2-07-3408
Va h eo ts u s Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Peet Teidearu
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. september 2007, Tartu kohtumaja
Tsiviilasja number
2-07-3408
Tsiviilasi
AS L. hagi A.K. vastu 1 000 000 krooni nõudes
Menetlusosalised ja nende Hageja: AS L. Hageja esindaja: adv Marko Paabumets (AB In Jure, Riia 15b, esindajad 51010 Tartu); Kostja: A.K. Kostja esindaja: adv Rene Varul (AB Lillo & Lõhmus, Ülikooli 4, 51003 Tartu) Vaheotsuse küsimus
hagi aegumine
Kohtuistungi aeg
29. august 2007
Protokollija
istungisekretär Kerli Pruuli
Jätta AS L. hagi A.K. vastu leppetrahvi 1 000 000 krooni nõudes rahuldamata nõude aegumise tõttu. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud AS L. kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
AS L. esitas 26. jaanuaril 2007 Tartu Maakohtusse hagi A.K. vastu leppetrahvi summas 1 000 000 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12. juulil 1999 pandilepingu AS C võlakohustuse hageja ees summas 1 046 908,46 krooni tagamiseks. Nimetatud lepinguga pantis kostja hageja kasuks endale kuuluva ühekorruselise lauda ja puurkaevu-kuuri Tartu maakonnas Ülenurme vallas Soinaste külas. Pandilepingu p 7 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda ja pantija on kohustatud tasuma leppetrahvi summas 1 000 000 krooni kümne päeva jooksul alates pandipidajalt vastavasisulise kirjaliku nõude saamisest juhul, kui pantijapoolsed lepingu p-s 3 toodud kinnitused ei vasta tõele või kui on rikutud lepingu punktides 4, 5 ja 6 toodud kohustusi. Pandi ese hävis tulekahjus 19.05.2000. Lepingu p 4.2 kohaselt on pantija kohustatud pandi eset säilitama ja korras hoidma /- - -/. Pandi eseme hävimine oli seotud kostja poolt nimetatud lepingu punkti rikkumisega. 22. mail 2001 kohtutäituri poolt korraldatud enampakkumisel müüdi pandilepingu alusel panditud vara 30 200 krooni eest. Vastavalt kindlustuspoliisidele V12449060 13. juulist 1999 ja 12449060 27. jaanuarist 2000 oli soodustatud isik AS L. , kellele pidi välja makstama kindlustushüvitis tagatud kohustuste ulatuses.
Kostja on seisukohal, et hagejal tekkis õigus nõuda leppetrahvi tasumist alates hetkest, mil toimus lepingurikkumine (st pandieseme hävimisele eelnev periood). Seega tekkis hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist enne võlaõigusseaduse jõustumist (01.07.2002). Viimane päev nõude esitamiseks oli järelikult 01.07.2005 ja nüüdseks on hagi aegunud. Kostja leiab, et hagi aegumise algusmomenti ei saa siduda kohtuotsuse jõustumise momendiga. Hagejal oli õigus esitada leppetrahvi nõue kohe pärast kostjapoolset rikkumist. Ükski õigusakt ei sätesta reeglit, et nõude aegumine algab kohustuse rikkumise kohtulikust tuvastamisest; selline hageja tõlgendus on otseses vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-ga 2. Hageja on ise varasemalt olnud seisukohal, et leppetrahvi nõue oli sissenõutav kohe, kui ilmnes kostjapoolne lepingurikkumine – ta on nõude kostjale kohtuväliselt korduvalt esitanud, lisaks pöördunud sama nõudega seoses kohtusse pankrotiavaldusega. Hageja toob kostja arvates välja täiesti uue hagi aegumise peatumise aluse, leides, et leppetrahvi nõude aegumine peatub nõude aluseks oleva kohustuse rikkumise kohtuliku tuvastamise ajaks. Kostja on seisukohal, et TsÜS § 160 sätestab ammendavalt aegumise peatumise alused. Rikkumise tuvastamise nõue on võrreldes leppetrahvi nõudega iseseisev nõue. Kostja ei rikkunud leppetrahvi maksmise kohustust tahtlikult – ta esitas nõudele seadusest tulenevaid vastuväiteid. Kostja leiab ka, et ei ole pandilepingut tahtlikult rikkunud. Kostja palub tuvastada AS L. nõude aegumine ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja välja mõista hagejalt.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 sätestab, et kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Lõige 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist 12.07.1999 sõlmitud pandilepingu (tl 10—14) alusel. Pandilepingu p 4.2 kohaselt on pantija kohustatud pandi eset säilitama ja korras hoidma, pandipidaja nõudel aru andma selle seisundist ning koheselt pandipidajale teatama tema väärtuse vähenemisest või hävimise ohust. Lepingu p 7 sätestab, et pandipidajal on õigus nõuda ja pantija on kohustatud tasuma leppetrahvi summas üks miljon (1 000 000) krooni kümne (10) päeva jooksul alates pandipidajalt vastavasisulise kirjaliku nõude saamisest juhul, kui pantijapoolsed käesoleva
lepingu punktis 3 toodud kinnitused ei vasta tõele või kui on rikutud lepingu punktides 4, 5 ja 6 toodud kohustusi. Kostjapoolse rikkumise tagajärjel pandi ese hävis. Tartu Maakohus on 6. veebruari 2006 otsusega (tl 15—17) tuvastanud, et A.K. on rikkunud 12.07.1999 pandilepingu punktis 4.2 sätestatud pantija kohustust pandi eset säilitada ja korras hoida. Nimetatud lahend on jõustunud ja rikkumise tuvastamine kehtib seega ka käesoleva menetluse suhtes. Järgnevalt peab kohus üksnes tuvastama, kas hagejal on õigus nõuda tuvastatud rikkumise alusel kostjalt leppetrahvi. Kostja leiab, et nõue on aegunud. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat. § 116 alusel algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Sisuliselt tähendab see, et aegumine algas nõude sissenõutavaks muutumise päevast. Hageja on seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks alles siis, kui kohus tuvastas kostjapoolse lepingurikkumise; kostja leiab, et nõue muutus sissenõutavaks siis, kui toimus lepingu rikkumine, hiljemalt pandi eseme hävimise (19.05.2000) järel. Kohus nõustub antud küsimuses kostjaga. Seadus viitab hetkele, mil isik sai teada oma õiguse rikkumisest, mitte hetkele, kui kohus rikkumise tuvastas. Vastasel korral ei saaks hageja kostjalt leppetrahvi üldse kohtuväliselt nõuda, sest leppetrahv oleks sissenõutav alles pärast kohtuotsust. Et tsiviilõiguses on eelistatav vaidluste kohtuväline lahendamine, ei oleks selline lahendus kooskõlas seaduse mõttega. Järelikult muutus leppetrahv sissenõutavaks hiljemalt hetkel, mil hageja sai teada pandi eseme hävimisest, s.o 19. mail 2000 (tl 68). Leppetrahvi nõue aegunuks vana seaduse järgi 2010. aastal. Alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Samal päeval jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 sätestab, et kui TsÜS või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega algas uus kolmeaastane aegumistähtaeg leppetrahvi nõude puhul 1. juulist 2002 ja lõppes eelduslikult 1. juulil 2005. Hageja seisukoht on, et aegumine peatus hagi esitamisega kostjapoolse lepingurikkumise tuvastamiseks. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja esitas 2004. aastal kohtusse hagi kostja vastu lepingulise kohustuse rikkumise tuvastamiseks. Nagu on leidnud ka Tartu Ringkonnakohus oma 18. mai 2006 otsuses tsiviilasjas nr 2-04-350 (AS L. hagi A.K. vastu lepingulise kohustuse rikkumise tuvastamiseks), ei too pandilepingu rikkumise tuvastamine hagejale automaatselt kaasa õigust saada kostjalt leppetrahvi 1 000 000 krooni. Pooled on küll pandilepingu punktis 7.1. kokku leppinud leppetrahvis summas 1 000 000 krooni, kuid samas pandilepingu punkt 7.2. kohaselt on notar pooltele selgitanud, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ülemäära suur võrreldes kreeditori kahjuga, on kohtul õigus leppetrahvi vähendada. Samuti tuleneb leppetrahvi vähendamise võimalus VÕS §-st 162. Seega on põhjendamatu apellandi arusaam, et tuvastushagi rahuldamise korral tekib hagejal automaatselt õigus saada 1 000 000 krooni. Seega ei ole eelnimetatud hagi esitamine võrdsustatav hagi esitamisega leppetrahvi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks – kohus rõhutas eeltoodud otsuses, et tegemist ei ole leppetrahvi nõude tunnustamisega. Järelikult ei ole aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud. Hageja on väitnud, et kuna kostja käitumises oli tegemist tahtliku rikkumisega, siis pikenes aegumistähtaeg kümnele aastale. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 4 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus peab vajalikuks märkida, et mõlemad pooled on siin ekslikult vaielnud leppetrahvi maksmise kohustuse tahtliku rikkumise üle. Leppetrahvi nõue kui õiguskaitsevahend on kohaldatav lepingulise
kohustuse rikkumise korral (TsK § 191 lg 1) ning TsÜS § 146 lg 4 sätestab eritingimuse aegumisele juhuks, kui (antud juhul leppetrahvi) nõude aluseks olev kohustuse rikkumine oli tahtlik. VÕSRS § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 227 kohaselt kannab isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Kuigi seadusest lähtudes on süü kergem vorm, ettevaatamatus, eeldatav, on selge, et kohustuse rikkumise tahtlikkust peab tõendama võlausaldaja, st antud juhul hageja (samale seisukohale on asunud ka Riigikohus näiteks lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-125-06 p-s 14). See on kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole käesolevas kohtumenetluses tõendanud, et kostja oleks oma lepingujärgseid kohustusi tahtlikult rikkunud. Et rikkumise asjaolusid ei ole menetluse käigus põhjalikult arutatud, on kohus sunnitud toetuma eelkõige maakohtu ja ringkonnakohtu lahenditele tsiviilasjas nr 2-04-350. Ringkonnakohus viitas oma lahendis kostja käitumist kirjeldades eelkõige hooletusele, st süü kergemale vormile. Ühestki tõendist ei tulene, et kostja oleks tahtlikult põhjustanud pandieseme hävimise. Seega on kostja tahtlus tõendamata ning TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisele ei tule. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi on aegunud ja seega tuleb menetlus käesolevas tsiviilasjas lõpetada.
Et aegumise kohaldamise tõttu on käesolev vaheotsus samane lõppotsusega, esitab kohus järgnevalt ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab antud asjas menetluskulud hageja.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.