Võlaõigus › Töövõtulepingud

Asjaolud ja hageja nõue

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kui lepingu esemeks on asja valmistamine, muutmine või muu tulemuse saavutamine, mida on võimalik üle anda, tuleb see tellijale üle anda (VÕS § 636 lg 1). VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Tunnistajate ütlustest ei nähtunud, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtulepingud arvel 19/15 märgitud tööde teostamiseks. Ebaselgeks jäi, kes tööd tellis. Hageja esitatud tagantjärgi koostatud V. Si tabel tehtud remonttööde kohta, ei tõendanud, et tabelis märgitud tööd kostja tellimusel hageja poolt teostati ja kostjale üle anti. Samuti ei tõendanud tööde teostamist OÜ V.H.B. Varuosade arved ja e-kiri, et esitatud arveid on tasunud nii hageja kui kostja. Asjaolu, et kostja tasus temale esitatud varuosade arveid, ei kujundanud kohtul siseveendumust, et arvetel märgitud varuosad olid hageja poolt kostja tellimusel kostja tõstukitele paigaldatud, mis kajastus arvel 19/15 märgitud tööaja hulgas. Kulunud tööaja osas märkis kohus, et pooled peavad saavutama kokkuleppe ka orienteeruva töö tegemise aja osas. Senikaua kuni töö tellija ei ole suuteline viga tuvastama, ei ole vea parandamise aeg ettenähtav. Kui aga viga on tuvastatud, peaks töövõtja teadma, kui kaua tal kulub selle töö tegemiseks aega. Hageja väite osas sõidukuludele kohta märkis kohus, et kuna hageja ei tõendanud, et ta teostas arvel 19/15 tehtud tööd, ei saanud kohus ka eeldada, et hageja töötaja pidi kostja juurde sõitma, mille eest olid pooled varem ette näinud tasu 38 eurot. Kuivõrd kohus ei tuvastanud eelnevalt hageja poolt töö tegemist ja selle üleandmist kostjale, ei saanud hagi rahuldada ka tuginedes võimalikule käsundita asjaajamisele või alusetule rikastumisele. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja leidis, et põhjendatud hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurus kokku oli 5 210 eurot, millest 5 110 eurot (36,5 eurot x 140 eurot (käibemaksuta)) oli põhjendatud õigusabikulu suurus ja 100 eurot tunnistajakulud. Apellatsioonkaebus

üleantud kauba tasumise. Seega oli eluliselt usutav, et hageja kasutas varuosi just arvel 19/15 märgitud tööde teostamiseks. Arusaamatu oli kohtu analüüs lepingupoolte vahel sõlmitud lepingutele kohaldatava tunnitasu (25 eurot/tund) ja eraldi tellija juurde sõidu 38 eurot kord osas. Mittetöötava tõstuki töökorda seadmise aeg ei ole alati ettenähtav. Veel enam, kostja ei olnud kunagi nõudnud tööks mineva aja täpset määramist. Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja seda kohtu hinnangul ei teinud. Ükski kolmest tunnistajast, kes kohtuistungil ütlusi andsid, ei kinnitanud, et just tema kaudu toimus arvel 19/15 märgitud tööde teostamiseks suulise lepingu sõlmimine. Samuti ei nähtunud tunnistajate ütlustest või esitatud tõenditest, et arvel märgitud tööd hoolimata lepingu puudumisest teostati, mistõttu ei saanud hagi rahuldada ka lepinguvälisel alusel. Tunnistaja V. T, kes hageja selgituste kohaselt oli peamine isik, kes hagejale tööde teostamiseks tellimusi edastas, selgitas, et tema poole pöörduti ühe tasumata arvega, milles märgitud tööd olid töövõtja poolt teostatud, kuid ta ei osanud kinnitada, kas arve, mida tema silmas pidas, oli arve 19/15 (lk 152-153). Hageja töötaja tunnistaja V. S selgitas, missuguseid remonttöid ta kostja masinatele teostas ja kuidas toimus varuosade tellimine, kuid ei mäletanud arvega 19/15 seonduvaid asjaolusid (lk 129-131). Kostja endine töötaja IS, kes lahkus töölt 2015. aasta septembri lõpust, s.o enne tööde teostamise lõpetamist ja vaidlusaluse arve kostjale saatmist, selgitas, et alates 2014. aasta augustist kontrollis tööde teostamist tootmisdirektor, s.t tema ei tajunud vahetult asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid (lk 133-134). Pelgalt ettevõtte OÜ V.H.B. Varuosad arvete alusel ei saanud teha järeldust, et hageja kostjale vaidlusalused tööd teostas, s.t ostetud varuosasid ei saanud tõsikindlalt seostada arvel 19/15 märgitud töödega. Seda enam, et mitmed arved olid väljastatud enne arvel 19/15 märgitud tööde teostamist (vt nt arveid lk-l 90, 93, 95) ja ei hõlmanud kogu vaidlusalust perioodi, olles kõik koostatud 2015. aasta suvel (lk 88-89, 91-92, 94). Eelnevalt kirjeldatud põhjustel jõudis maakohus õigesti järeldusele, et tõendamata oli hageja ja kostja vahel töövõtulepingu olemasolu arvel 19/15 märgitud tööde tegemiseks ning kostja kasuks hageja töötajate poolt tööde teostamine, mistõttu jättis kohus õigesti hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.