Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt avaldas hageja 2003. a. novembris AS-le Merko Ehitus enda ja oma tuttavate nimel soovi omandada mitu korterit Tallinnas Viru väljak 6, pidades läbirääkimisi AS Merko Ehitus juhatuse liikme Jaan Mäe ning müügiesindajate Almar Otteri ja Janek Lga, kes kinnitas broneeringud 27.07.2004 e-kirjaga. Hageja ja tema tuttavad omandasid broneeritud korterid 2004. a. sügisel, kuid üks tuttavatest teatas, et ei soovi korterit Viru väljak 6-18 omandada. Hageja, kes oli andnud lubaduse, et kõik broneeritud korterid ostetakse välja, pakkus piiratud isikute ringile võimaluse omandada korter. Hageja oli õigustatud seda tegema kui isik, kellel oli AS Merko Ehitus kui müüja suhtes õigus omandada nimetatud korter. Tegemist oli nõudeõiguse loovutamisega. Hageja ja AS Merko Ehitus vahel oli faktiliselt siduv kokkulepe korteri omandamise õiguse kohta, mida kinnitas vastav e-kiri, korterite üleandmise-vastuvõtmise akt 28.09.2004 ja asjaolu, et kõik hageja poolt broneeritud teised korterid omandati hageja tuttavate poolt. Tähtsust ei oma asjaolu, kas selline hageja ja AS Merko Ehitus vaheline kokkulepe oli juriidiliselt korrektses vormis, vaid asjaolu, kas pooled võtsid seda praktikas enda jaoks siduvana ja käitusid vastavalt. 01.11.2004 võttis hagejaga ühendust Sven K Loman ja Co Kinnisvara OÜ-st ning kinnitas, et kostja soovib korteriomandit osta. Kostjale seletati, et hageja omab vaid broneeringut ja et korrektne oleks, kui hageja ostab korteri ning siis müüb selle kostjale, kuid kostja soovis antud korterit vahetult ise osta. Seetõttu otsustati teha tehing, mille kohaselt hageja loovutab oma faktiliselt siduva broneerimissuhtest tuleneva nõudeõiguse AS Merko Ehitus vastu kostjale ja kostja tasub hagejale nõude loovutamise eest 170 000 krooni, mis annab talle hageja asemel ostja staatuse. Hageja ja kostja vahelise tehingu vahendamise eest soovis maakler Loman ja Co Kinnisvara OÜ saada kostjalt maakleritasu 40 000 krooni, mille kostja tasus. Kokku tähendas eeltoodu kostja jaoks ostuhinna 1 600 000 krooni ja maakleritasu maksmist, millega ta nõustus. Hageja saatis 16.11.2005 AS Merko Ehitus müügiesindajale J. Lle VÕS § 170 kohase teate, paludes määrata enda asemel korteri Viru väljak 6-18 ostjaks kostja. Eelnimetatud nõude loovutamise tehingu tulemusel sõlmitigi AS Merko Ehitus ja kostja vahel müügi- ja asjaõigusleping ja kostja sai Viru väljak 6-18 asuva korteriomandi omanikuks. AS Merko Ehitus ja hageja vahel oli faktiliselt siduv õigussuhe ning ilma hageja poolt nõude loovutamiseta ei oleks kostja korterit omandanud. Hageja oli nõudeõiguse võõrandaja, mitte maakler ning nõude loovutamise tasu osas oli poolte tahteks vormistada 170 000 krooni tasu maksmise kohustus laenulepinguga. Seda, et laenulepingus 170 000 krooni käsitati nõude loovutamise tasuna, tõendab ka laenulepingu lisa 1, mis seab tasu maksmise kohustuse sõltuvusse kostja poolt nõude loovutamise tulemusena korteri omandamisest. Tasu suurus on põhjendatud korteri hinnatõusuga, võrreldes broneerimise hetkega. Ei ole mõeldav, et hageja oleks soovinud oma õiguse võõrandada kolmandale isikule broneerimisaegse hinna ja vahepeal kasvanud turuhinna vahet arvestamata. Kuna kostja vajas ostuks pangalaenu ega olnud võimeline kohe maksma nõude loovutamise tasu, siis leppisid pooled kokku, et hageja annab kostjale nõude loovutamise tasu maksmise ajaliselt edasilükkamise näol krediiti VÕS § 401 lg 2 järgi ja see vormistati VÕS § 396 lg 2 alusel laenuna. Kõik lepingud sõlmis kostja lepinguvabaduse printsiibist ja vabast tahtest, omades täielikku ettekujutust asjaoludest. Kostja on ise tegev kinnisvara valdkonnas ja professionaalsete teadmistega, sest on Johanna Kinnisvara OÜ tegevdirektor. Kostja on jätnud täitmata oma laenuna vormistatud kohustuse tasuda hagejale nõude loovutamise tasu. Laenuleping on vormistatud 16.11.2004. Lepingu kohaselt ei võetud laenult intressi, 170 000 krooni mittetähtaegsel tagastamisel pidi kostja maksma viivist 0,05 % päevas

2(9)

laenusumma jäägilt. Kostja kinnitas, et laenulepingu sõlmimise ajal on ta 170 000 krooni kätte saanud. Laenu pidi kostja tagasi maksma hiljemalt 16.11.2005, kuid laen on tagastamata, hoolimata hageja poolt kostjale tehtud ettepanekust laen tagasi maksta vabatahtlikult. Viivist arvestas hageja järgmiselt: 17.11.2004 kuni 04.02.2005 eest on viivis 6 800 krooni (80 päeva * 0,05 % * 170 000 krooni) ja 27.01.2006 seisuga 36 040 krooni (424 päeva * 0,05 % * 170 000 krooni). Eeltoodust lähtuvalt palus hageja Robert Liiholm Marko Toomikult välja mõista võla 170 000 krooni ja viivise 0,05 % päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Alternatiivselt palus Robert Liiholm Marko Toomikult välja mõista nõudeõiguse väärtuse 170 000 krooni alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1032 lg 2) alusel, kui kohus leiab, et laenuleping või nõude loovutamise leping on tühine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja Marko Toomiku väitel soovis ta omandada Viru väljak 6 kinnistul korteriomandi ja selleks pöördus ta 01.11.2004 Sven K äriühingu Loman ja Co Kinnisvara OÜ poole. Viimane tutvustas 05.11.2004 kostjale R. Liiholmi kui isikut, kes omab Viru väljak 6 asuvaid korteriomandeid ja kes omab vastavat esindusõigust nende müügiks. 05.11.2004 tutvustas hageja kostjale korteriomandit Viru väljak 6-18 ja kostja avaldas soovi see korteriomand osta. 16.11.2004 sõlmisid pooled hageja ettepanekul laenulepingu vormis kokkuleppe, mille alusel võõrandas hageja oma õiguse asja omandamiseks. 21.11.2004 omandas kostja AS-lt Merko Ehitus korteriomandi asukohaga Tallinnas Viru väljak 6-18. 21.11.2004 sai kostja teada, et hagejal puudus alus nõuda tasu väidetava õiguse loovutamise eest. 23.11.2004 tegi kostja hagejale ettepaneku maakleritasu 20 000 krooni maksmiseks. Pooltevaheline laenuleping on rahatu, sõltumata sellest, et kostja on alla kirjutanud lepingule ja kinnitanud, et on raha saanud, sest tegelikult raha kostjale üle ei antud. Seda kinnitab laenulepingu lisa, mille kohaselt siis, kui Viru väljak 6-18 asuva korteriomandi müügileping jääb sõlmimata, ei ole laenusaaja kohustatud laenu tagasi maksma. Lepingut ja lisa koos hinnates võib järeldada, et laenuleping vastab maaklerilepingule või õiguse võõrandamise lepingule. Laenuleping on tühine, kuna sõlmiti pettuse teel. Hageja kallutas kostjat ebaõigete asjaolude avaldamise teel lepingut sõlmima, kuna kostjal puudus reaalne vajadus kolmandate isikute abile tehingu tegemisel. Hageja asus maakleri- või müügilepingu sõlmimise asemel varjama tegelikku õigussuhet või selle puudumist. Nõutav tasu 170 000 krooni moodustab 12 % vara väärtusest, samas kui tavapärane maakleritasu oleks müüdava vara väärtusest 3-5 %. Loman ja Co Kinnisvara OÜ esitas kostjale vahendustasu nõude summas 40 000 krooni, mis moodustab tehingusummast 3 %. AS-l Merko Ehitus puudus side hagejaga ja viimasel puudus AS Merko Ehitus esindusõigus. Hageja tegutses käsundita ja korraldas kostjale vara müüki õigusliku aluseta, kuivõrd hageja teadis, et tal puudub AS Merko Ehitus esindusõigus või muu lepinguline suhe. Sellega lõi R. Liiholm tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil. Hageja pakkus kolmandatele isikutele võõrandamiseks õigust, mida tal tegelikult ei olnud ja mida ta seetõttu ei saanud ka käsutada. Kostja möönis, et hageja ja AS Merko Ehitus vahel võisid olla lepingueelsed läbirääkimised või broneerimisleping korteriomandi omandamiseks. Hageja ja AS Merko Ehitus vaheline broneerimisleping oli tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu (VÕS § 33 lg 2 ja AÕS § 119 lg 1 järgi peab kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik eelleping olema notariaalselt tõestatud), lisaks ei ole hageja tasunud broneeringu eest.

3(9)

Kostja leidis, et kuna laenulepingust tuleneva nõude aluseks oli tühine broneerimisleping, siis ei saa sellest tehingust õiguslikke tagajärgi tekkida ka kostjale. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 20.06.2007 otsusega ja mõistis Marko Toomikult Robert Liiholmi kasuks välja põhivõla 170 000 krooni ja viivise 0,05 % päevas põhivõla jäägist kuni põhinõude täitmiseni. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et pooled on kirjutanud alla 16.11.2004 laenulepingule ja selle lisale 1. Laenulepingu p 1 järgi annab hageja Robert Liiholm Marko Toomikule sihtotstarbelist laenu majandustegevuseks 170 000 krooni ja laenusaaja kinnitab, et ta on märgitud 170 000 krooni kätte saanud (lepingu p 1, 2). Sama lepingu kohaselt tuli laen tagasi maksta 29.11.2004 ning kui kostja ei sõlmi korteriomandi Viru väljak 6-18, Tallinn notariaalset müügilepingut, siis ei ole laenusaaja kohustatud laenu tagasi maksma. Kostja sõlmis Viru väljak 6-18 asuva korteriomandi müügilepingu hinnaga 1 390 000 krooni, kuid ei ole 170 000 krooni hagejale maksnud. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ei ole hagejalt rahas 170 000 krooni saanud. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaajale) rahasumma või asendava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga ning VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning lisaks on viivise nõue lubatav ka VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi, mis sätestavad võlausaldaja õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi lepingus märgitud ulatuses. Kohtus ülekuulatud tunnistaja S. K ütlustest nähtub, et oma äriühingu Loman ja Co Kinnisvara OÜ kaudu viis ta hageja ja kostja kokku selleks, et kostja saaks osta ülalmainitud korteriomandi Viru väljak 6-18. Sellise vahenduse eest maksis kostja tunnistaja osaühingule maakleritasu 40 000 krooni, mida kinnitab ka kostja esitatud maksedokument ja Loman ja Co Kinnisvara OÜ arve (lk 64-65). Lisaks ütles tunnistaja, et hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja maksab hagejale osa korterihinnast ca 200 000 krooni ja osa korterihinnast AS-le Merko Ehitus. Veel nähtub tunnistaja ütlustest, et hageja ja kostja vahel vormistati laenusuhe võlatunnistuseks. Tunnistaja J. L ütlustest ja J. L 01.11.2005 kirjast kostjale (t lk 63) nähtub, et hageja ei olnud AS Merko Ehitus esindaja, kuid AS Merko Ehitus sai teada võimaliku korteriomandi ostja (kostja) just hagejalt. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud korterid avalikus pakkumises, mõnede korterite numbrite taga oli Liiholmi nimi, mida omakorda kinnitab tunnistaja e-kiri hagejale (lk 72). Lisaks rääkis tunnistaja, et ei tea, et keegi peale tema oleks tegelenud kõnealuste korteriomandite müügiga, broneerimistasusid ei võetud. Kohtule esitatud e-kirjadest nähtub, et hageja pretendeeris lisaks muudele korteriomanditele ka korteriomandile Viru väljak 6-18, mille suhtes nimetas ta AS-le Merko Ehitus tunnistaja J. L kaudu ka selle ostja nime ja isikukoodi (lk 75), kelleks oli kostja ning kellega sõlmiti

4(9)

notariaalselt tõestatud müügi- ja asjaõigusleping (lk 99-105). Eelmärgitud korteriomandi üleandmis-vastuvõtuaktist AS Merko Ehitus ja hageja vahel (lk 73) nähtub, et hagejal ei olnud vaidlusaluse asja osas mingeid pretensioone. Hinnates märgitud dokumentaalseid tõendeid ja tunnistajate ütlusi kogumis, leidis kohus, et hagejal oli võimalus ise osta ülalmainitud korteriomand, kuid ta ei teinud seda ja kostja sai korteriomandi osta just läbi hageja pakutud võimaluse. Nimetatuga on ümber lükatud kostja esialgses vastuses esiletoodud väited sellest, et temal oli võimalus ilma kolmandate isikuteta vaidlusalune korteriomand osta või et ta ostiski selle hageja abita ja informatsioonita. Tunnistaja S. K ütlusi hinnates leidis kohus, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe selles, et selle eest, et hageja ise korteriomandit ära ei osta ja võimaldab selle enda asemel osta kostjal, maksab kostja hagejale teatud rahasumma. Teisisõnu on asjas leidnud tõendamist, et poolte vahel oli tasuline kokkulepe selles, et kostja võlgneb hagejale 170 000 krooni selle eest, et hageja ise korterit ei osta ja võimaldab kostjal seda osta AS-lt Merko Ehitus. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu sisu ja tunnistaja S. K ütluste põhjal jõudis kohus järeldusele, et pooled on vormistanud omavahelise varasema tasulise rahalise kohustuse ümber laenusuhteks vastavalt VÕS § 369 lg-le 2 [peab olema VÕS § 396 lg 2], kuid siin ei ole tegemist mitte üksnes varasema võlasuhte deklareerimisega, vaid poolte vahel on tekkinud uus kohustus. Seda, et poolte vahel on tekkinud uus kohustus, kinnitab kohtu arvates ka asjaolu, et lepingu lisa kohaselt ei pea kostja maksma 170 000 krooni siis, kui notariaalne müügileping jääb sõlmimata. Seega sisaldas vaidlusalune laenuleping lisaks kohustuse suurusele ja kohustuse täitmise muudele tingimustele (tähtaeg, viivis) ka täiesti uut tingimust selle kohta, millal ei teki kostjal üldse kohustust lepingut täita ja hagejal vastavalt kohustuse täitmist kostjalt nõuda. Kostja väide, et hageja ja AS Merko Ehitus vahel ei olnud broneerimislepingut või et see ei vastanud seaduses sätestatule, omab tähendust vaid hageja ja AS Merko Ehitus vahelises suhtes, mitte aga poolte omavahelises kokkuleppes selle kohta, et kostja tasub korteriomandi Viru väljak 6-18 ostuvõimaluse saamise eest hagejale 170 000 krooni. Mis puutub kostja väitesse, et hageja on teda petnud, siis kostja ei ole esile toonud, et ta oleks pettuse teel sõlmitud lepingu TsÜS § 90 lg 1 alusel tühistanud. TsÜS § 90 ja § 94 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud pettuse teel, seaduses sätestatud korras tühistada ja kui see on tühistatud, siis on tehing algusest peale kehtetu. Kuna kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud, on märgitud väited pooltevahelise varasema ja hilisema uue kohustuse tühisusest paljasõnalised. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud uus kohustus, ei oma vaidluses kaalu kostja väited võimalikust 170 000 kroonisest ülemäärasest maakleritasust hagejale, lisaks ei ole hageja ise seda kunagi maakleritasuks nimetanud ega märkinud, et ta sooviks kostjalt maakleritasu. Samal kaalutlusel ei oma kohtu arvates tähtsust ka asjaolu, kas korteriomandi müügihind oli turuhinnast madalam või mitte ja kohus ei anna selle tõttu hinnangut hageja esitatud ERI Kinnisvara OÜ arvamusele vaidlusaluse korteri turuväärtusest (lk 116-127). Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole hagejale maksnud 170 000 krooni ega viivist, seega on kostja rikkunud oma lepingulisi kohustusi hageja ees. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagi põhivõla osas kuulub rahuldamisele ja hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista 170 000 krooni. Samuti puudus vaidlus viivise suuruse ja arvestuse üle, seega tuleb kostjal põhivõlalt tasuda ka viivist. Hageja täpsustas oma nõuet kohtule 30.01.2006 esitatud avalduses ja palus välja mõista põhivõlalt viivise 0,05 % päevas kuni põhinõude täitmiseni (lk 71). Kooskõlas TsMS §-ga 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

5(9)

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Nimetatu võimaldab ka kogu viivisenõude esitamist üksnes viivisemääras. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista lepingu p 3 järgi kokkulepitud viivis 0,05 % päevas põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni, arvestades viivist vastavast võlajäägist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 20.06.2007 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub mõista vastustajalt välja apellandi menetluskulud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 396 lg 2, kui leidis, et pooled on vormistanud omavahelise varasema rahalise kohustuse ümber laenusuhteks. VÕS § 396 lg 2 kohaldamisel peab olema tuvastatud pooltevaheline eelnev võlasuhe, mida laenuks ümber vormistada. Kohtu järeldus, et poolte vahel kehtis suuline nõudeõiguse loovutamise leping, on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kuna poolte vahel võlasuhet ei eksisteerinud ning kostja laenulepingu järgi ka tegelikult raha ei saanud, siis ei ole käesolevas asjas kohaldatav ei VÕS § 396 lg 2 ega § 396 lg 1. Kostjal ei ole hageja ees mingisuguseid kohustusi, kuna ta ei ole saanud hagejalt ühtegi sooritust väidetava lepingu täitmiseks. Seega VÕS § 100 käesolevas vaidluses kohaldamisele ei kuulu. Apellandi väitel ei ole esimese astme kohus hinnanud kõiki kostja poolt esitatud tõendeid kogumis, kooskõlas tuvastatud asjaoludega. Tõendite ebaõige hindamisega on kohus rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 232 ja § 438) ning jõudnud ebaõigetele järeldustele. Kaevatav kohtuotsus on rajatud suures osas tunnistajate ütlustele, kuid tunnistajate ütlusi on valesti tõlgendatud ning kohtuotsuses valikuliselt tsiteeritud. Näiteks on kohus võtnud arvesse tunnistaja S. K ütluse, et tema viis hageja ja kostja kokku selleks, et kostja saaks osta korteriomandi Tallinnas Viru väljak 6-18. Samas ei ole kohus ära märkinud tunnistaja S. K ütlust selles, et nimetatu ei kontrollinud hageja õigust korteriomandile, seega ei saa ta väita, kas hageja omas broneerimislepingut ja sellest tulenevalt nõuet, mida loovutada. S. K on veel tunnistanud, et kinnisasja tegeliku omaniku AS-ga Merko Ehitus ta tehingu vahendamisel üldse ei suhelnud. Ka teise tunnistaja J. L ütlusi tuleb apellandi väitel tõlgendada teisiti, kui kohus seda teinud on. Maakohus on jõudnud tunnistaja J. L ütluste tõlgendamisel järeldusele, et ilma hageja pakutud võimaluseta ei oleks kostja kõnealust korteriomandit osta saanud. Samas on jäetud kõrvale J. L ütlused selles, et kuigi objekte avalikult müügiks ei pakutud, oli igaühel võimalus omaalgatuslikult vastavad objektid üles otsida. Eeltoodust järeldab kostja, et korteriomandi müügilepingu AS-ga Merko Ehitus oleks võinud sõlmida igaüks, sõltumata hageja omavolilisest käsundita asjaajamisest. Samuti jääb kostja esimese astme kohtumenetluses esitatud seisukoha juurde, et hageja ja AS Merko Ehitus vahel puudus igasugune õigussuhe. AS Merko Ehitus ei olnud volitanud hagejat korteriomandit müüma ja hagejal ei olnud tekkinud korteriomandi omandamise nõudeõigust AS Merko Ehitus vastu, kuna ta ei olnud tasunud omanikule mingeid rahasummasid broneerimislepingu ega muul alusel. Järelikult puudusid hagejal (nõude)õigused AS Merko Ehitus vastu, mida kolmandatele isikutele võõrandada, ning kostjal ei saanud hagejaga sõlmitud lepingust tekkida kohustusi seoses nimetatud korteriomandiga. Seega on pooltevaheline laenuleping tühine ning ka rahatu. Esimese astme kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et hageja ja AS Merko Ehitus

6(9)

vahelised õigussuhted ei oma asjas tähtsust. Apellandi arvates on need õigussuhted olulise tähtsusega, kuna on aluseks hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele. Vastavat asjaolu kinnitab pooltevahelise laenulepingu lisa 1, millest nähtub otsene seos korteriomandi asukohaga Tallinnas Viru väljak 6-18 müügilepingu ja laenulepingu sõlmimise vahel. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kohtukulud apellandi kanda. Hageja hinnangul on kaevatav kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. 16.11.2004 laenulepingust tekkis uus iseseisev kohustus ning varasemad võlasuhted poolte vahel ei oma asjas tähtsust. Võlasuhte vormistamine laenuks tähendab novatsiooni ehk uuendamist, mille tulemusena eelmine võlasuhe lõpetatakse ning luuakse uus võlasuhe. Kostja andis 16.11.2004 laenulepinguga võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses. Samas on kostja esimese astme kohtu menetluses omaks võtnud, et hageja võõrandas talle nõudeõiguse. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Maakohus tuvastas alljärgnevad asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud: 1.16.11.2004 kirjutasid pooled alla laenulepingule, mille järgi Robert Liiholm annab Marko Toomikule sihtotstarbelist laenu majandustegevuseks 170 000 krooni, mille tagastamine oli tingimuslik, st. oli seotud korteriomandi notariaalse müügilepingu sõlmimisega. Korteriomandi notariaalne müügileping on kostjaga sõlmitud. 2.Vaidlus puudub selle üle, et kostja ei ole faktiliselt hagejalt raha saanud. 3.Hageja ei olnud Merko Ehituse AS-i, kellelt kostja vaidlusaluse korteriomandi ostis, esindaja ning maakleritasu korteriomandi Viru 6-18 ostmise vahendamise eest maksis kostja Loman&Co Kinnisvara OÜ-le. Maakohus, tuginedes VÕS § 396 lg-le 2, jõudis järeldusele, et kuivõrd pooled vormistasid omavahelise varasema tasulise rahalise kohustuse ümber laenusuhteks, siis tekkis poolte vahel uus abstraktne võlakohustus. Kolleegium leiab, et maakohtu seisukoht on vastuolus esitatud tõenditega. Laenulepingust ega selle lisast ei ilmne midagi, millest võiks järeldada poolte tahet luua varasematest suhtest sõltumatu võlakohustus. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et rahalisi kohustusi on võimalik vormistada laenusuhteks. VÕS § 396 lg 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kostja väitel ei olnud pooltel õigussuhet, millest tulenevalt ta oleks hagejale laenulepingus märgitud rahasumma võlgnenud. Täiendavas hagiavalduses ( t.lk.69-71) on hageja väitnud, et tema ja Merko Ehitus AS-i vahel oli siduv kokkulepe korteri omandamise õiguse kohta tulenevalt broneerimissuhtest, millest tuleneva nõudeõiguse hageja loovutas tasu eest kostjale. Hageja väitel vormistati tasu maksmise kohustus laenulepinguna. Kostja on nii esimese astme kohtus kui ka apellatsioonikohtus väitnud, et laenulepingu sõlmimisel ta ei olnud teadlik asjaolust, et tegelikult hagejal ei olnudki õigust, mida loovutada. Kostja hinnangul on tehing tühine ning sellest tulenevalt ei saanud ta kohustust rikkuda, mida ei olnud tekkinudki.

7(9)

VÕS § 164 lg 1 järgi võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule(nõude loovutamine). Nõude loovutamine on käsutustehing, mille sisu on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale ehk toimub võlausaldaja vahetus( VÕS § 164 lg 2 ). Kolleegium leiab, et kui hageja tugines oma nõudes nõudeõiguse loovutamisele kostja kasuks, siis tulnuks tal põhjendada, et tal oli Merko Ehituse AS-i vastu nõudeõigus, mida ta sai kostjale võõrandada Hageja ei ole seda teinud. Nii ei osanud hageja nimetada nõudeõigust, mida ta väidetavalt kostjale loovutas. Hageja on kinnitanud, et broneerimislepingut ei olnud ta Merko Ehitus AS-ga sõlminud, broneerimistasu ei olnud ta maksnud. Seega ei olnud tal õigust nõuda, et vaidlusalune korter talle müüdaks. Hageja ei osanud nimetada ka ühtegi muud nõudeõigust Merko Ehitus AS-i vastu, mille ta oleks saanud kostjale loovutada. Seega ei olnud pooltel õigussuhet, millest tekkinud kohustust nad oleksid saanud laenuna vormistada. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja ja Merko Ehitus AS-i vahelised õigussuhted ei oma tähendust pooltevahelises õigussuhtes. Kolleegium leiab, et hageja ja Merko Ehitus AS-i vahelise õigussuhte olemasolu või selle puudumine omab küll tähendust, kuivõrd hageja on hagi alusena sellest suhtest tekkinud nõudeõigusele tuginenud. Apellandi väidetel maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate ütlusi, kuid kolleegium seda ei tuvastanud. Tunnistajate S. K ja J. L ütlustest ilmneb, et hageja väited broneerimissuhte olemasolust Merko Ehituse AS-ga tõendamist ei leidnud. Asjaolu, et hagejal oli võimalik oma tuttavatele muretseda kortereid Merko Ehituse AS-ile kuuluvas majas, leidis küll tõendamist tunnistaja J.L ütlustega, kuid sellest asjaolust ei saa järeldada, et hagejal oli nõue Merko Ehituse AS-i vastu. Maakohus on asunud seisukohale, et kuivõrd kostja ei ole tehingu tühistamiseks esitanud TsÜS § 90 lg 1 korras avaldust, siis ei oma kostja väited tehingu tühisusest tähendust. Kolleegium leiab, et asjaolu, et kostja ei esitanud tehingu tühistamise avaldust, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Hagiavalduses tugineb hageja kohustise rikkumisele. Seega tuli kohtul tuvastada, kas kostjal oli kohustus tekkinud ning kas ta on seda rikkunud. Apellatsioonimenetluses leidis tõendamist, et hageja ei saanud loovutada nõuet, mida tal endal ei olnud ning kuivõrd kostja ei ole hagejalt laenu saanud ning pooltel ei olnud ka varasemaid võlasuhteid, siis ei saanud kostja olematut kohustust rikkuda, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotamine Hagi esitati enne 01.jaanuari 2006, mistõttu kohtukulude jaotamisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse paragrahvi 3 järgi senikehtinud seadusest. Vastavalt kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohus mõistab poolele, kelle kasuks on otsus tehtud, vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata, siis hageja kohtukulud jäävad tema enda kanda. Kostja kasuks tuleb välja mõista riigilõiv 8750 krooni. Kostja esitas taotluse õigusabikulu

8(9)

väljamõistmiseks 10 620 krooni ning tunnistajatasu väljamõistmiseks 3000 krooni( t.lk. 176). Kolleegium leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi 8500 krooni, so 5% rahuldamata jäänud hagihinnast, ning TsMS § 52 p 1 järgi asja läbivaatamiskuluna tunnistajatasu 3000 krooni. Seega kokku kuulub hagejalt väljamõistmisele kohtukulu 20 250 krooni.

Iko Nõmm

Mare Merimaa

Malle Seppik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.