Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asja sisu kirjeldus Hageja nõue ja põhjendused, esitatud asjaolud, väited ja tõendid. Vastavalt hageja Balti Investeeringute Grupi Pank AS esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldusele (tl 2-4, kostja esitas vastuväite ning asja menetlemine jätkus hagimenetluses), hagiavaldusele (tl 18-23) ja teistele menetlusdokumentidele (tl 49-51, 72-77, 88-89 ja 98-99) sõlmis hageja kostja K. K. 17.02.2006.a tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxxxxxx/xxxx (edaspidi leping, koos maksegraafikuga tl 26-29). Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja kostjale üle krediidisumma 30 000 EEK, millest peeti kinni lepingu sõlmimise tasu 300 EEK. Lepingu põhitingimuste järgi kohustus kostja maksma hagejale intressi 27,04% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 40 833.88 EEK. Lepingu põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule hageja Krediidilepingute üldtingimusi nr S 1.1 (edaspidi üldtingimused, tl 30-31). Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, oli hageja 04.08.2006.a sunnitud saatma kostjale kirjaliku meeldetuletuse võla sissenõudmiseks (tl 32). Kostja sellele ei reageerinud. 04.10.2006.a saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemishoiatuse (tl 33), mille kohaselt paluti 2 nädala jooksul likvideerida lepingust tulenevad võlgnevused, teavitades kostjat lepingu ülesütlemise ohust ja andes samas võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna kostja ei tasunud vaatamata kõigele lepingujärgseid osamakseid, ütles hageja 27.10.2006.a ülesütlemisavaldusega (tl 34) lepingu üles, nõudes kostjalt 39 854.33 EEK tasumist, millest 29 329.26 EEK moodustas tagastamata krediidisumma, 3933.72 EEK sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5865.85 EEK leppetrahv, 25.50 EEK viivis ja 700 EEK võla sissenõudmisega seotud kulud. Ka pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostja hagejale mitte ühtegi summat tasunud. Kuivõrd alates lepingu ülesütlemisest ja kogu kohtumenetluse käigus ei ole kostja hagejale midagi tasunud, on hageja lõplikuks nõudeks 51 110.97 EEK, mis koosneb järgmistest summadest: -

29 329.26 EEK tagastamata krediidisumma

-

3933.72 EEK sissenõutavaks muutunud tasumata intress

-

11 282.14 EEK viivis (seisuga 17.03.2008, arvutusega tagastamata krediidisumma + võla sissenõudmisega seotud kulud * intressimäär aastas * viivitatud päevade arv/365 päeva + 25.50 EEK)

-

5865.85 EEK leppetrahv

-

700 EEK võla sissenõudmisega seotud kulud (hinnakiri tl 35).

Lisaks palub hageja mõista kostjalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 18.03.2008.a välja viivis 27,04% tagastamata krediidisummalt aastas. Hageja tugineb nõude materiaalõiguslike aluste juures üldtingimuste punktidele 2.1, 4.1.1, 4.3, 5.1, 5.2, 5.3, 8.3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, 3 ja 6, lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 158 lg 1 ja § 415 lg 1 sätetele.

2 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-9984 Kostja vastuväited, hageja seisukohad vastuväidete osas Kostja K. K. tunnistab oma maksekäsu kiirmenetluse vastuväites (tl 13-14), hagi vastuses (tl 46) ning muudes menetlusdokumentides (tl 63-64, 80 ja 92) hagi osaliselt, võttes täies ulatuses õigeks hageja nõude tagastamata krediidisumma ja intressi osas ning osaliselt (summas 25.50 EEK) viivise osas. Leppetrahvi nõudega hageja ei nõustu, sest hageja ei teatanud selle rakendamisest viivitamata vastavalt VÕS § 159 lg 2 sätetele. Kui leppetrahv ka välja mõista, tuleks selle suuruse juures VÕS § 162 kohaselt arvestada kostja majanduslikku olukorda. Kostja on töötu alates jaanuarist 2007.a (e-Maksuameti väljatrükk tl 65) ning tema ülalpidamisel on kaks alaealist last S. ja L. K. (sünd. vastavalt xxxx. ja xxxx.aastal). Kostja abikaasa haigestus oktoobris 2006.a, viibis pikaajaliselt haiguslehel ega saanud samuti töötasu. Kostja on võetud arvele töötuna (Tööturuameti Pärnumaa osakonna otsus tl 93). Samuti ei nõustu kostja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamisega, sest hageja ei ole neid kulutusi tõendanud. Hageja on seisukohal, et kostja väide leppetrahvi viivitamatust mittenõudmisest on ekslik. Hageja on kostjalt leppetrahvi nõudnud viivitamatult ehk koheselt lepingu ülesütlemisel ning vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 5.3, mis sätestab krediidisaaja kohustuse tasuda lepingu ülesütlemisel leppetrahv. Seega kostja on olnud teadlik oma kohustusest tasuda lepingu ülesütlemisel leppetrahv juba siis, kui ta lepingu allkirjastas. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole oma halba majanduslikku olukorda (mis võiks olla aluseks leppetrahvi vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 mõttes) tõendanud. Kostja on küll esitanud 13.12.2007.a E-maksuameti väljatrüki, kuid siiski jääb teadmata, millised on kostja või ta perekonna igakuised reaalsed sissetulekud ja väljaminekud. Kostja väidetav olukord ei vabasta teda lepingus kokkulepitud ja seadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Isegi kui asjaolu, et kostja majanduslik olukord on väga halb, leiab tõendamist, võib antud olukord iga hetk muutuda, arvestades kostja vanust ja töövõimelisust. Töötuna arvelevõtmise tõend ei anna hageja arvates alust kohtule kaaluda leppetrahvi vähendamist. Lähtuvalt VÕS §-st 162 lg 1 on lepingupoolte majanduslik seisund vaid üks tegur leppetrahvi vähendamise kaalumisel. Lisaks sellele tuleb arvestada kohustuse täitmise ulatust leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole poolt ja teise lepingupoole õigustatud huvi jms. Antud juhul on kostja oma lepingulisi kohustusi täitnud väga väheses ulatuses – lepingu täitmise raames on kostja tasunud vaid viis makset, sh viimase 30.06.2006. Lepingu üldtingimustes sisalduv leppetrahvi määr võtab arvesse kohustuste täitmise ulatust kostja poolt, olles kokku lepitud protsendina ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast. Seega võetakse arvesse kostja poolt enne lepingu ülesütlemist täidetud kohustuste ulatust: mida suuremas ulatuses on lepingu ülesütlemise hetkeks lepingulisi kohustusi täidetud, seda väiksem on võlgnetav leppetrahv. Selline proportsionaalne ning võlgniku poolt kohustuste täitmise ulatusest sõltuva leppetrahvi kehtestamisel on arvestatud kaudselt ka võlausaldaja õigushüvede kahjustumise ulatusega – mida rohkem on lepingulisi kohustusi täidetud, seda väiksem on võlausaldaja õigushüvede riive ning tasumisele kuuluva leppetrahvi suurus. Oluline on silmas pidada, üldtingimuste punktis 5.3. sätestatud leppetrahv ei taga üksnes tagastamata krediidisumma nõuetekohast täitmist, vaid ka muid lepingulisi kohustusi (nt intress, viivis, võla sissenõudmisega seotud kulu, avalduse läbivaatamise tasu, lepingu sõlmimise tasu jms). Kui võrrelda hageja poolt kasutatavates üldtingimustes sisalduvat leppetrahvi tasumise kohustust teiste lepingust tulenevate kohustustega, on leppetrahvi määr tegelikkuses oluliselt väiksem kui 20 %.

3 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-9984 Arvestades, et leppetrahvi tasumise kohustus tekib üldtingimuste punkti 5.3 kohaselt üksnes lepingu ülesütlemise korral, on hageja seisukohal, et üldtingimustes sisalduv leppetrahvi tingimus on kooskõlas ka poolte õiguste ja kohustuste vahelise tasakaalu põhimõttega. VÕS § 116 lg 6 ja § 196 lg 1 alusel eeldab igasugune kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine lepinguliste kohustuste olulist rikkumist, s.t olukorda, kus krediidisaaja lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjel on krediidiandja jäänud olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust lootis ning krediidisaajalt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani. VÕS § 416 lg-st 1 tuleneb, et tarbijakrediidilepingu puhul loetakse oluliseks lepingu rikkumiseks olukorda, kus tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama põhimõte on sätestatud üldtingimuste punktis 4.1.1. Seega eeldab tarbijakrediidilepingu erakorraline ülesütlemine tarbijast krediidisaaja poolt vähemalt kolme osamaksega tasumisega viivitamist, s.t krediidisaaja ei ole lepingu ülesütlemise hetkeks mitte ainult ühe korra, vaid vähemalt kolm korda järjest lepingulisi kohustusi rikkunud. Leppetrahvi suuruse hindamisel on oluline arvestada, et hageja ja suurte universaalpankade kliendisektorid on väga erinevad ning väljastatavad laenud erineva riskiastmega, mistõttu ei ole kohane võrrelda hageja poolt kasutatavates üldtingimustes sisalduvat leppetrahvi määra suurte universaalpankade leppetrahvi määradega. Selles kontekstis on kohasem vaadata teiste tarbijalaenude väljastamisele spetsialiseerunud ettevõtete laenutingimusi. Näiteks AS Kagu Invest poolt kasutatavates üldtingimustes sisaldub leppetrahvi määr 50%, arvestatuna algselt laenusummalt (vastav info on saadud suuliselt AS Kagu Invest lühinumbrilt 1553). Lisaks erinevate krediidiandjate poolt kasutatavate leppetrahvi määrade erinevustele, on erinevad ka kohustused, millelt leppetrahvi arvestatakse. Samuti võivad osad krediidiandjad näha ette leppetrahve ka mitmete ühekordsete lepingurikkumiste eest ning lõppkokkuvõttes kuulub tarbija poolt tasumisele suurem leppetrahv kui esmapilgul võib tunduda. Hageja poolt kasutatav leppetrahvi tingimus kohaldub üksnes ühel korral lepingu ülesütlemisel, st alles siis, kui tarbija on lepingut oluliselt rikkunud. Võla sissenõudmisega seotud kulutuste osas märgib hageja järgmist. Vastavalt krediidilepingu üldtingimuste p-le 8.3 on menetlusosalised kokku leppinud, et krediidiandja poolt krediidisaajale ja käendajatele nende poolsest lepingu rikkumisest tingitud kirjalike teadete eest tuleb krediidiandjale tasuda hinnakirjas sätestatud tasu. Vastavalt üldtingimuste p-le 4.3 tuleb lepingu ülesütlemisel tasuda krediidiandjale muuhulgas muud võimalikud kohustused, mille alla kuuluvad ka nimetatud teadete eest hinnakirjast nähtuva tasu maksmise kohustus. Nagu hagiavalduses märgitud ja hagile tõenditena lisatud, on kostjale saadetud üks meeldetuletuskiri, ülesütlemise hoiatus ja ülesütlemisavaldus. Vastavalt hageja hinnakirjale, mis oli hagiavaldusele lisatud ning mis on ka internetis hageja kodulehel kättesaadav, maksab esimese meeldetuletuskirja saatmine 100 EEK, järgnevate meeldetuletuskirjade saatmine 200 EEK ning ülesütlemisavalduse saatmine 400 EEK. Seega on võla sissenõudmisega seotud kulud kokku 700 EEK. Arvestades menetlusosaliste vahelist üldtingimuste p-st 8.3 tulenevat kokkulepet, on hagiavalduses võla sissenõudmisega seotud kulude nõude puhul sisuliselt tegemist hageja tasulise teenusega, mille tasu osas on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse hageja hinnakirjast. Vastava kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses

4 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-9984 tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda jube enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas selliseid hageja kuluartikleid nagu sideasutusele makstav tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasud, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla sissenõudmise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja kulumisega kaasnevad kulud jms. Kuna tegemist on hageja poolt kantavate kuludega, on nende tegelik suurus küll hageja poolt umbkaudu väljaarvutatav, kuid kliendil selle kohta ülevaade puudub. Eeltoodust tulenevalt ongi krediidiandja ja krediidisaaja üldtingimustes sätestatuga kokku leppinud kindlad tasu suurused. Seega lähtus hageja menetlusosaliste kirjalikust kokkuleppest, millest tulenes kostja kohustus tasuda neile saadetavate kirjade saatmise eest kokkulepitud tasu ning nõudis vastavalt VÕS § 101 lg-le 1 ja § 108 lg-le 1 kokkulepitud kohustuse täitmist. Kohaldatavad õigusaktid, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Antud asjas koosneb hageja nõue viiest komponendist – põhivõlg, intress, viivis (kohus loeb siia hulka ka TsMS § 367 alusel esitatud viivisenõude), leppetrahv ja võla sissenõudmisega seotud kulud. Kuivõrd põhivõla ja intressi osas on kostja hagi õigeks võtnud, puudub vajadus otsuses neid küsimusi käsitleda ja nimetatud haginõuded tuleb rahuldada TsMS § 440 lg 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt tuleb hagi rahuldada, kui nõue on õigeks võetud. Viivise osas on hageja viidatud asjakohaseks normiks VÕS § 113 lg 1, mis kõlab: Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Asjas puudub vaidlus selles, et lepingu kohaselt oli intressimääraks 27,04% aastas, mistõttu tuleb ka viivise arvutamisel tulenevalt viidatud seadusesätte kolmandast lausest lähtuda nimetatud määrast (teise lause kohane kehtiv intressimäär on 11% aastas). Kostja on võtnud õigeks hageja viivisenõude summas 25.50 EEK, ent ei ole vaatamata kohtu ettepanekule (esitatud 28.01.2008.a kirjas) millegagi põhjendanud, miks ta nõustub just sellise viivisega ja jätab tähelepanuta põhivõla pikaaegse tasumata jätmise. Riigikohus on korduvalt rõhutanud VÕS § 162 lõikes 1 nimetanud põhimõtet (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-31-97, 3-2-1-3201 ja 3-2-1-66-05), et viivist saab kohus vähendada üksnes selle maksmiseks kohustatud lepingupoole taotlusel. VÕS § 162 lg 1 annab aluse vähendada leppetrahvi (mille üheks alaliigiks on viivis) selle maksmiseks kohustatud lepingupoole taotlusel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Antud juhul ei ole kostja selgesõnaliselt üldse viivise vähendamist taotlenud, rääkimata sellise taotluse põhistamisest. Arvestades ka asjaolusid, et viivise suurus ei ole kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult suur (summa on alla 40% põhivõlast) ning kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist 2006.aasta oktoobris tasunud hagejale mitte midagi, ei ole kohtu arvates viivise vähendamiseks alust. Kuivõrd TsMS § 367 annab hagejale õiguse nõuda viivist kõrvalnõudena selliselt, et taotletakse hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise sissenõudmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, siis tuleb hageja poolt esitatud vastav nõue ka rahuldada. Kostja ei ole põhinõudest senini midagi tasunud ning viivise protsendina tuleb jätkuvalt VÕS § 113 lg 1 ja lepingu kohaselt rakendada määra 27,04% aastas. Kuna

5 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-9984 hageja esitas vastava nõude alates 18.03.2008.a (sinnamaani on viivis määratletud kindlas summas), tuleb selliselt otsus ka sõnastada. Leppetrahvi puutuvalt märgib kohus esmalt, et kostja väide, nagu oleks hageja tegutsenud vastuolus VÕS § 159 lg 2 sätetega, on ekslik ega vasta kehtivale õigusele ning asjas esitatud tõenditele. Kostja viidatud sätte kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega ei ole seaduses viivitamata leppetrahvi nõudmisest teatamise kohustust. Lisaks sellele on lepingu osaks olevate üldtingimuste punktis 5.3 sätestatud, et leppetrahvi nõudmise õigus tekib alles lepingu ülesütlemise järgselt, mistõttu ei saanudki hageja enne lepingu ülesütlemist (millise võimaluse osas saatis hageja kostjale kaks kirja – meeldetuletuse ja ülesütlemishoiatuse) sellisest võimalusest rääkida. Lepingu ülesütlemisel 27.10.2006.a on hageja aga selgesõnaliselt väljendanud oma leppetrahvi nõuet, mis on suuruse osas kooskõlas üldtingimuste punktiga 5.3 – 20% tasumata krediidisummalt. Seega ei ole hageja kaotanud leppetrahvi nõudmise õigust VÕS § 159 lg 2 kohaselt, kuivõrd on juba lepingu ülesütlemisel ehk esimesel võimalusel sellest kostjat teavitanud. Leppetrahvi vähendamise osas on kohus seisukohal, et see on põhjendatud osaliselt, ja seda väga väheses ulatuses. VÕS § 162 lg 1 sisu on kohus avanud juba ülalpool ning selle nõuetest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul põhjust vähendada leppetrahvi rohkem kui ca 20% ehk 4500 kroonini. Leppetrahvi vähendab kohus järgmistel kaalutlustel: 1) hageja on lepingusse (mille osas on ka üldtingimused) sätestanud korraga kahe leppetrahvi nõudmise võimaluse (nii viivis kui leppetrahv) ja ka nõuab neid mõlemaid, mistõttu ei pea kohus hageja huvi täies ulatuses leppetrahvi nõuda õigustatuks; 2) kostja majanduslik olukord on halb, mida kinnitavad nii sissetuleku puudumine alates 2007.a algusest (e-Maksuameti väljatrükk) kui töötuna arvelevõtt (esitatud Tööturuameti otsus). Lisaks on kostjal kaks alaealist ülalpeetavat; 3) kostja on menetluses korduvalt teinud ettepanekuid (tl 59 ja 81) sõlmida hagejaga kompromissi, milliseni pooled kahjuks ei jõudnud ning seega teinud jõupingutusi asja lahendamiseks. Kohus juhib tähelepanu sellele, et VÕS § 162 lg 1 loetelu leppetrahvi võimalike vähendamise aluste osas ei ole ammendav (seadusandja kasutab sõnastust „eelkõige“) ning ka kostja käitumine lepinguliste kohustuse rikkumisel nende hilisema täitmise osas lahenduste otsimisel on kohtu arvates üks võimalik leppetrahvi vähendamise alus. Samas ei saa vaatamata ülaltoodule vähendada leppetrahvi enam kui ülalpool nimetatud osas, sest kostja ei ole lisaks lepingu kehtivuse ajal maksete tasumata jätmisele ka pärast selle ülesütlemist alustanud mingil viisil oma võlgnevuse vähendamisega kasvõi osaliselt. Kohus nõustub hagejaga, et halb majanduslik olukord on vaid üks tegur leppetrahvi vähendamise kaalumisel. Võla sissenõudmisega seotud kulude osas nõustub kohus hageja käsitlusega (mis on esitatud vastuväidetena kostja väidetele) ning leiab, et nõue tuleb rahuldada. Pooled on lepingu osaks olevate üldtingimustega (p 8.3) leppinud kokku, et hagejal on õigus lepingu rikkumisel nõuda võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamist vastavalt hageja hinnakirjale. Sellega on hageja teinud võimalike kulutuste suuruse kostjale läbipaistvaks, sest hageja hinnakiri on avalik ning kostjale pidi olema lepingu sõlmimisel teada nii meeldetuletuskirjade kui

6 (7)

Tsiviilasi nr 2-07-9984 ülesütlemisteadete maksumus (toodud hinnakirjas tl 35). Kohus ei nõustu kostjaga, et hageja ei ole nimetatud kulutuste suurust tõendanud – seda ei olegi vaja teha, sest nende suuruses oli lepingu sõlmimisel lepingu rikkumise puhuks kokku lepitud ning asjas puudub vaidlus, nagu ei oleks hageja meeldetuletuskirju ja ülesütlemisteadet kostjale saatnud. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt, vähendades leppetrahvi nõuet 4500 kroonini ning rahuldades muude nõuete osas hagi. Menetluskulud Kuivõrd hageja nõuded rahuldati suures ulatuses (üle 97%), peab kohus õigeks TsMS § 163 lg 1 sätete alusel jaotada menetluskulud (v.a riigilõiv) võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, sest üldnormina hagi osalise rahuldamise puhul kasutatav menetluskulude võrdne jaotamine ei oleks õiglane. Kuna asjas oli menetluses ka kahju hüvitamise nõue, millest hageja põhinõude kitsendamise korras loobus (hageja 17.03.2008.a nõude täpsustus), tuleb riigilõivu osas sätestada erikord menetluskulude jaotuse osas järgnevalt: 1) põhinõudelt tasutud riigilõiv (sh maksekäsu kiirmenetluses tasutud lõiv) jätta nõude rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda; 2) kahju hüvitamise nõudelt tasutud riigilõiv ja menetlusdokumentide edastamise eest tasutud riigilõiv jätta analoogia alusel TsMS § 168 lõikega 2 ning kooskõlas TsMS § 340 lg 1 ja 5 mõttega hageja kanda.

Toomas Talviste Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.