Tsiviilasja number
2-06-15949
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
13.06.2008, Tallinn
Tsiviilasi
AS Kemira GrowHow hagi OÜ Inkris Marjakasvatus vastu võla ja viivise saamiseks ning OÜ Inkris Marjakasvatus vastuhagi saamata jäänud tulu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25.02.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Inkris Marjakasvatus apellatsioonkaebus ja AS Kemira GrowHow vastuapellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Kemira GrowHow (registrikood 10344249, asukoht Peterburi tee 44 Tallinn), esindaja vandeadvokaat Andres Alas Kostja OÜ Inkris Marjakasvatus (registrikood 10676023, asukoht Männi 10-12 Albu küla Albu vald Järvamaa), esindaja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso
Tühistada Pärnu Maakohtu 25.02.2008 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus. Jätta menetluskulud kostja OÜ Inkris Marjakasvatus kanda. AS Kemira Growhow vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Muus osas jätta otsus muutmata ja OÜ Inkris Marjakasvatus apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse
Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik AS Kemira GrowHow ja OÜ Inkris Marjakasvatus sõlmisid 14.04.2004 põllumajandustarvikute müügilepingu nr L-18 (edaspidi tarvikute leping), mille kohaselt hageja kohustus kostjale üle andma lepingu p-s 1.2 määratud liiki ja koguses väetised, taimekaitsevahendid ja seemned ning tegema võimalikuks omandi ülemineku kostjale, kostja omakorda kohustus tarvikud vastu võtma ja tasuma nende eest 88 181 krooni, lisaks käibemaks. Tarvikute müügihinna pidi kostja tasuma hageja esitatud arvete alusel hiljemalt 01.11.2004, kusjuures väetiste ja seemnete käibemaksuga hinnale lisandus intress 1% kuus vastavalt väetiste puhul alates 01.05.2004 ja seemnetel alates nende üleandmisest. Samal kuupäeval sõlmisid pooled ka teravilja lepingu, millega kostja võttis endale kohustuse anda hagejale üle kasvatatavast 2004 saagist p-s 1.2 kindlaks määratud liiki ja koguses ning p-s 1.6 näidatud kvaliteedinõuetele vastava teravilja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku hagejale. Hageja omakorda kohustus teravilja vastu võtma ja tasuma kostjale p 1.5 nimetatud müügihinna, kuid mitte vähem kui p-s 1.2 nimetatud baashinna. Tarvikute lepingu alusel esitas hageja kostjale arved nr 241629 summas 59 358,10 krooni, nr 241711 summas 41 474,65 krooni ja nr 242781 summas 6991,50 krooni. Hagi esitamise seisuga oli kostjal arvest nr 241629 tasumata 7173,23 krooni ning arved nr 241711 ja 242781 tasumata täies ulatuses. Hageja osutas kostjale ka transpordi- ja viljakuivatamise teenust ning esitas teenuste eest tasu saamiseks kostjale arved nr 246229 summas 1770 krooni, nr 246377 summas 12 390 krooni ja nr 246068 summas 1593 krooni. Neid arveid kostja tasunud ei ole. Kokku on kostjal hagejale tasumata 71 392,40 krooni. Tarvikute lepingu p 5.3 kohaselt on hagejal rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral õigus nõuda kostjalt viivist 0,15% tähtaegselt tasumata summalt päevas. 01.12.2006 seisuga oli viivis 67 156,41 krooni ja ajavahemiku 02.12.2006 – 15.11.2007 eest 74 589,98 krooni, st sissenõutavaks muutunud viivis kokku 141 746,39 krooni. Arvestades kohtupraktikat ning hea usu põhimõtet vähendas hageja viivisnõuet põhinõudeni. Hageja oli seisukohal, et andes kostjale üle tarvikute lepingus nimetatud kauba, täitis ta oma kohustused müüjana. Kostja võttis kauba vastu, kuid ei tasunud selle eest. Kostja võttis vastu ka hageja osutatud transpordi-ja viljakuivatusteenuse ega esitanud vastuväiteid teenuse mittekohasuse kohta. Osutatud teenuste eest kostja tasunud ei ole. Mõlema lepingu sisust on aru saada, et poolte tahe oli sõlmida müügilepingud. Sellisena mõistis hageja lepinguid ka nende sõlmimise ajal. Sellisena on pooled lepinguid ka täitma asunud. Kui hageja või mõlemad pooled oleksid soovinud sõlmida töövõtulepingut, oleks nad seda ka teinud. Tarvikute lepinguga võttis kostja endale kohustuse võtta hagejalt vastu kokkulepitud põllumajandustarvikud ja tasuda hagejale nende eest kokkulepitud hind. Teravilja müügilepinguga nr KGH L-18 (edaspidi teravilja leping) kohustus hageja vastu võtma kostjalt teravilja ja tasuma selle eest kostjale kokkulepitud hinna. Muid lepingulisi kohustusi hagejal ei olnud. Kostja võttis aga teravilja lepinguga (p 4.2) endale vastutuse vääramatu jõu ilmnemisel tekkivate tagajärgede eest (teraviljasaagi ikaldumine või vähenemine erakorraliste ilmastikuolude tõttu) juhul, kui ta ei teavita hagejat kirjalikult vääramatu jõu asjaolude esinemisest hiljemalt 01.09.2004. Sellistest asjaoludest kostja hagejat ei teavitanud. Poolte vahel ei olnud kokkulepet, et hageja osutab kostjale teravilja koristusteenust. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada, et kostjal oli alus lepingute ülesütlemiseks, siis 03.05.2006 oli selleks möödunud igasugune mõistlik aeg. Kostjale oli hageja väidetav rikkumine teada 2004 sügisel, ülesütlemisavalduse esitas ta aga alles poolteist aastat hiljem. Hageja vaidlustas kostja ülesütlemisavalduse 08.05.2006.
2(8)
Kostja hagi ei tunnistanud. Kaks juriidilist isikut sõlmisid 14.04.2004 oma majandustegevusega seotud vastastikused lepingud, millega kostja kohustus kasvatama hageja vahenditega teravilja ja andma selle hagejale tasu eest üle. Poolte vahel sõlmitud kahte lepingut tuleb tõlgendada ühtse teenuse osutamise ehk töövõtulepinguna. Lepingute tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingute sisust, poolte ühisest tahtest ning vajadusel ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 sätestatust. Tarvikute lepinguga andis hageja kostjale üle kõik vajaliku teravilja kasvatamiseks. Teravilja lepinguga pidi kostja kogu kasvatatava teravilja üle andma hagejale. Kostja lepinguline kohustus seisnes töö tegemises, st vilja kasvatamises. Kostjast mitteolenevatel põhjustel jäi 2004 viljasaak osaliselt koristamata, kuna hageja ei kindlustanud teda õigel ajal vajaliku koristustehnikaga. Koristusteenuse osutamises leppisid pooled kokku lepingute sõlmimisel. Ilma selle kokkuleppeta ei oleks kostja lepinguid sõlminud. 2004 sügisel pöördus kostja juhatuse liige Kristjan Sommer koristustehnika saamiseks korduvalt hageja esindaja hr Leonid Dulubi poole, kuid hagejalt koristustehnikat ei saanud. Seega ei teinud hageja kostjaga vajalikku koostööd osas, milline oli kostjale vajalik omapoolse kohustuse täitmiseks. Põhjusel, et hageja ei kindlustanud kostjat teravilja koristamiseks vajaliku tehnikaga, ei saanud kostja ka hagejale teravilja üle anda. Kostja ei kanna selle eest vastutust, kuna VÕS § 640 lg 2 kohaselt lasub temal asja juhusliku hävimise riisiko kuni töö valmimiseni. Kostja oli aga oma töö valmis saanud, st teravili oli kasvatatud. 03.05.2006 esitas kostja hagejale kirjaliku avalduse lepingu(te) ülesütlemiseks, kahju hüvitamiseks ja tasaarvestuse tegemiseks. Kostja taganes lepingutest hagejapoolsete lepingutingimuste olulise rikkumise tõttu. Hageja ei ole vaidlustanud kostja ühepoolset lepingutest taganemist. Hageja ei nõustunud 08.05.2006 kirjas kostja seisukohtadega ja nõudis endiselt lepingust tulenevate kohustuste täitmist. OÜ Inkris Marjakasvatus põhjendas vastuhagi samade asjaolude ja seisukohtadega, millised ta esitas vastuseks põhihagile. Kostjal on õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist, samuti leping üles öelda ja nõuda tasu tehtud töö eest ning kulutuste hüvitamist, mida tasu ei sisalda. Arvestades teravilja kasvupinnaks 40 ha, 1 ha saagiks 4 tonni ja 1 kg hinnaks 1,60 krooni + 18% käibemaksu, on kostja eeldatavaks tuluks 302 080 krooni. Arvestades tulust maha tarvikutele (seemned väetised, mürgid) kulutatud summad, samuti kulud teravilja kuivatamisele, transpordile, tehnikale ja kütusele, on teravilja kasvatamisega kaasnevaks kuluks 196 661 krooni, on kostjal jäänud saamata 105 419 krooni tulu. Selles summas esitas kostja hagejale 03.05.2006 tasaarvestuse avalduse. AS Kemira GrowHow ei tunnistanud vastuhagi leides, et sellel puudub õiguslik alus. Tarvikute lepingu ja teravilja lepingu puhul ei ole tegemist ühtse töövõtulepinguga. Kostja vastupidine seisukoht ei tulene ei lepingutest, praktikast ja tavast, poolte tegelikust tahtest ega ka seadusest. Saamata jäänud tulu nõudel puudub nii lepinguline kui seadusest tulenev alus. Lisaks ei ole õige ka nõude suurus. Teravilja lepingu p-s 1.2 fikseeriti teravilja kasvupinnaks 40 ha ning teravilja orienteeruvaks koguseks 120 tonni, st 1 ha saagiks 3 tonni. Tõendeid, et 1 ha saagiks oli 4 tonni, kostja esitanud ei ole. Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks 55 639,38 krooni 14.04.2004 põllumajandustarvikute müügilepingust nr L-18 tulenevat võlga, 15 753 krooni transpordi- ja viljakuivatusteenuste tasu ning 71 392,38 krooni viivist. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Uuritud tõendid kogumis ei kinnita, et hagejal olnuks 2004 kevadel tahe tellida kostjalt teravilja kasvatamine ja/või et hageja oleks kostjalt teravilja kasvatamise tellinud. Tunnistajate I. S.i kui I. D.i ütlustest ilmneb, et hoopis kostjal endal oli plaan 2004 teravilja kasvatada, kuid tal puudusid selleks nii seeme, väetised kui taimekaitsevahendid. Just kostja juhatuse liige K. S. oli see, kes pöördus hageja poole sooviga osta viimaselt väetisi, 3(8)
taimekaitsevahendeid ja seemneid (tarvikuid) ning müüa sügisel teravili hagejale. K. S.i vande all antud seletustest ilmneb, et kostja sõlmis hagejaga lepingu, millega ostis viimaselt vilja, mürgi ja väetised. Teise lepinguga müüs kostja vilja hagejale. Ostetud vilja (seemned), mürgi ja väetiste eest pidi kostja tasuma sügisel. Teravilja müümisel pidi tehtama tasaarvestus. Ka tunnistaja I. D. kinnitas, et K. S.iga räägiti sellest, et kui kostjal ei ole võimalik tarvikute eest kohe tasuda, võib hageja sügisel tema vilja ära osta ja tarvikute hinna tasaarvestada. Seega nähtub uuritud tõenditest, et 2004 kevadel oli kostjal tahe osta teravilja seemet, väetisi ja taimekaitsevahendeid ning et hageja oli nõus need talle müüma. Läbirääkimiste käigus lepiti kokku, et kostja müüb kasvanud teravilja hagejale ja viimane tasaarvestab oma tarvikute lepingust tuleneva rahalise nõude kostja teravilja lepingust tuleneva rahalise nõudega. Poolte sellekohane tahe vormistati tarvikute lepingus ja teravilja lepingus. Eeltoodu alusel oli poolte tahe suunatud vastastikuste ostu-müügisuhete loomisele, sellised õigussuhted 14.04.2004 tarvikute lepingu ja teravilja lepingu sõlmimisega poolte vahel ka loodi ning mõlemad pooled asusid sõlmitud lepinguid vastavalt nende sisule täitma. Seega on 14.04.2004 poolte vahel sõlmitud tarvikute leping ja teravilja leping iseseisvad müügilepingud VÕS § 208 mõttes. Uuritud tõendid ei võimalda tõlgendada vaidlusaluseid lepinguid ühtse töövõtulepinguna. Uuritud tõendid ei kinnitanud, et üks või mõlemad pooled oleks soovinud luua õigussuhet töö tegemiseks ja/või asja valmistamiseks. Ka ei käitunud pooled lepingulistest suhetes tellija ja töövõtjana VÕS § 635 jj mõttes. Vaidlusaluseid lepinguid ei saa töövõtulepinguna hinnata ka lepingupooltega sarnased mõistlikud isikud, st juriidilisest isikust ettevõtjad, kes põhiliselt tegelevad põllumajandussaaduste tootmise, töötlemise, turustamise ja/või põllumajanduskeemiatoodete, põllumajandustoodete ning -tootmisseadmete turustamise ning vahendusega. Tarvikute leping on sõlmitud juba olemasolevate asjade (tarvikud) võõrandamiseks ning selles lepingu puhul ei seisnenud kummagi lepingupoole kohustused ei töö tegemises ega ka teenuse osutamises. Seega kuuluvad nimetatud lepingule kohaldamisele müügilepingu sätted. Teravilja lepingu järgi oli kostjal kohustus müüa asi, mida lepingu sõlmimise ajal olemas ei olnud, st võõrandatav asi tuli alles valmistada. Ka sellise lepingu puhul kehtib üldreeglina eeldus, et tegemist on müügilepinguga. Sellest üldreeglist on kaks erandit: 1) kui tellija andis teise poole käsutusse olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist ning 2) kui suurem osa selle lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või teenuse osutamises. Teravilja lepingu puhul ei ole tegemist eelmärgitud eranditega. Müügiesemeks oleva teravilja kasvatamiseks (asja valmistamiseks) ei kasutanud kostja hageja vahendeid (materjale). Seemned, väetised ja taimekaitsevahendid, milliseid kostja kasutas teravilja kasvatamisel, olid tema enda, mitte hageja omad. Teravilja lepingus on kokkulepitud hageja kohustus tarvikute omandi üleandmiseks kostjale. Vaidlust ei ole, et hageja ka reaalselt tarvikute otsese valduse kostjale üle andis ning kostja valduse tarvikutele sai. Sellega oli tarvikute kui vallasasjade omand kostjale üle läinud. See aga lükkab ümber kostja väite, nagu oleks kostja „valmistanud asja“ nn tellija materjalist. Tegemist ei ole ka VÕS § 208 lg 2 teises lauses sätestatud erandiga. Kostja lepinguliste kohustuste iseloom teravilja lepingus ei olnud suunatud mitte niivõrd teravilja kasvatamisele, vaid eelkõige 2004 kasvatatava saagi võõrandamisele. Sellest tulenevalt kuuluvad ka selle lepingu puhul kohaldamisele müügilepingu sätted. Seda enam, et lepingu objektiks on liigitunnustega asi. Vaidlust ei ole selles, et hagi esitamise seisuga oli kostjal arvest nr 241629 hagejale tasumata 7173,23 krooni, arved nr 241711 ja 242781 aga täies ulatuses tasumata. Seega oli kostjal hagi esitamise seisuga tasumata hagejale tarvikute eest kokku 55 639,38 krooni. Tõendeid, et kostja oleks nimetatud kohustuse täitnud kohtumenetluse kestel, esitatud ei ole.
4(8)
Seega ei täitnud kostja tarvikute lepingust tulenevat omapoolset tarvikute müügihinna tasumise kohustust nõuetekohaselt. Kostja vastuväite kohaselt puudub hagejal õigus nõuda tarvikute lepingu täitmist, kuna kostja on lepingu(te)st ühepoolselt taganenud. Selleks, et lepingutest taganemine muudaks kehtivat õigussuhet, peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed eeldused kui ka järgitud taganemise formaalset korda. Kui see nii on, ei saa teine lepingupool lepingust taganemist takistada. Kostja 03.05.2006 taganemisavaldus on vormistatud kirjalikult ning selles on arusaadavalt väljendatud kostja tahe 14.04.2004 lepingute ühepoolseks lõpetamiseks. Asjaolu, et hageja esindaja on kostja avaldusele 08.05.2006 kirjalikult vastanud kinnitab, et kostja avaldus on teisele lepingupoolele ka edastatud. Selleks, et kostja avaldus lepingute ülesütlemiseks (taganemiseks) kehtiks ja lõpetaks lepingud, peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused, st et kostjal pidi lepingu ülesütlemiseks (taganemiseks) olema ka õiguslik alus. Kostja avaldusest nähtub, et taganemisavaldus esitati VÕS § 652 lg 1 alusel hageja olulise lepingute rikkumise tõttu. Hageja oluline rikkumine seisnes avalduse kohaselt selles, et ta ei kindlustanud kostjale 2004 koristusperioodil vajalikku koristustehnikat. Sellest tõttu jäi kostjal teraviljasaak osaliselt koristamata. Analüüsinud tarvikute lepingu ja teravilja lepingu tingimusi, leidis kohus, et hagejal ei olnud nimetatud lepingutest tulenevalt kohustust kindlustada kostja 2004 koristusperioodil koristustehnikaga või osutada talle koristusteenust. Ka kostja seadusliku esindaja seletustest ning tunnistaja I. D.i ütlustest nähtub, et pooled küll rääkisid sellest, et kostjal ei ole kombaini, kuid 14.04.2004 lepingutes sellekohaseid kokkuleppeid ei sõlmitud. Seega ei kinnita uuritud tõendid, et hagejal olnuks tarvikute lepingu ja/või teravilja lepingu alusel kohustus kindlustada kostja koristustehnikaga. Hageja ei saanud rikkuda lepinguid teoga, mis tema lepinguliseks kohustuseks ei olnud. Sellest omakorda tulenevalt puudus kostjal õigus sellisel põhjusel ja VÕS 652 lg 1 alusel lepinguid üles öelda (taganeda). Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostja 03.05.2006 ülesütlemisavaldus kehtiv ega lõpetanud vaidlusaluseid lepinguid. Seega nii tarvikute leping kui ka teravilja leping kehtivad ning hageja on tarvikute lepingu alusel õigustatud nõudma kostjalt Tarvikute müügihinna tasumise kohustuse täitmist seni täitmata osas, st 55 639.38 krooni tasumist. Selles osas on hageja hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tunnistaja I. D. kinnitas, et K. S. rääkis, et tal puudub kuivati teravilja kuivatamiseks ning et tal on vaja ka transporti teravilja põllult äravedamiseks. Hageja sai kostjale pakkuda nii viljakuivatamise kui teravilja äraveo teenust. Eeltooduga on tõendatud, et hageja osutas kostjale pooltevahelise kokkuleppe alusel nii viljakuivatamise kui transporditeenust, kostja võttis osutatud teenused vastu ega esitanud uuritud tõendite kohaselt vastuväiteid teenuse mittekohasuse kohta. Tõendatud on, et osutatud teenuste eest tasu saamiseks esitas hageja kostjale arved nr 246068 summas 1593 krooni, maksetähtaeg 01.11.2004, nr 246229 summas 1770 krooni, maksetähtaeg 21.12.2004 ja 246377 summas 12 390 krooni, maksetähtaeg 28.02.2005. Kostja ei ole arveid vaidlustanud, samas pole ta neid ka tasunud. Osutatud teenuste eest on kostjal hagejale tasumata kokku 15 753 krooni. Hageja nõue transpordi ja viljakuivatamisteenuse eest 15 753 krooni tasu saamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlust ei ole selles, et kostja on viivitanud tarvikute lepingust tuleneva 55 639,38 krooni müügihinna tasumise, samuti 15 753 krooni transpordi- ja viljakuivatamise teenuse eest tasumisega. See asjaolu annab hagejale õigustuse nõuda kostjalt viivist ja seda ka tarvikute lepingus kokkulepitud määras. Hageja viivisnõue pärast vähendamist on sama suur kui põhinõue. Sellises ulatuses viivisnõude vähendamine on proportsioonis hageja osundatud käitumisega (viivitamine viivise maksmapanekuga). Mõistlik ei alandada viivist alla põhinõude ulatuse. Arvestades hageja õigustatud huvi ja kostja rikkuse ja õigussuhtes
5(8)
käitumise asjaolusid, on sissenõutavaks muutunud viivisnõude rahuldamine põhinõude ulatuses mõistlik. Samas ei ole põhjendatud hageja soov mõista kostjalt välja viivis protsendina päevas alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Sellise nõude rahuldamine oleks kostjale ülemäära koormav. Selle nõude rahuldamisel muutuks viivise osakaal põhinõudega võrreldes ebamõistlikult suureks. 14.04.2004 lepingute puhul ei ole tegemist mitte ühtse töövõtulepinguga, vaid kahe iseseisva müügilepinguga. See tähendab, et poolte vahel ei ole nendest lepingutest tulenevat töövõtulepingulist õigussuhet. Seetõttu on kostja töövõtulepingul rajanev vastuhagi õiguslikult alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Ülejäänud vastuhagi väidete analüüsimiseks puudub vajadus. Menetluskulude väljamõistmine kostjalt oleks menetluskulude võimalikku suurust ja poolte majanduslikku seisundit (ühelt poolt edukas juriidilisest isikust äriühing, teisal füüsilisest isikust ettevõtja) arvestades kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Õige ja õiglane on jätta poolte menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel täielikult poolte enda kanda. OÜ Inkris Marjakasvatus apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või kui ringkonnakohus peab võimalikuks uue otsuse tegemist, siis teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Menetluskulud panna hageja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ja vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme. Maakohtus ei arutatud lepingute ülesütlemise seaduslikkuse üle. Sellist nõuet oleks kohus saanud vaadata läbi, kui hageja oleks selleks soovi avaldanud. Lepingute ülesütlemisega viivitamine tulenes vaid sellest, et hageja ei esitanud oma nõuet kohe, vaid tegi seda esmakordselt alles 27.02.2006 kirjaga, mis on kohtule tõendina esitatud. Avaldus lepingute ülesütlemiseks esitati hagejale 03.05.2006. Kui ringkonnakohtul on vaatamata vastava haginõude puudumisele, siiski võimalik hinnata ülesütlemise õiguslikku kehtivust, siis, arvestades hagejast tingitud asjaolusid, on ülesütlemine toimunud mõistliku aja jooksul. Hageja esindaja vastas kostja avaldusele kirjaga 08.05.2006, milles ta ei nõustunud kostja seisukohtadega poolte vahel sõlmitud ühtsest töövõtulepingust ning nõudis endiselt vaid põllumajandustarvikute müügilepingu täitmist. Hagejal puudub õigus nõuda lepingu täitmist, millest teine pool on seaduses ette nähtud alustel taganenud. Seega on kohus rikkunud TsMS § 439, tehes otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kostja taotleb ringkonnakohtus tunnistajate ütluste hindamist vastavate protokollide alusel. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et käesoleval juhul ei kuulu VÕS § 208 lg 2 kohaldamisele. Vastava järelduse tegemisel on kohus vaadelnud kumbagi lepingut vaid eraldi ja leidnud, et kuna kumbki leping eraldi vaadatuna ei ole suunatud töö tegemisele, ei ole järelikult ka lepinguid koos vaadates tegemist töövõtu suhtega. Kohus on jätnud tähelepanuta, et tõlgendamisel tuleb lähtuda antud juhul mitte lepingute pealkirjadest, mida pooled on lepingutele andnud, vaid just lepingute sisust ja poolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingupooled ei pea teadma korrektseid juriidilisi termineid ning tundma seadust, et mõista kõigi terminite sisu, ja neid õigesti lepingus kasutama. Samuti ei ole kohus arvestanud VÕS § 29 lg 4 ega lg 5. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta tunnistajate ütlused. Kostja juhatuse liige K. S. kinnitas kohtus vande all, et lepinguid sõlmides oli pooltel kokkulepe, et hageja kindlustab sügisel kostjale ka teravilja koristusteenuse, ja et ta pöördus 2004 sügisel korduvalt hageja esindaja I. D.i poole hädavajaliku koristustehnika saamiseks. Samuti kinnitas K. S. kohtus vande all, et kokkulepe tema ja hageja vahel oli lepingute sõlmimisel olemas ja ilma sellise
6(8)
kokkuleppeta ei oleks kostja seda lepingut sõlminud. Ka tunnistaja I. D. antud ütlustest nähtub, et K. S.i äriühing vajas teravilja kasvatamiseks lisaks muule veel transporditeenust, viljakuivatusteenust ja kombaini. Kostja taotleb nende tõendite uuesti hindamist vastavate protokollide alusel. Asjakohatu on kohtu väide, et kuna kostja juhatuse liige oli see, kes pöördus hageja poole sooviga osta viimaselt väetisi, taimekaitsevahendeid ja seemneid ning müüa sügisel teravili hagejale, siis see näitab, et poolte tahe oli suunatud vastastikuste ostu-müügisuhete loomisele. Kuid samamoodi nagu müügisuhetes võib ka töövõtu puhul töövõtulepingu sõlmimise ettepanek tulla ükskõik kummalt poolelt. Antud juhul on oluline see, et hageja poole pöördus K. S. eelkõige just põhjusel, et hageja pakkus oma klientidele võimalust osta neilt väetisi, taimekaitsevahendeid ja seemneid ning sügisel nende samade seemnete, väetiste ja taimekaitsevahendite abil kasvatatud teravili müüa tagasi hagejale ning maksmise osas oli võimalik teha alles sügisel vastavad tasaarvestused. Seega pakkus hageja oma klientidele nö tervikteenust, mida kinnitas ka tunnistaja I. D.. Seda võib käsitleda aga just kui töövõttu. Ülaltoodud asjaolusid ja tõendeid arvesse võtmata tegi kohus ebaõige järelduse, et 14.04.2004 sõlmitud lepingute puhul on tegemist kahe eraldi müügilepinguga ja mitte ühtse töövõtulepinguga. Eelnimetatud ebaõige järeldus viis aga selleni, et kohus on jätnud analüüsimata ka kostja vastuhagi ülejäänud väited. Samuti on kohus ebaõigesti välja mõistnud hagejale tasumisele kuuluvad viivised, kuna tuginedes 14.04.2004 sõlmitud lepingutele, omab kostja hageja vastu tunduvalt suuremat nõuet. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. AS Kemira GrowHow vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus on rikkunud menetlusnorme. Kostja puhul ei ole tegu füüsilisest isikust ettevõtjaga, vaid osaühinguga, mille osakapital on 60 000 krooni ning 2006 majandusaasta lõpuks oli ettevõtte omakapital 1 175 627 krooni ja müügitulu 2 452 833 krooni. Hageja tegi kõik endast sõltuva vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks, loobudes muuhulgas täies ulatuses viivisnõudest ning olulises ulatuses ka põhinõudest. Lisaks põhjustas kostja kohtumenetluse venimise, kuna ei taganud 27.11.2007 maakohtu istungile tema poolt kutsutud tunnistaja ilmumist ning tunnistaja mitteilmumise kohta puudus mõjuv põhjus. Samal istungil kostja ei loobunud tunnistaja ülekuulamise taotlusest ning taotles uue istungi määramist. Menetluskulude jätmine täies ulatuses poolte endi kanda ei ole kooskõlas TsMS § 169 lg 1 ning ei võimalda hagejal kasutada tema seadusest tulenevat õigust vastaspoole poolt põhjustatud menetluse venimisest tulenevate kulude hüvitamiseks. Arvestades eeltoodud asjaolusid ning asjaolu, et kohus rahuldas täies ulatuses hagi, on kostjalt menetluskulude välja mõistmata jätmine ning hageja menetluskulude jätmine tema enda kanda hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 25.02.2008 otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas. Selles osas on võimalik teha uus otsus.
7(8)
Muus osas on kaevatav otsus seaduslik ja põhjendatud. Kuna kohtukolleegium nõustub selles osas täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Maakohus on võtnud seisukoha kostja poolt hagejale 03.05.2006 saadetud lepingute üleütlemise avaldusele. Maakohus tuvastas otsuse p-s 2.2, et poolte vahel ei olnud sõlmitud töövõtulepingut VÕS § 635 mõttes ja p-des 6-6.3 on andnud hinnangu ka lepingu ülesütlemise avaldusele. Seega ei ole põhjendatud kostja poolt kaebuses esitatud väide, mille kohaselt pole maakohus andnud hinnangut lepingute ülesütlemise avaldusele. Hageja leiab vastuses apellatsioonkaebusele õigesti, et võlaõigusseaduse 11.peatükk, mis reguleerib müügilepingutega seonduvat, ei sätesta hagejale kohustust esitada kohtule iseseisvat nõuet ülesütlemisavalduse tühisuse tunnustamiseks. Sellekohased vastuväited on hageja esitanud. Maakohus on poolte väidetele hinnangu andnud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel on sõlmitud kaks iseseisvat müügilepingut ning sellest tulenevalt õigesti rahuldanud põhihagi ja jätnud vastuhagi rahuldamata. Kostja tugineb kaebuses vaid oma juhatuse liikme vande all antud ütlustele, kes kinnitab, et koos müügilepingutega sõlmiti ka kokkulepe, mille kohaselt annab hageja viljakoristuseks kombaini. Asjas on üle kuulatud vande all ka hageja juhatuse liige L. D., kes sellist kokkulepet eitab (t.l.152). Seega maakohus pidigi keskenduma just müügilepingute tõlgendamisele asja lahendamisel. Kostja juhatuse liikme K. S. ütluste kohaselt oli tegemist lihtsate lepingutega ja ta kinnitab ka samas, et viljakoristamise kokkulepet lepingusse ei pandud. K. S.i ütlustest nähtub, et ka kombaini kasutamise eest tasus kokku ei lepitud ja graafikut paika ei pandud (t.l.127-128). Tegemist on kutsetegevuses sõlmitud lepinguga. Eeltoodu alusel ei saa K. S.i ütlustele anda teistsugust hinnangut kui tegi seda maakohus. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel ei olnud sõlmitut töövõtulepingut. Ka kaebus on selles osas paljasõnaline. Otsuses on antud hinnang kõigile asjas esitatud tõenditele ning tuvastatud asja lahendamiseks olulised asjaolud. Ka on maakohus eeltoodust tulenevalt kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme. Kuna põhihagi rahuldamine välistab vastuhagi rahuldamise, siis jättis maakohus õigesti vastuhagi rahuldamata. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium leiab, et rahuldada tuleb hageja vastuapellatsioonkaebus, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt pidanuks maakohus jätma menetluskulud kostja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vaatamata eeltoodule jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt on kostja näol tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga. Maakohus on eksinud, sest kostjaks on asjas OÜ Inkris Marjakasvatus. Otsusest muid põhjendusi ei nähtu, mis võimaldaks TsMS § 162 lg 4 alusel jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegium leiab, et menetluskulud tuleb asjas jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja OÜ Inkris Marjakasvatus kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldada.
R. Allikvere
U. Loonurm
U. Reinola
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.