Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Kostja väidetele vaidles hageja vastu ja leiab, et kostja hinnang sõiduki tegelikule turuväärtusele on erapoolik, hüpoteetiline ning vastuolus dokumentaalselt tõendatud asjaoludega. 03. jaanuaril 2006. a esitas hageja kostjale sõidukikindlustuse avalduse, kuhuy märkis sõiduki eelduslikuks kindlustussummaks 370 000 Eesti krooni, lähtudes hetke

turusituatsioonist ning 29. juunil 2005 sõlmitud vara vastuvõtu-üleandmise aktist, kuhu oli märgitud sõiduki maksumuseks 390 000 Eesti krooni. Hagejal puudus põhjus kalduda kõrvale TsÜS §-s 65 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). OÜ AG 25. oktoobri 2006. a eksperdihinnang põhineb kaudsel dokumendiekspertiisil, mille objektiks oli kostja poolt koostatud kahjutoimik nr K1060156, mis sisaldab vastavalt kostja äranägemisele kogutud informatsiooni. Puudub alus väita, et kostja poolt osundatud veekahjust tingitud amortisatsioon kujundab sõiduki turuhinda rohkem kui analoogsete sõidukite tavapärane amortisatsioon. Kõnealuse sõiduki kindlustusjuhtumi (28. augustil 2006. a) eelne seisukord ei eristanud seda teistest samal aastal toodetud analoogse margi ja mudeliga sõiduautodest, seega tegemist oli funktsioneeriva ning keskmise turuhinna järgi määratletava sõiduautoga ja kindlustuspoliisile SK1000695 kantud kindlustussumma 370 000 krooni on kantud sinna objektiivsetel asjaoludel. Õige ei ole, et hageja rikkus sõidukikindlustuse tingimuste nr S21-2/2005 punktid 4.4. ja 10.1.4. Hageja ei ole kindlustuslepingu sõlmimisel käitunud pahauskselt, vaid on tuginenud objektiivsetele asjaoludele, mida oleks teinud iga sarnases situatsioonis olev mõistlik isik. Oluline on ka asjaolu, et informatsioon sõidukite registreeritud kahjustatistika kohta on Liikluskindlustuse Fondi andmebaaside kaudu kättesaadav igale kindlustusandjale. Tõendid: müügileping, vara üleandmis-vastuvõtu akt, poliis, sõidukikindlustuse tingimised S 21-2/2005, avaldus, kindlustusjuhtumi otsus 21.07.06, kostja asjatundja arvamus K1060156, hageja kiri kostjale 11.08.06, kostja vastus hagejale 17.08.06. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hageja esitas kostja vastu nõude täiendava kindlustushüvitise väljamaksmiseks summas 97566 krooni. Kostja on oma otsuses 21.07.2006 nr KK-3/1082 selgitanud hüvitise summa kujunemise asjaolusid. Eelnevalt selgitati hagejale juhtumi asjaolusid kostja kirjas 17.08.2206 nr SE-3/ KK-3/1220. 03.01.2006 esitas VT QAS-le sõidukikindlustuse avalduse ja kindlustusesemeks oli sõiduk XXX, reg nr XXX. Kindlustussummaks deklareeriti 370 000 krooni. Kindlustusandja väljastas kindlustusvõtjale 03.01.2006 poliisi nr SK1000695. Kindlustuslepingu tingimused on fikseeritud sõidukikindlustuse tingimustes nr S21-2005. Juhtumit puudutava lepingu puhul on selge, et kindlustusandja tõlgendas kindlustusvõtja tahteavaldust kasko lepingu sõlmimiseks, vastavalt kindlustuslepingu olemusele VÕS § 422 mõistes, eeldades kindlustussumma määramisel asja väärtust vastavalt turul pakutavate samalaadsete sõidukite väärtusele. Samas on kindlustusandja lepingu sõlmimisel eeldanud, et kindlustusvõtja tegutseb vastavuses heas usus ning mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt. Kindlustuslepingu sõlmimisel oli tegemist kindlustusväärtuse ebaõige hindamisega. Käsitluse käigus ilmnesid alltoodud faktid. Kindlustusvõtjale oli teada kindlustusavalduse esitamise ajal fakt, et sõiduk XXX reg nr XXX oli saanud ulatuslikke veekahjustusi, mis mõjutavad oluliselt sõiduki turuväärtust ning kindlustussummat. Seega andis kindlustusvõtja kindlustusandjale teadvalt valeinfot sõiduki seisukorra osas. Kindlustusandja seisukohalt oli tegemist olulist tähtsust omava infoga. Seega on tuvastatud kindlustusvõtja poolne kindlustustingimuste punktide 4.4 ja 10.1.4 teadlik rikkumine. Kindlustusvõtja avaldused/ütlused, et tema ei teadnud auto uppumisest, ega saanud infot tahtlikult varjata on vastuolulised, arvestades juhtumi menetluse käigus kogutud tõendeid. Juhtumi menetluse käigus on tõendatud, et kindlustusvõtja teadis kindlustusavalduse esitamisel sõiduki uppumise faktist, mida on kinnitanud enda allkirjaga SKantud seletuskirjas. Vastavalt kindlustusandja otsusele 21.07.2006 nr K1060156, hinnatakse sõiduki turuväärtuseks / tõenäoliseks müügihinnaks ca 240 000 krooni. Sõiduki tõenäolise

müügihinna määramisel on arvestatud sõiduki uppumise fakti vastavalt AS SP eelkalkulatsioonile 12.01.2005, ei kuulunud sõiduk taastamisele, arvestades veekahjustuse tagajärgi sõiduki elektroonilistes seadmetes, juhtplokkides jne). Seisuga 05.07.2006 olid ülaltoodud veekahjustusest tingitud rikked kõrvaldamata, mida kinnitab AS SJ läbiviidud tehniline kontroll. Kostja on hüvitanud hagejale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju, kogusummas 217 434 krooni, vastavalt sõidukikindlustuse poliisi ning sõidukikindlustuse tingimuste punktide 8.4; 3.1,9.2.1 ja 9.4 alusel. Kostja tellis 17.10.2006 eksperthinnangu sõiduki XXX reg nr XXX turuväärtuse määramiseks. Vastavalt OÜ AG poolt antud eksperthinnangule A6-0322, vastab kostja poolt määratud sõiduki turuhind(kindlustusväärtus) tegelikkusele. Kostja leiab, et hageja väited sõiduki kindlustusväärtuse osas ei ole asjakohased, kuna ei arvesta sõiduki uppumisest tingitud kahjustusi, mis vähendavad vara väärtust oluliselt. Tõendid: AÜ AG arvamus A6-0322 25.10.06, kahjukindlustusavaldus, otsus, akt auto üleandmise kohta kindlustusandjale, hageja kiri kostjale 11.08.06, kostja vastus hagejale 01.08.06 ja 28.08.96, hageja avaldus 21.12.2005, SK AS-le, AS SJ arve. Kolmas isik AS SP oma arvamust hagi osas ei avaldanud. Kohtu põhjendused VÕS § 422 lg 1 järgi kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Vaidlus puudub selles, et poolte vahel oli sõlmitud sõiduki XXX, reg.m. XXX kindlustusleping, mille kohta väljastati 03.01.2006 poliis SK 1000695. Sõiduki omanik oli lepingu sõlmimise ajal AS SL, kelle õigusjärglane on AS SP. 28.05.2006 toimus liiklusõnnetus. 21.07.06 tegi kostja otsuse, mille kohaselt sõiduki taastamisväärtus ületab sõiduki väärtuse ja leidis et tuleb hüvitada 217434 krooni. Vaidlust ei ole ka selles, et lepingu osaks on ka sõidukikindlustuse tingimused S21-2/2005. Hageja poolt kohtule esitatud kahjujuhtumi otsusest 21.07.96 KK-3/1082 kohaselt toimub kahjujuhtumi hüvitamine tingimuste S21-2/2005 p 8.4, 3.1., 9.2.1 ja 9.4 järgi, taastamisremont ei ole põhjendatud, kindlustusjuhtumieelne väärtus oli sõidukil 240000 krooni. Viidatud tingimuste p 8.1.4, 3.1., 9.2.1 reguleerivad küsimusi, mis seostuvad eelkõige avalduse esitamist kindlustushüvitise saamiseks, omavastuse arvesse võtmist, taastamise küsitavust ning p 9.4 sätestab, et kui tegemist on ülekindlustusega, siis hüvitatakse kindlustusjuhtumi korral kahju, lähtudes objekti kindlustusjuhtumieelsest tegelikust väärtusest. Seega ei ole kindlustusandja oma hüvitusotsuse tegemisel lähtunud sellest, et hageja poolt oleks kindlustusandjale esitatud valeandmeid /puudulikke andmeid vaidlusaluse auto kindlustusväärtuse määramisel lepingu sõlmimisel ja rakendanud oma kindlustuslepingust tulenevat õigust – vähendada kindlustushüvitist p 10.1.4 järgi. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vaidluses ei oma seega ka kaalu kostja vastuväited hageja poolt puudulike või ebatäielike andmete esitamisel, milleks on kostja poolt väidetud asjaolu, et auto oli 2005. uppunud ja mida hageja varjas, mingit tähtsust, sest kostja ei ole oma hüvitiseotsuse tegemisel rakendanud hageja suhtes väidetavalt viimase poolt ebaõigete andmete esitamisest tulenevalt kostjapoolset lepingust /tingimuste p 10.1/tulenevat õigust kindlustushüvitise vähendamiseks ja kohus ei pea ka neid väiteid

pikemalt analüüsima. Nimetatud kaalutlustel ei saa kostja tugineda asjaolule, et hageja on kindlustusväärtuse ebaõigesti deklareerinud seoses väetavalt ebaõigete andmete esitamisega. Kas tegemist võis olla ülekindlustusega? VÕS § 479 lg 1 kohaselt on kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal ja lg 2 järgi loetakse asendatava vallasasja kindlustusväärtuseks summat, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist. VÕS § 481 sätestab, et kui ilmneb, et kindlustussumma ületab oluliselt kindlustusväärtust (ülekindlustus), võib nii kindlustusandja kui kindlustusvõtja ülekindlustuse kõrvaldamiseks vähendada kindlustussummat koos kindlustusmakse vastava vähendamisega. Kindlustussumma ja kindlustusmakse vähendamine toimub vastava tahteavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja ei ole tuginenud VÕS § 481 järgi ülekindlustusele ja vähendanud kindlustussummat ning vastavaid makseid, mida kinnitab hageja poolt kindlustusandjale esitatud 11.08.2006 kiri ja mida kostja vaidlustanud ei ole. Kohtule esitatud kindlustustinguste p 6.1 järgi loetakse kindlustatud eseme kindlustusväärtuseks summa, mis on vajalik samasuguse asja soetamises, võttes arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist, sõiduki kindlustusväärtuse deklareerib kindlustusvõtja ning see fikseeritakse lepingus ning p 6.2 järgi on kindlustussumma lepingus märgitud rahasumma, mis juhtumi saabumisel on maksimaalseks hüvitise väljamaksesummaks. Tingimuste p 6.3 sätestab, et kindlustusväärtuse määramise aluseks on sõiduki kohalik keskmine müügihind (turuhind), mis uute sõidukite puhul leitakse hinnakirjade, kataloogide ja ostu-müügi dokumentide alusel. Kasutatud sõiduki kindlustusväärtuse määramise aluseks võetakse ostu-müügi dokumendid, turuhindade statistika, sõidukihindade muutuse graafikud sõltuvalt väljalaskeaastast ja läbisõidust, teatmikes avaldatud andmed, sõiduki ülevaatus. Hageja esitas kohtule ostu-müügileping 250629VA 29.06.2005, mille kohaselt võttis hageja rendile vaidlusaluse sõiduki ja märgitud müügilepingu kohaselt on vara müügihind 390000 krooni, hageja poolt kohtule esitatud vara vastuvõtu-üleandmisakti kohaselt on samuti vara maksumus 390000 krooni. Sõiduk on kindlustatud jaanuaris 2006. Kohtule esitatud sõidukikindlustuse poliisi nr SK 1000695 04.01.2006 kohaselt on kindlustussumma 370000 krooni ja kindlustusavalduse kohaselt on samuti kindlustussumma 370000 krooni. Hageja selgituste kohaselt sai tema aru, et märgitud kindlustussumma 370000 krooni on sisuliselt asja - sõiduki turuväärtus. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta kus oleks fikseeritud täpselt kindlustusväärtus, leiab kohus, et nii kindlustussumma kui ka kindlustusväärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda sõiduki turuhinnast kindlustussumma või kindlustusväärtuse määramise hetkel, mis on kooskõlas VÕS § 479 lg 2. Kohtul puudub alus kahelda selles, et hageja mõistliku inimesena ja tarbijana sai aru, et kindlustussumma on 370000 krooni ja et ka kindlustusväärtus on 370000 krooni ehk teisisõnu, et 370000 krooni vastab tingimuste p 6.1 ja 6,3 ning VÕS § 479 lg 1 kohaselt hageja kindlustushuvile ja 479 lg 2 asja väärtusele ja on seega sõiduki kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal ja mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist. Kindlustussumma on avalduse ja poliisi kohaselt 370000 krooni, seega ühtivad nii kindlustussumma kui kindlustusväärtus. VÕS 426 § lg 1 järgi peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). See ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 477 sätestatut. VÕS § 477 järgi ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.

Arvestades asjaolu, et vaidlusaluse sõiduki kindlustusväärtus ja kindlustussumma oli 370000 krooni, on VÕS § 426 lg 1 tulenevalt kostjal kohustus hüvitada kahju kokkulepitud rahasumma ulatuses. Kas kindlustusväärtus oli tegelikult oluliselt väiksem kui kindlustussumma, mis viitaks ülekindlustusele ja kostja õigusele maksta hüvitist tingimuste p 9.4 järgi? Kahjujuhtum leidis aset mais 2006, so pea poole aasta jooksul pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Hageja leidis, et õnnetusjuhtumi hetkel võis sõiduki turuhind olla 350000 krooni, so võrreldes lepingu sõlmimise ajal olnud 370000 kr-ga, on vähenenud. Hageja poolt kohtule esitatud kostja asjatundja Ü. R arvamuse K 1060156 kohaselt oli sõiduki turuväärtus enne juhtumit 350000 krooni, kuid uppunud sõiduki hind oli oluliselt madalam, so 240000 krooni. Kostja poolt kohtule esitatud OÜ AG arvamuse A6-0322 (25.10.2006) kohaselt on Ü. R arvamus, et sõiduki turuväärtus juhtumi ajal oli 240000 krooni. Kohtule esitatud AS SJ arvest nr 040222 nähtub, et sõidukile on tehtud veaotsing, kuid ei nähtu, milline on sõiduki turuväärtus kindlustusjuhtumi ajal. Hinnates esitatud AS SJ arvet ja OÜ AG arvamust, siis esimesest ei nähtu, milline oleks konkreetse sõiduki turuväärtus juhtumi ajal ning OÜ AG arvamus toetab teise asjatundja Ü. R arvamust ja lähtub vaid eeldusest, et sõiduk oli varasemalt so 2005.a uppunud, mistõttu ei saa need tõendada kohtu arvates veenvalt vaidlusaluse sõiduki turuväärtust juhtumi ajal. Kostja esitatud hageja avaldusest 21.12.2005 SKAS-le nähtub järgmine: „sõiduki kindlustamisel selgus, pärast soetamist, et sõidukit ei kindlusta seoses sellega, et ta oli uputatud”. Hageja selgituste kohaselt puudusid temal andmed selle kohta, et tegelikult oli auto uppunud, tema sai teadis seda ka e-kindlustuse maaklerilt OP, kuid ametlikku kinnitust tal selles osas polnud ega pole, maakler teadis seda, et sõiduk oli uppunud ja võinuks teha märke lepingusse. Kostja ei ole kohtule samas esitanud ühtegi tõendid, mis kinnitaks, et sõiduk oli enne seda kui see kindlustati kostja juures, uppunud, mis mõjutanuks kindlustuslepingu sõlmimisel 2006.a jaanuaris sõidki kindlustusväärtust ja kindlustussummat aga ka kindlustusjuhtumi ajal sõiduki väärtust ja kahju suurust ja mis lubaks kohtul arvata, et kindlustusssumma on oluliselt suurem kindlustusväärtusest ning et tegemist oleks tingimuste p 9.4 ja VÕS 481 järgi ülekindlustusega. Kohus nõustub siinjuures hagejaga, et kostjal pidanuks kindlustuslepingu sõlmimise ajal olema sellisel juhul teada, et asja turuväärtus ei saa olla 370000 krooni ja sellisel juhul pidanuks sõltumata sellest, et lepingus deklareerib p 6.3 alusel kindlusväärtuse kindlustusvõtja, kindlustusandja olema nõuandvaks pooleks. Kostja asjatundja arvamus sisaldab viidet võimalikule sõiduki uppumisele 2005.a Pärnu üleujutuses, kuid tõendeid, et sõiduk oleks tegelikult saanud veekahjustusi märgitud korral, ei ole kohtule esitatud. Hageja avaldus SKAS-le viitab vaid samuti hageja oletustele ja kuuldustele sõiduki uppumisest. Eeltoodu alusele leiab kohus, et vaidluses ei ole tõendatud, et sõiduki kindlustussumma ületaks oluliselt kindlustusväärtust ehk et oleks tegemist ülekindlustusega tingimuste p 9.4 ja VÕS § 481 järgi, mistõttu ei saa kostja lähtuda tingimuste p-st 9.4 ja määratleda sõiduki turuväärtust 240000 krooniga juhtumi ajal, vaid lähtuda tuleb sellest, et sõiduki turuväärtus juhtumi ajal oli 350000 krooni, millega hageja nõustus ja mida ei eitanud oma arvamuses ka Ü. Rist. Haginõude arvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud, mistõttu tuleb eeldada selle arvestuse õigsust ning seega on hagi põhjendatud ja kostjalt tuleb VÕS § 426 lg 1 välja mõista vastavalt hagetav hüvitis 97566 krooni. Vaidlust ei olnud selles, et kindlustuslepingu järgi oli soodustatud isikuks AS SP, kes on SL AS õigusjärglane. VÕS § 425 lg 1 sätestab, et soodustatud isik on isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Eeltoodu alusel kuulub täiendav kindlustushüvitis väljamõistmisele kostjalt AS SP kasuks 97566 krooni. Menetluskulud.

Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, jäävad menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.