Kohtuotsuse tegemise aeg ja 20.12.2021, Narva kohtumaja koht Kohtujurist
Teele Sarap
Kohtuasja number
2-19-14302
Kohtuasi
A B hagi N B, G B, K B vastu võlgnevuse nõudes
Hagi hind
88 800 eurot
Kohtuistungid
13.12.2019, 05.05.2020, 28.09.2021, 03.11.2021
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: A B (isikukood XXX), elukoht: XXX Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Natalia Lausmaa, Advokaadibüroo Natalia Lausmaa, Herne 23-2, 10135, Tallinn Kostja I: N B (isikukood XXX), elukoht: XXX Kostja II: G B (isikukood XXX), seaduslik esindaja N B Kostja III: K B (IK XXX), elukoht: XXX Kostjate I, II ja III lepinguline esindaja: vandeadvokaat Leino Biin, Advokaadibüroo Biin ja Biin OÜ, VäikeAmeerika 19-222, 10129 Tallinn Kolmas isik: I B, sündinud XXX, elukoht: XXX
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata.
Jätta hageja menetluskulud hageja enda kanda ning kostjate menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
EDASIKAEBAMISE KORD
1(11)
Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.A B suri 19.09.2016. Tema seadusjärgseteks pärijateks on 30.12.2016 väljastatud pärimisõiguse tunnistuse alusel N B (kostja I) 1/4 mõttelises osas, G B (kostja II) 3/16 mõttelises osas, A B (hageja) 3/16 mõttelises osas, K B (kostja III) 3/16 mõttelises osas, I B (kolmas isik) 3/16 mõttelises osas. Seadusjärgsed pärijad on pärandi vastu võtnud ja on saanud 30.12.2016 pärandvarasse kuuluva T OÜ ühisomanikeks. I B sõlmis pärandaja A B eluajal pärandajaga 05.05.2013 laenulepingu ja laenas pärandajale 100 000 eurot tagasimakse tähtajaga 05.05.2017. Laenulepingu tingimuste kohaselt oli laenusaajal kohustus tasuda intressi 48 000 eurot, mis oli vaja tagastada koos põhisummaga. Pärandaja ei tasunud oma eluajal võlga. I B esitas 10.09.2017 notariaalse nõudeavalduse pärandvara vastu, teavitades kaaspärijaid võlgnevusest. 16.02.2018 loovutas I B oma nõude hagejale, koos nõude loovutamisega loovutas I B ka nõuet kinnitavad originaaldokumendid – laenulepingu ja laenu üleandmise akti. Hageja on esitanud Viru Maakohtule pärandvara pankrotiavalduse, mis jäeti rahuldamata (tsiviilasi nr 2-17-14055), kuna I B nõue ei olnud pärandvara vastu selge, sest kaaspärijad vaidlustasid nõude aluseks oleva laenulepingu ehtsuse. Maakohus oli antud tsiviilasjas seisukohal, et nõude tuvastamine saab toimuda hagimenetluses, mille tõttu ka käesolev nõue esitatud on.
2.Pärijatele on läinud üle pärandaja kohustus tagastada laen koos intressiga. Pärimisseaduse (PärS) § 151 lg 1 kohaselt jaotatakse pärandil lasuvad kohustused kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga. N B kanda jääb 1⁄4 osa kohustusest, mis summaliselt on 37 000 eurot. Teiste kaaspärijate kanda jääb 3/16 osa, mis moodustab 27 750 eurot. Hageja leiab, et I B ja A B jäävas kohustuse osas on võlasuhe lõppenud ja selles osas nõuet ei esitata (võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemine).
3.Vastavalt PärS § 130 lg 3 kui pärandvarast ei piisa kõigi pärandaja kohustuste täitmiseks ning ei ole tehtud pärandvara inventuuri ega välja kuulutatud pärandvara pankrotti, on pärija kohustatud täitma pärandaja kohustused oma vara arvel. Pärija N B taotluse alusel teostati 03.01.2018 seisuga pärandaja A B pärandvara inventuur, millega tuvastati, et inventuuri teostamise aja seisuga on pärandvara koosseisus osaühing T, mille ühisomanikeks pärijad 30.12.2016 pärandi vastuvõtmisega on saanud. Hagejal puuduvad 2(11)
andmed ülalnimetatud vara väärtuse kohta. Pärijad ei ole peale pärandvara inventuuri teostamist esitanud pärandvara pankrotiavaldust ning hageja esitatud avaldus jäi rahuldamata. Hageja on seisukohal, et N B, G B ja K B vastutavad hageja ees kohustuste täitmise eest oma varaga.
4.Hagi esitamise ajal on pooleli tsiviilasja 2-16-17143 menetlus, mille raames on vaidlustatud pärandaja A B poolt vahetult enne surma teostatud pärandajale kuulunud vara võõrandamise ja kinkelepingute, aga ka abielu ühisvaralepingu tühistamiseks pärandaja otsustusvõimetuse tõttu nende lepingute sõlmimise ajal.
Kostjate vastus
5.Pärandvara ei ole jagatud, seega kuulub päritud vara ja võimalikud kohustused pärijate ühisusele. Pärijate ühisuse liikmed on võimalike päritud kohustuste suhtes solidaarvõlgnikud ja ei vastuta hageja ees osavastutuse põhimõttel. Osavastutuse põhimõttel esitatud hagi kostjate vastu, ilma pärijate ühisust lõpetamata ja pärandvara ning päritud kohustusi jagamata, ei saa kuuluda rahuldamisele. Kostjad paluvad jätta hagi läbivaatamata.
6.Pärandaja ei sõlminud oma pojaga 2013. aastal laenulepingut summas 100 000 eurot ning ei ole nimetatud summat laenuks saanud. Pärandajal puudus vajadus laenu võtta, kuna tal oli vara. Ajutine pankrotihaldur tsiviilasja 2-17-14055 menetluses analüüsis A B varalise koossisu muudatusi ning konto väljavõtteid alates maist 2013 ja ei tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid laenu saamisele, sest puuduvad panga ülekanded/sularaha sissemaksed või vara suurenemine 100 000 euro võrra või ligikaudse summa ulatuses. Väidetavalt on 05.05.2013 on sõlmitud laenuleping Moskvas. Ajutine pankrotihaldur tuvastas ja tõendas, et laenulepingus viidatud laenu saaja isikut tõendav dokument muutus kehtetuks 05.05.2013. Eluliselt ei ole usutav, et A B oleks saanud viibida Vene Föderatsioonis kehtetu passi alusel. Muid tõendeid või selgitusi laenu võtmise asjaolude kohta ajutine pankrotihaldur ei saanud.
7.Kostjad on seisukohal, et ei laenulepingut ega ka akti ei ole suure tõenäosusega allkirjastanud dokumentides märgitud isikud. Ainult laenuleping ei saa tõendada laenusuhte olemasolu. 100 000 eurot on märkimisväärne summa ning see peaks alluma rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kontrolli reeglitele. Hageja ei ole esitanud tõendeid raha päritolu ega ka selle kohta, milleks see raha kulutati. Pärandvara inventuuri käigus nimetas hageja 05.05.2013 laenulepingust tuleneva kohustuse suuruseks 280 000 eurot. Igor Berlin ei pidanud kohtutäiturile vajalikuks vastata ega ka nõue esitada. Hageja nõude täpsustus
8.Hageja täpsustas oma nõuet ning leidis, et kostjad vastutavad solidaarselt. Hageja on seisukohal, et võlausaldajal on õigus valida, kelle vastu hageja nõude esitab ja hageja on otsustanud nõude esitada kostjate I – III vastu. Kaaspärija I B vastu hageja nõuet ei esitanud, kuna tegemist on isikuga, kes raha laenas ja tema suhtes on võlasuhe hageja hinnangul lõppenud. Laenulepingu järgne tagastamisele kuuluv laenusumma on 100 000 eurot, millele lisandub lepingukohane intress summas 48 000 eurot, kokku on nõude summa 148 000 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud täitma kohustuse võrdsetes osades. Kuivõrd pärijaid on viis, siis on neil
3(11)
igaühel kohustus täita võlakohustust 1/5 võrdses osas, mis teeb arvutuslikult 29 600 eurot. Seega kostjate vastu solidaarselt esitatava nõude suurus on 2/3 nõude summast ehk 3/5 osa solidaarsest kohustusest ja arvutuslikult moodustab see summa 3 x 29 600 = 88 800 eurot.
9.Laenulepingu preambulasse isikut tõendava dokumendi numbri lisamine, millise asemele oli pärandaja A B Eestis PPA poolt väljastatud uus dokument, ei muuda laenusaaja poolt allkirjastatud dokumenti iseenesest kehtetuks. Dokumendi numbri ebatäpsus võib olla tingutud eksitusest, harjumusest, asjaolust, et lepingu vormistamisel kanti preambula üle mõnest eelnevast dokumendist. Suure tõenäosusega oli pass tegelikult pärandajal kaasas, kui ta Venemaa Föderatsiooni piiri ületas. 05.11.2012 väljastatud välisamaalase pass ei olnud laenulepingu sõlmimise ajaks oma kehtivust kaotanud, kuna välismaalase pass antakse välja kehtivusega 10 aastat. Praktikas esineb vahel vajadus pass uue vastu välja vahetada, kuna passi lehed saavad täis. On tõenäoline, et pärandaja esitas kevadel 2013 taotluse uue välismaalase passi saamiseks, kuid jätkas tegelikult piiriületusi eelmise kehtiva dokumendiga ning võttis kasutusele talle väljastatud uue passi alles hiljem. Kostjate täiendav seisukoht
10.Kaaspärijast hageja, taotlemata pärijate ühisuse lõpetamist ja pärandvara ja päritud kohustuste kasvõi osalist jagamist, on esitanud rahalise nõude solidaarvastutuse põhimõttel osade pärijate vastu. Avalduse kohaselt ei esita hageja nõuet iseenda ega kaaspärija I B vastu ja vähendab vastavalt nõude suurust, samas aga taotlemata pärandvara jagamist ehk kostjatele langeva päritud kohustuse osa kindlaksmääramist. See aga ei ole võimalik, sest vaieldav päritud kohustus kuulub kõigile pärijatele ühiselt. Seega nõue oleks võimalik esitada kõigi kaaspärijate vastu solidaarnõudena või juhul kui hageja soovib nõude esitada osade pärijate vastu, sh solidaarnõudena, tuleb selle eeldusena nõuda pärijate ühisuse (osalist) lõpetamist ja päritud kohustuse jagamist. Pärandvara jagamise nõue tuleks aga esitada kõigi kaaspärijate vastu sh. ka kaaspärija I B vastu. Kostjad leiavad, et ilma I B käesoleva tsiviilasja menetlusse kaasamata ei ole võimalik vaidlust lahendada.
11.Kostjad selgitavad, et Vene Föderatsiooni sisenemiseks Eesti Vabariigi poolt peab välja antud välismaalase pass kehtima kuue kuu jooksul sisenemisest arvates. Hageja väitel väljastati A B pass XXX. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 28 20122013 kehtinud redaktsiooni kohaselt väljastati märgitud ajal pass tähtajaga kuni 5 aastat, kuid mitte kauem kui oli isikul kehtiv elamisõigus Eesti Vabariigis. Kui pass tõesti 05.11.2012 väljastati ja see kehtis, võis A B selle passiga Vene Föderatsiooni piiri Eestist Venemaale ületada 03.05.2013. Pass XXX on väidetavalt muutunud kehtetuks 05.05.2013 isikut tõendavate dokumentide seaduse § 13 lg 1 p 7 alusel ehk dokumendi kasutajale uue samaliigilise dokumendi väljaandmisel. Uue dokumendi väljaandmisel tunnistatakse varasem kehtetuks ja passilt lõigatakse nurk ära. Kehtetu pass võib jääda isiku kätte. Seega, kui A B sai 05.05.2013 uue passi, siis 03.05.2013 võis ta Vene Föderatsiooni passi XXX alusel siseneda, kuid ei saanud sealt kehtetu sealt passi alusel 08.05.2013 Eestisse tagasi pöörduda. A B ei saanud 05.03.2013 viibida 03.05.2013 Vene Föderatsiooni sisenemise järgselt Moskvas, sest pidi olema uue dokumendi saamiseks 05.05.2013 Eestis.
12.Kostjad esitasid taotluse iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaasamiseks. Kaaspärija positsioon pärimisseaduse tähenduses kujutab endast õiguste ja kohustuste kogumit -
4(11)
pärandvara omandiõigust ühiselt teiste pärijatega, õigust nõuda kaaspärijale langevat osa pärandvarast ning vastutust pärandil lasuvate kohustuste eest võrdselt pärandiosaga. Märgitust tulenevalt, juhul kui hagi kostjate A B kaaspärijate N B, G B ja K B vastu, rahuldatakse tekib kohtotsuse täitnud kaaspärijal nõudeõigus solidaarvõlgnikest kaaspärijate vastu. Seega kohtuvaidluse lahendamise korral kostjate N B, G B ja K B kahjuks tekib neil kas ühiselt või eraldi rahalise nõude õigus kaaspärija I B vastu. Kohus kaasas I B iseseisva nõudeta kolmanda isikuna menetlusse.
Hageja seisukoht ekspertiisiaktile
13.Hageja leiab, et eksperdi poolt tuvastatud lahknevused on suhteliselt vähesed ja vastuolulised, kusjuures hageja hinnangul esineb sellesarnaseid lahknevusi allkirjades ka võrdlusmaterjalides.
28.09.2021 ja 03.11.2021 kohtuistungid
14.Kohus kuulas ära käekirja ekspertiisi teinud eksperdid. Kohus kuulas vande all ära kolmanda isiku I B. Pooled jäid varem esitatud seisukohtade juurde. Hageja lõplik seisukoht
15.Hageja jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hagi on esitatud mitte pärandvara, vaid pärandi juba vastu võtnud pärijate vastu, kes on PärS § 131 lg 3 kohaselt kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Hageja on seisukohal, et käekirja ekspertiisis ei ole eksperdid väljendanud kategoorilist järeldust, nende seisukoht põhineb kahtlusel, et kirjutaja ei ole järginud oma tavapärast kirjutamisviisi, allkirja andmine on toimunud aeglasemalt, erinevad üksikud erinevused võrreldes võrdlusallkirjadega. Sama on eksperdid kinnitanud ka ärakuulamisel. I B on oma ütlustega kinnitanud, et allkirja andmine toimus A B autos ja A B toetus allkirja andmisel roolile ning dokumentide all oli tavaline dokumendimapp. Hageja leiab, et allkirja andmise tingimustega ongi seletatavad üksikud erisused allkirja nimekujus ja allkirja kirjutamise aegluses, kuivõrd ebamugavates tingimustes alla kirjutav isik aeglustab tahtmatult käe liikumist, et allkiri õigesti välja kirjutada. Hageja leiab, et esmane tõendi allikas peaks kohtu jaoks olema I B, kelle allkirja ehtsuse eksperdid tuvastasid ja kelle ütlusi tuleb usaldada. Seda eriti juhul, kui eksperdiarvamus ei ole kategooriline. Kostjate lõplik seisukoht
16.Kostjad on seisukohal, et laenusuhe A B ja I B vahel ei ole tõendatud. 01.06.2021 ekspertiisiakti nr 20E-DK0027 kohaselt esineb viiteid, et 05.05.2013 I B ja A B vahel sõlmitud laenulepingut ja sularaha üleandmise akti A B nimel ei ole allkirjastanud A B. Nimetatud asjaolu on kinnitanud eksperdid ka ärakuulamisel. Muid tõendeid laenusuhte olemasolu kohta ei ole hageja esitanud. I B ütlused ja tema varasem käitumine A B pärimismenetluses väidetava nõude maksmapanekul ei tõenda eluliselt usutavalt väidetava laenulepingu olemasolu. I B ei toonud esile asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla või lükkaksid ümber ekspertarvamuse õigsuse. I B väide, et A B allkirjastas laenulepingu ja 5(11)
akti autos rooli taga istudes ei tingi ega too kaasa lahknemisi vaidlustatud allkirjade ja võrdlusmaterjalide üldtunnustes kirjutamise tempos ja rõhus ning samaaegselt eritunnustes. I B kinnitas sisuliselt, et ühtegi muud objektiivset tõendit või kaudset tõendit selle kohta, et I B isale A B 100 000 eurot üle andis, ei eksisteeri. Laenuks antud raha oli väidetavalt tema poolt teenitud, vahetatud eurodeks, hoiustatud kodus sularahana, üle andud isale sularahana. I B käitumine võimaliku nõudega pärimismenetluses ei ole eluliselt usutav: I B hoiab kaaspärijaid (v.a venda A B) väidetavast rahalisest nõudest summas 286
eurot teadamatuses. Tegemist on vähemalt hea usu printsiibi rikkumisega sest kaaspärijatest (pool)vend ja õde viiakse eksimusse pärandi vastuvõtmise tagajärgedest ja päritud kohustustest. Inventuuri käigus läbi viidud üleskutsemenetluses I B nõuet ei esita. Olukorras, kus PärS § 143 lg 3 üleskutsemenetluses tähtaegselt nõude esitamata jätmise tagajärjeks võlausaldajale on pea lootusetu perspektiiv saada nõue rahuldatud, ei ole I B esitatud väide, et ta kohtutäiturilt üleskutse menetluses teadet kätte ei saanud eluliselt usutav. I B väide, et teda esindas volituse alusel vend A B ei ole tõendatud, volikirja ei ole esitatud, volinik ei ole vastavasisulist väidet esitanud, koostatud inventuuri aktist ei nähtu, et A B oleks I B esindaja. I B ütlused nõude loovutamise asjaolude kohta on vastuolulised. 03.11.2021 on I B vande all selgitanud, et tema venna poolt mõned tööd olid tehtud selles summas, mis oli võrdne loovutatava summaga, seega ta loovutas ka nõude. Samas nõude loovutamise lepingu p 3.5 on sätesatud kohustus tasuda I B 365 päeva jooksul 100 000 eurot. Loogilise vastuolu osas I B ei ole seletust andnud. I B ei täitnud nõude loovutamise lepingu punktist
3.2.ega seadusest tulenevat kohustust ja ei teavitanud võlgniku pärijaid nõude loovutamisest. 100 000 euro suurune sularahasumma on märkimisväärne ja tulenevalt rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse normidest peaks toimuma sellise tehingu ulatuslik kontroll ja rakendatama kõrgendatud hoolsusmeetmeid s.h rahasumma päritolu tuvastamist vähemalt kahest allikast. Esimene allikas ehk väidetav laenuleping ei ole allkirjastatud A B poolt. I B ütlused ei ole usaldusväärsed ja ei kujuta endast iseseisvat tõendit, kuna on vahetult seotud lepingu ja akti kui tõendite loomisega. I B poolt 100 000 laenamisest peaks jääma mingi jälg. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt puuduvad igasugused tõendid, mis viitaksid laenu saamisele summas 100 000 eurot. A B pangakontodele nimetatud summas laekumisi ei ole toimunud ja kulutusi nimetatud summas ei ole tehtud. 100 000 euro suuruse summaga riigipiiri ületades tuleb nimetatud summa deklareerida, andmeid deklareerimise kohta esitatud ei ole.
17.Isegi kui hagi peaks olema tõendatud, siis ei ole võimalik sellisel kujul hagi rahuldamine. Hageja, taotlemata pärijate ühisuse lõpetamist ja pärandvara ning päritud kohustuste kasvõi osalist jagamist, esitab rahalise nõude solidaarvastutuse põhimõttel osade pärijate vastu. Avalduse kohaselt ei esita hageja nõuet iseenda ega kaaspärija I B vastu ja vähendab vastavalt nõude suurust, samas aga taotlemata pärandvara jagamist ehk kostjatele langeva päritud kohustuse osa kindlaks määramist. See ei ole võimalik, kuna vaieldav päritud kohustus kuulub kõigile pärijatele ühiselt. Kui hageja oleks soovinud esitada nõude osade pärijate vastu, siis oleks tulnud selle eeldusena nõuda pärijate ühisuse osalist lõpetamist ja päritud kohustuse jagamist. See nõue oleks tulnud esitada ka kaaspärija I B vastu.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6(11)
18.Kohus tutvunud poolte seisukohtadega, poolte poolt kohtuistungitel esitatuga, ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid kogumis leidis, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg-st 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
19.Asjas vaidlustamata asjaolude ja asjas esitatud menetlusdokumentide alusel loeb kohus tuvastatuks järgnevad asjaolud: 19.1
A B suri 19.09.2016 (dtl 7). A B pärandvara on läinud üle tema abikaasale N B 1⁄4 mõttelises osas, pojale G B 3/16 mõttelises osas, pojale A B 3/16 mõttelises osas, tütrele K B 3/16 mõttelises osas ja pojale I B 3/16 mõttelises osas (dtl 7).
19.2
20.Hageja palub kohtul mõista kostjatelt solidaarselt välja 88 000 eurot (dtl 73). Nõue tuleneb pärandaja A B ja I B vahel 05.05.2013 sõlmitud laenulepingust (dtl 9 jj, tõlge dtl 12 jj). Laenulepingu punkti 1.1 kohaselt andis I B A B 100 000 eurot laenu, punkti 1.2 kohaselt on laen vajalik tagastada 48 kuu jooksul lepingu allkirjastamise kuupäevast. Lepingu p 2.2 sätestab, et laen antakse sularahas, p 3.1 kohaselt maksab laenusaaja laenuandjale intressi 48 000 eurot. Raha üleandmist kinnitab akt (dtl 11, tõlge dtl 14), milles on A B kinnitanud sularaha summas 100 000 euro saamist 05.05.2013. 16.02.2018 on I B oma 05.05.2013 tulenevad õigused loovutanud hagejale. Õiguste loovutamise lepingu (dtl 16 jj, tõlge dtl 18 jj) p 1.1. kohaselt loovutab I B hagejale kõik õigused enda ja surnud A B vahel 05.05.2013 sõlmitud lepingu järgi mahus ja tingimustel, mis on kehtestatud esialgse lepinguga I B ja surnud A B vahel. Õiguste loovutamise lepingu hind on 100 000 eurot, mis moodustab loovutatava nõudeõiguse maksumuse. Õiguste loovutamise lepingu p 3.1 kohaselt on I B kohustatud teavitama pärijaid nõude loovutamisest ning vormistama nõutaval viisil kõik sellega seonduvad dokumendid, A B on 360 päeva jooksul lepingu jõustumisest kohustatud tasuma nõudeõiguse eest sularahata vormis I B jooksevkontole või sularahas 100 000 eurot. Õiguste loovutamise lepingu punkti 5.1 kohaselt kehtib leping kuni 15.02.2019. Hageja on seisukohal, et arvestades, et pärijad on pärandvara vastu võtnud, siis vastutavad nad pärandaja kohustuste eest s.h 05.05.2013 laenulepingust tuleneva nõude eest.
21.Kostjad on seisukohal, et hageja nõue on tõendamata. Hageja on rajanud oma nõude laenulepingule ja ei ole tõendanud muul viisil raha üleandmist. Kostjad leiavad, et 05.05.2013 laenuleping ei ole pärandaja poolt allkirjastatud, mida tõendab kohtumenetluses tehtud ekspertiisiakt ning lisaks sellele ei toeta laenu andmist ka muud tõendid.
22.Kohus nõustub kostjatega, et hageja nõue on tõendamata ja pärandaja A B ei ole allkirjastanud 05.05.2013 laenulepingut.
7(11)
23.Riigikohus on 11.12.2019 lahendis tsiviilasjas 2-17-1722 p 10.2 leidnud, et kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole), milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis (vt Riigikohtu 14.09.2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-63-16, p 10; 23.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Kohus on käesolevas asjas määranud käekirjaekspertiisi. 01.06.2021 koostatud ekspertiisiaktis nr 20E-DK0027 (dtl 258) on välja toodud, et: „Võrreldes vaidlustatud allkirju A B võrdlusallkirjadega ilmnesid lahkuminekud üldtunnustes kirjutamise tempos ja rõhus (vaidlustatul tempo aeglasem ja rõhk ühtlane / võrdlusel tempo kiirem ja rõhk vastab tüüpkirjale) ning eritunnustes järgnevad lahkuminekud „a“ 1. element vaidlustatud dokumendil lõpeb reajoone all kaarjalt võrdlusdokumendil sirgelt, „a“ 3. element vaidlustatud dokumendil variandina lainjas ning võrdlusdokumendil sirge või kaarjas, „Б“ 1. ja 2. element vaidlustatud dokumendil variandina sidumata ning võrdlusdokumendil ainult seotud, „Б“
1.element vaidlustatud dokumendil väga lühike, võrdlusdokumendil pikem. Nimetatud lahkuminevad käekirjatunnused viitavad sellele, et vaidlustatud allkirju ei ole kirjutanud A B. Nimetatud lahkuminekud ei võimalda anda tugevamat arvamust.“ Eksperdi arvamus on, et: „Esineb viiteid, et 05. mail 2013 I B ja A B vahel sõlmitud laenulepingut ja sularaha üleandmise akti A B nimel ei ole allkirjastanud A B (ik XXX) (arvamuste skaala aste -1). Esineb viiteid, et 05. mail 2013 I B ja A B vahel sõlmitud laenulepingu ja sularaha üleandmise akti I B nimel on allkirjastanud I B (sünd XXX) (arvamuste skaala aste +1).“ Ekspertiisiakti lisaks oleva skaala seletusel on selgitatud, et arvamuste skaala -1 tähendab, et on viited erinevatele kirjutajatele. 28.09.2021 istungil on eksperdid vastanud poolte küsimustele ning selgitanud, et ekspertiisi käigus tuvastatu tähendab, et allkiri on kellegi teise poolt kirjutatud, mitte A B poolt, vaid pigem kellegi teise poolt. Erinevused on väikesed, viiteid ei ole, et võis olla ebamugav asend, vastupidi, just vaidlustatud allkirjad on kirjutatud aeglase tempoga, isiku tervisliku seisundi osas andmed puuduvad. Kui eksperdid vaatavad A B võrdlusallkirju samast aastast, siis näevad, et need on kirjutatud kiiresti, sujuvalt, sealt ei tule välja, et need oleksid kirjutatud terviserikkega (dtl 301). Hageja on I B ütlustega selgitanud, et allkirjastamine toimus ebamugaval pinnal ja allkiri on antud toetudes autoroolile. Kohus leiab, et hageja selgitus ei ole kooskõlas ekspertide poolt leituga, kes on selgitanud, et ebamugaval asendil ei ole allkirjade andmisega puutumust. Eeltoodu pinnalt on tõendatud, et 05.05.2013 laenulepingus on viited, et see on allkirjastatud kellegi teise poolt, mitte A B poolt.
24.Hageja on rõhutanud, et ekspertiisiaktil ei ole kohtu jaoks ettemääratud jõudu ning vajalik on analüüsida ka teisi tõendeid. Hageja ise on kõige enam rõhunud I B vande all antud ütlustele, kuna on viiteid, et I B allkiri on laenulepingul andnud I B. I B on 03.11.2021 istungil selgitanud (dtl 308), et ta sõlmis oma isaga 05.05.2013 laenulepingu. Leping sõlmiti Moskvas, Kaširski ehitusturu läheduses. Laenuleping oli varem valmis koostatud, sekretär andis I B lepingu ja ta sai isaga ehitusturu läheduses autos kokku. A B istus roolis, I B istus kõrval. Allkirjastamine toimus rooli peal, all oli mapp dokumentidega. Raha andis I B üle kohe pärast seda kui olid dokumendid allkirjastatud. Kedagi teist juures ei olnud. Raha anti üle 500-eurostes kupüürides. Raha tagastamise kokkulepet I B ei mäleta, tagastamine pidi toimuma vastavalt lepingule. Raha I B tagasi ei saanud. Laenu vajas A B kuna oli pidevalt ehitanud ja tema majas Narva-Jõesuus oli probleeme ja ta
8(11)
palus võrgu tegemiseks. Raha oli I B isiklik vara, tema säästud, teenitud vahendid. Pangakontolt ei ole raha liikumine nähtav, I B oli kodus raha umbes pool miljonit, ta kogus seda mitme aasta jooksul. Sai palka rublades, rublad vahetas eurodeks ja hoidis kodus valuutas. Kaaspärijate informeerimisega tegeles vend A, aastal 2017 oli esimene kord. I B pidas dialoogi ainult isaga, miks oleks pidanud teistele isa kohustustest teatama. Notar, kes ajas pärimisasju teadis kohustusest, tal oli surnud A B pidevalt dialoog, kui I B kohale tuli, siis teatas ka sellest. Samaaegselt väidab I B, et ei rääkinud rahast kellelgi. Laenulepingu osas suhtles oma venna ja notariga. Kohtutäituriga pärandi osas ei suhelnud. Pärandvara inventuuri info jõudis I B hilinemisega. I B oli teadlik, et püüti algatada pärandvara pankrotimenetlust. I B edastas oma vennale A B volikirja, kes pidi ajutisele haldurile dokumendid edastama ja I B teadaolevalt ta ka edastas. Nõude loovutas I B oma vennale, kuna vend A B oli teinud mõned tööd valmis, mille maksumus oli võrdne sellele summale ja ta andis mõne raha ka üle ja sellepärast I B talle nõude loovutas. Intressi loovutamisest juttu ei olnud, loovutamisele tuli põhisumma. I B muid nõudeid sellest lepingust tulenevalt ei ole. Küsimusele, miks on loovutamislepingus säte, et A peab I raha maksma vastas I B, et neil oli eelnev kokkulepe, et aasta jooksul toimub arveldamine.
25.Kohus, hinnates I B ütlusi kogumis muude tõenditega, on seisukohal, et I B ütlusi ei saa kuidagi teistest tõenditest usaldusväärsemaks pidada. Vastupidiselt, kohus leiab, et kogumis hinnates on I B ütlused vastuolus muude tõenditega. Esmajoones on vastuoluline nõude suuruse muutumine aja jooksul. I B ise nõuet ei ole esitanud, mis on arusaamatu arvestades summa suurust. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid selle kohta, et hageja oleks olnud I B esindaja, mida on I B ise oma ütlustes väitnud (dtl 310). Pärandvara inventuuri menetluse käigus on hageja avaldanud, et I B nõue on summas 286 000 eurot (dtl 47). Võttes arvesse, et viidatud on sama kuupäeva laenulepingule nagu ka käesolevas menetluses, siis oli tõenäoliselt jutt samast lepingust. Kohtu jaoks on selle valguses küsitav, kuidas 2017 aasta lõpus avaldatud 286 000 euro suurune summa sai kohtumenetluse käigus materialiseeruda 100 000 euro suuruseks nõudeks. Tegemist on olulise suurusjärgu vahega. Samaaegselt tuleneb 18.10.2017 A B pärandvara ajutise halduri aruandest nõude suurus 149380 eurot (dtl 41). Dokumentaalselt tõendatud laenusumma ei peaks sellisel viisil ajas muutuma. Ajutise halduri aruandes on selgitatud, et ei ole tuvastatud pärandaja varalise koosseisu muutusi ning ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks laenu saamisele, puuduvad panga ülekanded/sularaha sissemaksed või varade suurenemine 100 000 euro või ligikaudse summa ulatuses (dtl 43). Tegemist on väga suure summa rahaga ning selle kulutamine oleks pidanud mingi jälje jätma. Selles osas ei ole aga kohtule tõendeid esitatud. Ajutise halduri aruandes on ka kirjeldatud, et I B ei teadnud, milleks ta nimetatud summa isale andis (dtl 43), samas kui 03.11.2021 on I B vande all väitnud, et raha oli vaja maja ehitamiseks (dtl 309). Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et 2017 aastal isik ei mäleta laenu andmise põhjust, samas kui 2021 on see tal selgelt meeles. I B on ajutisele haldurile telefonivestluses selgitanud, et laenulepingu ja akti esitamise eesmärgiks oli kaaspärijatele sõnumi edastamine, et näidata, et tema toetas pärandajat finantsiliselt ja et talle ei meeldi, et hageja on jäänud n.ö ilma pärandita (dtl 43).
26.Vastuolulised on I B ütlused ka õiguste loovutamise lepingu osas. 03.11.2021 on I B vande all selgitanud, et ta loovutas nõude, kuna vend oli teinud mingeid töid ja on kandnud ka mingit raha (dtl 310). Samas nõude loovutamise lepingu p 3.5 on sätestatud
9(11)
kohustus tasuda I B 365 päeva jooksul 100 000 eurot (dtl 18). I B ei ole vastuolu selgitanud (dtl 311).
27.Selliste vastuolude pinnalt, koosmõjus asjaoluga, et ekspertiisi käigus on samuti tuvastatud, et 05.05.2013 laenulepingut ei ole allkirjastanud mitte A B, vaid pigem keegi teine, leiab kohus, et A B ei ole 05.05.2013 laenulepingut allkirjastanud. TsMS § 277 lg 1 kohaselt kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Kohus jätab 05.05.2013 laenulepingu otsuse tegemisel arvestamata.
28.Muid tõendeid peale laenulepingu ja I B ütluste, mis on vastuolulised tulenevalt eeltoodud põhjendustest ja millega kohus antud põhjustel TsMS § 238 lg 5 kohaselt ei arvesta, ei ole hageja laenu andmise kinnitamiseks esitanud. Laenuks antud raha oli I B poolt väidetavalt teenitud, vahetatud eurodeks, hoiustatud kodus sularahana, üle andud isale sularahana. Sellise summa sularaha üle piiri toomisel vajalik järgida deklareerimise nõudeid, mille järgimise osas kohtule mingeid tõendeid ei esitatud, samuti ei ole hageja pidanud vajalikuks ka muul viisil tõendada raha olemasolu ja üleandmist.
29.Kostjad on viidanud ka asjaolule, et laenulepingu päises on pärandaja kehtetu passi number ja antud ajaolule on viidanud ka kohtutäitur pärandvara inventuuri aktis (dtl 47). Politsei- ja Piirivalveamet on kohtule esitanud andmed, et pass nr XXX väljastati A B 08.05.2013. A B on perioodil 03.05.2013 – 08.05.2013 teinud järgnevad piiriületused: 03.05.2013 väljunud Eestist ja samal kuupäeval sisenenud Eestisse (kasutanud passi XXX), 04.05.2013 väljunud Eestist ja 08.05.2013 sisenenud Eestisse (kasutanud passi XXX) (dtl 113). Seega ei ole laenulepingu päises oleva passi number kehtetu passi number ja samuti on tõendatud, et pärandaja tõesti perioodil 4.05.2013 – 8.05.2013 ei viibinud Eestis, kuid nimetatud asjaolud ei tõenda laenusuhte olemasolu.
30.Seega esitatud tõendite pinnalt leiab kohus, et need ei tõenda laenusuhte olemasolu ning ebaselge on üldse kas pärandaja A B ja I B vahel oli mingi õigussuhe, mida kohus saaks analüüsida ja tuvastada. Samuti ei ole sellest tulenevalt selge, millist materiaalõigust peaks kohaldama. Seega on kohus seisukohal, et hagi on vaja jätta täies ulatuses rahuldamata.
31.Võttes arvesse, et tõendamata on, et hagejal üldse mingi nõue oli, siis ei pea kohus vajalikuks hakata analüüsima kas hageja sai nõude esitada osade pärijate vastu või oleks hageja pidanud eelnevalt nõudma pärandvara jagamist. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.
MENETLUSKULUD
32.Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
33.TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.
10(11)
/digitaalselt allkirjastatud/ Liina Naaber-Kivisoo kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.