29. september 2017, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-14-11797
Tsiviilasi
Nordecon AS hagi AS TREV-2 Grupp (endise nimega aktsiaselts Teede REV-2) vastu võla ja viivise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 17. mai 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS TREV-2 Grupp apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
222 247,92 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Nordecon AS (registrikood 10099962), lepingulised esindajad advokaadid Arne Ots ja Martin-Johannes Raude Kostja (apellant): AS TREV-2 Grupp (registrikood 10047362), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 13. septembril 2017, millel osalesid hageja lepinguline esindaja advokaat Martin-Johannes Raude ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17. mai 2017 otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskuludest, aga samuti ringkonnakohtu menetluskuludest 99,6% kostja kanda ja 0,4% hageja kanda.
3.Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata, aga täpsustada selle resolutsiooni sõnastust.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS
1.Rahuldada Nordecon AS hagi AS TREV-2 Grupp vastu osaliselt.
2.Välja mõista AS-lt TREV-2 Grupp Nordecon AS kasuks põhivõlgnevus summas 205 309,86 eurot.
3.Välja mõista AS-lt TREV-2 Grupp Nordecon AS kasuks viivised põhivõlgnevuselt (205 309,86 eurolt) alates 16. märtsist 2014 kuni 17. maini 2017 summas 52 568,75 eurot ning alates 18. maist 2017 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
4.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 99,6% kostja kanda ja 0,4% hageja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Nordecon AS (hageja) esitas 16. märtsil 2014 Harju maakohtule hagi AS TREV-2 Grupp (endise nimega aktsiaselts Teede REV-2, kostja) vastu, paludes mõista kostjalt välja põhivõla 206 123,55 eurot ja sellelt arvutatud viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja väitel: -
-
-
-
-
sõlmisid pooled 10. novembril 2008 seltsingulepingu (edaspidi „seltsinguleping“), mille eesmärk oli reguleerida pooltevahelisi õigusi ja kohustusi Riigi Kinnisvara AS-ga (edaspidi „RKAS“) 1. augustil 2008 sõlmitud hankelepingu nr E050-05708 (edaspidi „hankeleping“) täitmisel. Nii hageja kui ka kostja olid hankelepingu järgsed töövõtjad. Hankeleping nägi ette Koidula raudteepiirijaama (edaspidi „Koidula objekt“) esimese ehitushankega seotud tööde tegemise; hanke- ja seltsingulepingu esemeks olid mh erinevad mulla- ja teedeehitustööd (edaspidi „mullatööd“). Seltsingulepingu p 3.1.5 järgi kohustusid hageja ja kostja teostama mullatööd ühiselt, järgides p-s 3.1.5 määratletud proportsiooni. Samas pidi kostja olema seltsingulepingu p 2.4.2 järgi mullatööde juht; kostja rikkus seltsingulepingut ja lahkus Koidula objektilt keset mullatööde teostamist, mistõttu jäid mullatööd olulises osas hageja kanda. Mullatööd kujunesid kahjumlikuks. Seda mh põhjusel, et kostja oli planeerinud pakkumuse esitamisel kulu ebaõigesti; neil asjaoludel esitas hageja kostja vastu nõude hüvitada hagejale mullatööde kahjumi osa, mille kostja pidi seltsingulepingu alusel kandma. Tsiviilasjas nr 2-10-54284 (edaspidi „varasem tsiviilasi“) tuvastasid kohtud, et seltsingulepingu p 3.1.5 järgi pidi kostja kandma 66% mullatööde kuludest ning p-de 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 koostoimest tulenevalt samuti kandma 66% mullatööde kahjumist. Sellekohane kohtuotsus jõustus; mullatööde kahjumi suurenemine jätkus pärast seda, kui tellija oli töö vastu võtnud. Insener nõudis hagejalt kui ühelt hankelepingu järgselt töövõtjalt garantiiperioodil ilmnenud puuduste kõrvaldamist (edaspidi „garantiitöö“). Samuti tuli teostada täiendavalt tööd, mis olid tehnilistel põhjustel lepitud tellijaga kokku garantiiperioodile (edaspidi „vaegtöö“); 2 (15)
-
hageja kandis garantiiperioodil (1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2013) mullatööde garantii- ja vaegtöödega seonduvalt täiendavat kulu kokku 312 308,41 eurot, millest 299 360,92 eurot oli mullatööde otsekulu ja 12 947,49 eurot insenertehnilise personali (edaspidi „ITP“) kulu. Vastavalt seltsingulepingule pidi kostja hüvitama hagejale 66% eelnimetatud summast, st 206 123,55 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
-
-
seltsingulepingu p 3.8.2 kohaselt kannavad hageja ja kostja võrdselt kulud, mis on vajalikud hankelepingust tuleneva kindlustus- ja garantiikohustuse täitmiseks. Tegemist on eriregulatsiooniga, mis on seltsingulepingu p-des 3.1.5 ja 4.2.3 sisalduva suhtes ülimuslik. Need punktid reguleerivad sõnaselgelt mullatööde lepingulise teostamise käigus tekkiva võimaliku kahjumi jagamist ega käsitle vastavate töödega seotud garantiivastutusega seonduvat. Hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt hankelepingu alusel garantiikohustuste täitmisega (st garantiitöö teostamisega) seotud kulutuste hüvitamist rohkem kui 50% ulatuses faktiliselt tõendatud ning mõistlikest ja vajalikest kulutustest; seltsingulepingu p-s 6.5 on viidatud seltsinglase poolt teostatud ebakvaliteetsele tööle (puudustega töö) ja selle ümbertegemise (puuduste kõrvaldamine) kulule. Nimetatud punkti eesmärgiks on tagada, et hankelepingu täitmise käigus ühe seltsinglase teostatud (ebakvaliteetses) töös ilmnenud puuduste kõrvaldamisega (ümberteostamisega) seotud kulu kannaks vastava töö algselt teostanud seltsinglane ainuisikuliselt ja/või hüvitaks puuduse kõrvaldamisega seotud kulud (kahju) teistele seltsinglastele. Tingituna 2010. aasta suvel toimunud kindlustusjuhtumist ja alltöövõtjate varasemalt tehtud tööde hävinemisest teostas hageja ainuisikuliselt nõlvade kindlustamise ja haljastamisega seotud tööd rööbasteede alal, ühendustee alal, Koidula-Võmmorski maanteel, Valga suunal, külateel ning B-2 silla alusel kruusateel. Kuna viidatud tööd teostas hageja, vastutab ta seltsingulepingu p 6.5 järgi nende tööde võimaliku ebakvaliteetsuse ja ümberteostamisega seotud kulude kandmise eest ainuisikuliselt; seltsingulepingu p 2.3 kohaselt oli hankelepingu esemeks olevatele ehitustöödele antud kvaliteedigarantii ühine, kuid sellest tulenevaid nõudeid kohustus esmalt täitma konkreetse objekti osa eest vastutav pool. Seega konkreetseid garantiitöid kohustus esimese eelistusena teostama see seltsinglane, kelle vastutusalasse kuuluvate ehitustöödega seoses garantiiprobleem ilmnes, ning garantiikohustuse faktiliselt täitnud seltsinglase kulud jaotati nende kandmise järgselt vastavalt seltsingulepingule; seltsingulepingu p-dest 2.1, 2.2.1 ja 2.3 tulenevalt lasus hagejal kui juhtival seltsinglasel kohustus hankelepingust tulenevate garantiikohustustega seoses RKAS-ga suhtlemiseks ning võimalike garantiiajal laekunud pretensioonide ja nõuete korrektseks edastamiseks; kuigi kostjale võimaldati esindaja kaudu osaleda garantiiperioodi ülevaatustel, siis puuduste kõrvaldamiseks tehtud tehinguid ja kulutusi hageja kostjaga ei kooskõlastanud ega andnud ka võimalusi puuduste iseseisvaks kõrvaldamiseks. Kuivõrd hageja ei ole kostja suhtes teavitamiskohustust täitnud, siis kaotas ta õiguse nõuda garantiikohustuste täitmisega seoses väidetavalt kantud kulutuste hüvitamist (VÕS § 644 lg 3). Garantiiperioodil ilmnenud puuduste kõrvaldamisega seoses tehtud kulude osas kostjale sisuliselt piiranguteta vastutuse asetamine on vastuolus nii seltsingulepingu kui ka hea usu põhimõttega; hageja esitatud kuludokumendid ei ole seostatavad garantiiperioodil puuduste kõrvaldamisega. Suur osas kuludokumentidest nähtuvatest kuludest on tehtud enne, kui konkreetne puudus garantiiperioodil väidetavalt üldse ilmnes. Eluliselt usutav ei ole garantiitööde teostamiseks kulutuste tegemine enne garantiitöö teostamise vajaduse ilmnemist; 3 (15)
-
hankelepingu täitmisel kasutas seltsing (sh hageja) valdava enamuse ehitustööde teostamiseks alltöövõtjaid. Ka need ehitustööd, milles väidetavalt on garantiiperioodil ilmnenud puudused, teostasid alltöövõtjad. Eelduslikult delegeeris hageja alltöövõtjatele edasi ka hankelepingujärgse garantiivastutuse teostatud ehitustööde kvaliteedi ja nõuetelevastavuse eest. Seetõttu võib eeldada, et garantiiperioodil ilmnenud puudused on kõrvaldanud alltöövõtjad kooskõlas sõlmitud alltöövõtulepingutega ja hagejale kui peatöövõtjale ei ole võimalike garantiitöödega seoses mistahes märkimisväärseid kulutusi kaasnenud. Juhu kui hageja alltöövõtjatelt garantiivastutust ei nõudnud või loobus garantiipuudustega seoses nõuete esitamisest konkreetse töölõigu teostanud alltöövõtja(te) vastu, siis on selle tagajärjel seltsingule tekkinud kahju eest vastutav hageja kui juhtiv seltsinglane ning puudub mistahes õiguslik alus nõuda hageja tegevusetusest tingitud kulutuste jagamist seltsingulepingu alusel.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 17. mai 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 205 309,86 eurot ning viivise alates 16. märtsist 2014 kuni 17. maini 2017 summas 52 568,75 eurot ja alates 18. maist 2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kõik kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
4.Maakohus tuvastas, et -
-
-
-
-
pooled sõlmisid 10. novembril 2008 seltsingulepingu, mille eesmärk oli reguleerida poolte õigusi ja kohustusi seoses RKAS-ga 1. augustil 2008 sõlmitud hankelepingu täitmisega. Nii hageja kui ka kostja olid hankelepingu järgsed töövõtjad. Hankeleping nägi ette Koidula objektil esimese ehitushankega seotud tööde tegemise. Hanke- ja seltsingulepingu esemeks olid muuhulgas erinevad mullatööd; seltsingulepingu p 3.1.5 alusel kohustusid hageja ja kostja teostama mullatööd ühiselt proportsioonis hageja 34% ja kostja 66%. Hageja oli tööde üldjuht ja kostja mullatööde juht (p 2.4); kostja lahkus Koidula objektilt enne seltsingulepingu ja hankelepingu täitmist, so kevadel 2010. Seltsingulepingu esemeks olevad mullatööd jäid täies ulatuses hageja teostada. Tööd lõpetati objektil 31. detsember 2010; mullatööde teostamine kujunes kahjumlikuks. Sellega seoses esitas hageja varasemas tsiviilasjas kostja vastu nõude hüvitada hagejale osa mullatööde kahjumist; varasemas tsiviilasjas tuvastati, et seltsingulepingu p-de 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 koostoimest tulenevalt kohustus kostja kandma mullatööde kahjumist 66%; hankelepingu lahutamatuks osaks olid FIDIC Üldtingimused, millest tulenevalt lasus töövõtjal kohustus kõrvaldada hankelepingu objektiks olevates ehitustöödes garantiiajal ilmnevad puudused; garantiiperioodiks oli 1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2013; RKAS teatas puudustest FIDIC Üldtingimuste järgse puudustest teatamise ajavahemiku jooksul; RKAS nõudis puuduste kõrvaldamist hagejalt; kostjat teavitati 2012 aasta garantiiülevaatusest, millest kostja töötaja osa võttis ning 2013 aasta garantiiülevaatuse tulemustest; kindlustusandja keeldus Koidula objektiga seonduvalt kahju hüvitamisest
7.oktoobril 2013; hageja on arvestanud garantiiperioodil kantud kulutusi kokku 312 308,41 eurot. 4 (15)
5.Esmalt märkis maakohus, et garantiiperioodi mullatööde kulu väljamõistmise nõue ja varasemas tsiviilasjas esitatud nõue ei kattu. Varasema tsiviilasja menetluses olnud nõude aluseks olid Koidula objekti mullatööde kulud perioodil 1. detsembrist 2008 kuni
31.detsembrini 2010. Käesoleva asja menetluses oleva hagi aluseks on mullatööde kulud perioodil 1. jaanuarist 2011 kuni 31. detsembrini 2013, mis hõlmab nii puuduste kõrvaldamise kui ka vaegtööde tegemise kulu. Kuludokumente varasemast ajast kui 2011. aasta käesolevasse menetlusse esitatud ei ole. Tunnistajana üle kuulatud hageja hoonete ehitusdirektor PL (edaspidi „hageja ehitusdirektor“) kinnitas vande all, et osa ühendustee drenaažitöödest tuli teostada pärast RKAS-ile objekti üleandmist. Lisaks nähtub kohustus teostada drenaažitööd vaegtööna pärast tellijale objekti üleandmist vastuvõtuaktile lisatud puuduste nimekirjast. Vahemakseaktis nr 25 on kajastatud tööd 2010 aasta lõpu seisuga ning sellest ei nähtu, et ühendustee (objekt 2) drenaažitööd olid
31.detsembri 2010 seisuga arveldatud. Käesolevas asjas vaegtöödena esitatud kulu osas on esitatud arve ja teostatud tööde akt augustis 2011 teostatud tööde kohta. Drenaažitööd ja kraavid, millega seonduvalt hageja käesolevas asjas kulusid nõuab, on vaegtööd FIDIC Üldtingimuste p 11.1.a mõttes. Garantiiperioodil tuli parandada nii puudused kui ka kahjustused (FIDIC p 11.1.b) kui ka lõpetada tööd, mis olid lõpetamata vastuvõtuakti väljastamise päeval (teostada vaegtööd, FIDIC p 11.1.a). Vaegtööd tähendavad pärast objekti tellija poolt vastuvõtmist teostatud töid, mis ei olnud vastuvõtuakti väljastamise ajaks tehtud. Seega ei saanud vastavaid kulusid varasemas tsiviilasjas nõuda.
6.Maakohus tugines seltsingulepingu p-dele 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 ja leidis, et lepingust tulenev poolte kokkulepe mullatööde proportsioonide osas kehtib ka garantiiperioodi mullatööde kulude kandmise kohta. Harju Maakohtu 7. jaanuari 2013 vaheotsusega (edaspidi „vaheotsus“) tuvastati kahjumi jagunemise/katmise proportsioon seltsingulepingu alusel, so tuvastati poolte tahe võimaliku kahjumi jagunemise osas. Hageja ehitusdirektori 5. novembri 2013 e-kirjast nähtub, et kostjat teavitati, et vastavalt proportsioonile 34/66 tuleks kanda nii võimalikud menetluskulud, mis kaasneks RKAS vastu nõude esitamisega, kui ka vihmakahjude likvideerimise kulud ning, et kostja nõustus hageja seisukohaga, et RKAS vastu hagi esitamine on väheperspektiivikas. Võimaliku täiendava kahjumi (ka vihmakahjude likvideerimise kulud) jagunemise osas on hageja kostjale esitanud tahteavalduse ja arusaama jagunemise proportsioonide osas. Kostja ei ole kohtueelselt hageja käsitlusele vastuväiteid esitanud. Kuivõrd mullatööde garantiitööde tegemine ja nendega kaasnev kulu mõjutab otseselt mullatööde kogukahjumi suurust, saab järeldada, et garantiiperioodi mullatööde kulud on kaetud seltsingulepingu p-dest 4 ja 3.1.5 tuleneva kahjumi jagunemise kokkuleppega. Tuvastatud kahjumi kandmise proportsioone ei muuda ka seltsingulepingu p 3.8.2. Nimetatud punkt reguleerib lisa- ning üldkulude katmist, mis tuleneb üheselt lepingupunkti sõnastusest. Mullatööde garantiitööd ei olnud üld- ega lisakulud. Mullatööd kuulusid hankelepingu esemesse ja nende teostamine oli otseselt vajalik hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Seega ei tulene seltsingulepingu p-st 3.8.2 kokkulepet garantiiperioodi mullatööde kulude jaotamise kohta. Eelnevat kinnitab asjaolu, et seltsingulepingus on viidatud garantiikohustusele kui täitmistagatisele. Nii on seltsingulepingu p-s 2.3 viidatud hankelepinguga seonduvate kindlustuse ja täitmisgarantiide (tagatiste) tellijale esitamisele. Seega punktis 2.3 on garantii defineeritud kui hankelepingu alusel tellijale antav tagatis. Seetõttu ei ole õige kostja väide, et p-s 3.8.2 on mõeldud garantiitöid. Tõlgendades p 3.8.2 ülejäänud lepingu punktide valguses, on võimalik järeldada üksnes seda, et p-s 3.8.2 peeti silmas tellijale esitatavat täitmistagatist. Punktis 3.8.2 sätestatut saab analoogselt p-ga 3.1.5 mõista nii, et võrdsus tähendabki proportsionaalsust seltsinglase panusele langeva osaga. 5 (15)
7.Maakohtu hinnangul on kostja poolt töövõtulepingu regulatsioonile (VÕS § 644) tuginemine asjakohatu. RKAS-ga sõlmitud hankelepingu poolteks olid nii hageja kui ka kostja, mitte seltsing. Seega oli nii hagejal kui ka kostjal töövõtusuhe RKAS-ga, kes oli tellija. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja vastutasid hankelepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ühiselt, st RKAS-il oli õigus nõuda mistahes lepingu esemeks oleva kohustuse täitmist nii hagejalt kui ka kostjalt. Seega olid hageja ja kostja RKAS ees solidaarvõlgnikud (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2). Hageja ja kostja vahel oli solidaarvõlgnike sisesuhe, mida reguleerib seltsinguleping. Asjaolu, et hageja oli seltsingulepingu juhtiv partner, ei tähenda, et hageja ja kostja vahel oli peatöövõtulaadne suhe. Hagejal oli lepingu p 2.2.1 kohaselt õigus võtta seltsingu nimel hankelepingu täitmisega seonduvat informatsiooni vastu ning edastada tellijale vastavat infot. Nimetatud sätted ei muuda seltsingulepingut olemuslikult töövõtulepinguks. Seltsingut võib üks seltsinglane juhtida (VÕS § 583 lg 1) ja info vahendamise kohustus on seltsingulepingule iseloomulik (VÕS § 593).
8.Teavitamiskohustuse täitmise kohta märkis maakohus järgmist. Kostja oli faktiliselt teadlik garantiiperioodi puudustest ja nende kõrvaldamise vajadusest ning kostja poolt esitatud tõenditega ei ole ümber lükatud hageja tõendid teavitamiskohustuse täitmise osas. Kostjal oli võimalik garantiitööde teostamisel osaleda. Peale kostja lepingulise esindaja 11. aprilli 2011 e-kirja on hageja teavitanud kostjat garantiinõuetest. Hageja ehitusdirektori 5. juuli 2012 e-kirjaga teavitati kostjat, et Koidula objekti ehitushanke garantiiülevaatus toimub
11.juulil 2012. Ehitusdirektori 2. juuli 2013 e-kirjaga edastati kostjale Koidula objektil tuvastatud puuduste nimekiri. E-kirjale oli lisatud garantiiülevaatust kajastav puuduste tabel. Täiendavalt tõendavad kostja teavitamist garantiiülevaatustest ja kostja esindajate osalemist garantiiülevaatustel (sh 2011 aastal) tunnistajate ütlused. Hageja ehitusdirektori ütluste kohaselt osales 2011. aastal ülevaatusel AL, 2012. ja 2013. aastal osales IJ. AL ei eitanud ülevaatustel osalemist, vaid väitis, et ta ei mäleta neid. IJ ütles, et tema osales kostja esindajana 11. juuli 2010 ülevaatusel.
9.Hageja ei ole hea usu põhimõtet rikkunud, kui esitab kostja vastu seltsingulepingu täitmise nõude. Hageja arvestas rahalise nõude esitamisel poolte vahel seltsingulepinguga kokku lepitud kahjumi/kulutuste katmise proportsioonidega, st ta ei nõua kostjalt kogu kulu hüvitamist, vaid üksnes kostjale langevas osas. Kui seltsinglane ei aita kokkulepitud viisil kaasa ühise eesmärgi saavutamisele või ei täida lojaalsuskohustust, võib sellega kaasneda kohustust rikkunud seltsinglase vastutus seltsingu ees, eelkõige täitmata kohustuse täitmisele sundimine ja kohustus hüvitada tekitatud kahju. Kui seltsinglane ei ole andnud oma panust, on seltsingul vastava kohustuse täitmata jätnud seltsinglase vastu nõude esitamise õigus.
10.Maakohus hindas iga üksiku kuludokumendi seotust Koidula objektil garantiiperioodil teostatud mullatöödega ja leidis, et hageja põhjendatud kuluks on kokku 311 075,54 eurot (otsekulu 298 800,39 eurot ja ITP-üldkulu 12 275,15 eurot). Eelnimetatud summast 66% on 205 309,86 eurot, mis tuleb kanda kostjal. Hageja on tõenditena esitanud kuludokumendid ja seotust kuludega tõendanud RKAS kirjadega. Maakohus märkis, et RKAS kirjades määratud tähtajad ei näita seda, millal puudused faktiliselt teostati. Kirjad väljastati hiljem kui toimusid garantiiülevaatused. Osad puudused olid tuvastatud juba vastuvõtuaktis, mis kandusid kirjades edasi. Samuti ei näita arvete kuupäevad tööde faktilise teostamise kuupäevi. Kui hagejale olid puudused ülevaatuse järgselt teada, sai hageja hakata neid ka kõrvaldama, ootamata RKAS sellekohast kirja. Seega, ei saa hagejale ette heita vajalike ja põhjendatud kulutuste tegemist enne kui saadeti kiri puuduste kohta. Puuduste kõrvaldamiseks algselt määratud tähtaegu ning kuludokumentide kuupäevi ei saa kõrvutada hindamaks, kas hageja nõutav kulu on seotud puuduste kõrvaldamise ja vaegtööde tegemisega. 6 (15)
Kuludokumente on võimalik seostada garantiiperioodil ilmnenud puuduste kõrvaldamisega (eelkõige RKAS kirjade kaudu) vaatamata sellele, et kõigi kuluarvete osas ei ole esitatud teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akte. Kui osadel kuludokumentidel ei ole viidet Koidula objektile, siis ka see ei anna alust lugeda dokumenti mitteseostatavaks, kui kulul on seos RKAS kirjadega. Olukorras, kus enamik inseneri poolt esile toodud puudustest seisnesid mullatööde uhetes ja lihetes, on hageja kuludokumendid, mis on seotud geotekstiili ja muruseemne ostuga või kaevetööde tegemiseks vajaliku tehnika rendiga, puudustega seotud.
11.Kostja ei lükanud ümber hageja väiteid, et allatöövõtjatelt puuduste kõrvaldamist nõuda ei saanud, kuna puudused ilmnesid seltsinglaste enda töös või olid sellest tingitud, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt kogukulu proportsionaalset hüvitamist. Garantiiperioodil tuvastatud puudused seisnesid peamiselt objektide 1 (rööbasteede ala), 2 (ühendustee) ja 10 (Koidula-Võmmorski maantee) nõlvade uhetes ja lihetes. Objektid, nende mahud ning asjaolu, et mh objektid 1, 2 ja 10 olid poolte ühine töö, nähtub seltsingulepingu lisast 2. Töölõigud jagatud ei olnud, see nähtub seltsingulepingu p-st 3.1.5. Enamik garantiiperioodil tuvastatud puudustest ilmnesid seltsinglaste rajatud muldkehades ehk nõlvade aluskihtides. Fotodelt nähtub, et mullatöödes tekkinud uhted ja lihked ulatusid väga sügavale ning kohati oli tegemist aukudega (pinnas oli hakanud vajuma). Et lihked ja uhted olid sedavõrd sügavad, sai nende tekkimine alguse saada aluskihtidest. Alltöövõtjate tööd puudutasid nõlvade kõige pealmist kihti ja nõlvade kindlustamist kookosmatiga (paksus ca 5– 10 cm). Seetõttu ei olnud uhted ja lihked käsitatavad puudustena alltöövõtjate töös.
12.Garantiiperioodi kulud ei ole käsitatavad hageja poolt kostjale tekitatud kahjuga seltsingulepingu p 6.5 teise lause mõttes. Nimetatud punkt reguleerib seltsingulepingu poolele võimaliku kahju tekkimist teise seltsinglase tõttu (st teise seltsinglase viivituse või ebakvaliteetse töö tõttu) hankelepingu täitmise põhiperioodil, st kuni 31. detsembrini 2010. Seda kinnitab asjaolu, et p 6.5 teises lauses on võimaliku kahjuna viidatud tellija leppetrahvi nõudele. Leppetrahvi nõude esitamise õigus oli tellijal üksnes hankelepingu täitmise põhiperioodil. Garantiiperioodil tellijal sellist õigust ei olnud.
13.Kindlustusandja otsuse vaidlustamata jätmine ei anna samuti alust hageja nõude vähendamiseks. Hageja teavitas kostjat vihmakahjust 2. juulil 2013, edastades RKAS kirja nr 383, millele oli lisatud garantiiperioodi puuduste nimekiri seisuga juuni 2013 ja milles on otsene viide paduvihma tagajärjel tekkinud puudustele. Uuesti saatis hageja kostjale kirja 5. novembril 2013 seonduvalt probleemiga Koidula objektil toimunud paduvihmade tagajärgedega, sh kindlustusandja otsustusega vihmakahjude mittehüvitamiseks ning küsimusega, kas esitada nõue RKAS vastu. Kostja palus 12. novembril 2013 saata kirjavahetuse RKAS ja kindlustusandjaga, mille hageja kostjale 29. novembril 2013 saatis. Kuigi kostja vastas konkreetselt üksnes sellele, et RKAS vastu hagi esitamine on väheperspektiivikas, saab järeldada, et kostja pidas ka kindlustusandja otsuse vaidlustamist perspektiivituks. Vastasel juhul oleks kostja
20.detsembri 2013 kirjas sellele hageja tähelepanu juhtinud, kuna sel ajal oli kindlustusandja otsuse vaidlustamine veel võimalik. Lisaks ei kuulu kindlustuspraktika kohaselt üleujutusest tingitud kahju garantiiperioodil hüvitamisele, seega ei ole võimalik väita, et kindlustusandja kahju hüvitamisest keelduva otsuse vaidlustamine oleks olnud perspektiivikas. Isegi kui oleks olnud võimalik tugineda kindlustuspoliisis toodud nn üleujutuse klauslile, ei oleks kindlustusandja otsuse vaidlustamine perspektiivikas, kuna puudusid usaldusväärsed andmed sademete hulga kohta kindlustuskohas. Eelnevast tulenevalt puudub alus VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks. Ei ole võimalik väita, et kindlustusandja vastu nõude esitamine oleks seltsingule tekkinud kahju vähendanud. 7 (15)
14.Hageja viivisnõude rahuldas maakohus vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele VÕS § 113 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel.
15.Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel. Maakohus märkis, et kuigi hagi rahuldatakse 99,6% ulatuses, on siiski põhjendatud jätta kõik kulud kostja kanda.
POOLTE SEISUKOHAD
16.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
16.1.Esiteks märkis maakohus ebaõigesti, et hagi aluseks on garantiiperioodil (1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2013) tekkinud kulud, mis hõlmavad nii garantiipuuduste kõrvaldamise kui ka vaegtööde tegemise kulusid. Nähtuvalt hagiavaldusest on hagi aluseks ainult garantiipuuduste kõrvaldamisest tekkinud kulud. Samas on varasemas tsiviilasjas tuvastatud kogu seltsingulepingu alusel mullatöödega seonduvalt tekkinud kahjum, mistõttu pole korrektne rääkida kahjumi suurenemisest garantiiperioodil tekkinud kulude võrra.
16.2.Teiseks ei saa lähtuda varasema tsiviilasja jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kahjumi jaotuse proportsioonist, sest seltsingulepingu p 3.8.2 sätestab garantiiperioodi kulude kandmise erikokkuleppe. Selle väite põhjendused jaotuvad viite ossa järgmiselt.
16.2.1.Asjakohatu on maakohtu sedastus, et varasema tsiviilasja otsuses ei eristatud kahjumi tekkimise perioode. Varasem tsiviilasi piirdus ainult lepingu täitmise ajale vastava nõudega.
16.2.2.Kostja 20. detsembri 2013 kirjast ei tulene, et kostja nõustus hageja soovitud kahjumi jaotuse proportsiooniga. Hageja avaldatud vihmakahjudest tingitud garantiitööde kulude kandmise proportsioonile vastuväidete esitamata jätmist ei ole võimalik käsitleda hageja seisukohaga nõustumisena.
16.2.3.Lõplike käivete võrdsuse põhimõtet silmas pidades leppisid osapooled seltsingulepingu p-s 3.8.2, et pooled kannavad võrdselt ka kulud, mis on vajalikud hankelepingust tuleneva kindlustus- ja garantiikohustuse täitmiseks.
16.2.4.Seltsingulepingu p-s 3.8.2 on viidatud kahele eraldiseisvale kulugrupile: esiteks kulud, mis on vajalikud hankelepingust tuleneva kindlustus- ja garantiikohustuse täitmiseks; teiseks muud hankelepingu täitmisega seotud ja seltsingu huvides tehtud lisa- ja üldkulud. Ebaloogiline ja vastuoluline on maakohtu järelduses, et mullatööde garantiitöödele nimetatud punkt ei kohaldu, kuna nende tööde teostamine oli hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks vajalik. Sellega seoses jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et p-s 3.8.2 nimetatud kindlustus- ja garantiikohustuse all on silmas peetud üksnes RKAS-ile esitatavat täitmistagatist ning et antud punkti eesmärgiks oli reguleerida täitmistagatise kulu (pangagarantii väljastamise tasu) kandmist. Kui p-ga 3.8.2 oleks soovitud reguleerida üksnes ühe pangagarantii esitamisega seotud kulude jagamist, siis puudunuks vajadus viidata seltsingulepingus üldiselt hankelepingust tuleneva garantiikohustuse täitmisele.
16.2.5.Maakohus leidis põhjendamatult, et seltsingulepingu p 3.8.2 saab analoogiliselt p-ga 3.1.5 mõista nii, et võrdsus tähendabki proportsionaalsust seltsinglase panusele langeva osaga. Poolte vahel ei ole olnud vaidlust selles, et p 3.8.2 reguleerimisesemeks olevad kulud tuleb pooltel kanda võrdsetes osades. Erimeelsusi on tekitanud üksnes see, kas vaidlusaluste garantiitöödega seotud kulud kuuluvad nimetatud punkti reguleerimiseseme hulka. Lisaks reguleerivad p-d 3.1.5 ja 4.2.3 sõnaselgelt mullatööde ja teedeehituse nö lepingulise teostamise käigus tekkiva võimaliku kahjumi jagamist ega käsitle vastavate töödega seotud garantiivastutusega seonduvat. 8 (15)
16.3.Kolmandaks, seltsingu ja kostja vahel oli peatöövõtu sarnane suhe, mistõttu pidanuks hageja kui seltsingu juhtivpartner järgima VÕS §-st 644 tellijale tulenevat teavitamiskohustust. Kuigi RKAS teavitas hagejat mh mullatöödes garantiiperioodil ilmnenud puudustest ja RKAS initsiatiivil toimusid perioodil 2011–2013 garantiiülevaatused (kostja esindajad osalesid üksikutel garantiiülevaatustel), ei tõenda see, et hageja oleks juhtiva seltsinglasena täitnud oma teavitamiskohustust kostja suhtes. Hageja ehitusdirektori 5. juuli 2012 e-kiri ei käsitle puudustest teavitamist, vaid sisaldab üksnes informatsiooni garantiiülevaatuse toimumise aja kohta. Kuigi 2. juuli 2013 e-kirjast nähtub RKAS 27. juuni 2013 kirja nr KP-1EH-383 edastamine kostjale, ei kinnita see tõend teavitamiskohustuse täitmist kostja suhtes varasemal perioodil ilmnenud puuduste osas. Arusaamatu on maakohtu tuginemine ainult hageja ehitusdirektori ütlustele olukorras, kus AL eitas, et ta oleks informeerinud hagejat sellest, et kostja väidetavalt keeldub garantiitööde teostamisest. Samuti jättis maakohus tähelepanuta IJ ütlused, mille kohaselt lubasid hageja esindajad ülevaatuse tulemustega seoses kostjaga ühendust võtta. Asjas puuduvad dokumentaalsed tõendid selle kohta, et hageja seda kunagi teinud oleks. Hea usu põhimõttega vastuolus on kostjale hageja poolt garantiikohustuste täitmiseks väidetavalt tehtud kulutuste osas sisuliselt piiranguteta vastutuse asetamine olukorras, kus teavitamiskohustuse rikkumise tõttu on oluliselt raskendatud, kui mitte võimatu, tagantjärele selle tuvastamine, mis oli konkreetse garantiiprobleemi tekkepõhjuseks, milline oli garantiiprobleemi faktiline ulatus ning milline on põhjendatud kulu väidetava garantiiprobleemi lahendamiseks.
16.4.Neljandaks ei ole kuludokumendid seostatavad konkreetsete garantiiperioodil ilmnenud puudustega ega tõenda, et kulutusi on kantud hankelepingust tulenevate garantiikohustuste täitmisega seoses. Konkreetse puuduse kõrvaldamisega ei ole võimalik seostada kulutusi, mis on tehtud ajaliselt pärast seda, kui asjakohane puudus RKAS koostatud puuduste ja vaegtööde koondnimekirja kohaselt oli juba kõrvaldatud, ega kulutusi, mis on tehtud ajaliselt enne garantiiülevaatuse toimumist, millel konkreetne puudus esmakordselt fikseeriti. Samuti on kuludokumentidel kajastatud kulude iseloom ja üldistusaste (nt ehitustehnika rent, transporditeenused jms) sedavõrd suur, et need kulutused on seostatavad mistahes ehitusobjektiga. Maakohus ei ole arvestanud, et paralleelselt hankelepingu esemeks olevate ehitustöödega teostas hageja Koidula piirijaamas ehitustöid ka teise hankelepingu raames, kusjuures tööde teostamine kattus osaliselt ajaliselt vaidlusaluste garantiitöödega, mistõttu on võimalik, et käesolevas asjas on garantiikohustuste täitmist tõendavate kuludokumentidena esitatud faktiliselt antud objektiga mitteseotud kuluarveid.
16.5.Viiendaks ei saa hageja nõuda kostjalt garantiiperioodil teostatud tööde hüvitamist osas, milles hageja ei nõudnud puuduste kõrvaldamist alltöövõtjatelt. See väide jaotub kahte ossa.
16.5.1.Esiteks ei ole asjas läbi viidud ehitustehnilist ekspertiisi ega esitatud asjatundja arvamusi, millega oleks tuvastatud Koidula objektil aset leidnud nõlvade uhtumiste ja lihete tekkepõhjused. Erinevalt maakohtu poolt väidetust ei ole asetleidnud nõlvade uhtumised ja lihked omistatavad nõlvade muldkehadele, vaid nõlvade pealiskihtidele, st puudulikult teostatud nõlvade kindlustamise ja haljastamisega seotud töödele. Vastavaid töid teostasid alltöövõtjad või hageja ainuisikuliselt.
16.5.2.Teiseks nähtub esitatud tõenditest, et OÜ-lt Vertes nõudis hageja ehitusjärgse garantii alusel nõlvade uhtumiste ja lihetega seotud puuduste kõrvaldamist ning OÜ Vertes ilmnenud puudused garantii korras ka kõrvaldas. Samuti ei keeldunud garantii korras nõlvade uhtumistest ja lihetest tingitud puuduste kõrvaldamisest ka De Visu OÜ, kes teostas nõlvade katmise ja 9 (15)
kindlustamisega seotud ehitustööd ühendustee alal (objekt 2) ja Koidula-Võmmorski maanteel (objekt 10). Lisaks on põhjendamatu nõue kostja vastu seoses AS Põlva Teed töödes ilmnenud puuduste kõrvaldamisega, kuna objekti 10 peenarde kindlustamine ja objekti 12 ehitamine kuulusid AS Põlva Teed alltöövõtu mahtu. Kogutud tõendid viitavad sellele, et vähemalt osaliselt oli hagejal võimalik nõuda hagi esemeks olevate kulude hüvitamist alltöövõtjatelt, mistõttu on selles ulatuses hagi rahuldamine kostja suhtes ebaõige.
16.6.Kuuendaks tuleneb seltsingulepingu p-dest 6.3 ja 6.5 seltsinglase vastutus enda teostatud töödes esinevate puuduste kõrvaldamise eest. Kuna suur osa garantiiperioodi puudustest ilmnes hageja teostatud mullatöödes, pidi hageja teostama ka garantiitööd enda kulul. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et seltsingulepingu p 6.5 reguleerib seltsingulepingu poolele võimaliku kahju tekkimist teise seltsinglase tõttu (st teise seltsinglase viivituse või ebakvaliteetse töö tõttu) hankelepingu täitmise põhiperioodil. Nimetatud punktis on sõnaselgelt viidatud seltsinglase poolt teostatud ebakvaliteetsele tööle (puudustega tööle) ja selle ümberteostamise (puuduste kõrvaldamise) kulule. Seega on punkti eesmärgiks tagada, et hankelepingu täitmise käigus ühe konkreetse seltsinglase poolt teostatud (ebakvaliteetses) töös ilmnenud puuduste kõrvaldamisega (ümberteostamisega) seotud kulu kannaks vastava töö algselt teostanud seltsinglane ainuisikuliselt ja/või hüvitaks puuduse kõrvaldamisega seotud kulud (kahju) teistele seltsinglastele.
16.7.Seitsmendaks väidab kostja, et maakohus leidis küll õigesti, et hageja oli juhtiva seltsinglasena kohustatud kindlustusandja keeldumise otsuse vaidlustama, kuid pidas seda põhjendamatult ebarelevantseks, kuna otsuse vaidlustamine oleks perspektiivitu. Ka sellel väitel on kaks järgmist osaväidet.
16.7.1.Kindlustustingimustes ega poliisis pole kitsendusi, mis välistaks paduvihmast põhjustatud kahjude hüvitamise ka garantiiperioodil ilmnenud kahjujuhtumile.
16.7.2.Tähtsust pole, kas kindlustusjuhtumi toimumise ajal sadas Koidula objektil paduvihma, sest ebakvaliteetsetest ehitustöödest tingitud kahju kuulus poliisi alusel hüvitamisele kindlustusjuhtumina. Kuna projektis puudusi ei esinenud (parandustöid teostati kooskõlas algse projektiga), pidi tegemist olema ebakvaliteetselt teostatud ehitustööga (ehitusviga), sest ehitustöö sai erakorralise iseloomuga sündmuseks mittekvalifitseeruva vihmasaju tulemusena suures ulatuses kahjustada. Eeltoodust tulenevalt oleks kindlustusandja keeldumise otsuse edukas vaidlustamine olnud tõenäoline nii nn üleujutuse klauslile kui ka ehitusveale tuginedes ning kindlustusandja oleks pidanud juunis 2013 aset leidnud tugeva vihma tagajärjel tekkinud puuduste kõrvaldamise kulu (249 305,22 eurot) poliisi alusel hüvitama. Kuivõrd hageja loobus põhjendamatult keeldumise otsuse vaidlustamisest, siis ei ole ta õigustatud nõudma asjakohaste kulude hüvitamist kostjalt.
16.8.Kaheksas väide käsitleb menetluskulusid. Hagi osalise rahuldamise korral ei ole põhjendatud menetluskulude panemine täies ulatuses kostja kanda. Hageja ei informeerinud kostjat hankelepingu järgse garantiikohustuse täitmisel tehtud kuludest jooksvalt (konkreetse kalendriaasta lõikes) ega üritanudki tekkinud erimeelsusi lahendada kohtuväliselt. Relevantsete kuludokumentide jooksev tutvumiseks esitamine oleks võimaldanud kostjal koheselt täpsustada dokumentidega seonduvat ning kontrollida nende seotust faktiliselt teostatud garantiitöödega. Seega on kohtuvaidluse mahukus suuresti tingitud hagejast endast ja põhjendatud on menetluskulude jaotamine poolte vahel vähemalt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
17.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kaheksanda väite osas leiab hageja mh, et vaatamata hagi rahuldamise ulatusele saaks lisaks 0,4% kuludest panna kostja kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. 10 (15)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab selles osas teha ise uue otsuse, millega jaotab menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust sisuliselt muuta. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas. Kuna maakohtu otsus hagi rahuldamise ulatuse kohta jääb kaebusega vaidlustatud osas muutmata ja seda ei ole hagi rahuldamata jätmise osas võimalik sundkorras täita, siis ei ole ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis vaja eristada vaidlustamata ja kaebuse edutuse tõttu muutmata jäänud osi.
19.Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks mh need maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, mida ei ole kaebusega vaidlustatud. Käesoleval juhul on need vaidlustatud otsuse p-s 17 loetletud asjaolud poolte ja RKAS vahel lepingute sõlmimise, hankelepingu täitmise käigu ning vaeg- ja garantiitööde teostamise vajaduse põhjuste kohta. Ringkonnakohus ei pea viidatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse p-s 17 viidatud tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Samadel põhjustel ei ole TsMS § 652 lg 5 järgi vaja uuesti koguda, uurida ega hinnata maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud vastavaid tõendeid. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse hageja nõuete rahuldamise osas muutmata ja järgib sellekohaseid põhjendusi ning märgib vastavalt TsMS § 654 lg-le 6, et nõustub maakohtu põhjendusega. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus ka teistele tõenditele antud hinnangutega, mis käsitlevad poolte vahel praeguseks veel vaidlusaluseid asjaolusid vastavalt kaebuse esimesele seitsmele väitele. Seega ei ole vaja maakohtu põhjendusi ega ka tõendite analüüsi käesolevas otsuses korrata. Osas, milles kostja kordab kaebuses oma seniseid väiteid, on maakohus neile piisava põhjalikkusega vastanud. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.Kaebuse esimene väide käsitleb hagi aluse ulatust. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga nagu oleks maakohus väljunud hageja seatud piiridest hagi alusele. Hagiavalduses tõi hageja selgelt esile nii vaegtööd kui ka garantiitööd. Hageja nõudest ja selle põhjendamiseks märgitud asjaoludest on selgelt aru saada, et hageja nõuab kostjalt mõlemat liiki kulude hüvitamist. Seega lahendas maakohus õigesti vaeg- ja garantiitöödest lähtuva nõude.
21.Teise väitega vaidlustab kostja poolte vahel kulude jaotamisele kohalduva suhtarvu. Hageja väitel tuleb kostjal kanda 66% vaidlusalustest kuludest, sellega nõustus ka maakohus. Kostja arvates tuleb kulud jagada võrdselt, st temalt ei saa nõuda enam kui 50% tõendatud kulude hüvitamist.
21.1.Hageja põhinõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1, sest hageja nõuab lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Nõude edukus sõltub esmajoones sellest, kas seltsingulepingust tuleneb kostjale kohustus hüvitada hagejale need kulud, mis hageja tõi esile hagi alusena (st vaeg- ja garantiitööde teostamiseks tehtud kulutused koos teatavate üldkuludega), samuti, kui suure osa kostja kõnealustest kuludest peab kandma.
21.2.Kaebuse teisele väitele vastamiseks tuleb niisiis kontrollida, kas maakohus tõlgendas õigesti ühelt poolt seltsingulepingu p 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 ning teiselt poolt p 3.8.2. Neist esimeste järgi tuleb kostjal kanda 66% mullatööde kahjumist – nii nagu lepingu täitmise ajal tehtud tööde osas tuvastati jõustunud kohtuotsusega varasemas tsiviilasjas. Teise võimalusena märgitud p 3.8.2 järgi kannavad pooled teatavad kulud võrdselt. Tõlgendamisküsimus taandub peamiselt sellele, kas vaeg- ja/või garantiitööd on „kulud, mis on vajalikud hankelepingust tuleneva [...] garantiikohustuse täitmiseks“ seltsingulepingu p 3.8.2 tähenduses. 11 (15)
21.3.Seltsingulepingu ülesehitus ei toeta kostja väidet, et garantiiperioodi jooksul tehtud vaegja garantiitöödele kohaldub seltsingulepingu p 3.8.2. Muu hulgas ei nõustu ringkonnakohus järgmistel kaalutlustel kostjaga, et p 3.8.2 on seltsingulepingus erikokkulepe võrreldes p-ga 3.1.5 ja seetõttu ülimuslik. Tööde teostamist ning poolte osalust ja panust selles reguleerib tervikuna lepingu kolmas osa, mis jaotub punktideks 3.1–3.8. Neist p 3.1 käsitleb hankelepingus ette nähtud tööde teostamist, p 3.3 materjale ning p-d 3.2 ja 3.4–3.7 seltsinglaste kaasaaitamiskohustust, ajakava, võimalikke lisatöid, FIDICu üldtingimuste kohaldumist, õigusabikulude ja teatava inventari üürikulu kandmist. Punkt 3.8 sisaldab eraldi loetelu kuludest, mille käesoleva vaidluse pooled pidid kandma võrdselt. Kõiki p 3.8 alapunktides käsitletud kulusid iseloomustab teatav üldisuse aste, st need ei ole seostatavad eelnevates punktides konkreetselt nimetatud töödega. Kõige detailsem on aga p 3.1, mille alapunktides märgitakse teostatavad tööd liigiti. Sellisest ülesehitusest järeldub, et kui vaidlusalune töö on võimalik liigitada seltsingulepingu osa 3 p 3.1 mõne alapunkti alla, siis ei kuulu see p 3.8 üldisemasse loetellu. Kuna hagi aluses kirjeldatud vaeg- ja garantiitööd on mullatööd p 3.1.5 tähenduses, siis kohaldub nende suhtes mh p 4.2.3.
21.4.Ringkonnakohtu hinnangul tugines maakohus vaidlustatud otsuse p-s 22 seega õigesti varasema tsiviilasja lahendile ja kohaldas õigesti lepingu tõlgendamise sätteid, kui tuvastas, et ka garantiiperioodil teostatud mullatööde (st vaeg- ja garantiitööde) kulude osas kohaldub seltsingulepingu p-des 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 sõlmitud kokkulepe, st hageja kanda on 34% ja kostjal 66% garantiiperioodil tekkinud täiendavatest kuludest. Selleks ei olnudki vaja, et varasemas tsiviilasjas oleks eristatud võimalikke kahjumi perioode. Samuti polnud vajalik, et kostja oleks kohtueelses menetluses sellist kulujaotust aktsepteerinud.
21.5.Kostja omistab ebaõigesti tähtsust asjaolule, kuidas pidi seltsinglaste vahel jaotuma Koidula objektil teostatavate ehitustööde lõplik käive. Hageja nõue ei lähtu eesmärgist saavutada käibe võrdne jaotumine kõigi tööde lõikes, vaid järgida mullatöödega seotud kulude jaotuse põhimõtet ka nende tööde osas, mis tuli teostada pärast lepingu täitmise perioodi lõppu. Maakohus võttis põhjendatult arvesse asjaolu, et kostja lahkus objektilt enne kui oli täitnud seltsingulepingu ja hankelepinguga endale võetud kohustused. Sellises olukorras oleks hageja suhtes ka äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega tugineda hiljem väitele, et poolte lõplikud käibed peaksid olema võrdsed.
22.Kolmanda väitega heidab kostja hagejale ette teavitamiskohustuse rikkumist ja maakohtule selle rikkumisega arvestamata jätmist. See väide ei ole sisuliselt põhjendatud.
22.1.Maakohus jõudis vaidlustatud otsuse p-s 23 seltsingulepingu olemust arvestades õigele järeldusele, et seltsingulepinguga võetud seltsinglase (sh juhtiva seltsinglase) õiguste ja kohustuste kogum ei ole käsitatav töövõtulepinguna. Kuigi VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks olla ka seltsingule teenuse osutamine, siis ei tähenda see nn vaikiva töövõtulepingu olemasolu juhtiva seltsinglase ja seltsingu vahel. Teenusena VÕS § 581 lg 1 mõttes tuleb silmas pidada eelkõige seltsinglase poolt seltsingu juhtimis- ja organiseerimistööd jms tegevust (Riigikohtu 16. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-07, p 16). Töövõtuleping on VÕS § 635 lg 1 kohaselt seevastu suunatud kokkulepitud tulemuse saavutamisele (töö tegemisele).
22.2.Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kostjal oli piisavalt teavet garantiiperioodil ilmnenud puuduste kohta. Kostja jätab tähelepanuta, et seltsingulepingu p 1.3 teise lause järgi oli kõigil seltsinglastel koostöökohustus. Ka tervikuna tuleneb seltsingulepingu mõttest, et kostja pidi ka pärast Koidula objektilt lahkumist ja hankelepingu järgsete tööde teostamise perioodi lõppemist ilmutama mõistlikku huvi vaeg- ja garantiitööde teostamise vastu. VÕS § 24 lg 2 sätestab, et kui lepingupoolel on kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik, peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks. Käesoleval juhul tähendab see mh, et kostja ei 12 (15)
saanud piirduda üksnes hagejalt kui kaasseltsinglaselt teabe ootamisega, vaid pidi ka ise tegema mõistlikke pingutusi vastava teabe saamiseks. Kostja ei toonud esile, et hageja oleks jätnud tema teabenõuetele vastamata.
22.3.Põhimõtteliselt on siiski õige kostja etteheide, et maakohus ei käsitlenud kostja väidet täpselt. Kostja väitis töövõtusuhte tekkimist ühelt poolt hageja (töövõtja) ja teiselt poolt seltsingu (tellija) vahel. Samas ei saaks sel alusel enam ette heita hagejale teavitamiskohustuse rikkumist, sest hageja kui seltsinglase teadmine tuleb omistada seltsingule ja VÕS § 593 järgi esindas ta välissuhtes alati kõiki seltsinglasi, sh võttis talle esitatud teabe vastu kõigi seltsinglaste nimel. Järelikult ei mõjutanud teatav ebatäpsus asja lahendamise tulemust ega anna alust maakohtu otsust ka põhjenduste osas muuta.
22.4.Nõue kostja vastu ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sellele väitele vastas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 23.
23.Kaebuse neljas väide käsitleb teatavat osa hageja nõude põhjendamiseks esitatud kuludokumente. Kostja leiab, et maakohus hindas kaebuses viidatud tõendeid ebaõigesti. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
23.1.Maakohus analüüsis vaidlustatud otsuse p-des 24 ja 25 kõiki kaebuses viidatud tõendeid ja põhjendas, millise väite ja miks loeb ta tõendatuks vastava tõendiga. Menetlusnorme, sh otsuse põhjendamise kohustust maakohus sealjuures ei rikkunud. Kohus hindab TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgi kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega tuleb asjas olulised asjaolud tuvastada kõiki esitatud tõendeid nende koosmõjus hinnates (Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-17, p 14 teine lõik).
23.2.Põhjendamatu on kostja etteheide maakohtule nagu oleks kohus ületanud oma pädevuse piire ja hinnanud fotosid tehnilisest aspektist ilma vastavate eriteadmisteta. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtub, et maakohus hindas fotosid koos teiste asjakohaste tõenditega ja tegi neist järeldused kogumi põhjal.
23.3.Kostja omistab asjatult suurt tähtsust kuludokumendi kuupäevale jm vormistuslikele aspektidele. Maakohus hindas õigesti kuludokumentidel kajastatud tööde seotust vaeg- ja garantiitöödega. Siinjuures ei pidanud maakohus vastama igale kostja väitele samade tõendite kohta, vaid piisav oli otsuse põhjendamine viisil, millest nähtub kohtu siseveendumuse kujunemine. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule mh kohustused tõendeid analüüsida ja vasta poolte faktiväidetele, mitte aga vastata kõigile poolte väidetele tõendite kohta.
23.4.Lisaks märgib ringkonnakohus, et seltsinglased ei pidanud seltsingulepingu sõlmimisel vajalikuks tööde väga detailset kirjeldamist, vaid lisasid lepingule lisa nr 2 kolmel lehel, mis kajastas teostatavate tööde, aga seega ka vastavate kulude nimekirja. Üldkulud märgiti lisas nr 2 ühe reana, mille sisu täpsemalt ei avatud. Üldkulud moodustasid ehitusmaksumusest väikese osa. Kostja ei ole väitnud, et hageja nõudega hõlmatud üldkulud ületaksid seda määra, milles seltsinglased algselt kokku leppisid.
24.Viienda väite järgi peaks olema hagi rahuldamine välistatud osas, milles hageja ei esitanud nõudeid alltöövõtjate vastu. Kostja rajab oma väite sisuliselt sellele, et hageja ei tõendanud vähemalt osade garantiiperioodil tehtud parenduste alltöövõtjatelt nõudmise võimatust. Ringkonnakohtu hinnangul lähtub kostja sealjuures ebaõigest asjaolude esiletoomise ja tõendamise koormisest. 13 (15)
24.1.Hageja esitas kostja vastu seltsingulepingul põhineva nõude. Nagu tuvastas maakohus ja sellega nõustus eespool p-s 21 ka ringkonnakohus, tuleneb kostjale seltsingulepingust kohustus kanda 66% garantiiperioodil teostatud vaeg- ja garantiitööde kuludest. Seltsingulepingu p 6.1 ja hankelepingu järgi vastutasid pooled RKAS ees solidaarselt. Selle asjaolu tuvastas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 23 ja seda ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud.
24.2.VÕS § 67 lg 3 järgi, kui solidaarvõlgnik ei esita võlausaldaja nõudele vastuväidet, mille oleks võinud esitada iga solidaarvõlgnik, ei ole tal teiste solidaarvõlgnike suhtes tagasinõudeõigust osas, milles solidaarkohustus oleks vähenenud vastuväite esitamise korral, välja arvatud juhul, kui ta vastuväite aluseks olevat asjaolu ei teadnud ega pidanudki teadma. Kostja ei väida aga, et hageja pidanuks esitama vastuväite võlausaldaja (RKAS) nõudele, vaid laskma vaeg- ja/või garantiitööd teostada alltöövõtjatel. Seadusest ei tulene, et solidaarvõlgnik saaks sellisel alusel keelduda oma kohustuse täitmisest teise solidaarvõlgniku suhtes.
24.3.Samuti ei ole seltsingulepingus kokkulepet – ja kostja pole sellele ka tuginenud, mille kohaselt sõltuks RKAS ees kohustuste täitmine või ka seltsinglaste omavaheliste kohustuste täitmine sellest, kas samaväärse nõude saab esitada mõne alltöövõtja vastu. Pigem viitab seltsingulepingu p 6.2 sõnastus sellele, et seltsinglaste suhted alltöövõtjatega ei mõjutanud nende omavahelisi õigusi ja kohustusi.
24.4.Eelnevast tuleneb, et hageja nõudele vastu vaidlemiseks pidanuks kostja tooma esile ja tõendama alltöövõtjalt kulu tegeliku hüvitamise või konkreetse töö tegemise. Maakohus hindas vaidlustatud otsuse p-des 28 ja 29 ka kostja esitatud tõendeid ja jõudis põhjendatud järeldusele, et neist ei nähtu ühegi kõnealuses osas vaidlustatud kulu kohta selliseid asjaolusid. Õige on hageja arusaam, et tal puudus reaalne võimalus esitada nõudeid nende alltöövõtjate vastu, kellega alltöövõtu lepingu oli sõlminud kostja.
25.Kuuendas väites leiab kostja, et hageja ei saa nõuda nende kulutuste hüvitamist kostjalt, mis tekkisid seoses hageja enda teostatud tööde parandamise vajadusega. Kostja jätab siinjuures tähelepanuta, et hageja pidi mullatööd üksi lõpule viima põhjusel, et kostja Koidula objektilt lahkus, kuigi seltsingulepingu p 2.4.2 järgi oli kostja mullatööde juht. Maakohus seevastu on nimetatud asjaolu vaidlustatud otsuse p-s 30 kohaselt arvesse võtnud ja mh sellest järeldanud, et kostjal tuleb kanda oma osa ka neist kuludest, mis tekkisid töödest, mille teostamine oli algselt kostja kohustus, aga mis kostja jättis tegemata. Kostja tuginemine seltsingulepingu p-le 6.5 on seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja ise rikkus algset kohustust. Kuna p-s 6.5 sisalduvat kokkulepet ei saa VÕS § 6 lg 2 tõttu kohaldada, siis ei oma asja lahendamisel enam tähtsust, kas viidatud punkt kohaldunuks ainult hankelepingu järgsete tööde teostamise ajal või ka garantiiperioodil.
26.Kostja seitsmes väide käsitleb kindlustusandja keeldumisotsuse vaidlustamata jätmise võimalikku mõju käesoleva vaidluse lahendamisele. Sarnaselt eespool p-s 24.4 kaebuse viiendale väitele vastates esitatud seisukohtadega leiab ringkonnakohus, et kostja oleks pidanud oma väite edukuseks tõendama kindlustusandja hüvitamiskohustuse. Maakohus sedastas vaidlustatud otsuse p-s 31 õigesti, et kohtule esitatud tõenditest ei saa teha järeldust nagu oleks kindlustusandja vastu nõude esitamine seltsinglaste kahju vähendanud. Neil kaalutlustel ei ole vaja eraldi vastata kaebuse seitsmenda väite kahele osaväitele.
27.Eelnevast tuleneb, et ükski kaebuse esimesest seitsmest väitest ei anna alust maakohtu otsust hageja põhinõude rahuldamise ulatuse osas muuta. Viivise väljamõistmist kostja eraldi ei vaidlustanud.
28.Põhjendatud on kostja kaheksas väide, et maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel ekslikult TsMS § 162 lg 1. Selle väite alusel tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab selles osas ise teha uue otsuse. 14 (15)
28.1.TsMS § 162 lg 1 kohaldub üksnes hagi tervikuna rahuldamise või rahuldamata jätmise korral. Ka olukorras, kus hagi rahuldatakse olulises osas, tuleb kulude jaotamisel kohaldada eelkõige TsMS § 163 sätteid, mis reguleerivad erinormidena hagi osalist rahuldamist (vt nt Riigikohtu 23. septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 17).
28.2.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et hagi rahuldamata osale vastavad kulud saaks panna kostja kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Viidatud säte võimaldab jätta poole kulu kas tervikuna või osaliselt tema enda kanda, mitte aga kohustada poolt hüvitama vastaspoole kulu. Lisaks eeldab selle normi rakendamine erandlikke asjaolusid, mida käesoleval juhul ei esine (Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 16, ja 26. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik).
28.3.Maakohus rahuldas hagi 99,6% ulatuses, selle protsendimäära üle ei ole pooltel vaidlust. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamise ulatust arvestades on õiglane kulude jaotamise viis TsMS § 163 lg-s 1 teise alternatiivina märgitud võimalus jaotada kulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st 99,6% kuludest kannab kostja ja 0,4% ( = 100% – 99,6%) hageja.
28.4.Samasugune kulude jaotus on kohane ka apellatsioonimenetluses (vrd sellise võimaluse kohta nt Riigikohtu 26. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16, p 17).
29.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas, siis tuleb TsMS § 654 lg 22 järgi esitada ringkonnakohtu otsuses kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. Sellega seoses märgib ringkonnakohus veel järgmist.
29.1.Maakohus märkis vaidlustatud otsuse resolutsioonis kostjalt välja mõistetavad summad numbrite ja sõnadega. Selliseks kordamiseks ei ole digitaalselt vormistatud otsuse puhul vajadust, mistõttu ringkonnakohus jätab mittevajaliku korduse välja.
29.2.Lisaks märkis maakohus, et põhivõlalt tuleb maksta viivist kuni kostja poolt põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Selline resolutsiooni sõnastamine ei ole piisavalt selge ja võib põhjustada asjatuid vaidlusi täitmisel. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Viidatud norm ei näe ette võimalust, et isiklikult täitmise kohustuse saaks panna võlgnikule kohtulahendiga, samuti ei oleks selline piirang käesoleval juhul vajalik. Seega võib põhivõla kostja eest maksta kolmas isik ja viivise väljamõistmisel on piisav viidata üksnes põhivõla tasumisele, mitte aga tasumise sooritanud isikule. Ka sellekohane viide tuleb resolutsioonist välja jätta.
30.Menetluskulud määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast maa- ja ringkonnakohtu otsuste jõustumist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Nele Atonen
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
15 (15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.