09.12.2016.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere
Tsiviilasja number
2-13-12411
Tsiviilasi
BIGBANK AS hagiavaldus A. K ja Ü. R vastu võlgnevuse nõudes
Menetlusosalised, esindajad
Hageja: BIGBANK AS (registrikood 10183757) Hageja esindaja: Keiu Pettai Kostjad: A. K (isikukood xxxx) ja Ü. R (isikukood xxxx) Kostjate esindaja: vandeadvokaat Liana Raave
Hagi hind
10 926,89 eurot
RESOLUTSIOON:
Rahuldada AS-i BIGBANK hagi A. K ja Ü. R vastu. Mõista kostjatelt A. K’lt ja Ü. R ’lt solidaarselt hageja BIGBANK AS-i kasuks välja 10 926,89 eurot (kümme tuhat üheksasada kakskümmend kuus eurot ja 89 senti), millest 3899,31 eurot on tagastamata krediidisumma, 2979,49 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 108,91 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 39,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 3899,31 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Jätta poolte menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Menetluskulud määrab kohus rahaliselt kindlaks eraldi määrusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist. Kohtuotsuse ärakiri pooltele kätte toimetada. Edasikaebamise kord: Kohtuotsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule.
Menetluse käik ja hageja nõue:
1.18.03.2013.a. saabus Viru Maakohtule BIGBANK AS hagiavaldus A. K ja Ü. R vastu võlgnevuse 10 983,94 euro nõudes. Hageja on menetluse käigus nõuet täpsustanud. Hageja esitas 02.09.2014.a. nõude täpsustuse lähtudes Riigikohtu 19.02.2014.a. otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13. Hageja vähendas hagis esitatud nõuet refinantseeritud intressi ja viivise pealt arvestatud intressi ja viivise võrra.
03.05.2016.a. on hageja oma nõuet veelkord täpsustanud, esitades nõude kujunemise arvestuse, st kuidas on kujunenud ja millest koosneb võlgnevus pärast igat sõlmitud lepingut ning kas hageja on arvestanud refinantseerimislepingus viivist ning intressi uues põhivõlas juba sisalduvalt intressilt ja viiviselt. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt, kuid ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. Võlgniku maksetest loetakse algul tasutuks ajaliselt (kõige) varem sissenõutavaks muutunud kohustus ja siis, kui ühel aja hetkel on sissenõutavaks muutunud erinevad kohustused lähtutakse, maksete sidumisel VÕS § 415 lg-st 2 sätestatust.
3.Hageja ja kostja 1 on 10.02.2006.a. sõlminud tarbijakrediidilepingu nr 0600170/45kt 3195,58 euro krediidi väljastamiseks intressimääraga 27.05% aastas perioodiga 73 kuud. Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on 09.02.2006.a. sõlmitud käendajaga käendusleping. Tarbijakrediidilepingu lisana on sõlmitud maksegraafik, mida kostjad kohustusid täitma. Hageja tõi välja kostja poolt lepingu raames tasutud maksed ja selgitas, mille katteks maksed on seotud ning millised summad on muutunud sissenõutavaks lepingu lõppedes. 06.02.2008.a. esitas kostja 1 telefoni teel avalduse jagada tekkinud võlgnevus uude lepingusse ning pikendada maksegraafiku perioodi 120 kuule ehk refinantseerida tekkinud võlgnevus. Esimeses lepingust on lepingu lõppemisel sissenõutavaks muutunud tagastamata krediidisumma summas 2837,39 eurot ning kõrvalnõuete võlgnevus summas 302,58 eurot, mis kujunes järgmiselt: Kostjale 1 väljastati lepingu sõlmimisel krediidisumma 50 000 krooni ehk 3195,58 eurot, millest tasuti esimese lepingu perioodil 358,19 eurot. Seega on lepingu lõppedes tagastamata krediidisumma jääk 2839,39 eurot. Perioodil 10.02.2006.a. – 25.01.2008.a. oli maksegraafiku kohaselt kohustus tasuda intressimakseid kokku 2344,94 eurot. Intressi katteks tasuti makseid kokku summas 2063,24 eurot. Seega oli lepingu lõppedes tasumata sissenõutavaks muutunud intressi maksed summas 281,70 eurot (2344,94 eurot – 2063,24 eurot). Perioodi 26.01.2008.a. – 11.02.2008 eest sissenõutavaks muutunud intressimaksed on tühistatud uue lepingu sõlmimisel. Kostjatele saadeti 08.01.2008.a. tasuline makseviivituskiri, maksumusega 19,17 eurot. Viivis on arvestatud maksegraafikujärgsete sissenõutavaks muutunud tagastamata krediidisumma maksetega viivitamisest. Nõude kujunemisele lisatud viivise arvestusest tulenevalt kuulus tasumisele 1,69 eurot viivist. Seega oli lepingu lõppedes muutunud sissenõutavaks kokku 3139,97 eurot, millest 2837,39 on tagastamata krediidisumma, 281,70 eurot sissenõutavaks muutunud intress, 19,17 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ning 1,71 eurot viivis.
4.Hageja ja kostja 1 on 11.02.2008.a. sõlminud tarbijakrediidilepingu nr 0600170/45kt kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamisega ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppega nr 1 suurendati tagastamata krediidisummat 302,58 euro võrra, mis tasaarvestati lepingust nr 0600170/45kt tuleneva võlgnevusega, seega kujunes uueks krediidisummaks 3139,97. Leping sõlmiti perioodiga 72 kuud intressimääraga 27,14% aastas. Hagejal on õigus arvestada intressi sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt. Hagejal on õigus refinantseerida lepingu sõlmimise tasu ja võla sissenõudmisega seotud kulusid. Võla sissenõudmisega seotud kulude kokkulepe on kehtiv ja tegemist ei ole leppetrahvi kokkuleppega. Võlausaldaja võib nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Sellest tulenevalt vastab teine leping seadusele ning puudub vajadus maksegraafiku muutmiseks. Selleks, et välja tuua, kuidas on teise lepingu lõppedes kujunenud võlgnevus tõi hageja välja kostja poolt lepingu raames tehtud maksed ja selgitas, mille katteks on maksed seotud. Kuna lepingust tulenevaid kohustusi ei täidetud korrektselt, oli hageja sunnitud lepingu 08.10.2008.a. ülesütlemise avaldusega üles ütlema ning kohustas kostjaid tasuma võlgnevuse summas 4362,45 eurot, mis kujunes järgmiselt: Teise lepingu alusel kuulus tasumisele krediidisumma 3139,97 eurot. Krediidisumma katteks tasuti lepingu perioodil 46,90 eurot. Seega oli lepingu lõppemisel tagastamata 3093,08 eurot. Pärast lepingu lõppemist on tasutud tagastamata krediidisumma katteks veel 19,18 eurot. Seega kuulus enne uue lepingu sõlmimist tasumisele tagastamata krediidisumma 3073,89 eurot. Perioodil 11.02.2008.a. – 25.09.2008.a. oli maksegraafiku kohaselt kohustus tasuda intressi 810,26 eurot, millele lisandus intress perioodi 26.09.2008 – 08.10.2008.a. ehk 13 päeva eest summas 43,25 eurot. Intressimakse suurus 27.10.2008 oli 99,81 eurot. Ühe päeva intressimakse suurus on 3,327 eurot (99,81/30). Seega on intressi makse 13 päeva eest 43,25 eurot (13*3,327). Kogu lepingu perioodil kohustusid kostjad tasuma intressimakseid kokku 853,51 eurot. Intressi katteks tasuti makseid kokku summas 313,71 eurot, seega oli lepingu lõppedes tasumata sissenõutavaks muutunud intressi maksed summas 539,8 eurot (853,51 eurot – 313,71 eurot). Sissenõudmisega seotud kulud on tekkinud kostjatele 04.06.2008, 03.07.2008, 05.08.2008 edastatud tasulistest makseviivituskirjade, 02.09.2008 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 08.10.2008 ülesütlemise avalduse kulu. Et kostja on pärast lepingu lõppemist tasunud kokku 108,65 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude katteks, on sellega enne kolmanda lepingu sõlmimist sissenõudmisega seotud kulud tasutud. Tarbijakrediidilepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt kohustus lepingu ülesütlemisel krediidisaaja tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Et lepingu ülesütlemisel kuulus tagastamisele krediidisumma 3039,08 eurot, on 20% sellest 618,62 eurot. Hagejal ei ole õigust nõuda leppetrahvi. Viivis on tekkinud maksegraafikujärgsete sissenõutavaks muutunud tagastamata krediidisumma maksetega viivitamisest. Et teise lepingu krediidisumma hulka kuulus ka viivis 1,71 eurot, siis tulenevalt esimeses punktis välja toodud Riigikohtu lahendite kohaselt ei ole hagejal õigus arvestada viivist tagastamata krediidisumma osalt summas 1,71 eurot. Kuna vastava viivisearvestuse koostamine on ajamahukas ja viivisesumma väike, ei nõua hageja teise lepingu perioodil tekkinud viivist. Seega vähendab hageja teise lepingu lõppedes sissenõutavaks muutunud kohustusi leppetrahvi summas 618,62 euro ning viivise summas 2,3 euro võrra. Arvestades et hagejal ei ole kolmanda lepingu sõlmimisel õigus nõuda leppetrahvi ja viivist, ei vasta 25.11.2008.a. sõlmitud lepingu krediidisumma ning maksegraafik seadusele ning hagejal tuleb
koostada uus maksegraafik. Pärast teise lepingu lõppemist kujuneks kostjate sissenõutavaks muutunud kohustuseks 3613,69 eurot, millest 3073,89 eurot on tagastamata krediidisumma ja summas 539,8 eurot intress.
5.Hageja ja kostja 1 on 25.11.2008.a. sõlminud tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95kt. Lepingust tulenevate kohustuste tagamiseks on 25.11.2008.a. sõlmitud käendusleping. Hageja on koostanud uue maksegraafiku. Kolmanda lepinguga suurendati tagastamata krediidisummat 539,80 euro võrra, mis tasaarvestati teisest lepingust tuleneva võlgnevusega. Seega kujunes uueks krediidisummaks 3613,69 eurot. Kolmas leping sõlmiti perioodiga 120 kuu ja intressimääraga 30,92% aastas. Maksegraafikusse lisandub lepingu sõlmimise tasu 1% tagastamata krediidisummalt ehk 36,14 eurot. Esimene intressimakse uues maksegraafikus on arvestatud 15 päeva eest (perioodil 25.11.2008.a. – 10.12.2008.a.). Intressimakse suurus 10.12.2008.a. oleks olnud terve kuu eest 120,85 eurot. Ühe päeva intressimakse suurus on 4,028 eurot (120,85/30). Seega on intressimakse 15 päeva eest 60,43 eurot (15*4,028). Et välja tuua, kuidas on kolmanda lepingu lõppedes kujunenud võlgnevus, tõi hageja välja kostja poolt lepingu raames tehtud maksed ja selgitas, mille katteks on maksed seotud. 09.03.2009.a. on kostja 1 teinud telefoni teel avalduse jagada tekkinud võlgnevus uude lepingusse ning sõlmida uus leping perioodiga 117 kuud. Kolmanda lepingu alusel kuulus tasumisele krediidisumma 3613,69 eurot ning lepingu raames on tasutud krediidisumma katteks 7,38 eurot. Seega on kolmanda lepingu lõppedes tagastamata krediidisumma jääk 3606,31 eurot. Perioodil 10.12.2008.a. – 09.03.2009 oli maksegraafiku kohaselt kohustus tasuda intressi kokku 422,49 eurot. Intressi katteks tasuti makseid kokku summas 77,49 eurot, seega oli lepingu lõppedes tasumata sissenõutavaks muutunud intressi maksed summas 345 eurot (422,49 eurot – 77,49 eurot). Lepingu sõlmimise tasu oli 36,14 eurot. Seega kuulus kolmanda lepingu lõppedes tasumisele võlgnevus kokku summas 3987,45 eurot.
6.Hageja ja kostja 1 on 16.03.2009.a. sõlminud tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95kt kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Neljanda lepinguga suurendati tagastamata krediidisummat 381,14 euro võrra, mis tasaarvestati lepingust nr 0805017/95kt tuleneva võlgnevusega, seega kujunes uueks krediidisummaks 3987,45 eurot. Leping sõlmiti perioodiga 117 kuud intressimääraga 30,74% aastas. Et neljanda lepingu tagastamata krediidisumma on muutunud, on hageja koostanud uue maksegraafiku. Maksegraafikusse lisandub lepingu sõlmimise tasu 1% tagastamata krediidisummalt ehk 39,87 eurot. Esimene intressimakse uues maksegraafikus on arvestatud 23 päeva eest (perioodil 10.032009.a. – 03.04.2009.a.). Intressimakse suurus 03.04.2009.a. oleks olnud terve kuu eest 133,32 eurot. Ühe päeva intressimakse suurus on 4,3 eurot (133,32/31). Seega on intressi makse 23 päeva eest 98,91 eurot (23*4,3). Hageja tõi välja kostja poolt lepingu raames tehtud maksed ja selgitas, mille katteks on maksed seotud. Hageja on esitanud kostjatele 23.03.2011.a. lepingu ülesütlemise avalduse. Neljanda lepingu alusel kuulus tasumisele krediidisumma 3987,45 eurot. Lepingu kehtivuse ajal tasuti tagastamata krediidisumma katteks kokku 63,36 eurot. Seega on tagastamata krediidisumma jääk kokku 3924,09 eurot.
Neljanda lepingu perioodil 03.04.2009.a. – 03.03.2011 oli maksegraafiku kohaselt kohustus tasuda intressi kokku 3130,54 eurot. Sellele lisandus intress perioodi 04.03.2011.a. – 23.03.2011.a. ehk 20 päeva eest kuni lepingu ülesütlemiseni summas 83,75 eurot. (Intressimakse suurus 04.04.2011 oli 129,82 eurot. Ühe päeva intressimakse suurus on 04,187 eurot (129,82/31). Seega on intressimakse 20 päeva eest 83,75 eurot (20*04,187) ning lepingu perioodi intressimaksed kokku 3214,29 eurot.) Intressi katteks tasuti lepingu kehtivuse ajal makseid kokku summas 234,80 eurot, seega oli lepingu ülesütlemisel tasumata sissenõutavaks muutunud intressi maksed summas 2979,49 eurot (3214,29 eurot – 234,80 eurot). Lepingu sõlmimise tasu 39,87 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 121,69 eurot.
7.Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 10 926,89 eurot, millest 3899,31 eurot on tagastamata krediidisumma, 2979,49 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 108,91 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 39,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 3899,31 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.
8.Hageja ja kostja 1 vahel 10.02.2006.a, 11.02.2008.a., 25.11.2008.a. ja 16.03.2009.a. sõlmitud laenulepingud ning 25.11.2008.a. kostjaga 2 sõlmitud käendusleping on kooskõlas heade kommetega ja kehtivad. Kostjad ei saa tugineda laenulepingute tühisuse hindamisel tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samaaegselt põhjendada tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS 86 lg-tes 2 ja 3 märgitud eeldustega, kuna nende eelduste puhul oli tehingute tegemise ajal tegemist tehingu tühistamise eeldustega TsÜS § 97 alusel. TsÜS § 97 on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, seega tuleb lähtuda erinormist, mille kohaselt oli tegemist tühistatava tehinguga. TsÜS § 99 lg 2 kohaselt on tehingu tühistamise tähtaeg 3 aastat alates tehingu tegemisest. Arvestades, et lepingud on sõlmitud 10.02.2006.a, 11.02.2008.a., 25.11.2008.a. ja 16.03.2009.a. siis on tehingu tühistamise tähtaeg tänaseks möödunud. Kostjad on rõhutanud, et tehingud olid heade kommete vastased, kuna vastastikuste soorituste väärtus on tasakaalust väljas. Hageja leiab, et lähtuda tuleks Riigikohtu poolt korduvalt välja öeldud seisukohtadest, et nimetatud tasakaalu hindamisel peaks tuginema krediidi kulukuse määra hindamisele. Riigikohus on enda lahendis nr 3-2-1-186-13 asunud seisukohale, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Hageja on välja toonud kõikide hageja ja kostja vaheliste tehingute krediidi kulukuse määrad. Et lepingute krediidi kulukuse määrad oli väiksemad kui kahekordne Eesti Panga poolt lepingute sõlmimise perioodil avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, siis ei saa pidada ka tehinguid liigkasuvõtjalikeks ning heade kommetega vastuolus olevateks.
9.Laenulepingute sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ja kostja 1 vahel toimusid võlgnevuse tekkides läbirääkimised, kus kostja 1 on kinnitanud enda soovi võlgnevuse lisamiseks uude maksegraafikusse ning kinnitanud, et uue maksegraafiku igakuine makse on talle jõukohane. Kostja 1 on kinnitanud 22.09.2016.a. kohtuistungil antud seletustes, et eeldas lepingute sõlmimisel, et suudab hakata lepinguid täitma. Kostja 1 on olnud ise aktiivne läbirääkimiste pidamisel ja avaldanud soovi lepinguid edasi täita. Uute lepingute sõlmimiseks peetavad läbirääkimised on peetud eesmärgiga selgitada välja kostjale 1 jõukohane kuumakse ja lepingu periood. Vaatamata
asjaolule, et kostja 1 on kohtuistungil väljendanud, et hageja ei ole temaga pidanud läbirääkimisi kuumakse suuruse osas ning edastanud talle maksegraafikuid tutvumiseks, siis on hageja tõendanud vastupidist 27.11.2013.a. esitatud väljavõttega kliendihaldusprogrammist. Hageja on edastanud vastavalt kostja 1 soovile 09.03.2009.a. kostjale 1 e-kirja koos krediidilepingute uute näidisgraafikutega ning esitanud küsimuse: „kas soovite uusi lepinguid selliste kuumaksetega või üritate muud moodi oma hetke võlgnevused likvideerida?“. Kostja 1 on väljendanud enda vastuses, et soovib sõlmida lepinguid ja kinnitanud laenulepingute sobivust enda allkirjaga. Hageja on teinud kaalutletud otsuse sõlmida kostjaga laenulepingud leides, et kostja suudab enda kohustusi täita vastavalt enda kinnitustele ning et kohustuste täitmist tagab täiendavalt asjaolu, et kostjale 1 kuulus lepingute sõlmimise ajal 2 kinnisasja, millest ühel puudusid koormatised. Arvestades, et kostja 1 elukoht oli lepingute sõlmimise ajal xxxx Vabariik, siis saab pidada mõlemat kinnisasja eluks otseselt mittevajalikuks varaks, mida oleks vajadusel võimalik realiseerida. Kostja 1 seisukoht, mille kohaselt puudus koormamata kinnisvaral väärtus, ei ole tõendatud ja usutav.
10.Kohustuste täitmist tagas kostjaga 2 sõlmitud käendusleping, millest tulenevalt oli kostjal 2 solidaarne kohustus vastutada lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Ka kostjale 2 kuulus käenduslepingu sõlmimisel ka kinnisvara, milleks oli korter xxxx linnas. Arvestades, et ka kostja 2 elukoht asub xxxx Vabariigis, siis on tegemist eluks mittevajaliku varaga. Kostjate ühine maksevõime oli piisav, et jätkata lepingute täitmist nii esimese lepingu alusel kui ka hiljem sõlmitud lepingute alusel. Kostja 1 ei soovinud moraalsetel kaalutlustel, et kostja 2 täidaks enda käenduslepinguga võetud kohustusi või realiseerida kohustuste täitmiseks enda vara ja sellest tulenevalt sattus maksetega viivitusse ning sõlmis uusi lepinguid. Kostja nimetatud tegevust ei saa pidada hageja kohustuste rikkumiseks. Hageja ei ole rikkunud käendaja teavitamiskohustust. Käendaja krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte käenduslepingule. Samas on kostjale 2 saadetud kõik makseviivituskirjad lepingust tulenevate võlgnevuste kohta, mis on edastatud ka kostjale 1 ning kostjat 2 on kostja 1 võlgnevusest teavitatud telefoni teel. Lisaks on kostja 1 enda 22.09.2016.a. kohtuistungil väljendanud, et kostja 2 oli kursis tema majandusliku olukorraga. Seega ei ole hageja 25.11.2008.a. käenduslepingu sõlmimisel rikkunud käendaja teavitamiskohustust.
11.Kui kohus peaks asuma seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis puudub kostjatel kahju hüvitamise nõue. Kostjatele ei ole tekkinud kahju lepingu sõlmimise tasu ulatuses, kuna sisuliselt on tegemist tasulise maksetähtpäeva edasilükkamisega ning sellise lepingu/kokkuleppe sõlmimine ei pea toimuma tasuta. Kostjatele ei ole tekkinud kahju võla sissenõudmisega seotud kulude ulatuses, sest tegemist hageja tasulise teenusega, milles pooled on kokku leppinud ning tegemist ei ole leppetrahvi nõudega. Kui kohus leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostjatel on kahju hüvitamise nõue, jääb hageja seisukohale, et kahju hüvitamise nõue on aegunud 26.03.2014. Kohaldamisele ei kuulu VÕS §200 lg 2, kuna tegemist on nõudega, millele saab tulenevalt VÕS § 200 lg 4 esitada vastuväiteid.
12.Hageja on vähendanud 01.09.2014.a. menetlusdokumendis lähtuvalt Riigikohtu otsusest nr 3-21-169-13 enda nõuet ning seejärel 03.05.2016.a. menetlusdokumendis esitanud nõude kujunemise arvestuse (mida on parandanud enda 21.09.2016.a. täpsustusega), millega hageja on suurendanud enda nõuet. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Seega on hagejal olemas õiguslik alus haginõude vähendamiseks ja ka suurendamiseks.
Riigikohus on enda lahendis nr 3-2-148-08 p 14 väljendanud, et „kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on kolleegiumi arvates selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes.“ Arvestades, et seaduseandja ei ole vastavat sätet reguleerinud selliselt, et lubatav võiks olla vaid oluline nõude suurendamine, siis on võimalik Riigikohtu mõtet tõlgendada vaid samast kohtulahendist. Nimetatud lahendis olevas kaasuses on hageja suurendanud enda nõuet rohkem kui 3 korda st 25 574 kroonilt 78 258,86 kroonile ehk siis nõude oluline suurendamine võiks tähendada olukorda, kus nõuet suurendatakse vähemalt kolm korda. Käesolevas tsiviilasjas on hageja esialgu vähendanud enda nõuet 28,21% ning seejärel suurendanud enda nõuet 38,55% võrreldes vähendatud nõudega. Hageja on seisukohal, et nimetatud suurendamist ei saa pidada oluliseks suurendamiseks Riigikohtu lahendi tähenduses. Hageja nõue on menetluse kestel muutunud vastavalt Riigikohtu muutunud seisukohtadele. Kui Riigikohus tegi käesoleva menetluse kestel otsuse, millega muutis senist VÕS 113 tõlgendust, siis oli hagejal õiguslik kohustus enda nõuet muuta. Veelgi enam, Riigikohus jõudis käesoleva menetluse kestel enda eelnimetatud lahendis olevat seisukohta uuesti muuta (3-2-1-175-14) vastavalt millele tekkis hagejal uuesti õigus vastavalt muutunud õiguskorrale enda nõuet muuta. Hagejat ei saa panna kehvemasse positsiooni olukorras, kus nõude suuruse muutmine on aset leidnud tulenevalt Riigikohtu seisukohtade muutumisest. Kui kohus oleks menetluse kestel võtnud seisukoha, et jätab hagi osaliselt läbi vaatamata, oleks praeguseks hetkeks tekkinud olukord, kus hageja saaks läbi vaatamata nõude osas pöörduda uuesti kohtusse. Seega menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt, kuna kohus ei ole menetluse kestel võtnud seisukohta nõude vähendamise ja suurendamise osas, siis tuleks kohtul hinnata, kas hageja poolt viimati esitatud nõue on õiguspärane ja lahendada hagiavaldus tervikuna kogu kaasuse pinnalt. Riigikohus on enda lahendis analüüsinud lepingu tüüptingimustest tulenevat viivisemäära ja selle tühisust. Hageja ja kostja vaheliste lepingute viivisemäär ei tulene aga lepingu tüüptingimustest vaid seadusest. VÕS § 113 lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on hageja poolt esitatud viivisearvestus korrektne ja vastab seadusele. Kostja vastuväited ja nõuded:
13.Kostjad vaidlevad hagile vastu ning on esitanud järgmised vastuväited. Ühte lepingupoolt ebamõistlikult või ebaõiglaselt kahjustavad tehingud (sh liigkasuvõtjalikud tehingud) on heade kommete vastased. Kostjad põhjendavad tehingute tühisust liigkasuvõtmisega, mitte „erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaoluga“. Krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lõike 1 alusel. Kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Kostjate hinnangul kehtib eelnev ka varem kehtinud TsÜS § 97 kohta, sest sisuliselt asendavad TsÜS § 86 lõiked 2 ja 3 varem kehtinud TsÜS § 97. Hageja on teeninud ja oleks jätkuvalt teeninud, kui tarbijakrediidileping ei oleks lõppenud, kostja 1 kulul märkimisväärset (liigkasuvõtjalikku) intressitulu. Kogu laenusuhte kestel on kostja 1 tasunud hagejale põhinõude katteks 444,14 eurot ja intressinõude katteks 3209,56 eurot ning kui kostja 1 oleks 25.11.2008.a. tarbijakrediidilepingut nr 0805017/95kt ja selle kokkulepet nr 1 vastavalt
maksegraafikule täitnud, oleks kostja 1 tasunud 3195,58 euro (reaalselt kostja 1 kasutusse antud summa) kasutamise eest hagejale intressinõude katteks kokku 16982,72 eurot. Kuna laenu tagastamise tähtaja pikendamise tasu saab käsitada täiendava intressina laenu kasutamise (pikendatud) aja eest, saab seda arvesse võtta ka soorituste väärtuste vahe olulisuse üle otsustamisel. Hageja arvestas intressi krediidisummalt, mitte tagastamata krediidisummalt nagu tavapäraselt laenusuhetes arvestatakse, hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi alguses moodustas intress kuumaksest 80%-90%, kuid hilisemates lepingutes juba üle 95%, hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda muuhulgas olukorras, kus kostja 1 sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, refinantseerimine võimaldas hagejal korduvalt kasutada annuiteetgraafikut ehk „taastada“ olukord, kus perioodi alguses moodustab intress kuumaksest taas suurema osa, hageja viivitas lepingu erakorralise ülesütlemisega, sest lepingu kehtivus tähendas õigust arvestada jätkuvalt intressi, lepingu erakorralise ülesütlemise korral oleks see õigus lõppenud ja asendunud õigusega arvestada viivist, mis on võrreldes intressiga „nõrgem“ nõue.
14.Seejuures on hageja kostja 1 suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, jättes omandamata teabe, mis võimaldanuks hinnata kostja 1 krediidivõimelisust, jättes hindamata kostja 1 krediidivõimelisuse ja täitmata kostjate suhtes selgitus- ja nõustamiskohustuse. Hageja on positsiooni ära kasutades sidunud kostjad üha kulukamate ja tühiseid kokkuleppeid sisaldavate lepingute ja kokkulepetega ning seda paralleelselt kahes laenusuhtes, mis koosmõjus muutsid kostja 1 laenukoormuse üle jõu käivaks. Tehingud on olnud liigkasuvõtjalikud kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis hinnates. Tehingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, arvestades tehingu sisu, lisaasjaolusid, toimeid, tehingu tegemise aega ning asjaosaliste ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kostja 1 soovis kohustuse täitmise tähtaja peatamist, ajatamist või pikendamist, mitte uute lepingute sõlmimist selliselt, et laenusuhe muutub veelgi enam koormavaks. Hageja ei selgitanud ega nõustanud, vaid avaldas, et sellistel tingimustel lepingute ja kokkulepete sõlmimine on ainus lahendus (avaldas kostjale 1) ja tegemist on vaid formaalsusega (avaldas kostjale 2). Asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta. Teadlikkus laenutingimustest ja varasemast ajast kogemus krediidilepingute sõlmimisel puudutab vaid ühte TsÜS § 86 lõikes 2 nimetatud sundolukorda iseloomustavat näitlikku tunnust – kogenematust. TsÜS § 86 lõikes 2 sätestatud sundolukorra oluline kriteerium on aga muuhulgas ka laenuvõtja majanduslik olukord laenuvõtmise hetkel. Tegemist on liigkasuvõtjalike (refinantseerimis)tehingutega, mis on tehtud kostja 1 jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja kus vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja 2 ei väida, et 25.11.2008.a. käendusleping on TsÜS § 86 lõike 1 alusel tühine. Kostja 2 tugineb heade kommete vastasuse küsimuses VÕS § 149 lõikele 1 ja väidab, et kui 25.11.2008.a. tarbijakrediidileping nr 0805017/95kt ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised, siis ei ole õiguslikke tagajärgi ka 25.11.2008.a. käenduslepingul ja kostja 2 võib keelduda käenduslepingu täitmisest.
15.Hageja ei ole tõendanud, et info kogumine kostja 1 kohta ja kogutud info hindamine enne iga lepingu ja kokkuleppe sõlmimist toimus. Kui hageja kogus sellist infot kostja 1 kohta ja kogutud infot hindas, peab see olema dokumenteeritud ja tõendatav. Väljavõte kliendihaldusprogrammist ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, vaid et enne 16.03.2009.a. kokkuleppe sõlmimist oli hageja teadlik kostja 1 krediidivõimekuse halvenemisest. Ei nähtu, et hageja oleks kordagi küsinud kostja 1 krediidivõimekuse ja selle halvenemise põhjuste kohta. Vastutustundliku laenamise
põhimõttest tulenevalt oleks hageja pidanud seda tegema olukorras, kus kostja 1 oli pikaajaliselt makseviivituses ega olnud täitnud nõuetekohaselt eelnevaid lepinguid ja kokkuleppeid. Tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõttest pidi hageja asjaolusid kontrollima, mitte eeldama või oletama, et kinnistu müügist saadav tulu katab ka hageja nõuded. Seejuures pidi hageja arvestama kinnistu turuväärtuse ja likviidsusega, sest vaidlusalusel perioodil oli Eestis majandussurutis, mis oli põhjustatud ülemaailmsest suurest majandussurutisest, mis algas 2007. aasta detsembris ja mille tõttu langesid kinnisvara hinnad mitmekümne kordselt. Vaatamata sellele, et kostja 1 oli pikaajaliselt makseviivituses, teatanud hagejale sellest, mis makseraskused tingis, teatanud hagejale rahalistest kohustustest Swedbank AS ja kohtutäiturite ees, teatanud hagejale sellest, et igakuine tagasimakse suurus saab olla maksimaalselt 13 eurot, pakkus hageja 2011.a. alguses veelkord kostjale 1 refinantseerimist. Kostja 1 olukorda arvestades oleks hageja professionaalse krediidiandjana pidanud keelduma kostjale 1 täiendava krediidi andmisest. Veelkordse refinantseerimiseni ei jõutud kostja 1 keeldumise tõttu.
16.Kostjal 2 oli õigus mõistlikult oodata hagejalt kahesugust teavet enne käenduslepingu sõlmimist. Esiteks teavet kostja 1 majandusliku olukorra kohta ja teiseks täiendavaid selgitusi, mis puudutas uue (25.11.2008.a.) käenduslepingu sõlmimisega seotud riske ja õiguslikke tagajärgi. Hageja ei ole tõendanud, et hageja teavitas kostjat 2 kostja 1 kohta kogutud infost ja selgitas uue käenduslepingu sõlmimisega seotud nüansse. Hageja teavitamiskohustus ei lõppenud sellega, kui kostja 2 ise aktiivselt infot ei küsinud. Teavitamiskohustust ei saa lugeda täidetuks ka käenduslepingu punktiga „tutvumine käendusega tagatud nõuete alusdokumentidega“, sest sellest ei nähtu asjaolud, mille vastu kostjal 2 kui käendajal oli lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Tarbijast käendaja on võrreldes krediidiandjaga vähemkogenum ja tal puuduvad teadmised mõistmaks käenduslepingus sisalduvat. Krediidiandja peab selgitama, mitte „kirjutama“ käenduslepingusse midagi ebamäärast ja hiljem tuginema sellele, et käendaja ei küsinud. Hageja teatas kostjale 2 üksnes seda, et kostja 1 on laenu ümber vormistanud ja kuna kostja 2 on käendaja, siis tuleb tal uus käendusleping allkirjastada. Hageja saatis kostjale 2 meeldetuletusi ja hoiatusi, millest nähtus kostja 1 võlgnevus ja millest kostja 2 oleks väidetavalt pidanud välja lugema teabe kostja 1 krediidivõimelisuse kohta, kuid meeldetuletusi ja hoiatusi saatis hageja ju pärast 25.11.2008.a. käenduslepingu sõlmimist. Hageja ei ole hagi alusena käenduslepingu sõlmimise asjaolusid üldse esile toonud. Hageja on hagiavalduses üksnes avaldanud, et hageja ja kostja 2 sõlmisid käenduslepingu. Hageja ei kinnitanud teavitamiskohustuse täitmist kostja 2 suhtes ka kohtuistungitel. Hageja ei saanudki seda teha, sest kui hageja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes teavet kostja 1 kohta, ei saanud hageja kostjat 2 millestki teavitada.
17.Kostjad on esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõuded. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jätkates makseraskustesse sattunud kostjaga 1 teda veelgi enam koormavate lepingute sõlmimist ja avaldades korduvalt, et refinantseerimine on ainus ja parim lahendus. Kui hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei oleks kostja 1 hagejaga hagiavalduse aluseks olevaid 25.11.2008.a. tarbijakrediidilepingut nr 0805017/95kt ja selle kokkulepet nr 1 sõlminud. Eeltoodust tulenevalt on kostjale 1 tekkinud varaline kahju. Hagejal oli vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise ja kostja 2 teavitamiskohustus. Hageja on nimetatud kohustusi rikkunud, jättes kostja 2 teavitamata kostja 1 majanduslikust olukorrast ja uue käenduslepingu sõlmimisega seotud riskidest ja õiguslikest tagajärgedest ning jättes mulje, et tegemist on üksnes formaalsusega. Kui hageja oleks teavitanud kostjat 2 põhivõlgniku majanduslikust olukorrast ja uue käenduslepingu sõlmimisega seotud riskidest ja õiguslikest tagajärgedest, ei oleks kostja 2 hagejaga hagiavalduse aluseks olevat käenduslepingut sõlminud. Eeltoodust tulenevalt on kostjale 2 tekkinud otseseks varaliseks kahjuks kogu tema vastu esitatud nõue.
Kostja 2 tugineb kahju hüvitamise ja tasaarvestuse küsimuses nii VÕS § 149 lõikele 3 kui omaenese kahjule. Kostjad ei nõustu, et lepingute sõlmimise tasusid, võla sissenõudmise kulusid ja täiendavat intressikulu ei saa käsitleda kahjuna. Kui hageja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei oleks hageja kostjaga 1 täiendavaid lepinguid sõlminud ning täiendavate lepingute sõlmimise tasusid, täiendavate lepingutega seotud võla sissenõudmise kulusid ja täiendavate lepingutega seotud täiendavat intressikulu ei oleks olnud.
18.Kuna hageja ütles 25.11.2008.a. tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95tk ja selle kokkuleppe nr 1 üles ja esitas lepingu lõppemisest tuleneva nõude kostjate vastu 23.03.2011.a., siis muutus hiljemalt 23.03.2011.a. sissenõutavaks ka kostjate kahju hüvitamise nõue, mis kolmeaastase aegumistähtaja korral aegunuks 23.03.2014.a. Kuna kostjad esitasid tasaarvestuse avalduse 29.08.2014.a., siis tuleb tuvastada, millal tekkis kostjate õigus nõuet tasaarvestada. Kostjatel tekkis õigus nõuet tasaarvestada, kui kostjatel on õigus oma kohustus täita ja hagejalt nõuda tema kohustuse täitmist, st passiivnõue peab olema tekkinud ja aktiivnõue peab olema muutunud sissenõutavaks. Vaidlust ei ole selle üle, et passiivnõue (hageja nõue kostjate vastu) tekkis enne 23.03.2014.a. ja aktiivnõue (kostjate nõue hageja vastu) muutus sissenõutavaks enne 23.03.2014.a. ehk kostjate õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne aktiivnõude aegumist 23.03.2014.a. Riigikohus asunud seisukohale, et VÕS § 200 lõike 4 tähenduses ei välista tasaarvestust igasugune teise poole vastuväide. Tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Hageja vastuväited ei ole sellised.
19.Võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõude õigusliku aluse osas jäävad kostjad kõigi esitatud seisukohtade juurde, kuid rõhutavad, et VÕS § 113 lõige 5 kehtis nii 2006, 2008, 2009 kui ka hilisematel aastatel ja hageja tugineb hagiavalduses ka ise VÕS § 113 lõikele 5. Hageja on kostjalt 1 õigusliku aluseta juba sisse nõudnud võla sissenõudmisega seotud kulusid 357,86 euro ulatuses. Kostjad rõhutavad, et õigusliku aluse puudumine mõjutab kogu nõudearvestust, sest 357,86 eurot tulnuks lugeda tasutuks põhinõude katteks. Kui 2006. a laenuleping oli tarbijakrediidileping, on kõrvalnõuded piiratud VÕS § 415 lg 1 kohaselt ja maksete arvestamine erinevate kohustuste katteks on sätestatud VÕS § 415 lõikes 2. Kostjate hinnangul on VÕS § 415 lõike 2 näol tegemist erisättega VÕS § 88 suhtes. Kostjad on esitanud konkreetsetele meetoditele tuginedes oma seisukoha annuiteetgraafikute õigsuse osas. Hageja väitis, et kostjad on lähtunud teistsugusest intressiarvestuse meetodist ja seetõttu jõudnud ebaõige tulemuseni, kuid hageja ei selgita, miks kostjate meetod viib ebaõige tulemuseni, aga hageja meetod õige tulemuseni. Samuti ei selgita hageja, millistel kaalutlustel on hageja kasutanud just seda meetodit, mitte muud meetodit. Hageja selgitab intressisumma kujunemist, kuid ei selgita, kuidas kujuneb graafik. Hageja selgitab, millest annuiteetgraafiku koostamisel lähtub, kuid ei selgita, miks näiteks 10.03.2009 kuumaksest on intress just 139,37 eurot (97,89%), mitte 106,81 eurot. Tegemist ei saa ju olla hageja suvaotsusega. Kostjad on seisukohal, et hageja ei ole kostjate väiteid annuiteetgraafikute ebaõigsuse osas ümber lükanud ja seetõttu on hageja nõue tõendamata.
20.TsMS § 376 lg 5 p 2 mõtteks on lubada üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. TsMS § 376 lg 1 kohaselt võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostjad vastavat nõusolekut ei andnud ega anna. Maakohtu seisukoht ja põhjendused:
21.Esmalt võtab kohus seisukoha selles osas, kas hageja poolt nõude täpsustamist saab lugeda nõude muutmiseks ning milline on hageja lõplik nõue. Nimelt on kostja leidnud, et nõude vähendamise osas pidanud kohus võtma seisukoha, kas hageja on osaliselt hagist loobunud või selle tagasi võtnud.
Samuti, et nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kostja nõusolekut nõude muutmiseks ei anna. TsMS § 376 lg 1 kohaselt, pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Hageja on vähendanud nõuet 02.09.2014.a. kohtule edastatud menetlusdokumendis (kd II lk 112 jj) ning 03.05.2016.a. menetlusdokumendis (kd III lk 65 jj) esitanud kostjate ja kohtu nõudmisel uue arvestuse nõude kujunemise kohta, mida on lisaks täpsustanud 21.09.2016.a. menetlusdokumendis (kd III lk 89 jj). 02.09.2014.a. menetlusdokumendis on hageja vähendanud nõuet seoses Riigikohtu lahendis nr 3-21-169-13 esitatud seisukohtadega. Maakohtu hinnangul ei saa antud juhul nõude vähendamist lugeda nõude muutmiseks. Maakohus möönab, et kohus pidanuks nõude vähendamise järgselt lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-169-13 võtma seisukoha, kas hageja on nõudest osaliselt loobunud või tagasi võtnud. Samas on kostjatel olnud võimalus vaielda vähendatud nõudele vastu. Kostjad ongi leidnud, et nõuet vähendades ei ole hageja esitanud jälgitavat ja kontrollitavat arvestuskäiku (kd II lk 161) ning et hagejal tuleb koostada kõik maksegraafikud uuesti, võttes arvesse tarbijakaitse regulatsiooni, kohtupraktikat ning tasumise graafikuid (kd II lk 162; 05.04.2016.a. kohtuistung, protokoll kd III lk 50 jj). Kostjate esindaja on kontrollinud nõude arvestuskäiku ja loogikat ning jõudnud teistsuguste tulemusteni (kd III lk 162). Hageja on esitanud uue arvestuse nõude kujunemise kohta, mida on lisaks täpsustanud 21.09.2016.a. menetlusdokumendis. Kohtu hinnangul tuleb uut nõude kujunemise arvestust lugeda nõude muutmiseks TsMS § 376 tähenduses. Kohus märgib, et hageja võib muuta hagi eset kostja või kohtu nõusolekul. Kuigi kostjad on ise nõudnud hagejalt jälgitava arvestuskäigu esitamist, on nad hiljem avaldanud, et nõusolekut hagi muutmiseks ei anna. Kohtu hinnangul saab kostjate poolt uue arvestuskäigu nõudmist pidada nõusolekuks nõuet muuta, kuivõrd hageja kohtu ja kostjate nõudmisel uut arvestuskäiku esitades pidi saama arvestada sellega, et korrektse arvestuse esitamisel nõude muutmiseks nõusolek antakse. TsMS § 367 lg 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. Kohus nõustub nõude muutmisega ja leiab, et selge nõude arvestus, mille osas pooltel vaidlust ei ole võimaldab tsiviilasja lahendada kiiremini. Kohus märgib täiendavalt, et asja kiiret lahendamist on seni takistanud muu hulgas kostjate vastuväited nõude ebaselgele arvestusele, mistõttu on kohtu hinnangul põhjendatud võtta vastu hageja täpsustatud nõue. Seega tuleb hageja lõplikeks nõueteks lugeda 03.05.2016.a. menetlusdokumendis esitatud ja 21.09.2016.a. täpsustatud nõuded. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 10 926,89 eurot, millest 3899,31 eurot on tagastamata krediidisumma, 2979,49 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 108,91 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 39,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 3899,31 eurot sissenõutavaks muutunud viivis, sh viivist on hageja vähendanud kuni põhinõudeni.
22.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 1-3 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 lause 1 ja 2 kohaselt, poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kostjate esindaja on 22.09.2016.a. kohtuistungil (kd III lk 96) avaldanud, et nõude täpsustus on kostjatele arusaadav, numbrite arvestus on jälgitav ja vormilises mõttes kostjatel vastuväiteid ei ole. Samas kohtukõne kirjalikes seisukohtades (kd III lk 116 jj) on kostjate esindaja märkinud, et poolte vahel on olnud vaidlus annuiteetgraafikute õigsuse osas, sh intressiarvestuse meetodi osas. Kohus lähtub käesoleval juhul kostjate esindaja poolt kohtuistungil öeldust, et maksegraafikud on jälgitavad, kuivõrd lõplikes seisukohtades viitab kostjate esindaja 2014.a., st enne viimast nõude täpsustamist, esitatud annuiteetgraafikutele. Seega ei ole poolte vahel vaidlust tasutud summade ja hageja poolt koostatud maksegraafikute osas. Samuti on tuvastamist leidnud ja puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas. Hageja ja kostja 1 vahel on võlasuhe, mille raames nad on sõlminud laenulepingud 10.02.2006.a, 11.02.2008.a, 25.11.2008.a. (kd I lk 34 jj) ja 16.03.2009.a. (kd I lk 43 jj) ning 25.11.2008.a. on hageja kostjaga 2 sõlminud käenduslepingu (kd I lk 41 jj). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust pole, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud lepingud olid tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes ja seega kohaldub tarbijakrediidi regulatsioon. Poolte vahel on vaidlus, kas 25.11.2008.a. tarbijakrediidileping nr 0805017/95kt ja selle 16.03.2009.a. sõlmitud kokkulepe nr 1 on heade kommetega vastuolu tõttu tühised. Samuti on vaidlus selle üle, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja 1 suhtes ja teavitamiskohustust kostja 2 suhtes ning kas kostjatel võib olla hagejapoolsete kohustuste rikkumise tõttu tekkinud kahju ja hageja nõue olla tasaarvestuse alusel lõppenud. Kostjad on esitanud vastuväite võla sissenõudmiskulude nõudele ning hageja poolt VÕS § 415 kohaldamisele.
23.Tegemaks kindlaks, kas leping nr 0805017/95kt ja selle 16.03.2009.a. sõlmitud kokkulepe nr 1 on tühised, tuleb neid hinnata nende sõlmimise ajal kehtinud seaduse alusel.
Tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95kt sõlmimise ajal 25.11.2008.a. ja selle kokkuleppe sõlmimise ajal 16.03.2009.a. kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu 12.11.2014.a. kohtumäärus nr 3-2-1-108-14 p 19). Hilisemas TsÜS-i redaktsioonis, milles on TsÜS §-ile 86 lisandunud lõiked 2-4, on lõike 1 sõnastuseks jäänud varasema redaktsiooni § 86 tekst. Seega tuleb tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95kt ja selle kokkuleppe nr 1 heade kommetega vastasuse tuvastamiseks hinnata, kas krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95kt kohaselt on lepingujärgne krediidi kulukuse määr 49,16% aastas. Tarbijakrediidilepingu nr 0805017/95kt 16.03.2009.a. sõlmitud kokkulepe nr 1 (kd I lk 43 jj) kohaselt on krediidi kulukuse määraks 49,36%. Hageja poolt esitatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra tabeli (kd II lk 130) kohaselt oli novembris 2008 selleks määraks 28,71%. Seega ületab lepingujärgne krediidikulukuse määr keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vähem kui kaks korda. Seega ei saa kohtu hinnangul lugeda kõnealuseid lepinguid krediidikulukuse määra alusel heade kommete vastaseks olevaks. Lisaks on Riigikohus leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11108, p 23; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-80-02 (RT III 2002, 27, 302) ja nr 3-2-1-29-04 (RT III 2004, 10, 126)). Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Põhimõtteliselt peavad mõlemad pooled olema käitunud heade kommete vastaselt, välja arvatud juhul, kui heade kommete vastane käitumine väljendub just teise lepingupoole vastases käitumises. Tuvastatud asjaolude järgi ei saa väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud (Riigikohtu 30.01.2006.a. kohtuotsus nr 3-2-1-158-05 p 9). Kostjad on põhjendanud tehingute tühisust liigkasuvõtmisega, mitte „erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaoluga“. Kostjate hinnangul on liigkasuvõtmine on
saanud võimalikuks järgmiste asjaolude tõttu: (1) hageja arvestas intressi krediidisummalt, mitte tagastamata krediidisummalt nagu tavapäraselt laenusuhetes arvestatakse, (2) hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi alguses moodustas intress kuumaksest 80%-90%, kuid hilisemates (2008. ja 2009. aasta) lepingutes juba üle 95%, (3) hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda muuhulgas olukorras, kus kostja 1 sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, (4) refinantseerimine võimaldas hagejal korduvalt kasutada annuiteetgraafikut ehk „taastada“ olukord, kus perioodi alguses moodustab intress kuumaksest taas suurema osa, (5) hageja viivitas lepingu erakorralise ülesütlemisega, sest lepingu kehtivus tähendas õigust arvestada jätkuvalt intressi, lepingu erakorralise ülesütlemise korral oleks see õigus lõppenud ja asendunud õigusega arvestada viivist, mis on võrreldes intressiga „nõrgem“ nõue. Kohus leiab, et kostjate paljasõnalised väited liigkasuvõtmise osas ei anna alust pidada tarbijakrediidilepingut nr 0805017/95kt ja selle kokkulepet nr 1 heade kommete vastaseks ning seega tühiseks. Intressimäär on fikseeritud krediidilepingus krediidisummalt kindla protsendina ning põhimaksed ja intressimaksed on jagatud annuiteetgraafikusse põhimõttel, et igakuised maksed oleksid sama suured. Maksegraafik on tarbijakrediidilepingu lisa, milles määratakse igakuised maksed kindlaks juba lepingu sõlmimisel. Seega ei ole alust väita, et asjaolu, et hageja arvestas intressi krediidisummalt, mitte tagastamata krediidisummalt, väljendaks liigkasuvõtmist või et taoline arvetus ei oleks laenusuhetes tavapärane. Kostjate väide, et hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi alguses moodustas intress kuumaksest 80%-90%, kuid hilisemates (2008. ja 2009. aasta) lepingutes juba üle 95%, jääb arusaamatuks, kuivõrd annuiteetgraafikute põhimõte on, et esmalt tasub võlgnik suuremas osas intressi ning järk-järgult väheneb intressi ülekaal osamakses ning suureneb krediidisumma osa osamakses. Kohtu hinnangul ei ole annuiteetgraafikute koostamisel kasutatav meetod vastuolus ühegi tarbijakrediidi sättega ega anna alust pidada lepinguid heade kommete vastaseks. Samuti ei anna selleks alust kostjate väited, et hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda muuhulgas olukorras, kus kostja 1 sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ning et refinantseerimine võimaldas hagejal korduvalt kasutada annuiteetgraafikut, kus perioodi alguses moodustab intress kuumaksest taas suurema osa. Hageja poolt esitatud uues arvestuskäigus on järgitud kõiki seadusest ja Riigikohtu seisukohtadest tulenevaid põhimõtteid, mistõttu kohus ei nõustu kostjate vastuväidetega tasaarvestusele ja refinantseerimisele. Hageja ei nõua uues arvestuses enam refinantseeritud intressi pealt intressi ega viivist. Sealjuures ei ole kostjad vastuväiteid esitades konkreetselt viidanud, milles seisneb nende hinnangul vastuolu uues nõude arvestuses. Kostjad ei ole põhistanud väidet, et hageja viivitas lepingu erakorralise ülesütlemisega, et lepingult arvestada jätkuvalt intressi. Kohus leiab, et siduvaid kriteeriume, mille alusel hinnata õiget ajahetke lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, ette antud ei ole, see on lepingupoole diskretsioon. Lepingu erakorraline ülesütlemine on lepingupoole võimalus, mitte kohustus. Eeltoodud põhjendustel ei ole leping nr 0805017/95kt ja selle kokkulepe nr 1 heade kommete vastased ega sel põhjusel tühised.
24.Järgnevalt võtab maakohus seisukoha, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja 1 suhtes ja kas kostjal 1 on sellest tulenevalt hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas Krediidiasutuste seaduses (KAS) ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka varem kehtinud redaktsioonist.
KAS § 83 lg 1 kehtestab nõuded laenudele. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt loetakse käesoleva seaduse tähenduses laenuks krediidiasutuse vara või bilansivälist kohustust, mis tuleneb lepingust, mille kohaselt laenuandja annab või kohustub andma raha või muu vara laenusaajale või lepingust tulenevalt muule õigustatud isikule, laenusaaja aga kohustub laenuandjale raha või muu vara tagastama kindlaksmääratud tingimustel. Kolmanda lõike kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1169-13). Hageja on tema poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud järgnevaga. Hageja esitas väljavõtte AS-i BIGBANK kliendihaldusprogrammist krediidilepingu nr 0805017/95kt raames (kd II lk 89 jj), millest nähtuvalt on kostja 1 suhelnud hageja esindajaga krediidilepingust tuleneva võlgnevuse likvideerimise osas. Kostjale on pakutud võimalusi võlgnevuse likvideerimiseks. Muu hulgas on kostjalt küsitud, kas ta soovib uusi lepinguid või üritab muul viisil võlgnevust likvideerida. Kostja 1 on kinnitanud, et hageja poolt väljapakutud tingimustel uued lepingud sobivad. Hageja on laenu andmise otsustamisel isiku varalist seisundit hinnates lähtunud muu hulgas asjaolust, et kostjale 1 kuulus lepingute sõlmimise ajal kinnistu (reg.osa nr xxxx) Lääne-Virumaal (kd II lk 6566) ning alates 17.06.2008.a. kuulus talle kinnistu (reg.osa nr xxxx) Lääne-Virumaal (kd II lk 64). Seega oli kostjal 1 vara, mille realiseerimist ja selle arvelt vajadusel võlgnevuse likvideerimist võis hageja eeldada, kuivõrd ühel nendest puudusid koormatised ja hüpoteegid. Samuti on hageja avaldanud, et lähtus laenu andmisel asjaolust, et kohustuste täitmist tagab käendusleping. Kostja 1 ei olnud teadlik käenduslepingu eesmärgist, arvates, et käendajal ei ole kohustust laenu tagasi maksta, kui kostja 1 seda ei suuda (kd III lk 97). Kohus leiab, et hageja võis laenu andmisel käenduse olemasoluga arvestada ning hinnata nii põhivõlgniku kui käendaja maksevõimet ja vara kogumis. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (kd III lk 96 jj) on kostja 1 vande all ülekuulamisel selgitanud, et ta eeldas lepingute sõlmimise hetkel, et suudab neid täita. Kostja 1 ei ole kunagi mõelnud, et käendaja peaks kohustuse täitma. Kostja 1 ütles kohtuistungil, et hageja ei võtnud kuulda kostja pakkumisi kompromissi osas ega kaalunud erinevaid võimalusi. Pangal olid ainult omapoolsed pakkumised, millega kostja pidi nõustuma. Kohus on seisukohal, et kostja 1 ütlustest nähtub, et kostja 1 oli veendunud enda suutlikkuses võetud laen tagasi maksta. Asjaolu, et hageja pakkus kostjale 1 võlgnevuse likvideerimiseks välja omapoolsed variandid, ei tähenda, et hageja poleks kaalunud erinevaid võimalusi ja oleks sellega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on olnud teadlik kostja 1 makseraskustest ning pakkunud talle välja võimalusi võlgnevuse likvideerimiseks. Kohus leiab, et kostja 1 poolt 22.09.2016.a. istungil avaldatud väide, et hageja ei ole talle lepingute näidisgraafikuid saatnud (kd III lk 98), on ümber lükatud väljavõttega hageja kliendihaldusprogrammist, kust nähtub, et kostja 1 lepib hageja poolt talle saadetud kuumaksetega
(kd II lk 89). Seega on kostja 1 saanud graafikud ja on nõustunud nendel tingimustel laenu tagasi maksma. Kohus on seisukohal, et kostja 1 lepingut ja tagasimaksegraafikut 10 aastaks sõlmides pidi arvestama võimalusega, et tema majanduslik olukord võib muutuda, sh halveneda teatud elusündmuste tagajärjel. Kostja 1 kohustust võttes pidi arvestama riskiga, et majandusliku olukorra halvenedes võivad tekkida makseraskused. Kohus leiab, et kogu laenusuhtest tulenevat riski ei saa jätta võlausaldaja kanda ning vabastada vastutustundliku laenamise põhimõtte kaudu krediidisaaja võetud kohustusest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Maakohus on seisukohal, et kuivõrd hageja ei ole kostjaga 1 tarbijakrediidilepinguid sõlmides rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole täidetud ka eeldused kostja 1 kahju hüvitise nõudeks hageja vastu.
25.Hageja ja kostja 2 sõlmisid 25.11.2008.a. käenduslepingu (kd I lk 41 jj), millega käendaja võttis hageja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja kostja 1 vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0805017/95kt ning võimalikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks oli lepingu kohaselt 21 183,2999 eurot. Kostja 2 leiab, et hageja on tema suhtes rikkunud teavitamiskohustust ning kostjal 2 on hageja vastu kahju hüvitamise nõue. VÕS § 14 lg 1 ja 2 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle olulist informatsiooni. (Riigikohtu 18.02.2015.a. kohtuotsus nr 3-2-1-157-14). Käendaja võib VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi esitada võlausaldaja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik, sh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, krediidiandja nõudega. Samuti võib käendajal olla iseseisev kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest. Sel juhul võib käendaja ka käenduslepingu eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24–25).
Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. (Riigikohtu 18.02.2015.a. kohtuotsus nr 3-2-1-157-14). Kostja 1 on vande all ülekuulamisel vastuseks küsimusele, kas käendaja oli teadlik kostja 1 majanduslikust olukorras, avaldanud, et käendajaga kostja 1 suhtles (kd III lk 97). Sellest võib järeldada, et kostja 2 oli teadlik kostja 1 majanduslikust olukorrast. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja 2 käesoleval juhul väita, et ta ei olnud teadlik asjaoludest, mille vastu tal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi oli, ehk kostja 1 majanduslikust olukorrast. Lisaks on hageja saatnud kostjale 2 17.11.2009.a., 11.01.2010.a., 22.12.2010.a. ning 10.02.2011.a. lepingu ülesütlemise hoiatused (kd I lk 15, 17, 19, 21). Seega oli kostja 2 teadlik sellest, et kostja 1 oli makseraskustes. Teavitamiskohustuse rikkumisel võib käendaja nõuda krediidiandjalt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel ning VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17). Kohus leiab, et hageja ei ole kostja 2 suhtes rikkunud teavitamiskohustust. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal 2 hageja vastu kahju hüvitamise nõuet.
26.Kostjad on esitanud vastuväite võla sissenõudmiskulude nõudele. Hageja leiab, et üldtingimuste punkti 6.7 näol, mille alusel hageja nõuab kostjatelt võla sissenõudmiskulude hüvitamist, on olemuslikult tegemist leppetrahvi kokkuleppega, mis on tühine (kd III lk 122). Hageja on kostjalt 1 õigusliku aluseta juba sisse nõudnud võla sissenõudmisega seotud kulusid 357,86 euro ulatuses. Kostjad rõhutavad, et õigusliku aluse puudumine mõjutab kogu nõudearvestust, sest tulenevalt VÕS §-st 415 tulnuks see 357,86 eurot lugeda tasutuks põhinõude katteks (kd II lk 105). Hageja leiab, et võla sissenõudmisega seotud kulude nõude puhul ei ole tegemist leppetrahvi kokkuleppega, vaid hageja tasulise teenusega, mille suuruses on pooled kokku leppinud (kd III lk 36). Kostjaga 1 sõlmitud lepingute üldtingimuste punkti 6.6 kohaselt on krediidisaaja kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, /.../.krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale (kd I lk 39, lk 48). VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kohus märgib, et pooled on lepingus kokku leppinud, et sissenõudmiskulud hüvitatakse ning seega kuuluvad kulud kohtu hinnangul kostjate poolt hüvitamisele. Kostjatel on lepinguid allkirjastades olnud võimalik tutvuda lepingu tingimustega ning nad on pidanud arvestama võimalusega, et kohustuste õigeaegsel täitmata jätmisel kaasnevad võlgade sissenõudmisega kulud. Kohtu hinnangul on tegemist mõistlike kulutustega, kuivõrd on põhjendatud, et oma nõude maksmapanekul teeb võlausaldaja kulutusi, sh sideasutusele makstav tasu, ümbrike maksumus, töötajatele makstavad tasud, ajakulu hüvitamine,
töövahendite soetamine jne. Kohtu hinnangul on põhjendatud, et kulude tegeliku suuruse väljaarvutamise vältimiseks on lepitud kokku hinnakirjas, kuivõrd selliselt on sissenõudmiskulude arvestus võlgnike jaoks selgem ja arusaadavam. Samuti ei nõustu kohus kostjate väitega, et sisuliselt on tegemist leppetrahvi nõudega, kuivõrd sissenõudmiskulude puhul on tegemist hagejal reaalselt tekkinud kulude hüvitamisega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et sissenõudmiskulude nõudel on õiguslik alus ning seetõttu ei mõjuta tasutud sissenõudmiskulud nõude arvestust. Krediidiasutustes välja kujunenud praktika kohaselt lepitakse sissenõudmiskulude hüvitamises kokku juba lepingu sõlmimisel ning summad on fikseeritud hinnakirjas.
27.Kostjad on esitanud vastuväite hageja poolt VÕS § 415 kohaldamisele. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Kohus märgib esmalt, et hageja on nõuet täpsustades loobunud leppetrahvi nõudest. Viivist on hageja vähendanud kuni põhinõudeni. Riigikohus on 19.02.2013.a. kohtuotsuses nr 3-2-1-169-13 muu hulgas leidnud, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. Sättes väljendatud intressilt viivise arvutamise keeld on esmajoones arusaadav viivise (ehk viivitusintressi VÕS § 113 lg 1 mõttes) puhul, sest selliselt on soovitud vältida viivise ettenähtamatut suurenemist. Problemaatilisemaks võib sätet pidada tavalise intressi ehk raha kasutamise eest kokku lepitud tasu puhul, kuid ka see on seaduse järgi selgelt keelatud. Kolleegiumi arvates ei saa VÕS § 113 lg 6 esimest lauset tõlgendada selliselt, et see hõlmaks üksnes varem sõlmitud kokkuleppeid intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta. See säte keelab nimetatud kokkulepped ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega, nagu on väitnud hageja ja millest on lähtunud ka kohtud. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kolleegium on leidnud, et hageja ülesanne on selgitada oma nõude arvestust ja koosseisu. /.../ Arvestuses tuleb välja tuua, milline osa hagiavalduses refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab 2006. a laenulepingu järgse põhivõla, milline osa intressi ja milline osa lepingu mittetäitmisest tuleneva viivise. Samuti tuleb arvestuses näidata 2006. a laenulepingu järgse viivise kujunemine ja selge arvestus. Kui hageja nõutav ja refinantseerimislepingu järgi põhivõlana näidatav summa koosneb veel mingitest tasudest, tuleb ka need arvestuses välja tuua. Selle arvestuse järgi on kohtul võimalik kindlaks teha, millises ulatuses on refinantseerimisleping tühine, kuna see on vastuolus keeluga arvestada viivist ka intressilt ja viiviselt. /.../ Kolleegiumi arvates on kostjalt tuvastatud asjaoludel õigesti välja mõistetud lepingutasu 1922 eurot 14 senti. Kostja on vaidlustanud seda eelkõige põhjendusel, et see on ebaõiglaselt suur. See ei anna aga alust jätta kokkulepitud lepingutasu välja mõistmata. Tuvastatud asjaoludel ei ole kokkulepe lepingutasu maksmise kohta tühine. Kui lepingutasu lugeda tasuks krediiditähtaja pikendamise eest, saab ka seda põhimõtteliselt vaadelda osana raha kasutamise eest (intressina), võib keelatud olla sellelt viivise arvestamine. Riigikohtu 03.06.2015.a. otsuses nr 3-2-1-175-14 on leitud, et välistatud ei ole poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist.
Seega muudab kolleegium eelviidatud lahendites võetud seisukohta. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt. Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevat vastavad hageja nõuded Riigikohtu seisukohadele ning viivisearvestus on kooskõlas kehtivate põhimõtetega. Hageja on maksegraafikuid koostades lähtunud poolte poolt lepingutes kokku lepitud intressimääradest. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt võisid pooled sellises intressimääras kokku leppida. Seadusjärgse viivise määrast tulnuks lähtuda olukorras, kus pooled ei ole lepingus intressimäära kokku leppinud. Samuti on kostjad kinnitanud, et nõude täpsustus on arusaadav, numbrite arvestus on jälgitav ja vormilises mõttes kostjatel vastuväiteid ei ole. Seega puudub kohtu hinnangul vajadus täiendavalt hinnata annuiteetgraafikute koostamise põhimõtteid ja õigsust.
28.VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg l kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lõikes l on sätestatud õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus arvestada rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 ja 2 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostjad ei ole nimetatud kohustusi täitnud, mistõttu kuulub hagi rahuldamisele. Kohtu hinnangul on hagis esitatud nõuded põhjendatud ja tõendatud hagile lisatud tõenditega. Seega kuulub hagi rahuldamisele järgmiselt. Kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista 10 926,89 eurot, millest 3899,31 eurot on tagastamata krediidisumma, 2979,49 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 108,91 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 39,87 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 3899,31 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.
29.Menetluskulude osas märgib kohus järgmist.
Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 lause 1 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega jäävad poolte menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Vastavalt TsMS § 177 lg 2, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kohus märgib, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
Tartu Ringkonnakohtu 13.11.2017 kohtumääruse RESOLUTSIOON
1.Tühistada osaliselt Viru Maakohtu 9. detsembri 2016 otsus ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista A. Klt välja AS Bigbank kasuks 7886,37 eurot ja jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Lugeda otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
Rahuldada hagi A. K vastu osaliselt.
2.2.Mõista A. Klt välja 7886,37 eurot (sh põhivõlg 2692 eurot, intress 2411,55 eurot, võla sissenõudmise kulu 51,12 eurot, lepingu sõlmimise tasu 39,70 eurot, viivis 2692 eurot) AS Bigbank kasuks.
Jätta hagi rahuldamata Ü. R vastu.
Jätta Ü. R menetluskulud AS Bigbank kanda.
2.5.Jätta A. K menetluskulud 28 % ulatuses AS Bigbank kanda ja AS Bigbank menetluskuludest jätta 72 % Anu Kuke kanda.
3.Rahuldada A. K apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Rahuldada Ü. R apellatsioonkaebus.
5.Jaotada menetluskulud hagi rahuldamise ulatust arvestades järgmiselt:
5.1.Jätta AS Bigbank menetlukuskuludest maa- ja ringkonnakohtus 72 % A. K kanda.
5.2.Jätta A. K menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 28% AS Bigbank kanda.
5.3.Jätta Ü. R menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus AS Bigbank kanda.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Riigikohtu 05.02.2018 kohtumääruse RESOLUTSIOON:
1.Jätta kassatsioonikaebus menetlusse võtmata.
2.Tasutud kautsjon arvata riigituludesse.
3.Kassatsiooniastme menetluskulud jätta A. K kanda. Viru Maakohtu 09.12.2016 kohtuotsus 2-13-12411 jõustus osaliselt 05.02.2018 Riigikohtu määrusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.