Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Hageja nõue ja selle põhjendused Hagiavalduse (tl 11-14) kohaselt sõlmis kostja 14.10.2013. a Elisa Eesti AS-iga liitumislepingu nr 2723921 ja 14.11.2013. a liitumislepingu nr 2784215, mille alusel Elisa Eesti AS kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus saadud teenuste ja kauba eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Kostja ei ole nõutud summasid tasunud. 18.11.2015. a on Elisa Eesti AS oma nõude summas 656,94 eurot koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid loovutanud Osaühingule Aktiva Finants. Hageja on arvestanud viiviseid kokku summas 973,15 eurot ning heas usus tegutsedes vähendanud viivise nõuet põhivõla summani, taotledes kostjalt viiviste väljamõistmist summas 656,89 eurot. Lisaks põhivõlgnevusele ja viivistele taotleb hageja TsMS § 367 alusel lisanduva viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja on vastuses hagile selgitanud, et võlgnevus tekkis, kuna kostja ainsateks sissetulekuteks on invaliidsuspension ja Töötukassa poolt määratud sotsiaaltoetus. Kostja on pikalt viibinud vanglas, kus puudub võimalus töötasu teenimiseks. Kostja palub hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse summas 656,94 eurot, kuid ei nõustu viivise maksmisega. Kostja eelnevate võlgnevuste sissenõudmiseks on käimas mitmed täitemenetlused, mistõttu pole tõenäoline, et uue võlgnevuse väljamõistmise korral suudaks kostja selle tasuda või et hagejal õnnestuks võlgnetavad summad kätte saada täitemenetluse käigus.

2 (6)

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, võttes aluseks, et hagihinnast tulenevalt on tegemist TsMS § 405 sätete järgi lihtmenetluses menetletava asjaga. Lihtmenetluses menetletavas asjas võib kohus tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 7, 9 ja 10 loobuda kirjalikust eelmenetlusest või kohtuistungist, teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata ning tunnistada asjas tehtud lahendi viivitamata täidetavaks ka muul juhul, kui on seaduses nimetatud või ilma seaduses ettenähtud tagatiseta. Kohus on taganud menetlusosalistele võimaluse esitada menetluses tõendeid ja taotlusi ning olla ära kuulatud (tl 53-54). Kohus, olles tutvunud hagiavaldusega ja kostja vastuväitega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 440 lg 1 näeb ette, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. TsMS § 444 lg 3 alusel teeb kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kuivõrd kostja on vastuses hagile võtnud hagi põhivõlgnevuse osas õigeks, ei analüüsi ega hinda kohus käesolevas kohtuotsuses põhivõlgnevuse nõude osas tõendeid ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 656,94 eurot põhivõlgnevuse katteks. Järgnevalt käsitleb kohus kostja vastuväiteid viivise väljamõistmise nõudele. Kostja on leidnud, et ta tuleks vabastada viivise maksmise kohustusest, kuna ta on majanduslikult raskes olukorras ega suudaks viiviseid tasuda. TsÜS §-s 138 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Tulenevalt VÕS § 6 lg 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on osutanud, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. jaanuari 2010. a otsus nr 3-2-1-132-09, p 12). Kohus leiab, et antud juhul ei ole tuvastatud, et hageja oleks kostjalt viivist nõudes käitunud eesmärgiga tekitada kostjale kahju või oma õigusi muul viisil kuritarvitades.

3 (6)

Õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist tuleneb otsesõnu seadusest. Kostja pidi tahvelarvutit ostes ja mobiiliteenuse osutamise lepingut sõlmides ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus viivist nõuda. Kuna viivise rakendumine sõltus kostjast (oma kohustust õigeaegselt täites olnuks kostjal võimalik seda vältida), ei saa viivisenõuet iseenesest lugeda kostjat kahjustavaks. Ka asjaolu, et kostja oli ja on jätkuvalt raskes majanduslikus seisus ega suuda endale piisavat sissetulekut tagada, ei muuda hageja viivisenõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vastavalt VÕS § l03 lg 2 on kohustuse rikkumine vabandatav vaid juhul, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus leiab, et võimalikud majanduslikud raskused on risk, millega tuleb rahaliste kohustuste võtmisel arvestada ning seda ei saa lugeda ettenägematuks asjaoluks. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et viivisenõue oleks vastuolus hea usu põhimõttega või põhivõlaga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Ka viivisenõude vähendamiseks puudub alus. Käesolevaks ajaks on kostja vabanenud ka vangistuse kandmiselt ning tal on võimalik asuda tööle ja teenida elatist. Seega ei ole kohtu hinnangul põhjendatud viivise, mis ei ületa põhivõlgnevust, välja mõistmata jätmine. Ülaltoodut arvesse võttes rahuldab kohus hagi põhivõla ulatuses summas 656,94 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise ulatuses summas 656,89 eurot, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kokku 1313,83 eurot. Kohus leiab, et hagi TsMS § 367 alusel lisanduva viivise väljamõistmiseks on põhinõuet ületavas osas põhjendamatu ja nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Hagiavaldusest nähtub, et selle esitamise aja (12.12.2016) seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 973,15 eurot, mida hageja on hea usu põhimõtte alusel vähendanud 656,89 euroni, s.o sidunud väljamõistetava viivise põhinõude suurusega. Kohus on seisukohal, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses kui seda on põhinõue. Eelnimetatud seisukohta on väljendanud ka Riigikohus 26.10.2010. a otsuses, s.o tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10. Hageja ei ole viivise nõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu põhivõlast suuremas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõude kostjalt lisanduva viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

4 (6)

Menetluskulude jaotus ja sissenõudmine TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 6 alusel kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Pärast hagi esitamist võttis kostja küll hagi põhivõlgnevuse nõude osas õigeks, kuid kohus on seisukohal, et kuna kostja põhjustas oma käitumisega hagiavalduse kohtusse esitamise, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et asja menetlev kohus määrab menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukuludeks on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tulenevalt TsMS § 144 p 1 on kohtuvälised kulud eelkõige menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja on hagiavalduses taotlenud kostjalt menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivude summas kokku 200 eurot väljamõistmist. Riigilõivude tasumist on kontrollitud (tl 52), tasutud riigilõivu suurus tuleneb riigilõivuseadusest. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus esindaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu tehinguga määratud esindaja. Hageja on hagiavalduses taotlenud menetluskuluna ka õigusabikulude väljamõistmist kostjalt summas 950 eurot (tl 15). Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude kostjalt väljamõistmist taotletud ulatuses. Arvestades õigusabi mahtu, mis seisnes hagiavalduse koostamises ja kohtule esitamises ning kostja vastusele vastamises, peab kohus põhjendatud õigusabikuluks 250 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista kokku 450 (200 + 250) eurot. TsMS § 176 lõike 5 kohaselt tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Hageja on nimetatud kinnituse andnud (tl 15). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

5 (6)

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud (tl 14). TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.