Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt määrati 2008. a mais MTÜ Jalgpalliklubi (edaspidi JK) Lootos taotluse alusel projekt „Põlvas asuva jalgpallistaadioni Lootospark III etapi ehitustööde teostamine“ KOIT kava aastateks 2007-2010 eelistusnimekirja. Projekti rakendamisperioodiks kehtestati 2009 III kv – 2010 III kv, mille jooksul võis JK Lootos esitada taotluse EAS-le projekti elluviimiseks vajaliku toetuse saamiseks. 2009.a. aprillis ja septembris teavitas JK Lootos Põlva Linnavalitsust, et projekt on arvatud põhiprojektide koosseisu ning esitas taotluse, milles palus hagejal osaleda projekti elluviimisel kaasfinantseerijana 500 000 EEK ulatuses. Hageja andis 23.09.2009 JK Lootos teada, et tal ei ole võimalik projekti elluviimisel kaasfinantseerijana osaleda ega andnud taotletud kaasfinantseerimise garantiikirja. Hageja märkis, et püüab kaasfinantseeringu andmise asemel leida tulevikus ise vahendeid ehitamaks välja jalgpalliväljaku jooksurajad ja tribüünid. JK Lootos esitas ilma hageja osaluseta EAS-le toetuse taotluse projekti elluviimiseks, mis hõlmas muuhulgas jooksuradade ja pealtvaatajate tribüüni

2 (16)

rajamist. 2010. a juulis EAS rahuldas JK Lootos taotluse. Projekti abikõlblikkuse perioodina kehtestati 01.10.2009 kuni 14.11.2011. Projekti eesmärgiks oli staadionihoone II järgu väljaehitus, staadioni altkütteks vajaliku katlamaja koos ühendustorustikuga ehitamine, staadioni pääsla renoveerimine, pealtvaatajate WC-de ehitamine, kompleksi haljastuse rajamine, 2 rajaga 200 m PU-kattega jooksuraja loomine ning 300 kohaga pealtvaatajate tribüüni ehitamine. Seisuga 14.11.2011 oli JK Lootos peaaegu kõik projekti eesmärkidena kirjeldatud tööd lõpetanud. 300-kohaline pealtvaatajate tribüün ehitati aga valmis üksnes 50% ulatuses, s.t pealtvaatajate kohtade arvu vähendati 156 kohani. JK Lootos poolt EAS-le antud selgituste kohaselt tuli tribüünikonstruktsioonide mahtu vähendada poole võrra rahaliste vahendite puuduse tõttu. Kuivõrd projekti kogumaksumus ei suurenenud, vähendatud pealtvaatajate kohtade arvuga tribüün vastas JK Lootos hinnangul jalgpalliklubi hetkevajadusele ning järgneva kahe aasta jooksul plaaniti pealtvaatajate tribüün Põlva Linnavalitsuse abiga lõpuni ehitada, siis luges EAS projekti lõppenuks ning selle raames esitatud kulud abikõlblikuks. 28.12.2011 esitas JK Lootos Põlva Linnavalitsusele taotluse, milles palus Põlva linnal 2012. a eelarvesse kavandada finantseeringuna 25 000 eurot, „mis kuluks puuduoleva tribüüniosa rajamiseks ja väljaku turvalisuse tagamiseks“. JK Lootos märkis taotluses, et „klubi on lõpetanud Lootospark III etapi ehitustööd (v.a pealtvaatajate tribüün, mis on rajatud projektijärgsest mahust 50% ulatuses ja mille ehitamiseks lubas linn 14/540). Käesolevaks hetkeks on täismahus rajatud tribüünide alusvundamendid, käiguteed ja 50% ulatuses paigaldatud tribüünikonstruktsioonid.“ 25.01.2012 teavitas Põlva Linnavalitsus JK-d Lootos, et taotlust staadionitribüünide ehitamise finantseerimiseks hakatakse arutama Põlva linna 2012. a eelarve investeeringute menetlemise käigus koos teiste investeeringutega. Arutelu tulemusena lisati jalgpallistaadioni tribüünide ehitus Põlva linna 2012. a eelarve investeeringute hulka. Põlva Linnavalitsus ning JK Lootos sõlmisid 15.06.2012 investeeringutoetuse kasutamise lepingu, mille kohaselt Põlva linn eraldas JK-le Lootos sihtotstarbeliselt 13 000 eurot jalgpallistaadioni tribüünide rajamiseks. Vastavalt JK Lootos esitatud kuludokumentidele maksis Põlva Linnavalitsus 21.09.2012 JK-le Lootos välja lepingus kokkulepitud toetuse summas 13 000 eurot. Põlva valla eelarvestrateegia aastateks 2016 – 2019 arutamise käigus 2015. a septembris kerkisid esile asjaolud, mille täiendava selgitamise tulemusena ilmnes, et JK Lootos ei ole lepingu alusel saadud toetust sihipäraselt kasutanud. Eelarvestrateegia II lugemisel 29.09.2015 Põlva Vallavolikogu istungil arutati JK Lootos 10.04.2015 esitatud taotlust eraldada lõpetamata jäänud tribüüniosa rajamiseks täiendavalt 30 000 eurot. Taotletud investeeringusumma puuduoleva tribüüniosa lõpuni ehitamiseks oli oluliselt suurem, kui JK Lootos varasemalt esitatud kalkulatsioonid tribüüni puuduoleva osa lõpuni ehitamiseks vajalike investeeringute kohta. Seetõttu palus Põlva Vallavolikogu JK Lootos esindajal selgitada 2012.a eraldatud toetuse kasutamist. JK Lootos esindaja ei selgitanud toetuse kasutamise asjaolusid, vaid asus ootamatule seisukohale, et Põlva Linnavalitsus ei ole tribüünide rajamiseks raha eraldanud. Vastavasisuline seisukoht tekitas hagejas küsimusi JK-le Lootos eraldatud toetuste tegeliku kasutamise kohta. 09.10.2015 pöördus hageja EAS poole taotlusega, milles palus EASl selgitada, kas ja millise summaga on EAS tribüünide rajamist toetanud ning väljastada toetuse kasutamisega seotud kulu- ja maksedokumendid. EAS edastatud dokumentidest ilmnes, et JK Lootos oli esitanud EAS-le toetuse saamiseks samad kulu- ja maksedokumendid, mis esitati Põlva Linnavalitsusele lepingus kokkulepitud toetuse väljamaksmiseks. Eeltoodud informatsioon viis hageja arusaamani, et JK Lootos ei ole lepingu alusel eraldatud toetust kasutanud sihtotstarbeliselt puuduoleva tribüüniosa rajamiseks. Seetõttu esitas hageja 08.12.2015 JK-le Lootos lepingust taganemise ning toetuse tagasinõude avalduse. Lepingu p 2.1 kohaselt eraldas hageja JK-le Lootos „sihtotstarbeliselt 13 000 eurot jalgpallistaadioni tribüünide rajamiseks“. Lepingu p 3.2 järgi kohustus JK Lootos „kasutama toetust lepingus näidatud eesmärgil ja tingimustel ning esitatud kuludokumentides nimetatud kulude katteks“. Viidatud lepingupunktide tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p-des 1 ja 3 sätestatust lähtuvalt on

3 (16)

ilmne, et lepingu alusel eraldatud toetuse kasutamise sihtotstarve hõlmas puuduoleva tribüüniosa rajamist, mis jäi projekti raames ehitamata. Lepingueelsed kokkulepped ning JK Lootos poolt enne lepingu sõlmimist avaldatu kinnitavad, et toetus eraldati puuduoleva tribüüniosa rajamiseks. Lepingu sõlmimise aluseks olnud 28.12.2011 taotluses on JK Lootos sõnaselgelt palunud kaasfinantseeringu eraldamist, „mis kuluks puuduoleva tribüüniosa rajamiseks ja väljaku turvalisuse tagamiseks“. 14.11.2011 kirjas, milles JK Lootos põhjendab EAS-le, miks projekti raames tribüüni täielikult valmis ei ehitatud, on JK Lootos viidanud hageja ja JK Lootos lepingueelsele kokkuleppele, selgitades, et „Põlva Linnavalitsusega on jõutud kokkuleppele, et järgneva kahe aasta jooksul kavandab volikogu meile tribüüni täismahus väljaehitamiseks vajalikud rahalised vahendiid“. Eeltoodu kinnitab hageja arvates, et pooled sõlmisid lepingu projekti raames lõpetamata jäänud tribüüniosa rajamiseks ning lepingu p-s 2.1 määratletud toetuse kasutamise sihtotstarve hõlmab ühemõtteliselt üksnes jalgpallistaadioni tribüüni puuduoleva osa rajamisest. JK Lootos antud selgitustest lepingu alusel eraldatud toetuse kasutamise kohta saab järeldada, et JK Lootos on hageja makstud toetust kasutatud projekti elluviimisega seotud kulude (omafinantseeringu) tagantjärgi katmiseks. Lepingu sõlmimise ja selle alusel toetuse väljamaksmise hetkeks oli EAS rahastatud projekt lõppenud ning projekti elluviimisega seotud kulud pidid olema kantud. Lepingu p-s 2.1 kokkulepitud toetuse sihtotstarve hõlmab projekti raames lõpetamata jäänud tribüüniosa rajamisega seotud kulude katmist, mitte aga muude, sealhulgas EAS rahastatud projekti elluviimise käigus tekkinud kulude (mh omafinantseeringu) tagantjärgi katmist. JK Lootos on esitanud taotluse lepingus kokkulepitud toetuse väljamaksmiseks kahel korral: 21.06.2012 ja 14.09.2012, mõlemale taotlusele on toetuse sihtotstarbelise kasutamise tõendamiseks lisatud kuludokumentidena arved 21128 ja 21129 ning maksekorraldus nr 114. Täpselt samad dokumendid esitas JK Lootos EAS-le tõendamaks projekti raames tehtud kulude abikõlblikkust. Seejuures on EAS poolt abikõlblike kulude katteks väljamakstud toetuse summa 13 839,20 eurot hagejale esitatud maksekorralduses nr 114 nähtuva summaga identne. Kõnealused kuludokumendid kajastavad seega projekti raames EAS makstud toetuse abil jalgpalliväljaku pealtvaatajate tribüüni pooles mahus (156 istekohaga) rajamist ega tõenda mingil viisil tribüüni puudujääva osa ehitamist. 07.09.2016 vastusega ei väljastanud JK Lootos toetuse kasutamist kajastavaid dokumente. Konkreetsetest tegevustest ülevaate andmise asemel selgitas JK Lootos, et „Põlva linna poolt lepingu 6-18.2/18/2012 alusel eraldatud toetus kasutati projekti EU 32380 mahus sisaldunud pealtvaatajate tribüünide rajamiseks...Lepingu väljamaksmise aluseks olnud kuludokumendid edastasime Põlva linnavalitsusele kinnitusena, et oleme omavahenditest investeeringu teostanud“. Tsiteeritud selgitusest järeldub, et JK Lootos on hageja eraldatud toetust kasutanud projekti elluviimise kuludega seotud omafinantseeringu katteks. Vastavat järeldust kinnitab ka JK Lootose 07.01.2016 vastus hageja lepingust taganemise ning toetuse tagasinõudmise avaldusele. 28.12.2011 taotluses ja järgnevatel aastatel esitatud taotlustes, milles JK Lootos on palunud hagejalt puuduoleva tribüüniosa rajamiseks täiendavate investeeringute eraldamist, on tribüüni ehitusjärku kirjeldatud 28.12.2011 taotlusega identses sõnastuses, tribüüni puudujääva osa lõpuni ehitamiseks vajalik investeeringusumma on JK Lootos esitatud taotlustes järjepidevalt kasvanud. Toetuse mittesihipärase kasutamisega on JK Lootos jätnud lepingu sisuliselt täitmata ning rikkunud seeläbi lepingut oluliselt VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes, sest hageja on rikkumise tõttu jäänud olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult ootas. Hageja sõlmis lepingu lähtudes ootusest, et eraldatud toetuse abil jätkab JK Lootos tribüüni puuduoleva osa ehitust ning kõrvaldab jalgpalliväljaku turvalisuse probleemid. Kuivõrd JK Lootos ei kasutanud lepingu alusel eraldatud toetust sihipäraselt, ei ole jalgpalliväljaku turvalisusega seotud probleemid ootuspäraselt vähenenud ega tribüüni valmimisjärk kasvanud. JK Lootos lepingu rikkumine on tahtlik VÕS § 116 lg 2 p 3 mõttes. JK Lootos on kasutanud hageja eraldatud toetust teadlikult muul sihtotstarbel kui puuduoleva tribüüniosa rajamine ning seda eksitavate

4 (16)

kuludokumentidega varjanud, s.t tahtlikult lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Riigikohtu praktika kohaselt on lepingupool VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust kehtivalt taganenud, kui a) taganemiseks on seda õigustav põhjus – eelkõige vastaspoole oluline lepingu rikkumine VÕS § 116 lg 2 mõttes (materiaalne eeldus) ning b) lepingust taganeda sooviv pool on esitanud vastaspoolele mõistliku aja jooksul taganemisavalduse (formaalne eeldus). Hageja sai JK Lootos rikkumisest teada 16.10.2015, mil EAS vastas hageja 09.10.2015 päringule ning edastas hagejale projekti elluviimisega seotud kuludokumendid. Hageja esitas JK-le Lootos lepingust taganemise avalduse 08.12.2015 ehk kaks kuud pärast JK Lootos lepingu rikkumisest teadasaamist. Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks. Eelnevast tulenevalt on JK-l Lootos kohustus tagastada hagejale lepingu alusel väljamakstud toetus summas 13 000 eurot. 08.12.2015 lepingust taganemise ja toetuse tagasinõude avalduses palus hageja toetuse tagastada 30 päeva jooksul, s.o hiljemalt 07.01.2016. JK Lootos ei ole hagejale lepingu alusel eraldatud toetust tagastanud, mistõttu nõuab hageja tagastamata toetusesummalt viivist VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras arvates 08.01.2016. Käesoleva hagi esitamise hetkeks on tagastamata toetusesummalt 13 000 eurot muutunud sissenõutavaks viivis, mille kogusumma on 957,50 eurot. Lisaks käesoleva hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivisele palub hageja, et kohus mõistaks JK-lt Lootos välja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrale. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt välja tagastamisele kuuluv toetusesumma 13 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 957,50 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras tagastamata toetusesummalt 13 000 eurot alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei nõustu hagejapoolse investeeringu kasutamise lepingu tõlgendamisega ning kostjale lepingust tulenevate kohustuste määratlemisega. Investeeringutoetuse kasutamise lepingus ei ole lepitud kokku selles, et kostja peab investeeringutoetuse abil rajama nn puuduoleva tribüüniosa ning et toetuse kasutamise tulemuseks ja toetuse väljamaksmise eelduseks on 300 istekoha olemasolu tribüünil. Vastavalt lepingu punktile 3.4. kohustus toetuse andja toetuse summa toetuse saaja arvelduskontole üle kandma kuludokumentide alusel hiljemalt 1. oktoobriks 2012.a. Seega pidid tegevused, mille eest toetust tasuti, olema tehtud hiljemalt 1. oktoobriks 2012.a. Hagejale oli toetuse summas 13 000 eurot väljamaksmise ajal 2012.a. septembris teada, et tööd, mille eest toetust tasutakse on 2011.a. teostatud ning nende tööde eest on ka tasutud. Hagejale oli ja pidi olema teada see, et kulu, mille katmiseks toetus välja makstakse, ei ole seotud nn puuduoleva tribüüniosa rajamisega. Hageja enda käitumisest toetuse väljamaksmisel on ilmne, et hageja eraldas toetuse juba teostatud tööde kulude katmiseks. See, et kostja kasutas projekti elluviimiseks EAS-i toetust, ei mõjuta hageja ja kostja õigussuhteid. 300-kohalist peatvaatajate tribüüni polnud rahaliste vahendite puuduse tõttu võimalik lõpuni ehitada seetõttu, et tribüüni ehitus kallines EAS-i poolt esitatud nõudmiste tõttu märkimisväärselt. EAS-ile esitatud taotluse kohaselt planeeriti tribüün kergtribüünina. Hiljem nõudis EAS, et kostja rajaks Põlva linnale (nüüd Põlva vallale) kuuluvale kinnistule maaga kohtkindlalt ühendatud tribüüni. EAS-i poolt nõutud muudatustega kaasnes tribüüni rajamisega seotud kulutuste märkimisväärne kasv. Vaidlusalune tribüün kui jooksurada, staadioni altküte, haljastus jne on rajatud kostja vahenditega Põlva vallale kuuluvale kinnistule. Kostja tegevuse ja tema poolt tehtud investeeringute tulemusena on Põlva vallale kuuluva kinnistu väärtus oluliselt kasvanud ning vald on saanud juurde spordirajatise, mida muuhulgas kasutatakse Põlva Gümnaasiumi kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks. Hageja poolt eraldatud 13 000 eurot ei olnud ei 2012.a ega ole käesoleval ajal piisav summa selleks, et ehitada tribüün lõpuni

5 (16)

nii, et tribüünil oleks 300 kohta. Hageja väide, et kostja on eksitavate kuludokumentidega varjanud seda, et toetust ei ole kasutatud puuduoleva tribüüniosa ehitamiseks, on kostjale arusaamatu. Kostja leiab, et isegi kui kostja oleks lepingut rikkunud, ei oleks hageja saanud lepingust taganeda ilma kostjale lepingu täitmiseks täiendava tähtaja andmiseta. Hageja ei pöördunud rohkem kui 3 aasta jooksul pärast seda, kui ta oli kostja poolt esitatud kuludokumentide alusel toetuse välja maksnud, kordagi kostja poole nõudega rajada hageja poolt kostjale tasutud toetuse arvel nn puuduolev tribüün. Hageja ei ole andnud kostjale täiendavat aega kostja väidetava kohustuse täitmiseks. Kostja leiab, et hagejal ei olnud erilist huvi taganeda lepingust täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Isegi kui kostja oleks investeeringutoetuse kasutamise lepingut rikkunud (millega kostja ei nõustu), siis on lepingust taganemine VÕS § 118 lg 2 tulenevalt tühine, sest lepingu täitmise nõue, mille väidetavale rikkumisele hageja lepingust taganemisel tugines, oli lepingust taganemise avalduse tegemise ajaks aegunud. 15.06.2012.a sõlmitud Põlva linna investeeringutoetuse kasutamise lepingu 3.4. näeb ette, et toetuse andja kohustub toetuse summa toetuse saaja arvelduskontole üle kandma kuludokumentide alusel hiljemalt 1.oktoobriks 2012.a. Kohustuse, mille täitmata jätmist hageja kostjale ette heidab, pidi kostja seega täitma enne 1.oktoobrit 2012.a., so kostja pidi tegema tribüünide rajamisega seotud tegevused enne 1. oktoobrit 2012.a. Hageja nõue nõuda kostjalt kohustuse täitmist muutus sissenõutavaks hiljemalt 1. oktoobril 2012.a. Hageja lepingu täitmise nõue aegus kolme aasta möödumisel nõude sissenõutavaks muutumisest so 1. oktoobril 2015.a. Hageja edastas kostjale lepingust taganemise avalduse 8.12.2015.a, so pärast nõude aegumist. Lepingust taganemine on seetõttu tühine, so sel puuduvad õiguslikud tagajärjed. Hageja oli lepingust taganemise avalduse tegemise ajaks, so 8.12.2015.a., kaotanud õiguse lepingust taganeda taganemiseks mõistliku aja möödumise tõttu. Hageja on püüdnud EAS-i poole pöördumise ja EAS-ilt vastuse saamisega kunstlikult luua nö uusi asjaolusid, millest teadasaamist kasutada võimalusena leping üles öelda. Toetuse väljamaksmisel oli hagejale teada, et toetust makstakse tööde eest, mis on tehtud enne 28.12.2011.a taotluse esitamist. Lepingust taganemise avalduse esitas hageja 08.12.2015.a, so rohkem kui kolm aastat pärast seda, kui hagejale oli teada või vähemalt pidi olema teada, et toetust ei kasutatud nn puuduoleva tribüüniosa rajamiseks. Isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et hageja teadis juba toetuse väljamaksmisel, et ta tasub tööde eest, mis olid teostatud enne seda, kui kostja esitas hagejale taotluse toetuse saamiseks, ei ole eluliselt usutav ja on hageja enda esitatud tõendite ja väidetega ümber lükatud see, et hageja sai alles 2015.a sügisel teada, et tribüüniosa, mis investeeringutoetuse kasutamise lepingu sõlmimise oli puudu, ei ehitatudki 2012.a sügisel välja. Kui hageja oleks nimetatud asjaolust saanud teada alles 2015. sügisel, nagu hageja väidab, siis oli hageja mitteteadmine tingitud raskest hooletusest. Vaidlusalune tribüün asub avalikus kohas Põlva vallale kuuluval kinnistul. Lähtuvalt poolte vahel sõlmitud koostöölepingust kasutab staadionit, kus tribüün asub, Põlva Gümnaasium tundide läbiviimiseks. See, kas nn tribüüni puudujääv osa oli välja ehitatud või mitte oli nähtav ja kontrollitav. Vastavalt investeeringutoetuse kasutamise lepingule pidi toetuse väljamaksmine toimuma alles pärast kostjapoolsete kohustuste täitmist. Toetuse väljamaksmisega aktsepteeris hageja kostjapoolse kohustuse täitmist. Isegi siis, kui hageja ei saanud toetuse väljamaksmisel aru, et talle esitatud kuludokumendid ei kajasta täiendavate tribüünikohtade rajamise kulusid, informeeris kostja hagejat 19.12.2012.a kirjas sõnaselgelt sellest, et täiendavaid tribüünikohti pole rajatud. Hageja väited, mille kohaselt on käesolevas asjas põhimõtteliselt täidetud tehingu eksimuse või pettuse tühistamise eeldused, jäävad kostjale arusaamatuks. Hageja ei ole lepingut tühistanud, mistõttu on viited tehingu tühistamisel eksimuse või pettuse tõttu, asjakohatud. Kostja on seisukohal, et kuna kostja ei ole investeeringutoetuse lepingut rikkunud ning hageja ei ole nimetatud lepingut kehtivalt üles öelnud, siis puudub hagejal lepingu alusel saadu tagastamise ja viiviste nõue.

6 (16)

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,

TEHTUD JÄRELDUSED

Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 15.juunil 2012 sõlmisid pooled investeeringutoetuse kasutamise lepingu, mille alusel väljastas hageja kostjale 21.septembril 2012 toetust 13 000 eurot; investeeringutoetus kanti kostjale üle kostja poolt esitatud kuludokumentide Yuppy Stainless OÜ 17.10.2011.a arve nr 21129 ja 21.09.2011.a arve nr 21128 ning maksekorralduse, millest nähtuvalt oli arvete nr 21128 ja 21129 eest kostja poolt lõplikult tasutud 20.12.2011.a. 13 839,20 eurot, alusel; EAS tunnistas abikõlblikuks (abikõlblik ei ole käibemaks) eelnimetatud samade arvete alusel koos käibemaksuga 19 770,29 eurost meetme Kohalike avalike teenuste arendamise raames projekti Põlvas asuva jalgpallistaadioni Lootospark III etapi ehitustööde teostamine 16 475,24 eurot ja tasus nende dokumentide alusel sellest summast kostjale toetust 84%, s.o. 13 839,20 eurot; hageja esitas 08.12.2015.a. kostjale investeeringutoetuse kasutamise lepingust taganemise ja toetuse tagasinõudmise avalduse. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. VÕS § 116 lg 4 näeb ette, et lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. VÕS § 118 lg 2 näeb ette, et lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganemise korral nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist. Kõigepealt käsitleb kohus kostja poolt asja menetluse käigus esitatud väidet, et hageja poolt lepingust taganemise tagajärjel sissenõutavaks muutunud tagasitäitmise nõue oli hagi esitamise ajal (07.12.2016) aegunud. Kohus nõustub hagejaga, et lepingust taganemisega tekkis hagejal iseseisev nõue kostja vastu toetuse tagastamiseks, mille aegumine hakkab kulgema alates lepingust taganemisest

7 (16)

(08.12.2015). Lepingust taganemise keskseks tagajärjeks on lepingu kui võlasuhte muutumine lepingu tagasitäitmise võlasuhteks, mille sisuks on vastastikuse tagasitäitmise kohustused (seda kinnitavad ka Riigikohtu lahendid kohtuasjades nr 3-2-1-57-11; nr 3-2-1-90-12 jt). Kohus nõustub hagejaga ka selles, et Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt (tsiviilasjad nr 3-21-80-10; 3-2-1-57-11 jt) muutub lepingust taganemise tagajärjel tekkiv tagasitäitmise nõue VÕS § 82 lg-st 3 tulenevalt sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist. Seega muutus lepingust taganemise tulemusel tekkinud tagasitäitmise nõue ka kohtu hinnangul sissenõutavaks mitte varem kui 08.12.2015.a. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1,2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna hagi on esitatud vähem kui üks aasta hageja poolt lepingust taganemisest, on 07.12.2016 hagiavaldus esitatud tähtaegselt ja hageja nõue toetuse tagasinõudmiseks ei olnud hagi esitamise ajal aegunud. Hageja on esitanud hagis väited, et kostja on poolte vahel 15.06.2012 sõlmitud investeeringutoetuse kasutamise lepingut oluliselt rikkunud, sest kostja ei ole toetust sihtotstarbeliselt kasutanud: (a)kostja ei ole ehitanud lõpuni poolelioleva tribüüni nn. puuduolevat osa; (b) ei ole toetust kasutanud olemasoleva tribüüni ehituskulude ega hagejale esitatud arvete kulude katmiseks, sest nimetatud kulud hüvitas kostjale EAS. Kostja leiab, et leping nägi ette toetuse tasumist tribüüni ehitamiseks juba tehtud kulutuste katteks. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-170-15 asunud seisukohale, et kohtul tuleb lepinguid kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega tõlgendades otsustada, kas hagejal on õigus kostjalt tagasi nõuda kogu vaidlusaluse lepingu alusel väljamakstud summa või üksnes summa, mida kasutati vääralt vastuolus lepingu eesmärgiga. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14). Seega tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi anda lepingule hinnang ka mõistlikkuse (VÕS § 7) ja hea usu põhimõttest (VÕS § 6) lähtuvalt. Kui lepingu tõlgendamisel peaks selguma, et hagejal on kostjalt õigus tagasi nõuda kogu vaidlusaluste lepingute alusel väljamakstud summa, siis tuleb arvestada, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaega saab kohaldada vaid nendele summadele, mida kasutati tahtlikult heade kommete vastaselt õigusvastase tagajärje sooviga. Juhul kui kostja on kasutanud saadud raha mittesihipäraselt, siis võib tema käitumine olla hinnatav tahtlikult heade kommete vastase käitumisena. Riigikohtu 16. septembri 2009.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 tsiviilkolleegium leiab, et TsÜS § 146 lg-s 4 ettenähtud tahtlust tuleb sisustada nii, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib kolleegiumi arvates olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Eeltoodule

8 (16)

tuginedes leiab kolleegium, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. VÕS § 29 lg 1-6 kohaselt lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohus nõustub hagejaga, et antud asjas poolte tegelikku ühist tahet investeeringutoetuse kasutamise lepingu sõlmimisel ei ole võimalik tuvastada, mistõttu tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 ja TsÜS § 75 sätete alusel, arvestades seda, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingu olemust ja eesmärki, poolte kirjavahetust ja käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist analüüsides, teeb kohus sellest järgmised järeldused: Kohus ei nõustu hagejaga, et vaidlusalune leping sõlmiti üksnes kostja 28.12.2011 taotluse alusel ja 28.12.2011 taotlus on lepingu lahutamatuks osaks. Kostja 28.12.2011 taotlusest (tl 37) nähtub, et kostja annab vastavalt Põlva linna ja JK Lootos vahel sõlmitud lepingule teada, et klubi on lõpetanud Lootospark staadioni III etapi ehitustööd ja palub Põlva linnal 2012.a. eelarvesse kavandada kaasfinantseeringuna 25 000 eurot, mis kuluks puuduoleva tribüüniosa rajamiseks ja väljaku turvalisuse tagamiseks. Seega on kostja 28.12.2011 pöördumine hageja poole seotud juba poolte varasema lepinguga, millele on kostja viidanud ka oma 19.12.2012 (tl 58) ja 10.04.2015 (tl 42) kirjades hagejale. Kostja poolt on kohtule esitatud Põlva Linnavalitsuse, Eesti Jalgpalli Liidu ja Põlva JK Lootos vahel 31.augustil 2003.a. sõlmitud koostööleping, mida on täiendatud 18.03.2010.a. (tl 86-91). Hageja on ka ise hagiavalduses märkinud, et ta teatas juba 2009.a. (23.09.2009.a. kiri) kostjale, et püüab kaasfinantseeringu andmise asemel leida tulevikus ise vahendeid ehitamaks välja jalgpalliväljaku jooksurajad ja tribüünid. Hageja kirjast (tl 38) aga nähtub, et kostja taotlust kaasfinantseeringuks staadionitribüünide ehitamiseks 25 000 eurole hakatakse arutama Põlva linna 2012.a. eelarve investeeringute käigus koos teiste investeeringutega. Hageja poolt esitatud väljavõttest Põlva linna 2012.a. eelarve investeeringud (tl 39) nähtub vaid, et investeering jalgpallistaadioni tribüünid moodustab üksnes 13 000 eurot. Seega peab 15.06.2012.a. investeeringutoetuse kasutamise lepingu sisu kindlakstegemiseks analüüsima pooltevahelist lepingut.

9 (16)

15.06.2012 sõlmitud investeeringutoetuse kasutamise lepingu (tl 40) p 2.1 kohaselt eraldab toetuse andja toetuse saajale sihtotstarbeliselt 13 000 eurot jalgpallistaadioni tribüünide rajamiseks; p 3.4 kohaselt kohustub toetuse saaja toetuse summa toetuse saaja arvelduskontole üle kandma kuludokumentide alusel hiljemalt 01.oktoobriks 2012.a., p 2.1 kohaselt kohustub toetuse saaja kasutama toetust lepingus ettenähtud eesmärgil ja tingimustel ning esitatud kuludokumentides nimetatud kulude katteks; p 3.2 kohaselt kohustub toetuse saaja esitama toetuse andjale toetuse kasutamise aruande 15.jaanuariks 2013.a.; p 3.3. kohaselt on toetuse andjal õigus kontrollida toetuse kasutamise vastavust lepingule, selleks on toetuse andjal õigus tutvuda kõigi toetuse kasutamisega seotud dokumentidega. Lepingust ei nähtu, et kostja 28.12.2011 kiri hagejale oleks vaidlusaluse lepingu lahutamatuks osaks. Lepingus kokkulepitud toetussumma (13 000 eurot) erineb oluliselt kostja 28.12.2011 kirjas toodust (25 000 eurot), samuti on kostja 28.12.2011 taotlenud kaasfinantseeringut tribüünide puudujääva osa rajamiseks ja väljaku turvalisuse tagamiseks, vaidlusaluses lepingu järgi on toetus eraldatud kostjale sihtotstarbeliselt jalgpallistaadioni tribüünide rajamiseks esitatud kuludokumentides nimetatud kulude katteks. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 54) on kostja juba 6 päeva möödudes lepingu sõlmimisest esitanud hagejale taotluse ja selle lisadena 17.10.2011.a arve nr 21129 ja 21.09.2011.a arve nr 21128 ning maksekorralduse, millest nähtuvalt oli arvete nr 21128 ja 21129 eest lõplikult tasutud 20.12.2011.a., mida on kostja korranud 14.09.2012 (tl 51) ning nende alusel on hageja 21.09.2012 kostjale 13 000 eurot üle kandnud (tl 41). Seega oli hagejal aega kostja poolt esitatud kuludokumentide kohta seisukoha võtmiseks enne raha ülekandmist kolm kuud. Hageja aktsepteeris kostja kuludokumentidena olemasoleva tribüüniosa rajamistööde, millised olid kajastatud arvetel nr 21128 ja 21129 teostamist, ja lepingu p 3.1 kohaselt kohustus kostja kasutama toetust esitatud kuludokumentides nimetatud kulude katteks. Lepingu p 3.3. kohaselt oli hagejal õigus kontrollida toetuse kasutamise vastavust lepingule, selleks õigus tutvuda kõigi toetuse kasutamisega seotud dokumentidega. Kohus nõustub hagejaga, et toetuse väljamaksmisega ei kinnitanud hageja, et lepingu eesmärk on saanud täidetud ja toetust on sihtotstarbeliselt kasutatud, sest lepingu p 3.2 kohaselt pidi kostja esitama hagejale hiljemalt 15.01.2013 toetuse kasutamise aruande, kuid selgelt oli ja pidi olema toetuse ülekandmisel hagejale arusaadav, et kostja poolt toetuse ülekandmise aluseks esitatud arved ja maksekorraldus on juba 2011.aastast ning ei kajasta edaspidiseid ehitustöid. 14.11.2011 kostja poolt EAS-le saadetud e-kirjast (lk 19) nähtub, et kostja on Põlva Linnavalitsusega jõudnud kokkuleppele, et järgneva kahe aasta jooksul kavandab volikogu tribüüni täismahu valmisehitamiseks vajalikud rahalised vahendid, kuna projektimaksumuse jääk võimaldas tellida vaid tribüünikonstruktsiooni (osalise- pooles mahus) valmistamise, transpordi ja paigaldustööd, siis jäeti teadlikult välja istmed, mille soetamiseks loodetakse rahalisi vahendeid saada sponsoritelt, ning mis on plaanis paigaldada konstruktsioonidele uue hooaja alguseks (märts-aprill 2012). Seega eeldas kostja EAS-ile saadetud e-kirjast nähtuvalt hagejalt toetuse saamist tribüüni väljaehitamiseks nii 2012. ja kui ka 2013.a.jooksul. Hageja leiab, et kuna kostja on toetuse väljamaksmise päeval 21.09.2012 kinnitanud e-kirjas hagejale, et “tribüüni ehitus võtab aega” ja palus hagejal toetuse kiiresti välja maksta, et kostja saaks töödega alustada, on ta sellega pärast 14.09.2012 kuludokumentide esitamist kinnitanud, et toetuse abil hakatakse tribüüni ehitama. Hageja poolt viidatud e-kirjast (tl 105) nähtuvalt on viidatud kiri saadetud kostja poolt vastusena seoses linnavalitsuse töötaja eelneva pöördumisega jooksuraja vahetus läheduses asuvate ohtlike varraste kohta, milles leitakse, et jalgpalliklubil tuleb viivitamatult katta tribüünikinnituslatid puidust karbikuga või eraldada tribüünid staadionist barjääriga, ja selles tuletab kostja hagejale meelde, et hageja ei ole kostjale toetust kolme kuu jooksul üle kandnud, kuigi kostja on nõutavad dokumendid korduvalt esitanud ning kinnitatakse, et tribüüni ehitus võtab aega, mida võib ka tõlgendada, et hageja

10 (16)

poolt kostja vanade kulutuste hüvitamisega saab kostja vahendeid staadioni turvalisuse edasiseks parandamiseks, sest tribüüni ehitus võtab aega. Kohus nõustub hagejaga selles, et investeeringutoetustega finantseeritakse tavaliselt uusi projekte ja uusi tegevusi (nt ehitustöid, mida ei ole veel tehtud), pooltel olid piisavad teadmised toetuste kasutamise kohta, mistõttu ei ole ka kohtu hinnangul päris tavapärane, et hageja maksis toetuse välja kuludokumentide alusel, mis kajastasid juba eelmisel aastal tehtud kulutusi, kuid see on lepinguvabaduse põhimõtte järgi võimalik. Kohus nõustub hagejaga, et 29.09.2015 Põlva vallavolikogu istungil (lk 47) kostja esindaja I. Käo poolt avaldatu, et Põlva Linnavalitsus pole 2012.a. tribüünide rajamiseks raha eraldanud, on vastuolus asja materjalidega, sest vaidlusalune investeeringutoetus 13 000 eurot eraldati kostja poolt esitatud jalgpallistaadioni pealtvaatajate tribüünikonstruktsioonide ehitamise arvete alusel ja ka lepingu eesmärgiks oli jalgpallistaadioni tribüünide rajamine, küll võib see aga veelkord kinnitada, et hageja toetuse kasutamine toimus vanade kulude katteks. Kostja väidab, et kui toetus oleks mõeldud tribüüni puuduoleva osa ehitamiseks, poleks 13 000 euro eest ka saanud tribüüni lõpuni ehitada. Hageja leiab, et kostja oleks pidanud tribüüni lõpuni ehitamiseks kaasama enda rahalisi vahendeid. Kohus nõustub kostjaga selles, et sellekohast kostja kohustust investeeringutoetuse kasutamise lepingust ei tulene. Seega ei tuvastanud kohus vaidlusaluse lepingu ja olemasolevate tõendite alusel, et kostja pidi vaidlusaluse investeeringutoetusega tribüünid lõpuni ehitama ja ehitamata jätmisega on vaidlusalust lepingut oluliselt rikkunud. Seetõttu ei ole oluline ka asjaolu, et tribüünid asuvad avalikus ruumis ja hageja pidi asjaolu, et tribüünid on valmis ehitamata, nii visuaalselt kui ka kostja 19.12.2012.a. kirja järgi juba varem teada saama. Kostja on oma seisukohti 12.05.2017.a. muutnud ja väidab täiendavalt, et ta on kasutanud vaidlusalust investeeringutoetust sihtotstarbeliselt, paigaldades 30.03.2012 tribüünidele täiendavad istmed ja 29.06.2013.a. ka tribüüni piirded ning esitanud tõenditeks sellekohased fotod ja OÜ Stigmar hinnapakkumise 13.09.2011, mis kehtis 60 päeva; samuti loetleb 12.05.2017 dokumendis erinevaid tribüüni rajamisega seotud ehitustöid (tl 121, 135, 136). Kohus nõustub hagejaga, et kui kostja püüab väita, et tribüünile on paigaldatud 30.03.2012 (mitte 2011) istmed, ei oma see vaidluse seisukohast tähtsust, sest vaidlusaluse lepingu kohaselt pidi kostja esitama hagejale vastavad kuludokumendid hiljemalt 01.10.2012, kuid kostja kinnitas ka hageja 08.08.2016 teabenõude (tl 57) peale hagejale, et kostja on juba lepingu väljamaksmise aluseks olnud kuludokumendid hagejale esitanud (tl 56). Seega ei ole kostja vaidlusaluse lepingu järgsete kuludokumentidena hagejale esitanud dokumente staadioniistmete hankimise ega muude ehitustööde tegemise kulude kohta. Kostja on EAS-ile saadetud 14.11.2011 e-kirjas (lk 19 pöördel) kinnitanud, et projektist jäeti teadlikult välja istmed, mille soetamiseks loodetakse rahalisi vahendeid saada sponsoritelt, ning mis on plaanis paigaldada konstruktsioonidele uue hooaja alguseks (märts-aprill 2012). Kohus nõustub hagejaga, et kostja poolt väidetavalt tehtud muud ehitustööd, mille kohta ei ole kohtule esitatud ka kuludokumente, ei kajasta vaidlusaluse investeeringutoetuse lepingujärgset kasutamist ega oma seetõttu antud asjas tähtsust. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib pool lepingust taganeda, kui teine pool on lepingut oluliselt rikkunud. Hageja on lepingust taganenud (tl 53) ka seetõttu, et kostja ei ole hageja poolt eraldatud toetust kasutanud jalgpallistaadioni ehituseks, sest samade kuludokumentide alusel oli ehitust rahastatud juba EAS-i poolt.

11 (16)

Kohus nõustub hagejaga, et kostja on heade kommete vastaselt hageja eest varjanud, et samad kulud, mille kohta esitas kostja hagejale kuludokumendid, on 84% ulatuses kostjale 2011.a lõpus (s.t. enne hageja toetuse väljamaksmist) hüvitanud EAS. Seega on kostja käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt, kuna ta on jätnud isikliku kasu (toetuse) saamise eesmärgil hagejale avaldamata olulised lepingu sõlmimist ja toetuse eraldamist mõjutavad asjaolud. Kostja on kuludokumentidena hagejale esitanud 17.10.2011 arve nr 21129 ja 21.09.2011 arve nr 21128 ning 20.12.2011 maksekorralduse, mille kohaselt kostja tasus arvete alusel 13 839,20 eurot. 16.10.2015 EAS-i poolt hagejale saadetud e-kirjast (tl 19) nähtub, et samade arvete alusel on kostjale maksnud 2011. a toetust ka EAS. Poolte selgitustest ja asja materjalidest nähtub, et kostja ja EAS-i vahel sõlmitud lepingu toetusskeem nägi ette EAS-i poolt 84% projekti käibemaksuta kulude katmist kostja poolt esitatud kuludokumentide alusel; arvete alusel maksis EAS kostjale toetusena 13 839,20 eurot. Samas kohus ei nõustu hagejaga, et kuigi arvete käibemaksuta summa oli suurem (16 475,24 eurot), ei tõendanud kostja hagejale suuremas summas arvete tasumist ning toetus summas 13 000 väljastati maksekorraldusega tõendatud kulu ehk 13 828,20 euro alusel. Kõigepealt nähtub maksekorraldusest, et see ülekanne on kostjal tehtud alles 20.12.2011.a. Hageja ise on kohtule koos hagiavaldusega esitanud ka maksekorraldused nr 102 10.10.2011 ja 104 27.10.2011 (tl 25), mille kohaselt on kostja tasunud Yuppy Stainless OÜarve nr 21129 alusel 3317,86 eurot ja arve nr 21128 alusel osaliselt 2613,23 eurot (16%+käibemaks). Hageja poolt kohtule esitatud äriregistri väljavõttest kostja kohta nähtuvalt (tl 109) on kostja alates 09.11.2004.a. käibemaksukohuslane. Kohus nõustub hagejaga, et vastavalt käibemaksuseaduse § 29jj on kostjal õigus arvata enda maksustatavast käibest sisendkäibemaks maha, mis on üldteada maksustamispõhimõte. Seega on kostja poolt esitatud kuludokumentide järgi tema kulu kokku 19 770,29 eurot, millest moodustas käibemaks 3295,05 eurot, mis kuulus kostja poolt tagasisaamisele ja EAS-i poolt on kostjale hüvitatud 13 839,20 eurot, mistõttu on kostja tegelik talle hüvitamata kulu 2636,04 eurot. Seega ei ole kostja esitatud kuludokumentide kohaselt kasutanud sihtotstarbeliselt hageja poolt makstud investeeringutoetusest 13 000- 2636,04= 10 363,96 eurot. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas tõendatud kostjapoolne heade kommete vastane käitumine, kui kostja kasutas hageja investeeringutoetust EAS-i poolt mittehüvitatavate kulude katteks, sest kohtule ei ole esitatud seda asjaolu kinnitavaid tõendeid. Kohus nõustub kostjaga, et hageja väited, mille kohaselt on käesolevas asjas põhimõtteliselt täidetud tehingu eksimuse või pettuse tühistamise eeldused ja viited Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.05.2015 otsusele asjas 3-2-1-43-15, ei ole asjakohased, sest hageja ei ole lepingut tühistanud eksimuse või pettuse tõttu; viidatud Riigikohtu lahendis on leitud, et tegemist võis olla lepingu tühistamisega, mistõttu hilisem lepingu ülesütlemine ei olnud enam võimalik. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ei taganenud lepingust mõistliku aja jooksul alates väidetavatest lepingu rikkumistest teada saamisest, sest esimene hageja poolt väidetav rikkumine, mille kohaselt kostja ei ehitanud tribüüni lõpuni, ei saa olla seotud EAS-i 16.10.2015.a kirjaga ja kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt 1.oktoobril 2012.a. Samuti puudus hagejal õigus lepingust koheselt, so ilma väidetava rikkumise kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega andmata, taganeda, sest tribüüni rajamisega jätkamine ei ole tänaseni võimatuks muutunud ning hageja ei esitanud kostjale seoses lepingu täitmisega kuni 2015.a ühtegi pretensiooni ega küsinud ühtegi selgitust lepingu täitmise või sellega seotud asjaolude kohta. Hageja leiab, et ta ei pidanud lepingust taganemisel kostjale täiendavat tähtaega määrama, sest kostja on lepingut tahtlikult rikkunud; lepingu eesmärk on jäänud täitmata;

12 (16)

kostjal ei tekkinud taganemise tõttu suurt kahju ja kostja ei oleks rikkumisi täiendava tähtaja jooksul kõrvaldanud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12 selgitanud, et „tuvastamaks, kas lepingupool taganes lepingust mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt selgitada, millisest hetkest alates hakkab lepingust taganemise tähtaeg kulgema. Lepingust taganemise mõistlik aeg hakkab VÕS § 118 lg 1 p 1 mõttes kulgema alates ajast, mil lepingust taganeda sooviv pool sai või pidi teada saama olulisest lepingurikkumisest... Olulise lepingurikkumisega on VÕS § 116 lg 2 p 1 järgi tegemist eelkõige juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Sellest tulenevalt hakkab lepingust taganemiseks ettenähtud mõistlik aeg kulgema alates sellest, kui lepingupool sai või pidi teada saama lepingu rikkumisest, mille tõttu jäi ta olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis.“ Riigikohtu lahendis kohtuasjas nr 3-2-1-165-09 selgitatakse, et VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Viidatud säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki - kahjustatud poolel tuleb mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgust, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev... VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kohus nõustub hagejaga, et ta on lepingust kehtivalt taganenud 08.12.2015 mõistliku aja jooksul, sest hageja sai kostja rikkumistest teada 16.10.2015 EAS-i e-kirja põhjal. Kohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus kostja esitas hagejalt toetuse saamiseks samad kuludokumendid, mille eest ta oli suures osas juba teiselt isikult toetuse saanud, käitus kostja heade kommete vastaselt ja ka Riigikohtu praktika (otsused kohtuasjades nr 3-2-1-79-09 ja nr 3-2-1-67-14) kohaselt on sel juhul tegemist kohustuse tahtliku rikkumisega, kui üks lepingupool käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Kuna hageja oli lepingu rikkumisest teada saanud vähem kui kaks kuud tagasi (16.10.2015), ei olnud sellest lepingust taganemiseni möödunud ka VÕS § 118 lg 1 p 1 sätestatud mõistlik aeg. Seega oli hagejal tulenevalt VÕS § 116 lg 1, lg 2 p 3 õigus lepingust taganeda. Kuna kohus leidis, et käesolevas asjas ei ole tõendatud kostja poolne lepingujärgne kohustus investeeringutoetuse eest tribüün lõpuni valmis ehitada, ei käsitle kohus otsuses hageja poolt tribüüni valmis ehitamata jätmisest teadasaamisest võimaliku mõistliku aja möödumisega seonduvaid asjaolusid. VÕS § 116 lg 4 kohaselt lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida.

13 (16)

Kohus nõustub hagejaga, et kostja rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli hageja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, sest lepingu eesmärgiks oli toetuse täies mahus kasutamine jalgpallistaadioni tribüünide rajamiseks. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et lepingust taganemine oleks tekitanud kostjale kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Nõustuda tuleb hagejaga ka selles, et kostja ei oleks saanud heastada asjaolu, et ta dubleeris hagejale ja EASle esitatud kuludokumente ning küsis hagejalt toetust samade arvete alusel, mille alusel oli EAS kostjale juba toetust andnud. Seega on põhjendatud hageja poolt lepingust taganemine ka ilma kostjale lepingu täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist (hüvitama saadud kasutuseelise), kui ta tagastab kõik üleantu. Seega on hagejal õigus investeeringutoetuse kasutamise lepingust taganemisel, kuna puuduvad tõendid, et kostja oleks kogu hageja poolt eraldatud toetust kasutanud jalgpallistaadioni tribüünide rajamiseks, nõuda kostjalt vääralt kasutatud toetuse 10 363,96 euro osas hagejale tagastamist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on taotlenud viiviste perioodi eest alates 08.01.2016 (lepingu ülesütlemisel hageja poolt kostjale määratud toetuse tagastamise tähtajale järgnev päev) kuni hagi esitamiseni 07.12.2016 suuruses (tagastatava toetuse suurus x Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär, millele lisandub 8% :365 x viivitatud päevade arv) 957,50 eurot. Kuna kohus luges hagi põhjendatuks tagasitaotletava toetuse osas 10 363,96 euro suuruses, moodustab viivise suurus sama perioodi eest 761,37 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised 761,37 eurot ja vastavalt hageja taotlusele alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast 8.detsembrist 2016.a. kuni tagastatava toetusesumma 10363,96 eurot täieliku tasumiseni, viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis kohtupraktika kohaselt koos sissenõutavaks muutunud viivisega 761,37 eurot ei tohi ületada põhivõlgnevuse 10 363,96 eurot suurust. Neil asjaoludel kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 10 363,96 eurot ja viivised 761,37 eurot ning alates 8.detsembrist 2016.a. kuni tagastatava toetusesumma 10363,96 eurot täieliku tasumiseni, viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega 761,37 eurot mitte rohkem kui põhivõlgnevuse 10 363,96 euro suuruses.

14 (16)

Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi 80 % ulatuses, jätab võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega Põlva valla menetluskuludest 80 % MTÜ Jalgpalliklubi Lootos kanda ja MTÜ Jalgpalliklubi Lootos menetluskuludest 20 % Põlva valla kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja taotleb kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõiv 650 eurot ning esindaja õigusabikulu 6300 eurot (tl 163-164, 174-175). TsMS §-dest 138 lg 1, 2; 139 lg 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna hagiavalduse esitamisel hageja poolt vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 650 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot+ käibemaks loeb kohus kohtupraktikast lähtudes mõistlikuks tasuks. Hageja esindaja on osutanud menetluskulude nimekirja kohaselt hagejale õigusabi 43,75 tundi. Kohus loeb sellest põhjendatuks hagi (8 lk+ lisad) koostamisele kokku kulutatud aega 11,5 tunni ulatuses, kostja hagi vastusega tutvumisele ja hageja seisukoha koostamisele (11 lk+ lisad) kulutatud aega kokku 11 tunni ulatuses, hageja tutvumisele kostja 12.05.2017 seisukohaga ja seisukohale vastuse koostamisele (6 lk+ lisad) 7 tunni ulatuses, menetlusdokumendid sisaldavad olulises mahus seisukohtade kordamist; samuti ei loe kohus põhjendatuks vastaspoolelt väljamõistetava kuluna menetlustähtaegade pikendamisega ja kohtuistungi aja määramisega seotud järelpärimistele kohtusse ja kirjavahetusele kliendiga kulutatud aja hüvitamist. Arvestades eeltoodut peab kohus põhjendatud ja vajalikuks esindaja õigusabikuluks hageja esindaja tasu kokku 33,75 töötunni eest kogusummas 4860 eurot (144x 33,75). Kuna hageja menetluskuludest tuleb kostjalt välja mõista 80 %, siis 80%x (650+4860) = 4408 eurot. Kostja taotleb menetluskuluna esindaja õigusabikulu 23,5 tunni eest kogusummas 2585 eurot hüvitamist (tl 172-173). Esindaja tunnitasu 110 eurot (käibemaksuta) loeb kohus lähtudes kohtupraktikast mõistlikuks tasuks. Kostja esindaja on osutanud kostjale menetluskulude nimekirja kohaselt õigusabi kokku 23,5 tundi. Hageja esindaja kinnitab (tl 174), et ta ei vaidlusta kostja esindaja ajakulu. TsMS § 175 lg 11 kohaselt kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 (kehtetu) alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja esindaja ajakulu on tunduvalt väiksem hageja esindaja ajakulust, kostja on kohtule menetlusdokumentidena esitanud vastuse hagile (10 lk+ lisad) ja 12.05.2017 seisukoha (7 lk + lisad), peab kohus põhjendatud ja vajalikuks esindaja õigusabikuluks kostja esindaja tasu 23,5 15 (16)

töötunni eest kogusummas 2585 eurot (110x 23,5). Kuna kostja menetluskuludest tuleb hagejalt välja mõista 20 %, siis 20%x 2585= 517 eurot. Kuna kohus mõistab menetluskulud välja mõlemalt poolelt on otstarbekas poolte menetluskulude osas teha tasaarvestus (4408-517) ja menetluskuluna tuleb välja mõista MTÜ Jalgpalliklubilt Lootos Põlva valla kasuks 3891 eurot. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt väljamõistetavatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures kohtupraktika kohaselt ei tohi viivisenõue ületada menetluskulu nõude (3891 eurot) suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

16 (16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.