A.B. avaldus A.B. (isikukood XXX, surnud XX pärandvara pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 6. novembri 2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.B. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (avaldaja): A.B. (ik: XXX), esindaja V.K. Vastustaja (puudutatud isik): A.B. (ik: XXX, surnud XX) pärandvara ajutine pankrotihaldur Svetlana Pilden
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 6. novembri 2017 määrus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.B. kanda.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.A.B. (avaldaja) esitas 20.09.2017 maakohtule avalduse A.B. (ik: XXX, surnud XX) (pärandaja) pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt on avaldaja üks pärijatest. Pärandaja arvelduskontodel on 20.09.2017 seisuga 0 eurot. Võlausaldaja ja üks pärijatest I.B. teatas 10.09.2017 oma nõudest pärandvara suhtes ning esitas nõude kinnitamiseks notariaalselt tõestatud laenupingu ja akti. Lepingu ja akti järgi sai pärandaja 05.05.2013 laenu 100 000 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks oli kokku lepitud 05.05.2017. Laen on tagastamata, samuti on tasumata intress 48 000 eurot ja viivis 1380 eurot. Pärandvarast ei jätku nimetatud nõude rahuldamiseks. Maksejõuetuse põhjuseks on avaldaja arvates pärandaja poolt enne surma oma varaga teostatud tehingud, mille üle on käimas avaldaja algatatud kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-16-17143. Nimetatud tehingud võivad olla ka pankrotimenetluses tagasivõitmise aluseks. Maakohus nimetas 21.09.2017 määrusega pärandvara ajutiseks halduriks Svetlana Pildeni.
MAAKOHTU LAHEND
2.Viru Maakohus jättis 6. novembri 2017 määrusega A.B. avalduse A.B. (ik: XXX, surnud XX) pärandvara pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata, vabastas Svetlana Pildeni pankrotihalduri kohustustest, jättis pankrotimenetluse kulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt välja ajutise halduri tasu 1260 eurot, millele lisandub käibemaks 252 eurot, ning kulutuste katteks 69 eurot, millele lisandub käibemaks 13,80 eurot, ajutise halduri kasuks. Määruse kohaselt on 30.12.2016 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse järgi pärandvara üle läinud järgnevalt: N.B. 1/4 mõttelises osas ning G.B., A.B. le, K.B. ja I.B. ile igaühele 3/16 mõttelises osas. Kohtule teadaolevalt on N.B., K.B. ja G.B. esitanud avalduse pärandvara inventuuri läbiviimiseks. Avaldajale teadaolevalt on pärandvaraks pärandaja konto jääk 0 eurot. Ajutine haldur on aga tuvastanud, et pankrotimenetluse algatamise seisuga kuulub pärijatele ühiselt osaühingu P. 896 euro suurune osa, mille bilansiline väärtus pärandi vastuvõtmise momendil oli halduri hinnangul 81 488,40 eurot. Kohtuistungil selgitas avaldaja, et osa väärtus on tunduvalt madalam, kuna tegemist ei ole tegutseva äriühinguga. Halduri hinnangul võivad pärandvarasse kuuluda ka teised väärtuslikud vallasasjad, mis on varastatud ja mille osas on algatatud kriminaalmenetlus. Seega võib pärandvara väärtus katta pankrotiavalduse aluseks oleva nõude. Kohus nõustus ajutise halduriga, et ajutise pankrotimenetluse käigus toimuv võlgniku varalise seisundi väljaselgitamine ei ole samastatav pärandvara inventuuriga, mis kestab minimaalselt kaks kuud, ning kus koostakse pärandvara nimekiri pärandi avanemise aja seisuga.
Kaaspärijad N.B., K.B. ja G.B. on ajutisele haldurile teatanud, et kuni halduri teabenõude saamiseni ei teadnud nad kõnealusest nõudest midagi. Samuti vaidlesid nad nõudele vastu, kuivõrd neile teadaolevalt ei ole pärija 100 000 eurot laenu saanud. Ajutine haldur on seisukohal, et avaldaja eksitab kohut, väites, et nõude aluseks on notariaalselt tõestatud laenuleping ja akt. Pankrotiavaldusele on lisatud laenulepingu ja akti 16.06.2017 notariaalselt kinnitatud ärakirjad. Esitamata on võlausaldaja (s.o kaaspärija I.B. i) nõudeavaldus. I.B. teatas haldurile telefoni teel, et laenulepingu ja akti esitamise eesmärgiks oli kaaspärijatele sõnumi edastamine. Sõnumi sisuks on esiteks soov näidata perele, et tema toetas regulaarselt pärandajat rahaliselt, ning teiseks ei meeldi talle, et avaldaja on jäänud n-ö ilma pärandita. Kohtuistungil selgitas võlausaldaja nimel esinenud avaldaja, et võlausaldaja soovib raha tagasi. Ajutine haldur on analüüsinud pärandaja varalise seisu muudatusi ja konto väljavõtteid alates maist 2013. Ajutine haldur ei tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid laenu saamisele, s.o puuduvad panga ülekanded/sularaha sissemaksed või varade suurenemine 100 000 euro või ligikaudse summa ulatuses. Miks pärandaja sellise suure rahasumma laenas ning kuidas on pärandaja seda raha kasutatud, ei osanud selgitada ei avaldaja ega võlausaldaja. Kohus leidis eeltoodu põhjal, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja seega puudub alus pankroti vä ljakuulutamiseks. Avaldaja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et vaidlusalune nõue kuulub kaaspärijale I.B. le. Esitatud laenuleping ja akt on notariaalselt tõestatud ärakirjad ning tõenditena ebausaldusväärsed, mh seetõttu, et lepingus on märgitud võlgniku kehtetu passi number. Selleks, et kohus saaks anda hinnangu, kas on toimunud laenu andmine, peaks kohus saama tutvuda dokumentide originaalidega ja vajadusel korraldama ekspertiisi. Nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Sellises ulatuses tõendite analüüs saab toimuda hagimenetluses.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.A.B. esitas määruskaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 6. novembri 2017 määruse tühistamist ja A.B. (ik: XXX, surnud XX) pärandvara pankroti väljakuulutamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) puudub pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks alus, kuna nõue on selge. Nõue on tõendatud pärandaja allkirjastatud laenulepingu ja raha üleandmise aktiga. Kuna laenusumma anti üle sularahas, ei oma pangaülekannete olemasolu või puudumine tähendust. Võlausaldaja nõue 149 380 eurot ületab tunduvalt kogu võlgniku võimaliku vara väärtuse. Vahetult enne surma võõrandas võlgnik kogu oma vara kolmandatele isikutele. Ajutise halduri pädevusse ei kuulu nõudele vastuväidete esitamine ega nõude aluseks olevate asjaolude kahtluse alla seadmine. Praeguses menetlusstaadiumis ei kuulu ajutise halduri ega kohtu pädevusse pärandaja passide kehtivuse kontrollimine. Neid asjaolusid on võimalik kontrollida võlausaldaja nõude tunnustamise menetluses, kui nõudele esitatakse vastuväide. Samuti ei oma antud menetlusstaadiumis tähtsust teiste pärijate seisukohad; 2) ei ole avaldaja kohut eksitanud, märkides, et nõude aluseks on notariaalselt tõestatud laenuleping ja akt, kuna avaldusele olid lisatud nimetatud dokumentide koopiad; 3) ei ole selge, mis tähtsust omab viide sellele, et seoses pärandaja vallasvara vargusega olevat algatatud kriminaalmenetlus. Selge ei ole varastatud vara nimekiri ja väärtus ning keda varguses kahtlustatakse ja kas kriminaalasjal on perspektiiv. Pärandvara hulka kuuluva osa väärtus on väike, kuna ettevõttele ei kuulu mistahes väärtuslikku vara ja puudub äritegevus;
4) ei ole selge, mis tähtsust omab teiste pärijate poolt esitatav pärandvara inventuuri taotlus. Kui pärijad vabanevad läbi inventuuri vastutusest oma varaga, siis ei välista see nende vastu pankrotimenetluse raames tagasivõitmise hagide esitamist; 5) tuleks menetluskulud jätta riigi kanda.
AJUTISE PANKROTIHALDURI SEISUKOHT
4.Ajutine pankrotihaldur leiab, et maakohtu määrus on õige ja põhjendatud. Seisukoha kohaselt: 1) kuulub ajutise halduri ülesannete hulka nii kohustuste väljaselgitamine kui ka pankrotimenetluse perspektiivide analüüsimine. Laenuleping, mille alusel anti üle sularahas 100 000 eurot, tekitab iseenesest kahtlusi, rääkimata intressist, mille määr on krediidiasutuste pakutavast tunduvalt kõrgem. Haldur kontrollis pärandaja varalise seisundi muutusi, sh kas pärandaja kontol esineb sularaha sissemakseid, mis võiksid viidata sellele, et pärandaja võis märkimisväärseid summasid saada; 2) jäi võlausaldaja nõudekiri haldurile esitamata. Sellest tulenevalt ei olnud halduril võimalik kindlaks teha, kas võlausaldaja soovib oma nõudeõigust realiseerida. Juhul kui ainuke võlausaldaja ei soovi nõuet realiseerida, ei ole pankrotimenetluse läbiviimine otstarbekas; 3) leidis kohus õigesti, et nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, mistõttu ei saa nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses; 4) on alusetud etteheited, et avaldajale jäid ebaselgeks pärandvara nimekiri ja selle väärtus. Avaldaja oleks pidanud selle välja selgitama kas pärandi vastuvõtmisel, nõudest teadasaamisel (pärimisseaduse (PärS) § 137 lg 2) või pankrotiavalduse esitamisel (Pankr § 13 lg 2). Avaldaja hagi alusel on käimas kohtuvaidlus osa pärandaja tehingutest kehtetuks tunnistamiseks. Juhul kui kohtulahend tehakse avaldaja kasuks, siis pärandvara suureneb ja ületab võimalikku nõuet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas määruses korrata.
6.Vastuseks määruskaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ja hinnanud tõendeid ning põhjendatult jätnud avalduse A. B (isikukood XXX, surnud XX) pärandvara pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata.
6.1.Tulenevalt PankrS § 31 lg-s 2 sätestatust jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt ei ole avaldaja pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ega nõude olemasolu tõendanud (PankrS § 15 lg 3 p 4). Kuigi pankrotiavalduse on esitanud võlgnik (üks pärijatest), on esitatud tõenditega ümber lükatud PankrS § 31 lg-s 4 sätestatud maksujõuetuse eeldus. Pankrotiavalduses esitatud nõue põhineb 05.05.2013 laenulepingul, mille alusel on I. B laenanud A. B (surnud XX) sularahas 100 000 eurot, nõude suurus on avalduse esitamise aja seisuga koos intressi ja viivisega 149 380 eurot. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et avaldaja ei ole esitanud kohtule notariaalselt tõestatud laenulepingut ja akti (kuigi avalduses on sellele tuginenud), vaid üksnes nende notariaalselt
kinnitatud ärakirjad. Originaallepingut ei ole avaldaja lisanud ka määruskaebusele. Õige on maakohtu seisukoht, et laenulepingu ebausaldusväärsusele viitab lepingule märgitud A. B (laenusaaja) kehtetu passi andmed. Seejuures on maakohus tuginenud rahvastikuregistri andmetele (tl 55), mille kohaselt väljastati A. B 12.04.2013 uus välismaalase pass nr VB0074146. Kaaspärijad N. B, K. B ja G. B vaidlesid nõudele vastu ning kinnitasid, et tegemist on võltsinguga. Ajutine pankrotihaldur on arvamuses analüüsinud A. B (surnud XX varalise koosseisu muudatusi ja kontode väljavõtteid alates 2013. a maist ning ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid laenu saamisele või varade suurenemisele. Samas ei ole ka avaldaja põhistanud, milleks oli A. B laenu vaja ning milleks ta pidi saadud raha kulutama. Eelneva alusel on maakohus õigesti leidnud, et pankroti väljakuulutamiseks peab nõue olema selge. Praegusel juhul ei ole avaldaja nõude olemasolu tõendanud ning puudub alus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Määruskaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige.
6.2.Põhjendatud ei ole määruskaebuses esitatud väide, et ajutine pankrotihaldur ja maakohus on ületanud oma pädevuse piire laenulepingus tuleneva nõude kindlakstegemisel. Tegemist on hagita menetlusega ning kohtul on TsMS § 477 lg-st 7 tulenevalt kohustus kontrollida avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Määruskaebuse esitaja on jätnud nimetatud hagita menetluse põhimõtte tähelepanuta. Ajutine haldur on arvamuse andmisel juhindunud PankrS §-s 22 sätestatust ning asjaolu, et avalduse esitaja ei nõustu ajutise halduri arvamuses esitatud järeldustega, ei tähenda seda, et arvamus ei vastaks PankrS §-s 22 sätestatud nõuetele.
6.3.TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Nimetatud sättest tuleneb, et õiglane on jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Kuna pankrotiavaldus jäeti rahuldamata, on maakohus jätnud põhjendatult maakohus kantud menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebuses esitatud väide, et menetluskulud tuleks jätta kõigi pärijate või riigi kanda, on vastuolus TsMS § 172 lg 1 teises lauses sätestatuga.
7.Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus määruskaebuse esitaja kanda. Asja materjalidest nähtuvalt teistel menetlusosalistel peale avaldaja ringkonnakohtus menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.