Võlaõigus

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik

Hageja väitel on kostjalt toimunud laekumisi esialgsele võlausaldajale põhiosa katteks summas 404,86 eurot, seega on tasumata põhiosa summas 6636,82 eurot (7041,68-404,86). Pärast lepingu ülesütlemist on kostjalt laekumisi toimunud summas 520 eurot, millest hageja on VÕS § 415 lg 2 kohaselt arvestanud 50 eurot sissenõudmiskulude katteks ja 470 eurot põhiosa katteks. Seega tasumata põhiosa on 6166,82 eurot (6636,82-470). Ülesütlemise 25.03.2021 seisuga oli kostjal tasumata 6 – 9. osamaksete intress summas 435,16 eurot ja laenuhaldustasu summas 6 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 6166,82 eurot lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates, s.o 26.03.2021 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani, s.o 08.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras, s.o 18,9% aastas, kokku summas 4225,11 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt A Plt hageja AS Aktiva Finance Group kasuks välja põhivõlgnevus 6166,82 eurot, intress 435,16 eurot, haldustasu 6 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 4225,11 eurot. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivis alates 09.11.2024 kuni põhinõude summas 6166,82 euro täitmiseni lepingujärgses viivise määras 18,9% aastas.

arvestuse esitamise kohustust ei ole juhul, kui kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (Riigikohtu lahend 2-21-13098). Juhul, kui kohus leiab et eeltoodu tõttu ei olnud ülesütlemise eeldused täidetud saab hagiavalduse rahuldada alternatiivselt lepingu täitmise nõudena VÕS § 108 lg 1 kohaselt. Sellisel juhul palub hageja välja mõista põhivõla jäägi 2247,08 eurot, ning viivis alates lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast, s.o 16.08.2023 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhiosa jäägilt 2247,08 eurot kuni tasumiseni.

Kohus kontrollib, kas leping on sõlmitud ja kehtis.

VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 403 4 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. Hageja on kohtule esitanud AS Xxx XXX ja kostja vahel 28.03.2018 sõlmitud ja digiallkirjastatud väikelaenu leping nr XXX (dtl 17-21) ning AS Xxx XXX ja kostja vahel 31.03.2020 sõlmitud ja allkirjastatud kokkulepe nr XXX (dlt 24-29). Kostja poolt 4.12.2018 digiallkirjastatud lepingu XXX ja kostja poolt 06.12.2018 digiallkirjastatud lepingu nr XXX. Lepingud sisaldasid väikelaenu tüüptingimusi ja tarbijakrediidi teabelehte. Krediidi kulukuse määr kummagi lepingu puhul ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud, et lepingud olid sõlmitud nõutud vormis, sisaldasid nõutud andmeid ning et laenusumma anti 28.03.2018 kostja kasutusse (dlt 22).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on 4

enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Riigikohus on oma 24.11.2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098, p-des 17 ja 18 selgitanud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb krediidiandjal üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja väitel on kostja krediidivõimelisust põhjalikult hinnatud ja jõutud positiivsete otsusteni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud (dtl 6). Hageja on esitanud tõendina laenutaotluse (dtl 41), millest nähtuvad kostja poolt esitatud andmed (sissetulek 1500 eurot ja kohustused 300 eurot) ning maksehäireregistri (Taust.ee) väljavõtte (dtl 8). Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kohtule esitatud tõendist nähtub selgelt, et päring maksehäireregistrisse on tehtud mitte enne laenulepingute sõlmimist, vaid enne hagi esitamist (08.11.2024). Esialgne võlausaldaja on otsuse tegemisel lisaks laenutaotluse andmetele kostja sissetulekuid kontrollinud pensioniregistrist, mille andmete kohaselt oli kostja keskmine sissetulek 556,35 eurot. Hageja selgitab, et summa 556,35 eurot on sissetulekutest kinnipeetud pensioni osamaksed, mis on 6% kuus. Võttes arvesse, et kostja sissetulekud olid 1500 eurot kuus ning muud finantskohustused 300 eurot kuus, jäi kostjal kätte peale laenu väljastamist 938,28 eurot kuus (1500-300-laenu igakuine osamakse 261,72) igapäevasteks majandamiskuludeks. Seega jäi kostjal kätte üle poole igakuisest sissetulekust. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma (dtl 7-8). Kohus selgitas 12.12.2024 kohtunõudes hagejale, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning andis hagejale võimaluse selgitada ja esitada täiendavaid tõendeid, kuidas on vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud 5

ja kostja krediidivõimelisust hinnatud (dlt 52-55). Hageja jäi 23.12.2024 esitatud seisukohas nende selgituste juurde, mida hagiavalduses välja tõi. Täiendavalt esitas hageja kohtule esialgse võlausaldaja selgituse (dtl 61), milles on küll viidatud kostjaga seotud lepingule nr XXX, kuid väidetava pensioniregistri andmete alusel läbiviidud krediidivõimelisuse hindamine on teostatud XXX aluslepingu põhjal, mis ei oma aga puutumust käesoleva tsiviilasjaga. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud ja saanud kostja pangakonto väljavõtet, millest nähtuksid kostja tegelikud sissetulekud ja väljaminekud. Seega antud juhul ei nähtu tõenditest, et laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid kergemeelselt on tuginetud üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohus selgitab, et laenu taotlemisel ei saa lugeda piisavaks riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Kohus lisab, et ka päring maksehäireregistrisse on tehtud mitte enne laenulepingute sõlmimist, vaid enne hagi esitamist (08.11.2024). VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus leiab, et hageja ei ole siiski tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Esitatud tõendist ei nähtu ega ole aru saada, et laenuandja oleks kontrollinud kostja sissetulekuid ja kulusid, mida nõuab VÕS § 4034 lg-d 2-4 ja lg 6 ning KAVS § 49 lg-d 1-4. Samuti ei nähtu esitatud tõendist, et krediidiandja oleks ka tegelikult teostanud mingit analüüsi kostja sissetulekute ja kulude vahe piisavuse kohta teenindada võetud laenu. Seda enam veel, et kostja taotles maksepuhkust, mis tingis lepingu muutmise. Seega, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, loeb kohus, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

täidetud. Hageja ei ole sõnaselgelt alternatiivset nõuet esitanud, mistõttu jätab kohu selle tähelepanuta, kuid selgitab, et alternatiivse nõudega saab olla tegemist siis, kui lepingu alusel osamaksete tähtaeg ei ole saabunud ehk et leping ei ole lõppenud ja hageja nõuab tulevikkus suunatud osamakseid maksegraafiku järgi. Nii lepingust endast kui hageja seisukohast nähtub, et laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 15.08.2023 (dtl 24, 59). Kuivõrd käesolevalt on leping lõppenud, on lepingu järgi võlgnetav laenu tagastamata summa sissenõutav, mõistab kohus kostjalt välja tagastamata põhivõla 2247,08 eurot. Vastustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei võlgne tarbija krediidiandjale lepingujärgse intressimääraga võrdses määras viivist. See ei oleks kooskõlas regulatsiooni mõttega. Sel juhul oleks erinevalt intressist, mis asendub seadusjärgse intressiga, krediidiandjal jätkuvalt võimalik teenida kasumlikku viivist. Kohus on seisukohal, et vastustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral on krediidiandjal siiski õigus seadusjärgsele viivisele VÕS § 113 alusel. Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude selliselt, et mõistab tasumata põhivõlalt viivise seadusjärgses määras alates lepingu lõppemisele järgsest päevast, s.o 16.08.2023 kuni põhivõla tasumiseni. Alates 16.08.2023 kuni kohtuotsuse tegemiseni on sissenõutavaks muutunud viis 452,09 eurot. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

eurot käibemaksuta. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 1120 (840+280) eurot. Kuivõrd kohus jättis menetluskulud 75% ulatuses hageja kanda ja 25% ulatuses kostja kanda, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 280 eurot ning menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kädi Vaker kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.