Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ning hageja nõue ja seisukohad

27.10.2017. Kostja palub jätta hageja nõude rahuldamata nõude aegumise tõttu. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et hageja nõue on VÕS § 802 lg 1 kohaselt aegunud. Hageja väide, et kostja ja hageja vahel toimusid läbirääkimised, mille ajal nõuete aegumine peatus, on vale. Kostjal on hagejale tasumata aegunud arveid 19.03.2017 aasta seisuga 1 430,29 eurot, mitte 6 813,08 eurot. Hageja ja kostja vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja kasutama veolepingu täitmisel GPS seadet, mille kostja andis tasuta kasutamiseks, kuid hageja kokkulepet ei täitnud. GPS seadme kasutamine oli mõeldud hageja poolt esitatud veoarvete kontrollimiseks ja oli arvete maksmise eelduseks. Hageja käitumine viivisenõude esitamisel on vastuolus poolte praktikaga, kõnealuse tegevusvaldkonna praktikaga ning hea usu põhimõttega. Hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe viivisemäära 0,5% kohaldamiseks.

Kohtu põhjendused

osaliseks tagastamiseks. Hageja on esmalt esitanud kostja vastu hagi tsiviilasja hinnaga 8 500,24 eurot ning tasunud sellelt riigilõivu summas 500 eurot. Hageja on loobunud nõudest osaliselt, s.o kokku summas 6 528, 09 eurot. Seega on hagi hind pärast nõudest osaliselt loobumist 1 972,15 eurot, millelt tasumisele kuuluv riigilõiv on 225 eurot. Tulenevalt eeltoodust palub hageja tagastada pool hagi esitamisel enamtasutud riigilõivust, s.o 137,50 eurot IDR Inkasso OÜ arveldusarvele Swedbank’is . TsMS § 150 lg 2 kohaselt pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Kui hageja vähendab nõuet ja kohus loeb seda nõudest osaliseks loobumiseks, siis on hagejal loobutult osalt 50% ulatuses õigus riigilõiv tagasi saada. Arvestades nõude suurust peale nõudest osaliselt loobumise taotluse rahuldamist, on hageja tasunud riigilõivu 275 eurot rohkem, millest 50% on 137,50 eurot. Kohus rahuldab hageja taotluse ning tagastab hagejale TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel hagi esitamisel tasutud riigilõivust summas 137,50 eurot IDR Inkasso OÜ arveldusarvele Swedbank’is .

veolepingut teisiti. Käesolevas asjas on kostja esitanud primaarse vastuväitena hageja nõudele aegumise vastuväite. CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on 26. märtsil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 tehtud lahendi p-s 12 leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802. Kuivõrd CMR ei reguleeri aegumist teisiti Eesti siseriiklikust õigusest, kohaldab kohus vaidluse lahendamisel Eesti siseriiklikku õigust. Pooled ka ei vaidle selle üle, et veolepingule kohaldub Eesti õigus.

-

hageja ja kostja vahel on sõlmitud VÕS §-ile 774 vastav suuline kaubaveoleping, mille kohaselt kohustus hageja vedama kostja tellimisel kaupa ning kostja kohustus maksma selle eest vastavalt hageja esitatud arvetele tasu 0,67 eurot ilma käibemaksuta iga läbitud kilomeetri eest; kostja poolt tellitud veod on toimunud ning kaup on üle antud; veolepingut on täidetud Eestis; hageja vedas kostja tellimusel kaupa 2013-2014 ning esitas kostjale kaubaveoteenuse eest arved, mis on osaliselt tasumata.

Pooltel on erimeelsused hageja nõude suuruse osas, mis ületab 1 430,29 eurot, nõude aegumise küsimuses ning veolepingu nende tingimuste osas, mis puudutavad arve tasumise eelduseid ning viivist. 9.Kohus selgitab, et kuigi kostja peamine vastuväide on hageja nõude aegumine VÕS § 802 lgst 1 tulenevalt, käsitleb kohus siiski esmalt küsimust hageja nõude suurusest. Hageja on peale nõudest osalist loobumist palunud jätkata menetlust hagiavalduses esitatud põhinõude osas summas 1 580,28 eurot. Hageja on esitanud nõude tõendamiseks ning nõude kujunemise jälgitavuseks võlaarvestuse täpsustatud kokkuvõtte (tl 61) ning nõude aluseks olevad arved/väljavõtted raamatupidamisdokumentidest arvete osalise tasumise ja nõude jäägi kohta (tl 61-67). Põhinõude kujunemine on kokkuvõtvalt arve nr 17/01 tasumata osa summas 178,93 eurot; arve nr 31/01 summas 1 197, 96 eurot; arve nr 14/02 tasumata osa summas 110,93 eurot ja arve nr 19/02 tasumata osa summas 92.46 eurot. Kohtu hinnangul on kostja, jättes arvestamata kostja aegumise vastuväite, hageja põhinõude osaliselt omaks võtnud (tl 71). TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega

tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kostja on kinnitanud oma 20.10.2017 menetlusdokumendis, et tasumata aegunud arveid on 19.03.2017 aasta seisuga summas 1 430,29 eurot, mitte 1 580,28 eurot. Seega on kostja omaks võtnud, et kostjal on hageja ees tasumata arveid summas 1 430,29 eurot. Ülejäänud 150 eurot on kostja sõnutsi tasutud arve 31/10 eest sularahas, mis on toodud välja hageja saldoteatises. Hageja seevastu kostja poolt 150 euro sularahas tasumist omaks ei võta. Hageja hinnangul kostja esitatud tõendist sularahas tasumist ei nähtu ning väljavõte erineb hageja raamatupidamise väljavõtetest (tl 63p - 64). Pealegi on kostja esitatud dokumendis tegemist laekumisega enne vaidluse all oleva arve esitamist. Hageja selgitab, et kostja väited ülekantud summade kohta on küll tõesed, kuid hageja on lugenud kostja poolt 06.01.2015 ja 21.03.2015 teostatud ülekanded kokku summas 1 047,97 eurot tasutuks arve nr 17/01 ehk varasema arve eest (tl 62p), mitte arve nr 31/01 eest (tl 61p) nagu arvab kostja. Hageja hinnangul ei muuda eeltoodu sisuliselt nõude suurust ja alust. Hageja märgib lisaks, et kostja 20.10.2017 menetlusdokumendist pole arusaadav, millise arve tasumise ja millise arve mittetasumisele viidatakse. Kuigi kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja pole tõendanud sularahas 150 euro tasumist arve nr 31/10 katteks (tl 76), ei loe kohus hageja poolt tõendatuks ka seda, et kostja poolt 06.01.2015 ja 21.03.2015 teostatud ülekanded kokku summas 1 047,97 eurot on hageja poolt arvestatud arve nr 17/01 katteks (tl 62p). Kumbki pool ei ole enda jaoks tähtsust omavat asjaolu suutnud kohtu hinnangul asjassepuutuvate tõenditega üheseltmõistetavalt seostada. Kohus nõustub siiski hageja poolt väljatooduga, millele kostja ei ole vastu vaielnud, et kuivõrd arve nr 31/10 on 27.01.2014 - 31.01.2014 toimunud vedude eest kostjale esitatud 31.01.2014 (tl 63p) ning kuivõrd kostja viidatud tasumine 150 eurot sularahas on kostja esitatud tõendist (tl 76) nähtuvalt teostatud 08.01.2014 ehk enam kui pool kuud enne vedude teostamist, ei saa seetõttu 150 euro sularahas tasumisega kostja poolt olla tegemist arve nr 31/10 tasumisega, mistõttu loeb kohus tõendatuks hageja põhinõude suuruses 1 580,28 eurot.

ja mis ühtib tellimustega, kontrollimine on aeganõudev tegevus. Hageja hinnangul on tegemist kostjapoolse läbirääkimiste pahatahtliku venitamisega, kuna tellimused on kostjale teada, kaubavedude lähte- ja sihtkohad nähtuvad hageja esitatud arvetelt ning vahemaad on lihtsalt kontrollitavad erinevatest kaardiserveritest ja -süsteemidest (nt Regio, Maanteeamet, Maa-amet, Google Maps jne). Kuna kostja pole käesoleva ajani edastanud oma kontrollitud andmeid ega teatanud soovist läbirääkimised lõpetada, on nõude aegumine peatunud ja eeltoodust tulenevalt ei ole nõue aegunud. Kostja pole hagejale esitanud oma 20.10.2017 seisukohtades viidatud ja kokku lepitud kontrolli tulemusi, samuti pole neid esitatud käesolevas tsiviilasjas kohtule. Seega, pooltevahelised läbirääkimised pole lõppenud ja kestavad. Hageja hinnangul on kostja aegumisele tuginemine ka vastuolus hea usu põhimõttega ning kostja on minetanud õiguse aegumisele tugineda. Kostja sõnutsi mingisuguseid läbirääkimisi pole toimunud ja hageja pole seda ka tõendanud. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-25-13 (p 12) selgitanud, et nõude aegumine peatub TsÜS § 167 lg 1 järgi õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda, sh eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Kolleegiumi hinnangul peatub viidatud sätte järgi aegumistähtaeg eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ning soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata TsÜS § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja hulka. Asjaolu, et poolte vahel käisid läbirääkimised nõude aluseks olevate asjaolude ja nõude suuruse üle, on hageja hinnangul tõendatud kostja pretensiooniga (tl 33), milles kostja on hageja arvates näidanud oma selge tahet läbirääkimise pidamiseks, lubanud aktiivselt tegeleda nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisega, lubanud nõude suhtes seisukoha võtta ning pidanud kokkuleppele jõudmist võimalikuks. Hageja leiab, et kostja pole tasumisest keeldunud ega läbirääkimiste lõpetamiseks tahet avaldanud, vaid on jätkuvalt tuginenud nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisele ja sellele, et tegemist on aeganõudva protsessiga. Seega pole hageja hinnangul käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus võlausaldaja on võlgnikule saatnud kirju ja võlgnik pole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Antud juhul on võlgnik ehk kostja vastanud ning avaldanud läbirääkimiste pidamiseks ja jätkamiseks selget tahet. Kahetsusväärselt on hageja hinnangul kostja aga läbirääkimisi teadvalt ja tahtlikult venitanud, eesmärgiga saavutada seeläbi nõude aegumine ja tekitada hagejale kahju. Hageja hinnangul on kostja kaotanud õiguse tugineda aegumisele või loobunud aegumise vastuväite esitamisest, kuna see on ilmselgelt vastuolus tema varasema käitumisega ning on hea usu põhimõtte vastane. Pooled ei vaidle selle üle, et poolte vahel oli sõlmitud suuline kaubaveoleping, kaup on veetud ja üle antud ning et hageja esitas kostjale kaubaveoteenuse eest arved. VÕS § 802 lg 1 kohaselt vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on üks aasta. Kohus märgib, et nõustub kostja seisukohaga, et VÕS § 802 lg 1 on erinormiks TSÜS § 146 lg 1 suhtes, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. VÕS § 802 lg 2 kohaselt nõuete ühe aastane aegumistähtaeg algab veose üleandmisest. Kuigi käesoleva hagi asjaoludest ei selgu, millal kaup täpselt üle anti, saab kohtu hinnangul lähtuda aegumise küsimuse lahendamisel põhimõttest, et kaup oli üle antud vähemalt arve tasumiseks ettenähtud tähtpäeval. Hageja on selgitanud, et hageja põhinõude kujunemine on seotud arvega nr 17/01, mille tasumise tähtpäev oli 07.02.2014 (tl 62), arvega 31/01, mille tasumise tähtpäev oli 21.02.2014 (tl 63p), arvega 14/02, mille tasumise tähtpäev oli 07.03.2014

(tl 65) ning arvega 19/02, mille tasumise tähtpäev oli 12.03.2014 (tl 66p). Seega, kui käesolevas asjas ei leia tõendamist poolte vahel aegumistähtajal läbirääkimiste pidamine, on VÕS § 802 lg 2 kohaselt eeltoodud arvetest tulenevad nõuded aegunud, kuivõrd veoste üleandmisest on möödunud rohkem kui aasta. Kohus on pooltele selgitanud, et kohtul võib olla vajadus käesolevas asjas aegumise lahendamisel muuhulgas hinnata, kas kostja rikkus kaubaveolepingust tulenevat raha maksmise kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 802 lõike 1 teise lause kohaselt tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud veolepingust tulenevate kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Kohus märgib esmalt, et hageja ei ole käesolevas asjas hagi asjaoludena välja toonud, et kostja oleks rikkunud oma tasu maksmise kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja käitumist ei ole ka kohtul endal võimalik praegusel juhul kvalifitseerida tahtlikkusena VÕS § 802 lg 1 teise lause tähenduses. Selle sätte kontekstis pidanuks tahtlik maksekohustuse täitmata jätmine olema suunatud õigusvastase tagajärje saavutamisele, sh eelkõige kostja tahtlikule kahjustamisele, mida aga kohus ei ole tuvastanud. VÕS § 802 lg 1 alusel ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Eeltoodust tulenevalt tuleb selleks, et hinnata, kas asjas võiks kohalduda kolmeaastane aegumistähtaeg, kohtul hagiavalduses väljatoodu põhjal hinnata lisaks ka asjaolu, kas kostja käitumine oli raskelt hooletu. VÕS § 104 lg 4 kohaselt raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kohus on käesolevas asjas tuvastanud, et viimase hageja poolt esitatud tasumata arve 19/02 tasumise tähtpäev oli 12.03.2014 (tl 66p). Kohus märgib, et isegi kui oleks leidnud tõendamist kostja kohustuste rikkumine vähemalt raske hooletuse tõttu, on hageja poolt viimasena esitatud tasumata arve 19/02 aegumise tähtpäev 13.03.2017, so kolme aasta möödumisel viimasena esitatud arve tasumise tähtpäevast. Hagiavaldus käesolevas asjas on esitatud 20.03.2017, so peale eelnimetatud tähtpäeva. Seega märgib kohus, et tahtluse või hooletuse küsimust hindab kohtus käesoleva vaidluse lahendamisel edaspidi üksnes juhul, kui on võimalik asuda seisukohale, et aegumine VÕS § 802 lõike 1 alusel oli peatunud poolte vahel toimunud läbirääkimiste tõttu. Kohtu hinnangul on veolepingust tulenevate nõuete puhul võimalik toetuda TSÜS §-i 167 lõikele 1, mille kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Hageja on seisukohal, et poolte vahel käisid läbirääkimised nõude aluseks olevate asjaolude ja nõude suuruse üle ning see on tõendatud kostja pretensiooniga (tl 33), milles kostja on hageja arvates näidanud oma selge tahet läbirääkimise pidamiseks, lubanud aktiivselt tegeleda nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisega, lubanud nõude suhtes seisukoha võtta ning pidanud kokkuleppele jõudmist võimalikuks. Kohus märgib, et nõustub hageja seisukohaga, et kostja 12.05.2014 vastusest pretensioonile (tl 33) nähtub kostja selge tahe nõude asjaolude ja suuruse osas sisulisi läbirääkimisi pidada. Kostja 12.05.2014 vastuses hageja pretensioonile kostja väljendab, “et ei ole nõus pretensioonis esitatud sisuga ja nõude suurusega. Vaatamata kostja soovile, ei ole hageja saatnud saldoteatist, et kontrollida saldode ühtivust. Samuti ei kajasta esitatud pretensioon, millised arved on tasumata. Vastavalt kokkuleppele sõitis hageja kostja tellimusel kilomeetritariifi alusel ja esitas läbisõidetud kilomeetrite alusel arve. Vastavalt kokkuleppele pidi autojuht valima kõige lühema võimaliku teekonna, mida saab läbida veoautoga. Kilomeetrite ja arvete kontrollimise

lihtsustamiseks andis kostja hagejale vastavalt mõlemapoolsele kokkuleppele kasutada tasuta GPS-seadme, mis salvestab auto teekonna ja kilomeetrid. GPS seadme andmed olid ka arvete tasumise aluseks. Hageja ei pidanud sellest kokkuleppest kinni ja ei kasutanud GPS-seadet. Seoses selle kokkuleppe eiramisega on kostja sunnitud läbisõidetud kilomeetrite kontrollimiseks kasutama REGIO CD-Atlast. Kuna hageja ei ole arvetele märkinud korrektsel viisil aadresside järgi oma auto läbisõidetud teekonda, on sellisel viisil kilomeetrite kontrollimine ja teekonna taastamine vastavalt tellimustele aeganõudev tegevus. Kontrollimise käigus on selgunud, et hageja poolt esitatud läbisõidetud kilomeetrite hulk ei ühti tellimustele vastava teekonna kilometraažiga. Seega on alust arvata, et hageja on sihilikult ja pahatahtlikult eiranud GPSseadme kasutamise nõuet. Kuna hageja ei ole kahepoolsetest kokkulepetest kinni pidanud, on koostamisel vastavasisuline pretensioon - kilomeetrite kontrolli tulemustega ja GPS-seadme kasutamise kokkuleppe eiramisest. Arvete summad, mis ei kuulu vaidlustamisele, kantakse hageja kontole peale kontrolli tulemuste selgumist“. Kohus on seisukohal, et kostja 12.05.2014 vastusest pretensioonile ei saa samaaegselt nähtuda ka hageja selge tahe läbirääkimisteks ja et ka hageja pidas kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Hageja ei ole kohtu hinnangul tõendanud, et soovis sarnaselt kostjaga läbirääkimisi pidada, kuivõrd läbirääkimiste toimumist on hageja tõendanud üksnes kostja pretensiooniga hageja võlanõudele (tl 33). Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-54-16 (p 14) selgitanud, et aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-15, p 11). Otsuses nr 3-2-1-21-16 (p 14) on Riigikohus selgitanud lisaks, et läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõpeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta (Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11, p 10). Eelnevast tulenevalt eeldavad läbirääkimised TsÜS § 167 lg 1 mõttes poolte suhtlemist ja tahet läbirääkimisi pidada mh asjaolude üle, millest nõue võib tuleneda. Sealjuures ei ole siiski oluline konkreetse nõude esitamine ega sõnaselge avaldus läbirääkimiste alustamiseks. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-162-13 (p 32) kohtupraktika ühtlustamiseks täpsustanud veelgi, et läbirääkimised peatavad aegumise TsÜS § 167 lg 1 järgi üksnes juhul, kui need ka sisuliselt toimuvad. Aegumistähtaeg peatub eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust (vt Riigikohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12). Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-44-11 (p 36) kohaselt ainuüksi pretensiooni esitamine aegumist ei peatanud, kui tegemist ei ole läbirääkimistega TsÜS § 167 lg 1 mõttes. See tähendab, et aegumine ei peatunud, kui kostja selgelt läbirääkimistest keeldus või pretensioonile ei reageerinud (vt ka Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-10-11 (p 10) kohaselt läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Seega ei saa läbirääkimisteks pidada olukorda, kus üks pooltest võtab teisega ühendust, kuid teine pool ei vasta ega ilmuta soovi läbirääkimisteks. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõppeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool

teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta. Kokkuvõtvalt, toetudes eeltoodud Riigikohtu lahenditele, rõhutatakse läbirääkimistele viitavate asjaoludena poolte vastavat tahet ja sisuliselt toimuvaid püüdlusi kokkuleppe saavutamiseks, mõistliku aja jooksul vastamist teise poole läbirääkimiste tahtele ning arvamuste vahetamist. Riigikohus on eitanud läbirääkimiste toimumist, kui pretensioonile ei ole reageeritud või mõistliku aja jooksul vastatud. Kohtu hinnangul hageja ei ole aegumise peatumisele viitavaid asjaolusid esile toonud. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel toimusid läbirääkimised nõude aluseks olevate asjaolude üle ja et hagejal oli sarnaselt kostjale soov leida kokkuleppel lahendust. Kohus märgib, et on varasemalt hagejale selgitanud, et hageja tõendamiskoormis on tõendada läbirääkimiste pidamine, kuid hageja on pidanud piisavaks tõendada läbirääkimiste toimumist üksnes kostja vastusega pretensioonile (tl 33). Kuivõrd kohtule ei nähtu hagiavaldusele lisatud tõenditest, et hageja oleks mõistliku aja jooksul kostja pretensioonile vastanud või mingil muul viisil kostja pretensioonile reageerinud, asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud poolte vahel läbirääkimiste pidamist. Asjas esitatud tõendite pinnalt ei saa kohus lugeda hageja nõude aegumist peatunuks TsÜS § 167 lg 1 alusel. Kohus on eelnevalt selgitanud, et vaidluse lahendamisel on kostja kohustuste rikkumisel tahtluse või hooletuse küsimust vaja hinnata üksnes juhul, kui on võimalik asuda seisukohale, et hageja nõude aegumine VÕS § 802 lõike 1 alusel oli läbirääkimiste tõttu peatunud. Kohus on asunud seisukohale, et hageja nõude aegumine TsÜS § 167 lg 1 alusel ei ole peatunud, kuivõrd ei ole leidnud tõendamist läbirääkimiste pidamine poolte vahel. Seega kohaldab kohus käesolevas asjas VÕS § 802 lõiget 1, mille kohaselt vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on üks aasta. Hageja on selgitanud, et hageja põhinõude kujunemine on seotud arvega nr 17/01, mille tasumise tähtpäev oli 07.02.2014 (tl 62), arvega 31/01, mille tasumise tähtpäev oli 21.02.2014 (tl 63p), arvega 14/02, mille tasumise tähtpäev oli 07.03.2014 (tl 65) ning arvega 19/02, mille tasumise tähtpäev oli 12.03.2014 (tl 66p). Hagi käesolevas tsiviilasjas eeltoodud tasumata arvetest tulenevas hageja nõudes on esitatud 20.03.2017. Eelnevast tuleb järeldada, et kõigist eelmärgitud arvetest tulenevad nõuded on VÕS § 802 lõike 1 kohaselt aegunud, kuna nõuded nende tasumiseks ei ole esitatud aasta möödumisel nõuete tasumise tähtpäevadest.

vastuväitele tuginemise vastuolu hea usu põhimõttega on jaatanud ka Riigikohus lahendis nr 32-1-169-15 (p 11). Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja poolt pretensiooni esitamisel sai hageja eeldada, et poolte vahel käivad läbirääkimised. Kohtule ei nähtu käesolevas asjas asjaolusid, millele saaks sellise eelduse rajada. VÕS § 6 kohaselt oli ka hagejal hea usu põhimõtte kohaselt kohustus kostja pretensioonile reageerida. Kohtu hinnangul ei ole võimalik nõude osas pretensiooni esitamist pidada kahju tekitamiseks võlausaldajale. Kostja oma 12.05.2014 vastuses hageja pretensioonile väljendab muuhulgas, et „arvete summad, mis ei kuulu vaidlustamisele, kantakse hageja kontole peale kontrolli tulemuste selgumist“ (tl 33). Käesolevas asjas on hageja nõudest osalise loobumisega leidnud tõendamist kostjale 2013-2014 esitatud arvete tasumine kostja poolt oluliselt suuremas ulatuses kui nõue käesolevas asjas. Hageja ei ole käesolevas asjas esile toonud ka muid täiendavad asjaolusid, mille põhjal saaks kohus asuda seisukohale, et kostja poolt nõude aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega ning kostja on kaotanud õiguse aegumise vastuväidet esitada. Hageja on küll viidanud kostja käitumise vastuolulisusele, kuivõrd kostja tugineb käesolevas menetluses väljakujunenud praktikale tasumisega viivitamisel, kuid kohtu hinnangul ei saa põhjendada väljakujunenud praktikaga kostja käitumise vastuolulisust ning põhjendada kostja uskumust läbirääkimistesse olukorras, kus ligi kolme aasta jooksul ei olnud pooled läbirääkimisi sisuliselt pidanud. Käesolevas asjas kostja poolt aegumise vastuväitele tuginemine ei ole kohtu hinnangul vastuolus TsÜS §-is 138 ja VÕS §-is 6 toodud hea usu põhimõtetega. Kostja käitumine ei ole eksitav ega sisuliselt tõlgendatav tahtliku kahju tekitamisena hagejale. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tuvastatud asjaoludel on hageja veotasu nõue kostja vastu aegunud, mistõttu jääb hageja nõue rahuldamata.

seadusjärgset viivist (hagiavalduse p 1.4; 1.5 ja lisa 2), mistõttu on asjakohatu kostja vastuväide selle kohta, et hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe viivisemäära 0,5% kohaldamiseks. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Viidatud sätte järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt veotasu maksmisega viivitamise korral viivist. Kuna kohus on tuvastanud, et hageja veotasunõue on aegunud, on TsÜS § 144 järgi sellega koos aegunud ka sellest tulenev viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue. TSÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.