Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Asjaolud Harju Maakohtu menetluses oli OÜ Algaves (hageja I) ja BLRT Grupp Aktsiaseltsi (hageja II) hagi NSC Investments OÜ (kostja I), OÜ Maria Mägi Advokaadibüroo (kostja II), AB (kostja III), VK (kostja IV) ja FG (kostja V) vastu tehingu näilikkuse ja aktsiate võõrandamisel ostueesõiguse tuvastamiseks. 01.04.2016 otsusega rahuldas maakohus hageja I nõuded osaliselt, jättis hageja II nõuded rahuldamata ning hageja I ja kostjate vahelised menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja hageja II nõuetega seonduvad kostjate menetluskulud pooles ulatuses hageja II kanda. 09.11.2016 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis hagi täielikult rahuldamata ning maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Ringkonnakohtu 09.11.2016 otsus jõustus 23.01.2017. Kassatsiooniastme menetluskulud jättis Riigikohus 23.01.2017 määrusega asjas 3-7-1-2-1138-16 hagejate kanda. 03.02.2017 esitas kostja I kohtule menetluskulude nimekirja (kd IV tl 189-190), mille kohaselt on kostja I menetluskuludeks kokku 19 661 eurot, millest 275 eurot moodustab vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv ja 19 386 eurot (koos käibemaksuga) kulud õigusabile. Kostja I palus kummaltki hagejalt kostja I kasuks välja mõista menetluskulud summas 9830,50 eurot ja kohustada hagejaid tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist alates menetluskulude suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjale I perioodil 2011-2015 osutatud õigusabi kokku 103,5 tunni ulatuses tunnitasuga 125 eurot, millele lisandub käibemaks ja 2016. aastal osutatud õigusabi 24,75 tunni ulatuses tunnitasuga 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja I kinnitas, et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtuasjaga ja et kostja I ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palus menetluskulud mõista välja koos käibemaksuga. Kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ei esitanud. 03.02.2017 esitasid kostjad III-V kohtule oma menetluskulude nimekirja (kd IV tl 193-195), mille kohaselt on kostjate III-V menetluskuludeks õigusabikulud 8751,60 eurot (koos käibemaksuga) ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 275 eurot. Kostjad taotlesid menetluskulude väljamõistmist võrdsetes osades iga kostja kasuks, st iga kostja kasuks 2917,20 eurot õigusabikulude katteks ja 91,66 eurot vastuapellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjate III-V esindaja osutanud kostjatele õigusabi kokku 56,1 tunni ulatuses tunnitasuga 156 eurot (koos käibemaksuga). Kostjad III-V kinnitasid, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja et kostjad ei ole käibemaksukohustuslased, mistõttu taotlevad õigusabikulude hüvitamist koos käibemaksuga. Hagejate vastuväited menetluskuludele Hagejad olid seisukohal, et kostjate I ja II menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 6h 15.11.2013 menetlusdokumendi analüüsimisele ja seisukoha esitamisele ei saa pidada põhjendatuks olukorras, kus kostjate I ja II 20.11.2013 vastus sisaldab kõigest nelja rida sisulist teksti, milles kostjad ainult tõdevad, et nad jäävad enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hagejate hinnangul ei saa olla väljamõistetav kulu rohkem kui 1h. Kostjate I ja II menetluskulude nimekirjast nähtuvat ajakulu 17,5h 07.05.2015 menetlusdokumendi koostamisele ei saa pidada põhjendatuks olukorras, kus kostjate I ja II 07.05.2015 menetlusdokumendi näol oli suures osas tegemist kostjate I ja II seisukohti

kokkuvõtva dokumendiga, s.o esitati argumente, mida oldi juba varasemalt menetluses esitatud. Hagejate hinnangul ei saa olla väljamõistetav ajakulu rohkem kui 10h. Samuti ei saa hagejate hinnangul pidada kostjate I ja II ajakulu 9,75h hagejate 13.05.2015 seisukohtade analüüsimisele ja sellele vastuse koostamisele põhjendatuks olukorras, kus kostjate I ja II 31.08.2015 vastus sisaldas ainult 2 A4 sisulist teksti. Hagejate hinnangul ei saa olla väljamõistetav ajakulu rohkem kui 5h. Hagejad leidsid, et kostjate I ja II ajakulu 10,25h maakohtu otsuse analüüsimisele ja vastuapellatsioonkaebuse koostamisele ning 11,5h hagejate apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja sellele vastuse koostamisele ei saa pidada põhjendatuks olukorras, kus vastuapellatsioonkaebuses ja apellatsioonkaebuses tugineti samadele väidetele ja asjaoludele, millele tugineti juba maakohtu menetluses. Kostjate III-V menetluskulude osas vaidlesid hagejad vastu kostjate 05.10.2011 menetlustähtaja pikendamise taotluse koostamise ajakulule 1h ja 25.02.2014 menetlustähtaja pikendamise taotluse koostamise ajakulule 0,4h, leides, et hagejad ei ole kohustatud hüvitama kostjatele menetluskulusid, mis on tingitud kostjate soovist pikendada kohtu määratud tähtaegasid. Hagejate hinnangul ei saa kostjate III-V ajakulu 6,2h hagi vastuse koostamisele ja edastamisele pidada põhjendatuks olukorras, kus kostjate III−V 24.10.2011 vastus hagile sisaldab 1 A4 pikkust sisulist teksti, milles kostjad peamiselt viitavad kostjate I ja II vastustes hagile esitatud seisukohtadele. Hagejate hinnangul ei saa olla väljamõistetav ajakulu rohkem kui 2h. Vastuväitena kostjate III-V 29.08.2012 hagiavalduse täiendustele vastuse koostamise ajakulule 2,4h leidsid hagejad, et sellist ajakulu ei saa pidada põhjendatuks olukorras, kus kostjate III−V 29.08.2012 vastus sisaldab kuut rida sisulist teksti, milles kostjad ainult tõdevad, et jäävad enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hagejad märkisid, et kostjad III−V taotlevad lisaks eraldi kulude hüvitamist seoses hagiavalduse täienduste analüüsiga. Hagejate hinnangul ei saa väljamõistetav ajakulu olla rohkem kui 1 h. Seoses kostjate III-V ajakuluga 0,7h suhtlusele seoses Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2014 otsuse vaidlustamisega ja kostjate I ja II kassatsioonkaebuse analüüsimisega leidsid hagejad, et kuna Riigikohus jättis kostjate I ja II kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, ei ole tegemist kuluga, mille väljamõistmine hagejatelt oleks põhjendatud ja vajalik. Hagejate hinnangul ei ole põhjendatud hüvitada kostjatele III-V menetluskulusid, mis on tekkinud kostjate III−V lepingulise esindaja suhtlemisel kostjate I ja II lepingulise esindajaga. Esimese astme kohtu määrus 14.06.2017 määrusega määras Harju Maakohus kindlaks hagejate poolt hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejatelt võrdsetes osades kostja I kasuks välja menetluskulud 16 665,50 eurot, kostja III kasuks menetluskulud 2837,27 eurot, kostja IV kasuks menetluskulud 2837,27 eurot ja kostja V kasuks menetluskulud 2837,27 eurot. Kohus märkis, et käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejatel võrdsetes osades tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märkis, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. Kohus tugines menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel ka TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2 ja § 175 lg-le 1.

Esmalt lahendas kohus hagejate taotluse, milles hagejad leidsid, et enne 2015. aasta maid tekkinud kostjate menetluskulud tuleb jätta hagejatelt välja mõistmata, sest enne 2015. aasta maid tekkinud kulud olid tingitud kostjate enda poolt menetlusõiguste pahausksest käsutamisest. Kohus leidis, et hagejate eeltoodud seisukoht ja seda toetav argumentatsioon ei seondu menetluskulude suuruse kindlaksmääramisega, vaid menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisega. Käesolevas menetlusstaadiumis aga ei lahendata enam menetluskulude jaotuse küsimust. Menetluskulude jaotus on kindlaks määratud käesolevas asjas jõustunud kohtulahendiga ning selle kohaselt jäeti kõik käesoleva asja menetluskulud (sh enne 2015 maikuud kantud kulud) hagejate kanda võrdsetes osades. Eeltoodust tulenevalt ei välistanud kohus menetluskulude kindlaksmääramisel enne 2015. aasta maid tekkinud kostjate menetluskulusid. Kohus leidis, et kostjate poolt tasutud riigilõivud on mõistlikud ja põhjendatud kulud ja kuuluvad menetluskulude kindlaksmääramisel arvestamisele. Kostjate õigusabikulude osas märkis kohus, et kostjaid I-II ja kostjaid III-V esindasid kaks erinevat esindajat (vastavalt Tarvo Lindma advokaadibüroost Supremia ja Toivo Viilup advokaadibüroost Pohla & Hallmägi), mistõttu on esitatud kaks eraldi menetluskulude kindlaksmääramise taotlust. Eeltoodust tulenevalt käsitles kohus selguse huvides ka erinevate esindajate tööga seotud asjaolusid eraldi. Esmalt andis kohus hinnangu kostjate I ja II menetluskulude vajalikkusele ja põhjendatusele, käsitledes seejuures ka hagejate vastuväiteid kostjate menetluskuludele ja kostja I seisukohti hagejate vastuväidete osas. Hagejate hinnangul ei saa kostjate I ja II ajakulu 6h 15.11.2013 menetlusdokumendi analüüsimisele ja seisukoha esitamisele pidada põhjendatuks olukorras, kus kostjate I ja II 20.11.2013 vastus sisaldab kõigest nelja rida sisulist teksti, milles kostjad ainult tõdevad, et nad jäävad enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hagejate hinnangul ei saa olla väljamõistetav kulu rohkem kui 1h. Kostja I selgitas, et kuigi 20.11.2013 menetlusdokument on sisult lühike, on selle dokumendi koostamise eelduseks olnud hagejate 15.11.2013 menetlusdokumendi läbitöötamine. Viidatud hagejate 15.11.2013 menetlusdokument koosneb

leheküljest õiguslikest põhjendustest ning menetlusdokumendiga koos on hagejad esitanud 14 dokumentaalset tõendit kokku lisaks 52 lehel. Ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et sellises mahus õiguslike põhjenduste ja dokumentide analüüsile kokku 6h kulumine on põhjendatud. Asjaolu, et hagejate menetlusdokumentide analüüsi tulemusena jõudsid kostjad järeldusele, et need ei vaja täiendavaid põhjalikke vastuväiteid ning et kostjad said piirduda 20.11.2013 lühivastusega, ei lükka ümber hagejate menetlusdokumentide analüüsimiseks ja järelduste tegemiseks vajalikku ajakulu. Kohus nõustus kostja I selgitusega, mille kohaselt menetlusdokumendi läbi analüüsimise ainsaks väljundiks ja analüüsimise põhjendatuse tõendiks ei pea tingimata olema sisult pikk vastus kui analüüsi tulemusena jõutakse järeldusele, et puudub vajadus lisaks senistele vastuväidetele täiendavaid vastuväiteid esitada, kuid leidis siiski, et antud juhul on vaidlusalune ajakulu 6 tundi põhjendamatult suur, kuivõrd konkreetse vastaspoole seisukohaga tutvumine ja tõdemine, et puudub vajadus lisaks senistele vastuväidetele täiendavaid vastuväiteid esitada, ei tohiks mõistlikult võtta rohkem aega kui 3 tundi. Hagejad olid seisukohal, et väljamõistetav ajakulu kostjate I ja II 07.05.2015 menetlusdokumendi koostamisele ei saa olla rohkem kui 10h, arvestades, et 07.05.2015 menetlusdokumendi näol oli suures osas tegemist kostjate I ja II seisukohti kokkuvõtva dokumendiga, s.o esitati argumente, mida oldi juba varasemalt menetluses esitatud. Kostja I selgitas, et 23.04.2015 andis kohus pooltele tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks, sealhulgas arvestades tehtud vaheotsust. Selle tulemusena pidid kostjad vaheotsuse valguses hindama kogu senise menetluse ja õigusliku positsiooni üle ning koostasid selle tulemusena

menetlusdokumendi kokku 13 leheküljel ning kogusid ja esitasid kohtule 5 täiendavat tõendit. Nimetatud menetlusdokument sisaldab mitmeid täiendavaid asjaolusid ja õiguslikke põhjendusi. Asjaolu, et osad õiguslikud põhjendused korduvad varem esitatutega, ei tähenda, et nende esitamine oleks seisnenud pelgalt varasema teksti kopeerimises. Vaheotsuse valguses tuli kogu menetluslik positsioon ja põhjendused tervikuna läbi analüüsida ja esitada kohtule. Asja keerukust ja mahtu arvestades on kostja hinnangul kostjate menetluskulud 17,5 h ulatuses põhjendatud, eriti arvestades asjaolu, et maakohus ja ringkonnakohus on justnimelt eelkõige selles menetlusdokumendis esitatud põhjendustele tuginedes jätnud hagi rahuldamata. Kohus leidis menetluslikku situatsiooni arvestades (tsiviilasi saadeti Ringkonnakohtu poolt tagasi maakohtule uues koosseisus lahendamiseks, tühistades eelneva maakohtu koosseisu otsustuse osade nõuete läbivaatamata jätmise kohta, kuid jättes jõusse vaheotsuse), et antud juhul ei seisnenud uuele kohtukoosseisule kokkuvõtlike seisukohtade esitamine pelgalt varasema teksti kopeerimises, mistõttu on ajakulu 17,5 tundi põhjendatud ja mõistlik. Hagejate vastuväite kohaselt ei saa hagejate 13.05.2015 seisukohtade analüüsimise ja sellele vastuse koostamise eest väljamõistetav kostjate I ja II ajakulu olla rohkem kui 5h. Kostja I selgitas, et hagejad esitasid 13.05.2015 kohtule menetlusdokumendi 9 leheküljel õiguslike põhjendustega. Kostja I analüüsis nimetatud menetlusdokumenti ja koostas sellele 31.08.2015 omapoolsed seisukohad kokku 4 leheküljel. Arvestades hagejate esitatud argumentatsiooni mahtu on kostja I hinnangul põhjendatud kokku ajakulu 9,75h hagejate menetlusdokumendi analüüsimisele ja vastuse koostamisele. Taaskord selgitas kostja I, et koostatud vastuse maht ei määra algdokumendi analüüsimisele kuluva aja mahtu. Kohus leidis, hinnates nii koostatud vastuse mahtu kui ka algdokumendi analüüsimisele kuluva aja mahtu, et antud juhul on vaidlusalune ajakulu 9,75 tundi põhjendamatult suur, kuivõrd konkreetse vastaspoole seisukohaga tutvumine ja sellele vastamine ei tohiks mõistlikult võtta rohkem aega kui 5 tundi. Hagejate hinnangul ei saa kostjate I ja II ajakulu 10,25h maakohtu otsuse analüüsimisele ja vastuapellatsioonkaebuse koostamisele ning 11,5h hagejate apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja sellele vastuse koostamisele pidada põhjendatuks olukorras, kus vastuapellatsioonkaebuses ja apellatsioonkaebuses tugineti samadele väidetele ja asjaoludele, millele tugineti juba maakohtu menetluses. Kohus nõustus hagejatega ja leidis, et ajakulu 10,25 tundi maakohtu otsuse analüüsimisele ja vastuapellatsioonkaebuse koostamisele ja 11,5 tundi hagejate apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja sellele vastuse koostamisele ei saa pidada põhjendatuks olukorras, kus vastuapellatsioonkaebuses ja apellatsioonkaebuses tugineti samadele väidetele ja asjaoludele, millele tugineti juba maakohtu menetluses. Kohus hindas mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks maakohtu otsuse analüüsimisele ja vastuapellatsioonkaebuse koostamisele 5 tundi ja hagejate apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja sellele vastuse koostamisele 5 tundi. Ülejäänud osas hagejad kostja I menetluskulusid ei vaidlustanud. Kohus leidis samuti, et ülejäänud osas on kostja I õigusabile kulunud aeg mõistlik ja põhjendatud. Kostja I lepingulise esindaja tunnihinnaks on märgitud 2011. kuni 2015. aastal 125 eurot + käibemaks (kokku 150 eurot) ja alates 2016. aastast 130 eurot + käibemaks (kokku 156 eurot). Kohus märkis, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud keskmiseks tunnitasuks 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-93-13) (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Samas on Riigikohus sedastanud, et eelviidatud keskmine tunnitasu võib olla suurem või väiksem kui 120 eurot, tulenevalt konkreetse tsiviilasja asjaoludest (nagu näiteks keerukus või

maht). Kohtu hinnangul oli antud juhul tegemist keskmisest keerukama ja mahukama asjaga, mistõttu on põhjendatud arvestada 120 eurot tunnis ületavat lepingulise esindaja tunnitasu. Kohus arvestas menetluskulude kindlaksmääramisel seega tunnihinnana 2011 kuni 2015 aastal 125 eurot + käibemaks (kokku 150 eurot) ja alates 2016. aastast 130 eurot + käibemaks (kokku 156 eurot). Kostja I menetluskulud ajaperioodil 2011 kuni 2015 olid 103,5 h x 125 eurot = 12 937,50 eurot (millele lisandus käibemaks summas 2587,50 eurot), kuid kuivõrd kohus leidis, et põhjendatud ajakulu on väiksem 7,75 tunni võrra, on põhjendatud menetluskuludeks ajaperioodil 2011 kuni 2015 95,75h x 125 eurot = 11 968,75 eurot, millele lisandub käibemaks summas 2393,75 eurot (ehk kokku 14 362,50 eurot). Kostja I menetluskulud ajaperioodil 2016 olid 24,75h x 130 eurot = 3217,50 eurot (millele lisandus käibemaks summas 643,50 eurot), kuid kuivõrd kohus leidis, et põhjendatud ajakulu on väiksem 11,75 tunni võrra, on põhjendatud menetluskuludeks ajaperioodil 2016 13h x 130 eurot = 1690 eurot, millele lisandub käibemaks summas 338 eurot (ehk kokku 2028 eurot). Eeltoodust lähtuvalt määras kohus kostja I menetluskulude suuruseks 16 665,50 eurot, mis koosneb riigilõivust 275 eurot ja õigusabikuludest 16 390,50 eurot. Kostja I taotlusel märkis kohus TsMS § 177 lg 2 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Järgnevalt hindas kohus kostjate III-V õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Hagejad vaidlesid vastu kostjate III-V 05.10.2011 ja 25.02.2014 menetlustähtaja pikendamise taotluse koostamise ajakulule, leides, et hagejad ei ole kohustatud hüvitama kostjate menetluskulusid, mis on tingitud kostjate soovist pikendada kohtu määratud tähtaegasid. Kostjad leidsid, et arusaamatu on väide, justkui ei kuuluks menetlustähtaja pikendamisele suunatud taotlustega seotud menetluskulu hüvitamisele. Mõlemad hagejate poolt viidatud kostjate taotlused rahuldati, st tegemist oli menetluslikult edukate taotlustega. TsMS § 169 lg 3 kohaselt rahuldamata jäänud taotluse esitamisega seotud menetluskulud võib menetluse tulemusest sõltumata jätta menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud. Käesoleval juhul puudub alus asjakohaste taotluste esitamisega seotud kulude jätmiseks kostjate kanda, kuna taotlused rahuldati ning jõustunud kohtulahenditega on otsustatud mh nendega seotud kulud jätta tervikuna hagejate kanda. Kohus nõustus kostjate seisukohaga ja leidis, et vaidlusalune menetluskulu kuulub hüvitamisele, kuivõrd tegemist oli menetluslikult edukate taotlustega. Hagejate vastuväite kohaselt ei saa kostjate III-V väljamõistetav ajakulu hagi vastuse koostamisele ja edastamisele olla rohkem kui 2h. Kostjad leidsid, et hagejate kriitika on diletantlik ja pahatahtlik ega arvesta asjaolu, et mistahes menetlusdokumendi koostamine eeldab alusdokumentide õiguslikku analüüsi ja ettevalmistavaid toiminguid, mis sageli on menetlusdokumendi koostamisest ajamahukamadki. Kohus nõustus kostjatega ja möönis, et menetlusdokumendi koostamine eeldab alusdokumentide õiguslikku analüüsi ja ettevalmistavaid toiminguid, mis võivad olla menetlusdokumendi koostamisest ajamahukamad, ning leidis, hinnates nii koostatud vastuse mahtu kui ka algdokumendi analüüsimisele kuluva aja mahtu, et antud juhul on vaidlusalune ajakulu 6,2 tundi mõistlikus suuruses ja seega põhjendatud ajakulu. Hagejad olid seisukohal, et hagiavalduse täiendustele kostjate III-V 29.08.2012 vastuse koostamise ajakulu ei saa olla rohkem kui 1h. Kostjad leidsid järjekordselt, et hagejate kriitika on diletantlik ja pahatahtlik ega arvesta asjaolu, et mistahes menetlusdokumendi koostamine eeldab alusdokumentide õiguslikku analüüsi ja ettevalmistavaid toiminguid, mis sageli on

menetlusdokumendi koostamisest ajamahukamadki. Kohus leidis, et kostjate vastav seisukoht on antud juhul asjakohatu, kuivõrd hagiavalduse täiendustele vastuse koostamise ajakulu 2,4 tundi ei saa käesoleval juhul sisaldada hagiavalduse täienduste õiguslikku analüüsi tulenevalt asjaolust, et kostjad juba taotlevad hagiavalduse täienduste analüüsi ajakulu hüvitamist eraldi, mahus 2,4 tundi, mida hagejad ei ole vaidlustanud. Kohus leidis eeltoodust tulenevalt, et hagiavalduse täiendustele vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks ei saa olla rohkem kui 0,5 tundi. Hagejate hinnangul ei ole kostjate III-V ajakulu 0,7h puhul suhtlusele seoses Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2014 otsuse vaidlustamisega ja kostjate I ja II kassatsioonkaebuse analüüsimisele tegemist kuluga, mille väljamõistmine hagejatelt oleks põhjendatud ja vajalik. Kostjad leidsid, et Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2014 otsuse vaidlustamise perspektiivide analüüs ja suhtlus kliendiga oli mh vajalik selleks, et otsustada nt vastukassatsioonkaebuse esitamise otstarbekuse üle. Kohtu hinnangul ei ole menetluskulude kindlaksmääramise aspektist põhjendatud ajakulu, mis menetluses mingi produktini ei viinud, kuivõrd sellise ajakulu mõistlikkus ja põhjendatus ei ole kuidagiviisi kontrollitav ega hinnatav. Seega on vastav ajakulu 0,7 tunni ulatuses põhjendamatu. Hagejad olid seisukohal, et põhjendatud ei ole hüvitada kostjatele III-V menetluskulusid, mis on tekkinud kostjate III-V lepingulise esindaja suhtlemisel kostjate I ja II lepingulise esindajaga. Kostjad ei nõustunud hagejate väitega, leides, et samamoodi suhtlevad kohtuvaidluse kestel teineteisega hageja ja kostja lepingulised esindajad eesmärgiga selgitada nt kompromissi võimalikkust või lahendada muid jooksvaid menetluslikke küsimusi. Paljudel juhtudel on vahetu omavaheline suhtlus ajaliselt oluliselt kiirem ning ka kuluefektiivsem võrreldes menetlusdokumentide vahetamisega üksnes kohtu vahendusel. Selles kontekstis on ilmselge, et kostjate esindaja suhtlus kaaskostjaid esindanud vandeadvokaadiga oli vajalik ning sellega seotud menetluskulude väljamõistmata jätmine oleks põhjendamatu. Kohtu hinnangul ei ole menetluskulude kindlaksmääramise aspektist põhjendatud ajakulu, mis menetluses mingi produktini ei viinud, kuivõrd sellise ajakulu mõistlikkus ja põhjendatus ei ole kuidagiviisi kontrollitav ega hinnatav. Seega on vastav ajakulu 0,7 tunni ulatuses põhjendamatu. Ülejäänud osas hagejad kostjate III-V menetluskulusid ei vaidlustanud. Kohus leidis samuti, et ülejäänud osas on kostjate III-V õigusabile kulunud aeg mõistlik ja põhjendatud. Kostjate III-V lepingulise esindaja tunnihinnaks on märgitud 156 eurot (sh käibemaks). Kohus märkis, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud keskmiseks tunnitasuks 120 eurot koos käibemaksuga ja 120 eurot ilma käibemaksuta. Samas on Riigikohus sedastanud, et eelviidatud keskmine tunnitasu võib olla suurem või väiksem kui 120 eurot, tulenevalt konkreetse tsiviilasja asjaoludest (nagu näiteks keerukus või maht). Kohtu hinnangul oli antud juhul tegemist keskmisest keerukama ja mahukama asjaga, mistõttu on põhjendatud arvestada 120 eurot tunnis ületavat lepingulise esindaja tunnitasu. Kohus arvestas menetluskulude kindlaksmääramisel seega tunnihinnana 156 eurot. Kuivõrd kohus leidis, et kostjate III-V õigusabi ajakulu on põhjendatud üksnes 52,8 tunni ulatuses, on tunnihinnaga 156 eurot kostjate III-V põhjendatud õigusabikulude suuruseks 8236,80 eurot. Eeltoodust lähtuvalt määras kohus kostjate III-V menetluskulude suuruseks 8511,80 eurot, mis koosneb riigilõivust 275 eurot ja õigusabikuludest 8236,80 eurot. TsMS § 177 lg 2 alusel märkis kohus kostjate III-V taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Määruskaebus 30.06.2017 esitatud määruskaebuses paluvad hagejad tühistada Harju Maakohtu 14.06.2017 määruse ja teha uue määruse, millega määrata kindlaks ja mõista välja menetluskulud summas, mis ei ületa kokku 9234,30 eurot. Maakohtu määrus ei põhine seadusel. Hagejad ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt hagejate seisukoht menetlusõiguste pahauskse kasutamise kohta kostjate poolt ei seondu menetluskulude suuruse kindlaksmääramisega, vaid menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisega. Hagejad leiavad, et küsimus kostjate menetlusõiguste pahausksest kasutamisest seondub otseselt menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisega ning on asjakohane selle kindlaksmääramisel, kui suures ulatuses saab kohtuasja võitnud pool teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist nõuda. Kostjad I ja II esitasid aastast 2011 kestnud menetluses otsustavaid tõendeid esmakordselt alles 07.05.2015 menetlusdokumendis. TsMS § 169 lg 1 kohaselt kannab tõendi hilisema esitamisega seonduvad menetluskulud menetluse viibimise põhjustanud menetlusosaline. Kui kostjad oleksid käitunud heauskselt ja avaldanud 2015. aasta mais esitatud tõendid juba hagivastuses, oleksid menetlusosalised hoidnud kokku olulises ulatuses menetluskulusid. Samuti oleks käesoleva asja menetlus võinud lõppeda oluliselt varem. Tõendi hilisemast esitamisest tingitud menetluskulud peavad TsMS § 169 lg 1 kohaselt jääma kostjate I–V kanda ning asjakohast vastuväidet saab ja peab kohus menetluskulude kindlaksmääramisel arvestama. TsMS § 169 lg-le 1 tuginemise võimalus avanebki alles menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Samuti rõhutavad kostjad, et vaidlustatud määruses (p 1) on kohus teinud menetluskulude osas nii nende suuruse kindlaksmääramise kui jaotust puudutava (kes hüvitab kellele) otsustuse. Maakohtu määrus on vastuolus TsMS § 169 lg-ga 1, sest hageja kanda on pandud kulud, mida seaduse järgi hageja kanda panna ei tohi. Kuni 2015. aasta maini tekkinud kostjate I–V menetluskulud ei kuulu eelviidatud sätte järgi hagejatelt väljamõistmisele. Maakohtu määrus sisaldab kaalutlusvigu. Maakohtu hinnang kostjate I–V menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele on osaliselt põhjendamata ning meelevaldne. Meelevaldne on kohtu seisukoht kostjate 07.05.2015 menetlusdokumendi koostamise ajakulu 17,5 tunni osas. Kohus ei ole lähtunud TsMS § 175 lg 1 eesmärgist ega võtnud menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Kohtu seisukohast järeldub, et menetlusliku olukorra osaline muutumine toob kaasa suurema menetlusdokumendi koostamise kulu kui menetluse esimese dokumendi analüüs ja sellele vastuse koostamine. Kostjate I ja II esindajal kulus hagi analüüsile ja vastuse koostamisele nimelt 13,25 tundi, ent 07.05.2017 menetlusdokumendi koostamisele 17,5 tundi. Hagivastuse koostamine on kostja jaoks eelduslikult üks mahukamaid ja ajakulukamaid menetlusdokumente. Ei ole tõenäoline, et menetluse kestel esitatud menetlusdokument nõuab rohkem süvenemist kui hagivastus. Hagejad jäävad endiselt seisukohale, et põhjendatud ja vajalik kulu moodustab maksimaalselt 10 tundi, millele vastab rahaline kulu 1250 eurot (10h x 125 eur/h). Hagejate hinnangul on seadusega vastuolus kohtu seisukoht, et kostjate III-V menetlustähtaegade pikendamise taotlustele kulunud 1,4 tundi tuleb lugeda põhjendatud kuluks. TsMS § 169 lg 1 kohaselt kannab asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline sellest tulenevad menetluskulud. 05.10.2011 tähtaja pikendamise taotlus oli tingitud kostjate III–V venitamisest õigusnõustajate poole pöördumisega. 25.02.2014 tähtaja pikendamise taotlus oli tingitud kostjate III–V lepingulise esindaja koormatusest ning erinevate menetlustähtaegade kattumisest. Viidatud kulu ei kuulu seega TsMS § 169 lg 1 kohaselt vastaspoolelt väljamõistmisele. Eeltoodut arvesse võttes tingisid mõlema taotluse esitamise ning ühtlasi käesoleva tsiviilasja venimise kostjatest

tulenevad põhjused. Hagejatel puudub kohustus hüvitada kostjatele III–V nende tegevusest tulenevatel põhjustel tekkinud kulusid. Hagejad ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et ühe lehekülje pikkuse hagivastuse koostamiseks on põhjendatud kulutada 6,2 tundi, mida kohus õigustas vajadusega analüüsida dokumendi koostamisele eelnevalt alusdokumente. Kohus jättis tähelepanuta kostjate III–V menetluskulude nimekirjas toodud hagimaterjalide analüüsi ja õigusliku positsiooni kujundamisega seonduvad kirjed. Vastuse koostamisele eelnevalt on kostjad III–V analüüsinud hagimaterjale kokku 6,8 tundi (4,5h + 1,5h +0,8h). Arvestades menetluskulude nimekirjas kajastatud täiendavat ajakulu seoses hagimaterjalide analüüsiga, ei ole kohtu viide alusdokumentide analüüsi vajadusele asjakohane. Seega ei saa hagejate hinnangul olla ajakulu suurem kui 2 tundi, millele vastab rahaline kulu 312 eurot (2 h x 156 eur/h). Kokkuvõtlikult leiavad hagejad, et maakohus rakendas talle TsMS § 175 lg-ga 1 antud diskretsiooniõigust meelevaldselt. Hagejad on seisukohal, et kostjate I ja II põhjendatud ja vajalik menetluskulu on maksimaalselt 5402,50 eurot (5127,50 + riigilõiv 275), 27,5h alates 2015. aasta mai kuni 2015. aasta detsember + 13h alates 2016. aastast ehk kokku 40,5h. Kostjate III-V põhjendatud ja vajalik menetluskulu moodustab maksimaalselt 22,8h, millele vastab rahaline kulu 3556,803 (22,8 h x 156 eur/h), millele lisandub riigilõiv vastuapellatsioonkaebuselt summas 275 eurot ehk kokku 3831,80 eurot (3556,80 + 275). Kokku moodustab hagejatelt kostjate kasuks väljamõistetav menetluskulu maksimaalselt 9234,30 eurot (5402,50 + 3831,80). Vastused määruskaebusele Kostjad I-V paluvad jätta hagejate määruskaebuse rahuldamata. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 14.06.2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt on hagejad sarnaselt maakohtu menetluses leitule seisukohal, et enne 2015. aasta maid tekkinud kostjate menetluskulud on tingitud kostjate poolt enda menetlusõiguste pahausksest kasutamisest, mistõttu ei kuulu vastavad kulud TsMS § 169 lg 1 järgi hagejatelt väljamõistmisele. Ringkonnakohus hagejate eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Põhjendamatu on määruskaebuse etteheide maakohtu määruse vastuolust TsMS § 169 lg-ga 1. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti leidnud, et hagejate seisukoht kostjate menetlusõiguste pahausksest käsutamisest ja seda toetav argumentatsioon ei seondu menetluskulude suuruse kindlaksmääramisega, vaid menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisega, mida aga käesolevas menetlusstaadiumis enam ei lahendata. Alusetu on määruskaebuse väide, justkui oleks kohus vaidlustatud määruses teinud menetluskulude osas ka kulude jaotust puudutava otsustuse. Vaidlustatud määruses on kohus määranud kindlaks üksnes hagejate poolt hüvitamisele kuuluvate kostjate menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotus on käesolevas asjas vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule määratud asjas jõustunud kohtulahendiga, mille kohaselt jäeti kõik menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. TsMS § 169 lg 1, millele hagejad kostjate menetluskulude vaidlustamisel tuginevad, on küll erinorm TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud kulude jaotuse üldpõhimõttest ja võimaldab sõltumata menetluse tulemusest jätta tähtaja eiramisest ja

menetlustoimingu edasilükkamisest tingitud menetluskulud viivituse põhjustanud isiku kanda, kuid vastava otsustuse saanuks kohus teha kulude jaotuse otsustamisel, mitte menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel. Praeguses asjas ei ole kohus jõustunud lahendis menetluskulude jaotuse otsustamisel määranud, et konkreetsete toimingutega seonduv kulu jääb väidetud viivituse põhjustanud kostjate kanda. Ka ei ole kostjad maakohtu menetluses palunud nende asjaoludega menetluskulude jaotamisel arvestada. Põhjendamatud on hagejate väited, et TsMS § 169 lg-le 1 tuginemise võimalus avaneb alles menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Kostjate menetlusõiguste pahauskse käsutamise mõjule menetluskulude jaotamisel saanuks hagejad tugineda juba vaidluse sisulise lahendamise käigus pärast kostjatele etteheidetud käitumise ilmnemist, mida aga hagejad ei teinud. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse väited ei anna alust jätta enne 2015. aasta maid tekkinud kostjate põhjendatud ja vajalikke kulusid hagejatelt välja mõistmata. Hagejad on määruskaebuses iseenesest õigesti osundanud sellele, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Määruskaebuse põhjendustega, mille kohaselt on maakohus kostjate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel rakendanud diskretsiooniõigust meelevaldselt ning teinud kaalutlusvigu, kolleegium ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostjate lepinguliste esindajate õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning määruskaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kostjate lepinguliste esindajate kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt. Maakohus on vaidlustatud määruses toodud põhjendustel õigesti järeldanud, et kostja I esindaja ajakulu 17,5 tundi 07.05.2015 menetlusdokumendi koostamisele on põhjendatud ja mõistlik. Kaebuses väljendatud hagejate seisukoht, mille kohaselt ei ole tõenäoline, et eelnimetatud menetluse kestel esitatud menetlusdokument nõuab rohkem süvenemist kui hagivastus, ei võimalda väärata maakohtu seisukohta toimingu ajakulu osas. Konkreetse menetlustoimingu ajakulu põhjendatuse hindamisel ei saa kohus lähtuda eeldusest, et menetluse kestel esitatud dokumentide koostamise kulu on põhjendatud väiksemas ulatuses kui hagi analüüsi ja vastuse koostamise kulu. Vastav hagejate eeldus on asjakohatu. Praegusel juhul on maakohus eelnimetatud toimingu ajakulu hindamisel võtnud arvesse olulisi asjaolusid, mis tingisid vastavas ulatuses kulu tekkimise ning kolleegiumi hinnangul on kostja I esindaja ajakulu 17,5 tundi 07.05.2015 menetlusdokumendi koostamisele ka kooskõlas dokumendi mahu ja sisu ning vaidluse keerukusega. Nõustuda ei saa ka hagejate seisukohaga, et kuivõrd kostjate III-V 05.10.2011 ja 25.02.2014 menetlustähtaegade pikendamise taotluste esitamine ja seega ühtlasi menetluse venimine oli tingitud kostjatest tulenevatest põhjustest, siis ei kuulu viidatud kulu TsMS § 169 lg 1 alusel vastaspoolelt väljamõistmisele. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et eelnimetatud taotluste esitamisega seotud kulud on kostjate III-V põhjendatud õigusabikulud, arvestades, et mõlemad kostjate III-V taotlused – nii 05.10.2011 taotluse kirjaliku vastuse esitamise tähtaja pikendamiseks kui ka 25.02.2014 taotluse apellatsioonkaebusele vastuse esitamise tähtaja pikendamiseks on kohtud rahuldanud. Kolleegiumi hinnangul on vastavate taotluste rahuldamine asjaolu, millega tuleb menetluskulude põhjendatuse hindamisel arvestada. Vastupidise käsitluse puhul tuleks kõikvõimalike tähtaja pikendamise taotluste esitamisega seonduvad menetluskulud jätta alati vastavate taotluse esitajate kui menetluse venimise põhjustanud poolte kanda sõltumata sellest, kas tegemist oli põhjendatud taotlusega. See ei vastaks ringkonnakohtu arvates menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise põhimõttele ega võimaldaks vastaspoolelt vastavalt kulude jaotusele välja mõista vajalikke ja põhjendatud menetluskulusid.

Vastuseks määruskaebuse väidetele, mis puudutavad kostjate III-V lepingulise esindaja kulu kokku 6,2 tundi hagiavalduse vastuse koostamisele, märgib ringkonnakohus, et ka selles osas ei saa maakohut pidada diskretsiooniõigust rikkunuks. Tõele ei vasta hagejate väited, et vastuse koostamisele eelnevalt on kostjad III-V analüüsinud hagimaterjale kokku 6,8 tundi. Kostjate III-V menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjate esindajal kulunud varasemalt hagimaterjalide analüüsiks, õigusliku positsiooni kujundamiseks ja nõupidamiseks klientide ja kaaskostjate advokaadiga kokku üksnes 4,5 tundi. 6,8 tundi, millele hagejad kostjate menetluskulude nimekirjale tuginedes viitavad kui hagimaterjalide analüüsiks kulunud ajale, sisaldab muu hulgas 06.10.2011 ajakulu 1,5 tundi kostja II hagivastuse analüüsile ja õigusliku positsiooni kujundamisele ning 13.10.2011 ajakulu 0,8 tundi kostja I kirjaliku vastuse ja tõendite analüüsile. Arvestades, et kostjad III-V on enda hagivastusest nähtuvalt arvestanud vastuse koostamisel ka kostjate I ja II hagivastustes esitatud seisukohtadega, on maakohus põhjendatult arvestanud kostjate III-V hagivastuse koostamise ajakuluna ka alusdokumentide õigusliku analüüsi kulu. Arvestades esitatud hagiavalduse ja selle lisade mahtu, kostjate I ja II hagivastuste sisu ja mahtu, vaidluse keerukust ning asjaolu, et hagimaterjalide analüüsi ja õigusliku positsiooni kujundamise ning kostjate I ja II hagivastuste analüüsi põhjendatud ajakuluks hindas kohus eelnevalt üksnes 6,8 tundi, leiab ringkonnakohus, et vaatamata kostjate III-V hagivastuse vähesele mahule ei saa ajakulu kokku 6,2 tundi vastuse koostamiseks ja edastamiseks, mis eeldab ka mahukate alusdokumentide analüüsi, pidada ülemääraseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebuses esiletoodu ei anna alust maakohtu poolt kindlaksmääratud kostjate menetluskulude rahalise suuruse vähendamiseks. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.