Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

pea põhjendama. Kui menetlusosaline ei ole kohtule käesoleva paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud (TsMS § 448 lg 42). Käesolev kohtuotsus on kirjeldava ja põhjendava osaga. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 17.01.2017.a esitatud hagiavaldusest nähtub, et kuni 30.09.2016.a oli kostja hageja osanik ja juhatuse liige. 30.09.2016.a sõlmiti kostja ja A S vahel osaühingu osa müügileping nr 2914, osaühingu osa tasuta üleandmise leping nr 2913 ning hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr 2915. Osaühingu osa müügilepingu alusel sai A S hageja ainsaks osanikuks ja juhatuse liikmeks. Sõlmitud lepingute kohaselt kuulusid nimetatud tehingute vormistamisega seotud kulud (s.o notaritasud, riigilõivud jne) tehingute poolte poolt tasumisele võrdsetes osades. Hageja tasus kostja palvel muuhulgas ka kostja poolt tasumisele kuuluvad tehingute vormistamisega seotud kulud notari poolt 30.09.2016.a väljastatud arve alusel, summas kokku 1 214.74 eurot. Kostja võttis aga kohustuse hüvitada hagejale viimase poolt tasutud summa. Kuivõrd kostja ei ole hagejale nimetatud summat tagastanud, palub hageja see kostjalt VÕS § 1023 lg 1 alusel välja mõista. Olles hageja juhatuse liikmeks ja osanikuks soetas kostja 11.12.2015.a hageja nimele telefoni Samsung Galaxy Grand Prime VE maksumusega 162.00 eurot ja telefoni Samsung Galaxy Trend2Lite SS maksumusega 99.00 eurot; 22.05.2016.a soetas kostja hageja nimele telefoni LG G4 mini maksumusega 159.00 eurot ja 12.02.2016 telefoni Microsoft Lumia 640 Dual SIM maksumusega 166.80 eurot. Seega soetas kostja hageja nimele mobiiltelefone kogusummas 586.80 eurot. Põhjusel, et kostja ei ole enam hageja osanik ega juhatuse liige, puudub tal õigus vallata hageja omandiks olevaid mobiiltelefone. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust hüvitada telefonidega seotud hageja kulud, saatis 08.10.2016.a hageja kostjale pretensiooni, andes kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Põhjusel, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja ning samal ajal kaotas huvi asjade tagastamise vastu (kostja ei esitanud mingit vastust ega seisukohta hageja pretensiooni kohta), on hageja õigustatud nõudeks mobiiltelefonide väljaandmise asemel kahju hüvitamine kokku summas 586.80 eurot. Hageja palub seega kostjalt välja mõista kokku 1 801.54 eurot, millest 1 214.74 eurot on hageja poolt kostja eest notaris kantud kulud ja 586.80 eurot hüvitamisele kuuluv mobiiltelefonide väärtus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtule 24.03.2017.a esitatud hageja seisukohast nähtub, et juhul kui eeldada, et poolte vahel on lepingulised suhted, tekkis kostjal kohustus hüvitada hagejale kostja eest hageja poolt notaris tasutud summa VÕS § 78 lg 4 ning VÕS §§ 127 ja 115 alusel, kuna hageja täitis kostja kohustuse viimase eest. Poolte vahel puudub igasugune kokkulepe selle kohta,

2/8

et kostja ei pea hüvitama hagejale viimase poolt kostja eest notaris tasutud summat. Hageja on seisukohal, et nõuet võimalik rahuldada ka VÕS § 1024 lg 4 kohaselt alusetu rikastumise sätete järgi, eelkõige VÕS § 1041 või § 1042 alusel. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kohtule 06.03.2017.a, 24.03.2017.a, 11.08.2017.a esitatud seisukohtadest ja kohtuistungil kostja poolt vande all antud seletustest nähtub, et kostja ei eita, et hageja tasus tema eest notaris 1 214.74 eurot. Kostja on seisukohal aga, et hageja tasus kostja eest nimetatud summa hageja seadusliku esindaja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel ning puudub mistahes kokkulepe, et kostja pidi hagejale nimetatud summat hiljem hüvitama. Notaribüroos andis kostja hagejale luba 30.09.2016.a arve tasumiseks ning hagejal oli soov nimetatud arvet tasuda, mistõttu ei ole VÕS § 1018 lg 1 ja VÕS § 1041 sätestatud regulatsiooni kohaselt hagejal kostja vastu käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenevalt kulutuste hüvitamise nõuet. Puudub alus, mille järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt 1 214.74 eurot seoses hageja poolt kostja 30.09.2016 arve tasumisega. Kostja on seisukohal ka, et kuna kostja oli kuni 30.09.2016.a hageja juhatuse liikmeks, on juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Telefonide osas märgib aga kostja järgmist. OÜ-s Halaver-Toru oli selline praktika, et juhatuse liikmed hageja esindajatena on ostnud endale töö- ja isiklikuks tarbeks mobiiltelefone. Igakuiselt esitas hageja juhatuse liikmetele arveid nende mobiiltelefonidega seotud kulutuste tasumiseks, sh mobiiltelefonide ostuhinna järelmaksu arved. Seega maksid hageja juhatuse liikmed ettevõttele mobiiltelefonide ostuhinna järelmaksu arveid. Kasutamisaja möödumisel jäid aga vanad mobiiltelefonid alati nende kasutajate (juhatuse liikmete) valdusesse ning eelnimetud skeemi järgi ostsid juhatuse liikmed endale uusi mobiiltelefone. Hagiavalduses kajastatud mobiiltelefonide eest tasus kostja hagejale ostuhinna järelmaksu arveid. Seega oli kostja ja hageja vahel leping, mis vastas müügilepingu tunnusele. Kuna kostja õigus vallata mobiiltelefone ei ole eelnevast tulenevalt seotud kostja kuulumisega hageja juhatuse liikme hulka, puuduvad eeldused kostjalt kahju nõudmiseks seoses mobiiltelefonide kostja valduses olekuga. Kostja on aga valmis nimetatud telefone hagejale tagastama. Kostja on 11.08.2017.a vastuses selgitanud, et ta oli kuni 30.09.2016.a hageja juhatuse liikmeks (seega vähemalt selle ajani oli kostjal õigus vallata hagejale kuuluvaid telefone (ka pärast 30.09.2016.a oli kostja hageja töötaja) ning juba 08.10.2016.a (s.o 8 päeva pärast kostja lahkumist juhatusest) saatis hageja kostjale nõude telefonide eest 586.80 euro suuruse hüvitise saamiseks. Hageja ei ole telefonide väljaandmist aga eelnevalt kostjalt nõudnud. Enne käesolevas asjas hagi saamist pakkus kostja hageja lepingulisele esindajale anda hagis nimetatud telefonid hagejale üle, kuid nimetatud kostja ettepanekule hageja ei vastanud. Kostja on seisukohal, et VÕS § 115 lg 2 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel nõuda kahju hüvitamist pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Hageja nõuab aga kahju hüvitamist kohe, mis on vastuolus VÕS § 115 lg 2 sätestatuga. Kostja on seisukohal, et eelnimetatud asjaoludest lähtuvalt on kahju hüvitamine käesoleval juhul välistatud. Samuti ei ole põhjendatud nõuda kahjuna uute telefonide väärtust, sest hageja esitatud asjaolude kohaselt olid telefonid ostetud 11.12.2015.a - 22.05.2016.a ja sellest ajast alates olid need kostja, kui hageja juhatuse liikme, aktiivses kasutuses. Seetõttu ajaks, mil kostja lahkus hageja juhatusest, on telefonide väärtus võrreldes telefonide soetusmaksumusega (väärtusega), oluliselt vähenenud. Lisaks sellele olid ka kõik vaidlusalused telefonid hageja poolt 05.10.2016.a kantud musta nimekirja, mistõttu ei ole nende kasutamine Eesti

3/8

operaatorite võrkudes enam võimalik ning nende tegelik väärtus on seega kostja hinnangul 0.00 (null) eurot. 11.08.2017.a kostja vastusest nähtub, et hageja loovutas käesolevas asjas esitatud nõuded A S (hageja seaduslikule esindajale), kes omalt poolt tasaarvestas käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuded kostja nõudega A S vastu. Kohtuotsuse põhjendused Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000.00 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000.00 eurole. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega, kuulanud pooled ära istungil ning kuulanud vande all ära hageja seadusliku esindaja ja kostja, ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja loovutas muuhulgas ka käesolevas asjas esitatud nõuded A S (s.o hageja seaduslikule esindajale), kes omalt poolt tasaarvestas nõuded kostja nõudega A S vastu (tlk 88). Kohtuistungil kinnitas hageja, et nõue ei ole loovutatud. Kohus selgitab, et TsMS § 210 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi esitamine ja menetlemine ei puuduta poole õigust võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue. Vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Puudub vaidlus, et kuni 30.09.2016.a oli kostja hageja osanik ning juhatuse liige. Puudub vaidlus ka, et 30.09.2016.a sõlmiti kostja ja A S vahel osaühingu osa müügileping nr 2914, osaühingu osa tasuta üleandmise leping nr 2913 ning hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr 2915 (tlk 5-15). Osaühingu osa müügilepingu alusel sai A S hageja ainsaks osanikuks (tlk 9). 30.09.2016.a notaris sõlmitud lepingute kohaselt kuulusid nimetatud tehingute vormistamisega seotud kulud (s.o notaritasud, riigilõivud jne) tehingute poolte poolt tasumisele võrdsetes osades. Puudub vaidlus ka, et hageja tasus muuhulgas ka notari poolt 30.09.2016.a väljastatud arve alusel kostja poolt tasumisele kuuluvad tehingute vormistamisega seotud kulud, summas kokku 1 214.74 eurot (tlk 17). Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab hagejale nimetud summa hüvitama. Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-57-13 leidnud, et raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb 4/8

kohtul esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe (vt ka Riigikohtu 19. juuni 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-12, p 14). Kostja on 06.03.2017.a kohtule esitatud dokumendis kohtule teatanud, et kuna kostja oli kuni 30.09.2016.a hageja juhatuse liikmeks, on juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Äriregistri väljavõttest nähtub, et kostja oli hageja juhatuse liikmeks kuni 03.10.2016.a. Kohus on seisukohal, et isegi kui eeldada, et lepingute sõlmimise ajal oli kostja veel hageja juhatuse liige ning juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut, ei tähenda see, et kõiki hageja poolt tehtud kulutusi tuleks hinnata lepingu alusel. Toimiku materjalidest ei nähtu ning pooled ei ole ka kohtule esile toonud, et käesoleval juhul oli vaidlusaluste kulutuste tegemiseks lepingust või seadusest tulenev hageja õigustus või kohustus. Hageja täitis notaris kostja isikliku kohustuse, mitte juhatuse liikme õigussuhtest äriühinguga tuleneva kohustuse. Kostja on kohtule teatanud, et poolte vahel puudus kokkulepe, et kostja peab hagejale pärast arve tasumist nimetatud summa hüvitama. Asja lahendamiseks tuleb kohtu hinnangul seega esmalt tuvastada, kas hagejal ja kostjal oli kokkulepe, et kostja kohustub hagejale tema eest tehtud makse hüvitama, ning kokkuleppe puudumise korral tuvastada, kas hageja tegutses käsundita asjaajajana, mis annaks talle õiguse nõuda tehtud kulutuste hüvitamist. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et vaidlevad pooled oleksid sõlminud kehtiva kokkuleppe selles, kas, millisel viisil ja millal peab kostja tagastama hagejale kostja eest notaris tasutud raha, seega ei saa kohus rahuldada hagi VÕS § 108 lg 1 alusel. Samas ei ole ka kostja tõendanud, et ta ei pea tema eest tasutud hagejale tagastama. Poolte poolt avaldatud seisukohad ning kohtuistungil poolte poolt vande all antud seletused nimetatud asjaolu kohta on kohtu hinnangul vasturääkivad ning seega ebausaldusväärsed. Hageja nõue tugineb käsundita asjaajamise sätetele. Käsundita asjaajamise instituut annab asjaajajale õiguse nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist, mida ta kandis seoses käsundita asjaajamisega. VÕS § 1018 lg 1 näeb ette, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Vastavalt VÕS § 1020 lg 1 peab käsundita asjaajaja enne asjaajamisele asumist soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta, välja arvatud juhul, kui eelnev teatamine ei ole võimalik soodustatu või avalikke huve kahjustamata või kui seda ei saa käsundita asjaajajalt mõistlikult oodata. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. VÕS § 1023 lg 3 sätestab, et kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita 5/8

asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. VÕS § 1024 lg 1 kohaselt peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju, kui käsundita asjaajajal puudus VÕS § 1018 lg 1 p-des 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks. VÕS § 1024 lg 4 kohaselt peab soodustatu andma seoses asjaajamisega saadu asjaajajale välja alusetu rikastumise sätete järgi, kui käsundita asjaajaja ei saanud asjaajamisele asumisel aru ega pidanudki aru saama, et tal puudub asjaajamisele asumise õigustus vastavalt VÕS § 1018 lg 1. Kohus selgitab, et VÕS § 1020 lg 1 sätestatud teavitamiskohustuse täitmine on oluline, eristamaks olukorras, kus ehtne käsundita asjaajamine on õigustamatu, seda, kas tegemist on hea- või pahauskse käsundita asjaajamisega. Heauskseks ei saa pidada asjaajajat, kes jättis välja selgitamata soodustatu tahte olukorras, kus see oli võimalik või kes ei arvestanud soodustatu tahtega. Kohus leiab, et hageja on teinud teo teise isiku (kostja) kasuks, ta on kostja eest tasunud 30.09.2016.a notari arve 40350 (tlk 17). 25.10.2017.a kohtuistungil kostja vande all antud seletustega on tõendatud, et kostja oli 30.09.2016.a notari arve 40350 tasumise vajadusest teadlik ja nõustus sellega, et hageja tasus arve tema eest ära, seega on ta asjaajamise heaks kiitnud ja see vastas tema huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kostja sai teada, et hageja on arve eest tasumise korraldanud ja oli sellega nõus ja ei vaielnud sellele vastu, seega ta on hageja tegevuse vähemalt kaudse tahteavaldusega heaks kiitnud. Seda, et hageja on teda asjaajamisele asumisest teavitanud, on kostja ise kohtule korduvalt kinnitanud. Kostja käitumine (s.o kostja soov, et arve saaks tasutud) näitas, et ta ei soovinud hageja asjaajamisest keelduda, hageja arvestas kostja tahtega ja ajas asja kostja huvides. Tasudes kostjale esitatud arve, ei ajanud hageja oma asja. Nimetatud asjaolu tõendavad tõenditena esitatud osaühingu osa müügileping nr 2914, osaühingu osa tasuta üleandmise leping nr 2913, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping nr 2915 ning hageja seaduslikule esindajale ja kostjale notari poolt 30.09.2016.a väljastatud arved (tlk 517). Toimiku materjalidest nähtub ka, et hageja on palunud kostjalt nimetatud summa tagastamist juba 12.10.2016.a (tlk 130), mistõttu on kostja väited, et hageja on kostja eest nimetatud summa tasunud „lihtsalt“ ja „heast tujust“ ning et kostja ei pea hagejale nimetatud summat hüvitama, paljasõnalised ja tõendamata. Olles hageja juhatuse liikmeks ja osanikuks soetas kostja hageja nimele mobiiltelefone kogusummas 586.80 eurot. Põhjusel, et kostja ei ole enam hageja osanik ega juhatuse liige, puudub tal hageja hinnangul õigus vallata hageja omandiks olevaid mobiiltelefone. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust hüvitada telefonidega seotud hageja kulud, saatis 08.10.2016.a hageja kostjale pretensiooni, andes kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Põhjusel, et hageja andis kostjale täiendava tähtaja ning samal ajal kaotas huvi asjade tagastamise vastu (kostja ei esitanud mingit vastust ega seisukohta hageja pretensiooni kohta), on hageja seisukohal, et tema õigustatud nõudeks mobiiltelefonide väljaandmise asemel on kahju hüvitamine summas kokku 586.80 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et algselt oli kostja kohtule teatanud, et vaidlusaluste telefonide näol on tegemist kostja omandiga, seejärel aga et hageja omandiga ning et kostja on nõus vaidlusaluseid telefone hagejale tagastama (tlk 56, 72-73). Kostja on seega kohtu hinnangul omaks võtnud, et vaidlusaluste telefonide näol on tegemist hageja omandiga.

6/8

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 selgitanud, et kui hagejatel on võimalik kostjalt välja nõuda neile kuuluvad asjad, saavad nad nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol üksnes VÕS § 115 lg 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Esmajoones tuleb hagejatel nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel ja kahju hüvitamist võib nõuda alles sellest keeldumisel ning eeldusel, et hagejad on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi asjade tagastamise vastu. Seega üldjuhul tuleks hagejatel kahju hüvitamise eeldusena anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 3 kohaselt ei ole erandina vajalik, eelkõige kui hagejad on kostja viivituse tõttu kaotanud huvi vaidlusaluste kaupade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik kohene kahju hüvitamine. Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et antud juhul tuleks hagejal, kui telefonide omanikul, kahju hüvitamise nõude eeldusena anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg telefonide väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi. Toimiku materjalidest nähtub aga, et hageja ei ole vaidlusaluseid telefone kostjalt eelnevalt nõudnud, vaid esitas 08.10.2016.a kostjale pretensiooni, määrates telefonide väärtuse hüvitamiseks tähtaja (tlk 105). Hageja ei ole ka esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks, et tähtaja määramine telefonide tagastamiseks ei olnud erandina VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja ei keeldu telefonide tagastamisest (tlk 56, 73). Kohus nõustub siinjuures kostjaga ka, et ajaks, mil kostja lahkus hageja juhatusest, on vaidlusaluste telefonide väärtus võrreldes telefonide soetusmaksumusega (väärtusega), oluliselt vähenenud. Toimiku materjalidest nähtub, et lisaks sellele olid ka kõik telefonid hageja poolt 05.10.2016.a kantud musta nimekirja (tlk 74), mistõttu ei ole nende kasutamine Eesti operaatorite võrkudes enam võimalik. Kuivõrd vaidlusalused telefonid on hageja poolt musta nimekirja kantud ning nende kasutamine ei ole enam seetõttu võimalik, on nad ka kohtu hinnangul käesoleval juhul väärtusetud. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt. Kohus rahuldab hagi 1 214.74 euro väljamõistmise osas ning jätab rahuldamata kahju hüvitamise 586.80 euro osas. Menetluskulude jaotus Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi osaliselt ca 70 % ulatuses. Seega peab kohus põhjendatuks, et menetluskuludest jääb 70 % kostja kanda ja 30 % hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

7/8

Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

8/8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.