Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

pärandaja õigusest, kohustustest ja nõuetest ei ole avaldajale teada. A B pärandavarast ei jätku aga eespool nimetatud nõude rahuldamiseks. Maksejõuetuse põhjuseks loeb avaldaja pärandaja poolt enne surma oma varaga teostatud tehinguid, mille üle on käimas sama avaldaja poolt algatatud kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-16-17143. Nimetatud tehingud võivad olla ka tagasivõitmise aluseks pankrotimenetluses. 21.09.2017.a määrusega on A B (isikukood XXX, surnud 19.09.2016.a) pärandvara ajutiseks halduriks nimetatud Svetlana Pilden. Kohtumääruse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning kuulanud kohtuistungil ära avaldaja, kes esines muuhulgas ka volikirja alusel võlausaldaja nimel, on seisukohal, et pankrotiavaldus rahuldamisele ei kuulu. Toimiku materjalidest nähtub, et vastavalt 30.12.2016.a seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusele on võlgniku pärandvara üle läinud alljärgnevalt: N B 1/4 mõttelises osas; G B 3/16 mõttelises osas; A B 3/16 mõttelises osas; K B 3/16 mõttelises osas ja I B 3/16 mõttelises osas (tlk 5). Kohtule ajutise halduri esitatud arvamusest nähtub, et ajutise pankrotimenetluse algatamise seisuga ei ole võlgniku nimele kinnistuid registreeritud. Enne pankrotimenetluse algatamist kuulus pärandajale 9 kinnisasja, millest kolm (s.o registriosa nr 196708, registriosa nr 694009 ja registriosa nr 49009) on pärandaja võõrandanud aastatel 1998, 2005 ja 2006. Ülejäänud kinnisasjad on pärandaja võõrandanud vahetult enne surma oma lastele, s.o G B ja K B, avaldaja pojale, s.o M B, ja abikaasale, s.o N B. Kinnisasi, asukohaga XXX, oli võõrandatud kolmandale isikule (tlk 30-31). Pärandaja nimele avatud Swedbank AS-i konto jääk on null. Konto jääk seisuga 19.09.2016.a oli 45.61 eurot. Konto kreeditkäive perioodiks 01.05.2013.a kuni 04.10.2017.a on 14 913.43 eurot. Pärandaja ei olnud liitunud kogumispensioniga. Äriregistri teabesüsteemi andmetel oli pärandajal seos nelja äriühinguga. Kuni 14.04.2008.a kuulus pärandajale 8 000.00 krooni suurune osa osaühingus OÜ FIVER TRADE (kustutatud, registrikood 10785077). Kuni 19.09.2013.a kuulus pärandajale Osaühingu LOGLINE (kustutatud, registrikood 11234735) 75 000.00 krooni suurune osa, mis moodustas 50% osaühingu osakapitalist. Ettevõte tegeles rõivaste jaemüügiga. Osaühingus Vectorius (kustutatud, registrikood 12005109) oli pärandaja määratud menetlusdokumentide kättesaamiseks pädevaks isikuks. Alates 23.03.2004.a kuni pärandi vastuvõtmiseni oli pärandaja nimele registreeritud osaühingu T.P. Projekt (registrikood 10839086) 896.00 euro suurune osa, mis moodustab 35% osaühingu osakapitalist. Äriühingu peamiseks tegevusalaks on muud juriidilised toimingud. Ajutise halduri aruandest ja kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et osak on alates 30.12.2016.a pärijate ühisomandis (tlk 31, 36). Vastavalt 2016.a osaühingu majandusaasta aruandele moodustasid seisuga 31.12.2016.a osaühingu varad 248 574.00 eurot, kohustused 15 750.00 eurot ning omakapital 232 824.00 eurot. Osaku bilansiliseks väärtuseks võiks olla seega ajutise halduri hinnangul 81 488.40 eurot (35 % omakapitalist). Liiklusregistri andmete kohaselt ei ole pärandaja nimele seisuga 22.09.2017.a sõidukeid ega väikelaevu registreeritud. Enne pankrotimenetluse algatamist kuulus pärandajale 10 sõidukit. Sõidukid on tänaseks pärandaja abikaasa, s.o N B, ning pärandaja tütre, s.o K B, omandis. Sõiduk KIA SORENTO (reg.märgiga XXX) oli 05.09.2016.a võõrandatud kolmandale isikule (tlk 31). Ajutise halduri aruandest nähtub ka, et vastavalt pärija N B vastusele varastati 03.12.2016.a pärandajale kuuluvad ikoonid, dokumendid jms vara, mille suhtes on algatatud

kriminaalmenetlus nr 3130,16,0082554. Avaldaja ega teised pärijad ei ole haldurile täpsemat pärandvara nimekirja edastanud. Pärijad on haldurile teatanud, et pärandvara inventuur ei olnud pärijate poolt tellitud. Pärandvara jagamist ei toimunud ning hetkeseisuga tekkis pärijate ühisus. Alates 01.09.2016.a on pärandaja ja tema abikaasa varasuhteks valitud varalahususe varasuhe (tlk 31). Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib võlgniku surma korral pankrotiavalduse tema vara suhtes esitada ka võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja. Sel juhul kohaldatakse pankrotiavaldusele vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut. Pankrotiavalduse on esitanud üks kaaspärijatest. PankrS § 13 lg 2 kohaselt peab võlgnik maksejõuetuse põhistamiseks lisama pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlanimekirjas märgitakse võlgniku võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta. Riigikohus on 3-2-1-12-16 lahendis selgitanud, et pankrotimenetlus on TsMS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetlus ja seega peab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Muu hulgas on kohtul pankrotimenetluses kohustus kontrollida võlgniku varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal. Kohus selgitab ka, et isegi kui võlgnik ise esitab pankrotiavalduse ja isegi kui sellisel juhul PankrS § 31 lg 4 järgi eeldatakse, et võlgnik on maksejõuetu, on ka halduril kohustus võlgniku varaline seis kindlaks teha ja ta ei või lähtuda üksnes neist andmetest, mis võlgnik talle esitab. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgnikul üks kohustus oma poja I B ees, seisuga 20.09.2017.a summas kokku 149 380.00 eurot. Muud kohustused ei olnud tuvastatud. Pankrotiavalduse kohaselt sai avaldaja teada nõudest 10.09.2017.a. Pärimisseaduse (PärS) § 137 lg 2 kohaselt võib pärija esitada notariaalselt tõestatud inventuuri nõude notarile kolme kuu jooksul pärast seda, kui ta sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Pankrotihaldurile vastasid pärijad A B (avaldaja), N B, K B, G B, et pärandvara inventuuri läbiviimist ei olnud enne pankrotiavalduse esitamist tellitud, samas aga teatasid N B, K B ja G B, et teevad seda lähimal ajal. Kohtule teadaolevalt on võlgniku teised pärijad, s.o N B, K B ja G B, käesolevaks ajaks esitanud avalduse pärandvara inventuuri läbiviimiseks. Kohu selgitab, et vastavalt PärS § 139 lg 7 kui inventuur on ühe pärija nõudel tehtud, kehtivad pärimisseaduse §-s 143 nimetatud tagajärjed kõigi pärijate suhtes, kes on nõudnud pärandi inventuuri. PärS § 143 kohaselt on pärija vastutus pärast inventuuri tegemist pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega. Avaldajale teadaolevat on pärandvaraks pärandajale kuuluva konto jääk summas 0.00 eurot, muudest õigustest ja kohustustest ei ole avaldajale teada. Ajutise halduri poolt on aga tuvastatud, et pankrotimenetluse algatamise seisuga kuulub pärijatele ühiselt osaühingu T.P. Projekt (registrikood 10839086) 896.00 euro suurune osa, mille bilansiline väärtus pärandi vastuvõtmise momendil oli halduri hinnangul 81 488.40 eurot. Nimetatud varast ei ole avaldaja kohtule teatanud. Kohtu hinnangul pidi aga avaldaja olema antud varast teadlik, kuna ta on kantud nimetatud osa ühisomanikuna 30.12.2016.a (tlk 36). Kohtuistungil selgitas avaldaja, et osaühingu T.P. Projekt osa tegelik väärtus on tunduvalt madalam, kuna tegemist ei ole tegutseva

äriühinguga. Ajutise halduri hinnangul võivad pärandvarasse kuuluda ka teised väärtuslikud vallasasjad, mis olid varastatud ning mille osas on algatatud kriminaalmenetlus nr 3130,16,0082554. Seega võib pärandvara väärtus katta pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet. Pankrotiavaldusest võis aga järeldada, et pärandvara üldse puudub ning pankrotivara on võimalik moodustada üksnes tagasivõitmise teel. Kohus nõustub siinjuures ajutise halduriga, et ajutise pankrotimenetluse käigus toimuv võlgniku varalise seisundi väljaselgitamine ei ole samastatav pärandvara inventuuriga, mis kestab minimaalselt kaks kuud, ning kus koostakse pärandvara nimekiri pärandi avanemise (surma) aja seisuga (PärS § 139 lg 4 ja 5). Nimetatud omavahel kooskõlastamata kaaspärijate tegevus võib aga kohtu hinnangul viia olukorrani, kus isegi juhul, kui tuvastatud pärandvara väärtus ei kata tuvastatud kohustusi ei ole siiski pankrotiolukord tekkinud, kuna pärijate vastutus on piiratud pärandvara väärtusega. PärS § 151 lg 2 kohaselt vastutavad kaaspärijad pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise eest solidaarselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 67 lg 2 võib iga solidaarvõlgnik esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid. Kaaspärijad N B, K B ja G B on ajutisele haldurile teatanud, et kuni halduri teabenõude saamiseni ei teadnud nad nimetatud nõudest midagi. Samuti vaidlesid nad ka nimetatud nõudele vastu, kuivõrd neile teadaolevat ei ole pärija laenuna 100 000.00 eurot saanud. Negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on piiratud. Riigikohus on oma lahendis 3-11-46-10 (p 8.4.) leidnud, et isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud. Tsiviilasjas 3-2-1-64-12 (p 16) asus Riigikohus seisukohale, et piisab, et võlgnik põhistab (teeb usutavaks), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on sissenõudjal kohustus tõendada, et tal on sissenõutav nõue. Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude osas on ajutine haldur seisukohal, et avaldaja eksitab kohut, väites pankrotiavalduses ning 16.10.2017.a kohtunikele adresseeritud pöördumises, et nõude aluseks on notariaalselt tõestatud laenuleping ja akt. Toimiku materjalidest nähtub, et pankrotiavaldusele lisatud dokumendid on laenulepingu ja akti 16.06.2017.a notariaalselt kinnitatud ärakirjad (tlk 6-10). Esitamata on ka võlausaldaja (s.o kaaspärija I B) nõudeavaldus. I B ei jõudnud vastata halduri teabenõudele kirjalikult, kuid teatas haldurile telefoni teel, et laenulepingu ja akti esitamise eesmärgiks oli ülejäänute kaaspärijatele sõnumi edastamine. Sõnumi sisuks on esiteks soov näidata perele, et tema toetas regulaarselt pärandajat rahaliselt ning teiseks ei meeldi temale isiklikult, et pärija, s.o avaldaja A B, on jäänud nö ilma pärandita. Pärija - võlausaldaja ei osanud haldurile selgitada, milleks antud märkimisväärne summa oli laenuna välja antud. A B teatas oma 16.10.2017.a vastuses haldurile, et hetkeseisuga püüab võlausaldaja I B meenutada, milleks ta andis oma isale laenuna 100 000.00 eurot. Antud asjaoludest tulenevalt ei ole ei kohtule ega ajutisele haldurile üheselt selge, kas väidetud võlausaldaja soovib võlgnevuse väljanõudmist või lihtsalt soovib tõestada perele, et tema oli see, kes hoolitses pärandaja eest. Sellisel juhul ei ole pankrotimenetluse algatamine selleks sobiv viis. Kohtuistungil selgitas aga võlausaldaja nimel esinenud avaldaja, et nõue on kehtiv ning võlausaldaja soovib raha tagasi saada. Ajutine pankrotihaldur on muu hulgas analüüsinud pärandaja varalise koosseisu muudatusi ning konto väljavõtteid alates maist 2013.a. Ajutine haldur ei tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid laenu saamisele, s.o puuduvad panga ülekanded/ sularaha sissemaksed või varade suurenemine 100 000.00 euro või ligikaudse summa ulatuses. Miks on võlgnik sellist suurt rahasummat võlausaldajalt laenanud ning kuidas on võlgnik seda raha kasutatud ei osanud kohtule ja ajutisele haldurile selgitada ei avaldaja ega võlausaldaja. Toimiku materjalidest nähtub ka, et väidetavalt notariaalselt tõestatud laenuleping oli vormistatud Moskvas 05.05.2013.a (tlk 6-10). Laenulepingus on märgitud ka pärandaja isikut tõendava dokumendi (välismaalase passi) number XXX. Rahvastikuregistri andmetel väljastati

aga pärandajale 12.04.2013.a uus välismaalase pass numbriga VB0074146 (tlk 55). Kohus on seisukohal, et vastavalt isikut tõendava dokumendi seaduse § 13 lg 1 p 7 oli seega laenulepingus märgitud dokument, s.o välismaalase pass numbriga XXX, 05.05.2013.a kehtetu. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et pärandaja sai viibida Venemaal kehtetu passi alusel. Kohtuistungil selgitas avaldaja, et pärandajal oli ka Venemaa Föderatsiooni pass, kuid avaldajal nimetatud passi koopia puudub. 03.11.2017.a esitas avaldaja kohtule pärandaja Venemaa Föderatsiooni passi koopia. Avaldaja on kohtule teatanud, et piiri ületamise templitest nähtub, et alates 04.05.2013.a kuni 08.05.2013.a viibis pärandaja Venemaal. Kohus, tutvunud, esitatud tõenditega, leiab, et tegemist ei saa olla usaldusväärsete tõenditega, kuna kohtule on esitatud Venemaa Föderatsiooni passi koopia esimene leht koos fotoga ning välismaalase passi koopia lehed piiriületuse kohta. Kohus märgib ka, et välismaalase passi koopiatena esitatud leheküljed on sama järjekorra numbritega, s.o (30 ja 31), neis sisalduv info ja templid on aga erinevad. Kõiki neid asjaolusid kogumis arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge, mistõttu tuleb pankrotiavaldus jätta rahuldamata. Kohus nõustub ajutise halduriga selles, et avaldaja ja võlausaldaja ei ole kohtule esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et vaidlusalune nõue kuulub võlausaldajale ja kaaspärijale, s.o Igor Berlinile. Kohtule esitatud laenuleping ja akt on notariaalselt tõestatud ärakirjad ning tõenditena ilmselt ebausaldusväärsed, muuhulgas ka seetõttu, et lepingus on märgitud võlgniku kehtetu passi number. Selleks, et kohus saaks anda hinnangu sellele, kas on toimunud laenu andmine, peaks kohus saama tutvuda vastavate dokumentide originaalidega ning vajadusel korraldama ekspertiisi. Kohus on seisukohal, et sellises ulatuses tõendite analüüs saab toimuda üksnes hagimenetluses, pankrotimenetluse algatamise etapis peab nõue olema selge. Kohus leiab, et käesoleval juhul nõude olemasolu kindlakstegemine, eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Riigikohus on leidnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02 (p.10), et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kohus märgib ka, et pankrotiavalduses on avaldaja rõhutanud, et nõuet on võimalik rahuldada pankrotimenetluses kinkelepingute tagasivõitmise teel. Kohus selgitab, et tagasivõitmise perspektiivide analüüsimisel on oluline tuvastada PankrS § 110 sätestatud eelduste täitmist ja nimelt kas tehingu sõlmimise ajal oli võlgnik (pärandaja) maksejõuetu või muutus maksejõuetuks tehingute tagajärjel ning kas tehingute teine pool teadis, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Avalduses toodud asjaolusid arvestades, et nõue on muutunud sissenõutavaks 05.05.2017.a ning nõudest on saanud teada ainult üks kaaspärijatest (kes ei olnud kinkelepingute osapool) alles 10.09.2017.a, s.o pärast tehingute teostamist ning pärandaja surma, võib see kohtu hinnangul olla takistuseks tagasivõitmise hagide rahuldamiseks. Kohus on seisukohal seega, et arvestades ajutise halduri aruandes toodud asjaolusid ja kohtuistungil antud selgitusi, puudub käesoleval juhul alus pankroti väljakuulutamiseks ja pankrotiavaldus tuleb jätta PankrS § 27 lg 5 ja PankrS § 31 lg 1 alusel rahuldamata. Kuivõrd kohus jätab pankrotiavalduse rahuldamata, lõpeb PankrS § 157 p 1 alusel pankrotimenetlus. Eeltoodu põhjendustel jätab kohus avalduse rahuldamata. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus on, asjaolusid arvestades, seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda.

Ajutine pankrotihaldur Svetlana Pilden on esitanud tasunõude 14 töötunni eest kokku summas 1 260.00 eurot (lisandub käibemaks 252.00 eurot) ja tehtud vajalike kulutuste eest 69.00 eurot (lisandub käibemaks 13.80 eurot). PankrS § 23 lg 1 kohaselt ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise pankrotihalduri tunnitasu ülemmäär on 96.00 eurot. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 1 260.00 eurot (lisandub käibemaks 252.00 eurot). Kohus on seisukohal, et aruandes viidatud kulud summas 69.00 eurot (lisandub käibemaks 13.80 eurot) on olnud samuti vajalikud ja põhjendatud. Avaldajalt tuleb seega välja mõista ajutise halduri tasu kokku 1 260.00 eurot, millele lisandub käibemaks 252.00 eurot, ning vajalike kulutuste katteks 69.00 eurot, millele lisandub käibemaks 13.80 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.