2-16-125769
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Roomet Sõnna
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.oktoobril 2017 Võru kohtumaja
Tsiviilasja number
2-16-125769
Tsiviilasi
Kopparberg Kinnisvara OÜ hagi L. R. vastu võlgnevuse nõudes 912,10 eurot Hageja Kopparberg Kinnisvara OÜ (registrikood xxxxxxxx, asukoht Kopli 88-27 Tallinn Harjumaa, esindaja Reimo Mets, e-post: [email protected]); Kostja L. R. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) 26.septembril 2017.a.
Tsiviilasja hind Pooled ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Jätta Kopparberg Kinnisvara OÜ hagi L. R. vastu võlgnevuse nõudes rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, Tartu Ringkonnakohtule, kusjuures kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagiavalduse kohaselt oli kostja 14.09.2010.a. hagejaga sõlminud üürilepingu, mille alusel oli ta korteri, mis asub aadressil xxxxxx-xxxxxxxxx, üürnik. Sõlmitud leping oli tähtajaline ning kehtis kuni 11.01.2016. Kostja jätkas korteri kasutamist ka pärast 11.01.2016. a ja seega muutus
12.01.2016 üürileping poolte vahel tähtajatuks vastavalt võlaõigusseaduse § 310 lg 1 alusel. Kostja elas hageja üürikorteris kuni maikuuni 2016.a., mistõttu oli üürileping muutunud lepingupoolte vahel tähtajatuks. Kostja ei tasunud arvete eest õigeaegselt ning kolis hagejale teatamata üürikorterist välja, andes korterivõtmed naabrite kätte, kes elavad samas hoones, mistõttu jäi korrektselt vormistamata ka üleandmis-vastuvõtmisakt. Hagejal ei õnnestunud alates 11.12.2015.a. kuidagi kostjaga ühendust saada, et lepingu lõppemise tähtaja saabumisel küsida, kas kostja soovib lepingut pikendada või mitte. Kostja ignoreeris hageja kirjasid ja telefonile ei vastanud. Kuna peale lepingu tähtaja saabumist jätkas kostja korteri kasutamist ja üüriobjekti üle ei andnud, siis esitas hageja ka üüriarveid edasi, eeldusel et kostja soovib lepingu pikendamist nagu seda oldi korduvalt varasemalt tehtud. Viimase arve on hageja kostjale esitanud 14.06.2016.a. Lepingu p. 3.1 alusel on kostjal kohustus maksta hagejale eluruumi eest üüritasu 12,78 eurot kuus. Lepingu p. 4.4.1 alusel kohustus kostja lisaks üürile tasuma prügiveo ja mistahes muude kommunaalteenuste (sealhulgas soe ja külm vesi, kanalisatsiooni- ning hoone üldkasutatavate ruumide ja välisterritooriumi koristuse teenuste) eest proportsionaalselt, lähtudes tema poolt kasutatavate eluruumi suurusest, vastavalt kehtestatud tariifidele. Hageja on esitanud kostjale arveid käesoleva hagiavalduse punktides 2.5 ja 2.6 kirjeldatud teenuste eest. Käesoleva hagiavalduse esitamise hetkeks on kostjal tekkinud võlgnevus tasumata arvete osas summas 166,21 eurot. Lepingu p. 3.8. kohaselt kui üürnik ei tasu lepingust tulenevaid makseid ettenähtud maksetähtajaks, kohustub ta maksma üürileandjale viivist 0,7% õigeaegselt tasumata summadest iga viivitatud päeva eest. Kuigi hagejal oli õigus nõuda kostjalt viiviste tasumist õigeaegselt tasumata summadelt, pole ta seda õigust lepingu kehtimise perioodi jooksul kasutanud. Samuti pole hageja nõudnud viiviste tasumist pärast lepingu lõppemist. Hageja suhtles kostjaga heauskselt, pöördus tema poole mitmekordselt palvega võlgnevus likvideerida. Kahel korral leppis hageja kostjaga telefonitsi kokku maksegraafikus, millest kostja kinni ei pidanud. Lisaks peatas hageja septembris 2016.a. maksekäsu menetluse ning hageja tegi kostjaga kokkuleppe maksegraafiku näol. Hageja esitas kostjale maksegraafiku 07.09.2016, kuid kuni novembrikuuni ei laekunud hageja arveldusarvele ühtegi makset, mistõttu on hageja sunnitud pöörduma kohtu poole võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja on saatnud korduvalt kostjale meeldetuletuskirju, milles palus võlgnevus (ilma viiviseta) likvideerida ühe nädala jooksul alates kirja kättesaamisest. Hageja esitas uuesti maksekäsu kiirmenetluse avalduse Pärnu Maakohtule kostja vastu üürivõlgnevuse saamiseks 31.10.2016.a. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite. Hagiavalduse esitamise hetkeks moodustab kostja võlgnevus: põhivõlgnevus summas 166,21 eurot, mis koosneb järgmistest arvetest: arve nr 160117 summas 51,90 eurot maksetähtaeg 02.05.2016; arve nr 160148 summas 91,90 eurot maksetähtaeg 30.05.2016; arve nr 160181 summas 22,41 eurot maksetähtaeg 28.06.2016. Vastavalt üürilepingus kokkulepitud viivise suurusele on viivisearvestuse järgi viivis kokku 321,62 eurot. Neil asjaoludel palub hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõla 166,21 eurot; hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 321,62 eurot ja edasi protsendina 0,7% päevas vastavalt lepingule, kuni põhinõude kohase täitmiseni; rakendada menetluskulusid väljamõistva otsuse jõustumisest alates ka menetluskuludelt selle jõustumisest alates kuni kohtulahendi kohase täitmiseni viivist VÕS §113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras. 28.02.2017 täpsustab hageja oma viiviste nõuet ja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviseid 166,21 eurot ja edaspidi protsendina 0,7% päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni (tl 95).
Kostja selgitab 10.02.2017 kirjalikus vastuses, et tema vahe tasumises oli ainult 2 kuud haiguse tõttu. Viiviste nõue 0,7% päevas on ebaseaduslik. Alates 2011.a. kuni 2015.aastani iga-
2 (5)
aastaselt vormistatud lepingutes viivis puudus. Kostja poolt on tasutud 200 eurot (november, detsember 2016.a.; jaanuar, veebruar 2017.a. 4 kuud X 50= 200). KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD, TEHTUD JÄRELDUSED JA
26.septembril 2017 toimunud kohtuistungile hageja ei ole ilmunud, vaid teatas, et esindaja on haigestunud ja palus asja sisuliselt lahendada ilma tema osavõtuta ( tl 103). Kostja on nõus asja sisulise lahendamisega hageja kohalolekuta. Kohus lahendab asja sisuliselt TsMS § 409 lg 1 p 3 ja 414 lg 3 kohaselt kostja taotlusel hageja kohalolekuta. Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel oli sõlmitud 14.09.2010.a. eluruumi üürileping eluruumi asukohaga Uus 12-54 Valga linn kasutamiseks esialgse tähtajaga 1 aasta, mille möödumisel on lepingut korduvalt pikendatud. VÕS § 271 kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). . Pooltevahelise üürilepingu p 3.1. kohaselt kohustub üürnik tasuma üürileandjale igakuiselt eluruumi kasutamise eest üüri, mille oli üürnik lepingu p 3.3 järgi kohustatud maksma üürileandja poolt näidatud arvelduskontole. Hageja on esitanud arved, millest on hagiavalduse kohaselt kostjal tasumata nr 160117 summas 51,90 eurot (maksetähtaeg 02.05.2016); arve nr 160148 summas 91,90 eurot (maksetähtaeg 30.05.2016); arve nr 160181 summas 22,41 eurot (maksetähtaeg 28.06.2016). Hageja on tunnistanud (tl 25), et kostja on eelnevalt 04.11.2016 kandnud 50 eurot ja 06.12.2016 50 eurot. Kostja vaidleb vastu, et ta on võla tasunud. Kostja on kohtule esitanud kviitungid (tl 77, 78, 105,106), millest nähtuvalt on hageja tasunud 06.01.2016.a. 50 eurot, 06.02.2017 50 eurot, 03.03.2017 50 eurot ja 09.05.2017 44,79 eurot. Seega on kostja tasunud 50+50+50+44,79 = 194,79 eurot, mistõttu on ta peale põhivõla tasunud veel 194,79-166,21= 28,58 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäära. Pooltevahelise üürilepingu p 3.8 kohaselt, kui üürnik ei tasu lepingust tulenevaid makseid ettenähtud maksetähtajaks, kohustub ta maksma üürileandjale viivist 0,7% õigeaegselt tasumata summadest iga viivitatud päeva eest. Hageja vähendab. 28.02.2017 oma viiviste nõuet ja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viiviseid 166,21 eurot ja edaspidi protsendina 0,7% päevas kuni põhinõude kohase täitmiseni.
3 (5)
Üürilepingu pikendamistest (tl 40-46) nähtuvalt kehtib üürilepingu pikendamine esialgses 14.09.2010.a. üürilepingus kokkulepitud tingimustel, mistõttu on alusetu kostja väide, et ta ei ole viiviste maksmises kokku leppinud. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole otseselt sellele tuginenud. Tegelikult on ka kostja esitanud vastuväite, et viivise 0,7% päevas nõudmine kostja poolt on ebaseaduslik. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja Kopparberg Kinnisvara OÜ, kelle põhitegevusalaks on äriregistri kohaselt enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus, vahel sõlmitud leping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 nõustunud, et kui hageja äriregistri kaardilt, mis on avalik teave, nähtub, et hageja on majandusaasta aruandes näidanud oma põhitegevusalana enda või renditud kinnisvara üürileandmist ja käitust, siis selliste andmete alusel saab asuda seisukohale, et hageja ette valmistatud ja kostja suhtes kasutatud üürileping on ette nähtud korduvaks kasutamiseks ja see on tüüptingimustel leping. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (tsiviilasi nr 3-2-1-139-14, p 11). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p-s 13 selgitanud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Lepingu p 3.8 kohaselt, kui üürnik ei tasu lepingust tulenevaid makseid ettenähtud maksetähtajaks, kohustub ta maksma üürileandjale viivist 0,7% õigeaegselt tasumata summadest iga viivitatud päeva eest. Viivisemäär 0,7 % päevas ehk 255,5 % aastas on enam kui kolmkümmend korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis on käesolevas asjas viivise arvestamise ajal olnud 8,05% kuni 8 % aastas. Samuti ületab see Korteriühistu seaduse § 7 lg 4 järgi majandamiskulude maksmisega
4 (5)
viivitamisel korteriühistu juhatuse poolt korteriomanikult nõuda lubatud maksimaalset viivisemäära kümme korda. Eelnevast tulenevalt on lepingu p 3.8 nimetatud viivisemäär tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud viivist alates arvete maksetähtajale järgnevast kuupäevast kuni hagiavalduse esitamiseni. Kohtu arvutuste kohaselt on seadusjärgne viivis hagis märgitud arvetelt nõuete sissenõutavaks muutumisest kuni arvete tasumiseni kokku 9,94 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja hagejale peale põhivõla tasunud 28,58 eurot, millest 9,94 eurot kohus loeb kostja poolt viiviste tasumiseks. Hageja on taotlenud viiviste väljamõistmist kostjalt ka TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib koos põhinõudega esitada hagis viivisenõude selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajal veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kohus arvutas viivise hageja poolt esitatud arvetelt kuni kohustuste täitmiseni, mis on toimunud enne kohtuotsuse tegemist, ja kostja põhikohustus on kohtuotsuse tegemise ajaks täidetud, puudub alus kostjalt hageja kasuks edaspidise viivise väljamõistmiseks. Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi jätta rahuldamata, sest kostja on põhivõla ja viivised tasunud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb käesolevas asjas menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja ei ole loobunud hagist või võtnud hagi tagasi seetõttu, et kostja on tema nõude rahuldanud, mistõttu puudub alus jaotada menetluskulusid TsMS § 168 lg 5 alusel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt välja mõista riigilõiv 75 eurot ja lepingulise esindaja tasu 360 eurot (tl 55). Pärast seda on hageja täiendavalt riigilõivu tasunud veel 100 eurot (tl 62,65). Kostja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist ja asja materjalidest ei nähtu tema poolt ka menetluskulude kandmist. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud hageja kanda ja kostja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, puudub käesolevas asjas vajadus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.