlgnevuse peasekretärilt sisse ja maksab ülejäänu kostjale (II kd, tl-d 124 pöördel – 125). Ehkki kostja esitatud kohtuotsusest (II kd, tl-d 12–19) nähtuvalt oli LMlt mõistetud kostja kasuks välja 6463,60 eurot, millest ei oleks hageja nõude täielikuks rahuldamiseks jätkunud, oleks see hageja nõude siiski suuremas osas katnud ja on võimalik, et puudujääva osa oleks kostja saanud tasuda muudest vahenditest. Ka kostja hilisem president MA tegi 28. jaanuaril 2021 hagejale ettepaneku, mille kohaselt kostja tunnistaks hageja ees võlga 7947,48 eurot ning likvideeriks selle 7637,50 euro osas seeläbi, et annaks hagejale üle oma nõude LM vastu summas 7636,50 eurot (põhinõue 6463,60 eurot ja viivised) ning tasuks ülejäänud võlgnevuse 309,98 eurot seitsme päeva jooksul hageja pangakontole (I kd, tl-d 20–22). Seega ei ole alust pidada AP tunnistajana antud ütlusi vastuolus olevaks kostja 21. augusti 2020. a üldkoosoleku protokollist nähtuvaga.
24.Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohus on ekslikult jätnud hageja viivisenõude aegumise hindamata. Ringkonnakohus saab selle vea ise kõrvaldada.
24.1.Kostja viitab apellatsioonkaebuses õigesti sellele, et kuni põhinõude aegumiseni aegub viivisenõue põhinõudest sõltumata. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et kõrvalnõuetel, sh viivisenõuded, ja põhinõudel on autonoomne aegumise algus ja lõpp, aga ka peatumise ja katkemise alused. Seega tuleb iga nõude aegumist hinnata erinevalt (vt TsÜS komm (2023), § 144, p 3.2; vt ka RKTKo 29.09.2010, 3-2-1-30-10, p 12). Seejuures TsÜS § 144 ei mõjuta iseenesest kõrvalnõuete üldist aegumistähtaega ega selle arvutamist, kehtestades üksnes maksimaalse aegumistähtaja, milleks on põhinõude aegumine (TsÜS komm (2023), § 144, p 3.3.a).
24.2.Kuna põhinõude ja viivisenõude näol on tegemist eraldi nõuetega, mis aeguvad erinevalt, tuleb ka nende nõuete aegumisele menetluses TsÜS § 143 järgi eraldi tugineda. Viidatud sätte kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Ka õiguskirjanduses on leitud, et põhinõude aegumisele tuginemine ei tähenda iseenesest veel automaatselt kõrvalnõuete aegumisele tuginemist, vaid seda tuleb põhimõtteliselt eraldi teha (TsÜS komm (2023), § 144, p 3.3.c). Siinsel juhul oli kostja menetluses selgelt tuginenud sellele, et lisaks hageja tasunõudele on aegunud ka viivisenõue, mistõttu hageja nõuded on tervikuna aegunud (vt nt 27. septembri 2021. a hagi vastus, p-d 8 ja 10). Seega tulnuks maakohtul hageja viivisenõuete aegumist hinnata.
24.3.Viivise näol on praegusel juhul tegemist korduvate kohustustega, sest kostjal tekib kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega tuleb kohaldada TsÜS §-i 154 (vt RKTKo 12.11.2008, 3-2-1-95-08, p 12; 05.10.2010, 3-2-1-52-10, p 19; 21.12.2011, 3-2-1131-11, p 12). TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Viivis muutub VÕS § 113 lg 1 kohaselt sissenõutavaks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Näiteks hageja 2013. aastal sissenõutavaks muutunud viivise nõude aegumistähtaeg algas seega 1. jaanuaril 2014 kell 00.00 ja lõppes TsÜS § 146 lg 1 järgi 31. detsembril 2016 kell 24.00.
24 (26)
2-21-13866
24.4.Hageja esitas hagi 3. septembril 2021. Selleks ajaks ei olnud aegunud viivisenõue, mis muutus sissenõutavaks alates 1. jaanuarist 2018, kuna 2018. aastal sissenõutavaks muutunud viivise nõude aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2019 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2021 kell 24.00. Enne 1. jaanuarit 2018 sissenõutavaks muutunud viivise nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud. Hageja ei ole menetluses väitnud, et kostja oleks aastatel 2014–2020 tunnistanud lisaks tasunõudele ka viivisevõlga, ega toonud esile asjaolusid, millest seda saaks järeldada, mistõttu pole alust järeldada, et viivisenõude aegumine oleks vahepeal katkenud.
25.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole viivisenõudest loobunud ega kostjale teatanud või oma tegudega mõista andnud, et ta viivist ei nõua, mistõttu hageja käitumist viivise nõudmisel ei ole alust lugeda vastuoluliseks. Viivisenõudest loobumist ei saa järeldada sellest, et hageja poolt kostjale 29. detsembril 2016 edastatud saldoteatisel (II kd, tl 71), mille kostja allkirjastas, ei olnud viivist märgitud. Igal juhul ei saaks ka selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud viivisest loobumine mõjutada hageja õigust nõuda alates 1. jaanuarist 2018 sissenõutavaks muutunud viivist. Ka hageja juhatuse liikme HR 28. jaanuari 2021. a e-kirjast hagejale (I kd, tl 20), kus hageja tõi välja, et kostja võlgneb talle selle kuupäeva seisuga põhisumma 7947,48 eurot, ei saa järeldada, et hageja ei kavatse kostjalt viivist üldse nõuda. Selles e-kirjas ei ole viivisele viidatud ja kostjaga sarnane mõistlik isik (TsÜS § 75 lg 1 teise lause tähenduses) ei mõistaks hageja e-kirja viivisenõudest loobumisena. Seadusest tuleneva aegumistähtaja jooksul esitatud viivise nõudmise õigust ei mõjuta ka asjaolu, et hageja ei olnud kostjale viivise nõudmise kavatsusest enne 11. mai 2021. a nõudekirja (I kd, tl-d 25–27) esitamist teatanud.
26.Eelnevat arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise ajavahemiku 18. detsember 2013 kuni 31. detsember 2017 eest. Põhjendatud seadusjärgses määras viivis tasunõudelt 7947,48 eurot kuni 31. augustini 2021 (milleni hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist taotles) on ajavahemiku 1. jaanuar 2018 kuni 31. august 2021 eest viivisekalkulaator.ee arvutuse kohaselt 2330,68 eurot. Maakohus on seega mõistnud põhjendamatult välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 2590,92 eurot (4921,60 - 2330,68). Arvestades ka nii tasunõudelt kui ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõudelt (kokku 8524,98 eurot) alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutunud viivist, on hageja põhjendatud viivisenõue 7. juuli 2023. a seisuga 3700,40 eurot (2330,68 + 1369,72 (vt maakohtu otsuse p 11.3.2)).
27.Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude rahuldamise osas ei ole kostja maakohtu otsusele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selles osas materiaalõiguse normi kohaldamisel eksinud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kolleegium nõustub selle nõude rahuldamise osas maakohtu otsuse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6). Maakohus mõistis sellelt nõudelt põhjendatult välja ka seadusjärgses määras viivise alates hagi esitamisest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit asja sisulise lahendamise osas, tuleb see TsMS § 173 lg 3 järgi üle vaadata ka menetluskulude jaotuse osas. Ühtlasi tuleb TsMS § 173 lg 1 järgi jaotada ringkonnakohtus kantud menetluskulud.
29.Arvestades, et ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hagi osaliselt, on siinsel juhul õiglane jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise 25 (26)
2-21-13866 ulatusega. Lähtudes tsiviilasja hinnast, rahuldatakse hagi u 81,6% ulatuses ((8524,98 + 2330,68 + 682) ÷ 14 132,30 × 100%). Seega tuleb poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 81,6% ulatuses kostja kanda ja 18,4% ulatuses hageja kanda.
30.Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et hageja maakohtus kantud menetluskulud tuleks asja lahendamise tulemusest sõltumata jätta TsMS § 169 lg 1 või 3 või § 162 lg 4 alusel hageja enda kanda. Siinsel juhul ei ole alust heita hagejale ette seisukohtade või tõendite hilinenult esitamist või muul viisil asja arutamise viibimise põhjustamist. Asja materjalidest nähtuvalt andis maakohus pooltele 17. jaanuaril 2023 tähtaja eelmenetluse raames oma lõplike seisukohtade ja taotluste esitamiseks hiljemalt 28. veebruaril 2023, märkides, et see on eelmenetlust lõpetav tähtaeg (II kd, tl 96). Pärast selle tähtaja möödumist ei ole hageja uusi tõendeid esitanud. Hagejale ei saa ette heita seda, et ta ei esitanud kõiki tõendeid koos hagiavaldusega, vaid esitas lisatõendeid ka menetluses hiljem esitatud seisukohtadega. Hagejal oli õigus esitada seisukohti ja tõendeid kuni eelmenetluse lõpuni ning hageja vajadus esitada täiendavaid tõendeid sõltus ka sellest, kas ja millises osas kostja hageja nõuetele vastu vaidleb. Hageja ei ole esitanud arvestataval hulgal asjakohatuid tõendeid ega põhjustanud sellega poolte menetluskulude suurenemist. Asja materjalid ei anna alust arvata, et hageja eesmärk oleks olnud kostjale kohtumenetlusega kahju tekitada. Eelnevat arvestades ei ole alust pidada hageja menetluskulude osaliselt kostja kanda jätmist kostja suhtes ka äärmiselt ebaõiglaseks ega ebamõistlikuks.
31.Seoses ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotusega ei nõustu kolleegium kostja 5. märtsi 2025. a lõplikes seisukohtades esitatud väitega, et ringkonnakohtu otsuse tegemine on viibinud hagejast tulenevatel asjaoludel, millega tuleks menetluskulude jaotamisel arvestada. See, et hageja ei esitanud kohtu poolt pikendatud tähtajaks apellatsioonkaebusele vastust, ei ole siinsel juhul kohtulahendi tegemist edasi lükanud. Ühtlasi ei ole alust arvata, et hageja oleks jätnud apellatsioonkaebusele vastamata halbade kavatsustega kostja suhtes.
32.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise ja kostjalt hageja menetluskulude koos viivisega väljamõistmise osas. Arvestades menetluskulude jaotuse muutumist ja asjaolu, et maakohus ei ole kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ringkonnakohus apellatsioonimenetluse menetluskulusid ise kindlaks (TsMS § 174 lg 4 teine lause). Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul praeguse otsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Eelnevat arvestades ei hinda kolleegium apellatsioonkaebuse väiteid osas, milles kostja vaidlustas maakohtu otsuse hageja menetluskulude kindlaksmääramise osas.
33.Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
26 (26)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.