2-05-14344/18 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

tulnud maksumusega 323 000 Rootsi krooni. Pangal lasub vastutus kokkulepitud dokumentide õigsuse kontrollimise eest. Käesoleval juhul ei ole teada, millised dokumendid esitati xxx akreditiivisumma väljamaksmiseks. AS-il xxx (pankrotis) oli olemas raha akreditiivisumma deponeerimiseks. Kui AS xxx leidis, et debiteerimist ei saa akreditiivi avamise taotluse alusel teostada, siis on pank jätnud põhjendamatult AS-ilt xxx (pankrotis) täiendava volituse võtmata ning akreditiivi lepingu täitmata. Samuti on Tartu Maakohus oma otsuses tuvastanud, et poolte vahel eksisteerisid salakokkulepped akreditiivisumma vähendamiseks, mis annab aluse arvata, et akreditiivilepingu näol on tegemist näiliku tehinguga, millega püüti katta mingit muud võlga või eksisteerisid poolte vahel mingid muud lepingulised suhted. Kuivõrd AS xxx on käitunud akreditiivilepingu täitmisel vastuoluliselt ega ole ilmutanud oma kohustuste täitmisel krediidiasutuselt oodatavat hoolsust, pidas kohus põhjendatuks jätta akreditiivilepingust tulenev leppetrahvi nõue tunnustamata. Samadel põhjustel jättis kohus tunnustamata ka samast lepingust tuleneva osaliselt hagejale xxx loovutatud nõude. Tartu Ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt samas tsiviilasjas hilisemalt tehtud lahendites ei ole hageja hinnangul maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ümber hinnatud. Seega on hageja väitel olemas jõustunud kohtuotsus, millega jäeti tunnustamata hageja nõue summas 3 067 200 krooni, mille eelnevalt oli loovutanud kostja AS-ile 067 200 krooni eest. Tartu Maakohus algatas 27. jaanuaril 2000.a AS-i xxx (pankrotis) avalduse alusel AS-i xxx pankrotimenetluse. 17. märtsi 2000.a kohtuotsusega kuulutati välja AS-i Aardla Puit pankrot ning nimetati pankrotihalduriks xxx. Alates 28. novembrist 2000.a täidab pankrotihalduri ülesandeid xxx. AS Aardla Puit on 31. detsembril 2003.a loovutanud hagejale xxx 22. septembril 1998.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingust tulenevad mistahes nõuded, s.h tehingu tühisuse korral alusetu rikastumise sätete kohaselt tagastamisele kuuluva summa väljanõudeõiguse. Nõude loovutamisest on kostjale nõuetekohaselt teatatud ning nõude käsutusõigus on hagejale üle läinud. Hageja põhjenduste kohaselt tuli 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg 1 kohaselt tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus, kusjuures õiguste teostamine ei olnud lubatud seadusevastasel viisil. Samuti ei tohtinud õiguste teostamise eesmärgiks olla kahju tekitamine teisele isikule. TsÜS § 66 lg 1 kohaselt loeti põhiseadusliku korra või heade kommetega vastuolus olevaid tehinguid tühisteks. AS-i xxx ja kostja vahel 22. septembril 1998.a sõlmitud (hagiavalduses ilmselt ekslikult märgitud hageja ja kostja vahel sõlmitud) nõude loovutamise leping on hageja hinnangul vastuolus heade kommetega poolte õiguste ja kohustuste disproportsionaalsusest tuleneva AS-i xxx võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõttu. Kõnealuse nõude loovutamise lepingu punktist 1.1 tulenevalt loovutas kostja AS-ile xxx 3 067 200 krooni suuruse nõude ning AS xxx tasus kostjale saadud nõude eest lepingu punkti 2.1 kohaselt 3 067 200 krooni. Nähtuvalt sama lepingu punktist 3.1 olid nii nõude loovutaja kui nõude omandaja teadlikud asjaolust, et loovutatava nõude järgi kohustatud isik, AS xxx on pankrotis, s.t ei ole püsiva maksejõuetuse tõttu suuteline rahuldama võlausaldajate nõudeid. Lepingu punkt 3.2 välistas kostja igasuguse vastutuse AS-i xxx pankrotimenetluses toimuval nõuete kaitsmise koosolekul nõude osalise või täieliku mittetunnustamise korral. Hageja on seisukohal, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha poolte lepingulisele suhtele koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Hageja viitab seejuures Riigikohtu 24. mai 2001.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01. Hinnates 22. septembril 1998.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu majanduslikku sisu, tuleb tähelepanu osutada asjaolule, et lepingu kohaselt omandas AS xxx nõude, mille täitmine pankrotistunud võlgniku poolt sõltus nõude tunnustamisest AS-i xxx pankrotimenetluses ning selle jaotisest. Samas väljus kostja võlasuhtest pankrotistunud AS-ga xxx, saades oma nõude täielikult rahuldatud nõude omandanud

AS-i xxx poolt. Eeltoodust lähtudes on hageja seisukohal, et 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepinguga võttis AS xxx enda kanda kostjale langenud ning võlgniku pankrotistumise tõttu ebamõistlikult suurenenud majandusliku riski ilma eeldatava proportsionaalse suurusega vastutasuta. Lepingu sõlmimise hetkel oli omandatud nõude rahuldamine AS-i xxx pankrotimenetluses ebatõenäoline ning nõude omandamiseks tegi AS xxx ebamõistlikult suuri igapäevase majandustegevuse raamidest väljuvaid kulutusi. Lepingus deklareerisid selle mõlemad pooled oma teadlikkust AS-i xxx pankrotist. Sellest lähtuvalt on hageja seisukohal, et 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu pooled olid teadlikud lepingu AS-i xxx võlausaldajate huve kahjustavast iseloomust. Hageja on 5. jaanuaril 2007.a ja 31. oktoobril 2007.a kohtule esitatud hagiavalduse täpsustustes täiendavalt selgitanud, et 27. veebruaril 1997.a sõlmitud ostu-müügi lepinguga omandas AS xxx AS-i xxx varad. Pärast varade omandamist hakkas AS xxx avaldama survet, et AS xxx võtaks üle ja täidaks ka AS-i xxx kohustused, mis puudutavad AS-i xxx tulenevalt ülalkäsitletud akreditiivilepingust. Panga väitel oli AS-ile xxx võõrandatud AS-i xxx vara panditud. AS xxx vaidles kohustuse ülevõtmisele vastu, kuna AS-ilt xxx omandatud varade hulka ei kuulunud väidetava akreditiivilepingu alusel tarnitud seadmed, puudus kokkulepe akreditiivilepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks ning AS xxx ei olnud teadlik ka omandatud vara pandiga koormatusest, mida kontrollis ka müügilepingut tõestanud notar. Seoses AS-i xxx pankotiga (pankrot kuulutati välja 17.11.1997.a) sai selgeks, et AS-il xxx ei õnnestu väidetavast akreditiivilepingust tulenevat võlga AS-ilt xxx sisse nõuda. AS xxx asus jõuliselt suruma kohustuste täitmist AS-i xxx poolt, piirates kohtule esitatud (põhjendamatute) hagiavaldustega AS-ilt xxx omandatud vara käsutamist. Nii esitas AS xxx 28. juulil 1998.a AS-i xxx vastu Tartu Maakohtule hagiavalduse pandiõiguse ümberregistreerimiseks. Ühtlasi taotleti kohtult hagi tagamise käigus AS-ile xxx kuuluvale kinnistule kohtuliku hüpoteegi seadmist. Samuti oli AS xxx päev pärast AS-i xxx pankroti väljakuulutamist esitanud AS-i xxx vastu hagiavalduse, milles taotles AS-i xxx ja AS-i xxx vahel 27. veebruaril 1997.a sõlmitud ostumüügi lepingu kehtetuks tunnistamist. Hagi esitamisel taotleti hagi tagamiseks kostjale kuuluvate ehitiste käsutamise keelamist. Kohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõud mõjutasid AS-i xxx majandustegevust äärmiselt negatiivselt. AS xxx oli 1997.a sügisel kohustatud tasuma AS-i xxx vara ostuks võetud laenu intresse ning tegema laenu esimese tagasimakse. Kui aga laenuandja sai teada, et ostetud vara kuuluvuse osas on tekkinud vaidlus, nõudis laenuandja kogu laenusumma kohest tagastamist. Seetõttu pidi AS xxx leidma lühikese aja jooksul umbes 2,7 miljonit krooni, et täita enda kohustused laenuandja ees. Ainsaks võimaluseks oli raha laenata või vara võõrandada. AS xxx pidas võimalikuks xxx külas asuva tootmiskompleksi müümist, kuna nimetatud varale oli olemas ostja. Samas takistas AS-i xxx hagide alusel seatud keelumärge tootmiskompleksi müümist. Vara arestist vabastamise ainsaks võimaluseks oli nõustuda AS-i xxx poolt seatud tingimustega: omandada nõudeõigus AS-i xxx vastu (ning seeläbi vabaneda vara arestist). AS-i xxx poolt avaldatud pikaajalise surve tõttu sõlmitigi 22. septembril 1998.a vaidlusalune nõude loovutamise leping. Selle tehingu tegemisega muutus AS xxx hageja väitel sisuliselt maksevõimetuks ja ei suutnud rahuldada teiste võlausaldajate nõudeid. Hageja leiab, et 22. septembri 1998.a nõudeõiguse loovutamise leping oli AS-i xxx võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõttu vastuolus heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 1 mõttes. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt pidid pooled tühise tehingu järgi saadu teineteisele tagastama. Hageja hinnangul on kostja kohustatud seetõttu temale tagastama 22. septembri 1998.a nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel saadud 3 067 200 krooni.

22.septembril 1998.a sõlmitud nõude loovutamise lepingu lepingupoolte kohustuste disproportsionaalsust. AS xxx sai lepingu alusel täpselt sama suure nõude omanikuks, kui palju selle eest tasuti. Asjaolu, et võlgnik oli pankrotis, ei tähenda kostja hinnangul veel seda, et tema võlausaldajad pankrotimenetluse käigus nõudeid rahuldatud ei saa. Hageja ei ole samuti tõendanud AS xxx võlausaldajate huvide kahjustamist – viidatud asjaolu, et nõude loovutamise lepingust tulenevad õigused ja kohustused olid disproportsionaalsed, ei too endaga veel kaasa võlausaldajate huvide kahjustamist. Ei ole tõendatud, et kohustused AS xxx xuures, et AS xxx pankrot kuulutati välja alles poolteist aastat pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist. Kostja on ka seisukohal, et tehinguga (väidetav) võlausaldajate huvide kahjustamine ei too veel kaasa tehingu tühisust heade kommetega vastuolu tõttu. Kostja osundab pankrotiseadusest (PankrS) tulenevale tehingute tagasivõitmise regulatsioonile. Pankrotiseadus näeb tehingu kehtetuks tunnistamise alusena ette lisaks võlausaldajate huvide kahjustamisele veel teatud tähtaja, mille jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tehtud tehingut on võimalik kehtetuks tunnistada ning teatud juhtudel ka veel isikute ringi, kellega tehtud tehinguid on võimalik kehtetuks tunnistada. Kostja osundab vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud PankrS § 43 lg 1 p-dele 1, 2 ja 4. Kui väita, et tehing, millega kahjustatakse võlausaldajate huve on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega, muutuks mõttetuks kogu pankrotimenetluse tagasivõitmise regulatsioon. Kõiki tehinguid, mida oleks pankrotimenetluse järgi võimalik teatud tingimustel kehtetuks tunnistada, saaks lugeda tühiseks ainuüksi võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu. Nõude loovutamine leping ei ole kostja hinnangul vastuolus heade kommetega. Lepingu punktist 2.3 nähtub, et kostja ja AS-i Aardla Puit vahel oli lepingu sõlmimise ajal käimas kaks kohtuvaidlust (tsiviilasjad nr 2-355/98 ja nr 2-335/97). Täpsemalt oli kohtu menetluses AS Eesti

Ühispank hagi AS-i xxx ja AS-i xxx vastu 27. veebruaril 1997.a sõlmitud ostu-müügi lepingu tühisuse tuvastamise nõudes. Nimetatud lepinguga müüs AS xxx AS-ile xxx AS-i Eesti Ühispank kasuks pandiga koormatud vara – ehitised Puhja vallas Vihavau Külas. Pant oli seatud AS-i x ja AS-i xxx vahel 19. novembril 1996.a sõlmitud lepinguga. Pandiga tagati vastavalt pandilepingu punktile 3.1 AS-i xxx ja AS-i xxx vahel 7. mail 1996.a sõlmitud rahalise katteta akreditiivi avamise lepingust tulenevate nõuete täitmist. Seega pidi AS xxx nõude loovutamise lepingu sõlmimisel arvestama, et käimasoleva kohtuvaidluse üks võimalikest tagajärgedest on vaidlustatud ostu-müügi lepingu tühisuse tunnustamine kohtu poolt, mistõttu oleksid hooned endiselt kuulunud AS-ile xxx ning nende müügist saadavast rahast kuulunuks rahuldamisele eelkõige pandipidaja AS xxx nõue. Samuti oli 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal kohtu menetluses AS xxx hagi AS-i xxx vastu pandiõiguse ümberregistreerimiseks. Selles hagis palus AS Eesti xx kohustada AS-i xxx sõlmima asjaõiguslepingut 19. novembri 1996.a pandilepingust tuleneva pandiõiguse ümberregistreerimiseks ja AS-ile xxx kuuluva Vihavau külas asuva kinnistu koormamiseks hüpoteegiga AS-i xxx kasuks 7. mail 1996.a sõlmitud rahalise katteta akreditiivi avamise lepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks. Seega pidi AS xxx nõude loovutamise lepingu sõlmimisel arvestama, et kõnealuse kohtuvaidluse üheks võimalikuks tagajärjeks võib olla temale kuuluvale kinnistule hüpoteegi seadmine AS-i xxx kohustuste täitmise tagamiseks AS-i xxx ees. Pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist 22. septembril 1998.a loobus AS xxx esitatud hagidest. Tartu Maakohtu vastavatest menetluse lõpetamise määrustest nähtub, et hageja loobub hagidest seoses poolte vahel saavutatud kokkuleppega asja kohtuväliseks lahendamiseks. Seega saavutas AS xxx läbi nõude omandamise käimasolevate kohtuvaidluste lõppemise, säilitades sellega AS-ilt xxx omandatud vara ja samas omandas ise nõude AS-i xxx vastu, säilitades võimaluse saada AS-i xxx pankrotimenetlusest raha. Kostja märgib veel, et 16. detsembri 1997.a seisuga võis AS xxx pankrotimenetluses olla tagasivõitmise võimalusi ning pankrotihaldurile on antud ülesanne täiendavate tagasivõitmise võimaluste selgitamiseks. 15. juulil 1999.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingust nähtub, et AS xxx on loovutanud AS-ilt xxx saadud nõude edasi xxx OÜ-le, mille eest nõude omandaja on võtnud üle ka kohustusi summas 3 067 200 krooni, mis vastab täpselt summale, mille ulatuses AS xxx loovutas AS-ile xxx nõude AS-i xxx vastu. Nimetatud asjaolu annab alust arvata, et kostja omandatud nõue ei olnud väärtusetu ja et AS xxx ei ole kandnud majanduslikku kahju seoses nõude ostmisega kostjalt. Samuti on kostja seisukohal, et loovutatav nõue oli olemas. 1996.a kevadel soovis AS xxx osta liimpuidutehase seadmeid Rootsi äriühingult AB xxx Seadmete ostuks vajas AS xxx akreditiivi seadmete müüja kasuks. 18. aprillil 1996.a esitas AS xxx AS-ile xxx taotluse, milles sisaldus ka viide, et kohaldamisele kuuluvad Rahvusvahelise kaubanduskoja dokumenteeritud krediitide ühtlustatud tavad ja praktika ("UCP 500 shall apply”). Akreditiivi avamist kinnitab 30. aprilli 1996.a seadmete müüja pangale saadetud Swift-teade (SWIFT – Ülemaailmne Pankadevahelise Finantsinfo Ühing) akreditiivi avamise tingimuste kohta. Akreditiivi tingimuste kohaselt oli akreditiivi tähtajaks (data and place of expiry) 1. juuli 1996.a. Maksmine (deferred payment details) pidi toimuma 360 päeva pärast transpordidokumentide esitamise kuupäeva. UCP § 42 kohaselt tuleb akreditiivi tähtaja lõppemise kuupäeva käsitleda kui dokumentide esitamise tähtaja lõppemise kuupäeva.

Akreditiivi avamise taotluses märgitud akreditiivi alusel tasumisele kuuluvate summade kinnipidamiseks nõutavad dokumendid esitati AS-ile xxx tähtaegselt. 29. mail 1997.a esitas xxx kostjale Swift-teate 1 949 000 Rootsi krooni mahakandmise kohta AS xxx korrespondentkontolt xxx müüja arvele. Vastavalt AS-i xxx ja AS xxx vahel 7. mail 1996.a sõlmitud rahalise katteta akreditiivi avamise lepingu punktile 2 kohustus AS xxx tagasi maksma kostjale kõik akreditiivi alusel AS-i xxx poolt tehtavad väljamaksed. Seega kohustus AS xxx tasuma kostjale 1 949 000 Rootsi krooni. Isegi kui asuda seisukohale, et 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepinguga loovutati nõuet, mida tegelikult ei eksisteerinud, on pooled sama lepingu punktis 3.3 kokku leppinud vastutuse maksimumsummas 1 000 krooni. Seega saaks hageja nõude mitte-eksisteerimise korral kostjalt nõuda vaid lepingus ette nähtud kahju hüvitamist. Hageja on muu hulgas tuginenud 24. oktoobri 2003.a Tartu Maakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2581/2002.a. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et 24. jaanuaril 2005.a on Tartu Ringkonnakohus teinud samas tsiviilasjas määruse, millega AS xxx kõrvaldati haginõude menetlusest ja lõpetati AS-i xxx apellatsioonkaebuse menetlus osas, millega taotleti Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2003.a otsuse tühistamist xxx hagi rahuldamata jätmise osas. Samuti on Tartu Ringkonnakohus 26. mai 2005.a otsusega tühistanud Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2003.a otsuse osas, millega jäeti tunnustamata AS xxx nõue AS-i xxx pankrotimenetluses ja tehti uus otsus, millega tunnustati AS xxx nõuet. Riigikohus jättis 14. septembri 2005.a määrusega ringkonnakohtu otsusele esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on hageja kostja hinnangul üritanud kohut eksitada, esitades tõendeid selle kohta, nagu oleks samade poolte osavõtul toimunud menetluses tehtud kehtiv kohtuotsus, millega on tuvastatud nõude mittekehtimine akreditiivilepingu alusel. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust käesolevas vaidluses tugineda Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2003.a otsusele, kuna kohtuotsus ning otsusega tuvastatud asjaolud xxx hagis xxx OÜ vastu ei ole kostja suhtes siduvad. Kostja märgib lisaks, et xxx oli teadlik AS-i xxx ja AS-i xxx vahelistest tehingutest ja pidi olema teadlik ka vara koormatusest pandiõigusega. AS-i xxx 2. detsembri 1998.a kirjast AS-ilexxx, mille on allkirjastanud hageja, nähtub selgelt hageja kinnitus, et on vahendanud AS xxx laenu. Kirjas mainitakse mitmeid kordi tagatiseks pakutavat Puhja vallas Vihavau külas asuvaid hooneid, millised AS xxx omandaski 27. veebruaril 1997.a sõlmitud lepingu alusel. Samuti pantis hageja AS-i xxx ja AS xx vahel sõlmitud akreditiivilepingust tulenevate nõuete tagamiseks oma isikliku sõiduauto. Lisaks oli kommertspant vastavalt kommertspandilepingule registreeritud ettevõtteregistris 10. augustil 1996.a. Seega võttis AS xxx ise riski soetades AS-ilt xxx kostja kasuks panditud vara. Kostja hinnangul on põhjendamatu hageja väide, et kostja poolt AS-i xxx vastu kohtusse pöördumine oli ajendatud soovist tekitada AS-ile xxx kahju. Kostja pöördus kohtusse oma rikutud õiguste kaitsmiseks ning eesmärgiga tagada oma nõude rahuldamine nõude tagatiseks panditud vara arvel.

Tulenevalt vaidlusaluse nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg-st 1 on tehingu tühisuse aluseks muu hulgas selle vastuolu heade kommetega. Lähtudes sama paragrahvi lõigetest 3-5 tuleb tühist tehingut lugeda kehtetuks algusest peale ning seda ei pea täitma. Tühise tehingu järgi saadu pidid pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Lähtudes Riigikohtu asjakohasest praktikast, saab nõustuda poolte seisukohaga, et tehingu võimalikku heade kommetega vastuolu hindamisel tuleb arvestada kõiki tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis. Tehingu heade kommete vastasus tuleneb kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt nt: Riigikohtu 24. mai 2001.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-76-01; 29. aprilli 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, 18. novembri 2003.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-03 või 16. oktoobri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 (p 10-13)). Samuti on Riigikohus 30. jaanuaril 2006.a tsiviilasjas nr 3-2-1-158-05 tehtud otsuse punktis 9 selgitanud, et heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Põhimõtteliselt peavad mõlemad pooled olema käitunud heade kommete vastaselt, välja arvatud juhul, kui heade kommete vastane käitumine väljendub just teise lepingupoole vastases käitumises. Tuvastatud asjaolude järgi ei saa väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud. Kohtu hinnangul ei saa 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingut pidada vastuolus olevaks heade kommetega lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 1 tähenduses, isegi kui lugeda kõiki hageja faktilisi väiteid tõendatuks. Seetõttu puudub ka alus pidada lepingut seadusest tulenevalt kehtetuks algusest peale (tühiseks). Hageja väidete kohaselt on leping vastuolus heade kommetega eeskätt lepingupoolte kohustuste disproportsionaalsuse tõttu, millega omakorda kahjustati AS xxx võlausaldajate huve. Kohus leiab, et omandatud nõude eest makstud (majanduslikult põhjendamatult) kõrge hind kui soorituse eest makstav tasu (vastusooritus) ei saa iseenesest olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu (vt nt: Riigikohtu 22. oktoobri 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (p 11);või 24. aprilli 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (p 20)). 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu punktis 3.1 on AS xxx (kui tsessionaar e uus võlausaldaja) kinnitanud teadlikkust võlgniku (s.o AS xxx) pankrotist ning nõude rahuldamise sõltuvust selle tunnustamisest nõuete kaitsmise koosolekul ning vastavast jaotisest. Lepingu punktis 3.2 on kostja (kui tsedent e endine võlausaldaja) deklareerinud, et ei vastuta nõude osalise või täieliku mittetunnustamise eest nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja on nimetatud lepingupunktidest teinud järelduse, et nõude loovutaja oli teadlik võlgniku AS xxx maksejõuetusest. Kohtu arvates saab kõnealustest lepingupunktidest eeskätt järeldada seda, et nõude omandaja (AS xxx) oli teadlik võlgniku pankrotist, kuid sellele vaatamata soovis nõuet omandada.

akreditiivilepingust tulenevalt nõudeõigust AS-i xxx vastu. Kuivõrd nimetatud tsiviilasjas oli menetlusosaliseks ka AS xxx, siis ei vaja Tartu Maakohtu osundatud otsusega tuvastatud asjaolud käesolevas tsiviilasjas täiendavalt tõendamist. Kohus hageja toodud käsitlusega ei nõustu. Lähtudes 1. jaanuarist 2006.a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 6 sätestatust, tuleb käesoleva tsiviilasja lahendamisel lähtuda kehtivast menetlusseadustikust. Kehtiva TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama seadustiku § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. Lisaks tuleneb TsMS § 214 lg-st 3, et menetlusse iseseisva nõudeta kaasatud kolmas isik ei või hageja või kostja suhtes, kelle poolel ta menetlusse astus või kaasati, järgnevas menetluses tugineda sellele, et menetluses tehtud lahendi resolutsioon on ebaõige või et asjaolud on ebaõigesti tuvastatud. Kehtivas menetlusseadustikus puudub iseenesest kuni 31. detsember 2005.a kehtinud TsMS § 94 lg-st 2 tulenev tõendamisest vabastamise alus. Viimatinimetatud sätte kohaselt ei saanud ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seda asjaolu ei saanud vaidlustada ka asjast osavõtnud kolmas isik. Samas ei oma viimatinimetatud erisus käesolevas asjas tõendite hindamisel sisulist tähtsust. Tartu Maakohus on ülalnimetatud tsiviilasjas (2-581/2002.a) menetlenud AS-i xxx ja xxx hagisid xxx OÜ vastu nõude tunnustamiseks AS xxx pankrotimenetluses. Lähtudes sama tsiviilasja läbivaatamisel Riigikohtu poolt 4. aprillil 2004.a tsiviilasjas nr 3-2-1-116-04 tehtud otsusest (vt toimik, I k, lk 213-218) ja sellele järgnevalt 24. jaanuaril 2005.a tehtud Tartu Ringkonnakohtu määrusest tsiviilasjas nr 2-2-44/2005 (vt toimik, II k, lk 57-59), tuleb Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2003.a otsust lugeda jõustunuks osas, millega jäeti rahuldamata xxx hagi xxx OÜ vastu nõude tunnustamiseks AS-i xxx pankrotimenetluses. Samas tuleneb Riigikohtu viidatud 4. aprilli 2004.a otsusest, et AS xxx (kui ka AS xxx) olid xxx hagi puudutavas osas kaasatud menetlusse iseseisva nõudeta kolmandate isikutena hageja poolel. Riigikohus on lahendi punktis 28 leidnud, et kohtud ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid ega õigussuhteid, mis võiksid mõjutada AS Eesti Ühispank või AS xxx õigusi ja kohustusi xxx suhtes, ning menetlusosalised ei ole neid asjaolusid ka esitanud. Riigikohus on andnud ringkonnakohtule juhise asja uuesti läbi vaadates kaaluda (kuni 31.12.2005.a kehtinud) TsMS § 81 lg 4 kohaldamist, mis lubab kohtul ka omal algatusel kõrvaldada AS xxx ja AS xxx menetlusest, kui kohus leiab, et asjas tuvastatud asjaolud ega õigussuhted ei saa mõjutada kolmandate isikute õigusi ja kohustusi xxx suhtes ning nad on ebaõigesti hageja poolel kolmandate isikutena menetlusse kaasatud. Tartu Ringkonnakohus on

21.Seoses 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu punktiga 3.3 märgib kohus täiendavalt veel järgmist. Nimetatud lepingupunktis on selle pooled kokku leppinud, et nõude loovutaja (s.t kostja) lepinguline vastutus lepingust tulenevate võimalike lepinguliste kahjude hüvitamise osas on kahju tekitamise asjaolude esinemisel 1 000 krooni. Nimetatud lepingupunktile tuginedes väidab kostja, et isegi kui loovutatud nõuet saab lugeda mittekehtivaks, ei vastutaks kostja hageja ees suuremas ulatuses kui 1 000 krooni. Hageja leiab, et nõude puudumisest tulenevat vastutust TsK § 217 lg 2 alusel ei ole võimalik kokkuleppeliselt piirata. Lähtudes võlaõiguse üldisest lepinguvabaduse põhimõttest võivad lepingupooled üldjuhul eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises. Seetõttu ei ole TsK § 217 lg-st 2 tuleneva vastutuse piiramine kohtu arvates iseenesest keelatud. Küsitav võiks sellise piirangu kehtivus olla tüüptingimustel sõlmitud lepingu puhul, millega aga vaidlusaluse lepingu näol tegu ei ole. TsK § 217 lg 2 esimene lause ei ole kohtu hinnangul imperatiivne norm. Tulenevalt alates 1. juulist 2002.a kehtiva võlaõigusseaduse §-st 5 võib seaduses sätestatust võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Kohus leiab, et seaduses sisalduva regulatsiooni üldise dispositiivsuse põhimõte kehtis võlaõiguse üldpõhimõttena ka enne võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002.a. Seega võib kohtu arvates TsK § 217 lg-s 2 esimeses lauses sisalduvast lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Tulenevalt hea usu põhimõttest ei tohiks aga nõude loovutaja (endine kreeditor) taolisele vastutuse piiramise kokkuleppele tugineda, juhul kui ta nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal loovutatava nõude mittekehtivusest teadis või pidi teadma ja sellest nõude omandajale (uuele kreeditorile) ei teatanud. Seega oleks loovutatud nõude mittekehtivuse tuvastatuse korral kostja vastutuse ulatuse kindlakstegemiseks vajalik selgitada, kas kostja 22. septembri 1998.a nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal nõude mittekehtivusest teadis või pidi teadma.