Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Menetluskulud

Tamara Šabarova

Tsiviilasi nr 2-07-13946

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

Balti Investeeringute Grupi Pank AS esitas Viru Maakohtule 12.04.2007.a hagi R.R vastu tagastamata krediidisumma 80394, 51 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 12318,81 krooni, viivise summas 8618,34 krooni, leppetrahvi summas 16419, 44 krooni ning kahjuhüvitise summas 42248, 90 krooni nõudes. Viru Maakohtu 18.04.2007.a määrusega võeti hagi menetlusse.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.10.2005 tarbijakrediidilepingu nr 0500120/46st (edaspidi leping), mille alusel anti kostja kasutusse krediidisumma 50000 kr. Lepingu alusel kostja kasutusse antud krediidisummat suurendati hageja ja kostja vahel 16.12.2005 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0500120/46st kokkuleppega nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingu tingimuste muutmise kohta (edaspidi kokkulepe nr 1). Kokkuleppe nr 1 alusel suurendati kostja kasutuses olevat krediidisummat 30000 kr võrra, seega sai kostja lepingu ja kokkuleppe nr 1 alusel krediiti 79 863,39 krooni. Arvestades, et kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja kostjale kirjalikud meeldetuletused võla sissenõudmiseks. Kostja hageja võla sissenõudmisega seotud kirjadele lepinguliste kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks ei vastanud. 23.09.2006 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemishoiatuse, mille kohaselt paluti 2 nädala jooksul likvideerida lepingust tulenevad võlgnevused, teavitades kostjat lepingu ülesütlemise ohust ja andes samas võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna kostja ei tasunud vaatamata meeldetuletustele ning hoiatusele hagejale kolme järjestikust osamakset ning kuigi hageja andis kostjale võla tasumiseks vähemalt 2-nädalase tähtaja, mille jooksul kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja 07.11.2006 ülesütlemisavaldusega lepingu üles, nõudes kostjalt 112 694, 98 krooni tasumist, millest 82 097, 21 krooni moodustas tagastamata krediidisumma, 12 318, 81 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 16 419,44 krooni leppetrahv, 825, 55 krooni tasumata lepingu sõlmimise tasu, 33,97 krooni viivis ning 1000 kr võla sissenõudmisega seotud kulud. Seega nõuab hageja kostjalt lepingu üldtingimuste p-de 2.1, 5.3, 6.1, 6.3 ja 8.7 ning VÕS §-de 100, 101 lg l p-de l ,3ja 6, 108 lg l, 113 lg l, 115 lg l, 127 lg 1 ja 128 lg l, 2 ja 4 ning 158 lg 1 alusel lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostja lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostja kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, viivis, leppetrahv, võla sissenõudmisega seotud kulud, kahjuhüvitis ning lepingu sõlmimise tasu. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista tagastamata krediidisumma 80394,51 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 12318,81 krooni, viivise summas 8618,34 krooni, leppetrahvi summas 16419, 44 krooni ning kahjuhüvitise summas 42248, 90 krooni, kokku 160 000 krooni. 2(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja esitas vastuväite hagi menetlusse võtmise osas, kuna kostja on korduvalt hageja poole pöördunud maksegraafiku ümbertegemiseks seoses majanduslikult raske olukorraga, hageja on lubanud omapoolseid muudatusi teha, kuid kirjalikult neid reaalselt tehtud ei ole. Kostja leiab, et on võimalik asjas jõuda kompromissini. Kostja tunnistab haginõuet osaliselt ning soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Kostja tunnistab haginõuet põhivõlgnevuse osas summas 80394,51 krooni, kuna antud summa osas on kostja laenu saanud. Kostja vaidleb vastu kõrvalnõuete osas. Vastavalt VÕS §-le 94 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, sama paragrahvi lg 2 kohaselt lõikes 1 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Eesti Panga andmetel kuni 01.01.2007.a kehtis intressimäär 2,75 % aastas ning alates 2007.a algusest on intressimääraks 3,50 % aastas, millele lisandub VÕS § 113 alusel 7 % aastas. Seega on hagejapoolne intressimäär ebamõistlikult suur. Kostja poolt on arusaamatu antud summa suurus ning arvestus, millise ajavahemiku eest on konkreetselt intressi arvestatud. Kostja leiab, et intressisumma 8618,34 krooni on põhjendamatu, kuna kostja ei ole tahtlikult maksmisega viivituses olnud. Samuti ei nõustu kostja kahjuhüvitise suurusega. Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega. Kostja lepingu sõlmimisel ning tutvudes lepingu üldtingimustega ei osanud ette reaalselt näha, kui suured on kõrvalkohustused, samuti ei ole antud kõrvalkohustuste tekkimise alus ja võimaliku summa suurust selgitatud kostjale. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kostja leiab, et lepingu sõlmimisel ei lähtunud hageja kõigist hea usu põhimõtetest, kuna ei selgitanud kostjale arusaadavalt sanktsioonidest, mis tekivad lepingu ülesütlemisega. Kostja on arvamusel, et asja oleks olnud võimalik lahendada kohtuväliselt, muutes maksegraafikut. Kostja sai 08. mail 2007 kätte hageja seisukoha, millest nähtub, et hageja on pöördunud kostja poole kompromissi sõlmimise ettepanekuga. Kostja vaidleb antud väitele vastu, kuna hagejale on teada kostja kõik kontaktandmed ning hageja ei ole kordagi kostjaga kontakteerunud ega ettepanekut teinud maksegraafiku muutmiseks või kohtuliku kompromissi sõlmimiseks.

HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA

Kostja on oma vastuses hagiavaldusele väitnud, et ta tunnistab haginõuet tagastamata krediidisummas 80 349,51 krooni. Kostjapoolset võla tunnistamist selles summas saab lugeda hagi osaliseks õigeksvõtuks TsMS § 440 lg 1 tähenduses. Kostja on oma vastuses leidnud, et hageja intressimäär on ebamõistlikult suur ning ei ole kooskõlas VÕS §-ga 94. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhiretinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Seega antud juhul on intressimäär selline, nagu lepingus on kokku lepitud ehk 25,19 %. Kostja on hagejaga lepingut sõlmides antud intressimääraga nõustunud. Kostja on väitnud, et talle jääb arusaamatuks intressi suurus ja arvestus. Sellest tulenevalt täpsustab hageja intressi nõuet. 3(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

Vastavalt 01.06.2006 poolte vahel sõlmitud lepingule on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,19% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 144 413, 34 kr. Peale lepingu sõlmimist on kostja hagejale intressi katteks tasunud 2144,81 kr. Lepingu ülesütlesmise kirjas 07.11.2006 nõudis hageja kostjalt intressi 12 318,81 kr. Pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostjalt intressi katteks mitte ühtegi summat laekunud. VÕS § 416 lg-s 3 on sätestatud, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummal krediidi kasutamatajätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seda on hageja ka teinud. Leping oli sõlmitud 01.06.2006 ning hageja ütles lepingu üles 07.11.2006. Kuni 07.11.2006 on kostja jätnud tasumata sissenõutavaks muutunud intressi summas 12 318,81 krooni. Kostja on oma vastuses leidnud, et hageja viivisenõue on põhjendamata ning kostja ei ole tahtlikult maksmisega viivituses olnud. Kostja ei ole antud seisukohti põhjendanud. Seega on need paljasõnalised ning puudub alus neid arvestada. Hageja märgib, et kostja maksekäitumist ei saa lugeda kostja tahtest sõltumatuks, mistõttu ei ole kostja sellekohane seisukoht antud vaidluses asjakohane. Kostja ei ole oma vastuses ka märkinud, mis põhjusel ta maksmisega mittetahtlikult viivituses oli. Kuna kostja on poolte vahel sõlmitud lepingut oluliselt rikkunud, on hageja kasutanud oma seadusest tulenevat õigust leping üles öelda ja kasutada õiguskaitsevahendeid vastavalt VÕS §-le 101. Viivise arvestamisel on hageja lähtunud VÕS § 415 lõikest 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 25,19% aastas, mis on suurem kui eelnimetatud seadusjärgsed viivisemäärad. Seega tuleb viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 lg-st 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressi määra alusel, so 25,19% aastas. Hageja arvestab viivist üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Seadusest ei tulene erisusi VÕS § 113 lg 1 kohaldamisel tarbijakrediidilepingutele. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause mõtteks on tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intressid, nagu oli lepingus kokku lepitud. Sellist seisukohta toetab ka Eesti õiguskirjandus (P. Varul, I, Kull, V.Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Üldosa §§ 1-207. Kommenteeritud väljaanne, lk 380). Nimetatud eesmärki on oluline silmas pidada ka tarbijakrediidilepingute puhul. Eelkirjeldatud viivisemäära kohaldamise aluseks on ka lepingu üldtingimuste p 6.1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, siis tulenevalt VÕS § 113 lg 1 lg-st 3 on antud juhul viivise maksimaalseks määraks lepingujärgne intressimäär ehk 25,19% aastas. Kostja ei ole nõustunud leppetrahvi nõudega põhjendusel, et nõutud summa on põhjendamatu ja hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei ole ka neid seisukohti põhjendanud. Seega on ka need seisukohad paljasõnalised ning puudub alus neid arvestada. Leppetrahvi kokkulepe on sõlmitud lepinguvabaduse põhimõttel - kostja oli vaba valima kellega ja mis tingimustel ta lepingu sõlmib. Kostja on hagejaga lepingut sõlmides aktsepteerinud üldtingimuste p 5.3., mistõttu on antud kokkulepe pooltele siduv. Kui võrrelda hageja poolt kasutatavates üldtingimustes sisalduvat leppetrahvi tasumise kohustust teiste lepingust tulenevate kohustustega, on leppetrahvi määr tegelikkuses oluliselt väiksem kui 20 %. Näiteks käesolevas hagis nõuab hageja kostjalt leppetrahvi tasumist summas 16 419,44 kr, mis moodustab ülejäänud hagis esitatud nõuetest (160 000 kr) orienteeruvalt vaid 10%. Arvestades, et leppetrahvi tasumise kohustus tekib üldtingimuste punkti 5.3 kohaselt üksnes lepingu ülesütlemise korral, on hageja 4(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

seisukohal, et üldtingimustes sisalduv leppetrahvi tingimus on kooskõlas ka poolte õiguste ja kohustuste vahelise tasakaalu põhimõttega. VÕS § 116 lg 6 ja § 196 lg 1 alusel eeldab igasugune kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine lepinguliste kohustuste olulist rikkumist, s.t olukorda, kus krediidisaaja lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjel on krediidiandja jäänud olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust lootis ning krediidisaajalt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani. VÕS § 416 lg 1 tuleneb, et tarbijakrediidilepingu puhul loetakse oluliseks lepingu rikkumiseks olukorda, kus tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama põhimõte on sätestatud üldtingimuste punktis 5.1.1. Leppetrahvi suuruse hindamisel on oluline arvestada, et hageja ja suurte universaalpankade kliendisektorid on väga erinevad ning väljastatavad laenud erineva riskiastmega, mistõttu ei ole kohane võrrelda hageja poolt kasutatavates üldtingimustes sisalduvat leppetrahvi määra suurte universaalpankade leppetrahvi määradega. Näiteks AS Kagu Invest poolt kasutatavates üldtingimustes sisaldub leppetrahvi määr on 50%. Sellise leppetrahvi määra kohta annab tunnistust ka Tartu Ringkonnakohtu 03.05.2004.a. kohtuotsus nr 2-2-6/2004 (kättesaadav: http://www.tarturk.just.ee/2004/tm/t/6.HTM). Nimetatud lahendist nähtub, et kohus ei ole pidanud 50% leppetrahvi ülemäära suureks. Kostja on oma vastuses hagiavaldusele väitnud, et talle on arusaamatu kahju hüvitamise suurus ja selle arvestamise meetod. Sellest tulenevalt põhjendab hageja oma kahjuhüvitise nõuet täiendavalt. Kostja on hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, jättes tasumata kokkulepitud krediidi- ja intressimaksed ning pärast lepingu ülesütlemist tekkinud kohustused. Kostjapoolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on hagejale tekkinud varaline kahju. Hageja poolt saamata jäänud tulu ehk kasu hindamisel arvestab hageja intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppinud lepingu põhitingimustes ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas, aga samuti intressi, mida hageja oleks võinud saada kostjate poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamisest. Nõudes saamata jäänud tuluna kahju hüvitamist, lähtub hageja saamata jäänud intressist kui võimalikult objektiivsest vahendist hindamaks omale tekkinud kahju. Arvestades, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli lepingujärgsest intressist sissenõutavaks muutunud 12 318,81 kr ja tasutud intress 2144,81 krooni, on hagejale tekkinud kahju lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäävate intressimaksete osas 129 949,72 kr ulatuses (144 413,34 kr - 12 318,81 kr - 2144,81 kr). Vaadates lepingu maksegraafikut, selgub, et lepingu ülesütlemisele järgnenud ajal peaks kostja olema tasunud hagejale praeguse hetke seisuga veel umbes 35 676,72 kr ulatuses intresse (10.11.2006 kuni 10.01.2008 intressimaksed), mistõttu kahju sellises ulatuses on hagejale juba reaalselt tekkinud. Hageja on seisukohal, et kahjuhüvitise väljamõistmisel ei saa piirduda üksnes teadaoleva kahjuga, vaid on võimalik ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamine. VÕS § 127 lõikele 6 kohaselt otsustab tulevikus tekkiva kahju korral hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02 17.06.2002.a. tehtud lahendi punktis 16 sätestatu kohaselt ei takista kahju väljamõistmist asjaolu, et tekkinud kahju suurus pole lõplikult selge. Viidatud kolleegiumi seisukoha järgi saab kohus hinnata kahju suurust, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, lähtuvalt kahju tõenäolisest suurusest. Kolleegium avaldas viidatud kohtuotsuses, et lähtuda tuleb tõenäosuse piiridest ning et kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Hageja arvates ei ole ka hea usu põhimõttest tulenevalt ja kahju hüvitamise eesmärke arvestades aktsepteeritav olukord, kus lepingulisi kohustusi olulisel määral rikkunud isikud on tunduvalt paremas positsioonis kui lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitvad isikud (kostja vabanes lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tuleviku intressimaksete tasumisest). Kahjuhüvitise väljamõistmine kõrvaldaks nimetatud ebaõigluse. Lisaks intressimaksete saamise võimaluse kaotamisele põhjustas kostjapoolne lepingu rikkumine hagejale kahju ka seetõttu, et hageja ei saanud lepingujärgselt tasumisele kuulunud summasid edasi laenata ja teenida planeeritud intressitulu. Riigikohus on 5(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

kohtuotsuses nr 3-2-1-66-05 väljendanud seisukohta, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida isik oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Lisaks on senises kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui võlausaldaja põhitegevuseks on majandus- ja kutsetegevuses finantsteenuste osutamine ning kui antud võlausaldaja ei ole saanud võlgnike poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevalt kasutada tagastamata laenusummat ja intresse umbes aasta vältel, tuleb võlausaldajale kahju tekitamist eeldada, (nt Tartu Ringkonnakohtu 03.05.2004 kohtuotsus nr 2-26/2004; kättesaadav arvutivõrgus http://www.tarturk.iust.ee/2004/tm/t/6.HTM). Hageja peamiseks majandustegevuseks on laenude väljaandmine. Väljastatud laenudelt makstavaid intresse kasutab hageja omakorda uute laenude väljastamisel. Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on tagatiseta laenutoode, mille puhul on hageja poolt nõutav minimaalne intressimäär 25% laenusummalt aastas (kättesaadav: http://www.big.ee/?nodeid=63&lang=et). Lähtudes arvestusest, et käesolevaks hetkeks on enamus krediidisummast krediidisaaja kasutuses olnud alates lepingu sõlmimisest kuni käesoleva hetkeni, on hageja juba ainuüksi krediidisumma ja nimetatud perioodi eest tasumisele kuulunud intressi edasilaenamise võimatuse tõttu jäänud minimaalselt ilma intressitulust 29 372,49 kr ulatuses (edasilaenamise võimatuse tõttu tekkinud kahju arvestus lisatud). Seega on hageja saamata jäänud tulu näol saanud kahju kokku summas 159 322,21 kr, sealhulgas lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud intressimaksete osas 129 949,72 kr ning kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamise võimatuse tõttu saamata jäänud intressitulu 29 372,49 kr. Eelöeldust nähtuvalt suureneb hagejale tekkinud kahju pidevalt. VÕS § 161 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. VÕS § 113 lg-st 5 tulenevalt võib kahju nõude olemasolu korral nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. Seega arvestab hageja kahju nõudest maha leppetrahvi ja viivise nõuded, mille tulemusel oleks hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 134 845,90 kr (159 322,21 kr -16 419,44 kr-8056,87 kr). Kahjuhüvitise väljamõistmist õigustab ka asjaolu, et laenatud krediidisumma on kuni käesoleva hetkeni pea-aegu täies ulatuses kostja kasutuses, samuti intress. Hageja nõuab hagis kahju hüvitamist siiski vaid osaliselt, so summas 42 248,90 kr. Kostja on asunud seisukohale, et antud lepingu sisu väljaselgitamisel tuleb juhinduda VÕS §-st 29. Hageja leiab, et viide eeltoodud paragrahvile on antud juhul asjakohatu. Kostja on väitnud, et lepingu üldtingimustega tutvudes ei osanud ta ette näha, kui suured on kõrvalkohustused ning seda ei ole kostjale ka selgitatud. Kostja on viidanud ka hea usu põhimõtte rikkumisele hageja poolt, kuna ei ole selgitanud kostjale arusaadavalt sanktsioonidest, mis tekivad lepingu ülesütlemisega. Hageja on seisukohal, et eeltoodud sanktsioonid on lepingu üldtingimustes selgelt kirjas. Samas on hageja olnud valmis ka kostja täiendavatele küsimustele vastama. Samas hageja märgib, et antud juhul on hea usu põhimõtet rikkunud pigem kostja. Kostja on jätnud täitmata lepingust tulenevad kohustused, samuti pärast lepingu ülesütlemist tekkinud kohustused. Leping sõlmiti 01.06.2006 ning käesolevaks hetkeks rohkem kui pooleteise aasta jooksul on kostja hagejale tasunud vaid kaks makset. Niivõrd olulisel määral lepingut rikkudes peaks kostja mõistma, et hagejal on õigus tema suhtes seadusest ja lepingust tulenevaid sanktsioone rakendada. Kostja on oma vastuses palunud kohtul muuta hageja laenulepingu tüüptingimused tühiseks, kuna need on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole antud seisukohta põhjendanud (milline tingimus ning mis põhjusel on hea usu põhimõttega vastuolus). Seega puudub alus seda seisukohta arvestada ning hageja palub kohtul jätta see tähelepanuta. Hageja on valmis kaaluma kostja ettepanekuid nõude tunnistamise ja võla tasumise osas, võimaldamaks kostjal oma võlgnevust osade kaupa tasuda. Kokkuleppele jõudmise korral on võimalik menetluse lõpetamine kompromissiga. (Vastavate ettepanekute tegemiseks peaks kostja hagejaga telefonitsi ühendust võtma.)

KOSTJA VASTUSE TÄIENDAMINE

6(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

Kostja vaidlustab hageja nõuet kõrvalnõuete osas. Kostja vastuväited intressi ja leppetrahvi osas on endised. Kostja täiendab oma vastuväiteid viivise väljamõistmise osas. Kostja ei ole nõus viivise määraga. Hageja on arvestanud viivise üldtingimuste p.p. 5.1, 6.2, 5.3 alusel. Poolte vahel 01.06.2006.a sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0500120/46st kokkuleppe nr 2 järgi kohaldatakse lepingule üldtingimused S. Üldtingimuste S punkti 6.1 teise lause alusel tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses ettenähtud määras. Kostja arvates tuleb viivist arvestada vastavalt VÕS § 113 lg 1, § 94 alates 08.11.2006.a määraga Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intress + 7% aastas tagastamata krediidisummalt. Kostja täiendab ka oma vastuväiteid kahju hüvitamise nõude osas. Hageja palus välja mõista lepingu rikkumisega tekitatud kahju 42 248, 90 krooni hüvitamiseks. Hageja väidab, et tema kahju seisneb saamatu jäänud tulus, milleks on lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui tulu saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas ning see kahju tuleb krediidilepingu üldtingimuste p-i 4.3 ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p-i 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 128 lg-te 1,2, 4 alusel kostjalt välja mõista. Kostja leiab, et üldtingimuste p-is 4.3, samuti üldtingimuste p-is 5.3 sisalduv kokkuleppe ei anna alust antud kahjunõude esitamiseks. Vastavalt viidatud lepingupunkti teisele lausele on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidi summa, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks; muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Krediidilepingu üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Hageja tõlgenduse kohaselt hõlmaks nimetatud punkti sõnastuses märgitud "muud võimalikud kohustused" krediidisaaja kohustuse hüvitada intress ka peale lepingu ülesütlemist perioodi eest, mil krediidisaaja krediiti kasutada ei saa. Kostja leiab, et keskmisel tarbijal ei olnud võimalik lähtudes mõistlikkuse põhimõttest p 4.3 sisust ilma olulise pingutuseta selliselt aru saada. VÕS § 101 lg 1 p-st 3 ja § 115 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 415 lg-st 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vastavalt VÕS § 128 lg-le 2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5).VÕS § 416 lg 3 järgi, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Osundatud säte välistab hageja õiguse lepingu ülesütlemisel nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemisjärgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113): VÕS § 415 lg-s 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kostja leiab, et hageja ei ole viivist ületava kahju tekkimist ja suurust tõendanud. Hageja palub rahuldada viivisenõue kokku summas 8 618.34 krooni, mis sisaldab ka tagastamata krediidisummalt arvestatud viivitusintressi krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi eest kuni 10.04.2007.a, leppetrahvinõue 16 419.55 krooni ning nõue võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks. Viivist on hageja seejuures enda väidete kohaselt nõudnud samas ulatuses, mida ta oleks saanud kasutusintressina lepingu nõuetekohase täitmise korral. Eeltoodut arvestades ei ole hageja esitatud tõendeid selle kohta, milline on see krediidiandja väidetav kahju, mida viivisenõue ja leppetrahv ei kata. Ei ole ka õigustatud eeldada, et kostja ei tagasta krediidisummat hagejale enne 10.05.2013.a, mis oli krediidilepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt viimase 7(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

tagasimakse tähtaeg. Seega kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu.

KOHTUISTUNG

Kohus määras 19.02.2008.a kohtuistungi. Kohtuistungil jäi hageja esindaja oma nõude juurde. Hageja läks läbirääkimisele kostjaga, kuid kompromissi ei õnnestunud saavutada, kuna kostjale ei sobi hageja pakutud tingimused. See on tingitud sellest, et alates 12.2006.a ei ole kostja teinud ühtegi makset. Hageja on juba oma kahjunõuetest kostja kasuks osaliselt loobunud. Jaanuaris 2007.a kostja pöördus kompromissi pakkumisega ja pakkus uut maksegraafikut. Siis veebruaris 2007.a hageja ei saanud kostjaga telefoni teel ühendust võtta, mistõttu ei saanud tagasimakse graafikut sõlmida. Kostja hagi osaliselt ei tunnistanud. Kostja tunnistas hagi põhivõlgnevuse osas, kõrvalnõudeid ei tunnista. Kostja proovis hagejaga kompromissi saavutada, kuid hageja tingimused ei ole loogilised. Selletõttu ei saa kompromissi saavutada, ega raha välja maksta. Kui tekkis probleem rahaga, pöördus kostja hageja poole. Kostja ütles, et on töötu ja et esimesest palgast hakkab jälle maksma, oli teadlik, et kui laenu tagasi ei maksa, siis hakkavad kehtima trahvi summad. Pool aastat oli kostja välismaal, millest teatas kohtule ja hagejale.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. Kostja võttis hagi õigeks osaliselt, tagastamata krediidisumma 80394,51 krooni ulatuses. Kohus rahuldab hagi selles osas vastavalt TsMS § 444 lg 1, kuivõrd hagi on õiguslikult põhjendatud hagis esitatud asjaoludega ning juurde lisatud dokumentaalsete tõenditega ja kostja on hagi õigeks võtnud. Vastavalt TsMS § 444 lg 1 võib kirjeldava osa kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest välja jätta. Põhjendavas osas märgitakse üksnes õiguslik põhjendus. Kohustus tuleneb tarbijakrediidilepingust. Kostja ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi ja hagejal on õigus võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) 8 lg 2, § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 alusel nõuda kohustuste täitmist. VÕS § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg l kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 tulenevalt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja vaidleb kõrvalnõuete vastu. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kohtu seisukoht intresside nõude kohta 8(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

VÕS § 94 lg 1 tulenevalt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhiretinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt AS Balti Investeeringute Grupp ja R.R vahel 13.10.2005 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0500120/46st punktile I pooled leppisid kokku intressimääras aasta kohta 25,08% krediidisummast (tl 7-8). Tarbijakrediidilepingu nr 0500120/46st 16.12.2005 kokkuleppest nr 1 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta (tl 13-14) tulenevalt krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat suurendati 30000 krooni võrra, lepingus sätestatud intressimäära muudeti ning alaltes 16.12.2005 loeti uueks intressimääraks 24,59% uuest krediidisummast ühe aasta kohta. Tarbijakrediidilepingu nr 0500120/46st 01.06.12.2006 kokkuleppest nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta (tl 20-21) tulenevalt krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat suurendati 3622,77 krooni võrra, lepingus sätestatud intressimäära muudeti ning alaltes 01.06.12.2006 loeti uueks intressimääraks 25,19% uuest krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja väitis, et talle jääb arusaamatuks intressi suurus ja arvestus. Hageja täpsustas intressi nõuet selliselt, et vastavalt 01.06.2006 poolte vahel sõlmitud lepingule on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,19% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepingu perioodi eest 144413,34 kr. Peale lepingu sõlmimist on kostja hagejale intressi katteks tasunud 2144,81 kr. Lepingu ülesütlesmise kirjas 07.11.2006 nõudis hageja kostjalt intressi 12318,81 kr. Pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostjalt intressi katteks mitte ühtegi summat laekunud. VÕS § 416 lg-s 3 on sätestatud, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummal krediidi kasutamatajätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seda on hageja ka teinud. Leping oli sõlmitud 01.06.2006 ning hageja ütles lepingu üles 07.11.2006. Kuni 07.11.2006 on kostja jätnud tasumata sissenõutavaks muutunud intressi summas 12318,81 krooni. Sellele intresside summade täpsustamisele kostja vastuväidet ei esitanud, kohus ka loeb neid põhjendatuks ja tõendatuks tsiviilasja toimikus olevate materjalidega (tl-d 7-8, 9-10, 13-14, 15-17, 20-21, 22-23, 31). Kohus ei leia, et intressimäär on ebamõistlikult suur. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest (kohus lähtus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.10.2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1108-02 väljendatud seisukohast). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja intresse summas 12318,81 krooni. Kohtu seisukoht viivise nõude kohta Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja põhjendab viivise nõue ja selle määra alljärgnevaga. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS §113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitus intressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja Õiguse teostamisega 9(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. VÕS § 113 lg 1 p 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks kokkuleppes nr 2 sätestatud intressimäär ehk 25.19% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 07.11.2006 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 33.97 kr. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna hageja ütles lepingu üles 07.11.2006, alustab hageja viivise arvestamist alates 08.11.2006. Arvestades, et 11.12.2006 on kostja hagejale krediidisumma katteks tasunud 1702.70 kr, on hageja viivisenõue perioodil 08.11.2006 - 10.04.2007 suurenenud 8584.37 kr, sealhulgas perioodil 08.11.2006 - 11.12.2006 1926.38 kr võrra (82 097.21 kr * 25.19% * 34 päeva / 365 päevaga) ning perioodil 12.12.2006 - 10.04.2007 6657.99 kr võrra (80 394.51 kr * 25.19% * 120 päeva / 365 päevaga). Seega 10.04.2007 seisuga tuleb üldtingimuste p-de 5.1, 6.2 ja 5.3 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p6 ja § 113 lg 1 alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 8618.34 kr (33.97 kr+ 8584.37 kr). Kostja ei ole nõus viivise määraga. Kostja leiab, et intressisumma 8618,34 krooni on põhjendamatu, kuna kostja ei ole tahtlikult maksmisega viivituses olnud. Hageja on arvestanud viivise üldtingimuste p.p. 5.1, 6.2, 5.3 alusel. Poolte vahel 01.06.2006.a sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0500120/46st kokkuleppe nr 2 järgi kohaldatakse lepingule üldtingimused S. Üldtingimuste S punkti 6.1 teise lause alusel tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses ettenähtud määras. Kostja arvates tuleb viivist arvestada vastavalt VÕS § 113 lg 1, § 94 alates 08.11.2006.a määraga Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intress + 7% aastas tagastamata krediidisummalt. Kostkja ei vaidlusta asjaolu, et ta oli viivituses krediidisumma tasumisel, kuid ei põhjendanud selle viivituse tekkimise asjaolud. Kohus on nõus hageja seisukohaga, mille kohaselt VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 25,19% aastas, mis on suurem kui eelnimetatud seadusjärgsed viivisemäärad. Seega tuleb viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg 1 lg-st 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressi määra alusel, so 25,19% aastas. Hageja arvestab viivist üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Seadusest ei tulene erisusi § 113 lg 1 kohaldamisel tarbijakrediidilepingutele. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause mõtteks on tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intressid, nagu oli lepingus kokku lepitud. Sellist seisukohta toetab ka Eesti õiguskirjandus (P. Varul, I, Kull, V.Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Üldosa §§ 1-207. Kommenteeritud väljaanne, lk 380). Nimetatud eesmärki on oluline silmas pidada ka tarbijakrediidilepingute puhul. Eelkirjeldatud viivisemäära 10(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

kohaldamise aluseks on ka lepingu üldtingimuste p 6.1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, siis tulenevalt VÕS § 113 lg 1 lg-st 3 on antud juhul viivise maksimaalseks määraks lepingujärgne intressimäär ehk 25,19% aastas. Kohus leiab, et hageja poolt esile toodud viiviste arvestus on põhjendatud ja viivise suurus ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Seega tuleb mõista kostjalt välja hageja kasuks viivis summas 8618,34 krooni. Kohtu seisukoht leppetrahvi nõude kohta VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste (tl 24-26) p-st 6.3 tuleneb, et on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. 07.11.2006 kirjaga (tl 31) hageja teatas kostjale tarbijakrediidilepingu ülesütlemisest ning nõudis leppetrahvi summas 16419,44 krooni tasumist. Lepingu ülesütlemise ajaks (07.11.2006) võlgnes kostja hagejale 82097,21 krooni, peale lepingu ülesütlemist tasus kostja 11.12.2006 hagejale krediidisumma katteks 1702,70 krooni ja hageja krediidi põhismma nõudeks jäi 80394,51 krooni, kuid leppetrahvi tuleb arvestada lähtudes krediidisumma võlgnevusest lepingu ülesütlemise hetkeks, s.o 82097,21 krooni. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 16419,44 krooni (82097,21 krooni * 0,20, mis tuleb üldtingimuste p-de 6.3 ja 5.3 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 158 lg 1 alusel kostjalt välja mõista hageja kasuks. Kohtu seisukoht kahju hüvitamise nõude kohta Lisaks ülesütlemisavalduses esitatud nõuetele, esitas hageja leppetrahvi ületavas osas kostja vastu kahju hüvitamise ehk saamata jäänud tulu nõude summas 42248,90 krooni, mille moodustab osa lepingu ülesütlemisele järgenenud perioodi intressist, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. TsMS § 230 lg-st 1 tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg-st 1 tulenevalt tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 3 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik 11(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et hageja peamiseks majandustegevuseks on laenude väljaandmine. Väljastatud laenudelt makstavaid intresse kasutab hageja omakorda uute laenude väljastamisel. Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on tagatiseta laenutoode, mille puhul on hageja poolt nõutav minimaalne intressimäär 25% laenusummalt aastas (kättesaadav: http://www.big.ee/). Hageja põhjendab kahju tekkimise ja selle suuruse asjaoluga, et kokkuleppe nr 2 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25.19% krediidi summast aastas ehk kogu krediidisummalt tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda 144413,34 kr intressi. Nimetatud intressi oleks hageja olnud õigustatud saama, kui ei oleks esinenud kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid, st kostjapoolset lepinguliste kohustuste rikkumist ning lepingu ülesütlemist. Lepingu rikkumisest tuleneva saamata jäänud tulu leidmiseks tuleb kokkuleppes nr 2 kokkulepitud intressist maha arvata lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 12318,81 krooni, tasutud intress 2144,81 krooni ning leppetrahv 16419,44 krooni. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 113530,28 krooni (144413,34 krooni – 12318,81 krooni – 2144,81 krooni -16419,44 krooni), mida hageja vähendab 42248,90 kroonini. Kahjuhüvitise väljamõistmine on põhjendatud ka asjaoluga, et kokkuleppe nr 2 täitmise raames ei ole kostja täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Sellest johtuvalt on hageja veendunud, et ka tulevikus venib kohtuotsuse täitmine pikemale ajale, kui lepingu kehtivus oleks olnud. Seeläbi on hageja huvid kahjustatud, sest hageja ei eeldanud kostjaga lepingu sõlmimisel, et kostja hakkab lepingut rikkuma ning et hageja saab kostja poolt võlgnetavad summad tunduvalt hiljem tagasi, kui lepingu sõlmimisel kokku lepiti. Hageja poolt saamata jäänud tulu ehk kasu hindamisel arvestab hageja intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppinud lepingu põhitingimustes ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas, aga samuti intressi, mida hageja oleks võinud saada kostjate poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamisest. Nõudes saamata jäänud tuluna kahju hüvitamist, lähtub hageja saamata jäänud intressist kui võimalikult objektiivsest vahendist hindamaks omale tekkinud kahju. Arvestades, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli lepingujärgsest intressist sissenõutavaks muutunud 12318,81 krooni ja tasutud intress 2144,81 krooni, on hagejale tekkinud kahju lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäävate intressimaksete osas 129949,72 krooni ulatuses (144413,34 krooni - 12318,81 krooni - 2144,81 krooni). Vaadates lepingu maksegraafikut, selgub, et lepingu ülesütlemisele järgnenud ajal peaks kostja olema tasunud hagejale praeguse hetke seisuga veel umbes 35676,72 krooni ulatuses intresse (10.11.2006 kuni 10.01.2008 intressimaksed), mistõttu kahju sellises ulatuses on hagejale juba reaalselt tekkinud. Hageja on seisukohal, et kahjuhüvitise väljamõistmisel ei saa piirduda üksnes teadaoleva kahjuga, vaid on võimalik ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamine. VÕS § 127 lõikele 6 kohaselt otsustab tulevikus tekkiva kahju korral hüvitise suuruse kohus. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-8102 17.06.2002.a. tehtud lahendi punktis 16 sätestatu kohaselt ei takista kahju väljamõistmist asjaolu, et tekkinud kahju suurus pole lõplikult selge. Viidatud kolleegiumi seisukoha järgi saab kohus hinnata kahju suurust, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, lähtuvalt kahju tõenäolisest suurusest. Kolleegium avaldas viidatud kohtuotsuses, et lähtuda tuleb tõenäosuse piiridest ning et kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Hageja arvates ei ole ka hea usu põhimõttest tulenevalt ja kahju hüvitamise eesmärke arvestades aktsepteeritav olukord, kus lepingulisi kohustusi olulisel määral rikkunud isikud on tunduvalt paremas positsioonis kui lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitvad isikud (kostja vabanes lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tuleviku intressimaksete tasumisest). Kahjuhüvitise väljamõistmine kõrvaldaks nimetatud ebaõigluse. Lisaks intressimaksete saamise võimaluse 12(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

kaotamisele põhjustas kostjapoolne lepingu rikkumine hagejale kahju ka seetõttu, et hageja ei saanud lepingujärgselt tasumisele kuulunud summasid edasi laenata ja teenida planeeritud intressitulu. Riigikohus on kohtuotsuses nr 3-2-1-66-05 väljendanud seisukohta, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida isik oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Lisaks on senises kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui võlausaldaja põhitegevuseks on majandus- ja kutsetegevuses finantsteenuste osutamine ning kui antud võlausaldaja ei ole saanud võlgnike poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest tulenevalt kasutada tagastamata laenusummat ja intresse umbes aasta vältel, tuleb võlausaldajale kahju tekitamist eeldada, (nt Tartu Ringkonnakohtu 03.05.2004 kohtuotsus nr 2-2-6/2004; kättesaadav arvutivõrgus http://www.tarturk.iust.ee/2004/tm/t/6.HTM). Lähtudes arvestusest, et käesolevaks hetkeks on enamus krediidisummast krediidisaaja kasutuses olnud alates lepingu sõlmimisest kuni käesoleva hetkeni, on hageja juba ainuüksi krediidisumma ja nimetatud perioodi eest tasumisele kuulunud intressi edasilaenamise võimatuse tõttu jäänud minimaalselt ilma intressitulust 29372,49 krooni ulatuses. Seega on hageja saamata jäänud tulu näol saanud kahju kokku summas 159322,21 krooni, sealhulgas lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud intressimaksete osas 129949,72 krooni ning kostja poolt tasumisele kuulunud summade edasilaenamise võimatuse tõttu saamata jäänud intressitulu 29372,49 krooni. Eelöeldust nähtuvalt suureneb hagejale tekkinud kahju pidevalt. VÕS § 161 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. VÕS § 113 lg-st 5 tulenevalt võib kahju nõude olemasolu korral nõuda viivist ületava kahju hüvitamist. Seega arvestab hageja kahju nõudest maha leppetrahvi ja viivise nõuded, mille tulemusel oleks hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas 134845,90 krooni (159322,21 krooni - 16419,44 krooni - 8056,87 krooni). Kahjuhüvitise väljamõistmist õigustab ka asjaolu, et laenatud krediidisumma on kuni käesoleva hetkeni pea-aegu täies ulatuses kostja kasutuses, samuti intress. Hageja nõuab hagis kahju hüvitamist siiski vaid osaliselt, so summas 42248,90 krooni. Kohus nõustub hageja poolt esitatud kahju tekkimise asjaoludega, nende põhjendustega ja suurusega. Seega kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja kahju hüvitamiseks 42248,90 krooni. Kohtule jääb arusaamatuks kostja väide, et ei ole õigustatud eeldada, et kostja ei tagasta krediidisummat hagejale enne 10.05.2013.a, mis oli krediidilepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt viimase tagasimakse tähtaeg. 07.11.2006 hageja ütles laenulepingu üles. VÕS § 186 p 6 kohaselt võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. Seega saabus kohustuse täitmise tähtaeg ja maksegraafikus näidatud tähtaeg 10.05.2013 enam ei kehti. Kohus ei nõustu kostja väidega, et VÕS § 416 lg 3 välistab hageja õiguse lepingu ülesütlemisel nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Hageja ei nõua intresse perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Nõudes saamata jäänud tuluna kahju hüvitamist, lähtub hageja saamata jäänud intressist kui võimalikult objektiivsest vahendist hindamaks omale tekkinud kahju. Kohus ei arvesta kostja väidet, et VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Hageja tõlgenduse kohaselt hõlmaks nimetatud punkti sõnastuses märgitud „muud võimalikud kohustused“ krediidisaaja kohustuse hüvitada intress ka peale lepingu ülesütlemist perioodi eest, mil krediidisaaja krediiti kasutada ei saa. Kostja leiab, et keskmisel tarbijal ei olnud võimalik lähtudes mõistlikkuse põhimõttest p 4.3 sisust ilma olulise pingutuseta selliselt aru saada. Nagu ülal on juba tuvastatud, nõudes saamata jäänud tuluna kahju hüvitamist, lähtub hageja saamata jäänud intressist kui võimalikult objektiivsest vahendist hindamaks omale tekkinud kahju. Krediidi kulukuse kohta võis kostja kõik vajaliku informatsiooni 13(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

saada hagejalt, lähtudes hea usu põhimõttest. Kostja on täisealine, teo- ja õigusvõimeline isik, tema kohta kohtule ei ole esitaud vastupidist tõendavad andmed. Kostja väitis, et ei saanud nõuetekohaselt oma kohustusi täita, kuna esialgselt temal ei olnud tööd, pärast ta sõitis töötama välismaale ning tema arveldusarved on arestitud. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. VÕS § 103 lg 4 kohaselt seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata. Kohus leiab, et kostja väide kohustuse mittenõuetekohase täitmise vabandatavusest on asjakohatu. Vabandatavus tähendab, et kohustuse rikkumise kaasa toonud asjaolu on väljaspool võlgniku mõjusfääri. See asjaolu peab olema niisugune, mille olemasolu või kulgu ei saanud võlgnik mõjutada. Kui võlgnik ei saanud mingit kohustuse rikkumist tinginud asjaolu isiklikult mõjutada või ära hoida, kuid mõjutamist või ärahoidmist võis temalt objektiivselt oodata, ei ole tegemist kohustuse rikkumise vabandatavusega. Võlgniku enda vastutussfäärist pärinevate takistuste eest vastutab võlgnik alati, sõltumata selle takistuse iseloomust ja tekkepõhjusest. Kostja on täisealine ja töövõimeline inimene ja ta saaks leida endale tööd, tema tegevusetus töö otsimisel ja tegu, mille tagajärjel on tema kontod arestitud, on otseselt seatud tema isikuga. Kostja on oma vastuses palunud kohtul muuta hageja laenulepingu tüüptingimused tühiseks, kuna need on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei ole antud seisukohta põhjendanud (milline tingimus ning mis põhjusel on hea usu põhimõttega vastuolus). Seega jätab kohus see kostja väide tähelepanuta.

MENETLUSKULUD

Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus rahuldas hagi täies ulatuses, seega antud tsiviilasjas kannab menetluskulud kostja Raimo Reest, kelle kahjuks on otsus tehtud. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434–436, 438-442, 452453, 630 ja 632. 14(15)

Tsiviilasi nr 2-07-13946

Tamara Šabarova Kohtunik

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.