vandeadvokaat Peep Rajavere (Läänema I Advokaadibüroo, e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jaotada menetluskulud ja jätta need hageja kanda.
3.Rahuldada kostja menetluskulude taotlus osaliselt ja välja mõista X.X. X.X.kasuks menetluskulud summas 270 eurot.
4.Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele ja nende esindajatele. Edasikaebamise kord Otsusele on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kohtu selgitus Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
1.Hageja palub kostjalt välja mõista 9586,75 eurot laenulepingu alusel, mis sõlmiti poolte vahel 01.10.2007. Alternatiivselt taotleb hageja esimeses menetlusdokumendis tuvastada tehingu tühisus TsÜS § 84 lg 1 alusel ning nõuda raha tagasi alusetu rikastumise sätete järgi viidates VÕS §-le 1027, VÕS §-le 1028.
2.Hageja toob hagiavalduses välja, et kostja, kes oli hageja peretuttav, pöördus 2007. aastal hageja poole sooviga saada laenu pojale korteri ostmiseks. Kostja julgustas hagejat, et laenu tagasimaksmine on kindel, kuid tähtaega ei osanud öelda. Hageja kandis kostja palvete peale 150 000 krooni (s.o 9586,75 eurot) kostja pangakontole AS-s Swedbank 01.10.2007 (tl 10), tagastamise tähtaega nimetamata. Hageja leiab, et kostja, kasutades ära hageja kõrget iga, kallutas teda laenu andma kirjalikku lepingut vormistamata. Hageja küsis kostjalt raha tagasi 2015. aastal, kuid kostja leidis, et nõue on aegunud. Vaatamata hageja mitmetele katsetele kohtuväliselt kokkuleppele saada, ei õnnestunud hagejal kostjaga laenu tagasimaksmise osas kokkuleppele jõuda.
3.Hageja esindaja saatis kostjale 25.01.2017 laenulepingu ülesütlemise avalduse ja laenu tagastamise nõude (tl 7), millele kostja vastas 20.03.2017 (tl 8-9), kuid ei tunnistanud hageja laenu tagastamise nõuet ja keeldus hageja poolt kostja omandisse antud raha tagastamisest.
4.Hageja leiab viidates VÕS §-le 396, et poolte vahel sõlmiti laenuleping ja kuivõrd poolte vahelisest lepingust ei tulene lepingu täitmise tähtaeg, oli tegu tähtajatu laenulepinguga. Hageja on laenulepingu üles öelnud ning sellest on möödunud kaks kuud (VÕS § 398 lg 1). Rahaülekandega on tõendatud laenusuhe tema ja kostja vahel. Kostja vastuväide, et hageja andis kostjale rahasumma tagastamatult tänamaks teda abi ja seltsi eest, pole hageja esindaja hinnangul eluliselt usutav ja tavamõistusele jääb arusaamatuks väite loogika ja põhistus. Hageja esindaja märgib, et raha ülekandmist mõne muu kohustuse täitmiseks ei ole olnud ega saanudki olla, kuna hagejal mingeid kohustusi kostja suhtes, sh tänuvõlga, polnud.
5.Hageja taotles kohtult välja nõuda Maksu- ja Tolliametilt kostja tuludeklaratsioon 2007. aasta kohta, et kontrollida kostja väidetavalt saadud tulu deklareerimist. Hageja soovis taotletava tõendiga kummutada kostja eksitava väite alusetu rikastumise puudumisest.
6.Hageja on esitanud 27.04.2017 kohtule hagiavalduse täpsustuse (tl 14-15), milles hageja teatas enne tsiviilasja menetlusse võtmist kohtule, et loobub hagis märgitud alternatiivsest nõudest tuvastada tehingu tühisus TsÜS § 84 lg 1 alusel ning nõuda kostjalt raha tagasi alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1027, VÕS § 1028). Seega jäi hageja lõplikuks nõudeks välja mõista kostjalt hageja kasuks 9586,75 eurot laenulepingu alusel, mis sõlmiti poolte vahel väidetavalt 01.10.2007.
Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOSTJA 16.05.2017 VASTUVÄITED (tl 22-26)
8.Kostja ei tunnista hagi ja vaidleb sellele tervikuna vastu.
9.Kostja tunnistab hagiavalduses esitatud asjaolusid, et hageja andis temale pangaülekande teel 01.10.2007 aastal üle raha 150 000 eesti krooni (s.o 9586,75 eurot). Samuti nõustub kostja asjaoludega, et hageja esitas talle 25.01.2017 ülesütlemisavalduse ja laenu tagastamise nõude ning kostja vastas sellele 20.03.2017, eitades laenusuhte olemasolu ja keeldudes raha tagastamisest. Kostja ei nõustu hagiavalduses esitatud väitega, et raha anti talle üle laenuna. Kostja märgib, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist ega raha kostjale üleandmist laenulepingu alusel.
10.Lisaks märgib kostja, hageja esitas kostjale 17.08.2016 esmakordse ülesütlemisavalduse (tl 27), milles ta väitis, et hageja kandis 08.06.2007.a. tagasimaksmise kohustusega kostja arveldusarvele 15000 krooni ning kuna kostja ei saa mõistlikult eeldada, et see rahasumma kostjale jääb, siis käsitleb hageja seda laenuna ja nõudis raha 15000 krooni ehk 958,67 euro tagastamist 2 kuu jooksul. Nädal hiljem, 24.08.2016 esitas hageja kostjale teistkordse ülesütlemisavalduse (tl 28), mille kohaselt on hageja 08.06.2007 kostja pangaarvele kandnud mitte 15000 krooni, vaid 150000 krooni ehk 9586,75 eurot ja kuna kostja ei saa mõistlikult eeldada, et ta seda raha tagastama ei pea, siis käsitleb hageja selle raha ülekandmist jätkuvalt laenuna ja nõuab selle tagastamist 2-kuulise tähtaja jooksul. Kostja vaidles 18.10.2016 vastusega (tl 29) ülesütlemisavaldusele ja laenu tagastamise nõudele vastu, väites, et tema ja hageja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ning raha 150000 krooni on tema omandisse antud tagastamise kohustuseta. Kostja märgib, et X.X.on X.X. raha 150000 krooni üle kandnud ainult 01.10.2007 ühel korral. 08.06.2007 ei ole hageja kandnud kostja pangaarvele üle mistahes rahasummat, st. 25.01.2017 ülesütlemisavalduses käsitleti sama raha ülekandest tekkinud võlasuhet, mida oli käsitletud ka 17.08.2016 ja kui 24.08.2016 ülesütlemisavaldustes.
11.Kostja leiab, et ainuüksi raha ülekandmisest ei saa teha järeldust laenulepingu sõlmimise kohta, sest raha ülekandmine võib olla tehtud ka mõne muu kohustuste täitmiseks. Ainult siis, kui laenulepingu sõlmimine oleks tuvastatud, on kostjal VÕS § 396 lg järgi kohustus laen tagastada. Maksekorraldus, millel on makse selgitusena märgitud „ülekanne”, ei tõenda raha üleandmise õiguslikku alust. Kostja vaidleb vastu hagiavalduses kõikidele raha ülekandmisele eelnenud läbirääkimiste kohta hagis esitatud väidetele (et kostja küsis laenu pojale korteri ostmiseks, käis laenu andmiseks hagejale peale, viis hageja panka ja laitis maha kirjaliku lepingu sõlmimise mõtte ning muud lepingu sõlmimise asjaolude kohta hagis esitatud väited). Samuti vaidleb kostja vastu kõikidele raha hilisema tagasinõudmise kohta hagiavalduses esitatud väidetele (et hageja on kostjale kahel korral helistanud kui ka muudele raha tagasinõudmise kohta esitatud väidetele, mida kostja ei ole selgesõnaliselt õigeks võtnud). Need hageja väited on ebaõiged ja kirjeldatud sündmusi ei ole toimunud. Kostja ei ole palunud hagejalt laenu, ei veennud hagejat raha laenama, ei laitnud maha kirjaliku laenulepingu sõlmimist ega viinud hagejat ülekande tegemiseks panka. Samuti ei ole hageja pärast raha üleandmist ja enne esmakordse, 17.08.2016 ülesütlemisavalduse esitamist käsitlenud üle antud raha laenuna ega nõudnud kostjalt selle tagastamist. Hageja ei ole pärast hageja ja kostja suhete katkemist 2013. aastal ning enne 17.08.2016 ülesütlemisavalduse esitamist mistahes vormis ja põhjusel kostja poole pöördunud.
12.Kostja märgib lisaks, et hooldas hagejat aastatel 2004-2013, üle kümne aasta. Kostja käis hagejal külas regulaarselt 2-3 korda nädalas, alati käis kostja hagejal külas pühapäeviti. Kostja aitas hagejat peamiselt raskematel töödel: kui oli vaja pesta suuremaid ja raskemaid asju: voodipesu, vaipu, üleriideid; samuti kui oli vaja ronida – pesta aknaid, võtta kardinaid pesuks maha või panna tagasi. Kostja käis vajadusel – kui hageja tervis oli halvem või kui oli väljas libe, hageja eest poes, pangas ja apteegis ning oli ka hagejale lihtsalt seltsiks. Hageja arvestas kostja olemasoluga ja lausa nõudis seda – kui näiteks kostja ei saanud hageja juurde pühapäeval minna, siis tõi see kaasa riiu. Kostja varustas hagejat enda aiasaadustega (kartul, porgand, kurk, tomat). Samuti käis kostja hageja ülesandel nii neil aastatel kui veel enne seda ehk ajal, mil hageja veel Pärnus elas, hooldamas hageja vanemate haudu Halliste surnuaias. Hageja andis viidatud rahasumma kostjale tagastamatult, et teda tänada nii selleks ajaks olnud kui tulevikus saadava abi ja seltsi eest. Nimetatud raha üleandmise alus välistab raha tagasinõudmise võimaluse ka alusetu rikastumise sätete alusel, sest raha anti hageja poolt kostjale üle olemasoleva kohustuse alusel vastavalt hageja tahtele.
13.Raha kostjale andmisega väljendas hageja oma tänu nii olnud kui tulevase abi ning seltsi eest ning ta täitis raha makstes iseendale võetud moraalset ehk kõlbelist kohustust kostja ees. VÕS § 4 lg 1 näeb ette, et mittetäielik on kohustus, mida võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt
nõuda. Kostja ei nõudnud hagejalt 150000 krooni üleandmist, vaid hageja maksis selle ise, omal algatusel. VÕS § 4 lg 2 p 2 näeb ette, et mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Üldisele arusaamale vastab teise isiku, kes käib pika aja vältel eakat inimest aitamas ja temale seltsiks, tänamise kohustus. Tänamise viisi – et kanda abilisele üle rahasumma, valis hageja ise. Seega vastab hageja poolt kostjale raha maksmine VÕS § 4 lg 2 p 2 sätestatud mittetäieliku kohustuse tunnustele. VÕS § 1028 lg 2 näeb ette, et üleandja ei või tühise tehingu alusel üleantut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Tegu on erandiga, millisel juhul ei kuulu tühise tehingu alusel saadu tagastamisele. Seetõttu puudub sel alusel hagejal õigus nõuda kostjalt saadu tagastamist ka juhul, kui raha üleandmise aluseks olev kohustis oleks mingil põhjusel tühine.
14.Kostja märgib ka, et kui 01.10.2007. ülekandel ei olnud õiguslikku alust, siis oleks VÕS § 1028 lg 1 sätestatud alusetust rikastumisest tulenev nõue selle olemasolu korral aegunud. Kostja taotleb kohtult viidates TsÜS § 142 lg-le 1, et juhul kui kohus leiab, et tegemist oli tühise tehinguga, ning tegu pole mittetäieliku kohustusega, siis kohus kohaldaks aegumist.
15.Kostja on seisukohal, et see kas või kuidas on kostja saadud raha peale raha temale üleandmist enda tuludeklaratsioonis deklareerinud ei tõenda poolte tahet raha tagastamise kohustuse olemasolu suhtes raha üleandmisel.
16.Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. HAGEJA 06.06.2017 ja 18.10.2017 SEISUKOHAD KOSTJA VASTUSELE (tl 33-38, 44-46)
17.Hageja ei tagane varasematest seisukohtadest. Kostja eksitavad väljamõeldised abist, külaskäikudest või muust sellisest ei puutu asjasse. Lähtuda tuleb asjaolust, millal muutus tagasimaksmise kohustus sissenõutavaks. Seda enam, et selle üle vaidlust ei ole, et laenuleping on üles öeldud.
18.Hageja märgib lisaks, et peab ekslikuks ning vastuvõetamatuks kostja väidet, mis viitab mittetäielikule kohustusele. Kostja vastus on tavamõistusele seda arusaamatum, et Pärnus maja müügist hagejale rahasumma laekumisel tekkis tal väidetavalt tänamise kohustus, maksta väga suur summa (kogu raha) kodukandi lapsepõlvetuttava järeltulijale. Kostja poolt juhuslike ja väljamõeldud asjaolude kokkusobitamine ja ajastatus tõendavad üheselt, et kostja võlgniku ning laenusaajana on lõpuni ebaaus. Raha ülekandel oli õiguslik alus olemas, see põhines laenulepingul, mis loetakse sõlmituks kokkuleppe saavutamisest ja tegemist oli tähtajatu laenulepinguga. Laenuandja nõuab laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist.
19.Hageja ei ole tühisuse tuvastamise hagi ega alusetust rikastumisest tulenevat nõuet esitanud ja selle pinnal on kostja väited võimalikust aegumisest ainetud ja tuleks jätta tähelepanuta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
20.Kohus on kontrollinud hagi kohtus menetlemise lubatavust ja hagi 02.05.2017 menetlusse võtnud (tl 16-19). Kohus on 30.10.2017 määrusega rahuldanud hageja taotluse võtta vastu tema poolt taotletud tõend, s.o Maksu- ja Tolliameti teatise kostja perioodil 01.01.2007-31.12.2007 saadud tulude kohta (tl 41) ning määranud lahendada asi kirjalikus menetluses (tl 47-48). Pärast menetlusosaliste poolt esitatud kirjalike seisukohtade ja tõendite ning poolte täiendavate seisukohtadega tutvumist, leidis kohus, et asjas on võimalik teha lõplik lahend.
21.Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, põhjendades seda alljärgnevalt.
22.Hageja lõplikuks nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks 9586,75 eurot laenulepingu alusel (VÕS § 396 lg 1), mis sõlmiti poolte vahel 01.10.2007.
23.Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu, leides, et tegemist ei olnud laenuga.
24.Vaidlust ei ole, et hageja kandis kostjale 01.10.2007 üle 150 000 eesti krooni, mis võrdub eesti krooni ja euro vahetuskursi alusel summaga 9586,75 eurot (150 000 : 15,6466). Kohus loeb TsMS § 231 lg 4 alusel ning toimikus oleva pangaväljavõttega (tl 10) tõendatuks, et hageja poolt on ülekanne kostjale tehtud.
25.Asjas on poolte vahel vaidlus selle üle, kas ülekanne tehti seonduvalt poolte vahel sõlmitud laenulepinguga.
26.VÕS § 396 sätestab laenulepingu mõiste, mille kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
27.Kohus juhindub poolte vahel vaidluse lahendamisel VÕS § 9 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega saab laenulepingu lugeda sõlmituks siis, kui mõlemad pooled on andnud tahteavaldused sellise lepingu sõlmimiseks. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega, kuid poolte tahe peab olema äratuntavalt väljendatud.
28.Kuna hageja väitel on poolte vahel 01.10.2007 sõlmitud suuliselt laenuleping, tuli hagejal TsMS § 230 lg 1 alusel seda tõendada. Hageja on laenulepingu sõlmimise tõendina esitanud pangakonto väljavõtte, millest nähtub raha ülekandmine ning selle juurde lisatud selgitused. Hageja on kasutanud ülekande juures selgitust „ülekanne“. Kohus leiab, et pelgalt ülekandega ei ole võimalik lepingu olemasolu tõendada. Ülekandega ei saa tuvastada, millise lepingu sõlmimisele oli suunatud poolte tahe ning milline oli teisele poolele esitatud tahteavalduse sisu. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus 24.11.2011.a määruses nr 3-2-1-109-11 p-s 11.
29.Kostja ei ole laenulepingu sõlmimist TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud, vaid on laenusuhte olemasolu menetluses läbivalt eitanud. Kostja leiab, et ainuüksi raha ülekandmisest ei saa teha järeldust laenulepingu sõlmimise kohta, leides, et hageja nõue on alusetu ja tõendamata.
30.Kohus leiab, et ülalmärgitud raha ülekandmine kostjale ei võimalda lugeda tõendatuks, et pooled on sõlminud laenulepingu VÕS § 396 mõttes, kuna lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuks tahteks oli sõlmida just see leping. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta väljendas oma soovi tahteavaldusena kostjale. Lepingu saab aga lugeda sõlmituks alles pärast mõlemapoolsete tahteavalduste vahetamist. Kuna laenulepingut ei ole, siis on tagajärjetu ka lepingu ülesütlemine. Ka ei tõenda laenulepingu sõlmimist poolte vahel Maksu- ja Tolliameti tõend kostja 2007. aasta tulude kohta, kuivõrd 2007.aastal kehtinud tulumaksuseaduse § 12 kohaselt ei kuulu laen ega ka kinkena saadud raha tulumaksuga maksustamisele.
31.Eelmärgitule tuginedes leiab kohus, et hageja nõue VÕS § 396 lg 1 alusel ei ole põhjendatud ja jätab nõude seetõttu rahuldamata.
32.Kohus märgib täiendavalt, et kuivõrd hageja on enne tsiviilasja menetlusse võtmist loobunud oma alternatiivsest nõudest , s.o nõudest tuvastada tehingu tühisus TsÜS § 84 lg 1 alusel ning nõuda kostjalt raha tagasi alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1027, VÕS § 1028), ei analüüsi kohus eelmärgitud nõude põhjendatust. Samal põhjusel ei analüüsi kohus põhjalikult ka kostja taotlust kohaldada alusetu rikastumise nõude osas aegumist. Kohus märgib siiski remargi korras, et juhul, kui hageja oleks nõudnud raha tagasi alusetu rikastumise (VÕS § 1028) alusel, oleks selline nõue aegunud. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetu rikastumise nõude aegumise algusajaks tuleb lugeda aega, mil isik (hageja) pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, s.o rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (sellel seisukohal on ka Riigikohus oma 02.04.2014 otsuses nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega hakkas hageja poolt kostjale makstud summa puhul kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema makse tegemisest, st alates 01.10.2007.
33.Menetluses esitatud muud dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad, mis on otsuse põhjendavas osas kajastamata, ei omanud kohtu hinnangul tsiviilasja lahendamisel sisulist tähtsust, mistõttu kohus neid täiendavalt ei analüüsinud.
MENETLUSKULUD
34.Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 otsustab kohus kohtuotsuse tegemisel menetluskulude jaotuse ning menetluskulude rahalise suuruse.
35.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
36.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 ning lg 11 järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
37.Hageja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, kuid on taotlenud jätta menetluskulud poolte endi kanda, viidates hageja kõrgele eale (tl 60). TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramist ja teiselt menetlusosaliselt väljamõistmist ei mõjuta iseenesest menetluskulusid hüvitama kohustatud menetlusosalise iga ega ka majanduslik olukord. Hagejale oli hagi esitamise ajal ettenähtav, et TsMS § 162 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtumenetluses väljamõistetavate menetluskulude kandmise riski peab kohtu hinnangul selgitama oma esindatavale ka poole õigusteadmiste ning varasema menetluskogemusega esindaja. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et asjas ei ole põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.
38.Kostja on menetluskulude nimekirja esitanud 10.11.2017 (tl 53-54). Kostja on oma menetluskuluna nimetanud TsMS § 144 p 1 alusel tasu õigusabi eest 432 eurot (sh km), mille kostja palub menetluskuludena enda kasuks hagejalt välja mõista. Hageja kostja menetluskuludele vastu vaielnud ei ole.
39.Kohus on seisukohal, et kostja õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vastavuses käesolevas tsiviilasjas tehtud õigustoimingute mahuga. Kohus märgib, et 30.10.2017 kohtumäärusega otsustas kohus lahendada asi kirjalikus menetluses ning andis pooltele soovi korral esitada üksnes täiendavate õiguslike seisukohtade avaldamiseks tähtaja. Kostja on esitanud kohtule 10.11.2017 lõplikud seisukohad, milles valdavalt kordab tema poolt eelnevalt menetluse kestel esitatud asjaolusid. Kuivõrd kostja ei ole 10.11.2017 menetlusdokumendis täiendavaid õiguslikke seisukohti esitanud ja on sisuliselt täiendava põhistusega korranud oma eelnevaid väiteid, on tegemist toiminguga, mille tegemise eest ei ole kohtu hinnangul põhjendatud hagejalt kostja õigusabikulu väljamõistmine. Ülejäänud kostja kantud menetluskulud on kohtu hinnangul põhjendatud. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrab menetluskuludena kindlaks kostja õigusabikulud kokku summas 270 eurot (sh km 45 eurot). Nimetatud summa kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Hagejal tuleb kostjale menetluskuludena hüvitada 270 eurot.
40.Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadi Aavik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.