Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

korral esitada kirjalikult täiendavad avaldused, taotlused ja muud dokumendid hiljemalt 05.02.2008.a. 28.01.2008.a. kohtule saabunud kirjalikus taotluses kostja leiab, et kahju pidanuks hagejale korvama Eesti Kindlustus, kuna Kindlustuse Narva osakond võttis selle käsitleda ja lubas J.K ’ile kulud korvata. Kui hageja remontis auto oma vahenditest, ootamata ära asja lahendamist ja andmata kostjale võimalust aidata autot remontida, siis on hinnad kostjaga kooskõlastamata ja kostja ei saa olla kindel teostatud tööde ja materjalide hinnas. Hageja pole kohtule esitanud ka originaaldokumente, kuigi Narva kohtus oli tal vaja neid esitada. Kostja möönab, et on avarii põhjustanud ja on valmis asja kokkuleppel lahendama, hüvitades hagejale kompromissisummana 2 000 krooni. Kostja teatab, et kui hageja sellise kompromissiga ei nõustu ja jääb oma nõude juurde, siis palub kostja jätta hagi rahuldamata, kuivõrd hagi pole piisavalt tõendatud. Hageja ei ole tõendanud, kas tehtud kulutused olid seotud avarii tagajärgede likvideerimisega ning kas varuosade maksumus vastas selle aja keskmisele turuhinnale, arvestades auto avariieelset seisukorda. Hageja kohtu antud tähtajas avaldusi, taotlusi ega tõendeid ei esitanud, kuid 11.02.2008.a. saabus kohtule hageja kirjalik seisukoht kostja kirjaliku taotluse suhtes, milles hageja teatab, et kostja süü liiklusõnnetuses on tõendatud ja kostja on oma süüd tunnistanud. Auto taastusremont maksis 6 771 krooni ja 08 senti, millele lisaks kulutas hageja 225 krooni auto tehnilise ekspertiisi teostamiseks. Hageja teatab, et hagiavaldusele on tõenditena lisatud ekspertiisiakt, valguskoopia tehnilisest passist, kindlustuspoliisist, seletuskirjast, liikluskindlustuse vastusest, kahjusummat tõendavast dokumendist, liikluspolitsei dokumentidest liiklusõnnetuse kohta, hageja on pidanud korduvalt paluma õigusabi ja tasuma kohtusse pöördumisel riigilõivu. Kostja nõue originaaldokumente suhtes pole põhjendatud, sest kostja pole seda nõuet kümne aasta jooksul esitanud. Kulutuste summa osas oli kostjal võimalus esitada oma arvestus, aga kostja pole seda teinud. Hageja ei ole nõus 2 000 krooniga, kuid on nõus kompromissisummaga 7 000 krooni. Vastasel juhul soovib hageja oma nõude rahuldamist lähtuvalt esitatud tõenditest. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega. II. Kohtu tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused. põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Kohus, vaadanud läbi toimikus olevad dokumentaalsed tõendid ja poolte kirjalikud seisukohad, tuvastas: 1) puudub vaidlus selle üle, et toimus liiklusõnnetus, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja juhitud sõiduauto ja et tekkis varakahju, mida tõendab teade varalise kahjuga liiklusõnnetusest, milles kostja allkirjaga kinnitab, et on süüdi. Viidatud teade on vormistatud vormil LÕ-1 ja selles on kirjas kahjude kirjeldus. Autodel olevate vigastuste kohta vaidlust pole tõstatatud. Pooled on 23.01.1997.a. vastanud kirjalikult küsimustikule liiklusõnnetuse asjaolude selgitamiseks ja kinnitanud vastuseid oma allkirjaga. Kostja vastustest küsimustikule selgub, et liikluspolitsei tunnistas teda süüdi ja hageja vastustest selgub, et süüdi oli teise auto juht. Poolte kirjalikest selgitustest tulenevalt oli tee kurviga ja väga libe, jää kaetud veega, mistõttu kostja auto ei allunud juhtimisele ja pidurdamisel põrkas vastu hageja autot. Juhid lahkusid sündmuskohalt teadmisega, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja ja et kahju hüvitab kindlustusasutus, kuna pooltel oli kehtiv liikluskindlustus olemas. 2) Eesti Autoeksperdi AS eksperdi 27.01.1997.a. otsuse nr. 5-161 kohaselt on sõiduki Opel Ascona kulum 60% ja vahetamisele kuuluvate detailide eeldatav maksumus 4 060 krooni (hinnad AS Trocader ja AS Balt Motors hindade järgi). Eksperdi teenuste suhtes on esitatud arve summale 225 krooni. Et hageja on summa tasunud, selle kohta tõendid puuduvad. Hageja pole põhjendanud, miks ta ei andnud kostjale võimalust aidata autot remontida. Samuti ei ole hageja soostunud kostja pakutud kompromissisummaga.

3) esitatud kviitungid ja faktuur-arved jäävad 1997.a. veebruarikuusse, mistõttu võiks järeldada, et nende alusel ostetud autoosad on ostetud avarii tagajärgede likvideerimiseks. Kuigi tegemist on maksedokumentide koopiatega, on nendes märgitu selgelt loetav, mistõttu nende ebaõigsuses puudub kohtul alus kahelda. Samas ei kajasta 03.02.1997.a. sularaha arve ei seost hageja ega ka tema autoga, mistõttu hagetav summa ei ole tõendatud. Hagi esitamise aegu kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes tuvastatust kohus leidis, et hageja ei ole oma nõuet esitatud kostja vastu tõendanud, mistõttu kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata järgmistest liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud seadustest ja asjaoludest lähtuvalt: 1) Hagi on esitatud TSK § 448 alusel. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 448 lg. 1 kohaselt kodaniku isiksusele või varale tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Selle sätte kohaldamine eeldab nelja tingimuse olemasolu korraga kahju, põhjuslik seos tekkinud kahju ja kahjutekitanu teo vahel, kahjutekitanu teo õigusvastasus ja kahjutekitanu süü kahju tekitamises. Ühegi neist puudumine toob kaasa vastutusest vabanemise. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et kostja käitumine oli õigusvastane. Tegemist oli liiklusõnnetusega, mis toimus halbadest ilmastikuoludest lähtuvalt. Liiklusõnnetuse teate kohaselt oli märg, kiilasjää, pilvine ja õnnetus juhtus tänaval, kurvis. Hageja ei ole kostja õigusvastast käitumist millegiga tõendanud. Seega jääb hagi TSK § 448 alusel rahuldamata. 2) Liikluskahju hüvitamise nõudes tuleb lähtuda eriseadusest. LKindlS § 1 lg. 1 kohaselt sätestati liikluskindlustus sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanule tagada liikluskahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult. LKindlS § 5 lg. 1 kohaselt on sõiduki liikluskindlustuse lepingu sõlmimise eest vastutav sõiduki omanik, kelle volitusel võib omaniku nimel lepingu sõlmida ka teine isik. Pooltel oli kehtiv kindlustus olemas. 3) LKindlS § 6 sätestab, et kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustuslepingus märgitud kindlustusmakseid ning et kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitama kannatanule liikluskahju. Seega kindlustavad sõidukeid nende omanikud seaduse sunnil ja seega oli liiklusõnnetuse süüdlane kohustusliku kindlustusvõtjana oma tsiviilvastutuse kindlustanud ning temalt kuuluks liiklusõnnetuses kannatanule sissenõudmisele ainult see kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. 4) LKindlS § 27 lg. 5 kohaselt hüvitab liikluskahju selle tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Viidatud sätte järgi on kindlustushüvitise väljamaksmise eelduseks liiklusõnnetuse tekitamises süüdlase kindlakstegemine, mis tähendab, et kohustus hüvitada kahju tekib pärast seda, kui on tuvastatud kindlustatu poolt kahju tekitamine ja on tekkinud kindlustatu kohustus kahju hüvitada. Kostja pole kordagi oma süüd kahju tekitamises eitanud. Hagejal oli seega õigus ja võimalus liikluskahju hüvitamist LKindlS § 27 lg. 5 alusel nõuda kahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandjalt. Sama paragrahvi lg. 8 järgi varakahju kannatanul on õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta on teatatud käesoleva seaduse paragrahvis 28 sätestatud tähtaja jooksul. Poolte vastustest küsimustikule selgub, et liiklusõnnetusest oli Eesti Kindlustust teavitatud koheselt. 5) LKindlS § 37 sätestas, et kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju käesolevas seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust, on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse. Hageja pole seda teinud ega ole esitanud ka ühtegi mõistlikku põhjendust ega seaduslikku alust, miks ta LKindlS sätteist lähtuvalt ei ole tegutsenud. Ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-111-00 on selgitanud, et liikluskahju hüvitamise põhimõtteid reguleeriva LKS § 27 lg. 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta on

teatatud käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul ning et kannatanu huvide kohtulikku kaitset reguleeritakse LKS §-s 37, mille kohaselt on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. 6) LKindlS § 34 sätestas liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused, mille kohaselt kindlustusandjal on õigus kahju hüvitamisest keelduda ja LKindlS § 36 kohaselt oli kindlustusandja kohustatud kindlustushüvitist taotlevale isikule kahju hüvitamisest keeldumisest, hüvitise vähendamisest või hüvitise suuruse vaidlustamisest teatama kirjalikult, esitades otsuse motiivid. Nimetatud motiividena arvestatakse tegelike asjaolude loetelu koos tõendusmaterjalidega ning viiteid käesoleva seaduse või muude õigusaktide sätetele. Selliseid materjale ei ole kohtule esitatud. Õige on kostja vastuväide, et hageja on kindlustusasutuse vastust ära ootamata asunud oma autot remontima ja esitanud nõude kostjale enda poolt tehtud remondikulutustest lähtuvalt, mistõttu summa pole tõendatud ja ta pole hagiga nõus. 7) Hagiavaldusele lisatud Eesti Kindlustuse Tartumaa Esinduse 25.02.1997.a. kirjast nr. E07-70112 nähtuvalt ei hüvitata kahju selletõttu, et telefonitsi kindlustuse Narva osakonna töötajalt saadud teabe kohaselt on liiklusõnnetus toimunud asutuse kinnisel territooriumil ja et kehtiva LKindlS § 4 p. 2 kohaselt kindlustus ei oma vastutust asutuse kinnisel territooriumil toimunu suhtes. Seal kehtib tsiviilvastutus. Samas puudub selles kirjas täpne viide seadusesättele, millele tuginetakse. Kui lähtuda kirjas esitatud ligilähedastest numbritest, tuleks järeldada, et viidatud on LKindlS §-le 4, mis sätestas, et käesolevas seaduses mõistetakse liikluskahju all isiku- või varakahju, mis on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud tingimustel, olenemata kahjukannatanu osalemisest liiklusõnnetuses. Kui kahju on tekitatud muudel tingimustel kui käesolevas paragrahvis piiritletud liikluskahju, siis seda käesoleva seaduse või liikluskindlustuslepingu alusel ei hüvitata. Kannatanul on õigus esitada süüdlase vastu nõue muudel alustel. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt liikluskahjuga käesoleva seaduse mõistes on tegemist ainult siis, kui samaaegselt esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on kahju tekitatud sõidukiga, mille suhtes vastavalt käesolevale seadusele on sõlmitud või tuleks sõlmida liikluskindlustusleping; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus (sealhulgas juhul, kui kahju on tekitatud tundmatuks jäänud sõidukit juhtinud isiku poolt). Lg 3 sätestas, et käesoleva seaduse mõistes on tegemist liikluskahjuga, kui kahju tekitati vahetult sõiduki liiklemise või paiknemise tagajärjel, samuti sõidukist või koormast eelnevalt eraldunud osade või muude esemete liikumise tagajärjel. Lg. 4 järgi liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht võib liiklusõnnetuse tekkimises olla süüdi osaliselt või täielikult, tema süü võib puududa või ta võib jääda kindlaks tegemata. Liikluskindlustuslepingu alusel hüvitatakse kindlustatu poolt tekitatud liikluskahju vastavalt tema vastutuse ulatusele, arvestades käesoleva seaduse teiste sätete ja muude õigusaktidega. Lg. 5 järgi, kui liiklusõnnetuses osalenud isikud ei ole liikluskahju tekitamise vastutuse küsimuses sündmuskohalt lahkumise järel ühel meelel, lahendavad liiklusõnnetuses osalenud isikud omavahelise vaidluse seadusega ettenähtud korras. Liiklusõnnetuses osalenud olid ühel meelel. Viidatud seadusesäte ei sisalda mingit viidet kinnisele territooriumile. Küll aga esinesid samaaegselt kõik selle paragrahvi lg. 2 ettenähtud tingimused. 8) LS § 4 sätestas tee mõiste, mille kohaselt „Käesoleva seaduse mõttes on tee maantee, puiestee, tänav või muu liikluseks kasutatav rajatis koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus-, haljas- või muude ribadega. Mõiste hõlmab ka teega külgnevale alale sõidu või sealt väljasõidu teed, eraldi asuvat jalgrattateed, kõnniteed ning parklat ja puhkekohta.“ Sama seaduse § 29 sätestas omakorda liiklusõnnetuse mõiste,

mille kohaselt liiklusõnnetus on juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Hinnates esitatud materjale selgub liiklusõnnetuse teatest, et sõidukid liikusid tänaval, Kreenholmi Holding territooriumil, ja sõidukite liikumise tulemusena tekitati liikluskahjuna LKindlS § 25 tähenduses varakahju. Ühestki kohtule esitatud muust dokumentaalsest tõendist ei nähtu, et tegemist polnud tee või tänavaga või et liiklusõnnetus toimus mingil kinnisel territooriumil ning et see asjaolu saanuks seadusest tulenevalt olla liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb tervikuna rahuldamata, jäävad poolte kohtukulud nende endi kanda, sest kostja pole kohtukulude nõuet esitanud. Kohus lähtus tuvastatust, LS § 4, LKindlS §-de 27, 37, TSK § 448 sätteist ja juhindus TsMS §-de 230, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik

/allkiri/

S.Tooming

Ärakiri õige Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 25. märtsil 2008.a Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.