AS Kemira GrowHow hagi OÜ-u Inkris Marjakasvatus vastu võla ja viivise nõudes ja OÜ Inkris Marjakasvatus vastuhagi AS-i Kemira GrowHow vastu saamata jäänud tulu nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/kostja: AS Kemira GrowHow, registrikood 10344249, asukoht Peterburi tee 44 Tallinn Hageja esindaja: Mario Rink volikirja alusel Kostja/hageja: OÜ Inkris Marjakasvataus, registrikood 10676023, asukoht Männi 10-12 Albu küla Albu vald Järvamaa Kostja esindajad: Kristjan Sommer, juhatuse liige; Meelis Masso, vandeadvokaadi vanemabi
Asja läbivaatamise aeg
16.jaanuaril 2008.a avalikul kohtuistungil Paides
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS-i Kemira GrowHow hagi.
2.Mõista OÜ-lt Inkris Marjakasvatus AS-i Kemira GrowHow kasuks välja 55 639.38 (viiskümmend viis tuhat kuussada kolmkümmend üheksa krooni ja 38 senti) krooni 14.04.2004.a Põllumajandustarvikute müügilepingust nr L-18 tulenevat võlga, 15 753.00 (viisteist tuhat seitsesada viiskümmend kolm) krooni transpordi- ja viljakuivatusteenuste tasu ning 71 392. 38 (seitsekümmend üks tuhat kolmsada üheksakümmend kaks krooni ja 38 senti) krooni viivist.
3.OÜ Inkris Marjakasvatus vastuhagi AS-i Kemira GrowHow vastu jätta rahuldamata.
Poolte menetluskulud tsiviilasjas nr 2-06-15949 jätta täies ulatuses poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Pooltel on õigus 30 päeva jooksul arvates alates otsuse kättetoimetamisest esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. I
AS KEMIRA GROWHOW NÕUE
Hagiavalduses palus AS Kemira GrowHow mõista OÜ-lt Inkris Marjakasvatus välja 71 392.40 krooni põhivõlga, 67 156.41 krooni sissenõutavaks muutunud viivist ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutmata viivis 0,15% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 01.11.2004.a kuni põhinõude täitmiseni. 23.11.2007.a täpsustas AS Kemira GrowHow sissenõutavaks muutunud viivise suurust seisuga 15.11.2007.a (141 746.39 krooni) ja seejärel vähendas viivist põhinõude suuruseni (tl 145146).
AS KEMIRA GROWHOW HAGI ASJAOLUD
Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid AS Kemira GrowHow (edaspidi Kemira) ja OÜ Inkris Marjakasvatus (edaspidi Inkris) 14.04.2004.a põllumajandustarvikute müügilepingu nr L-18 (edaspidi Tarvikute leping), millega Kemira müüs Inkrisele lepingus loetletud tarvikud ja Inkris kohustus nende eest tasuma. Tarvikute lepingu alusel esitas Kemira Inkrisele arved nr 241629 summas 59 358.10 krooni, nr 241711 summas 41 474.65 krooni ja nr 242781 summas 6991.50 krooni. 24.11.2004.a tasus Inkris arvest nr 241629 Kemirale 24 289.67 krooni ning 25.01.2005.a 27 895.20 krooni. Hagi esitamise seisuga oli Inkrisel arvest nr 241629 tasumata 7173.23 krooni ning arved nr 241711 ja 242781 tasumata täies ulatuses. Kemira osutas Inkrisele ka transpordi- ja viljakuivatamise teenust ning esitas teenuste eest tasu saamiseks Inkrisele arved nr 246229 summas 1770 krooni, nr 246377 summas 12 390 krooni ja nr 246068 summas 1593 krooni. Neid arveid Inkris tasunud ei ole. Kokku on Inkrisel Kemirale ta-
Tsiviilasi nr 2-06-15949 sumata 71 392.40 krooni. Tarvikute lepingu p 5.3. kohaselt on Kemiral rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral õigus nõuda Inkriselt viivist 0,15% tähtaegselt tasumata summalt päevas. 01.12.2006.a seisuga oli viivis 67 156.41 krooni ja ajavahemiku 02.12.2006 – 15.11.2007.a eest 74 589.98, st sissenõutavaks muutunud viivis kokku 141 746.39 krooni. Arvestades kohtupraktikat ning hea usu põhimõtet vähendas Kemira viivisnõuet põhinõudeni. Kemira oli seisukohal, et andes Inkrisele üle Tarvikute lepingus nimetatud kauba, täitis ta oma kohustused müüjana. Inkris võttis kauba vastu, kuid ei tasunud selle eest. Inkris võttis vastu ka Kemira osutatud transpordi-ja viljakuivatusteenuse ega esitanud vastuväiteid teenuse mittekohasuse kohta. Osutatud teenuste eest Inkris tasunud ei ole. Kemira ei nõustunud Inkrise seisukohaga, et 14.04.2004.a sõlmitud lepinguid tuleb tõlgendada ühtse teenuse osutamise lepinguna ehk töövõtulepinguna. Mõlema lepingu sisust on aru saada, et poolte tahe oli sõlmida müügilepingud. Sellisena mõistis Kemira lepinguid ka nende sõlmimise ajal (VÕS § 29 lg 3). Sellisena on pooled lepinguid ka täitma asunud. Kui Kemira või mõlemad pooled oleksid soovinud sõlmida töövõtulepingut, oleks nad seda ka teinud. Tarvikute lepinguga võttis Inkris endale kohustuse võtta Kemiralt vastu kokkulepitud põllumajandustarvikud ja tasuda Kemirale nende eest kokkulepitud hind. Teravilja müügilepinguga nr KGH L18 (edaspidi Teravilja leping) kohustus Kemira vastu võtma Inkriselt teravilja ja tasuma selle eest Inkrisele kokkulepitud hinna. Muid lepingulisi kohustusi Kemiral ei olnud. Inkris võttis aga Teravilja lepinguga (p 4.2.) endale vastutuse vääramatu jõu ilmnemisel tekkivate tagajärgede eest (teraviljasaagi ikaldumine või vähenemine erakorraliste ilmastikuolude tõttu) juhul, kui ta ei teavita hagejat kirjalikult vääramatu jõu asjaolude esinemisest hiljemalt 01.09.2004.a. Sellistest asjaoludest Inkris Kemirat ei teavitanud. Kemira ei olnud nõus Inkrise väitega, nagu oleks pooled kokkuleppinud, et Kemira osutab Inkrisele teravilja koristusteenust. Sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud. Kui pooled koristusteenuse osutamises oleks kokku leppinud, oleks selline kokkulepe kas Teravilja lepingus või eraldi lepinguna vormistatud. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et Inkrisel oli alus lepingute ülesütlemiseks, siis 03.05.2006.a oli selleks möödunud igasugune mõistlik aeg (VÕS § 196 lg 3). Inkrisele oli Kemira väidetav rikkumine teada 2004.a sügisel, ülesütlemisavalduse esitas ta aga alles poolteist aastat hiljem. Kemira vaidlustas Inkrise ülesütlemisavalduse 08.05.2006.a.
OÜ INKRIS MARJAKASVATUS VASTUVÄITED
Inkris hagi ei tunnistanud. Inkrise vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled 14.04.2004.a kaks lepingut – Tarvikute lepingu ja Teravilja lepingu. Seega sõlmisid kaks juriidilist isikut 14.04.2004.a oma majandustegevusega seotud vastastikused lepingud, millega Inkris kohustus kasvatama Kemira vahenditega teravilja ja andma selle Kemirale tasu eest üle. Inkris oli seisukohal, et poolte vahel sõlmitud kahte lepingut tuleb tõlgendada ühtse teenuse osutamise ehk töövõtulepinguna. Lepingute tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingute sisust, poolte ühisest tahtest ning vajadusel ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 sätestatust. Tarvikute lepinguga andis Kemira Inkrisele üle kõik vajaliku teravilja kasvatamiseks. Teravilja lepinguga pidi Inkris kogu kasvatatava teravilja üle andma Kemirale. Inkrise lepinguline kohustus seisnes töö tegemises, st vilja kasvatamises. Eeltoodut arvestades on Kemira pooltevahelises õigussuhtes ja Inkris Töövõtja. Inkrisest mitteolenevatel põhjustel jäi 2004.a viljasaak osaliselt koristamata, kuna Kemira ei kindlustanud teda õigel ajal vajaliku koristustehnikaga. Koristusteenuse osutamises leppisid pooled kokku lepingute sõlmimisel. Ilma selle kokkuleppeta ei oleks Inkris lepinguid sõlminud. 2004.a sügisel pöördus Inkrise juhatuse liige K.S koristustehnika saamiseks korduvalt Kemira esindaja hr L.D poole, kuid Kemiralt koristustehnikat ei saanud. Seega ei teinud Kemira Inkrisega vajalikku koostööd osas, milline oli Inkrisele vajalik omapoolse kohustuse täitmiseks. Põhjusel, et Kemira ei kindlustanud Inkrist teravilja koristamiseks vajaliku tehnikaga, st Kemira süü tõttu, ei saanud Inkris ka Kemirale teravilja (valmistatud asja) üle anda. Inkris ei kanna selle eest vastutust, kuna VÕS § 640 lg 2 kohaselt lasub temal asja juhusliku hävimise riisiko kuni töö valmimiseni. Inkris oli aga oma töö valmis saanud, st teravili oli kasvatatud. 03.05.2006.a esitas Inkris oma lepingulise esindaja kaudu Kemira lepingulisele esindajale A K kirjaliku avalduse lepingu(te) ülesütlemiseks, kahju hüvitamiseks ja tasaarvestuse tegemiseks. Inkris taganes lepingutest Kemira poolsete lepingutingimuste olulise rikkumise tõttu. Kemira ei ole vaidlustanud VÕS-is ettenähtud alustel ja korras Inkrise ühepoolset lepingutest taganemist. Kemira esindaja ei nõustunud 08.05.2006.s kirjas Inkrise seisukohtadega ja nõudis endiselt Lepingust tulenevate kohustuste täitmist. II
OÜ INKRIS MARJAKASVATUS VASTUHAGI NÕUE
Välja mõista AS-lt Kemira GrowHow OÜ Inkris Marjakasvatus kasuks 105 419 krooni saamata jäänud tulu. 2 (7)
Tsiviilasi nr 2-06-15949
OÜ INKRIS MARJAKASVATUS VASTUHAGI ASJAOLUD
14.04.2004.a sõlmiti Kemira kui Müüja ja Inkrise kui ostja vahel Tarvikute leping ja Teravilja leping. Tarvikute lepinguga kohustus Kemira andma Inkrisele lepingu p 1.2. nimetatud väetised, taimekaitsevahendid ja seemne ning Inkris kohustus nende eest tasuma 88 181 krooni hiljemalt 1.11.2004.a, lisaks p-des 3.3.1 ja 3.4.1. märgitud intressid. Teravilja lepinguga kohustus Inkris andma Kemirale üle 2004.a kasvatatavast teraviljasaagist lepingu p
1.2.kindlaksmääratud liiki ja koguses ning p 1.6. märgitud kvaliteedinõuetele vastava teravilja ning Kemira kohustus tasuma Inkrisele lepingu p 1.5 nimetatud müügihinna (turuhinna), kuid mitte vähem kui p-s 1.2. nimetatud baashind, s.o. 183 600 krooni, vastavalt Inkrise poolt esitatud arvetele. Vastuhagi põhjendas Inkris samade asjaolude ja seisukohtadega, millised ta esitas vastuseks põhihagile. Inkris väitis, et pooltevahelise töövõtulepingu üheks tingimuseks oli Kemira kohustus kindlustada Inkris õigel ajal ja kohas vajaliku koristustehnikaga. Selline pooltevaheline kokkulepe oli sõlmitud suuliselt. Kemira jättis selle kohustuse täitmata. Seetõttu ei saanud ka Inkris kasvatatud teravilja Kemirale üle anda. VÕS §-de 652 lg 1 ja 653 alusel on Inkrisel õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist, samuti leping üles öelda ja nõuda tasu tehtud töö eest ning kulutuste hüvitamist, mida tasu ei sisalda. Arvestades teravilja kasvupinnaks 40 ha, 1 ha saagiks 4 tonni ja 1 kg hinnaks 1.60 krooni + 18% käibemaksu, on Inkrise eeldatavaks tuluks 302 080 krooni. Arvestades tulust maha tarvikutele (seemned väetised, mürgid) kulutatud summad, samuti kulud teravilja kuivatamisele, transpordile, tehnikale ja kütusele, on teravilja kasvatamisega kaasnevaks kuluks 196 661 krooni, on Inkrisel jäänud saamata 105 419 krooni tulu. Selles summas esitas Inkris Kemirale 03.05.2006.a tasaarvestuse avalduse ning nüüd vastuhagi.
AS KEMIRA GROWHOW VASTUVÄITED
Kemira ei tunnistanud Inkrise vastuhagi leides, et sellel puudub õiguslik alus. Kemira jäi oma 02.02.2007.a vastuses esitatud seisukohtade juurde. Kemira oli jätkuvalt seisukohalt, et Tarvikute lepingu ja Teravilja lepingu puhul ei ole tegemist ühtse töövõtulepinguga. Inkrise vastupidine seisukoht ei tulene ei lepingutest, praktikast ja tavast, poolte tegelikust tahtest ega ka seadusest. Saamata jäänud tulu nõudel puudub nii lepinguline kui seadusest tulenev alus. Lisaks ei ole õige ka nõude suurus. Teravilja lepingu p-s 1.2. fikseeriti teravilja kasvupinnaks 40 ha ning teravilja orienteeruvaks koguseks 120 tonni, st 1 ha saagiks 3 tonni. Inkris on oma 16.01.2007.a vastuses ning ka vastuhagis kinnitanud, et vastavalt Teravilja müügilepingule tuli kogu kasvatatav teravili üle anda Kemirale. Samas on Inkris oma vastuhagis kahju arvestamisel võtnud aluseks teravilja kasvupinna 40 ha ja 1 ha saagiks 4 tonni, st teravilja koguseks 160 tonni. Tõendeid, et 1 ha saagiks oli 4 tonni, esitatud ei ole.
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
1.Vaidlust ei ole selles, et 14.04.2004.a sõlmisid pooled Tarvikute lepingu, mille kohaselt Kemira kohustus Inkrisele üle andma lepingu p-s 1.2. määratud liiki ja koguses väetised, taimekaitsevahendid ja seemned (edaspidi Tarvikud) ning tegema võimalikuks omandi ülemineku Inkrisele, Inkris omakorda kohustus Tarvikud vastu võtma ja tasuma nende eest 88 181 krooni, lisaks käibemaks (p 1.1., 1.2.,1.3.). Tarvikute müügihinna pidi Inkris tasuma Kemira esitatud arvete alusel (p 3.1.) hiljemalt 1.novembril 2004.a (p-d 3.2., 3.3. ja 3.4.), kusjuures väetiste ja seemnete käibemaksuga hinnale lisandus intress 1% kuus vastavalt väetiste puhul alates 01.05.2004.a (p 3.3.1.) ja seemnetel alates nende üleandmisest (3.4.1.). Pooled ei vaidle selle üle, et samal kuupäeval sõlmisid pooled ka Teravilja lepingu, millega Inkris võttis endale kohustuse anda Kemirale üle kasvatatavast 2004.a saagist p-s 1.2. kindlaks määratud liiki ja koguses ning p-s 1.6. näidatud kvaliteedinõuetele vastava teravilja (edaspidi Teravili) ning tegema võimalikuks omandi ülemineku Kemirale. Kemira omakorda kohustus Teravilja vastu võtma ja tasuma Inkrisele p 1.5. nimetatud müügihinna, kuid mitte vähem kui p-s 1.2. nimetatud baashinna.
2.Inkris oli seisukohal, et poolte vahel 14.04.2004.a sõlmitud lepingud ei ole mitte iseseisvad müügilepingud, vaid neid tuleb tõlgendada ühtse teenuse osutamise lepinguna ehk töövõtulepinguna, milles Kemira on Tellija ja Inkris Töövõtja. Inkrise põhjenduste kohaselt valmistas (kasvatas) tema Kemira tellimusel ja Kemirale kuuluvast materjalist (seemnest) Kemirale asja (tervavilja) ning Kemira kui Tellija pidi vilja eest maksma (tl 87-88). Kemira sellise tõlgendusega ei nõustunud ja väitis, et temal puudus igasugune tahe ja vajadus tellida Inkriselt vilja kasvatamist. Ka uuritud tõendid kogumis ei kinnita, et Kemiral olnuks 2004.a kevadel tahe tellida Inkriselt teravilja kasvatamine ja/või et Kemira oleks Inkriselt teraTsiviilasi nr 2-06-15949 3 (7)
vilja kasvatamise tellinud. Vastupidi. Nii tunnistajate Ingrid Sommer’i kui Leonid Duldub’i ütlustest ilmneb, et hoopis Inkrisel endal oli plaan 2004.a teravilja kasvatada, kuid tal puudusid selleks nii seeme, väetised kui taimekaitsevahendid. Just Inkrise juhatuse liige Kristjan Sommer oli see, kes pöördus Kemira poole sooviga osta viimaselt väetisi, taimekaitsevahendeid ja seemneid (Tarvikud) ning müüa sügisel teravili Kemirale. Kristjan Sommer’i vande all antud seletustest ilmneb, et Inkris sõlmis Kemiraga lepingu, millega ostis viimaselt vilja, mürgi ja väetised ning et seejuures oli Inkris ostja. Teise lepinguga müüs Inkris vilja Kemirale. Ostetud vilja (seemned), mürgi ja väetiste eest pidi Inkris tasuma sügisel. Teravilja müümisel pidi tehtama tasaarvestus. Ka tunnistaja L.D kinnitas, et K.S räägiti sellest, et kui Inkrisel ei ole võimalik Tarvikute eest kohe tasuda, võib Kemira sügisel tema vilja ära osta ja Tarvikute hinna tasaarvestada (tl 127-128,130,152-153).
2.1.Seega nähtub uuritud tõenditest, et 2004.a kevadel oli Inkrisel tahe osta teravilja seemet, väetisi ja taimekaitsevahendeid ning et Kemira oli nõus need talle müüma. Läbirääkimiste käigus lepiti kokku, et Inkris müüb kasvanud teravilja Kemirale ja viimane tasaarvestab oma Tarvikute lepingust tuleneva rahalise nõude Inkrise Teravilja lepingust tuleneva rahalise nõudega. Poolte sellekohane tahe vormistati Tarvikute lepingus ja Teravilja lepingus. Vaidlust ei ole selles, et Kemira täitis Tarvikute lepingu p-s 1.1. sätestatud Müüja kohustuse ja andis ps 1.2. nimetatud Tarvikud Inkrisele üle. Inkris võttis Tarvikud vastu. Vaidlust ei ole selles, et Teravilja lepingu alusel müüs Inkris 2004.a hilissügisel Kemirale 25 950 kg teravilja ning esitas Kemirale 01.11.2004.a arve nr 2 müüdud teravilja eest tasu saamiseks (tl 69a).
2.2.Eeltoodu alusel leiab kohus, et poolte tahe oli suunatud vastastikuste ostu-müügisuhete loomisele, et sellised õigussuhted 14.04.2004.a Tarvikute lepingu ja Teravilja lepingu sõlmimisega poolte vahel ka loodi ning et mõlemad pooled asusid sõlmitud lepinguid vastavalt nende sisule täitma. Seega leiab kohus, et 14.04.2004.a poolte vahel sõlmitud Tarvikute leping ja Teravilja leping on iseseisvad müügilepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 mõttes.
3.Kohtu arvates ei võimalda uuritud tõendid tõlgendada vaidlusaluseid lepinguid ühtse töövõtulepinguna. Uuritud tõendid ei kinnitanud, et üks või mõlemad pooled oleks soovinud luua õigussuhet töö tegemiseks ja/või asja valmistamiseks. Ka ei käitunud pooled kohtu hinnangul lepingulistest suhetes Tellija ja Töövõtjana VÕS § 635 jj mõttes. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluseid lepinguid ei saa töövõtulepinguna hinnata ka lepingupooltega sarnased mõistlikud isikud, st juriidilisest isikust ettevõtjad, kes põhiliselt tegelevad põllumajandussaaduste tootmise, töötlemise, turustamise ja/või põllumajanduskeemiatoodete, põllumajandustoodete ning –tootmisseadmete turustamise ning vahendusega.
4.Inkris väitis, et kuna Tarvikute lepingu alusel andis Kemira Inkrisele üle kõik vajaliku teravilja kasvatamiseks ja vastavalt Teravilja lepingule pidi Inkris kogu teravilja üle andma Kemirale, ei kohaldata vaidlusalustele lepingutele võõrandamislepingute kohta sätestatut. VÕS § 208 lg 2 mõtte kohaselt ei kohaldata müügilepingu kohta sätestatut lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist, samuti lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises.
4.1.Tarvikute leping on sõlmitud juba olemasolevate asjade (Tarvikud) võõrandamiseks ning selles lepingu puhul ei seisnenud kummagi lepingupoole kohustused ei töö tegemises ega ka teenuse osutamises. Seega kuuluvad nimetatud lepingule kohaldamisele müügilepingu sätted.
4.2.Teravilja lepingu järgi oli Inkrisel kohustus müüa asi, mida lepingu sõlmimise ajal olemas ei olnud, st võõrandatav asi tuli alles valmistada. Ka sellise lepingu puhul kehtib üldreeglina eeldus, et tegemist on müügilepinguga. Sellest üldreeglist on kaks erandit – 1) kui tellija andis teise poole käsutusse olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist ning 2) kui suurem osa selle lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või teenuse osutamises.
4.2.1.Teravilja lepingu puhul ei ole tegemist eelmärgitud eranditega. Müügiesemeks oleva teravilja kasvatamiseks (asja valmistamiseks) ei kasutanud Inkris Kemira vahendeid (materjale). Seemned, väetised ja taimekaitsevahendid, milliseid Inkris kasutas teravilja kasvatamisel, olid tema enda, mitte Kemira omad. Teravilja lepingus on kokkulepitud Kemira kohustus Tarvikute omandi üleandmiseks Inkrisele. Vaidlust ei ole, et Kemira ka reaalselt Tarvikute otsese valduse Inkrisele üle andis ning Inkris valduse Tarvikutele sai. Sellega oli Tarvikute kui vallasasjade omand Inkrisele üle läinud. See aga lükkab ümber Inkrise väite, nagu oleks Inkris „valmistanud asja“ nn tellija materjalist.
Tsiviilasi nr 2-06-15949 4 (7)
4.2.2.Tegemist ei ole ka VÕS § 208 lg 2 teises lauses sätestatud erandiga. Inkrise lepinguliste kohustuste iseloom Teravilja lepingus ei olnud suunatud mitte niivõrd teravilja kasvatamisele, vaid eelkõige 2004.a kasvatatava saagi võõrandamisele. Sellest tulenevalt kuuluvad ka selle lepingu puhul kohaldamisele müügilepingu sätted. Seda enam, et lepingu objektiks on liigitunnustega asi. Tunnustatud eraõiguse spetsialistid on väljendanud seisukohta, et kui lepingu objektiks on liigitunnustega asi, on reeglina tegemist müügilepinguga (P.V, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2007. Lk 8). Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et vaidlusaluste lepingute puhul ei kuulu VÕS § 208 lg 2 kohaldamisele.
5.VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaidlust ei ole, et Kemira andis Inkrisele üle Tarvikute lepingu esemeks olevad lepingu p-s 1.2. nimetatud Tarvikud ning Inkris võttis need vastu. Tarvikute müügihinna tasumiseks esitas Kemira Inkrisele arved nr 241629 summas 59 358.10 krooni, nr 241711 summas 41 474.65 krooni ja nr 242781 summas 6991.50 krooni (tl 25-27). Vaidlust ei ole ka selles, et 24.11.2004.a tasus Inkris arvest nr 241629 Kemirale 24 289.67 krooni ning 25.01.2005.a 27 895.20 krooni ning et hagi esitamise seisuga oli Inkrisel arvest nr 241629 Kemirale tasumata 7173.23 krooni, arved nr 241711 ja 242781 aga täies ulatuses tasumata. Seega oli Inkrisel hagi esitamise seisuga tasumata Kemirale Tarvikute eest kokku 55 639.38 krooni. Tõendeid, et Inkris oleks nimetatud kohustuse täitnud kohtumenetluse kestel, esitatud ei ole. Seega ei täitnud Inkris Tarvikute lepingust tulenevat omapoolset Tarvikute müügihinna tasumise kohustust nõuetekohaselt. Kohustuse mittekohane täitmine on VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine.
6.Inkrise vastuväite kohaselt puudub Kemiral õigus nõuda Tarvikute lepingu täitmist, kuna Inkris on lepingu(te)st ühepoolselt taganenud. Kemira selle seisukohaga ei nõustunud. Vaidlust ei ole selles, et 03.05.2006.a on Inkrise lepinguline esindaja koostanud Inkrise nimel avalduse lepingu(te) ülesütlemiseks, kahju hüvitamiseks ja tasaarvestuseks. Selles avalduses on muuhulgas märgitud, et Inkris ütleb lepingu(d) üles ja nõuab Kemiralt kahju hüvitamist (tl 56-57). Kemira oma 08.05.2006.a vastuses osundas, et VÕS § 116 näeb lepingust taganemise võimaluse ette vaid juhul, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kemira ei ole poolte vahel sõlmitud müügilepinguid rikkunud. Kemira juhib Inkrise tähelepanu asjaolule, et avaldus Lepingu ülesütlemiseks tuleb esitada mõistliku aja jooksul alates rikkumisest teadasaamisest. Avalduse esitamise ajal puudusid alused nii lepingu ülesütlemiseks kui lepingust taganemiseks. Lisaks on möödunud mõistlikud tähtajad lepingute ülesütlemiseks (58-59).
6.1.Tarvikute lepingu p 7.1. kohaselt kehtib leping kuni lepinguliste kohustuste täitmiseni poolte poolt või muudel seadusest või lepingust tulenevatel alustel (tl 24). Teravilja lepingu p
5.1.kohaselt kehtib see leping kuni lepinguliste kohustuste kohase täitmiseni poolte poolt või lepingust taganemise või ülesütlemiseni seaduses või lepingus sätestatud alustel (tl 53).
6.2.Selleks, et lepingutest taganemine muudaks kehtivat õigussuhet, peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed eeldused kui ka järgitud taganemise formaalset korda. Kui see nii on, ei saa teine lepingupool lepingust taganemist takistada. Inkrise 03.05.2006.a taganemisavaldus on vormistatud kirjalikult ning selles on arusaadavalt väljendatud Inkrise tahe 14.04.2004.a lepingute ühepoolseks lõpetamiseks. Asjaolu, et Kemira esindaja on Inkrise avaldusele 08.05.2006.a kirjalikult vastanud kinnitab, et Inkrise avaldus on teisele lepingupoolele ka edastatud.
6.3.Selleks, et Inkrise avaldus lepingute ülesütlemiseks (taganemiseks) kehtiks ja lõpetaks lepingud, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused, st et Inkrisel pidi lepingu ülesütlemiseks (taganemiseks) olema ka õiguslik alus. Inkris avaldusest nähtub, et taganemisavaldus esitati VÕS § 652 lg 1 alusel Kemira olulise lepingute rikkumise tõttu. Kemira oluline rikkumine seisnes avalduse kohaselt selles, et ta ei kindlustanud Inkrisele 2004.a koristusperioodil vajalikku koristustehnikat. Sellest tõttu jäi Inkrisel teraviljasaak osaliselt koristamata (tl 55-57). Kohus, analüüsinud Tarvikute lepingu ja Teravilja lepingu tingimusi leiab, et Kemiral ei olnud nimetatud lepingutest tulenevalt kohustust kindlustada Inkris 2004.a koristusperioodil koristustehnikaga või osutada talle koristusteenust. Ka Inkrise seadusliku esindaja seletustest Tsiviilasi nr 2-06-15949 5 (7)
ning tunnistaja L.Dulub’i ütlustest nähtub, et pooled küll rääkisid sellest, et Inkrisel ei ole kombaini, kuid 14.04.2004.a lepingutes sellekohaseid kokkuleppeid ei sõlmitud. Seega ei kinnita uuritud tõendid, et Kemiral olnuks Tarvikute lepingu ja/või Teravilja lepingu alusel kohustus kindlustada Inkris koristustehnikaga. Kemira ei saanud rikkuda lepinguid teoga, mis tema lepinguliseks kohustuseks ei olnud. Sellest omakorda tulenevalt puudus Inkrisel õigus sellisel põhjusel ja VÕS 652 lg 1 alusel lepinguid üles öelda (taganeda). Eeltoodust tulenevalt ei olnud Inkrise 03.05.2006.a ülesütlemisavaldus kehtiv ega lõpetanud vaidlusaluseid lepinguid. Seega nii Tarvikute leping kui ka Teravilja leping kehtivad ning Kemira on Tarvikute lepingu alusel õigustatud nõudma Inkriselt Tarvikute müügihinna tasumise kohustuse täitmist seni täitmata osas, st 55 639.38 krooni tasumist. Selles osas on Kemira hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada.
7.Hagi asjaolude kohaselt, mida Inkris ei ole vaidlustanud, osutas Kemira väljaspool vaidlusaluseid lepinguid Inkrisele ka transpordi- ja viljakuivatamise teenust (tl 20,110). Tunnistaja L.D kinnitas, et K.S rääkis, et tal puudub kuivati teravilja kuivatamiseks ning et tal on vaja ka transporti teravilja põllult äravedamiseks. Kemira sai Inkrisele pakkuda nii viljakuivatamise kui teravilja äraveo teenust (tl 152). Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et Kemira osutas Inkrisele pooltevahelise kokkuleppe alusel nii viljakuivatamise kui transporditeenust, Inkris võttis osutatud teenused vastu ega esitanud uuritud tõendite kohaselt vastuväiteid teenuse mittekohasuse kohta. Tõendatud on, et osutatud teenuste eest tasu saamiseks esitas Kemira Inkrisele arved nr 246068 summas 1593 krooni, maksetähtaeg 1.11.2004, nr 246229 summas 1770 krooni, maksetähtaeg 21.12.2004 ja 246377 summas 12 390 krooni, maksetähtaeg 28.02.2005. Inkris ei ole arveid vaidlustanud, samas pole ta neid ka tasunud. Osutatud teenuste eest on Inkrisel Kemirale tasumata kokku 15 753 krooni. Seega ei ole Inkris täitnud omapoolset raha maksmise kohustust, mistõttu Kemiral on õigus nõuda selle kohustuse täitmist. Kemira nõue transpordi ja viljakuivatamisteenuse eest 15 753 krooni tasu saamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
8.Tarvikute lepingu p-s 5.3. leppisid pooled kokku, et lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise korral on Müüjal õigus nõuda Ostjalt viivist 0,15% tähtaegselt tasumata summalt päevas ning et viivise maksmise aluseks on vastavasisuline teatis. Hagiavalduse esitamise ajal oli Kemira viivisnõue seisuga 01.12.2006.a kokku 67 156.41 krooni. Kohtumenetluses esitas Kemira täiendava viivisearvestuse perioodi 02.12.2006.a kuni 15.11.2007.a eest summas 74 589.98 krooni, st viivisnõue kokku 141 746.39 krooni. Samas vähendas Kemira, kohtupraktikat ja hea usu põhimõtet järgides, oma viivisnõude põhivõlgnevusega samale suurusele, st 71 392.40 kroonini. Lisaks palus ta, et Inkriselt nõutaks välja viivis 0,15% päevas alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni (tl 145).
8.1.VÕS § 113 lg 1 mõtte kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Vaidlust ei ole selles, et Inkris on viivitanud Tarvikute lepingust tuleneva 55 639.38 krooni müügihinna tasumise, samuti 15 753 krooni transpordi- ja viljakuivatamise teenuse eest tasumisega. See asjaolu annab Kemirale õigustuse nõuda Inkriselt viivist ja seda ka Tarvikute lepingus kokkulepitud määras. Kemira on esitanud nii esialgse kui täiendava viivise arvestuse. Inkris, vaidlustamata pärast täiendava arvestuse esitamist viivise suurust ja arvestuslikku õigsust, taotles viivise vähendamist (tl 164).
8.2.VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Inkris taotles viivise vähendamist põhjusel, et Kemira viivitas oma viivisnõude maksmapanemisega ebamõistlikult pikka aega - Kemira viivisnõue muutus sissenõutavaks juba 2004.a sügisel, kuid nõudeavaldusega pöördus ta Inkrise poole alles 27.02.2006.a. Kemira sellele väitele vastu ei vaielnud. Sellega loeb kohus tõendatuks, et Kemira esitas nõudeavalduse viivise saamiseks enam kui aasta pärast viivisnõude sissenõutavaks muutumist. Kohus nõustub, et selline viivisnõude maksmapanekuga viivitamine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Samas - Kemira ongi juba oma viivisnõuet vähendanud ja seda peaaegu poole võrra. Kemira viivisnõue pärast vähendamist on sama suur kui põhinõue. Sellises ulatuses viivisnõude vähendamine on proportsioonis Kemira osundatud käitumisega (viivitamine viivise maksmapanekuga). Kohus ei pea mõistlikuks alandada viivist alla põhinõude ulatuse. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (TsK § 231) (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05). Tsiviilasi nr 2-06-15949 6 (7)
8.3.Kuigi kohus nõustub Inkrise seisukohaga, et Kemira poolt kantud kohtuvälised menetluskulud ei ole hinnatavad otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 mõttes, ei anna ka see asjaolu alust alandada viivist põhinõudest allapoole. Kohtu hinnangul soovis Kemira kahju olemasolu puudutavate väidetega põhistada viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et arvestades Kemira õigustatud huvi ja Inkrise rikkuse ja õigussuhtes käitumise asjaolusid, on sissenõutavaks muutunud viivisnõude rahuldamine põhinõude ulatuses mõistlik.
8.4.Samas ei pea kohus põhjendatuks Kemira soovi mõista Inkriselt välja viivis protsendina päevas alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võimaldab taotleda hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest, oleks sellise nõude rahuldamine Inkrisele eespool märgitud asjaolusid arvestades ülemäära koormav. Selle nõude rahuldamisel muutuks viivise osakaal põhinõudega võrreldes ebamõistlikult suureks.
9.Inkrise vastuhagi on rajatud seisukohale, et poolte vahel 14.04.2004.a sõlmitud Tarvikute lepingu ja Teravilja lepingu näol on tegemist ühtse töövõtulepinguga, mida Kemira Tellijana rikkus sellega, et ei kindlustanud Inkrist 2004.a sügisel koristustehnikaga. Selle tõttu jäi Inkrisel vili koristamata ja tulu saamata. Kohus asus eespool seisukohale, et 14.04.2004.a lepingute puhul ei ole tegemist mitte ühtse töövõtulepinguga, vaid kahe iseseisva müügilepinguga. See aga tähendab, et poolte vahel ei ole nendest lepingutest tulenevat töövõtulepingulist õigussuhet. Seetõttu on Inkrise töövõtulepingul rajanev vastuhagi õiguslikult alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Ülejäänud vastuhagi väidete analüüsimiseks puudub vajadus.
10.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldreeglina pool, kelle kahjuks otsus tehti, st antud juhul Inkris. Samas leiab kohus, et menetluskulude väljamõistmine Inkriselt oleks, menetluskulude võimalikku suurust ja poolte majanduslikku seisundit (ühelt poolt edukas juriidilisest isikust äriühing, teisal füüsilisest isikust ettevõtja) arvestades Inkrise suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kohus on seisukohal, et õige ja õiglane on jätta poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel täielikult poolte enda kanda.
Sirje Lahesoo Kohtunik Tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt menetluskulude jaotuse osas ja tehtud uus otsus selles osas. Jätta menetluskulud kostja OÜ Inkris Marjakasvatus kanda. Muus osas jätta muutmata
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.