Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Kristi Veeber (hageja) esitas 4. novembril 2016 Tartu Maakohtule Kaur Veeberi (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 47 693 eurot 17 senti ja põhivõlalt viivise 8 % aastas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni, määrata kindlaks otsuse täitmise kord ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse ja hageja seisukohtade (I kd, tl 2-10, 111-116; II kd, tl 1-5; III kd, tl 1-4) kohaselt on kostja tsiviilasjas nr 2-14-60625 esitanud Tartu Maakohtule hageja ja tema abikaasa vastu hagi, paludes tuvastada 17. augustil 2012 sõlmitud lepingu tühisus ning mõista hagejalt ja tema abikaasalt solidaarselt välja 10 521 373 eurot 33 senti. Lisaks esitas kostja selles tsiviilasjas hagi tagamise avalduse, milles palus mh seada hageja kinnistutele kohtulikud hüpoteegid ning arestida hageja vara, sh pangakontod, ja keelata kolmandatel isikutel hagejale vara üle anda ja kohustusi täita. Tartu Maakohus rahuldas

Hagi tagamisega võeti hagejalt kõik muud sissetulekud peale lastetoetuse 190 eurot kuus. Seetõttu ei olnud hagejal võimalik kanda igapäevakulusid, sh pidada ülal oma alaealisi lapsi, ega rahastada oma kinnistul tehtavaid ehitustöid, milleks anti juunis 2015 ehitusluba. Ehitustööde rahastamiseks oli aktsiaselts Giga (laenuandja) andnud hagejale

Kuna ringkonnakohus leidis 14. märtsi 2016. a määruses, et hageja pangakontode arestimine ning kolmandatel isikutel hagejale vara üleandmise ja kohustuste täitmise keelamine ei olnud põhjendatud, on hagejal õigus nõuda kostjalt TsMS § 391 lg 1 p 2 alusel kahju hüvitamist. See säte ei eelda hagi tagamise tühistamist tervikuna, kahju hüvitamiseks piisab ühe või mõne alusetult kohaldatud abinõu tühistamisest. Hagejale lisakokkuleppe alusel tekkinud täiendav intressikulu on varaline kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 mõttes ning see kahju on põhjuslikus seoses maakohtu rakendatud ja ringkonnakohtu tühistatud hagi tagamise abinõudega (VÕS § 127 lg 4). Alternatiivselt

võib hageja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 või p 8 alusel, kuna kostja palus hagi tagada eelkõige hagejale kahju ja ebameeldivuste tekitamiseks.

KOSTJA VASTUS HAGILE

Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (I kd, tl 102, 106-107, 157-158 ja II kd, tl 182-183).

Kuigi ringkonnakohus tühistas 14. märtsi 2016. a määrusega maakohtu hagi tagamise määruse osaliselt, jäi kostja hageja vastu esitatud hagi siiski tagatuks. Seega ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist TsMS § 391 lg 1 p 2 alusel. Hageja võimalik kahjunõue saab tekkida alles siis, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse rahuldamata kostja hagi hageja vastu (TsMS § 391 lg 1 p 1). Seetõttu võib kohus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Hageja ja laenuandja lisakokkulepe on fiktiivne, sest see vormistati tõenäoliselt üksnes kahju hüvitamise hagi esitamise aluse loomiseks ja kostjale kahju tekitamiseks. Kuna hageja pidi saama 2014. a-l dividenditulu, ei ole mõistetav, miks ta sõlmis laenuandjaga lisakokkuleppe ja suurendas sellega oma intressikulu. Laenuandja 2015. a majandusaasta aruandest ei nähtu, et hagejale oleks laenu antud. Lisaks oli laenuandjal keelatud äriseadustiku § 281 lg 1 p 4 järgi hagejale kui oma juhatuse liikmele laenu anda. Usutav ei ole, et hageja sai laenu sularahas. Laenuandja pangakontolt võetud sularaha võib tegelikult olla üle antud hageja abikaasale viimase vastu esitatud hagi tagamise tõttu. Samuti ei ole usutav, et hageja kontrolli all olevalt laenuandjalt saadi laenu kõrge, 8%lise intressimääraga. Hageja ei ole tõendanud, et ta kasutas laenu igapäevakuludeks. Samuti on tõendamata hageja väidetav ehitustegevuse rahastamine. Kostja ei pea hüvitama hagejale tema ekstravagantse hobi või luksuseseme ostmise kulusid. Kuna hageja on väitnud ja tõendanud, et tema igakuine püsiv sissetulek enne hagi tagamist jäi alla 1200 euro, ja pärast hagi tagamist võis hageja kasutada oma kontol olevat raha 1000 euro ulatuses, ei muutunud hagi tagamise tõttu hageja majanduslik elukorraldus.

KOHTUISTUNG JA EDASINE MENETLUS

Pooled jäid 7. märtsi 2017. a kohtuistungil oma seisukohtade juurde. Kohus lükkas asja arutamise edasi, teatades, et võtab asjas seisukoha edasise menetluse kohta.

Kohus lahendas 10. aprillil 2017 kostja esitatud hagi läbi vaatamata jätmise taotluse ja tegi pooltele ettepaneku tõendite esitamiseks. Kohus andis 19. juunil 2017 kostjale tähtaja hageja täiendavate tõendite kohta seisukoha avaldamiseks ja tõendite esitamiseks.

Kohus määras 19. septembri 2017. a määrusega menetleda tsiviilasja kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtaja lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja või kompromissilepingu esitamiseks ning teatas kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja.

Kostja esitas oma menetluskulude nimekirja ja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 3685 eurot (II kd, tl 189-190). Hageja vaidles kostja menetluskuludele vastu, leides, et kostja esitatud seisukohtade mahtu ja sisu arvestades ei ole need põhjendatud ja vajalikud. Hageja ei pea hüvitama kostja esindaja istungile sõitmise ajakulu. Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 5088 eurot 40 senti ja viivis (III kd, tl 1-4).

Kohus pikendas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aega 24. oktoobri 2017. a ja

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib TsMS § 391. Selle paragrahvi esimese lõike järgi peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju üksnes kolmel alternatiivsel juhul: 1) jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega, või 2) ilmneb, et hagi tagamise ajal puudus hagi tagamise nõue või hagi tagamise alus, või 3) enne hagi esitamist tehtud hagi tagamise määrus on tühistatud põhjusel, et hagi ei esitatud tähtaegselt. Hageja leiab, et kostja peab hüvitama talle hagi tagamisega tekitatud kahju TsMS § 391 lg 1 p 2 alusel, kuna hagi tagamise ajal ei olnud hagi tagamise nõuet või tagamise alust. Hageja seisukoha järgi piisab selle sätte alusel kahju hüvitamiseks asjaolust, et kõrgema astme kohus on tühistanud hagi tagamise abinõu, mille kohaldamise tõttu väidetavalt kahju tekkis. Kohus ei nõustu hageja arusaamaga.

TsMS § 391 lg 1 p 2 kohaldamise üheks eelduseks on asjaolu, et hagi tagamise ajal ei olnud hagejal kostja vastu nõuet, mille tagamist ta taotles. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostjal ei olnud tema vastu nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et tsiviilasjas nr 2-14-60625, mille menetluses kostja taotlusel hagi tagati, esitas kostja hageja vastu 10 521 373 euro 33 sendi väljamõistmise nõude. Ainuüksi asjaolust, et hageja vaidleb tema vastu esitatud hagile vastu ja kohus võib jätta selle rahuldamata, ei saa järeldada, nõude puudumist. Juhul, kui jõustub kohtuotsus, millega jäetakse kostja hagi rahuldamata, on hagejal õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel.

TsMS § 391 lg 1 p 2 kohaldamise alternatiivseks eelduseks on asjaolu, et hagi tagamise ajal ei olnud hagi tagamiseks alust. Kohus leiab, et nimetatud juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist, kui hagi tagamise ajal ei olnud alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks (TsMS § 377 lg 1 esimene lause). Samuti annab see säte õiguse nõuda hagi tagamist taotlenud poolelt kahju hüvitamist hagi ületagamise korral, st kui hagi tagamise abinõu ei olnud hagi hinda arvestades proportsionaalne (TsMS § 378 lg 4). Seega võib hageja nõuda TsMS § 391 lg 1p 2 järgi kahju hüvitamist hagi tagamise aluse puudumise tõttu juhul, kui hagi tagamiseks ei olnud alus ja tagamine on seetõttu täielikult tühistatud või kohus tuvastab, et konkreetne hagi tagamise abinõu ei olnud hagihinda arvestades proportsionaalne. Kohtu arvates ei anna ainuüksi abinõu põhjendamatu valik alust pidada hagi tagamist alusetuks TsMS § 391 lg 1 p 2 tähenduses.

TsMS § 391 lg 1 p 2 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi lahendamisel saab kohus mh arvestada, kas ja milliste põhjendustega on kõrgema astme kohus hagi tagamise tühistanud. Maakohus tagas 9. detsembri 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60625 kostja hagi, seades kostja kasuks kohtulikud hüpoteegid hageja ja tema abikaasa ühisvaras ja hageja lahusvaras olevatele kinnistutele, arestides hageja ja tema abikaasa ühisvaras olevad sõidukid, haagised ja notarikontol kostja kasuks deponeeritud hageja ja tema abikaasa ühisvaras oleva raha, arestides hageja ja tema abikaasa pangakontod, keelates äriühingutel anda hagejale ja tema abikaasale üle vara ja täita kohustusi, kohustades äriühinguid andma vara üle kohtutäiturile ning määrates rahasummad, mille maksmisel või pangagarantii andmisel hagi tagamise abinõud tühistatakse. Maakohus kohaldas hagi tagamise abinõusid kokku 8 618 250 euro väärtuses ning leidis, et arvestades hagi hinda ja Tartu Ringkonnakohtu 15. jaanuaril 2015 kohaldatud hagi tagamise abinõude väärtust 619 528 eurot, on hagi tagatud hagihinda arvestades (määruse p 20).

Ringkonnakohus tühistas 14. märtsi 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60625 maakohtu määruse osas, millega arestiti hageja ja tema abikaasa ühisvaraks olevad

sõidukid ja haagised, seati hageja lahusvaras olevatele kinnistutele kohtulikud hüpoteegid, arestiti hageja ja tema abikaasa pangakontod, keelati äriühingutel anda hagejale ja tema abikaasale üle vara ja täita kohustusi, kohustati äriühinguid andma vara üle kohtutäiturile ning osaliselt ka osas, milles määrati rahasummad, mille maksmisel või pangagarantii esitamisel hagi tagamise abinõud tühistatakse. Maakohtu määrus jäi muutmata osas, millega seati hageja ja tema abikaasa ühisvaras olevatele kinnistutele kohtulikud hüpoteegid kostja kasuks, arestiti notarikontol kostja kasuks deponeeritud hageja ja tema abikaasa ühisvaras olev raha. Ringkonnakohus määras rahasummad, mille maksmisel või mille ulatuses pangagarantii esitamisel hagi tagamise abinõud tühistatakse, iga kinnisasja kohta. Riigikohus jättis 28. septembri 2016. a määrusega ringkonnakohtu määruse muutmata resolutsioonina, s.o ilma kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 689 lg 6). Ringkonnakohus ei tuvastanud 14. märtsi 2016. a määruses, et hagi tagamiseks ei olnud alust TsMS § 377 lg 1 järgi. Kohus leiab, et kuna ringkonnakohtu jõustunud määrusega jäeti maakohtu määrus osaliselt muutmata, sh jäi hagi ka hageja osas tagatuks, oli hagi tagamiseks TsMS § 377 lg 1 esimeses lauses sätestatud alus.

Ringkonnakohus tühistas 14. märtsi 2016. a määrusega osa hagi tagamise abinõudest, sh hageja pangakontode arestimise eelkõige seetõttu, et ringkonnakohtu hinnangul on hagi tagamine põhjendatud üksnes sellise vara suhtes ja ulatuses, mille kostja oli kaotanud tema vaidlustatud tehingu tagajärjel (ringkonnakohtu määruse p 10.2). Lisaks märkis ringkonnakohus, et kontode arestimine maakohtu märgitud ulatuses koormab hagejat ebamõistlikult ega ole proportsionaalne hagi tagamise abinõu TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi (p 10.4). Äriühingutele kohaldatud hagejale vara üleandmise ja kohustuste täitmise keeldu pidas ringkonnakohus kolmandatele isikutele pandud aktiivseks kohustuseks ja seetõttu keelatud hagi tagamise abinõuks (p 10.5). Kohtu arvates ei ole eeltoodust võimalik järeldada, et osaliselt, s.o hageja pangakontode arestimise ja äriühingutele kohaldatud keelu osas, oli hagi tagamine TsMS § 391 lg 1 p 2 järgi alusetu ületagamise tõttu.

TsMS § 378 lg 4 kohaselt tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb arvestada hagi hinda. Kostja oli esitanud hageja ja tema abikaasa kui solidaarvõlgnike vastu 10 521 373 euro 33 sendi suuruse nõude, mille tagamiseks kohaldas maakohus 9. detsembri 2015. a määrusega abinõusid kokku 8 618 250 euro väärtuses. Maakohtu määrusest nähtuvalt oli ringkonnakohus 15. jaanuaril 2015 taganud hagi 619 528 euro ulatuses. Ringkonnakohus ei tuvastanud 14. märtsi 2016. a määruses, et varasemat hagi tagamist arvestades oli tegemist ületagamisega TsMS § 378 lg 4 mõttes. Kohus märgib lisaks, et TsMS §-d 377 ja 378 ei välista tagada erinevate solidaarvõlgnike vastu ühiselt esitatud hagi iga kostja vastu kogu nõude ulatuses.

Kohus ei nõustu hagejaga, et tema kahjunõude rahuldamise alternatiivseks aluseks on VÕS §-s 1043 ja § 1045 lg 1 p-s 5. Kohtumenetluse poolele hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on ammendavalt sätestatud TsMS § 391 lg-s 1. VÕS ptk-s 53 sätestatud kahju õigusvastase tekitamise regulatsioonile tuginedes on õigus nõuda hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist isikutel, kes ei olnud selles kohtumenetluses pooleks (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-175-08, p-d 11 ja 15).

Kuna kohus leiab, et kahju hüvitamiseks TsMS § 391 lg 1 p 2 järgi ei ole alust, ei pea kohus vajalikuks analüüsida hageja nõude rahuldamise muid eeldusi, s.o kahju tekkimist ning kahju ja hagi tagamise vahelist põhjuslikku seost (Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p 13).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

TsMS § 173 lg-te 1 ja 4 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, nähes menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 järgi võib kohus menetluskulude rahalise suuruse määrata kindlaks kohtuotsuses. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 alusel menetlusosalist menetluses esindanud advokaadi või muu TsMS §-s 218 nimetatud esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, on eelkõige õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu) ja otsene sõidukulu (transpordikulu) (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6513, p 17).

Kostjat esindas menetluses vandeadvokaadist esindaja, kelle kulud peab hageja hüvitama kostjale TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulude suuruseks kokku 3685 eurot (sh käibemaks), sh kohtumääruse ja hagiga tutvumine, analüüs ja kliendisuhtlus 1,75 tundi, vastuse koostamine ja esitamine 2,75 tundi, vastuväite ja täiendava hagivastuse koostamine, esitamine ja kliendisuhtlus ning hageja seisukohtade ja tõenditega tutvumine 4 tundi, kohtuistungi ettevalmistamine, kohtuistungil osalemise ja sõidu kulu, istungiprotokolliga tutvumine, kliendisuhtlus 7 tundi, kohtumäärusega tutvumine 0,5 tundi, seisukohtade koostamine ja analüüs ning hageja seisukohtade ja tõenditega tutvumine 3,5 tundi, kohtunõudega tutvumine, hageja tõendite analüüs ja täiendava vastuse koostamine 3,75 tundi ja kohtumäärusega tutvumine 0,25 tundi. Kokku on kostja esindaja ajakulu 23,5 tundi, sh istungile sõitmise ajakulu 2,5 tundi. Seega on kostja esindaja tunnitasu 156 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks ajakulule palub kostja hüvitada esindaja istungile sõitmise transpordikulu 15 eurot 83 senti.

Kohus ei pea vajalikuks anda õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel detailset hinnangut iga üksiku õigusabitoimingu kulu põhjendatusele, kuid leiab, et osa kostja lepingulise esindaja ajakulust on tsiviilasja olemust, menetluse kestust ja käiku, samuti poolte esitatud dokumentide hulka, kostja lepingulise esindaja tehtud menetlustoimingute sisu, mahtu ja vajalikkust, ülepaisutatud ja seega põhjendamata. Kohtule ei ole eluliselt usutav eelkõige kulunimekirjas märgitud istungiprotokolliga tutvumise ja sellele järgnenud kliendisuhtluse, kohtumäärustega tutvumise ja kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu. Hageja esindaja samade toimingute ajakulu on olnud oluliselt väiksem (III kd, tl 3). Lisaks ei ole põhjendatud kostja esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu hüvitamise nõue (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 17). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kostja esindaja ajakulu on põhjendatud 19 tunni ulatuses. Kuna kostja lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa kohtupraktikas varem põhjendatuks peetud tasu suurust (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15) ning hageja ei ole väitnud, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, loeb kohus kostja lepingulise esindaja tunnitasu suuruse põhjendatuks ja vajalikuks.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulu suuruseks, mille hageja peab kostjale hüvitama, 2979 eurot 83 senti (156 * 19 + 15,83) eurot ning mõistab selle hagejalt välja.

/allkirjastatud digitaalselt/

Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.