Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaija Kaijanen ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.10.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-14966
Tsiviilasi
GD hagi RV vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.03.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik GD apellatsioonkaebus Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 699,87 eurot
Menetlusosalised esindajad
nende Hageja (apellant): GD (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja advokaat Kalev Pihlak
ja
Kostja (vastustaja): RV (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX) Kohtuistungi toimumise aeg
19.09.2017
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.03.2017 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Välja mõista RV-lt GD kasuks 640,90 eurot kahju hüvitamiseks ja viivis kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 59,08 eurot ning alates 05.10.2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhikohustuse täitmiseni.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada
4.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta RV kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.GD (hageja) esitas 15.10.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse RV (kostja) vastu kahju hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 24.06.2016 sõiduauto Mercedes-Benz E500 üürilepingu perioodiks 24.06.2016 kell 15.00 kuni 25.06.2016 kell 09.00. Kostja kokkulepitud ajal sõidukit ei tagastanud. Hageja asus sõidukit ise otsima ja leidis selle 26.06.2016 hommikul kostja elukoha hoovist. Sõidukil oli vasak esimene ratas rattakoopas kinni. Kostja keeldus sõiduki parandamisest, kuid kostja nõustus, et hageja korraldab ise sõiduki remondi ja kostja kannab remondikulud. OÜ Hort Auto remonditöökojas selgus, et sõidukil on purunenud eesmine vasak amortisaator, mille tõttu on vajalik välja vahetada purunenud amortisaator koos sinna juurde kuuluva vedrustuse releega. Sõiduki amortisaatori vahetusele kulus hagejal 640,90 eurot. Hageja tasus remondiarve 12.07.2016 ja teavitas sellest kostjat. Kostja vastas, et ei saa veel maksta, kuid hiljem kui tööle asub, hakkab kahju hüvitama. Pärast seda asus kostja vältima hagejaga kontakti.
3.Hageja palub kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 640,90 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 271, § 115 lg 1) ning viivise alates 12.08.2016 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja oleks pidanud märkama sõiduki näidikuteplokis põlevat punast märgutuld amortisaatori rikke kohta. Kostja rikkus üürilepingust tulenevat kohustust vältida sõiduki kahjustamist, tagastada sõiduk samas seisukorras nagu see oli sõiduki üleandmisel ja teatada üürileandjale viivitamatult sõiduki kahjustumisest. Kostja vastuväited hagile
5.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Sõiduki tagastamisel ei olnud sõiduki kahjustused üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritud. Kostja hinnangul on tegemist tehnilise rikkega, mille eest üürnik ei vastuta. Sõiduki nurk võis olla alla vajunud juba enne üürile andmist. Puuduse avastas hageja kui sõidukile järgi tuli. Esimese astme kohtu otsus
7.Harju Maakohtu 08.03.2017 otsusega jäeti hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas sõidukil esines hageja väidetud puudus sõiduki üleandmisel kostjale või tekkis puudus sõiduki kasutamise ajal kostja poolt ja kostja tegevuse tulemusel.
9.24.06.2016 sõiduki üürilepingu p-i 3.1. kohaselt vastutab üürnik sõiduki hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimus ajal, kui sõiduk oli üürniku valduses. Üürilepingu p 3.3. kohaselt ei vastuta üürnik sõiduki hävimise ega kahjustumise eest, kui see toimub omanikust tuleneva asjaolu tõttu (nt signalisatsiooni puudumine, puudustega lukusüsteem, tehniline rike, kasutamisjuhise andmata jätmine vms) (vt ka VÕS § 334 lg 2).
10.OÜ Hort Auto 12.07.2016 arve-saatelehega nr 131414 (tl 16) on tõendatud asjaolu, et sõidukil oli 12.07.2016 seisuga vajalik vahetada vedrustuse relee maksumusega 13,03 eurot (ilma käibemaksuta) ja esiamortisaator maksumusega 461,25 eurot (ilma käibemaksuta). Seega tekkis vajadus nimetatud varuosasid vahetada pärast sõiduki tagastamist hagejale.
11.Käesolevas asjas tuleb kõigepealt tuvastada, kas sõidukil esines hageja väidetud puudus (amortisaatori ja relee vahetamise vajadus) juba sõiduki üleandmisel kostjale. Hageja pidi tõendama, et sõidukil ei olnud hageja väidetud puudust selle üleandmisel kostjale. Erandi sellest tõendamisreeglist sätestab VÕS § 334 lg 1 teine lause, mille kohaselt juhul kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Auto üleandmise-vastuvõtmise aktis (tl 14-15) on märgitud, et sõiduk anti üürnikule üle 24.06.2016 sõidukorras (puudustena oli märgitud ainult mõra esiklaasis ja salongis paari plastikuosa puudumine). VÕS § 334 lg 1 teisest lausest tulenevat eeldust ei saa kohaldada juhtudel, kui tegemist on varjatud puudusega, mida üürnik üüritud asja vastuvõtmisel märgata ei saanud.
12.Sõiduki vedrustuse puuduse näol tegemist puudusega, mida üürnik sõiduki vastuvõtmisel märgata ei saa, välja arvatud juhul kui puudus põhjustab sõiduki vastava nurga alla vajumise. Lisaks ei saa eeldada, et sõiduki vedrustuse puudus peaks alati väljenduma sõiduki nurga alla vajumises. Seega ei saa välistada, et olukorras, kus sõidukil ei ole nurk alla vajunud, ei saa olla tegemist vedrustuse rikkega. Seega ei saa käesolevas asjas VÕS § 334 lg 1 teises lauses sätestatud erandit kohaldada ja hageja poolt kohtule esitatud auto üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 14-15) ei tõenda asjaolu, et sõiduk pidi selle üleandmisel kostjale olema tehniliselt korras.
13.Hageja esitas kohtule OÜ Hort Auto selgituse (tl 41), mille kohaselt OÜ Hort Auto kinnitab, et 26.04.2016 kontrolliti sõiduki vedrustuse süsteemi ja kontrollimise hetkel tuvastati, et vedrustuse kompressori tootlikkus oli madal, kuid süsteemis lekkeid ei tuvastatud. Kostja esitas kohtule OÜ Hort Auto selgituse (tl 49), mille kohaselt OÜ Hort Auto kinnitab, et 26.04.2016 laekus kliendilt kaebus, et aeg ajalt süttib sõiduki armatuuris vedrustuse veateade. Nimetatud tõendid tõendavad asjaolu, et sõidukil esines vedrustusega probleeme juba 2 kuud enne sõiduki üleandmist kostjale.
14.Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sõiduk oleks olnud selle üleandmisel kostjale tehniliselt korras ja sõiduki näidikuteplokis veateate aeg ajalt süttimise põhjuseks olev puudus (kompressori madal tootlikkus) ei oleks saanud põhjustada amortisaatori vahetamise vajadust. OÜ Hort Auto selgituse (tl 41) kohaselt oli sõiduki vasaku esiamortisaatori õhkpadja leke rikkunud ka vedrustuse kompressori. Antud tõendist jääb arusaamatuks, millest tulenevalt tekkis vajadus sõidukil välja vahetada amortisaator koos vedrustuse releega ning millest tulenevalt tekkis sõidukil esiamortisaatori õhkpadja leke ja kas see on seotud kuidagi kostja poolt sõiduki kasutamisega. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, millest tulenevalt amortisaatori rike tekkis. Vastav tõendamiskoormus lasus hagejal. Asjaolust, et sõiduki tagastamisel oli sõiduki esiosa üks nurk alla vajunud ja ratas oli rattakoopas kinni, ei saa järeldada üheselt, et selle põhjustas kostja tegevus, mitte mõni varasem, enne sõiduki kostjale üleandmist sõidukil esinenud rike.
15.OÜ Hort Auto selgituse (tl 41) kohaselt põles sõiduki displeil punane veateade vedrustuse kohta ja sõiduki esiosa oli liiga madalale vajunud. Hageja väitel oleks kostja pidanud seda märkama enne sõiduki kasutusse võtmist. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sõiduki üleandmisel kostjale sõiduki näidikuteplokis punane vedrustuse märgutuli põles. Kui märgutuli süttis kostja poolt sõiduki kasutamise ajal, siis ei saa sellest
automaatselt järeldada, et vedrustuse rike oleks olnud tingitud kostja poolsest sõiduki kasutamisest ja märgutuli põlema süttimine võis olla põhjustatud varasemast rikkest. Hageja ei ole tõendanud väidet, et purunenud amortisaator tingib punase märgutule süttimise. Isegi, kui hageja väide vastaks tõele, ei saaks sellest järeldada, et märgutule süttimise põhjuseks olev amortisaatori purunemine ei oleks saanud olla omakorda põhjustatud muude detailide rikkest (varasemalt viidatud kompressori rikkest).
16.Hageja väitel tõendab kostja poolt sõiduki kahjustamist ka see, et kostja oli algselt nõus kahju hüvitama (vt poolte e-kirjavahetus, tl 17-23). Kohtu hinnangul saab kostja 04.07.2016 e-kirjast järeldada ainult kostja soovi lahendada asi poolte omavahelisel kokkuleppel, kuid mitte seda, et kostja oleks tunnistanud, et tema põhjustas sõidukile amortisaatori vahetamise vajaduse.
17.Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et hageja poolt kostjale üle antud sõiduk oleks olnud enne selle üleandmist kostjale tehniliselt korras ja et amortisaatori rike oleks olnud põhjustatud kostja poolsest tegevusest ning seega tuleb jätta hagi rahuldamata.
Apellatsioonkaebus
18.Hageja palub 10.04.2017 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
19.Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 282 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 282 lg 2, eirates üürniku teatamiskohustust ning selle rikkumist kostja poolt. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta kostja käitumise auto kasutamise ajal ning selle järgselt. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 334 lg 1 ning hinnanud ebaõigesti auto üleandmise-vastuvõtmise akti.
20.Üleandmise-vastuvõtmise akti teisele lehele märkisid pooled, et eesmise vasaku amortisaatori kohas oli auto hagejale tagastamise hetkel silmnähtav vigastus, mida auto andmisel kostjale 24.06.2016 veel ei olnud. Ühtlasi kinnitas auto üle vaadanud ja remontinud OÜ Hort Auto, et auto kasutusele võttes pidi klient märkama punast veateadet spidomeetri ekraanil ja et auto esi osa on liiga madal (26.01.2017 hageja seisukoht ja tõend, lisa 1). Seega, kui eesmine vasak amortisaator oleks olnud kahjustunud juba auto andmisel kostjale, oleks kostja seda koheselt märganud, kuna nurk oleks olnud alla vajunud. Kostja sai aru, et auto tagastamisel oli eesmine vasak amortisaator selgelt kahjustunud ning seda kahjustust ei olnud auto valduse üleandmisel kostjale. Samuti peab kostja teadma liiklusohutusega seotud mehhaanilisi aspekte – kõige tavalisemate puuduste avastamist, eelkõige vedrustussüsteemi juures (majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.06.2011 määrus nr 58 „Mootorsõidukijuhi teadmiste, oskuste ja käitumise liiklusalased kvalifikatsiooninõuded” § 2 p 7).
21.Auto ühest nurgast vajumine toimus ajal, mil kostja autot kasutas, mistõttu oli tal kohustus sellest viivitamatult hagejale teatada. Kostja rikkus VÕS § 282 lg 1 p-st 1 ja 2 tulenevat üürniku teatamiskohustust (vt ka üürilepingu p-d 2.2.12 ja 2.2.21). Teatamiskohustuse rikkumise puhul sätestab kahju hüvitamise kohustuse nii VÕS § 282 lg 2 kui ka üürilepingu p 3.5. Asjaolu, et kostja hagejaga kordagi ühendust ei võtnud ning vaatamata kokkulepitud üüriperioodi möödumisele ei üritanudki autot ise tagastada, viitab kostja süüle.
22.Põhjendamatu on kohtu etteheide, et hageja ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, millest tulenevalt amortisaatori rike tekkis. Amortisaatori rike tekkis ajal, mil auto oli kostja kasutuses. Seega vastutab kostja sõiduki kahjustumise eest (üürilepingu p 3.1).
23.Maakohus on ekslikult leidnud, et kostja 04.07.2016 e-kirjast saab järeldada ainult kostja soovi lahendada asi poolte omavahelisel kokkuleppel, kuid mitte seda, et kostja oleks tunnistanud, et tema põhjustas sõidukile amortisaatori vahetamise vajaduse. Hageja leiab, et ei ole eluliselt usutav, et kostja oleks rääkinud summade osas „kuldse
kesktee“ leidmisest ja algselt nõustunud kahju hüvitamisega, kui ta ei oleks tundnud vähemalt osalist vastutust tekkinud kahju eest.
Vastustajate seisukoht
24.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada tõendite väära hindamise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldab hagi.
26.Asjas on tuvastatud järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: - pooled sõlmisid 24.06.2016 sõiduauto Mercedes-Benz E500 üürilepingu perioodiks 24.06.2016 kell 15.00 kuni 25.06.2016 kell 09.00; - auto üleandmisel kostjale koostati üleandmise-vastuvõtmise akt, milles on märgitud, et sõiduk anti üürnikule üle 24.06.2016 sõidukorras (puudustena oli märgitud ainult mõra esiklaasis ja salongis paari plastikuosa puudumine); - sõiduki kasutamise käigus tekkinud puudustest kostja hagejat ei teavitanud ja kokkulepitud ajal sõidukit ei tagastanud. Hageja asus sõidukit ise otsima ja leidis selle 26.06.2016 hommikul kostja elukoha hoovist; - mõlemad pooled nägid sõiduki tagastamisel, et sõidukil oli vasak esimene nurk alla vajunud ja ratas rattakoopas kinni; - hageja viis auto koheselt OÜ Hort Auto remonditöökotta, kus selgus, et sõidukil on purunenud eesmine vasak amortisaator, mille tõttu on vajalik välja vahetada purunenud amortisaator koos sinna juurde kuuluva vedrustuse releega; - sõiduki amortisaatori vahetusele kulus hagejal 640,90 eurot. - hageja tasus remondiarve 12.07.2016 ja teavitas sellest kostjat; - kostja lubas algul kahju hüvitada, kuid hiljem loobus sellest; - kumbki pool ei ole esitanud kohtule tõendit amortisaatori purunemise põhjuse kohta.
27.Maakohus tuvastas kõik loetletud asjaolud, kuid tegi ringkonnakohtu hinnangul neist ebaõiged järeldused ning lähtus ebaõigest tõendamiskoormise jaotumisest.
28.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et auto üleandmise-vastuvõtmise akt ei tõenda asjaolu, et sõiduk pidi selle üleandmisel kostjale olema tehniliselt korras. VÕS § 334 lg 1 teine lause sätestab, et kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Auto üleandmisevastuvõtmise aktis (tl 14-15) on märgitud, et sõiduk anti üürnikule üle 24.06.2016 sõidukorras (puudustena oli märgitud ainult mõra esiklaasis ja salongis paari plastikuosa puudumine). Hageja nõuab kostjalt purunenud amortisaatori vahetusest tingitud kulude hüvitamist. Toimikus olevate tõendite pinnalt ei saa teha järeldust, et tegemist oli tehnilise rikkega või varjatud puudusega, mis oli olemas juba auto üleandmisel. Mõlemad pooled on tunnistanud, et välisel ülevaatusel auto tagastamisel oli selgelt näha, et auto vasak nurk oli alla vajunud. Selle koha märkis hageja kostja juuresolekul ka ristikesega üleandmisevastuvõtmise akti teisel leheküljel oleval joonisel (tl 15). Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et ristikese amortisaatori kohta tegi hageja tema juuresolekul auto tagastamisel. Kui amortisaator oleks purunenud juba varem, oleks see auto üleandmisel samuti selgelt märgatav olnud. Purunenud amortisaator on puudus, mis ei oleks saanud jääda kostjale märkamata. Seega pidi amortisaator purunema ajal, kui auto oli kostja kasutuses.
29.Üürilepingu p 2.2.23 kohaselt kohustus kostja tagastama sõiduki samas seisukorras, nagu see oli üleandmisel. Kostja on seda lepingupunkti rikkunud.
30.Sõiduki üürilepingu p-i 3.1. kohaselt vastutab üürnik sõiduki hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimus ajal, kui sõiduk oli üürniku valduses. Kui sõiduk saab
kahjustada, läheb kaotsi või hävineb ning üürnik ei suuda tõendada, et selle eest vastutab kolmas isik, loetakse, et selle eest vastutab üürnik. Üürilepingu p 3.3. kohaselt ei vastuta üürnik sõiduki hävimise ega kahjustumise eest, kui see toimub omanikust tuleneva asjaolu tõttu (nt signalisatsiooni puudumine, puudustega lukusüsteem, tehniline rike, kasutamisjuhise andmata jätmine vms). Seega on pooled üürilepingus kokku leppinud vastutuse jagunemises selliselt, et üürnik vastutab igasuguse auto kahjustumise eest, mis toimus auto tema valduses oleku ajal, kui selle eest ei vastuta kolmas isik ja kahjustumine ei ole tingitud omanikust endast tulenevast ajaolust. Võimalikule kolmanda isiku vastutusele kostja ei tugine. Seega peab kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et amortisaatori purunemise põhjustas sõidukiomanikust tulenev asjaolu..
31.Kostja tugineb Hort Auto OÜ poolt antud kirjalikele selgitustele, millest nähtub, et kaks kuud varem oli tuvastatud kompressori madal tootlikus, kuid süsteemis lekkeid ei tuvastatud. Nendest selgitustest ei nähtu mingit seost kompressori tootlikkuse ja amortisaatori purunemise vahel. Hort Auto OÜ selgitusest nähtub, et just amortisaatori õhkpadja leke oli rikkunud ka vedrustuse kompressori, mitte vastupidi. Kostja poolt Hort Auto OÜ kirjalikele selgitustele tuginemine on asjakohatu. Kostja on oma kirjalikus vastuses kohtule kinnitanud, et ta lisatõendeid esitada ei soovi (tl 28).
32.Kuna amortisaator purunes ajal, mil auto oli kostja valduses ja kostja ei ole tõendanud, et amortisaator purunes omanikust tuleneva asjaolu tõttu, siis vastutab kostja üürilepingu p 3.1 ja VÕS § 115 lg 1 alusel tekkinud kahju eest. Samuti nähtub Hort Auto OÜ kirjalikust selgitusest (tl 41), et auto kasutusele võttes pidi klient märkama punast veateadet spidomeetri ekraanil ja et auto esiosa on liiga madal. Kostjal oli üürilepingu p-dest 2.2.12 ja 2.2.21 tulenev kohustus sellest viivitamatult hagejale teatada, mida kostja ei teinud. Kostja väited, et ta ei märganud auto esiosa allavajumist ja et ta ei olekski saanud helistada, sest kaotas telefoni ära, on paljasõnalised ega ole tõsiseltvõetavad. Seega rikkus kostja ka üürilepingu p-dest 2.2.12 ja 2.2.21 ning VÕS § 282 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevat üürniku teatamiskohustust.
33.Kahju koosneb amortisaatori ja selle juurde kuuluva relee vahetusest tingitud kulutustest, koos käibemaksuga kokku 640,90 eurot, mis on tõendatud Hort Auto OÜ arvega (tl 16). Kahju suurusele pole kostja vastuväiteid esitanud.
34.Hageja nõuab kostjalt ka seadusest tulenevat viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd antud juhul polnud kahju hüvitamise tähtpäeva kindlaks määratud, pidi kostja VÕS § 82 lg 3 järgi kohustuse täitma ning hageja võis VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi kohustuse täitmist nõuda selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist. Hageja peab mõistlikuks ajaks 30 päeva alates 12.07.2016, mil hageja teatas kostjale kahju täpse suuruse.
35.Ringkonnakohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Poolte e-kirjavahetusega on tõendatud, et hageja esitas kahju hüvitamise nõude kostjale juba 30.06.2016, millele kostja samal päeval ka vastas. Hageja jättis kostjale tasumiseks mõistliku aja ja nõuab viivist alates 12.08.2016.
36.VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimääraks oli perioodil 12.08.2016 – 04.10.2017 0,00 %. Seega oli perioodil 12.08.2016 – 04.10.2017 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemääraks 8 % aastas (8 % + 0 %). Hagejal on õigus perioodi 12.08.2016 –
04.10.2017 eest nõuda kostjalt viivist 59,08 eurot. Viivisearvestus on järgnev: põhinõue 640,90 eurot x viivitatud päevade arv 419 päeva x viivise määr 8% aastas (0,022 % päevas) = 59,08 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse tühistamisel teeb ringkonnakohus ka uue menetluskulude jaotuse. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.
38.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu poolt tehtud menetluskulude jaotust, mille tulemusena tuleb kindlaks määrata ka hageja menetluskulud, mida maakohus ei ole teinud, toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, vastavalt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud selgitusele, tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.