AS-i Bigbank hagi Anu Kuke ja Ülle Raua vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 10926,89 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 9. detsembri 2016
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anu Kuke ja Ülle Raua apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. oktoober 2017 Apellandid: Anu Kukk (kostja I), ik XXXX;
Menetlusosalised ja nende esindajad
Ülle Raud, ik XXXX (kostja II); apellantide esindaja vandeadvokaat Liane Raave Vastustaja: AS Bigbank (hageja), rk 10183757; esindaja Keiu Pettai
RESOLUTSIOON
1.Tühistada osaliselt Viru Maakohtu 9. detsembri 2016 otsus ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Anu Kukelt välja AS Bigbank kasuks 7886,37 eurot ja jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
2.Lugeda otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: 2.1.Rahuldada hagi Anu Kuke vastu osaliselt.
2.2.Mõista Anu Kukelt välja 7886,37 eurot (sh põhivõlg 2692 eurot, intress 2411,55 eurot, võla sissenõudmise kulu 51,12 eurot, lepingu sõlmimise tasu 39,70 eurot, viivis 2692 eurot) AS Bigbank kasuks.
2.4.Jätta Ülle Raua menetluskulud AS Bigbank kanda.
2.5.Jätta Anu Kuke menetluskulud 28 % ulatuses AS Bigbank kanda ja AS Bigbank menetluskuludest jätta 72 % Anu Kuke kanda.
3.Rahuldada Anu Kuke apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Rahuldada Ülle Raua apellatsioonkaebus.
5.Jaotada menetluskulud hagi rahuldamise ulatust arvestades järgmiselt:
5.1.Jätta AS Bigbank menetlukuskuludest maa- ja ringkonnakohtus 72 % Anu Kuke kanda.
5.2.Jätta Anu Kuke menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 28% AS Bigbank kanda.
5.3.Jätta Ülle Raua menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS Bigbank kanda.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Bigbank esitas 18. märtsil 2013 hagiavalduse Anu Kuke (kostja I) ja Ülle Raua (kostja II) vastu võlgnevuse solidaarseks väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on kostjate võlgnevus hageja ees kokku 10926,89 eurot, millest 3899,31 on tagastamata laen, 2979,49 sissenõutavaks muutunud intress, 108,91 eurot võla sissenõudmise kulu, 39,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 3899,31 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 10. veebruaril 2006 tarbijakrediidilepingu nr 0600170/45kt, millega anti kostjale I laenu 3195,58 eurot intressiga 27,05% aastas. Hageja ja kostja I sõlmisid 11. veebruaril 2008 tarbijakrediidilepingu nr 0600170/45kt kokkuleppe 1, millega suurendati laenusummat ja muudeti lepingutingimusi. Kostja I ei täitnud kokkulepet I korrektselt ning hageja ütles lepingu 8. oktoobril 2008 üles.
25.novembril 2008 sõlmisid hageja ja kostja I tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95kt, millega tasaarvestati lepingu 0600170/45kt kokkuleppest 1 tulenevad nõuded summas 1093,56 eurot. Leping sõlmiti perioodiga 120 kuud. Intress oli 30,92%. Lepingust tulenevaid nõudeid käendas kostja II.
16.märtsil 2009 sõlmisid hageja ja kostja I tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95 kt kokkuleppe 1 krediidi suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkulepet ei täidetud ja hageja ütles 23. märtsi 2011 avaldusega lepingu üles.
1.septembril 2014 vähendas hageja nõuet 7886,37 euroni (kd II, tl 116). Hageja muudetud nõue koosnes tagastamata laenust (2692 eurot), intressivõlgnevusest (2411,55 eurot), võla sissenõudmisega seotud kulust (51,12 eurot), lepingu sõlmimise tasust (39,70 eurot) ja sissenõutavaks muutnud viivisest (2692 eurot). Kostjad nõustusid nõude vähendamisega (kd II, tl 161).
3.mail 2015 (kd III, tl 75) suurendas hageja nõuet 10944,17 euroni, millest 3916,59 eurot on tagastamata laen, 2962,21 eurot intress, 108,91 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 39,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 3916,59 eurot sissenõutavaks muutnud viivis.
2.1.Sõlmitud lepingud on TsÜS § 86 lõike 1 alusel tühised, kuna need on vastuolus heade kommetega. Sõlmitud krediidilepingud on liigkasuvõtlikud. Hageja arvestas intressi laenusummalt, mitte tagastamata laenult nagu on tavapärane laenusuhetes. Hageja kasutas annuiteedigraafikuid, kus perioodi alguses oli intress kuumakselt 80-90%, hilisemates lepingutes juba üle 95%. Hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda muuhulgas olukorras, kus kostja I sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Käendaja (kostja II) suhtes ei ole tühine mitte käendusleping, vaid tagatavad lepingud (VÕS § 149 lg 1). Krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lõike 1 alusel. See kehtib ka varem kehtinud TsÜS § 97 kohta, sest sisuliselt asendavad TsÜS § 86 lõiked 2 ja 3 varem kehtinud TsÜS § 97.
2.2.Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet (KAS § 83 lg 3). Hageja pidi hindama kostja I krediidivõimekust piisavalt, et tagada krediidi mitteandmine isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda sissetulekust või muust otseselt eluks vajalikust varast tagasi maksta. Hageja pidi laenusaajat informeerima laenu võtmisega seotud ohtudest (KAS § 89 lg 31). Hageja ei ole tõendanud, et ta tegi kostja I krediidivõime hindamisel päringuid registritesse. Vastutustundliku laenamise põhimõtte või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja muuhulgas nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lõike 1 alusel.
2.3.Hageja rikkus kostja II teavitamiskohustust. Käendajale oleks tulnud selgitada, millised konkreetsed kohustused kaasnevad käenduslepingu sõlmimisega. Kostjal II oli õigus saada teavet kostja I majandusliku olukorra kohta. Kostjal II oli õigus saada ka hagejalt täiendavaid selgitusi uue käenduslepingu (25.11.2008) sõlmimisega seotud riskide ja õiguslike tagajärgede kohta. Kostjale II tekkis teavitamiskohustuse rikkumisest kahju kogu tema vastu esitatud nõude ulatuses.
2.4.Hageja nõude kujunemine on ebaselge. Hageja selgitas intressisumma kujunemist, kuid ei selgitanud, kuidas kujunes graafik. Hageja selgitas, millest ta lähtus annuiteetgraafiku koostamisel, kuid ei selgita, miks näiteks 10.03.2009 kuumaksest on intress just 139,37 eurot (97,89%), mitte 106,81 eurot. Võla sissenõudmise tasu nõue on kaheldava õigusliku alusega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 9. detsembri 2016 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks 10 926,89 eurot, millest 3899,31 eurot on tagastamata laen, 2979,49 eurot sissenõutavaks muutunud intress, 108,91 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 39,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 3899,31 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
3.1.Maakohus märkis esmalt, et hageja muutis hagi TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Kuigi kostjad teatasid, et nad ei anna selleks nõusolekut, on kostjad ise nõudnud nõude uut arvestuskäiku. Maakohtu hinnangul andsid kostjad sellega nõusoleku nõude muutmiseks. Maakohus märkis, et kohus nõustub nõude muutmisega ja luges hageja nõude suuruseks 10926,89 eurot. Maakohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus tasutud summade ja hageja koostatud maksegraafiku osas. Hageja ja kostja 1 vahel on laenulepingud (10.02.2006, 11.02.2008, 25.11.2008, 16.03.2009) ning hageja ja kostja II vahel on käendusleping (25.11.2008). Puudub vaidlus, et tegu on tarbijakrediidilepingutega (VÕS § 402 lg 1).
3.2.Laenulepingu nr 0805017/95kt ja selle 16.03.2009 lisakokkuleppe tühisust tuleb hinnata lepingute sõlmise ajal kehtinud seaduse alusel. TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95kt ja selle kokkuleppe nr 1 heade kommetega vastasuse tuvastamiseks tuleb hinnata, kas krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Laenulepingu nr 0805017/95kt kohaselt on lepingujärgne krediidi kulukuse määr 49,16% aastas. Laenulepingu nr 0805017/95kt 16.03.2009 sõlmitud kokkulepe nr 1 kohaselt on krediidi kulukuse määraks 49,36%. Hageja esitatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra tabeli (kd II, lk 130) kohaselt oli novembris 2008 selleks määraks 28,71%. Seega ületab lepingujärgne krediidikulukuse määr keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vähem kui kaks korda. Seega ei saa lugeda viidatud lepinguid krediidikulukuse määra alusel heade kommete vastaseks olevaks. Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Maakohus leidis, et kostjate paljasõnalised väited liigkasuvõtmise osas ei anna alust pidada tarbijakrediidilepingut nr 0805017/95kt ja selle kokkulepet nr 1 heade kommete vastaseks ning seega tühiseks. Intressimäär on fikseeritud krediidilepingus krediidisummalt kindla protsendina ning põhimaksed ja intressimaksed on jagatud annuiteetgraafikusse põhimõttel, et igakuised maksed oleksid sama suured. Maksegraafik on tarbijakrediidilepingu lisa, milles määratakse igakuised maksed kindlaks juba lepingu sõlmimisel. Seega ei ole alust väita, et asjaolu, et hageja arvestas intressi krediidisummalt, mitte tagastamata krediidisummalt, väljendaks liigkasuvõtmist või taoline arvestus ei oleks laenusuhetes tavapärane. Maakohtu hinnangul ei ole ka annuiteetgraafikute koostamisel kasutatav meetod vastuolus ühegi tarbijakrediidi sättega ega anna alust pidada lepinguid heade kommete vastaseks. Samuti ei anna selleks alust kostjate väited, et hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda muuhulgas olukorras, kus kostja 1 sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostjad ei ole
põhistanud väidet, et hageja viivitas lepingu erakorralise ülesütlemisega, et lepingult arvestada jätkuvalt intressi.
3.3.Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (3-2-1-169-13). Maakohus leidis, et hageja võis laenu andmisel arvestada ka käenduse olemasoluga ning hinnata nii põhivõlgniku kui käendaja maksevõimet ja vara kogumis. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (kd III lk 96 jj) on kostja I vande all selgitanud, et ta eeldas lepingute sõlmimise hetkel, et suudab neid täita. Kostja I ei ole kunagi mõelnud, et käendaja peaks kohustuse täitma. Kostja I ütles kohtuistungil, et hageja ei võtnud kuulda kostja pakkumisi kompromissi osas ega kaalunud erinevaid võimalusi. Hagejal olid ainult omapoolsed pakkumised, millega kostja pidi nõustuma. Maakohus jõudis seisukohale, et kostja I ütlustest nähtub, et ta oli veendunud enda suutlikkuses võetud laen tagasi maksta. Asjaolu, et hageja pakkus kostjale I võlgnevuse likvideerimiseks välja omapoolsed variandid, ei tähenda, et hageja poleks kaalunud erinevaid võimalusi ja oleks sellega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on olnud teadlik kostja I makseraskustest ning pakkunud talle välja võimalusi võlgnevuse likvideerimiseks.
3.3.Maakohus märkis viidates Riigikohtu lahendile 3-2-1-157-14, et käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. Käendaja võib VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi esitada võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik, sh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, krediidiandja nõudega. Samuti võib käendajal olla iseseisev kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest. Sel juhul võib käendaja ka käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada (3-2-1-136-12). Kostja II ütles vande all, et ta suhtles kostjaga I (kd III, lk 97). Sellest võib järeldada, et kostja II oli teadlik kostja I majanduslikust olukorrast. Hageja ei ole kostja II teavitamiskohustust rikkunud.
3.4.Maakohus leidis, et võla sissenõudmiskulude nõudel on õiguslik alus (lepingute üldtingimuste p 6.6) ning seetõttu ei mõjuta tasutud sissenõudmiskulud nõude arvestust. Krediidiasutustes välja kujunenud praktika kohaselt lepitakse sissenõudmiskulude hüvitamises kokku juba lepingu sõlmimisel ning summad on fikseeritud hinnakirjas. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Hageja viivisearvestus on kooskõlas kehtivate põhimõtetega. Hageja on maksegraafikuid koostades lähtunud poolte poolt lepingutes kokku lepitud intressimääradest. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võisid pooled sellises intressimääras kokku leppida. Seadusjärgse viivise määrast tulnuks lähtuda olukorras, kus pooled ei ole lepingus intressimäära kokku leppinud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud hindamata heade kommete vastasuse, arvestades asjaolusid kogumis. Kostjad ei väitnud, et tehing on liigkasuvõtjalik ja seetõttu tühine iga üksiku asjaolu tõttu. Kostjad väitsid, et tehing on liigkasuvõtjalik ja seetõttu tühine kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis hinnates; 2) ebaõige on maakohtu väide, et liigkasuvõtmise väited on paljasõnalised. Hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi alguses moodustas intress kuumaksest 80%-90%, hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda muuhulgas olukorras, kus kostja 1 sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Refinantseerimine võimaldas hagejal korduvalt kasutada annuiteetgraafikut ehk taastada olukord, kus perioodi alguses moodustab intress kuumaksest taas suurema osa; 3) on ebaõige maakohtu seisukoht, et juhul, kui krediidisaaja ei ole olnud vastutustundlik laenaja, siis on krediidiandja vastutus vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise eest välistatud; 4) omab kostja II suhtes lepingueelsete läbirääkimistel hageja kohustuste rikkumisel (VÕS § 14) tähendust vaid see, mida hageja avaldas kostjale 2008. aastal sõlmitud käenduslepingu eelsetel läbirääkimistel; 5) on ebaõige maakohtu seisukoht võla sissenõudmise kulude osas. Võla sissenõudmise kulu on tarbijat ebamõistlikult koormav tühine tüüptingimus (VÕS § 42); 6) analüüsis maakohus ilma kostjate vastuväideteta viivise määra. Kostjad on tõstatanud küsimuse VÕS § 88 ja § 415 lõike 2 kohaldamisest. Maakohus ei ole seda küsimust otsuses käsitlenud; 7) leidis maakohus ebaõigesti, et uue arvutuskäigu nõudmisega anti nõusolek hagi muuta.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt: 1) jõudis maakohus õiguspäraselt järeldusele, et lepingud ei ole heade kommetega vastuolus. Maakohus ei pidanud hindama lepingute vastavust hea usu põhimõttele; 2) ei ole hageja teavitamiskohustust;
rikkunud
vastutustundliku
laenamise
põhimõtet
ega
käendaja
3) on võla sissenõudmise kulu näol tegu tasulise teenusega, milles olid pooled kokku leppinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 9. detsembri 2016 otsus tuleb materiaal- ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi kostja I suhtes osaliselt ja mõistab kostjalt I välja hageja
kasuks 7886,37 eurot, ning jätab hagi kostja II suhtes rahuldamata. Kostja I apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja kostja II apellatsioonkaebus rahuldatakse täies ulatuses. Ringkonnakohus jätab 72% hageja menetluskuludest kostja I kanda, 28% kostja I menetluskuludest hageja kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha hagi muutmise kohta (I), seejärel analüüsib kostja I vastutust (II) ja kostja II vastutust (III) ning võtab lõpuks seisukoha menetluskulude jaotuse osas (IV). I
7.Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja muutis menetluse kestel korduvalt nõuet. Maakohus ei võtnud enne otsuse tegemist selget seisukohta, kas tegu on hagi muutmisega (TsMS § 376 lg 1) või oli tegemist nõude suurendamise ja fakti- või õiguslike väidete täiendamise ja parandamisega, mida ei loeta hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 4 tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et vaidluseseme väljaselgitamine alles kohtuotsuses on menetlusõiguse rikkumine. Maakohus pidanuks nõude muutmise, sh vähendamise kohta, võtma juba menetluse kestel selge seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb (3-2-1-169-13, p 12).
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades nõude korduva muutmisega seonduvaid asjaolusid, on põhjendatud lugeda 3. mai 2015 ja 21. juuli 2016 toimingud hagi muutmiseks ning seda sai teha üksnes kostja(te) või kohtu nõusolekul (TsMS § 376 lg 1). Kuigi hagi muutmiseks ei peeta TsMS § 376 lg 4 p 2 alusel hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist, on selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes (3-2-1-48-08, p 14).
9.Asja materjalidest nähtuvad järgmised hageja toimingud nõudega seoses: 1) hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt välja 10983,94 eurot; 2) hageja vähendas 1. septembril 2014 nõuet 7886,37 euroni (kd II, tl 116). Hageja muudetud nõue koosnes tagastamata laenust (2692 eurot), intressivõlgnevusest (2411,55 eurot), võla sissenõudmisega seotud kulust (51,12 eurot), lepingu sõlmimise tasust (39,70 eurot) ja sissenõutavaks muutnud viivisest (2692 eurot). Kostjad nõustusid nõude vähendamisega (kd II, tl 161); 3) hageja suurendas 3. mail 2015 (kd III, tl 75) nõuet 10944,17 euroni, millest 3916,59 eurot on tagastamata laen, 2962,21 eurot intress, 108,91 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 39,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 3916,59 eurot sissenõutavaks muutnud viivis; 4) hageja vähendas 21. juulil 2016 (kd III, tl 92) nõuet 10926,89 euroni. Hageja põhjendas
1.septembri 2014 ja 3. mai 2016 nõuete muutmist eelkõige muutunud kohtupraktikaga refinantseerimislepingus intressi ja viivise arvestamise osas.
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja suurendas 3. mail 2015 nõuet olulises ulatuses. Kogunõuet suurendati 28 % ulatuses, laenuvõlgnevust ligikaudu 40 % ulatuses ja sissenõutavaks muutnud viivist ligikaudu 30 % ulatuses. Tegu on tarbija seisukohalt olulise võlgnevuse suuruse muutmisega. Kuna hageja ise pidas algselt nõude alust osaliselt tühiseks ja vähendas nõuet, kuid seejärel viidates kohtupraktikale pidas lubatavaks nõude suurendamist, on menetlusse toodud uus vaidlusese. See annaks põhjuse kohaldada algsega võrreldes sisuliselt
erinevaid õigusnorme ja seetõttu võib muutuda ka tõendamisese ja kohtu selgituskohustuse sisu. Tegu on nii laenusaaja kui kostja jaoks sisuliselt erineva olukorraga ja seetõttu tuleb hageja 3. mai 2016 ja 21. juuli 2016 nõuete muutmisi pidada hagi muutmiseks.
11.Maakohus leidis ekslikult, et kostjad andsid nõude suuruse selgituse küsimisega nõusoleku 3. mai 2016 ja 21. juuli 2016 hagi muutmisele. Kostjad andsid nõusoleku vaid 1. septembri 2014 nõude vähendamisele. Asjaolu, et kostjad pidasid nõuet ebaselgeks ning leidsid, et hageja peaks esitama jälgitava nõude arvestuskäigu, ei tähenda, et kostjad olid nõus hagi muutmisega või seda palusid. Maakohtu sellekohane järeldus on meelevaldne. Vaatamata sellele, et maakohus leidis, et kostjad nõustusid hagi muutmisega, nõustus kohus otsuses veel ise täiendavalt hagi muutmisega põhjendustel, et muudetud hagi võimaldab asja lahendada kiiremini ja säästlikumalt. Maakohus ei põhjendanud, milles seisnes hagi muutmisega nõustumiseks vajalik mõjuv põhjus ja kuidas on asi võimalik muudetud hagi alusel kiiremini lahendada. Kuivõrd kostjad vaidlesid nii hagi muutmisele kui ka muudetud hagile vastu, ei ole õige ka maakohtu seisukoht, et kostjad nõustusid muudetud hagis esitatud nõude arvestusega. Kuna hagi muutmiseks puudus nõusolek, lähtub ringkonnakohus hageja 1. septembril 2014 esitatud nõudest. II
12.Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et sõlmitud laenulepingud on heade kommete vastased ja seetõttu tühised. Kostjad leidsid, et heade kommete vastasuse toob kaasa eelkõige annuiteedigraafikute kasutamine, kus perioodi alguses oli intressimakse osakaal igakuisest maksest 80-90 %, hiljem aga juba üle 95 % ning laenu refinantseerimine annuiteedil põhinevate laenudega. Hageja tõi välja ka asjaolu, et intressi arvestati laenusummalt, mitte tagastamata laenu jäägilt. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest on pooled vabad leppima kokku lepingutingimustes, sh intressimääras ja intressi arvestamise alustes. Seadus ei sätesta intressimäärale ülempiiri ning ei näe ette, et intressi võiks arvestada üksnes laenujäägilt. Intressi näol on tegu hinnaga ja kohus ei saa üldjuhul sellesse sekkuda. Laenulepingut ei saa pidada heade kommete vastaseks ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrge intressi tõttu (vt ka 3-2-1-137-06, p 22). See aga ei välista iseenesest seda, et tehing ei võiks mõne muu asjaolu tõttu olla heade kommete vastane. Samuti võib väga kõrge intress tuua tarbimislaenude puhul kaasa krediidikulukuse lubatud määra ületamise. Maakohus leidis, et sõlmitud laenulepingute krediidikulukuse määr ei ületanud tarbimislaenude kulukuse keskmist määra enam, kui kolm korda. Pooled ei vaidle, et laenuleping ei ole tühine krediidikulukuse ülempiiri ületamise tõttu (VÕS § 4062). Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et VÕS § 4062 ei reguleeri lepingu heade kommete vastasust ning juhul, kui selle sätte kohaldamise eeldused oleksid täidetud, tooks tühisuse kaasa vastuolu seadusega (TsÜS 87), mitte vastuolu heade kommetega (TsÜS § 86). Seetõttu on maakohtu viide headele kommetele VÕS § 4062 analüüsimisel asjakohatu.
13.Tehingut võib pidada heade kommetega vastuolus olevaks TsÜS § 86 lg 1 mõttes siis, kui tehing on vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese sündsustundega. Iseenesest on õige ka kostjate väide, et tehingutega seotud asjaolusid tuleb analüüsida kogumis. TsÜS § 86 lõige 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest
vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostjate viited liigkasuvõtjalikkusest on ilmselt suunatud TsÜS § 86 lg 2 punktides 1 või 2 kirjeldatud olukorra esinemisele.
14.Annuiteedigraafiku kasutamine on laenulepingutes tavapärane ning selle omapäraks on laenuperioodi alguses intressimaksete suurem osakaal. Juhul, kui sellisest laenulepingust tulenevaid kohustusi refinantseeritakse, ei pruugi olla eelmise laenu põhiosa jäägist palju tasutud. Samas ei tähenda annuiteedil põhinev refinantseerimine seda, et see oleks tehtud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimusel või oleks vastastikuste kohustuste tasakaal heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Refinantseerimisel pikeneb laenu tagasimakse tähtaeg ja ei saa eeldada, et see peaks toimuma ilma tasuta raha kasutamise eest. Kuigi annuiteedigraafiku kasutamisel on põhiosa tagasimakse suurus perioodi alguses väiksem, suureneb see korrelatsioonis intressimakse vähenemisega. Kuigi sõltuvalt arvestamismeetodist võib laenusaaja olla annuiteedigraafikuga kohustatud mõnevõrra rohkem intressi tasuma, ei ole tegu millegi ebaproportsionaalsega. Ringkonnakohus möönab, et suhteliselt kõrge intressiga laenu refinantseerimine ei pruugi olla laenusaaja jaoks mõistlik otsus, kuid see ei tähenda veel tehingu heade kommete vastasust. Lisaks eeltoodule omab ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul tähendust seegi, et saadud laenud ja nende kuumaksed ei ole arvestades keskmist sissetulekut märkimisväärselt suured ega piira ebamõistlikult laenusaaja majanduslikku iseseisvust.
15.Kostja I on tuginenud ka tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. Ringkonnakohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 4024) võimalik rikkumine ei too kaasa laenusaaja (kostja I) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2) ning lepingu rikkumisega kaasneb vastutus (VÕS § 101). Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust. Samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. Tsiviilõigus ei saa piirata teovõimelise inimese majanduslikku iseseisvust ja panna kahtluse alla kehtivate tehingute täitmise kohustuslikkust.
16.Vastutustundliku laenamise põhimõte kuulub lepingueelsete läbirääkimiste õigussuhtesse, kuna pooled peavad täitma vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused enne lepingu sõlmimist. Teatud olukordades võib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine viia lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumiseni (VÕS § 14), mis võib anda aluse laenuandja vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks (VÕS § 115 lg 1). Selline olukord võib tekkida juhul, kui laenuandja rikub laenusaaja teavitamiskohustust lepingueelsetel läbirääkimistel (VÕS § 14 lg 2). Ilma lepingueelsete kohustuste rikkumiseta (VÕS § 14 lg 2) ei oma vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine tsiviilõiguslikku tähendust. See ei too kaasa lepingu tühisust.
17.Vastutustundliku laenamise põhimõte (VÕS § 4024) ei sätesta laenusaaja teavitamiskohustust ise ja eraldi, vaid määratleb kogutavate andmete sisu ja ulatuse. VÕS § 14 lg 2 mõttes peab laenuandja teavitama laenusaajat asjaoludest, mille vastu on laenusaajal oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Laenusaajal ei ole oluliselt huvi saada laenuandjalt teada asjaolusid, mida laenusaaja
ise teab, näiteks oma rahaliste vahendite seisu, võlgnevusi ja juba võetud muid kohustusi. Kostjal I ei saa olla äratuntavat olulist huvi saada hagejalt teada asjaolusid, mida ta ise teadis (enda makseraskused, rahaline seis). Seetõttu ei ole hageja rikkunud kostja I suhtes lepingueelsetel läbirääkimistel teavitamiskohustust VÕS § 14 lg 2 mõttes.
18.Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et võla sissenõudmise kulu hüvitamise kokkulepe on tühine tüüptingimus (VÕS § 42). Pooled võisid tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest sellise kokkuleppe sõlmida. VÕS § 42 lg 1 alusel on tüüptingimus tühine siis, kui see kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. 51,12 euro suurune kulu ei ole ebamõistlikult kahjustav.
19.Kostjad on viidanud ka VÕS § 415 lõike 2 kohaldamata jätmisele. Ringkonnakohus märgib, et see säte reguleerib olukorda, kus tehtud maksest ei jätku kõigi sissenõutavaks muutnud kohustuste täitmiseks. Samas ei reguleeri see küsimust, millal muutuvad kohustused sissenõutavaks. Kui annuiteedigraafiku kohaselt oli sissenõutavaks muutnud suuremas osas intress kui põhivõlgnevus, ei saanud ka tehtud makset lugeda suuremas osas põhivõla katteks. Kostjad ei ole esile toonud, millal ja kuidas arvestas hageja tehtud makse VÕS § 415 lg 1 mõttes ebaõigesti.
20.Hagejal on kostja vastu täitmise nõue (VÕS § 108 lg 1). Kostjad on esitanud vastuväite, et hageja nõue on ebaselge. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Hageja on piisavalt selgitanud nõude kujunemist (mh kd II, tl 114) ja esitanud ka vajalikud tõendid. Kostjad ei vaielnud vastu lepingute sõlmimisele ega võetud kohustustele. Kostjad ei tugine sellele, et maakohus tuvastas asjaolusid tõendite hindamisel ebaõigesti või rikkus selles osas oluliselt menetlusõigust. Seetõttu ei hinda ega uuri ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kuivõrd ringkonnakohus lähtub hageja
1.septembril 2014 esitatud nõudest (vt otsuse p 8-9), tühistab ringkonnakohus kostja I suhtes maakohtu otsuse osaliselt ja mõistab kostjalt I välja hageja kasuks 7886,37 eurot (sh põhivõla 2692 eurot, intressi 2411,55 eurot, võla sissenõudmise kulu 51,12 eurot, lepingu sõlmimise tasu 39,70 eurot ja viivise 2692 eurot). Hageja loobus viivise nõudest 2692 eurot ületavas osas (kd II, tl 115). III
21.Ringkonnakohus nõustub kostjaga II, et hageja rikkus käendaja teavitamiskohustust. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lõikest 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. VÕS § 14 lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab.
22.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja II oli teadlik kostja I majanduslikust olukorrast seetõttu, et kostja I avaldas kohtuistungil, et ta suhtles kostjaga II (käendajaga). Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust seisukohal, et kostjal II kui käendajal on oluline ja äratuntav huvi saada hagejalt teada kostja I (põhivõlgniku) majanduslikku olukorda, sest hageja saab nõude kostja II suhtes panna maksma VÕS § 142 lg 1 alusel vaid siis, kui kostja I oma kohustusi ei täida. Kostja I suhtlemisest kostjaga II ei saa järeldada, et kostja I teavitas oma majanduslikust olukorrast kostjat II. Kostjal I ei pruukinud olla huvi oma majanduslikku olukorda kostjale II avaldada, kuna sellisel juhul oleks olnud võimalik, et kostja II ei oleks
kostja I kohustusi käendanud. Hagejale pidi olema teada kostja I halb majanduslik olukord, kuna kostja I ei olnud võimeline oma laene tasuma, mistõttu need refinantseeriti. Kuivõrd refinantseerimisega täideti kostja I varasemad kohustused, omab asjas tähtusust see, et hageja ei teavitanud kostjat II põhivõlgniku makseraskustest 25. novembri 2008 käenduslepingu sõlmimisel. Seega rikkus hageja lepingueelsetel läbirääkimistel käendaja teavitamiskohustust (VÕS § 14 lg 1) ning sellega kaasneb hageja vastutus kostja II ees (VÕS § 101).
23.Kostja II leidis, et tal on tekkinud kahju käendatud kohustuse ulatuses (omaenese kahju) ja ta on selle arvestanud tasa hageja nõudega. Ringkonnakohus leiab, et kostjal II on õigus nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Seejuures on täidetud kahju hüvitamise eeldused (VÕS § 127). Kostjale II tekkis kahju tema vastu esitatud nõude ulatuses. Kahju tekkimine on põhjuslikus seoses hageja lepingueelsete kohustuste rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Käenduslepingu sõlmimata jätmisel ei oleks kostja II suhtes nõuet olnud võimalik esitada (eelnevad käendatud laenulepingud oli lõppenud refinantseerimise abil kohustuste täitmisega). Seetõttu sai kostja II oma nõude hageja nõudega tasaarvestada ning need nõuded lõppesid VÕS § 186 p 2 alusel. Võttes arvesse eeltoodut, jätab ringkonnakohus hagi kostja II suhtes rahuldamata. IV
24.Menetluskulude jaotamisel võtab kohus arvesse nõude summas 10944, 17 eurot, s.o suuruses, mille välja mõistmist hageja soovis. Kuna hagi rahuldatakse kostja I vastu 72 % ulatuses ja jäetakse rahuldamata kostja II vastu, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 72 % kostja I kanda.
25.Ringkonnakohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel kostja I menetluskuludest 28 % hageja kanda, kuna selles ulatuses jäi hagi tema vastu rahuldamata.
26.Ringkonnakohus jätab kostja II menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda, kuna hagi jäetakse kostja II suhtes rahuldamata.
27.TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.