nr 2-16-17703 X.X:hagi X.X:(Kiis) ja X.X. (X.) vastu käsiraha tagastamise nõudes, lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudes või alternatiivselt eellepingu tühisusest tuleneva kahju ning kohtueelsete õigusabikulude nõudes kirjalik menetlus
X.X:(isikukood xxxxxxxxxxx, aadress xxxxxxx tänav xx/x-xxx, xxxxxxx, xxxxx)
Kostjate I ja II lepinguline vandeadvokaat Annemarie Kunila (Advokaadibüroo A.Kunila & esindaja Ko, e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu X.X:loobumine käsiraha tagastamise nõudest ja lõpetada selle nõude osas menetlus.
2.Rahuldada X.X:hagi osaliselt, s.o enne kohtumenetlust nõude esitamisega seotud õigusabikulu 96 euro osas, ja välja mõista X.X:X.X:kasuks 96 eurot. Muus osas jätta X.X:hagi X.X:ja X.X:vastu rahuldamata.
3.Jaotada menetluskulud ja jätta hagist loobumisega seonduvad menetluskulud X.X:kanda ning ülejäänud menetluskulud 98% ulatuses X.X:ning 2 % ulatuses X.X:kanda.
4.Rahuldada X.X:menetluskulude taotlus ja välja mõista X.X:X.X:kasuks menetluskulud summas 108,42 eurot.
5.Rahuldada kostjate menetluskulude taotlus osaliselt ja välja mõista X.X:X.X:kasuks menetluskulud summas 1299,48 eurot.
6.Tasaarvestada resolutsiooni p-des 4 ja 5 nimetatud hageja ja kostja I vastastikused kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulude nõuded ning mõista tasaarvestuse tulemusel
X.X:X.X:kasuks välja menetluskulud summas 1191,06 eurot, mis tasuda kohtuotsuse jõustumisel X.X:pangaarvele nr 221010417048 AS-s Swedbank.
7.Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele ja nende esindajatele. Edasikaebamise kord Otsusele on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kohtu selgitus Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA 23.11.2016 NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED
1.Hageja X.X:on esitanud 23.11.2016 kohtusse hagiavalduse X.X:ja X.X. vastu (tl 1-8), milles palub kohustada kostjaid tagastama hagejale käsirahana tasutud 1000 eurot, tuvastada kohtul rendilepingu ülesütlemise tühisus ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja rendilepingu rikkumisest tulenev kahjuhüvitis 4337,75 eurot. Samas menetlusdokumendis taotleb hageja kostjatelt ka kohtumenetluse eelselt tekkinud õigusabikulude kui kahju hüvitamist summas 96 eurot.
2.Hageja toob hagiavalduses välja, et hageja ja kostjad sõlmisid aadressil Kiisapõllu, Kaavere küla, Kolga-Jaani vald asuva põllumaa kohta 12.04.2013. a. lepingu, mille kohaselt kohustusid kostjad müüma nimetatud põllumaa hagejale (tl 10). Lepingust nähtub, et hageja kohustus tasuma kõik mõõtmise ja vormistamisega seotud kulud (kinnistu mõõtmiskulu oli summas 130 eurot) ning käsirahana 1000 eurot. Seega on hageja viidatud lepingu täitmisega seoses kandnud kulutusi kokku summas 1130 eurot. Käsiraha üleandmist tõendab viidatud leping, mille on allkirjastanud kostja I ja hageja. Hageja nõuab tema poolt tasutud käsiraha ja maamõõtmiskulude tagastamist, viidates käsiraha tagastamise nõude esitamisel VÕS § 157 lg-le 2.
3.Hageja leiab samuti, et hageja ja kostjate vahel oli sõlmitud põllumajanduslik rendileping, mille kohaselt kohustusid kostjad andma hageja kasutuse põllumaa asukohaga Kiisapõllu, Kaavere küla, Kolga-Jaani vald ning renditasuks oli kokkuleppe kohaselt PRIA-lt saadud toetus. Hageja ei täpsusta hagiavalduses, millal nimetatud leping väidetavalt sõlmiti. Kuigi kostjad kohustusid müüma kinnistu hagejale, sõlmisid nad sellele vaatamata müügilepingu ja asjaõiguslepingu 2016. aastal Andrus Lorupiga. Enne omandi üleminemist ostjale, teatas kostja I hagejale, et viimane peab kinnistu vabastama ning eemaldama paigaldatud aia. Kinnistu vabastamiseks anti hagejale 3-päevane tähtaeg.
4.Hageja hinnangul ei ole käesoleval juhul kostjad rendilepingu ülesütlemisel järginud VÕS § 353 lg-s 2 sätestatud ülesütlemise tähtaega ega esitanud hagejale teadet ülesütlemise kohta VÕS §-s 354 nõutavas vormis, s.o kirjalikku taaasesitamist võimaldavas vormis. Kostja I ütles hagejale üksnes, et viimane peab viivitamatult kinnistu vabastama ning andis selleks kolmepäevase tähtaja, mille jooksul pidi hageja kinnistult loomad ära toimetama ning eemaldama paigaldatud aia. Seega on ilmselgelt tegemist rendilepingu tühise ülesütlemisega, mis tähendab, et formaalselt kehtib rendileping käesoleva ajani. Hageja leiab, et kohustuse rikkumine seisneb asjaolus, et hagejal ei ole võimalik rendilepingu alusel kinnistut kasutada.
5.Hageja on esitanud kohtule nõude mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja rendilepingu rikkumisest tulenev kahjuhüvitis. Antud juhul on ilmne, et hageja ei ole huvitatud kinnistu tagastamisest, kuivõrd ta oli sunnitud juba paigaldatud aia eemaldama, mis tähendab, et tal ei ole võimalik enam täiendavate kulutusteta loomi kinnistul karjatada. Seega on hageja viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu.
6.Hageja on kohustuse rikkumise tulemusel kandnud kahju, mis seisneb loomadele sööda ostmises summas 1440 eurot (tl 15, X.X:poolt X.X:24.10.2016 väljastatud arve nr 1 rullheina ostmise kohta). Kui kostjad ei oleks rendilepingust tulenevat põhikohustust rikkunud, oleks hageja saanud hoida loomi vaidlusalusel kinnistul vähemalt kuni detsembrikuuni ning loomad oleks kogu vajamineva söögi saanud sealt. Kostjate poolt kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel esineb ilmselgelt põhjuslik seos. Teiseks oli hageja sunnitud 07.10.2016.a osa loomadest müüma kiirmüügihinnaga Poola ettevõttele (tl 16, X.X:07.10.2016 esitatud arve FHU-le Zbibniew Banasiak summas 6000 eurot: pullid 7 tk hinnaga 600 eurot/tk ja mullikad 5 tk, hinnaga 360 eurot /tk). Ühe pulli hinnaks hinnati sel ajal 600 eurot ning ühe mullika hinnaks 360 eurot, kokku müüs hageja 7 pulli ja 5 mullikat. Kui loomad oleksid saanud olla karjamaal kauem, siis oleks nende hind olnud suurem, st ühe kuuga oleks iga loom kasvatanud kaalu vähemalt 1 kg. Arvestades kohalikku keskmist müügihinda oleks hageja enda hinnangul saanud ühe looma eest vähemalt 70 eurot kiirmüügihinnast enam. Seega on hageja kahju ka loomade kiirmüügihinna ja müügihinna, mille oleks hageja saanud juhul, kui loomad oleks saanud olla karjamaal kauem, vahe, mis on kokku 840 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et rendilepingu rikkumisest tulenevalt VÕS §-st 115 ja §st 340 vastutavad kostjad loomadele sööda ostmisest tingitud kahju ning loomade kiirmüügist tuleneva kahju eest, kogusummas 2280 eurot.
7.Lisaks on hageja märkinud, et kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole rendilepingut sõlmitud või ei vastuta kostjad rendilepingu alusel kogu eeltoodud kahju eest, on hageja seisukohal, et tal on kostjate vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue.
8.Hageja märgib, viidates VÕS §-le 33, et kuigi hageja ja kostjate vahel sõlmitud eelleping kinnisasja müügi kohta, oli see vormipuuduse tõttu tühine ning seetõttu on hageja seisukohal, et tal on õigus nõuda kahju hüvitamist lepinguvälisel alusel. Hageja märgib oma vastava nõude alusena VÕS § 1043. Hageja nõuab lepinguvälisel alusel aia paigaldamisele tehtud kulutuste hüvitamist, millise kahju tekkimine ei oleks ilmselt põhjuslikus seoses rendilepingu rikkumisega, kuid mida hageja on kandnud kostjate vastuolulise tegevuse tulemusel. Samuti maamõõtmisele tehtud kulutused summas 130 eurot, mille kohustus hageja lepingu alusel kandma. Hageja viitab, et arvestades, et poolte vahel oli kokkulepe ja kirjalik leping, mille alusel tasus hageja kostjatele käsiraha, siis tekkis hagejal õiguspärane ja põhjendatud ootus, et tulevikus võõrandatakse kinnistu just temale, mis tähendab, et ta tegi kulutusi justkui talle kuuluvale asjale. Hageja korraldas maamõõtmise, milles 12.04.2013. a sõlmitud lepingus kokku oli lepitud ning tegi kulutusi kinnistu tarastamisele. Kuivõrd kostjad kokkulepet ega lepingut ei täitnud, vaid müüsid kinnistu kolmandale isikule, oli hageja sunnitud eemaldama paigaldatud aia ning toimetama loomad vaidlusaluselt kinnistult ära. Põllumaa rendi eesmärgiks oli loomade karjatamine, mis tähendab, et ootamatu rendilepingu lõpetamise tõttu oli hageja sunnitud loomadele ostma sööta summas 1440 eurot (tl 15). Samuti oli hageja sunnitud 12 loomat kiirmüügihinnaga müüma, kuna neid ei olnud kuhugile paigutada; hinnavahe 70 eurot looma kohta, s.o kokku 840 eurot (tl 16). Kostjate tegevus, mille tulemusel hageja on kahju kandnud seisneb selles, et nad ei järginud sõlmitud lepingut, vaid müüsid hagejale teatamata kinnistu kolmandale isikule, kellele notaribüroos lisaks kinnitati, et kinnisasja ei koorma ükski rendileping. Hageja kandis kostjate tegevuse tulemusel kahju, mis seisneb kulutustes aia paigaldamisele summas 1927,75 eurot (tl 17 – Espak hinnapakkumine materjali kohta
800 meetrise aia paigaldamiseks, võrk summas 735,81 ning aiapostid summas 1191,94 eurot, sh km). Seega on hageja kokku kandnud kahju summas 4 337,75 eurot (1440 + 130 + 840 + 1927,75). Tegemist on hageja hinnangul otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 mõttes. Kostjate tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos. Hageja leiab, et kahju tekitamine oli VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt õigusvastane, kuna see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Hageja leiab, et antud juhul pidid kostjad teadma, et nende käitumise tulemusel hagejale kahju tekib, nad olid teadlikud millisel eesmärgil hageja kinnistut vajab ning soovist tulevikus kinnistu omandada, samuti olid nad teadlikud, et hageja paigaldas kinnistule aia ning tegi kulutusi kinnistu mõõtmiseks. Viimases olid pooled kokku leppinud 12.04.2013. a sõlmitud lepingus. Arvestades, et hageja tasus käsirahana 1000 eurot, siis pidi kostjatele olema ilmne hageja kindel soov kinnistu osta. Lisaks kasutas hageja kinnistut pika aja vältel rendilepingu alusel, kuid järgimata seadusega ettenähtud lepingu ülesütlemise tähtaega ja vorminõudeid, öeldi hagejaga sõlmitud rendileping üles, teatades sellest ette kõigest 3 päeva. Jättes täitmata lepingust tuleneva kohustuse võõrandada kinnistu hagejale ning kohustades hagejat kolme päeva jooksul kinnistu vabastama, sh aia eemaldama, pidid kostjad vähemalt aru saama, et sellise tegevuse tulemusel võib hagejale kahju tekkida. Hageja leiab, et ei esine VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ning kostjad on õigusvastase teo toimepanemises süüdi.
9.Hageja leiab, et kuivõrd antud juhul on hageja kandnud kohtueelses menetluses õigusabikulusid summas 96 eurot (sh km), kuuluvad need VÕS § 115 ja VÕS § 128 lg 3 alusel kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele. Ühtlasi viitab hageja ka Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-138-10 ning 3-2-1-19-13. Kuivõrd kostjad hagejale kahju vabatahtlikult ei hüvitanud, pidi hageja pöörduma õigusabi saamiseks professionaalse õigusnõustaja poole, kes pöördus poolte mh kokkuleppele suunamiseks pretensiooniga kostja I poole (tl 11, X.X:advokaadi M. Sikuti 06.10.2016 pretensioon X.X:). Tegemist oli seega menetluse ettevalmistamiseks vajalike kuludega.
10.Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. KOSTJATE 21.12.2017 VASTUVÄITED
11.Kostjad märgivad oma 21.12.2017 vastuses hagiavaldusele (tl 23-24), et tunnistavad hagi osaliselt. Kostjad nõustuvad sellega, et hagejalt 12.04.2013 sõlmitud kinnistu müügi eellepingu alusel saadud käsiraha 1000 eurot ja maa mõõtmisele kulutatud 130 eurot kuulub tagastamisele, kuid mitte hagis märgitud põhjusel, millena hageja nimetab kokkulepitud tehingu mittetoimumist, vaid põhjusel, et käsirahalepinguna lihtkirjalikus vormis vormistatud tehing on kehtetu ning lisaks oli käsitletav eelleping sõlmitud hageja ja kostja I vahel, kuid kinnistu oli kaasomanike omandis. AÕS § 74 kohaselt aga võib kaasomandis olevat asja võõrandada või koormata ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel, mistõttu on eelmärgitud leping tühine TsÜS § 87 sätetest tulenevalt kui seadusevastane. Lisaks märgivad kostjad, et kostja I on hagejale eelmärgitud summa tagastanud (tl 25, X.X. arveldusarvelt 09.12.2016 tehtud ülekanne Sikuti Advokaadibüroo OÜ-le summas 1130 eurot).
12.Rendilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude osas märgivad kostjad, et nad ei ole kunagi sõlminud hagejaga kõnealuse kinnistu kasutamiseks põllumajanduslikku ega ka mingit muud rendilepingut ei suulises ega kirjalikus vormis. Ka hagist ei nähtu, kellega ja millal ning millistel tingimustel arvab hageja enda poolt väidetavat lepingut sõlminud olevat. Kostjad kinnitavad, et ei ole hagejalt kunagi renti saanud ega ka küsinud. Kostja I oli heatahtliku naabrina nõus, et hageja karjatab kõnealusel maal oma lambaid seni, kuni kaasomanikud leiavad maale enda poolt soovitud hinnaga
ostja. Kokkulepet veiste karjatamiseks ja neile vastavate aedade paigutamiseks ei olnud. Teised kaks kaasomanikku selles kokkuleppes ei osalenud ja seda heaks ei kiitnud. 2016. aasta kevadel teatas kostja I hagejale, et sobiv ostja on leitud ja hageja peab maa vabastama. Septembris esitas kostja I veelkord sama nõude, misjärel hageja oma loomad ära viis ja oma suval paigaldatud piirdeaiad kokku pani.
13.Kostjad märgivad, et kui hageja ja kostja vahel oleks tõesti põllumajanduslik rendileping, siis oleks hagejal olnud õigus maa kasutamist ühe aasta jooksul, s.o kuni 2017. aasta kevadeni, jätkata. Asjaolu, et ta seda ei teinud, kuigi hagis kinnitab, et pidi seetõttu väidetavalt suurt majanduslikku kahju kandma, tõendab, et põllumajanduslikku rendilepingut poolte vahel ei eksisteerinud. Lisaks ei toimunud väidetava lepingu ülesütlemine VÕS § 351 ettenähtud vormis, mistõttu hageja oleks võinud sellel mitte omapoolse nõustumisega reageerida, juhul, kui leping oleks olemas olnud.
14.Kahju hüvitamise nõude osas leiavad kostjad, et kahju hüvitamise nõue põhineb hageja kinnitusel, et kostja ütles väidetava rendilepingu üles seaduses ettenähtud tähtaega ja ülesütlemise vormi rikkudes. Kostjad eitavad rendilepingu sõlmimist hagejaga, mistõttu peavad põhjendamatuks ka kahjunõuet. Hageja väited on oletuslikud ning paljasõnalistel hinnangutel. Esitatud mullikate ja pullide müügi arve ei tõenda hagejale kahju tekkimist, samuti ei tõenda kahju tekkimist AS ESPAK 31.10.2016 hinnapakkumine.
15.Kokkuvõtlikult leiavad kostjad, et hagi on põhjendatud ainult käsiraha tagasinõudes. Muus osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
16.Menetluskulud paluvad kostjad jagada vastavalt seadusele. HAGEJA 10.01.2017 SEISUKOHAD KOSTJA VASTUSELE
17.Hageja on 10.01.2017 esitanud täiendavad seisukohad (tl 28-30) ning loomade ostja selgituse (tl 31, Trust Alert OÜ selgitus). Täiendava seisukoha kohaselt jääb hageja hagiavalduses esitatud nõuete juurde, täiendades nõuet õigusliku põhjenduse ja aluse osas.
18.Juhul kui pidada õigeks kostjate väidet, et kinnistu anti hagejale kasutamiseks tasuta, leiab hageja, et tegemist on tasuta kasutamise lepinguga VÕS § 389 tähenduses. VÕS § 393 lg 1 kohaselt peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud, tuleb ese tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Antud juhul olid kostjad teadlikud millisel eesmärgil hageja antud kinnistut vajab/kasutab, teades, et naaberkinnistul asub hagejale kuuluv laut ning hageja soovib kinnistul loomi karjatada, seega võib kasutusse andmise eesmärgiks pidada loomade karjatamist, mida on eesmärgipärase kasutamise puhul võimalik kasutada kuni talve saabumiseni (ca kuni detsembrikuuni). Seega oleks kostjad pidanud lepingu ülesütlemisel ja maa tagastamisel järgima selle kasutamise eesmärki. Lepingu lõpetamine 3-päevase etteteatamise tähtajaga ei ole mingil viisil kooskõlas seadusega, sõltumata sellest kas poolte vahel oli sõlmitud rendileping või tasuta kasutamise leping.
19.Väär on kostjate väide nagu oleks kostja I teatanud 2016. a kevadel hagejale sellest, et kinnistule on uus ostja leitud. Sellisel juhul oleks hageja koheselt pöördunud õigusabi saamiseks vastava advokaadi poole, kuivõrd tema kindel soov oli kinnistu omandada, arvestades, et ta oli selle tagamiseks käsirahana üle andnud 1000 eurot. Hagejale kuulub naaberkinnistul asuv laut, mille väärtus on oluliselt väiksem, kui lauda juurde ei kuulu karjamaad. Hageja ostis laudahoone teades, et kostjad võõrandavad talle enda osa kinnistust, selline kokkulepe oli hagejal kostjaga I juba enne sellekohase eellepingu sõlmimist. Täpsemalt kinnitas kostja I hagejale, et kui tema kinnistut enam loomade kasvatamiseks ei kasuta, siis müüakse kinnistu hagejale.
20.Asjakohatu on seejuures kostjate väide, et kui hageja ja kostjate vahel oleks tõesti olnud sõlmitud põllumajanduslik rendileping, siis oleks hagejal olnud õigus maa kasutamist ühe aasta jooksul jätkata. Siinkohal peab hageja vajalikuks märkida, et hageja ei ole õigusteadmistega isik ning ta ei pidanud teadma, et kui maa omanik kohustab teda kinnistu vabastama, siis on tal õigus sellest keelduda. Seejuures on aga hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega kooskõlas võimaldada hagejal maad kasutada kuni talve saabumiseni, mil hageja peaks loomad lauta toimetama ning neil ei oleks võimalik vajaminev toit saada maa kasutamisel. Hea usu põhimõttega on aga ilmses vastuolus kostja I käitumine, kus ta kohustas hagejat 3-päevase tähtaja jooksul kinnistu vabastama, sh eemaldama paigaldatud aia.
21.Hageja on seisukohal, et lepingu rikkumisega (olgu lepinguks rendileping või tasuta kasutamise leping) kandis ta kahju, mis seisneb loomade kiirmüügihinna ja hinna vahes, mille hageja oleks loomade müügist saanud, kui ta oleks saanud vastavalt lepingu eesmärgile hoida loomi karjamaal kuni talve tulekuni. Loomade ostja on ka kinnitanud, et üks loom võtab ühe kuuga kaalus uurde vähemalt 20-30 kilogrammi, millest ongi tingitud kiirmüügihinna ja võimaliku hinna erinevus. Hageja sai loomi karjamaal hoida ligi 2 kuud vähem.
22.Lisaks eelnevalt kohtule märgitule leiab hageja viidates VÕS § 14 lg-le 3, et kostja vastutus võiks tuleneda ka lepingueelsetest läbirääkimistest. Viidatud norm sätestab keelu pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta lepingut sõlmida. Läbirääkimiste pahauskse katkestamisega võib olla tegemist ka eellepingu tühisuse korral, kui lepingu sõlmida lubanud pool keeldub eellepingus kokkulepitud tingimustel lepingut sõlmimast. Antud juhul on kostjad ilmselgelt pahauskselt katkestanud hagejaga peetavad läbirääkimised, arvestades, et nad olid teadlikud hageja kindlast soovist kinnistu omandada.
23.Hageja on seisukohal, et eelviidatud kohustuste rikkumisega on põhjuslikus seoses ka hagejale tekkinud kahju seoses kinnistu tarastamisega. Hageja paigaldas kostjatele kuuluvale kinnistule aia, millele tehtud kulutused nähtuvad hagiavalduses esitatud hinnapakkumises. Hageja ei ole säilitanud arveid või tšekke aia paigaldamise kulude kohta, kuid hinnapakkumine annab eelduslikult aimu, kui palju maksab vastava pikkusega aia paigaldamine. Hinnapakkumises on toodud üksnes aia materjal, sh võrk ja aiapostid, kuid sinna peaksid lisanuma veel kinnitused, karjused jms. Tegemist on hageja usalduskahjuga, kuivõrd hageja tegi sellised kulutused, olles põhjendatult arvamusel, et kinnistu müüakse temale. Hageja viitab VÕS § 15 lg-le 1 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-89-06, milles on märgitud, et VÕS § 14 lg 3 ja § 15 lg 1 rikkumisest tuleneva vastutuse eesmärgiks saab pidada usalduskahju hüvitamist, mis seisneb eelkõige lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud kulutustes. Asetades hageja olukorda, kus lepingueelseid läbirääkimisi poleks toimunud ega eellepingut sõlmitud, ei oleks hageja aia paigaldamisele kulutusi teinud ning sellised kulutused poleks kasutuks muutunud.
24.Vastuses on kostjad märkinud, et eelleping sõlmiti hageja ja kostja I vahel, kuid lepingu sõlmimise ajal oli kõnealune kinnistu X.X:, X.X:ja X.X. kaasomandis, kellest kaks viimast nõusolekut ei andnud. Hageja nõustub, et X.X:enda osa võõrdandamisega ei nõustunud, seepärast korraldas hageja ka maamõõtmise, mis oli aluseks kinnistute jagamiseks reaalosadeks. Kostja väide, et X.X:ei nõustunud kinnistut müüma, on alusetu. Lepingu sõlmimise juures viibis viimase esindajana tema abikaasa, kes kinnitas kostja II soovi kinnistu hagejale võõrandada. Ka lepingus on märgitud, et X.X:kohustub võõrandama oma osa, kuivõrd eellepingu koostas kostja I, siis oleks tegemist kostja I poolse alusetu lubadusega ning sellisel juhul peaks vastutus kaasnema üksnes kostjale I. Samas jääb hagejale sellisel juhul arusaamatuks, miks korraldati kinnistu jagamine viisil, et eraldati üksnes X.X. osa kinnistust, kui kostja II ei nõustunud kinnistu müügiga. Eeltoodud põhjusel ei ole kaasatud menetlusse ka kinnistu kolmandat omanikku, kuivõrd tema ei kohustunud oma osa võõrandama ning sel põhjusel jagati
kinnistu kaheks reaalosaks – üks jäi X.X: ainuomandisse (Kiisa kinnistu, registriosa nr 83839) ning teine kostjate kaasomandisse (Kiisapõllu kinnistu).
25.Hageja ei nõustu kostjate väitega, et hageja kahju põhineb üksnes oletustel. Hageja on seisukohal, et üldtuntud on fakt, et kui loomad (antud juhul lihaveised) saavad olla kauem karjamaal, siis kasvab selle aja jooksul ka nende kaal, mille järgi loomade hinda arvestatakse. Hagiavalduses selgitas hageja ka, et loomad oli ta sunnitud müüma põhjusel, et lauta kõik loomad ei mahtunud.
26.Aia paigaldamise osas ei ole hagejal võimalik esitada arvet või tšekki, kuivõrd ta ei ole neid säilitanud (olles heauskselt arvamusel, et kinnistu võõrandatakse temale). Samas näeb ka VÕS § 127 lg 6 ette, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Hageja on seisukohal, et hinnapakkumine peaks muude tõendite puudumise korral näitama keskmise kulu sellises pikkuses aia paigaldamiseks ning kui kahju hüvitamise kohustus on kindlaks tehtud, peaks see eelduslikult võimaldama kohtul hüvitise suurust kindlaks määrata.
27.Hageja märgib, et kostja I tagastas hagejale nii käsiraha kui maamõõtmiskulu alles pärast hagiavalduse esitamist, kuigi oleks võinud seda teha kohe pärast sellekohase nõude saamist. KOSTJATE 20.02.2017 SEISUKOHT HAGEJA 10.01.2017 VASTUSELE
28.Kostja märgib oma 20.02.2017 vastuses, et hageja paigaldas aia kostjate kinnistule omavoliliselt ja seetõttu pole tegemist hageja poolt väidetava usalduskahjuga. Kui hageja eesmärgiks oli kinnistut kasutada veiste karjatamiseks ja piirete ehitamiseks, siis oli see tema varjatud eesmärk, millest kostjad ei teadnud.
29.Samuti leiavad kostjad, et kuivõrd kostja I lubas hagejal kõnealusel maatükil lambaid karjatada kuni sellele kinnistule ostja leidmiseni, oli tasuta kasutamise tähtaeg määratud ja tulenevalt hageja enda poolt viidatud VÕS § 393 lg 1 sätestatust pidi ta selle tingimuse, milleks oli sobiva ostja leidmine, saabumisel kinnistu kasutamise lõpetama.
30.Kostja I kinnitab, et ostja leidmisest kinnistule teavitas ta hagejat juba 2016.a kevadel. Hageja seletus, et siis oleks ta kohe advokaadi poole pöördunud, ei tõenda hageja väidet selle kohta, et kinnistu vabastamise nõudest teatati talle vaid 3-päevase tähtajaga. Isegi, kui uskuda hageja eelnimetatud väidet 3-päevasest etteteatamisest, oleks kostjad ka sellisel eeldusel tegutsenud õiguspäraselt – tulenevalt VÕS § 394 p 1 sätestatust võib kasutusse andja tasuta kasutamise lepingu üles öelda ja kasutusse antu tagasi nõuda, kui ta vajab eset ettenägematu asjaolu tõttu. Selliseks asjaoluks oleks hageja poolt toodud 3-päevase tähtaja andmist uskudes olnud sobiva ostja ilmumine.
31.Kostjate esindaja peab vajalikuks märkida, et nii nagu väidab enda kohta hageja, on ka kostjad ilma piisavalt õigusteadmisi mitteomavad isikud. Kostja I, lubades hagejal enda ja oma õdede kinnistul ajutiselt tasuta lambaid karjatada, tegi seda siirast soovist naabrile kasulik olla ja heanaaberlikke suhteid hoida.
32.Kostjad leiavad, et nad on tegutsenud kooskõlas seadusega ega ole vastutavad hagejal tema poolt väidetava kahju tekkimise eest. Isegi kui see nii ei oleks, pole hageja tõendanud ei oma veiste arvu, nende karjatamise kohta, müümise põhjust, oletatavat kaalu lisandumist, sööda ostmist ja selle ostmise põhjust jms.
33.Kostja I, pidades hagejaga ilma kaasomanike nõusolekuta läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks, ei tegutsenud pahatahtlikult lepingu sõlmimise tahteta. Seda kinnitab ka asjaolu, et eellepingu ta ka
tegelikult sõlmis. Asjaolu, et sõlmitud leping osutus tühiseks, ei tulenenud tema (ega ka hageja) pahausksusest, vaid puudulikust seaduse tundmisest.
34.Kostjate menetluskuluks on lepingulise esindaja õigusabi eest tasutu, mida kostjad paluvad TsMS § 175 lg 1 põhjal hagejalt välja mõista.
HAGEJA NÕUDEST LOOBUMISE AVALDUS
35.Hageja on 02.05.2017 esitanud kohtusse avalduse hagist osaliselt loobumiseks (tl 40-41), kuivõrd kostja I on 09.12.2016 tagastanud hagejale käsiraha summas 1000 eurot ning maamõõtmistasu summas 130 eurot (tl 25). Arvestades TsMS § 168 lg-s 5 sätestatut, palub hageja jätta käsiraha tagastamise nõude menetlemisest tulenevad kulud kostjate kanda. POOLTE SEISUKOHAD 10.05.2017 EELISTUNGIL (tl 43-49)
36.Kohtuistungil kostjate esindaja avaldas, et ei vaidle hageja poolt 02.05.2017 kohtule esitatud hagist osalisele loobumisele vastu. Ülejäänud osas jäid istungil mõlemad pooled oma varasemalt kirjalikult esitatud nõuete, seisukohtade ning õiguslike põhjenduste juurde
37.Hageja märkis kohtuistungil, et poolte vahel ei sõlmitud rendilepingut kirjalikult vaid suuliselt. Toetussummad läksid otse kostjale. Kostjal loomi ei olnud ja hageja karjatas seal loomi. Tänu sellele sai kostja toetust. Oli üldine suusõnaline kokkulepe, et hagejal on õigus seal loomi karjatada ja kostja saab toetuse omale. Suuline kokkulepe sõlmiti 2010. aastal või isegi varem. Kostja kasutas maad enne, kui suuline leping sõlmiti ja võttis PRIA toetused omale. 2010-2016 kasutas seda maad hageja ja rajas aiad. Hageja karjatas ja niitis, kostjad ei teinud midagi, 6 ha maad oli kokku. Faktiliselt jäi hageja asjaolu juurde, et kostjad said rendilepingust ikkagi raha. Tasuta rendileping on alternatiiv, kuna hagejale ei ole teada, milline toetus maksti kostjale välja.
38.Hageja ei mäleta, kuidas lepingu sõlmimine välja nägi, kuid mäletab, et kostjad ütlesid, et rendivad hagejale maa ja hageja ostab selle hiljem ära. Hageja hakkas maad kohe peale lepingu sõlmist kasutama, äkki päev või kaks hiljem. Hageja kinnitab, et see oli kolme omaniku maa sellel ajal. Üks omanik, Renate, ei tahtnud anda oma maad rendile. Eellepingu sõlmimise ajal ei olnud teada müüdava maa täpset suurust, oli märgitud 6 ha. Kolmas omanik (Renate), kes ei soovinud müüa, tema tükk eraldati ja tekkis kaks kinnistut. Piirdeaiad hageja kasutuses olevale kinnistule püstitati 2010. aastal
39.Hageja selgitab, et 2013.a. aprillis ei kestnud eellepingu väidetavad läbirääkimised kaua, kostjad tulid hageja juurde ja küsisid, kas hageja tahab maad osta ja tegid eellepingu ära, see kestis kuskil tund aega. Hageja kasutas seda maad ja kõik oli teada.
40.Kostjad kordasid kohtuistungil, et eelleping oli tühine ja ei vasta nõuetele. Sõlmitud on see ühe kaasomanikuga, aga kaasomanike oli vaja ju kolm.
41.Kostjad leidsid, et rendilepingut ei ole kunagi sõlmitud - ei kirjalikku ega suulist lepingut. PRIA makstud tasu ei saa kuidagi olla renditasu. Registriosa väljavõttest on näha, kuidas jagati kinnistu. Eellepingu sõlmimises osales ainult X.X:ja juures oli teise õe mees. Kostjad eitavad rendilepingu sõlmimist. Kahju ei ole tekitanud kostjad. Kostjad ei ole mitte kunagi lubanud seal veiseid karjatada. Väidame vastu, et on sõlmitud suuline leping. Sellist kohtumist kostjatega ei ole olnud. Veiseid ei ole kunagi sinna oodatud ja tahetud. 2013 tõi hageja ikkagi oma veised sinna. Naabrite asi ja nad ei hakanud veiseid sealt minema ajama.
42.Hageja selgitas, et kinnistul oli palju lambaid ja hiljem vahetas ta nad veiste vastu. Alates 20092012 aastani olid lambad, 2013.aastast kuni tänaseni on veised.
43.Kostjad võtsid omaks, et kinnistul olid lambad ja kokkuleppel kostjaga. Hiljem tulid veised, aga sellekohast kokkulepet ei olnud. Lambad seal olid, aga ajavahemikku ei oska öelda. Üllatav on kostjale see asjaolu, et perioodil 2010-2012 olid lambad – kostja I lubas seal hagejal lambaid pidada, aga kas just 2010 aastal, see pole esindajale teada.
44.Kostjate esindaja väitel ei olnud 2010. aastal mitte mingisugust kokkulepet. Tasuta kasutamise lepingu võib samas kostja hinnangul ootamatult üles öelda. Kostja märkis eelistungil, viidates VÕS § 394 p-le 1, et müüja leidis ostja, kes tegi pakkumise, mis oli kasulik. Kostjate esindaja selgitab, et juba 2016a. kevadel seletas kostja seda oma naabrimehele, et leidis ostja.
45.Hageja kostja väitega ei nõustunud, hageja oli kuni pretensiooni esitamiseni 2016 sügisel teadmisel, et kinnistu võõrandatakse temale. X.X:ei ütelnud talle 2016 kevadel, et müüb kinnistu kellelegi teisele. Hagejale anti sügisel 3 päeva aega, et loomad ära viia.
46.Kahju suuruse osas märkis kostja esindaja, et hagejal puudub üldse kahju. Aia ehitamise aeg oli 2010.a ja seda on kasutatud 6-7 aastat. Aia hind on teine, millele hinnapakkumine on võetud, aed oli muutunud väärtusetuks.
47.Hageja selgitab kohtule täiendavalt, et viis loomad lauta 2016. aastal, kui käsk anti, st siis viis ta loomad kõrvalkinnistule. Maa, kuhu hageja loomad viis oli väiksem; enne oli kasutatav maa 10 ha, hiljem vähenes see 6 ha-ni. Hageja väitel pidi ta kohe pärast loomade väiksemale kinnistule viimist sööta juurde ostma. Hageja väitel sai ostetud sööt otsa ning siis pidi ta loomad maha müüma, kuna ei tahtnud teha rohkem lisakulutusi. Hageja vastas kohtu küsimusele, et ta ei mäleta täpselt, millal leping üles öeldi, kuid arvab, et öeldi üles 01. oktoobril 2016. Kaotas selle tõttu üle poole oma karjamaast 7,13 ha läks ära ja 6,05 ha jäi alles. Loomi oli 40 ja 12 looma müüs maha. KOSTJATE 23.06.2017 TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
48.Kostjad esitasid kohtule oma täiendavad seisukohad (tl 51-52).
49.Kostjad on seisukohal, et hageja eeltoodud ütlused väidetavast lepingu sõlmimisest, millest ei nähtu ei lepingu sõlmimise aeg, koht, pooled, tähtaeg, tingimused jm lepingus tavapäraselt kajastatav, ei tõenda põllumajandusliku rendilepingu sõlmimist. Hageja ei eita, et maa kasutamise eest temalt mingis vormis tasu ei nõutud ja ta pole ka omaalgatuslikult kostjale midagi tasunud.
50.Loomasööda ostis hageja tema poolt kohtule esitatud kirjaliku tõendi põhjal 24.10.2016, kuid teisest tema poolt esitatud tõendist nähtub, et loomad, kelle tarbeks ta väidetavalt sööta ostis, oli ta juba 07.10.2016 ära müünud. Kohtu küsimustele tal seda vastuolu selgitada ei õnnestunud.
51.Kostjad esitasid kohtule kinnistusraamatu väljavõtte, millelt on näha et 2010.a. oli kõnealune kinnistuosa võrdsete osadena X.X:, X.X: ja X.X: kaasomandis (tl 53-54) ning internetiväljavõtte, millest nähtub, et Trust Alert OÜ tegevusaladeks on loomade kokkuost ja turustamine, mitte loomakasvatus (tl 55). HAGEJA 26.06.2017 TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
52.Hageja on esitanud kohtule 26.06.2017 oma täiendavad seisukohad (tl 56-57) ja täpsustanud, et uueks hagihinnaks on 4207,75 eurot.
53.Kahetsusväärselt ei ole hagejal meeles millisel kuupäeval temaga maa kasutamise leping üles öeldi, kuid teab kindlalt väita, et teda kohustati maa vabastama 3-päevase etteteatamistähtaja jooksul.
Kostja I teatas hagejale 3 päeva enne notariaalse müügilepingu sõlmimist X.X., et kinnistu müüakse ja hageja peab maa vabastama (eelistungil lähtus hageja kinnistusraamatu kande kuupäevast, kuid seda üksnes põhjusel, et ta arvas, et just sellel kuupäeval sõlmiti ka müügileping). Kuivõrd hagejal on äärmiselt keeruline tõendada negatiivset asjaolu, st seda, et rendi- või tasuta kasutamise lepingut ei öeldud üles nõuetekohaselt, siis on hageja hinnangul lepingu nõuetekohase ülesütlemise tõendamise koormis kostjal.
54.Kostja väidab, et 2016. a kevadel teatas kostja I hagejale, et sobiv ostja on leitud ning hageja peab maa vabastama. Antud väide on alusetu ja tõendamata. 2016. a augustis soovis hageja taotleda laenu vaidlusaluse kinnistu ostmiseks Maaelu edendamise sihtasutuselt. Sihtasutus soovis katastriplaani, et avaldust menetleda. Samal kuul lubas kostja II anda hagejale katastriplaani, kuid seda ei tehtud ning septembris teatati hagejale, et kinnistu võõrandatakse kolmandale isikule. Seejärel väidab kostja, et kostja I esitas 2016. a. septembris veelkord maa vabastamise nõude. Ainuke maa vabastamise nõue esitatigi hagejale septembris. Ka kinnistusregistri väljavõttest on näha, et omaniku kannet muudeti 28.09.2016. a kinnistamisavalduse alusel – see kinnitab hageja hinnangul tema väidet, et leping öeldi üles vahetult enne müügilepingu sõlmimist.
55.Kostjatele ja X.X. kuulus kinnistu asukohaga Kiisa, Kaavere küla, Kolga-Jaani vald, Viljandi maakond (katastritunnus 32802:001:0267). Kiisa kinnistu oli X.X:, X.X:ja X.X. kaasomandis alates 25.02.2002. a (tl 58), igale kaasomanikule kuulus 1/3 kinnistust. 2010. a andsid kostjad enda osa kinnistust hageja kasutusse, kinnitades ühtlasi, et kinnistu võõrandatakse hagejale. Kaasomanik X.X. ei soovinud kinnistut müüa, seetõttu teostas hageja maamõõtmise, et eraldada kostjate osa X.X. osast. Seega kasutas hageja üksnes kostjate osa kinnistust. 2016. a eraldati kinnistud ka formaalselt – tekkis kaks kinnistut, Kiisapõllu (katastritunnus 32802:001:0274) ja Kiisa kinnistu. Kiisapõllu kinnistu näol on tegemist osaga, mis kuulus kostjatele ning millise kostjad kohustusid võõrandama hagejale ning mida hageja on kasutanud alates 2010. aastast. Hageja peab vajalikuks rõhutada, et juba 2010. aastal kinnitas kostja I hagejale soovi müüa vaidlusalune kinnistu hagejale, selles teadmises on hageja renoveerinud talle kuuluvat laudahoonet, alustanud veisekarja pidamist, paigaldanud kinnistut piirava aia.
56.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutas kostjatele kuuluvat osa maast. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et poolte vahel sõlmiti lihtkirjalik eelleping, mis vorminõude tõttu on tühine, kuid mis näitas üheselt poolte tahet leping sõlmida. Eellepingus olid muuhulgas määratud tulevase müügilepingu olulised tingimused, sh ostuhind. Vaidlus on selle üle, kas hageja kasutas maad rendilepingu alusel või tasuta kasutamise lepingu alusel. Hageja hinnangul on põllumajanduses tavapärane, et maa kasutamiseks sõlmitakse rendileping ning renditasuks on PRIA-lt saadav toetus. PRIA aktsepteerib ka suulisi rendilepinguid ning toetuse eelduseks on põllumaa kasutamise fakt.
57.Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole sõlmitud põllumajanduslikku rendilepingut, leiab hageja, et tegemist on tasuta kasutamise lepinguga, mille ülesütlemine ei ole hageja hinnangul toimunud seaduspäraselt.
58.Hagejal on kostjate pahauskse käitumise tulemusel tekkinud oluline kahju. Käesolevaks ajaks on hageja pidanud veisepidamise suuremas osas lõpetama, müües maha talle kuuluvad veised. 2016. a oktoobris müüs hageja 12 looma ning 2017. a aprillis 17 looma. Kui varasemalt oli hagejal 40 looma, siis käesoleval ajal on alles vaid 11. Sellega seoses on hageja kaotanud sissetulekuallika. Hageja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana ning tema 2016. a ettevõtlustulu oli kokku 28 880,41 eurot (tl 59). Seega tekib hagejal kahju ka tulevikus, olles kaotanud oma põhilise sissetulekuallika.
59.Aastal 2010, mil kostja andis vaidlusaluse põllumaa hageja kasutusse, lubas kostja I ühtlasi, et Kiisapõllu kinnistu võõrandatakse hagejale. Juba siis oli hageja heauskselt arvamusel, et kostja I oma lubadust täidab. Selle valguses paigaldas hageja kinnistu ümber aia ning tegi kulutusi talle kuuluva lauda korrastamiseks. Ilma karjamaata on hagejale kuuluv laut sisuliselt väärtusetu.
60.Kuivõrd hagejal on äärmiselt keeruline tõendada talle tekkinud kahju suurust ning veisepidamise olulise vähendamise tõttu tekib hagejale kahju ka tulevikus, siis palub hageja, et kohus määraks kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel.
61.Juhul, kui kohus leiab, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele, palub hageja jagada menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel, jättes need poolte endi kanda. Hagiavalduse esitamise vajaduse on tinginud kostjate käitumine, kuivõrd kostjad ei tagastanud varasemalt hagejale eellepingu alusel üleantud käsiraha ega maamõõtmiskulusid. Seda tegid kostjad vahetult pärast hagiavalduse esitamist.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
62.Kohus on kontrollinud hagi kohtus menetlemise lubatavust ja hagi 28.11.2016 menetlusse võtnud (tl 19-22).
63.Hageja on esitanud 02.05.2017 kohtule nõudest loobumise avalduse, mille kohaselt hageja loobus käsiraha 1000 euro ning maamõõtmistasu 130 euro väljamõistmise nõudest, kuna kostja I tasus 09.12.2016 eelmärgitud summa (kokku 1130 eurot) hagejale (tl 25). TsMS § 429 lg 1 kohaselt hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on hagist loobumise avaldus kostjate esindajale kätte toimetatud 03.05.2017, samuti avaldas kostjate esindaja 10.05.2017 kohtuistungil kohtule, et kostjad loobumisele vastu ei vaidle (tl 44). Eeltoodust nähtuvalt peab kohus põhjendatuks võtta vastu X.X:käsiraha 1000 euro ning maamõõtmistasu 130 euro väljamõistmise nõudest loobumine ja lõpetada selles osas menetlus.
64.Pärast menetlusosaliste poolt esitatud kirjalike seisukohtade ja tõendite ning poolte täiendavate seisukohtadega tutvumist, leidis kohus, et asjas on võimalik teha lõplik lahend.
65.Kohus, tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, s.o osas, milles hageja nõuab kostjalt I kahju enne kohtumenetlust õigusabile tehtud kulutuste 96 euro osas. Ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata, põhjendades seda alljärgnevalt.
66.Hageja lõplikuks nõudeks on tuvastada lepingu (rendilepingu või tasuta kasutamise lepingu) ülesütlemise tühisus ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja lepingu rikkumisest tulenev kahjuhüvitis, määrates kahju suuruse kindlaks kohtu poolt ning välja mõista kostjatelt hageja poolt kohtueelselt õigusabile tehtud kulutused 96 eurot. Samuti on hageja varem sõlmitud eellepingu tühisusele tuginedes nõudnud kahju hüvitamist tuginedes õigusvastaselt kahju tekitamisele või alternatiivselt nõudes usalduskahju hüvitamist lepingueelsete läbirääkimist pahauskse lõpetamise tõttu.
67.Kostjad hagi õigeks ei võta ja vaidlevad hagile vastu.
68.Vaidlust ei ole, et hageja kasutas loomade karjatamiseks osa kostjatele kaasomandi osana kuuluvat Kiisapõllu kinnistust.
69.Asjas on vaidluse mh selle üle, millise lepingu alusel hageja maad kasutas – kas põllumajandusliku rendilepingu (VÕS § 340) või tasuta kasutamise lepingu (VÕS § 389) – ja kas lepingu ülesütlemine kostja poolt on toimunud õiguspäraselt ning kas ülesütlemisest tulenevalt on tekitatud hagejale kahju.
70.VÕS § 339 sätestab rendilepingu mõiste, mille kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). VÕS § 340 lg 1 täpsustab, et põllumajandusliku rendilepingu esemeks võib olla peamiselt põllumajanduslikuks tootmiseks määratud ettevõte, sealhulgas põllumajandusliku tootmisega seotud mittepõllumajanduslik ettevõte, põllumajanduslik kinnisasi või selle osa. Võlaõigusseaduse rendilepingut reguleerivatest sätetest (VÕS 16. ptk) nähtuvalt ei ole kehtestatud sellele lepingule vorminõuet. Järelikult on rendileping vormivaba.
71.Hageja leiab, et poolte vahel on 2010. aastal sõlmitud suuliselt põllumajanduslik rendileping, mille kohaselt kohustusid kostjad andma hageja kasutuse põllumaa asukohaga Kiisapõllu, Kaavere küla, Kolga-Jaani vald ning renditasuks oli kokkuleppe kohaselt PRIA-lt saadud toetus. Kostjad sellega ei nõustu ning kinnitavad, et nad ei ole kunagi sõlminud hagejaga kõnealuse kinnistu kasutamiseks põllumajanduslikku ega ka mingit muud rendilepingut ei suulises ega kirjalikus vormis. Kostjad kinnitavad, et ei ole hagejalt kunagi renti saanud ega ka küsinud, ka ei ole hageja seda neile pakkunud. Kostja I oli heatahtliku naabrina nõus, et hageja karjatab kõnealusel maal oma lambaid. Kohus märgib, et vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 oli lepingu sõlmimise tõendamisekoormis hagejal.
72.Kuigi kostja I on menetluse käigus kinnitanud, et ta andis hagejale kasutada eelmärgitud kinnistu osa (ehk lepingu eseme) lammaste karjatamiseks ja võimaldas hagejal saada rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja (lammastest saadav kasu), ei ole kohtu hinnangul aga tõendatud, et kostjad oleks maa kasutusse andmisest saanud renditasu (renti). Hageja on väitnud küll nii hagiavalduses kui ka kohtuistungil, et renditasuks oli kokkuleppe kohaselt PRIA-lt saadud toetus, kuid ei ole kohtule oma väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kostja hageja väitega renditasu osas ei nõustunud ning leidis kohtuistungil, et kostjale makstud PRIA tasu ei saa olla kuidagi renditasu. Kohus leiab, et hageja väide renditasu olemasolu kohta on tõendamata ja paljasõnaline, mistõttu ei saa kohus eelmärgitud hageja väitega rendi tasumise osas arvestada.
73.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ülalmärgitud kinnisasja osa hagejale kasutusse andmisega ei sõlminud pooled põllumajanduslikku rendilepingut VÕS § 340 mõttes.
74.Asja materjalidest nähtuvalt ja poolte hinnangul võib aga poolte vahel olla sõlmitud tasuta kasutusse andmise leping VÕS § 389 mõttes.
75.VÕS § 389 kohaselt tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Võlaõigusseaduse tasuta kasutamise lepingut reguleerivatest sätetest (VÕS 21. ptk) nähtuvalt ei ole kehtestatud sellele lepingule vorminõuet. Järelikult on tasuta kasutamise leping vormivaba.
76.Hageja väitel lubas kostja I hagejale 2010 aastal suuliselt kasutada eelmärgitud Kiisapõllu kinnistu osa lammaste karjatamiseks ning juhul kui kohus leiab, et tegemist ei ole rendilepinguga, väidab hageja alternatiivsel, et tegemist oli tasuta kasutamise lepinguga. Kostja esindaja on kohtuistungil samuti märkinud, et kostja I võtab omaks, et kinnistul olid lambad kokkuleppel kostjaga ning täiendavalt oma vastuses selgitanud, et selline lammaste karjatamise nõusolek oli antud teiste kaasomanike nõusolekuta. Kinnistu kasutusse andmise ajavahemikku ei osanud kostjad öelda – kostja I lubas seal hagejal lambaid pidada, aga kas just 2010. aastal, see ei olnud esindajale teada. Kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et 2010. aastal olid nii kostja I ja kostja II kumbki Kiisapõllu kinnisasjast 1/3 osa kaasomanik (tl 53).
77.Kohus selgitab, et tasuta kasutusse andjaks võib olla iga isik, sõltumata sellest, kas ta on selleks õigustatud või mitte. VÕS § 12 lg 1 kohaselt lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Seega ei muuda lepingu kehtivust kostja I märgitud asjaolu, et tasuta kasutusse andmine toimus ilma teiste kaasomanike nõusolekuta.
78.Kohus juhindub poolte vahel vaidluse lahendamisel VÕS § 9 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Ülalmärgitud hageja väide ja kostja I nõustumine sellega kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et poolte vahel saavutati kokkulepe anda kinnisasja osa tasuta kasutamiseks hagejale ja poolte vahel tekkis vara tasuta kasutamise õigussuhe ehk leping, mis vastas VÕS §-is 389 tunnustele.
79.Kuivõrd pooled ei ole üksmeeles asjaolus, mis ajal tasuta kasutamise leping sõlmiti märgib kohus järgmist: VÕS § 9 lg 2 sätestab, et leping on pakkumusele nõustumuse andmisega sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. Seega on kohus seisukohal, et poolte vahel sõlmiti täpselt määratlemata ajal (s.o perioodil 2010.a.) tasuta kasutamise leping, millega kostja I andis hagejale kasutada lammaste karjatamiseks osaliselt kostjale I kui kinnisasja kaasomanikule kuuluvat maad. Kuigi kinnistusraamatust nähtub, et aastatel 2002 kuni 2013 on kinnisasja kaasomanikeks lisaks kostjale I, kostja II ning X.X. (tl 53), on kohtu hinnangul tõendamata, et tasuta kasutamise lepingu sõlmimisel osales ka kostja II. Vastavat ei järeldu ka asjaolust, et hilisemas tühiseks osutunud 2013.a sõlmitud kinnisasja võõrandamise eellepingu põhiosas, on ära märgitud kostja II nimi. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et nimetatud tühisele lepingule ei ole kostja II ühe kaasomanikuna isegi allkirja andnud. Samuti ei saa kaasomandis asja puhul piiritleda ka täpselt milliste kaasomanike maaosal hageja loomi karjatas, kuna asjaõigusseaduse § 70 lg 4 järgi kuulub kaasomanikele mõtteline osa ühisest asjast, mitte piiritletud maatükk. Seega on kohtu hinnangul kostja II vastu esitatud nõuded käesolevas tsiviilasjas edutud.
80.Järgnevalt analüüsib kohus kas kostja I on hagejale tasuta kasutamise lepingu kehtivalt üles öelnud.
81.Tasuta kasutamise lepinguga kohustub kasutusse andja VÕS § 389 kohaselt andma kasutajale üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 393 lg 1 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud, tuleb ese sama paragrahvi teise lõike järgi tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Kasutusse andja võib nõuda eseme tagastamist ka varem, kui on möödunud aeg, mille jooksul kasutaja oleks saanud kasutuseesmärgi saavutada.
82.Hageja väitel olid kostjad teadlikud, millisel eesmärgil hageja antud kinnistut vajab/kasutab, teades, et naaberkinnistul asub hagejale kuuluv laut ning hageja soovib kinnistul loomi karjatada, seega võib kasutusse andmise eesmärgiks pidada loomade karjatamist, mida on eesmärgipärase kasutamise puhul võimalik kasutada kuni talve saabumiseni. Seega oleksid kostjad pidanud lepingu ülesütlemisel ja maa tagastamisel järgima selle kasutamise eesmärki. Lepingu lõpetamine 3-päevase etteteatamisega ei ole aga hageja hinnangul kooskõlas seadusega (tl 28 pöördel). Kostja kinnitab, et lubas hagejal karjatada kõnealusel maatükil lambaid kuni ostja leidmiseni, seega oli tasuta kasutamise lepingu tähtaeg määratud. Kostja I on ka avaldanud, et teavitas hagejat sobiva ostja leidmisest juba 2016. aasta kevadel (tl 33), milline väide on aga kohtu hinnangul tõendamata.
83.Kohtule ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, millal poolte vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping konkreetselt üles öeldi. Küll on nii hageja kui kostja I päri sellega, et see toimus vähemalt 3-päevase etteteatamistähtajaga, mille kohta kostja I on menetluses öelnud, et ta vajas ise kinnisasja ettenägematu asjaolu tõttu. Kohus ei nõustu kostja väitega, et kinnisasjale või selle osale ostja leidmisel on tegemist ettenägematu asjaoluga VÕS § 394 p 1 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt peab ettenägematu asjaoluga olema seotud ka see, et asja kasutusse andja vajab seda ise. Antud juhul aga võõrandas kostja I hageja kasutatava kinnisasja osa kolmandale isikule ega vajanud seda ise. Kinnisasja müügiprotsess ei saa aga kohtu hinnangul olla ettenägematu, vaid tegemist on teadliku ning planeeritud otsusega endale kuuluv kinnisasi või selle osa võõrandada.
84.Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu VÕS § 393 lg 3 järgi üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Eeltoodu kohaselt võib kasutusse andja tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kooskõlas VÕS §-ga 195 igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust. Kohus ei nõustu hageja väitega, et kostja I poolt hagejale osaliselt kostjale I kuuluval kinnisasjal loomade karjatamise võimaldamine oli kinnisasja kasutamise eesmärgiks VÕS § 393 lg 2 ja 3 mõttes. Kohus on seisukohal, et nimetatud sätteid tuleb tõlgendada koostoimes. Nii räägib nimetatud paragrahvi lg 2, et ese tuleb tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Kohus on seisukohal, et nimetatud eesmärk peab olema konkreetselt määratletav, nt tagastatakse naabrile küttepuude lõhkumiseks kasutada antud kirves, kui sellega teostatud töö on tehtud. Samuti viitab kasutamisaja piiratusele ka VÕS § 393 lg 2 teine lause, mille kohaselt võib kasutusse andja nõuda eseme tagastamist ka varem, kui on möödunud aeg, mille jooksul kasutaja oleks saanud kasutuseesmärgi saavutada. Loomade karjatamine on aga selline tegevus, mis toimuks teoreetiliselt aastast aastasse ning ei ole võimalik rääkida mingi konkreetse kasutamise eesmärgi saavutamisest eelnimetatud sätete mõttes. Seega on kohus seisukohal, et kostjal I oli õigus hagejaga sõlmitud suuline tasuta kasutamise leping üles öelda ka 3-päevase etteteatamistähtajaga. Hageja ei ole väitnud, et ta pole lepingu ülesütlemise suulist teadet kätte saanud, pigem on vastavalt sellele ka tegutsenud ning loomad karjamaalt ära viinud. Seega on kohus seisukohal, et pooltevaheline tasuta kasutamise leping on VÕS § 195 lg 3 ning VÕS § 393 lg 3 alusel korraliselt lõppenud.
85.Kuivõrd kohtule esitatud asjaolude järgi ei olnud tasuta kasutamise leping erakorraliselt üles öeldud, ei ole õiguslikult põhjendatud ka hageja nõuded, mis tuginevad lepingu erakorralisele ülesütlemisele, s.t piirdeaia kulu, täiendava loomasööda ja veiste alakaalu hüvitamine. Kuna kohus leiab, et poolte vahel oli tegemist lepingulise suhtega – poolete vahel oli ühe võlasuhtena sõlmitud tasuta kasutamise leping VÕS § 389 mõttes, mis on lõppenud – siis kohus ei analüüsi hageja alternatiivset nõuet, mis tugines lepinguvälisele kahju tekkimisele.
86.Järgnevalt analüüsib kohus hageja kahju hüvitamise nõuet, mis tugineb 2013.a sõlmitud eellepingu tühisusele ja väidetavalt pahausksetele lepingueelsete läbirääkimistele (VÕS § 14 lg 3, VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8).
87.Hageja ja kostja I vahel on 12.04.2013 sõlmitud eelleping (tl 10), mis aga VÕS § 33 lg 2 tulenevalt osutus vormipuuduse tõttu tühiseks. Hageja leiab hagiavalduses ja 10.01.2017 hagiavalduse täienduses, et tal on sellest tulenevalt kostjate vastu õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue.
88.Riigikohus on oma 04.03.2015 lahendis 3-2-1-168-14 selgitanud, et lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega ei nõustu kohus hageja õigusliku käsitlusega, et eellepingu tühisuse korral saaks nõuda kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel. Samuti
on Riigikohus eelmärgitud lahendis selgitanud, et kuigi üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused, võib kohustuse rikkumise asjaoludest tulenevalt käsitletava kahju hüvitamise nõue hõlmata ka lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud muid kulutusi. Kahjustatud poole usalduse kaitse vajadusest lähtuvalt võib kahjustatud pool VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kohustuse rikkumise korral nõuda, et lisaks läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutustele hüvitataks ka muud kulutused, mida ta tegi, tuginedes mõistlikult teise poole lubadusele sõlmida kehtiv leping.
89.Hageja ja kostja I ei vaidle asjaolus, et nende vahel oli sõlmitud eelleping. Hageja kinnitas kohtule eelistungil, et poolte vahel algasid 2013. aastal eellepingu läbirääkimised vahetult enne eellepingu sõlmimist, s.o umbes tund aega enne (tl 46). Riigikohus on 04.03.2015 lahendis 3-2-1-168-14 jaatanud, et eellepingu tühisuse korral saab olla tegemist läbirääkimiste pahauskse katkestamisega. VÕS § 14 lg 1 esimese lause kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed võivad saabuda aga siis, kui isik VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi lepingueelsed läbirääkimised pahauskselt katkestab. Pahauskne on läbirääkimiste katkestamine juhul, kui see toimub ilma mõjuva (kaaluka) põhjuseta pärast seda, kui teises pooles on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise põhjuse kaalukust tuleb hinnata mitte läbirääkimised katkestanud poole, vaid teise poole seisukohalt, s.t tuleb hinnata, kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid mõjuvad teise poole jaoks ja kas tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud. VÕS § 14 lg 3 teise lause alusel usaldusvastutuse tekkimise eelduseks on seega läbirääkimiste käigus teises pooles tekitatud usalduse rikkumine. Usalduskahju hüvitamise nõude korral tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingueelseid läbirääkimisi ei oleks toimunud.
90.Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist kostja I poolt pahauskse läbirääkimisega, kuna hageja võis kostja I antud kirjalikust lubadusest ja makstud käsirahast eeldada, et kostja I siiski võõrandab kinnisasjas osa, kus ta seni on loomi karjatanud, talle ning hageja usaldust vastavasisulise lepingu sõlmimise vastu rikuti. Samas, nagu kohus eelnevalt tuvastas, ei saanud kostja I ja hageja vahelise eellepingu pooleks olla kostja II.
91.Hageja tõi esile, et ta on lepingueelsetele läbirääkimistele tuginedes kandnud järgmisi kulusid (tl 15-17, tl 31): piirdeaia tegemise kulu 1927,75 eurot, täiendav loomasööt 1440 eurot ja veiste alakaal 840 eurot. Kostjad vaidlesid kulutustele vastu ja leidsid, et piirdeaia osas on ka hageja ise istungil märkinud, et piirdeaed paigaldati juba 2009. või 2010. aastal ning käesolevaks ajaks on aed praktiliselt juba väärtusetu. Samuti leidsid kostjad loomasööda osas, et kohtule esitatud kirjaliku tõendi kohaselt ostis hageja loomasööda 24.10.2016, kuid teisest kohtule esitatud tõendist nähtub, et loomad, kelle tarbeks ta väidetavalt sööta ostis, oli ära müüdud juba varasemalt, s.o 07.10.2016. Loomade enneaegse müügiga tekkinud kahju osas leiavad kostjad, et see on oletuslik ning seda ei tõenda hageja poolt kohtule esitatud tõend (selgitus). Kohtu hinnangul ei ole hageja välja toodud kulutused piirdeaiale ning loomade sööda ost 2016.a oktoobri lõpus ning loomade võõrandamise hinnavahe usalduskahjuks, mis on seotud pahausksete lepingueelsete läbirääkimistega. Kohus märgib, et tuleb lugeda tuvastatuks, et piirdeaia püstitas hageja juba varasemalt ning see ei olnud seotud 2013.a. sõlmitud ja vormi tõttu tühiseks osutunud eellepingu läbirääkimistega. Samuti ei saa pidada hageja läbirääkimistega seonduvateks kulutusteks loomasööda ostu ega loomade müügihinna vahet. Hageja ei ole esile toonud, et ostis loomad eellepingu sõlmimise ajal ning sellega seonduvalt. Seega ei ole eellepingu tühisuse ja loomade hinnavahe ning loomasööda ostmise vahel kohtu hinnangul piisavat põhjuslikku seost, et pidada nimetatud toiminguid hageja usalduskahjuks. Hageja karjatas kostjale I kuuluval kinnisasja osal loomi juba enne 2013. aastat.
92.Seega on kohus seisukohal, et hageja VÕS § 14 lg-le 3, VÕS §-le 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginev kahju hüvitamise nõue kostjate vastu tuleb jätta rahuldamata.
93.Hageja poolt kohtueelselt kantud õigusabi kulude osas märgib kohus, et hageja soovis saada kahjuhüvitisena enne kohtusse pöördumist tehtud kulutuste eest hüvitist kokku 96 eurot. Vastav rahasumma kulus hagejal advokaadi poole pöördumiseks ning advokaadilt õigusabi saamiseks. Advokaat osutas hagejale õigusabi 1 tunni ulatuses (tl 14). Kohus leiab, et hageja advokaadi poole pöördumine kohtueelselt oli põhjendatud, sest kostja I hagejale käsiraha ning maamõõtmiskulusid vabatahtlikult ei tagastanud. Seega tuleb nimetatut pidada hageja kahjuks VÕS § 115 lg 1 mõttes ning see kahju on põhjuslikus seoses kostja I käitumisega, s.o käsiraha mittetagastamisega. Advokaadi poole pöördumise põhjendatust kinnitab ka kostja I tegevus peale hagi esitamist, kuivõrd kostjad nõustusid osaliselt hageja nõudega (tagatisraha ja maamõõtmiskulude osas) ning kostja I tasus hagejale nõude katteks hagejale 1130 eurot (tl 25). Kohus loeb tõendatuks, et advokaaditasu 1 tunni ulatuses pretensiooni kirjaliku koostamise eest ei ole ülepaisutatud ning on summas 96 eurot (sh km) mõistliku suurusega. Üks töötund vastava kirja koostamise eest on kohane aeg. Toimiku materjalidest nähtub, et arve koostati 07.10.2016 (tl 14) ning kiri kostjale I koostati 06.10.2016 (tl 11-13). Kostja ei ole hageja poolt esitatud kahju (kohtueelse menetluskulu) hüvitamise nõudele mitte ühtegi vastuväidet esitanud. Eespool toodud põhjustel leiab kohus, et vastav kahju kuulub täies ulatuses kostjalt I väljamõistmisele.
94.Menetluses esitatud muud dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad, mis on otsuse põhjendavas osas kajastamata, ei omanud kohtu hinnangul tsiviilasja lahendamisel sisulist tähtsust, mistõttu kohus neid täiendavalt ei analüüsinud.
MENETLUSKULUD
95.Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 otsustab kohus kohtuotsuse tegemisel menetluskulude jaotuse ning menetluskulude rahalise suuruse.
96.TsMS § 168 lg 5 järgi kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kuna hageja on osaliselt nõudest, st käsiraha ja maamõõtmiskulude väljanõudmisest, põhjusel, et kostja tagastas nimetatu menetluse kestel, loobunud, on kohtu hinnangul põhjendatud jätta hagist loobumisega seonduvad menetluskulud kostja I kanda. Kohus leiab, et nimetatud nõude osas on põhjendatud menetluskuluks õigusabikuluna 50 eurot. Kohtule esitatud advokaadibüroo arvest (tl 67) nähtub, et hagiavalduse koostamise eest on hageja esindajale tasunud 200 eurot. Kohtu hinnangul on mõistlikuks kuluks käsiraha ja maamõõtmiskulude tagastamisega seonduva nõude koostamisel sellest 1⁄4 (200 : 4) ja vastav menetluskulu tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista. TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Kohus on seisukohal, et see kehtib ka juhul, kui hageja loobub hagist osaliselt. Hageja on tasunud riigilõivu varasemalt hagihinnalt (5337,75 eurot) summas 425 eurot. Vähendatud hagihinnalt (4207,75 eurot) tulnuks hagejal riigilõivu tasuda 350 eurot. TsMS § 150 lg 4 kohaselt riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Kohus leiab, et hagejal on õigus taotleda kohtult seoses hagist osalise loobumisega seonduva 37,50 euro tagastamist [(425-350) : 2]. Ülejäänud nimetatud nõudega seonduv riigilõiv summas 37,50 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud lisaks varemnimetatud õigusabikulule kostjalt I hageja kasuks välja mõista. Kokku tuleb kostjal I nõudest loobumise tõttu hagejale I hüvitada seega 87,50 eurot (50 + 37,50).
97.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on arvestades hagi rahuldamise ulatust hagihinnast lähtuvalt seisukohal, et menetluskuludest 2% tuleb jätta kostja I ning 98 % hageja
kanda. Kohus selgitab, et hagi rahuldati 96 eurot ulatusest ja nimetatu moodustab ligikaudu 2% hagihinnast (96 : 4207,75 x 100).
98.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 ning lg 11 järgi mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
99.Hageja on menetluskulude nimekirjad esitanud 26.10.2017 (tl 65-70 ja tl 14). Hageja on oma menetluskuluna nimetanud TsMS § 138 lg 2 alusel riigilõivu summas 425 eurot ja TsMS § 144 p 1 alusel tasu õigusabi eest 696 eurot (sh km), kokku 1121 eurot, mille hageja palub menetluskuludena enda kasuks kostjalt välja mõista. Kostjad hageja menetluskuludele vastu vaielnud ei ole.
100.Kohus on seisukohal, et hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vastavuses käesolevas tsiviilasjas tehtud õigustoimingute mahuga. Riigilõivuna on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskuluks riigilõiv, mis vastab vähendatud hagihinnale, s.o 350 eurot. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrab menetluskuludena kindlaks hageja õigusabikulud kokku summas 696 eurot (sh km 116 eurot) ning riigilõivu 350 eurot ehk kokku 1046 eurot (696+350). Nimetatud summast 2 % ehk 20,92 eurot (2 x 1046 : 100) kuulub kostjalt I hageja kasuks väljamõistmisele. Kokku tuleb kostjal I hagejale menetluskuludena hüvitada 108,42 eurot (20,92 + 87,50).
101.Kostjad on esitanud enda menetluskulude arvestuse 21.02.2017 (tl 34-35) ja 23.06.2017 (tl 52) menetlusdokumentides. Kostjate menetluskuluks on TsMS § 144 p 1 alusel tasu õigusabi eest kokku 1454,40 (sh km), mille kostjad paluvad menetluskuludena hagejalt kostja I kasuks välja mõista. Hageja kostjate menetluskuludele vastu vaielnud ei ole.
102.Kohus märgib, et menetlusosalise ja tema lepingulise esindaja omavahelise suhtlemise tulemus peaks kajastuma kohtule esitatud kirjalikes menetlusdokumentides ja sellise suhtlemisaja (antud juhul märgitud vastuste läbiarutamine kostjatega, protokolliga tutvumine koos kliendiga) tasu ei saa sisse nõuda teiselt menetlusosaliselt. Nimetatud toimingud ei ole kohtu poolt kontrollitavad ega hinnatavad ning seega ei ole põhjendatud ka hagejalt kostjate õigusabikuluna väljamõistmiseks. Kohus loeb kostjate põhjendatud menetluskuluks: kirjaliku vastuse koostamine 3 h, kirjaliku vastuse koostamine 3 h, eelistungist osavõtt 1,5 h, täiendava seisukoha koostamine 1 h – s.o kokku 8,5 tundi (advokaadi tunnihind 156 eurot, sh käibemaks). Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus kostjate avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrab menetluskuludena kindlaks kostjate õigusabikulud kokku summas 1326 eurot (sh km 221 eurot) (8,5 x 156). Nimetatud summast 98 % ehk 1299,48 eurot (98 x 1326 : 100) kuulub hagejalt kostja I kasuks väljamõistmisele.
103.TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodu analoogiast määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud summas 1191,06 eurot (1299,48 – 87,50 – 20,92).
104.Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata
menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadi Aavik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.