Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 26.03.2008

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number: 2-06-8848/11
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 26.03.2008
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 3918

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Harju Maakohus

Otsuse liik, tegemise aeg ja koht

26.03.2008, Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mai Grauberg

Kohtuasja number Tsiviilasi

2-06-8848 ASH hagi J K ́i, D K ́i, K K ́i ja OÜ N K E vastu 508042,50 krooni väljamõistmiseks

Menetlusosalised, esindajad nende andmed

Hageja AS H/ xxx, xxx/ esindaja H Kalmiste Kostjad:

1.J K (i k xxx, eluk. xxx), esindaja vandeadvokaat A Lusmägi (Andres Lusmägi Advokaadibüroo)

2.D K (i k xxx, eluk. xxx)

3.K K (i k xxx, eluk. xxx), D ja K K i esindaja vandeadvokaat B Mõttus (Reval AB, xxx)

4.OÜ N K E (registrikood xxx, asuk. xxx), Esindaja V Kasemaa (xxx)

Kohtuistungi toimumise aeg, koht, istungil osalenud isikud

25.02.2008, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Hageja AS H esindaja H Kalmiste Kostjad: J K , esindaja vandeadvokaat A Lusmägi D K ja K K vandeadvokaat B Mõttus OÜ N K E o esindaja V Kasemaa

RESULUTSIOON

Jätta rahuldamata AS H agi J K ́i, D K ́i, K K ́i ja OÜ NKE vastu solidaarselt 508042,50 krooni väljamõistmiseks. Jätta J K ́i, D K ́i, K K ́i ja OÜ NKE menetluskulud, sh K K i poolt osaliselt kantud ekspertiisikulud ja J K menetlusabi korras kantud õigusabikulud AS H kanda.

Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebust 30 päeva jooksul arvates otsuse ärakirja kättetoimetamisest kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul otsuse avalikult

Sarnased lahendid

Võlaõigus

3.lõik). Kostja võlga ära ei tasunud ja hageja ütles lepingu üles ennetähtaegselt 27.03.2003. Liisinglepingust tulenevad nõuded on: debitoorne võlg 34184,04 krooni, vara jääkmaksumus 1985783,46 krooni, vara realiseerimisega seotud kulud 79575 krooni. Vara õnnestus müüa 06.10.2004 1591500 krooni eest, sellest saadu ei katnud vara jääkmaksumuse summat ja hageja sai müügikahju 394283,46 krooni (jääkmaksumuse 198578,46 krooni ja realiseerimisest saadu 1591500 vahe). Selle vahe on J. K kohustatud hagejale lepingu järgi hüvitama. Lisaks peab J. K hüvitama lepingu alusel debitoorse võla 34184,04 krooni ja vara realiseerimisega kantud kulud 79575 krooni, kokku on kostja kohustatud hüvitama 508042,50 krooni. 29.11.2005 kirjaga tegi hageja J. K ettepaneku võlg tasuda 14 päeva jooksul arvates kirja saamisest, kuid ta ei ole võlga ära tasunud. Liisinglepingu üldtingimuste p 5.13 järgi on kostja J. K kohustatud siis, kui leping lõpetatakse tema süülise käitumise tõttu, hüvitama liisinguandjale vara võõrandamisest tekkinud kahju, sh võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe ja kulud, sh valduse ülevõtmise, vara hoiu, müügikõlblikuks seadmise kulud). Tingimus ei ole tühine. Vara jääkmaksumus on lepingu tähtaja suvalisel hetkel võtja poolt liisingajale vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamata osa. Kuna pärast 2003.a jaanuari enam hageja kostjale arveid ei esitanud ja leping lõpetati 2003.a siis oli jääkmaksuks viimase arve (so arve tasumise tähtajaga 230.01.03) väljastamisele järgneva kuu seisuga 06.05.2603 liisinglepingu nr 981105L lisa 6 maksegraafik, millest nähtuvalt oli 28.02.2003 seisuga väljastamata vara maksumus ehk vara jääkmaksumus 126914 Eurot ehk 1985783,46 krooni. Lepingu p 5.13 järgu tuli vara võõrandamisel liisinguvõtja poolt hüvitada liisinguandjale eseme jääkmaksumuse ja müügihinna vahe juhul kui müügihind ei kata ära vara jääkmaksumust. Nimetatud vahe oli müügikahju 394283,46 krooni. Hageja palub J. K ilt välja mõista 508042,30 krooni ja jätta menetluskulud tema kanda. Nõue D K i ja K K i (kostja 2 ja kostja 3) vastu.

Ei ole nõus garandi väidetega, et garantii on tühine või et tuleks kohaldada käendusele kohaldatavaid sätteid. Garantiilepingu kohaselt lõppevad kohustused liisinglepingust tulenevate nõuete täitmisel isegi kui eeldada, et tegemist on käendusega. Kohustuse täitmise tähtaeg on liisinglepinguga kindlaks määratud ja garant ei saa tugineda TsK § 211 p4. AS RK akt ei kajasta õigesti liisingueseme turuväärtust. Pärast lepingu lõpetamisest 28.06.2004 toimus vara hindamine ja BRC K hindas objekti vastavalt 1550000 krooni, asi võõrandati seega kooskõlas turuväärtusega. Hagejale teadaolevalt üritas J. K ise võõrandada hinnaga 1.9 milj krooniga ebaõnnestunult, hageja sai J. K täituri abil asja tagasi ja asus võõrandama OÜ B kaudu, viimasel on vastava ala kogemus. Kostja vastutus ei ole piiratud osakapitaliga, sest osaühing vastutab kogu oma varaga ÄS § 135 krooni. Garant oli teadlik J. K võlast, sest hageja pidas läbirääkimisi (lk 68-70, 111) ning esitas hagejale 03.01.2005 kirjaliku pöördumise, milles märkis, et nägi vara müügil City 24 aprillis-mais 2004. Ei ole nõus käendaja – D K i vastuväidetega. Talle on postitatud 29.11.2005 võla teatis 30.11.2005, mis väljastatud K i nimelisele isikule, kuigi aadressis oli täheviga (L asemele L ), seega on 03.12.2005 teatis ka kätte saadud. Kostja ei ole nõudnud hagejalt informatsiooni VÕS § 146 lg 1 järgi. (lk 109-111, sama 116-121). Ei ole nõus sellega, et hageja ei andnud J. K võimalust vara realiseerida ja andis tähtaja vaid 2 kuud, et ei võimaldanud lepingut jätkata, võlga likvideerida kohustusi üle kanda kolmandatele isikutele. Andmebaasi väljavõttest 25.09.2002-27.01.2003 nähtub, et hageja pidas korduvalt läbirääkimisi kostjaga ja kostja on palunud aega võla likvideerimiseks, mida aga ei suutnud täita. Hageja palus kostjalt hiljemalt 31.01.2002 kinnitust selle kohta, kas too on nõus kandma kohustused üle garandile või annab oma tööandja garantii, et viimane on nõus võla kustutama. Kostja ei vastanud ja seetõttu lõpetas hageja temaga lepingu (lk 109-111, sama 116-121). Ei ole nõus sellega, et hageja on kostjatele tekitanud kunstlikult kahju ja hageja ei vastuta selle eest, et vara tegelik turuväärtus ei vasta AS RK arvamusele. Tüüptingimuste p 5.13 ei ole tühine. Kostja enda käitumine, milleks oli kohustuste täitmata jätmine ja mille tõttu hageja lepingu üles ütles, on põhjustanud p-5.13 rakendamise kostja suhtes. Tõendid: võla ülekandmise leping 05.06.2002 (lk 6), liisinglepingu nr 981105L Lisa nr 6 (lk 8), maksegraafik (lk 9), liisinglepingu üldtingimused (lk13-20), hageja kiri J. K 11.03.2003 ettepanek võla tasumiseks koos hoiatusega leping lõpetada ( 21), õiend, käendusleping nr 981105KÄ1 8.03.2006, vara müügi ja nõude arvestuse kohta (lk 23), käendusleping nr 981105KÄ2 (lk 25), garantiikiri 981105P (lk 26), garantiikirja üldtingimused (lk 27), teade 29.11.2005 J. K võla tasumiseks (lk 28), hageja kiri D. K 29.11.2005 ja KK võla tasumiseks (lk 29-30), hageja kiri 28.12.2005 OÜ-le ENK võla tasumiseks (lk 31), BRC K eksperthinnang 28.06.04 (lk 71-80), tähakirja väljastusteade D. K i nimele 03.12.2005 (lk 112), väljavõte hageja andmebaasist (113-114), teatis 31.12.2003 liisinglepingu ülesütlemise kohta J. K (lk 115, sama 122), müügileping nr 7068 xxx, Tallinn asuva elamu ja hoonete kohta (lk 140), selgitusarvestus 04.12.2005 debitoorse võla kohta (lk 201).

J. K hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. J. K juhtus õnnetus 2002.a, mistõttu tõttu vallandati ta töölt ja tal tekkisid raskused liisinglepingu kohustuste täitmisel, mille tõttu tekkis maksevõlgnevus summas 34184,40 krooni, palus maksepuhkust, millega hageja ei nõustunud. Kostja üritas võlga likvideerida, ent hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, hageja on käitunud pahatahtlikult. Arvas, et saavutatakse ühiselt lahenduse kuivõrd hageja teavitas ka käendajaid tekkinud võlast. Alles täitemenetluses selgus, et käendajad ei teadnud võlast midagi. Kostjale anti võimalus asi võõrandada, ent tähtaeg oli liiga lühike – 2 kuud. Hageja realiseeris vara ca 1 milj krooniga, mis on turuväärtusest madalam, hageja ei ole suhtunud oma varasse ja kostjasse kui lepingupartnerisse heatahtlikult. Vara realiseerimisega on tekkinud kahju kostjale, hagetav võlg on tekitatud kostjale kunstlikult. Ei ole usutav, et 2 aasta ja 5 kuu jooksul vähenes väärtuslikus asukohas oleva eramu väärtus 1 miljoni krooni võrra. Vahendustasu pidi sisalduma ka müügihinnas. Arvestades müügihinda 1,5 miljonit krooni, saab järeldada, et elamu odavnemine võrdus 2/3 selle müügihinnast. Isegi kui turuväärtus jäi müügihetkel samale tasemele, siis oleks maja müügi järel varasema turuväärtusega jäänud tekkimata nii müügikahju kui ka vara realiseerimisega seotud kulud 79575 ja hageja oleks saanud tagasi 34184,40 krooni. BRC K hindaja on erapoolik ja huvi oli saada vahendustasu ilma müügikulutusi reaalselt tegemata, vahendustasu 5% on meelevaldne ja põhjendamatult suur, need on tõendamata, vahendustasu hageja ja vahendaja vahel on suvaline, sest hageja nõuab seda sisse kostjalt. J. K ei ole kokku leppinud sellistes tingimustes, et elamu müük võiks olla miljoni krooni võrra väiksem pärast 2 aastat ja 5 kuud olnud asja turuhinna. Ebamõistlik on tüüptingimus, mille puhul oleks välistatud lähtumine turuhinnast, mis on liisingmakse arvestamise aluseks, märgitu järgi võiks hageja justkui kostjalt nõuda siis kui elamu oleks võõrandatud 5 seni eest ja vahendustasu olnuks 1 milj krooni. Kostja arvates on üldtingimuste p 5,13 tühine, kuivõrd vara võõrandamisest saadud kahjuna arvestati vara võõrandamisest saadud summat ja jäeti arvestamata liisingmaksete arvestamise aluseks olnud turuhind. Hageja on käitanud ebamõistlikult müües asja alla turuhinna ja seega on ta käitunud hea usu vastaselt, mille eest ei saa vastutada kostja. Tõendid: avaldus töölt vabastamiseks (lk 94), SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõend 11.10.02, (lk 95), pensionitõend 26.07.2005 seoses töövõimetusega 80% (lk 96); konto väljavõte (lk 9799), tugines ka kohtu poolt kostja 2 ja 3 taotluse alusel määratud ekspertiisile. D K i (kostja 2) ja K K i (kotja 3) vastuväited hagile (lk 81-83, 164-165)

AS Hansa Liising Eesti, M S ja J K sõlmisid omavahel 05.06.2002 võla ülekandmise lepingu, millega J K võttis üle liisinglepingust 981105L tulenevad õigused, kohustused. Märgitud lepingu alusel sai J. K enda kasutusse ja valdusesse vallasasjaks oleva elamu koos kõrvalhoonetega xxx, Tallinn. Asja omanik oli hageja. Vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule pidi J. K tasuma hagejale liisingmakseid vara kasutamise eest ning kostja jäi võlgnevusse 34184,04 krooni (seda J. K ei eitanud). Hageja teatas 31.01.2003 J. K , et lõpetab lepingu ja kuna kostja võlga ära ei tasunud, ütles hageja lepingu üles ennetähtaegselt 27.03.2003. Lepingu lõpetamise ajal oli vara jääkmaksumus 126914 Eurot ehk 1985783,46 krooni. Tallinnas xxx asuv elamu koos kõrvalhoonetega 06.10.2004 müüdi kolmandatele isikutele hinnaga 1591500 krooni. 05.06.2002 sõlmis hageja D K iga käenduslepingu 981105KÄ1 ning KK iga vastavalt 981105KÄ2 J. K i kohustuste tagamiseks ning 05.06.2002 andis OÜ NKE(end. UÜ ENK) hagejale garantiikirja nr 981105P, millega garanteeris liisinglepingust tulenevate J. K i kohustuse kohase ja täieliku täitmise. Kuivõrd märgitud asjaolud on vaidlustamata, on need tõendatud ja kohus ei pea andma hinnangut nende asjaolude kohta esitatud tõenditele nagu maksegraafik, vara müügileping, võla ülekandmise leping, lepingu lõpetamise teade, aga ka kostja esitatud pensionitunnistusele ja arstitõendile, aga ka garantiilepingule ja käenduslepingutele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit 2002.a sõlmitud kestvuslepingule alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud liisingleping ning see kestis ka poolte vahel pärast 01.07.2002, tuleb seega kohaldada vaidluses VÕS-s sätestatut. VÕS § 361 järgi kohustub liisinglepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub

aga maksma liisingeseme kasutamise eest tasu. Tarbijaga sõlmitud liisinglepingule kohalduvad ka vastavad krediidilepingu sätted ning VÕS § 413 lg 1 järgi võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ja lg 2 järgi peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Asjas ei olnud vaidlust selles, et kostja jättis liisinglepingust tulenevad maksekohustused vastavalt maksegraafikult mitme osamakse osas täitmata, mistõttu leiab kohus, et kostja rikkus seega oma lepingust ja VÕS § 361 tulenevat makse tegemise kohustust, mis ei ole lubatud VÕS § 76 lg 1 järgi. Vaidlust ei ole selles, et kostjapoolse lepingurikkumise tõttu lõpetas hageja ennetähtaegselt so 27.03.2003 kostjaga lepingu. Kohtule esitatud hageja kliendiandmebaasi väljavõttest (lk 113114) ilmneb, et perioodil 25.09.2002-20.03.2003 on liisinguandaja ja J. K i vahel olnud läbirääkimised võimaliku võla tasumiseks, võla ja kohustuste ülekandmiseks kolmandale isikule aga ka liisingueseme võõrandamiseks J. K i enda poolt. Seega on liisinguandja andnud kostjale võimaluse ja tähtaegu võla tasumiseks, kompromisside leidmiseks, samuti on hageja andnud kostjale võimaluse veel 11.03.2003 kirjaga korraldada ise liisingueseme müük. Eeltoodu tõttu ei ole õiged kostja J. K väited sellest, et hageja ei ole andnud talle piisavalt aega, st et see oli vaid 2 kuud, temapoolsete kohustuse täitmiseks ning kompromisside leidmiseks. J. K ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks mingeid tõendeid. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja oli õigustatult kasutanud kostja suhtes VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 416 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahendit, milleks on võlgnikupoolse lepingu rikkumise korral lepingu ülesütlemine. VÕS § 367 lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vastavalt liisinglepingu üldtingimuste p-le 5.13 siis kui liisingfirma Lepingu IX osa punktide alusel lõpetab lepingu ennetähtaegselt (milles vaidlus puudus) ning võõrandab vara, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisingfirmale vara võõrandamisest tekkinud kahju (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (vara valduse ülevõtmine, vara müügikõbilikuks seadmine, vara hoid). J. K leidis, et märgitud tüüptingimus on tühine. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele ja lg 2 järgi eeldatakse ebamõistlikku kahjustamist, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ülalmärgitud tüüptingimuste p 5.13 kohaselt on liisinguvõtjal kohustus lepingu ülesütlemise tõttu hüvitada liisinguandjale tekkinud kahjud ja kulud, mis võivad olla vara tagastamisega

seonduvad lisakulud, jäämaksumuse ja võõrandamisest saadu vahe. Märgitud sättes ei ole piiranguid, mis võtaksid võimaluse tarbijal, so antud juhul liisinguvõtjal e. J. K il tõendada, et liisinguandjal ei ole tekkinud kahju ega kulusid pärast seda, kui leping lõpetati ennetähtaegselt. Seega vastab p-s 5.14 sätestatu ka VÕS § 376 lg 4 mõttele. Lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamine võlausaldajale on kooskõlas VÕS § 127 lg 3,4 ja § 115 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist lepingu rikkumise tõttu, mis ei välista võlgnikul tõendada, et kahju tekkimine ei ole leidnud aset, kahju on väiksem, võlgnik ei vastuta kahju tekitamise eest või ei ole tekkinud kahjul seost vastava kohustuse rikkumisega. Nende põhimõtete rakendamine ei ole märgitud tüüptingimuses välistatud, mistõttu leiab kohus, et märgitud tüüptingimus ei ole tühine VÕS § 42 lg 1,2, 3 p 5 tähenduses. Järgnevalt vaatleb kohus, kas hagejal on üldse kahju tekkinud ja selle eest vastutab kostja J. K . Vaidlust ei olnud selles, et vara jääkmaksumus oli liisinglepingu järgi liisinglepingust tulenevalt 1985783,46 krooni liisingulepingu lõpetamise ajal - märtsis 2003.a. Nimetud jääkväärtuse saamise vastu oli suunatud hageja huvi, milles vaidlust pooltele ei ole. Hageja realiseeris vara 06.10.2004 hinnaga 1591500 krooni, mistõttu leiab ta, et tal on tekkinud müügikahju 394283,46 krooni. Hageja esitatud BRC K 28.06.2004 arvamuse kohaselt oli elamu, garaaži ja sauna turuväärtus xxx, Tallinn kinnisasjana 2000000 krooni ja vallasasjadena vastavalt 1550000 krooni, asja väärtust alandav asjaolu oli see, et krunt vajas kinnistamist, objekt ei olnud heas asukohas. Hageja tunnistaja K. T ütluste kohaselt uuris ta kohapeal vaadeldavat objekti, leidis, et see vajab kaasajastamist, objektil oli tehtud sanitaarremont, mis oli aga vananenud. Arvamuse ja ütluste kohaselt sõltub objekti hindamine elamispinnast ja abipindade väärtus sõltub nende pindade seisundist. Seega on ekspert tuvastanud vallasasja väärtuse eelkõige ehitise pindalast. Kohtu poolt määratud ekspertiisi aktist nr 1185/2007 ja 1185-1/2007 nähtub, et lepingu lõpetamise ajal 2003.a märtsis, oli märgitud xxx asuva elamu ja selle juurdekuuluvate abihoonete turuväärtus 2650000 krooni. Ekspert on arvamuse andmisel kasutanud varemesitatud ekspertide tehtud fotosid ja tehnilisi andmeid, sh teisi arhiividokumente. Ekspert on arvamuse kujundamisel arvestanud elamu ja muude hoonete juurdekuuluva krundi pindala suurust, arvestanud turuvääruse hindamisel elamu ehitamise aega, samuti seda, millest ehitis on tehtud, samuti kõrvalhoonete, sj majandamishoone selle lahendust ja ka krundipealseid tehnorajatisi. Ekspert on arvestanud krundi planeeringut, asukohta, samuti ehitiste viimistlust, põhitarindite seisukorda, arhitektuurset planeeringut ja võrrelnud seda Nõmmel, Pääskülas, Hiiul, Lillekülas asuvate vastavate eramute ja nende hindadega, arvestades nii elamu juurde kuuluva krundi suurust kui ka elamu ehitusaastat. Ekspert on oma arvamuses uurinud ka Nõmmel hoonestamata elamu keskmise tehinguväärtuse muutusi aastatel 2001-2005 ning vaidlusaluse objekti turuväärtuse hindamisel on ta vaadelnud 2003.a märgitud piirkonnas toiminud tehinguväärtusi. Arvamusest nähtub, et vaidlusaluse elamu ja hoonete all ja juurdekuuluva krundi suurus on 1429m2, mis on keskmise suurusega krunt. Eksperdi arvamuse kohaselt on vaidlusaluse asja hinda negatiivselt mõjutavaks asjaoluks see, et abihooned on eraldi ja et seisuga 2003. vajas hoonete ja elamu siseviimistlus uuendamist; samas väärtust tõstvateks mõjuriteks olid oluline nõudlus märgitud piirkonnas hoonestamata ning hoonestatud kruntide vastu, kaasaegne rekonstrueeritus, hea juurdepääse autotranspordiga, keskmine asukoht Nõmme linnaosas. Ekspert on turuväärtuse hindamisel arvestatud maha ka maa erastamiskulud 50000 krooni. Eeltoodu tulemusel leidis ekspert, et vaidlusaluse elamu ja kõrvalhoonete turuväärtus oli 2003.a. märtsis vastavalt 2650000 krooni. Kohtul puudub alus kahelda riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangus, sest ekspertiisiaktist nähtub uurimismeetod, uuritava objekti kirjeldus. Hinnates hageja poolt kohtule esitatud BRC K akti, tunnistaja K. T ütlusi ja kohtu määratud ekspertiisiakti, leiab kohus, et hetkel kui leping poolte vahel lõppes, oli liisingueseme turuväärtus 2650000 krooni ja ületas liisingueseme jääkväärtust, mille saamise vastu oli hagejal õigustatud huvi. Teisisõnu oli asja turuväärtus kõrgem kui kokkulepitud jääkväärtus ja hageja sai sisuliselt tagasi kallima asja kui kokkulepitud jääkväärtus tegelikult oli. Hageja müüs vara ära alles 2004.a oktoobris ja seda 1591500 krooni eest alla lepingus kokkulepitud jääkväärtuse ja ka 2003.a märtsis olnud turuväärtuse.

VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Seega peavad lepingupooled arvestama üksteise huvidega oma õiguste realiseerimisel ning kohustuste täitmisel. TsÜS § 138 lg 2 tulenevalt ei ole lubatud õiguste teostamine seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte vastane on ilmselgelt kohtu arvates liisingeseme võõrandamine tunduvalt alla lepingus kokkulepitud jääkväärtuse ja liisinglepingu lõpetamise ajal olnud turuväärtuse, mille tulemusel tekkiva vahe soovib võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Hageja rajaneb oma sellise nõude tingimuste p 5.13 tulenevale õigusele saada J. K hüvist selle eest, et müügist saadu ei katnud hageja kulusid seoses vara võõrandamisega, asja jääkväärtust ja kostja debitoorset võlga. Kohtu arvetes alla jääkväärtuse ja lepingu lõpetamisel olnud turuhinnast allpool hinnaga (ca 1 milj kr osavalt) asja müümisel ei ole hageja võlausaldajana tegelikult arvestanud võlgniku huvidega ehk sellega, et võlgniku huvi saab olla suunatud sellele, et liisingeseme müügihinnast kaetakse ära kõik võlad. Käesolevas asjas on tegemist ehitisega, mille turuväärtus 2003 – 2004.a. üldteadaolevalt ei langenud ning kohus leiab, et müües liisingueseme oluliselt alla turuhinna ja ka kokkulepitud jääkväärtuse ja soovides saada märgitud vahet kostjalt, on hageja oma õiguste realseerimisel käitunud vastuolus TsÜS § -s 138 lg 2 ja VÕS §-s 6 sätestatuga ning tekitanud endale ise kahju. Kuivõrd hageja on tekitanud endale kahju ise, ei saa selle kahju eest tingimuste p 5.13 järgi vastutada J. K . Eeltoodu tõttu jääb hagi J. K i vastu rahuldamata. Kuivõrd nõue põhivõlgniku vastu jääb rahuldamata, jäävad nõuded garandi OÜ NKE ja käendajate D ja KK vastu samuti rahuldamata ja kohus ei pea analüüsima neid lepinguid ega andma hinnangut sellele, kuidas hageja on käitunud käendajate ja garandi suhtes. Kohtukulud