AS Linnaehitus (registrikood: 10210032; asukoht: Tartu Ringtee 12) hagi Andres Kasevälja (isikukood: xxxxxx; elukoht: xxxxxx) vastu 1 000 000 krooni väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17.09.2007. a otsus (vaheotsus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Linnaehitus apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. jaanuar 2008. a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant AS Linnaehitus, esindaja Marko Paabumets Vastustaja Andres Kaseväli, esindaja Rene Varul
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 17.09.2007 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Menetlusosaliste poolt maakohtus ja ringkonnakohtus kantud kulud jätta AS-i Linnaehitus kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
1.AS Linnaehitus esitas 26.01.2007 maakohtusse hagi Andres Kasevälja vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.07.1999 pandilepingu, mille alusel pantis kostja AS Clandvel võlakohustuse tagamiseks kostjale kuuluva ühekorruselise lauda ja puurkaevu-kuuri Tartu maakonnas Ülenurme vallas Soinaste külas. Pandilepingu punkti 7.1 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda ja pantija on kohustatud tasuma leppetrahvi summas 1 000 000 krooni 10 päeva jooksul alates pandipidajalt vastavasisulise kirjaliku nõude saamisest juhul, kui on rikutud lepingu punktides 4, 5 ja 6 toodud kohustusi. Pandi ese hävis 19.05.2000 tulekahjus. 22.05.2001 kohtutäituri korraldatud enampakkumisel müüdi panditud vara 30 200 krooni eest. 06.04.2004 esitas hageja Tartu Maakohtusse kostja vastu tuvastushagi (tsiviilasi nr 2-04-350) lepingulise kohustuse rikkumise tuvastamiseks. Kohus rahuldas hagi 06.02.2006 otsusega ja tuvastas, et kostja on rikkunud pandilepingu punktis 4.2 sätestatud pantija kohustust pandi eset säilitada ja korras hoida. Kostja esitas otsusele apellatsioonkaebuse, ringkonnakohus jättis 18.05.2006 otsusega kaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kostja kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus 23.08.2006 määrusega võtmata. 28.08.2006 esitas hageja kostjale avalduse leppetrahvi 1 000 000 krooni tasumiseks ja palus kohustuse täita 10 päeva jooksul alates avalduse kättesaamisest. Kostja keeldus 08.09.2006 leppetrahvi tasumast, sest leidis, et nõue on aegunud. Hageja ei nõustu kostja väitega, et nõue on aegunud. Hageja leppetrahvi nõue muutus sissenõutavaks siis, kui kohus oli tuvastanud, et kostja on lepingulist kohustust rikkunud. Nõude aegumine peatus hagi esitamisega lepingurikkumise tuvastamiseks. Ka on kostja leppetrahvi tasumise kohustust tahtlikult rikkunud, mistõttu aegumistähtaeg on 10 aastat.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus kohaldada nõude suhtes aegumist. Hagejal tekkis õigus nõuda leppetrahvi tasumist alates hetkest, mil toimus lepingurikkumine (st pandieseme hävimisele eelnev periood). Seega tekkis hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist enne võlaõigusseaduse jõustumist ja viimane päev nõude esitamiseks oli 01.07.2005. Ükski õigusakt ei sätesta reeglit, et nõude aegumine algab kohustuse rikkumise kohtulikust tuvastamisest, selline tõlgendus on otseses vastuolus TsÜS § 147 lg 2. Hageja on varasemalt olnud seisukohal, et leppetrahvi nõue oli sissenõutav kohe, kui ilmnes kostjapoolne lepingurikkumine – ta on nõude kostjale kohtuväliselt korduvalt esitanud, lisaks pöördunud sama nõudega seoses kohtusse pankrotiavaldusega. TsÜS § 160 sätestab ammendavalt aegumise peatumise alused. Rikkumise tuvastamise nõue on võrreldes leppetrahvi nõudega iseseisev nõue. Kostja ei ole rikkunud leppetrahvi maksmise kohustust ega ka pandilepingut tahtlikult. Kostja taotles vaheotsuse tegemist aegumise kohta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 17.09.2007 vaheotsusega AS Linnaehitus hagi A. Kasevälja vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata nõude aegumise tõttu ja menetluskulud AS Linnaehitus kanda. Otsuse kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat; § 116 alusel algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Sisuliselt tähendab see, et aegumine algas
nõude sissenõutavaks muutumise päevast. Hageja on seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks siis, kui kohus tuvastas kostjapoolse lepingurikkumise; kostja leiab, et nõue muutus sissenõutavaks siis, kui toimus lepingu rikkumine, hiljemalt pandi eseme hävimise (19.05.2000) järel. Kohus nõustus kostjaga. Seadus viitab hetkele, mil isik sai teada oma õiguse rikkumisest, mitte hetkele, kui kohus rikkumise tuvastas. Vastasel korral ei saaks hageja kostjalt leppetrahvi üldse kohtuväliselt nõuda, sest leppetrahv oleks sissenõutav alles pärast kohtuotsust. Et tsiviilõiguses on eelistatav vaidluste kohtuväline lahendamine, ei oleks selline lahendus kooskõlas seaduse mõttega. Järelikult muutus leppetrahv sissenõutavaks hiljemalt hetkel, mil hageja sai teada pandi eseme hävimisest, s.o 19.05.2000. Alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Samal päeval jõustunud VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega algas uus 3aastane aegumistähtaeg leppetrahvi nõude puhul 1. juulist 2002 ja lõppes 1. juulil 2005. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja esitas 2004. a kohtusse hagi kostja vastu lepingulise kohustuse rikkumise tuvastamiseks, mis ei ole võrdsustatav hagi esitamisega leppetrahvi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks – Tartu Ringkonnakohus rõhutas 18.05.2006 otsuses tsiviilasjas nr 2-04-350, et tegemist ei ole leppetrahvi nõude tunnustamisega. Järelikult ei ole aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud. Vastavalt TsÜS § 146 lg 4 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Leppetrahvi nõue kui õiguskaitsevahend on kohaldatav lepingulise kohustuse rikkumise korral ning TsÜS § 146 lg 4 sätestab eritingimuse aegumisele juhuks, kui (antud juhul leppetrahvi) nõude aluseks olev kohustuse rikkumine oli tahtlik. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks oma lepingujärgseid kohustusi tahtlikult rikkunud. Ringkonnakohus viitas oma lahendis kostja käitumist kirjeldades eelkõige hooletusele. Ühestki tõendist ei tulene, et kostja oleks tahtlikult põhjustanud pandieseme hävimise. Seega on kostja tahtlus tõendamata ning TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisele ei tule. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et hagi on aegunud ja seega tuleb menetlus tsiviilasjas lõpetada. Et aegumise kohaldamise tõttu on käesolev vaheotsus samane lõppotsusega, esitas kohus ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Linnaehitus taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista A. Kaseväljalt välja 1 000 000 krooni AS Linnaehitus kasuks. Kaebuse põhjendused: 1) Kohus on valesti tuvastanud hageja õiguste rikkumise toimumise aja, sellest teadasaamise, millest alates oleks pidanud hakkama kulgema aegumistähtaeg. Kohus on valesti hinnanud jõustunud kohtuotsust 06.02.2006 tsiviilasjas nr 2-04-350. Nimetatud tõendist tulenevalt oli poolte vahel õiguslik vaidlus pandilepingu rikkumise üle. Kostja on kogu kohtumenetluse aja tsiviilasjas nr 2-04-350 vaielnud vastu tema poolt pandilepingu rikkumisele. Hageja pöördus kohtusse selleks, et saada teada pandilepingu rikkumine kostja poolt, et rikkumise tuvastamise korral esitada leppetrahvi nõue. Ilma lepingu rikkumise tuvastamiseta ei ole võimalik nõude
sissenõutavaks muutumine nii kehtinud TsÜS § 116 kui ka kehtiva TsÜS § 147 lg 1, 2 järgi. Kuivõrd hageja ei teadnud ega saanudki teada oma õiguste rikkumisest 19.05.2000 ja pöördus selle tuvastamiseks kohtu poole, tehes seda seaduses sätestatud tähtaja jooksul, ning sai teada kohtumenetluse lõppedes oma õiguste rikkumisest, ei ole asjas tegemist aegumisega. Leppetrahvi nõuet ei saa esitada ilma materiaalõiguslikku alust, milleks on kohustuse rikkumine, tuvastamata, mistõttu on materiaalõigusliku aluse olemasolu primaarne nõude esitamiseks, see tähendab nõude sissenõutavaks muutumiseks. Kohus välistab sisuliselt õigusvaidluses, kohtumenetluses, õiguste rikkumisest teadasaamise, mis on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Riigikohus annab asjas nr 3-2-1-55-07 juhise, et jõustunud kohtuotsusega on võimalik õiguste rikkumisest teadasaamine ja aegumise kulgemise algustähtaeg rikkumise tuvastamise kaudu kohtumenetluses, kui ei esine aluseid, mis viitaksid rikkumise varasemale teadasaamisele. Antud asjas käis vaidlus lepingu rikkumise olemasolu üle, mis välistas selle rikkumise teadasaamise enne vaidluse lõppu. Kohus on vääralt hinnanud viidatud ringkonnakohtu otsuse sisu. Ringkonnakohus on viitega leppetrahvi vähendamise võimalusele osutanud hageja õigusele nõuda leppetrahvi kohtumenetluses. Kostja ei ole vastu vaielnud pandilepingu rikkumisele, leppetrahvi suurusele ega taotlenud selle vähendamist maakohtus. Kuivõrd kohus on vääralt kohaldanud aegumist, on võimalik maakohtu otsuse tühistamine ja uue otsuse tegemine, millega hagi rahuldada. 2) Hageja on selgelt väljendanud hagis tsiviilasjas nr 2-04-350 soovi esitada leppetrahvi 1 000 000 krooni nõue kostja vastu. Leppetrahvi nõuet ei saa käsitleda eraldi lepingu rikkumise tuvastamiseta. Hageja on esitanud hagi tsiviilasjas nr 2-04-350 06.04.2007, see on aegumistähtaja jooksul, millega seoses peatus hagi aegumine vastavalt TsÜS § 160 lg 1, kuivõrd hagi oli suunatud leppetrahvi nõude rahuldamisele. Hagi esitamisest 14.04.2004 nõude tunnustamiseks, rikkumise tuvastamiseks kuni hagi aegumise üldise tähtajani 01.07.2005 on tähtaeg 1 aasta 2 kuud 19 päeva, mis on järelejäänud aegumistähtaeg hagejale hagi esitamiseks leppetrahvi nõudes. Seoses aegumise peatumisega on aegumistähtaeg pikenenud arvates 23.08.2006 (riigikohtu määrus) 1 aasta 2 kuu ja 19 päeva võrra kuni 11.11.2007. Hagi on esitatud 26.01.2007, järelikult tähtaegselt. Seadusandja on isegi läbirääkimiste toimumise ajaks lugenud võimalikuks nõude aegumise peatumise (TsÜS § 167 lg 1), rääkimata olukorrast, kus poolte vahel on õigusvaidlus lepingu rikkumise toimumise üle, mis on otseselt seotud leppetrahvi nõude võimalikkusega. Seaduse analoogiat kasutades oleks kohtul olnud võimalik juhinduda ka TsÜS § 167 lg sätestatust. 3) Kohus on vääralt kohaldanud TsMS § 442 lg 2 p 8. Kohus ei põhjenda, miks ei või hageja teada saada õiguste rikkumisest kohtu kaudu ega viita seadusesättele, millel selline järeldus põhineb. Kohus ei märgi, millistel tõenditel põhineb järeldus, et hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 19.05.2000, kui hävis pandiese. Alles kohtuvaidluses selgusid kõik asjaolud, mis olid põlenguga seotud ja kohus tegi otsuse, millega tuvastas lepingu rikkumise kostja poolt. Kohus on asjas teinud vaheotsuse, mis ei ole kooskõlas TsÜS § 449 lg 3. Kuivõrd kohus on kohaldanud aegumist, oleks kohus pidanud tegema lõppotsuse.
5.A. Kaseväli vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväited: 1) Kostja peab õigeks kohtu järeldust, et leppetrahvi nõue muutus sissenõutavaks siis, kui toimus pandilepingu rikkumine, seda hiljemalt pandi eseme hävimise järel. Hageja tõlgendus aegumise algmomendist on põhimõtteliselt ebaõige. Ükski õigusakt ei sätesta reeglit, et leppetrahvinõude puhul algaks aegumine leppetrahvinõude aluseks oleva kohustuse rikkumise kohtulikust tuvastatusest ja sellist tõlgendust ei ole seadusele andnud ka Riigikohus. Kohus on õigesti järeldanud, et seadus (vana TsÜS § 113 lg 1) viitab aegumise alguse puhul hetkele, mil isik sai teada oma õiguse rikkumisest, mitte hetkele, kui kohus rikkumise avastas. Hageja ei saa väita, et sai enda õiguste rikkumisest teada alles 23.08.2006 (seoses kohtulahendi jõustumisega tuvastushagis), sest ta on esitanud kostja vastu juba aastaid erinevas vormis (v.a hagi vormis) sama leppetrahvi nõudeid. Eelnev tähendab, et hageja on kogu aeg olnud teadmises, et tema õigusi on rikutud ja seda juba alates pandieseme hävimisest tulekahjus 19.05.2000. On selge, et kui õigussuhte üks pool leiab, et tema õigusi on rikutud ja teine pool vaidleb sellele vastu, peab üks pooltest oma õiguste maksmapanekuks pöörduma kohtu poole. Kohtulahend ei anna aga ühele või teisele poolele teadmist õiguste rikkumise algmomendi kohta, õiguste rikkumine on toimunud juba enne kohtu poole pöördumist. Kokkuvõttes on kostja seisukohal, et hagejal tekkis õigus nõuda leppetrahvi tasumist alates momendist, mil toimus pandilepingu punktis 4.2 sätestatud kohustuste rikkumine, antud juhul on sellise ajahetkena mõistetav pandieseme hävimisele (19.05.2000 tulekahjus) eelnev periood (see tuleneb jõustunud lahendist pandilepingu rikkumise tuvastamise kohta). Hageja jaoks saabus viimane päev leppetrahvi kohtuliku nõude esitamiseks 01.07.2005. 2) Leppetrahvi nõude aegumine ei ole olnud peatunud. TsÜS § 160 sätestab ammendavalt aegumise peatumise alused ja hageja poolt esiletoodud alust siin ei nähtu. Kohus on õigesti leidnud, et pandilepingu rikkumise tuvastamise hagi esitamine ei ole võrdsustatav hagi esitamisega leppetrahvi nõude rahuldamiseks, mida on kohtu viite kohaselt juba selgitanud ka Tartu Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-04-350. TsÜS § 160 lg 1 kohaldamiseks peab olema tegemist sama nõude esitamisega erinevatel aegadel. Iseenesest on õige väide, et leppetrahvinõuet ei ole võimalik rahuldada ilma lepingust tuleneva kohustuse rikkumise tuvastamiseta, kuid reeglina esitatakse need nõuded koos. Esitades nõuded eraldi, peab arvestama nende kahe nõude erineva aegumistähtajaga. Kui leppetrahvi saaks nõuda vaid peale lepingulise kohustuse kohtulikku tuvastatust, siis oleks leppetrahvinõude puhul välistatud 3-aastane tehingust tulenev aegumise regulatsioon vastavalt TsÜS § 146 lg 1, mis ei ole ilmselt olnud seadusandja mõte. 3) Kostja on viidanud, et juhul, kui aegumist ei kohaldata, siis pandilepingu rikkumine tuleb asjas veel tuvastada, sest tsiviilasjas nr 2-04-350 jõustunud lahendiga tuvastatud asjaolud ei ole käesolevas tsiviilasjas siduvad. Kohtud on praegusel juhul lahendamas kitsalt aegumise küsimust, mistõttu ei ole juhul, kui ringkonnakohus loeb aegumise kohaldamise õigustamatuks, võimalust rahuldada taotlust uue otsuse tegemiseks ja hagi rahuldamiseks. Kohus on õigesti kohaldanud TsMS § 449 lg 3 sätet. Kohus ongi teinud lõppotsuse ega ole määranud asja edasimenetlemisele. Resolutsiooni kohaselt on hagi jäetud rahuldamata, vaheotsuse samastamisele lõppotsusega on selgelt viidatud ka menetluskulude jaotuse juures.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja nõue on aegunud ja maakohus oli õigustatud kostja taotluse alusel aegumise tõttu jätma hagi rahuldamata. Ringkonnakohus ei korda käesolevas otsuse maakohtu põhjendusi kooskõlas TsMS § 654 lg 6.
7.Apellandi väide, et hagi ei ole aegunud, kuna hageja sai oma õiguste rikkumisest teada pärast AS Linnaehitus poolt esitatud hagis tehtud kohtuotsuse jõustumist 23.08.2006, ei ole õige. Maakohus on asjas esitatud tõendite alusel õigesti tuvastanud hageja teadasaamise aja oma õiguste rikkumisest, mis andis hagejale õiguse nõuda vastava kohustuse täitmist. Asja materjalidest nähtub, et vaidlusaluse pandilepingu ese hävis tulekahjus 19.05.2000. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja teadis pandilepingu eseme hävimisest, mida kinnitab ka asjas toimunud täitemenetlus 2001.aastal. Ringkonnakohus leiab, et hagejal ei olnud takistatud hagi esitamine pandilepingu p. 4.2 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu kostja vastu leppetrahvi nõudes, kuid hageja valis 2003. aastal õiguskaitsevahendiks lepingu rikkumise tuvastamise nõude esitamise. Asjaolu, et kostja eitas lepingurikkumist, ei tähenda ringkonnakohtu arvates seda, et hageja ei võinud lepingurikkumise motiivil nõuet esitada.
8.Õige on ka maakohtu seisukoht, et lepingu rikkumise tuvastamise hagi esitamine ei peatanud hagi aegumise kulgemist. TsÜS § 160 sätestab ammendavalt alused, millal aegumine peatub hagi esitamisega. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja ei esitanud 2004. aastal hagi leppetrahvi sissenõudmiseks ega ka tunnustamiseks. Hageja esitas hagi lepingurikkumise tuvastamiseks. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas kostja vastu 12.08.2003 pankrotivalduse, mis TsÜS § 160 lg 2 p 1 kohaselt on aegumise peatumise aluseks, kuid kui ka pankrotimenetluse aeg välja arvata, on käesoleva hagi esitamise ajaks nõue aegunud.
9.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi ringkonnakohtu istungil esitatud väitega, et lepingurikkumise tuvastamise hagi on käsitletav analoogia alusel TsÜS § 167 lg 1 toodud pooltevaheliste läbirääkimiste pidamisega. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja rikkumist ei tunnistanud ja just sel põhjusel esitas hageja rikkumise tuvastamise hagi kohtule, seega puudub alus analoogia kohaldamiseks.
10.Maakohus on kohtuotsuse sissejuhatavas osas märkinud, et tegemist on vaheotsusega, kuid kohtulahend on vormistatud kooskõlas TsMS § 449 lg 2 lõppotsusena, mistõttu nimetatud eksitav märge ei too kaasa õiguslike tagajärgi.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad nii maakohtus apellatsioonimenetluses menetlusosaliste poolt kantud kulud apellandi kanda.
Üllar Roostoja
Egon Konsand
kui
Andra Pärsimägi
ka
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.