OÜ Kohtla-Järve Elekter hagi Trent Projekt OÜ vastu võlgnevuse 4020 eurot väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
4020 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Kohtla-Järve Elekter apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ Kohtla-Järve Elekter (rk: 11090845), esindaja Maksim Fedotov Vastustaja (kostja): Trent Projekt OÜ (rk: 11783784), esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik
esindajad
Viru Maakohtu 30. mai 2017 otsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 30. mai 2017 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OÜ Kohtla-Järve Elekter kanda.
3.Välja mõista OÜ-lt Kohtla-Järve Elekter Trent Projekt OÜ kasuks menetluskulude katteks maa- ja ringkonnakohtus kokku 358,80 eurot.
Jätta rahuldamata OÜ Kohtla-Järve Elekter taotlus 03.11.2017 esitatud uute tõendite (kokku 14-l lehel) asja juurde võtmiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Kohtla-Järve Elekter (hageja) esitas 23.12.2016 maakohtule hagi Trent Projekt OÜ (kostja) vastu võlgnevuse 4020 eurot väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt palkas Sevenoil Est OÜ 2012. aastal kostja teostama Jõhvis Tartu mnt 26 asuva tankla moderniseerimis- ja laiendamistöid. Elektrimontaažitööde tegemiseks sõlmis kostja hagejaga suulise töövõtulepingu. Kostja oli objektil põhitöövõtja ja hageja alltöövõtja. Tööde esimene etapp puudutas töid tankla uues osas, teine vanas osas. 28. augustist
14.septembrini 2012 teostas hageja esimese etapi tööd. Tööde lõppedes koostati teostatud tööde akt, tööd olid tellija poolt vastu võetud, hageja esitas kostjale arve nr 12-15 summas 2796 eurot ja kostja tasus arve. Hageja tegi teise etapi tööd 18. septembrist
13.detsembrini 2012. Tööde lõppedes koostati teostatud tööde akt nr 12-18.2. Kostja esindaja kiitis akti heaks ning 18.01.2013 esitas hageja teostatud tööde eest kostjale arve nr 12-18.2 summas 4020 eurot. Kostja on töövõtulepingut rikkunud, kuna ta keeldus arvet nr 12-18.2 tasumast. Hageja oli seisukohal, et hagi ei ole aegunud, kuna nõude aegumistähtaeg algas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-te 1 ja 3 alusel 31.12.2013 ja lõppes 31.12.2016. Hageja esitas hagi kohtule 23.12.2016, seega enne aegumistähtaja möödumist.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hagi on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 30. mai 2017 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja mõistis hagejalt välja kostja kasuks põhjendatud õigusabikulu 128,80 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja aegumise vastuväide põhjendatud. Hageja tugineb ekslikult TsÜS § 147 lg 3 teisele lausele, s.o et nõue muutub sissenõutavaks seoses arve esitamisega. Töövõtulepingust tuleneva tasunõude aegumistähtaja kindlaksmääramisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg-st 3 ning TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 1. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Hageja teostas nõude aluseks oleva akti nr 12-18.2 alusel töid 18.09.–13.12.2012 ning seega muutus tasunõue sissenõutavaks alates 14.12.2012. Lähtudes VÕS § 637 lg-st 3 ning TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg 1 esimesest lausest, saabus tasunõude aegumistähtaeg mitte 31.12.2016, vaid 13.12.2015. Seega on hageja esitanud hagi pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist.
Kohus märkis, et akt nr 12-18.2 ei tõenda poolte lepinguliste suhete olemasolu, kuna akti on allkirjastanud ainult hageja esindaja. Asjaolu, et kostja aktsepteeris akti nr 12-15, millel ei ole poolte allkirju, ei tähenda seda, et automaatselt muutub kehtivaks ja kostjale kohustuslikuks ka akt nr 12-18.2. Kostja 25.03.2013 vastusest hageja 05.03.2013 avaldusele nähtub, et kostja ei ole nõustunud hageja poolt akti nr 12-18.2 alusel esitatud nõudega. Esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et hageja on osutanud kostjale töövõtulepingust tulenevat teenust, mille eest hageja on 18.01.2013 esitanud kostjale arve nr 12-18.2. Isegi kui eeldada, et teenus oli osutatud ning kostja oli seda saanud ja hageja arvet aktsepteerinud, siis VÕS § 637 lg 3 ning TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel on hageja nõue aegunud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Kohtla-Järve Elekter esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 30. mai 2017 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta kohtukulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole hagi aegunud. Lähtudes pooltevahelisest praktikast, tuleb juhinduda VÕS § 637 lg-st 4, mitte § 637 lg-st 3. Poolte koostöö ajal on kostja maksnud hagejale töö eest pärast seda, kui on töö vastu võtnud (näiteks võttis kostja tööd akti nr 12-15 alusel vastu ja seejärel tasus arve); 2) lähtudes kostja avaldustest ja asja materjalidest, sh kostja vastusest hageja 25.03.2013 nõudele, ei olnud kostja hageja teostatud tööde vastu. Kostja arvas vaid, et tööde eest peab maksma Sevenoil Est OÜ. Hagejal ei olnud alust Sevenoil Est OÜ poole pöördumiseks. Hageja oli alltöövõtja ning sai tööülesanded kostjalt ja pidi oma tegevuse kooskõlastama kostjaga, kostja omakorda kooskõlastas oma tegevuse tellijaga. Kuigi kostja ei võtnud töid akti nr 2-18.2 alusel vastu, ei vaidlustanud ta asjaolu, et tööd olid kostjale vajalikud, täitmaks Sevenoil Est OÜ ees võetud kohustusi. Samuti ei esitanud kostja pretensioone tööde hinna osas ega vaidlustanud arvet nr 12-18.2; 3) on hageja esitanud nõude tehtud töö eest kokku lepitud tasu väljamaksmiseks. Seega tuleb aegumistähtaja määramisel juhinduda TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 3. Kostja sai arve nr 12-18.2 kätte 18.01.2013. TsÜS § 147 lg 3 järgi hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema 31.12.2013 ja lõppes 31.12.2016. Hageja esitas hagi kohtusse 23.12.2016, st TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastase tähtaja piires.
5.Trent Projekt OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hagi aegunud. Kohus asus õigesti seisukohale, et nõude aegumine algas VÕS § 637 lg 3 alusel, st tööde valmimisest. Töövõtja tasu sissenõutavaks muutumise osas on VÕS § 637 lg 3 üldreegliks ja ainult siis, kui pooled on kokku leppinud teisiti või kui see hagiavalduses esile toodud asjaoludel on tavaline, tuleb lähtuda VÕS § 637 lg-st 4. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et poolte vahel oleks eksisteerinud kokkulepe, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks tööde vastuvõtmisega. Asjaolu, et hageja vormistas tööde lõppemisel akti, ei tähenda, et pooled oleksid kokku leppinud tasunõude sissenõutavaks muutumise tööde vastuvõtmisest. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et tööde vastuvõtmine poolte koostöö ajal on olnud tavaline praktika. Seega ei ole hageja täitnud oma tõendamiskoormust osas, mis annaks aluse lugeda nõude aegumise kulgemise alguse seotuks VÕS § 637 lg-ga 4; 2) ei tõenda akt nr 12-18.2, mis on kostja poolt allkirjastamata, tööde vastuvõtmist kostja poolt. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et see akt oleks üldse kostjale esitatud ja et kostja on akti heaks kiitnud või tuleb lugeda tööd vastu võtnuks. Seega jääb arusaamatuks,
millistele tõenditele tuginevalt väidab hageja, et töö on vastuvõetud või tuleb lugeda vastuvõetuks (sh millal). Hageja on püstitanud apellatsioonkaebuses oletuse, mille järgi ei ole kostja tööd vastu võtnud. Sel juhul on nõue alusetu, kuna nõue ei ole sissenõutavaks muutunud; 3) on arusaamatu apellatsioonkaebuse väide, et aegumine hakkas kulgema TsÜS § 147 lg 3 järgi 31.12.2013. Töövõtulepingu puhul ei muutu tasunõue sissenõutavaks arve esitamisega, vaid kas töö valmimisest või vastuvõtmisest. Tööd valmisid esitatud tõendite järgi 13.12.2012; 4) on apellatsioonkaebuses kirjeldatud asjaolud tõendamata ja kostja vaidleb neile asjaoludele vastu. Kostja on arvel nr 12-18.2 kajastatud nõude vaidlustanud (vastasel korral oleks kostja nõude omaks võtnud või selle tasunud).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 30. mai 2017 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus onn seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
7.1.Hageja on esitanud kostja vastu väidetavalt 2012. aastal suuliselt sõlmitud töövõtulepingust tuleneva täitmisnõude. Seejuures on hageja tuginenud teostatud tööde aktile (tl 18-21, tõlge tl 39-42), mille kohaselt on viimased tööd kostja poolt tehtud 13.12.2012. Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 esimesele lausele aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõue tulenes töövõtulepingust ning VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Kuna hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt oli töö valmis 13.12.2012, siis on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja nõue muutus sissenõutavaks VÕS § 637 lg 3 alusel 14.12.2012 ning 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 13.12.2015. Hagi esitati maakohtusse 23.12.2016, s.o pärast aegumistähtaja lõppemist. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja tuginemine TsÜS § 147 lg-s 3 sätestatule ei ole asjakohane, kuna nõude sissenõutavus ei ole seotud arve esitamise, vaid töö valmimisega. Seetõttu ei ole tähendust sellel, millal hageja kostjale arve esitas. Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht on ebaõige.
7.2.Apellatsioonkaebuses on hageja alternatiivselt leidnud, et lähtudes pooltevahelisest praktikast tuleb tasunõude sissenõutavaks muutumise kindlakstegemisel kohaldada VÕS § 637 lg-t 4. Seejuures märkis hageja, et ka varasema akti nr 12-15 alusel võttis kostja enne töö vastu ning seejärel tasus arve. Ringkonnakohus hageja nimetatud väitega ei nõustu. Asja materjalidest nähtuvalt puuduvad aktil nr 12-15 (tl 10-11) poolte allkirjad ning arve (tl 22) on esitatud samal päeval, kui kostja oli teinud viimased tööd, s.o 14.09.2012. Seega kinnitab pooltevaheline praktika, et tasunõude sissenõutavus ei olnud sõltuvuses töö vastuvõtmisega ning 2012. a augustis-septembris tehtud tööde eest esitas hageja arve pärast töö valmimist.
7.3.Hageja on lisaks eelnevale märkinud apellatsioonkaebuses, et kuna aktil nr 12-18.2 puudub kostja allkiri, siis ei ole aegumistähtaeg lõppenud. Samas ei ole hageja märkinud, millal sellisel juhul aegumistähtaeg algas. Ringkonnakohtu arvates kinnitab nimetatud hageja väide pigem seda, et hageja nõue on tõendamata. Põhjendamatu on hageja väide, et kostja ei ole aktis nr 12-
18.2 märgitud töid vaidlustanud. Kostja 25.03.2013 vastusest (tl 87) nähtub vastupidine ning maakohus on otsuse p-s 16 nimetatud asjaolu käsitlenud.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt palub ta hüvitada õigusabikulud 2,17 tunni ulatuses summas 249,55 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud on kulu apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele 2 tunni ulatuses. Sellest tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks 230 eurot (2x115). Koos maakohtus kantud menetluskuludega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 358,80 eurot (128,80+230).
9.Hageja esitas apellatsioonkaebuse 27.06.2017. 03.11.2017 esitas hageja taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks ning tugines seejuures TsMS § 652 lg-le 4. TsMS § 652 lg 4 sätestab, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Praegusel juhul ei taotlenud hageja apellatsioonkaebuses uute tõendite asja juurde võtmist. Samuti ei ole hageja apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et maakohus oleks rikkunud menetlusõiguse norme, mis takistas tal tõendeid esitamast. Seetõttu tuleb hageja taotlus uute tõendite asja juurde võtmiseks jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tagastab hagejale 03.11.2017 menetlusdokumendiga esitatud tõendid, s.o akt nr 12-19.2 koos tõlkega 3-l lehel, e-kirjavahetus koos tõlkega 4-l lehel, konto väljavõte 1-l lehel, leping nr 12-05 koos tõlkega 2-l lehel ning arved kokku 4-l lehel. Ringkonnakohus märgib, et arve nt 12-15 14.09.2012 on asja materjalide juures olemas (tl 22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.