Tartu, 14. aprill 2025 Tartu kohtumaja (J. Liivi tn 4, 50409, Tartu, e-post [email protected])
Tsiviilasja nr
2-24-128613
Tsiviilasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi L.E vastu 872 euro 63 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Hagi hind
1830 eurot 37 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479, asukoht A.Weizenbergi 20, Tallinn 10150), lepingulised esindajad Ahto Järvela (e-post XXX) Kostja L.E (isikukood XXX, elukoht xxxxxxxxxxxxxx–xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, e-post XXX)
Asja lahendamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 07.11.2024 hagi L.E vastu tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Mõista L.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 792 eurot 83 senti (millest 19 eurot 70 senti tuleneb Telia Eesti AS ja L.E vahel 04.12.2020 sõlmitud mobiilsideteenuste liitumislepingust nr 8998454, 751 eurot 30 senti 07.02.2021 sõlmitud järelmaksuga müügilepingust nr 1763510 ning 21 eurot 83 senti 08.02.2021 sõlmitud seadmekindlustuslepingust).
3.Mõista L.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja 07.11.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 399 eurot 4 senti (millest 4 eurot 82 senti tuleneb liitumislepingust, 376 eurot 43 senti järelmaksuga müügilepingust ning 17 eurot 79 senti seadmekindlustuslepingust).
4.Mõista L.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis 24% aastas põhivõlalt (792 eurot 83 senti) alates 08.11.2024 kuni põhivõla tasumiseni.
5.Jätta menetluskuludest 73,5% L.E kanda ja 26,5% Aktiva Finance Group OÜ kanda. L.E-l puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
6.Mõista L.E-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 570 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (570 eurot) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
8.Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Hageja võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva alates otsuse hagejale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kostja võib esitada TsMS §-de 415 ja 416 kohaselt tagaseljaotsuse peale kaja, kui ta jättis hagile tähtaegselt vastamata mõjuval põhjusel. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kostjale kätte toimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mille suurus on pool hagi hinnast, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb lisada nõuetekohane vastus hagile. Selgitus menetlusabi taotlejale Kaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata aga TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud Kohus annab kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 08.08.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse L.E (kostja) vastu 1825 euro 81 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 13.08.2024 määrusega kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas 10.09.2024 vastuväite, milles märkis, et soovib tasuda võla maksegraafiku alusel. Pärnu Maakohus lõpetas 04.10.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja menetlemise üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, sest kohus oli teavitanud hagejat kostja soovist leppida kokku maksegraafikus, kuid pooled ei jõudnud maksegraafiku sõlmimises kokkuleppele. Tartu Maakohus jättis 11.10.2024 määrusega hagiavalduse käiguta ning tegi pooltele ettepaneku sõlmida kompromiss ja esitada see kohtule kinnitamiseks. Kohus andis juhuks, kui pooled kompromissi ei saavuta, hagejale tähtaja nõuetekohase hagi esitamiseks.
2.Hageja esitas 07.11.2024 hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 872 eurot 63 senti, intress 57 eurot 32 senti, viivis 21.07.2021–07.11.2024 eest 691 eurot 49 senti ja edasiulatuv viivis 24% aastas põhivõlalt alates hagi esitamisest 08.11.2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus kostjalt välja mõista ka menetluskulud 757 eurot 50 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS (teenusepakkuja) ja kostja neli lepingut: 2
04.12.2020 sõlmisid nad kliendisuhete raamlepingu nr 27885072, 04.12.2020 sõlmisid nad mobiilsideteenuste liitumislepingu nr 8998454, millega kostja sai õiguse kasutada telefoninumbrit ja muid tasulisi teenuseid vastavalt hinnakirjale ning 07.02.2021 sõlmisid nad järelmaksuga müügilepingu nr 1763510, mille kohaselt ostis kostja 1040 euro eest mobiiltelefoni Samsung Galaxy S21 Ultra 128 GB 5G, hõbedane ning tasus lisaks lepingutasu 19 eurot 90 senti ja sissemakse 168 eurot 80 senti, lepiti kokku, et intressimäär on 21,9% aastas, tagasimakseperiood 24 kuud vastavalt arvetele. 08.02.2021 sõlmisid nad seadmekindlustuslepingu mobiiltelefoni kindlustamiseks (poliis nr H00628197), mille kohaselt oli igakuine kindlustustasu 12 eurot 90 senti, v. a esimesel kolmel kuul, millal see oli 0 eurot.
Hageja sõnul sattus kostja teenusepakkujale müügilepingujärgsete maksete tegemisega viivitusse alates esimesest osamaksest (20.03.2021). Kostja oli järelmaksulepingust tuleneva maksegraafiku alusel võlgnevuses 20.03.2021, 20.04.2021, 20.05.2021 osamaksega. Kostja ei ole tasunud ühtegi makset, välja arvatud 100 eurot, mille kostja tasus hagejale pärast lepingu ülesütlemist ning millest arvestati VÕS § 415 lg 2 kohaselt 60 eurot põhiosa katteks ja 40 eurot sissenõudmiskuludeks. Teenusepakkuja saatis kostja e-posti aadressile 07.05.2021 hoiatuse, et ütleb kostjaga sõlmitud lepingud üles, kui kostja võlgnevust ei tasu. Teenusepakkuja ütles kõik kostjaga sõlmitud lepingud rikkumiste tõttu 22.05.2021 üles. Teenusepakkuja loovutas 07.03.2024 enda nõuded kostja vastu hagejale.
2.2.Hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista 19 eurot 70 senti liitumislepingu järgi, põhivõlg 891 eurot 10 senti, intress 57 eurot 32 senti järelmaksuga müügilepingu alusel ning 21 eurot 83 senti kindlustuslepingust tulenevalt. See hõlmab järgmisi arveid ja makseid: 1) 19 eurot 70 senti liitumislepingu eest Arve
4.Tartu Maakohus võttis 15.11.2024 määrusega hagi menetlusse ja andis kostjale hagile vastamise tähtaja. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja hagiavalduse menetlusse võtmise määrus TsMS § 3141 lg 2 kohaselt kätte 23.12.2024. Kostja pidi hagile vastama hiljemalt 13.01.2025, kuid tähtaegselt hagile ei vastanud.
3.Tartu Maakohus jättis 10.02.2025 hagiavalduse käiguta ning palus hagejal nõude aluseks olevaid asjaolusid täpsustada, esitada lepingulise esindaja esindusõigust tõendav volikiri ja nõude ümberarvutus VÕS § 4034 lg 7 mõttes, mis sätestab, et kui krediidiandja rikub tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes ning muid tasusid (sh lepingutasu) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kuivõrd seadusjärgne intress oli 07.02.2021 järelmaksuga müügilepingu sõlmimise ajal 0%, saaks hageja järelmaksuga müügilepingust tulenev nõue kostja vastu piirduda põhivõlaga. Hageja esitas kohtule 04.03.2025 seisukohas esindaja volikirja ja diplomi, nõude ümberarvutuse ja täpsustas nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja leidis, et juhul kui kohtu hinnangul on vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikutud, tuleb kostjalt välja mõista: liitumislepingust tulenev võlgnevus 19 eurot 70 senti ja viivis 24% aastas alates 21.07.2021 kuni võlgnevuse tasumiseni;
seadmekindlustuslepingust tulenev võlgnevus 21 eurot 83 senti ja viivis 24% aastas alates 21.07.2021 kuni võlgnevuse tasumiseni;
järelmaksulepingust tuleneva põhivõla jääk 872 eurot 63 senti eurot ning lepingu järgne viivis 24% aastas alates lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast 21.02.2023 kuni põhiosa tasumiseni.
4.Tartu Maakohus jättis hagiavalduse 25.03.2025 veelkord käiguta ning märkis, et hageja on esitanud kohtule küll tõendi nõude loovutamise kohta, kuid loovutusdokumendis ei ole viidatud ühelegi teenusepakkuja ja kostja vahelisele lepingule, millest tulenevaid nõudeid soovib hageja käesolevas asjas kostja vastu maksma panna. Nõude loovutamise 07.03.2024 teatises oli märgitud: „Käesolevaga teatab Telia Eesti AS, et on loovutanud 7.03.2024.a vastavalt võlaõigusseaduse §-le 164 nõude loovutamise lepinguga Aktiva Finance Group-le lepingust nr. xxxxxx tuleneva nõude Teie vastu koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid“ (dtl 86). Hageja esitas kohtule 11.04.2025 seisukoha, milles selgitas, et teenusepakkuja kliendid sh kostja, on teenusepakkuja registreeritud ühe kliendinumbriga, mille alla hõlmatakse kõik kliendiga sõlmitud lepingud. Kostja kliendinumber oli xxxxxx. Ka hagile lisatud lepingute lõpetamise hoiatuses märgitud viitenumber on seotud kliendinumbriga, millele lisatud algusesse 991000 ja lõppu 2 (viitenumber 991000xxxxxx). Maksekäsu kiirmenetluse avalduse on lepingute numbrite asemel viidatud kliendinumbritele.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus võib TsMS § 407 lg 1 kohaselt hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati 4
kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sellisel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Kohus leiab, et tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud ning tagaseljaotsuse tegemist välistavaid tingimusi TsMS § 407 lg-te 4–5 1 mõttes ei esine. Tegemist ei olnud abieluasja ega põlvnemisasjaga ning asi allus TsMS § 79 lg 1 mõttes Tartu Maakohtule. Kostja ei vastanud tähtaegselt hagile ega teavitanud kohut mõjuvast põhjusest. Kostjal oli hagile vastamiseks aega 21 päeva, mis oli piisavalt pikk aeg. Kostja ei ole taotlenud riigi õigusabi, et hagile vastata ning kostjale ei toimetatud hagi kätte avaliku kättetoimetamisega. Kohus selgitas kostjale menetlusse võtmise määruses TsMS § 393 lg 2 p 3 kohaselt, millised on hagile vastamata jätmise tagajärjed, muuhulgas selgitas kohus, et kui kostja hagile ei vasta, on võimalik teha tagaseljaotsus ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palus hagiavalduses, et kohus lahendaks asja tagaseljaotsusega, kui kostja hagile ei vasta ning tunnistaks tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.
6.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel neli lepingut kliendisuhete raamleping, mobiilsideteenuste liitumisleping, järelmaksuga müügileping ning mobiiltelefoni kindlustusleping. Kohus leiab, et hagi saab liitumislepingust ning seadmekindlustuslepingust tulenevate nõuete osas rahuldada tagaseljaotsusega. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista liitumislepingu järgi 19 eurot 70 senti ning kindlustuslepingu eest 21 eurot 83 senti. Välja tuleb mõista ka viivis vastavalt 4 eurot 82 senti ja 17 eurot 79 senti. Kohus teeb TsMS § 444 lg 3 kohaselt selles osas tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu järelmaksuga müügilepingu alusel põhivõla ja intressi saamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Kohus teeb selle nõude kohta sisulise otsuse. Osas, milles kohus leiab, et hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus TsMS § 407 lg 6 kohaselt otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
7.Kohus leiab, et teenusepakkuja ja kostja vahel 07.02.2021 sõlmitud järelmaksuga müügileping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kohus peab selle puhul omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud vastavalt Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikale (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C 679/18, OPR Finance s.r.o. vs. GK, p d 18 ja 46). Riigikohus on leidnud, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks, kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
7.1.Krediidiandja on kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p 17 jj). Sealjuures pidi teenusepakkuja VÕS § 403 4 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Võtma arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet lepingus kokkulepitud tingimustel krediiti tagasi maksta, hindama kostja varalist seisundit, sissetuleku regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Teenusepakkuja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest ja lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
5
7.2.Teenusepakkuja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja esitatud teavet VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
8.Kohus märgib, et hageja pidi VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendama, et kostja krediidivõimelisust on hoolsalt kontrollitud ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud. Kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollima ka kostja vastuväiteta.
8.1.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt määras teenusepakkuja võimaliku lubatava krediidilimiidi kostja esitatud andmete alusel ja kasutas kostja maksekäitumise analüüsimiseks sisemisi andmebaase ning teenusepakkujale võimalikke kättesaadavaid avalikke andmebaase (sh Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrit). Kostja koondreiting oli sisemiste andmebaaside kohaselt lepingu sõlmimise aja seisuga aktsepteeritav. Kostja krediidireiting oli järelmaksuga müügilepingu sõlmimise ajal Creditinfo maksehäireregistri andmetel positiivne ning Creditinfo Eesti AS kohaselt oli erakliendi riskihinnang (erakliendi maksejõuetuse tõenäosus nn Delphiskoor) aktsepteeritav. Delphiskoori aluseks võetakse maksehäireregistri andmed, kinnistusraamatu info, seotud ettevõtete andmed, ametlikud teadaanded, riigimaksude saldo, uudsuse ja aktiivsuse info krediiditurul. Delphiskoori tõenäosused kuni 15% näitasid Creditinfo Eesti AS hinnangul suhteliselt head krediidiajalugu ja sellise hinnanguga isikud saavad laenuteenuseid üldiselt kiiresti ning neil on head väljavaated sobivate krediiditingimuste taotlemiseks.
8.2.Teenusepakkuja lähtus maksevõime hindamisel eelkõige kostja ütlustest selle kohta, et ta on ettevõtja/FIE, tema peamised sissetulekuallikad olid palk, ettevõtlustulu, vanemahüvitis, isiku igakuine netosissetulek on 801–1200 eurot, igakuised laenukohustused on 150 eurot. Maksimaalne kuumakse arvutati vastavalt teenusepakkuja metodoloogiale, arvestuslikuks sissetulekuks võeti netosissetulek 1200 × 0,8 = 960 eurot ning lähtuti sellest, et kohustused ei või ületada poolt sellest summast. Lisaks arvestati vaba raha osakaalu ning määrati, et kuumakse ei või olla rohkem kui 202 eurot 50 senti.
9.Kohus leiab, et teenusepakkuja ei ole järginud järelmaksuga müügilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Teenusepakkuja ei täitnud eelkirjeldatud tegevusega nõuetekohase hoolsusega teabe hankimise ja krediidivõimelisuse hindamise kohustust.
9.1.Kohus leiab, et teenusepakkuja ei täitnud nõuetekohase hoolsusega kohustust hankida kostja krediidivõimelisuse kohta teavet, kui tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel eelkõige kostja esitatud andmetele ning maksehäireregistrile. Riigikohus on rõhutanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Hageja tõi selle riigikohtu seisukoha hagiavalduse täienduses välja, kuid ei tõendanud enda väidet, et muu teave oli tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Maksehäireregistrid kajastavad infot isikute registreeritud maksehäirete kohta, kuid ei anna teavet selle kohta, kas isikul on finantskohustusi. Krediidiandja jättis kostja tegelikud 6
sissetulekud ja kohustused kontrollimata ning rikkus sellega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.2.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 järgi, et kostjalt saab VÕS § 4034 lg 7 kohaselt nõuda vaid põhivõlga ja seadusjärgset intressi, kuid muid tasusid (sh lepingutasu) kostja teenusepakkujale ega nüüd ka hagejale ei võlgne. Kuivõrd seadusjärgne intress oli järelmaksuga müügilepingu sõlmimise ajal 07.02.2021 0%, piirdub hageja nõue kostja vastu vaid põhivõlaga.
10.Kohus leiab, et hageja järelmaksuga müügilepingu alusel esitatud nõue kostja vastu tuleb rahuldada osaliselt. Kohus hindab esmalt nõude õigusliku aluse välja selgitamiseks, kas hageja ütles järelmaksuga müügilepingu kehtivalt üles.
10.1.Kohus märgib, et tähtajalise tarbijakrediidilepingu saab VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi tarbija makseviivituse tõttu erakorraliselt üles öelda eeldusel, et täidetud on järgnevad tingimused: tarbija on viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ja krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.
10.2.Kohus leiab, et teenusepakkuja ei saanud 22.05.2021 järelmaksuga müügilepingut kui tarbijakrediidilepingut VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 kohaselt kehtivalt üles öelda, sest hageja ei tõendanud, et ülesütlemise eeldused oleksid olnud täidetud. Hageja ei tõendanud, et ta oleks kostjat hoiatanud. Kohus palus hagejal 10.02.2025 määruses ülesütlemise eelduseid ja sellega seotud asjaolusid täpsustada, kuid hageja ei tõendanud, et teenusepakkuja oleks andnud kostjale kahenädalase tähtaja kohustuse täitmiseks ega pakkunud läbirääkimiste võimalust. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud nii või teisiti täidetud, isegi kui teenusepakkuja oleks tõendanud täiendava tähtaja andmist ja läbirääkimiste pakkumist, sest kostja ei olnud viivituses kolme järjestikuse maksega VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 mõttes. Hageja väitel saatis teenusepakkuja kostjale kirja 07.05.2021, ka juhul kui see asjaolu oleks tõendatud, ei oleks kostja saanud olla selleks ajaks veel kolme osamaksega viivituses, sest esimene igakuine osamakse tuli teha 20.03.2021 ning kuupäevaks 07.05.2021 saanuks kostja olla viivituses vaid kahe osamaksega 20.03.2021 ja 20.04.2021. Hageja on ekslikult lähtunud kuupäevadest 28.02.2021, 30.03.2021 ja 30.04.2021 (dtl 44), sest need on arvete väljastamise kuupäevad. Nende arvete maksetähtajad olid vastavalt 20.03.2021, 20.04.2021, 20.05.2021 (dtl 72, 76 ja 78). Seega oli teenusepakkuja ja kostja vahel kehtiv järelmaksuga müügileping kuni tähtajalise lepingu lõppemiseni 20.02.2023.
10.3.Kohus leiab, et kuna teenusepakkuja ei öelnud kostjaga sõlmitud järelmaksuga müügilepingut kehtivalt üles, oli leping kuni tähtaja lõppemiseni kehtiv ning hagejal ei ole kostja vastu nõudeid VÕS §-de 416 ja § 195 mõttes tulenevalt lepingu ülesütlemisest, kuid hagejal võib olla kostja vastu täitmisnõue VÕS § 108 lg 1 alusel, mis sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on tõendanud, et kostja ei täitnud järelmaksuga müügilepingust tulenevaid kohustusi ning mittetäitmine ei olnud vabandatav. Hageja on tõendanud ka seda, et teenusepakkuja loovutas talle 07.03.2024 järelmaksuga müügilepingust tulenevad nõuded kostja vastu (dtl 86).
10.4.Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 järgi välja mõista põhivõlg 751 eurot 30 senti. Kostja kohustus tasuma järelmaksuga müügilepingu järgi 1040 eurot (dtl 32). Sellest tuleb maha arvata 288 eurot 70 senti (168,8 + 19,9 + 100), mille 7
ulatuses on kostja põhivõla tasumise kohustuse juba täitnud (dtl 32, 36). Kostja täitis osa põhivõla tasumise kohustusest sellega, kui ta tasus lepingu sõlmimisel sissemakse 168 eurot 80 senti, kui ta maksis lepingutasu 19 eurot 90 senti ning kui ta tasus pärast lepingu ülesütlemist 100 eurot, sest ta ei pidanud VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 järgi lepingutasu maksma ning 100 eurot tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks.
11.Hageja on palunud nõude ümberarvutuse korral välja mõista järelmaksuga müügilepingust tulenevalt põhivõlalt viivis perioodil 21.02.2023–07.11.2024 alates lepingu lõppemisest kuni hagi esitamiseni. Hageja on palunud arvestada viivisemääraks 24% aastas, sest teenusepakkuja üldtingimuste p 10.8.1 näeb ette, et arve õigeaegsel mittetasumisel võib nõuda kliendilt tähtaegselt laekumata summalt viivist tarbijalt kolmekordses seaduses sätestatud viivisemääras.
11.1.Riigikohus on iseenesest leidnud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tagajärjed, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Eelduslikult saab VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine olla küll vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud määr ületab seadusjärgset viivisemäära kolm korda (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 33; RKTKm 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13; RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12).
11.2.Riigikohus on samuti selgitanud, et ei toeta tõlgendust, et lepingu rikkumise ning selle ülesütlemise korral on kolmekordset viivisemäära ületav kokkulepe tühine, sest sellisel juhul oleksid lepingut rikkuvad võlgnikud paremas seisus (nad peaksid kokkuvõttes tasuma vähem raha) võrreldes nende võlgnikega, kes lepingut korrektselt täidavad. Selline lepingu rikkumist julgustav tõlgendus ei oleks seaduse mõttega kooskõlas. Küll aga ei ole välistatud kostja taotlusel VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 34). Kostja ei ole viivise vähendamise taotlust esitanud.
11.3.Kohus leiab, et eeltoodud Riigikohtu selgitusi arvestades on hagejal õigus nõuda kostjalt järelmaksuga müügilepingust tulenevate kohustuste mittetäitmise tõttu 21.02.2023– 07.11.2024 lepingujärgset viivist, mis on teenusepakkuja üldtingimuste p 10.8.1 kohaselt kolmekordne seadusjärgne viivisemäär ehk 24% aastas. Kohus leiab, et hagejalt tuleb VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kohaselt kostja kasuks välja mõista järelmaksuga müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise eest viivis 376 eurot 43 senti (21.02.2023– 07.11.2024, põhivõlg 751 eurot 30 senti) ning TsMS § 367 kohaselt edasiulatuv viivis 24% aastas põhivõlalt (751 eurot 30 senti) alates 08.11.2024 kuni põhivõla tasumiseni.
12.Kohus määrab TsMS §-de 173 ja 174 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja nende rahalise suuruse. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hageja rahaliselt hinnatavate haginõuete suurus oli 1621 eurot 44 senti ning mõistab välja sellest 73,5% (1191 eurot 87 senti), jätab kohus menetluskuludest 73,5% kostja kanda ning 26,5% hageja enda kanda.
13.Kohus määrab ühtlasi TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 kohaselt kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on palunud menetluskuludena hüvitada: hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro (65 eurot maksekäsu kiirmenetluses), maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja lepingulise esindaja kulud 422 eurot 50 senti (2,5 × 169). Hageja lisas menetluskulude nimekirja hagiavaldusele (dtl 39). Hageja lepinguline esindaja 8
märkis, et on käibemaksukohustuslane ja ta saab käibemaksutagastust, seetõttu palus ta TsMS § 174 lg 10 järgi mõista menetluskulud välja käibemaksuta. Kohus määrab hüvitatavate menetluskuludena kindlaks esiteks riigilõivu 315 eurot (215 + 65). Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. Kohus määrab kindlaks menetluskuludena maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata TsMS § 4842 järgi menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, ka siis, kui võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub ringkonnakohtus (RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-165-16, p 12.1).
14.Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Kohus lähtub Riigikohtu juhistest, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei pea kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi. Kohus peab menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib ega lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-219796/80, p 17 jj).
15.Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu arvestades on põhjendatud ajakulu kaks tundi ning põhjendatud juristi tunnitasu määr tüüphagi eest 100 eurot. Juristi õigusteenuse keskmine hind on senises kohtupraktikas olnud 100–120 eurot. Kohus arvestab seejuures, et tegemist on tüüphagiga tarbijakrediidi kohta, esindaja on esitanud maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses andmed täiesti erinevate lepingute kohta, samuti nõude loovutamise teatise, mis käesolevat kohtumenetlust ei puuduta. Kohus arvestab ka seda, et kohus tegi täiendavalt kaks puuduste kõrvaldamise määrust, millega seoses tekkinud menetluskulud ei oleks põhjendatud ning lähtub seetõttu hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirjas märgitud toimingutest (dtl 39). Põhjendatud ajakulu kaks tundi hõlmab alusdokumentidega tutvumist ja analüüsimist, hagiavalduse koostamist, lisade kogumist ja komplekteerimist ning dokumentide esitamist kohtule.
16.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades määrab kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks TsMS § 175 lg 1 mõttes 570 eurot (riigilõiv 350 eurot + kiirmenetluse kulu 20 eurot + esindajakulu 200 eurot). Kohus mõistab menetluskulud välja käibemaksuta, sest hageja on TsMS § 174 lg 10 mõttes märkinud, et ta on käibemaksukohuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.