Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Collect OÜ vahel sõlmitud nõuete loovutamise leping nr 270314. Monefit Estonia OÜ ja Xxxsõlmisid interneti vahendusel 11.06.2015 lepingu nr 37181 (lisa nr 1 – teenuse kasutamise leping). Lepingu sõlmimisel võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale võtta kiirlaenu 11.06.2015 esitas kostja laenutaotluse 300,00 euro saamiseks 90-ks päevaks (lisa nr 3 – laenuraport ja lisa nr 6- laenuinformatsioon). Kostja on peale laenutaotluse esitamist 15.06.2015.a käinud enda isikut tuvastamas (Lisa 7- Isikuandmete tuvastuse ankeet). Peale laenutaotluse esitamist on Kostjale saadetud e-posti teel täiendavalt laenutingimused (Lisa 6- Kostjale saadetud laenu informatsioon), et Kostja tutvuks veelkord laenutingimustega. Peale Kostja poolt täiendavalt laenutingimustega tutvumise kinnitamist Ziip OÜ rahuldas Kostja poolt esitatud taotluse ja Ziip OÜ kandis 16.06.2015.a Kostja poolt märgitud pangakontole laenu summas 300,00 eurot (lisa nr 2 – maksekorraldus). Peale Kostjale laenu ülekandmist saadeti Esialgse võlausaldaja poolt Kostjale arve (Lisa 8-Arve), et Kostjat veelkord teavitada laenutagasimakse tähtajast. Kostja kohustus laenusumma 300,00 eurot koos laenukasutamisetasuga 72,00 eurot tasuma hiljemalt 14.09.2015. Kostja ei ole laenulepingust tulenevat kohustust nõuetekohaselt täitnud. Ziip OÜ kandis Kostja kontole 16.06.2015.a laenusumma 300,00 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 14.09.2015. Kostja ei ole sooritanud ühtegi makset. Pooled leppisid kokku, et 300,00 euro suuruse laenu, laenu perioodiga 90 päeva, puhul moodustub intressimäär 96,00 % aastas (Lisa 6Kostjale saadetud laenuinformatsioon). Laen oli väljastatud intressiga 72,00 eurot laenu perioodi eest. Antud kohustust ei ole kostja tänase päevani täitnud Riigikohus on oma lahendites märkinud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist krediidisaaja sundolukorda. Sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus TsÜS § 86 lg 1 alusel. Eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Krediidi (laenu) kulukuse määr oli laenulepingu järgi 151,82 % aastas. Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2015. juunis 26,57 % (6 kordne määr on 159,42 %). Seega ei ületa vaidlusaluse laenulepingu krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Seetõttu ei ole ka laenuleping tühine TsÜS § 86 lg 1 kohaselt, lisaks on Kostjal laenuvõtmisel puudunud sundolukord ja Kostjale ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus lepingus kokkulepitud tarbimislaenu kulukuse määr. Kostja ei olnud laenutaotluse esitamise sundolukorras ja Esialgne Võlausaldaja oli piisavalt hoolas hindamaks Kostja sundolukorda, seega ei ole poolte vahel sõlmitud laenuleping tühine. Juhul, kui kohus peaks leidma, et mõni hageja toodud asjaolu vajab täiendavalt tõendamist, siis hageja palub kohtul teha hagejale ettepanek täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Hageja nõuab Kostjalt viivist 0,02 % tagastamata laenu summalt päevas, ehk VÕS § 113 lg 1 antud määras. Laenu tagastamise tähtajast 14.09.2015 käesoleva ajani on möödunud 646 päeva. Hageja arvestab viivise alates 15.09.2015 tagastamata laenupõhiosalt 300,00 eurot ja on arvestanud perioodi 15.09.2015 kuni 20.06.2017 viivist summas 300,00 x 645 p x VÕS § 113 lgs 1sätestatud seadusjärgne viivisemäär = 42,46 eurot (Lisa 10-Viiviseraport). Samuti palub Hageja Kostjalt välja mõista alates 21.06.2017.a, kuni põhinõude summa 300,00 eurot täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega seisuga 20.06.2017 on kostja võlgnevus Nord Collect OÜ-le: tagastamata laenusumma 300,00 eurot, tasumata intress summas 72,00 eurot, viivis summas 42,46 eurot, kokku 414,46 eurot. Juhul, kui kohus peaks leidma, et Ziip OÜ ja Kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut või laenuleping on tühine ja kohus ei rahulda Hageja nõuet Kostja vastu, mis tuleneb laenulepingust

nr 37181, siis alternatiivse nõudena esitab Hageja Kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Kostja arveldusarvele on kantud 16.06.2015.a 300,00 eurot (Lisa nr 2 – maksekorraldus). Kostja on olnud teadlik, et summa, mis on Ziip OÜ poolt Kostja arveldusarvele kantud on alusetult saadud ja Kostja ei ole 300,00 eurot ei Ziip OÜ-le, ega Hagejale tagasi kandnud. Vastavalt VÕS § 1035 sättestatule, võlgneb kostja hagejale seisuga 20.06.2017.a lisaks Kostjale ülekantud laenu põhiosa jäägile 300 eurole: seadusejärgse intressi summas: Lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär 0,05 %aastas. Kuna lepingujärgselt oli laenu kasutamise aeg 90 päeva, kuulub Kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele intress 300,00 euro suuruse laenu kasutamise eest 90 päeva eest, intress kokku on 0,04 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista alates 15.09.2015 (päev peale laenu tagastamise tähtaja lõppu) kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni viivis VÕS § 113lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seadusjärgne viivis põhivõlgnevuselt 300 eurot perioodil 15.09.2015 kuni 20.06.2017 viivist summas 300 x 645 p x VÕS § 113 lg-s 1sätestatud seadusjärgne viivisemäär = 42,46 eurot Seega tagastamiseks kuuluv alusetult saadud summa koos intressiga seisuga 20.06.2017 on: 300 + 0,04 + 42,46 = 342,50 eurot. Samuti palub Hageja Kostjalt välja mõista alates 21.06.2017.a, kuni põhinõude summa 300,00 eurot täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja palub Kostja vastase alusetust rikastumisest tuleneva alternatiivse nõude rahuldada üksnes juhul kui kohus ei rahulda Hageja nõuet Kostja vastu, mis tuleneb sõlmitud laenulepingust. Kostja vastus Kohtule 18.07.2017. a esitatud vastuses, ei eita kostja seaduslik esindaja hagejal nõude olemasolu. Kostjal ei ole aga võimalik nõuet täita, kuna täitemenetluses on ka teisi nõudeid kostja vastu ning kostja vähene sissetulek (töövõimetustoetus ja puudetoetus) ei võimalda võlgnevust tasuda. Kohtu põhjendused ja kohaldatud õigusaktid Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras. Lihtsustatud korras menetlemine on lubatav, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa samas paragrahvis sätestatud summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole. Pooled ärakuulamist ei taotlenud. Kohus, tutvunud poolte poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt Monefit Estonia OÜ ja kostja sõlmisid 11.06.2015. a laenulepingu nr 37181, mille alusel väljastas Monefit Estonia OÜ kostjale laenu 300 eurot, kohustusega tagastada laen ja intress hiljemalt 14.09.2015 a (tlk 30-37). Laenulepingust nähtub, et kokkulepitud intressimäär on 96 % aastas. Enne laenu saamist täitis kostja internetikeskkonnas laenutaotluse ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. Pooled nimetatud asjaolude üle ei vaidle.

Kohus leiab, et tegemist on sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 52 lg 3. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõue kostja vastu on hagejale loovutatud 27.03.2014.a (tlk 38). Kostja ei ole laenulepingust nr 37181 tulenevaid kohustusi täies ulatuses täitnud. Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud nõue kokku summas 414,46 eurot (sh tagastamata laenusumma 300 eurot, intress 72 eurot, viivis 42,46 eurot on õiguslikult põhjendatud ja hageja on nõuet tõendanud. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 lg 1 ja 2 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1169-13 asunud seisukohale, et laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 tulenevalt esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Kostja ei ole tõendanud ning kohus ei ole tuvastanud, et kostja sõlmis laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et hageja oli nimetatud asjaoludest teadlik. Kohus on seisukohal, et üksnes põhjus, et hageja on kostjale laenu andnud ning kostja on hagejalt laenu võtnud, ei võimalda järeldada, et laenuleping oleks sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning kostja tegi tehingu sundolukorras. Riigikohus on leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt Riigikohtu

VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Sama seaduse § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Riigikohus on lahendis 3-2-1108-14 leidnud, et kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda, sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus. Kuivõrd käesoleval juhul ei ületa krediidi kulukuse määr enam kui kuus korda Eesti Panga kodulehel avaldatud piirmäära, ei ole kohtu hinnangul laenusumma ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust väljas. Kostja on sellist intressi aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 72 eurot kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Laenulepingu kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,02 % tasumata summalt päevas. Riigikohus on lahendis 3-2-1-25-16 leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesoleval juhul on kostja jätnud laenu tagastamata. Kostja ei ole üritanud teha tagasimakseid kasvõi osaliselt. Kohus on seisukohal, et laenumaksete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 42,46 eurot. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Arvestades asjaoluga, et 15.05.2017. a on kostjale määratud eestkostja ning sissetulekuks on üksnes töövõimetoetus ja puudetoetus, samuti puuduvad kostjal tervislikust seisundist tulenevalt võimalused sissetulekute suurendamiseks, oleks lisanduva viivise väljamõistmise kostja suhtes kohtu hinnangul ebaõiglane. Eeltoodu alusel jätab kohus lisanduva viivisenõude rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 340 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv 100 eurot ja lepingulise esindaja kulu 240 eurot). Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 438,46 eurot tasumisele riigilõiv

100 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 100 eurot. Järgnevalt kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kasutas esindaja teenust maksekäsu kiirmenetluse avalduse, hagiavalduse ja kostja vastusele seisukoha koostamiseks. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulud summas 240 eurot. Kohus on esindaja kulude osas tsiviilasja materjalide analüüsimise tulemusena seisukohal, et tegemist on ilmselgelt ebamõistlikult suure esindaja kuluga, milline ei vasta tsiviilasja materjalidest nähtuva esindaja tegeliku töömahuga. Kohus arvestab esindaja kulu suuruse põhjendatuse ja vajalikkuse määramisel järgmiseid asjaolusid kogumis: 1) esindajaks maksekäsumenetluses olnud füüsiline isik on hageja töötaja ning nimetatud äriühing tegeleb majandustegevusena võlgade sissenõudmisega; nimetatud asjaolu saab lugeda üldiselt teadaolevateks ja on kohtule teada igapäevasest tööpraktikast; 2) lepingulise esindaja võtmine on käesoleval juhul pigem hageja mugavus kui vajadus, kuivõrd kõik andmed nõude esitamiseks on kogunud juba hageja enda töötaja 3) hagiavalduse vormistamisel on lepingulise esindaja poolt kasutanud eelnevalt välja töötatud hagiavalduse vormi, milles, lähtuvalt konkreetsest võlgnikust, muudetakse vaid nimesid, aadresse, lepingute kuupäevi ning võlgnevuse perioode ja summasid; samad on ka nõuete materiaalõiguslikud põhjendused. Seega arvestades esindaja tegelikku töömahtu ja tema töö madalat keerukust, peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista esindaja kulu summas 120 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud. Kohus jätab taotluse rahuldamata. 15.05.2017. a on kostjale määratud eestkostja ning sissetulekuks on üksnes töövõimetoetus ja puudetoetus, samuti puuduvad kostjal tervislikust seisundist tulenevalt võimalused sissetulekute suurendamiseks, lisanduva viivise väljamõistmise oleks kostja suhtes kohtu hinnangul ebaõiglane.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.