Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. veebruar 2008, Tallinn
Tsiviilasi
MTÜ Eesti Arstide Liit ja MTÜ Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliit hagi MTÜ Eesti Haiglate Liit ja Eesti Vabariigi vastu kollektiivlepingu muutmise kokkuleppe sõlmimise tunnustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.09.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MTÜ Eesti Arstide Liit ja MTÜ Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliit apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. jaanuar 2008, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja MTÜ Eesti Arstide Liit (registrikood xxxxxxxxxxx, asukoht x), esindajad Kiur Põld ja adv Gaabriel Tavits Hageja MTÜ Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliit (registrikood xxxxxxxx, asukoht x), esindajad Inna Rahendi, Kiur Põld ja adv Gaabriel Tavits Kostja MTÜ Eesti Haiglate Liit (registrikood xxxxxxxxxxx, asukoht x), esindaja adv Eerik Entsik Kostja Eesti Vabariik (Sotsiaalministeeriumi kaudu; Gonsiori 29, Tallinn 15027), esindaja Kristi Nikolajeva
Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu 21.09.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Kõik menetluskulud kannavad hagejad.
Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Eesti Arstide Liit (edaspidi EAL) pöördus 20.02.2006 Eesti Haiglate Liidu (edaspidi EHL) ja sotsiaalminister Jaak Aabi poole ettepanekuga alustada läbirääkimisi 23.09.2004 Eesti Vabariigi Valitsuse, EHL, EAL, Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidu (edaspidi EKTK), Eesti Õdede Liidu (edaspidi EÕL) ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu (edaspidi ETAL) vahel sõlmitud „Kokkuleppe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta" muutmiseks alates 01.01.2007. Kuna miinimumtasu kehtestamise osas pooled kokkuleppele ei jõudnud, pöörduti 03.10.2006 riikliku lepitaja poole tekkinud töötüli lahendamiseks. Riiklik lepitaja võttis töötüli lahendamise menetlusse.
2.25.01.2007 toimus kuues lepituskoosolek, kus jõuti kokkuleppele, et 01.04.2007 hakkavad kehtima miinimumtunnitasud arstidele 99, õdedele jt keskastme tervishoiutöötajatele 52, 50 ja hooldustöötajatele 29 krooni.
3.Riiklik lepitaja edastas 08.03.2007 kollektiivlepingu projekti, mis ei vastanud aga saavutatud kokkulepetele, kuna selles ei olnud märgitud, et miinimumtunnitasud laienevad ka arst-residentidele ja kiirabitöötajatele. Pooled vajasid lepitusmenetlust vaid miinimumtasu kehtestamise osas. Töötüli lahendamise resultaadiks on vaidlusaluses küsimuses kokkuleppe saavutamine või mittesaavutamine, mis fikseeritakse protokollina.
4.Hagejad paluvad tuvastada, et 23.09.2004 sõlmitud „Kokkuleppe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta" muutmise kokkulepe on muudetud arstide osas, kehtestades nende miinimumtunnitasuks 01.04.2007 alates 99 krooni ja õdede jt keskastme tervishoiutöötajate osas, kehtestades nende miinimumtunnitasuks 52, 50 krooni.
5.Hagejad esitasid alternatiivse nõude EHL vastu. Juhul, kui kohus leiab, et ei saa tuvastada, et 25.01.2007 sõlmiti kokkuleppe miinimumtunnitasude kohta alates 01.04.2007 hagejate ja EHL vahel, siis paluvad hagejad tuvastada kokkuleppe sõlmimist 05.03.2007 hagiavalduses toodud määrades.
6.Hagejad esitasid alternatiivse nõude Eesti Vabariigi vastu. Juhul, kui kohus leiab, et ei saa tuvastada, et 25.01.2007 sõlmiti kokkuleppe miinimumtunnitasude kohta alates 01.04.2007 hagejate ja Eesti Vabariigi vahel, siis paluvad hagejad tuvastada vastava kokkuleppe sõlmimist 08.03.2007 hagiavalduses toodud määrades.
7.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hagejate kanda. Sellist kokkulepet, nagu hageja soovib tunnustada, ei sõlmitud. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
8.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud hagejate kanda.
9.23.09.2004 kollektiivlepingu p-s 7 leppisid pooled kokku, et kokkulepe jõustub 01.01.2005 ja kehtib kuni 31.12.2006 ning pikeneb automaatselt, kui üks osapooltest ei ole teisele osapoolele vähemalt üks kuu enne lepingu tähtaja lõppemist kirjalikult teatanud oma soovist kokkulepet muuta. Seega 20.02.2006 EAL poolt ettepaneku tegemisel esialgne kollektiivleping kehtis kuni 31.12.2006.
2(5)
10.Kuivõrd pooled 01.01.2007 kokkulepet ei saavutanud, vana kollektiivleping alates 01.01.2007 enam ei kehtinud, tuleb edasisi läbirääkimisi vaadelda kui uue kollektiivlepingu sõlmimiseks peetavaid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 ja 3 ning kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 11 lg 1 koostoimest tuleneb, et kollektiivleping jõustub selle allakirjutamise päevast ja lepingu sõlmimise eelduseks on piisav selgus lepingupoolte saavutatud kokkulepetes.
11.Tõendatuks saab lugeda, et pooled saavutasid küll põhimõttelise kokkuleppe palgatõusu proportsioonides, kuid ei teadnud veel, millised on 2007 ja 2008 tunnitasud ning arvasid, et selle peaks välja arvutama Eesti Haigekassa. Asjaolu, et lõplikku kokkulepet 2007 ja 2008 palgatõusu osas ei sõlmitud, nähtub ka R. P ja H. P üleskutsetes töörühma kogunemiseks ja U. S öeldus: „Lepingu allkirjutamise hetkel peaks seal kõik numbrid sees olema”. Kokkuleppe lõpliku variandi saavutamata jätmist tõendab ka BNS-s avaldatud J. A väide, mille kohaselt pooled jäid kokkuleppe teksti ettevalmistamisel eriarvamustele ja ta pakub välja omapoolse nägemuse 1. märtsiks, ning tööandjate 25.01.2007 ettepanek riiklikule lepitajale palgaläbirääkimiste jätkamiseks.
12.EAL ja EKTK jätkasid ka peale 08.03.2007 riikliku lepitaja poolt esitatud kollektiivlepingu projekti esitamist läbirääkimisi lepingu projekti teksti muutmiseks, leides et 25.01.2007 toimunud lepituskoosolekul jõuti kokkuleppele, mis ei vasta riikliku lepitaja poolt 08.03.2007 esitatud projektile. Seega ei ole tõendatud, et pooled oleksid saavutanud 25.01.2007 lepituskoosolekul või muudel asjaoludel 05.03.2007 või 08.03.2007 lõpliku kokkuleppe kollektiivlepingu sõlmimiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
13.Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
14.KLS § 11 lg 5 sätestab, et kollektiivlepingu kehtivuse lõppedes on pooled kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni kohustatud täitma kollektiivlepingu tingimusi, välja arvatud kohustus pidada töörahu. Seadus kohustab peale kollektiivlepingus nimetatud tähtaega kumbagi poolt täitma kollektiivlepingu tingimusi. Ka VÕS-st ei tulene, et pooled ei peaks täitma peale kollektiivlepingus märgitud aja möödumist kollektiivlepingu tingimusi. Olukorras, kus seadusest tulenevalt on pooltel kohustus täita lepingu tingimusi, ei saa rääkida lepingu lõppemisest. Seaduse mõttest tulenevalt lõpeb tähtaja möödumisega üksnes kohustus pidada töörahu. Seega on tegemist jätkuvalt kehtiva lepinguga.
15.Pooled alustasid läbirääkimisi miinimumtunnitasude suuruse muutmiseks. Läbirääkimistel ei jõutud miinimumtunnitasude osas üksmeelele ja töötüli lahendamiseks pöörduti riikliku lepitaja poole. Riikliku lepitaja vahendusel peetud läbirääkimistel jõutigi 25.01.2007 kokkuleppele miinimumtunnitasu osas alates 01.04.2007. Seega muudeti 23.09.2004 kollektiivlepingut miinimumtunnitasude osas. Ülejäänud kollektiivlepingu sätteid ei muudetud, kuivõrd nende üle läbirääkimisi ei peetud. Samuti puudub nende osas kirjalikult vormistatud kokkulepe. Seega on pooled siiani kohustatud täitma 23.09.2004 sõlmitud kokkulepet nende tingimuste osas, mida ei muudetud 25.01.2007 kokkuleppega.
16.Ekslik ja seadusel mittepõhinev on maakohtu seisukoht, et peale lepingus nimetatud tähtaja möödumist muutuvad olemasoleva kollektiivlepingu muutmise läbirääkimised uue kollektiivlepingu sõlmimise läbirääkimisteks, kuna objektiivselt ei ole võimalik alati viia läbirääkimisi olemasoleva lepingu muutmiseks läbi olemasoleva lepingu kehtivuse ajal.
17.Kohus jättis vajaliku tähelepanuta ning hindamata poolte senise käitumise läbirääkimistel või ei andnud hinnangut lähtudes õiguse üldistest põhimõtetest ning Eestile siduvatest rahvusvahelistest lepingutest, so Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) asjakohastest konventsioonidest ning Euroopa Liidu acquis’st.
18.ILO järelevalveorganid on rõhutanud, et riigiorganid peaksid hoiduma tegevusest, mille eesmärgiks on muuta tööturupoolte vahel sõlmitud kollektiivlepingu sisu ning et
3(5)
sekkumine poolte vahel sõlmitava kollektiivlepingu koostamise protsessi on otseselt käsitatav ILO 98. konventsiooni artiklis 4 sisalduva mõtte rikkumisena. ILO konventsiooni nr 98 artikkel 4 kohaselt peavad riigid võtma tarvitusele sobivad vahendid ning välja töötama mehhanismid, et tagada ning edendada töötajate ja tööandjate vahelisi vabatahtlikke läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks. Sarnaselt ILO standarditele kohustab ka euroopalik tööõiguse süsteem tööandjat arvestama töötajate vajaduste ja arvamustega. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta (ESH) artikkel 6 sätestab tööturupoolte õiguse pidada kollektiivläbirääkimisi, deklareerides muuhulgas, et rakendada tulemuslikult õigust pidada kollektiivläbirääkimisi, kohustuvad lepingupooled tunnustama töötajate ja tööandjate õigust korraldada aktsioone huvikonfliktide korral, sealhulgas õigust streikida, järgides kohustusi, mis tulenevad varem sõlmitud kollektiivlepingutest.
19.Kui riiklik lepitaja oleks oma ettepaneku teinud või kui teine pool oleks läbiräägitust taganenud enne 17.01.2007, olnuks hagejatel võimalus oma legitiimseid huvisid kaitsta streigiõiguse teostamise teel. Sel juhul oleks tõenäoliselt töötüli lõppenud tulemusega, mida pooled tegelikult kollektiivläbirääkimiste käigus silmas pidasid. Kuna hagejad heas usus eeldasid, et sõlmisid 25.01.2007 kokkuleppe, mis laieneb kõikidele tervishoiutöötajatele sarnaselt 2004 kollektiivlepingus sätestatule, otsustasid nad streiki mitte korraldada. Ei kostjad ega riiklik lepitaja avaldanud 25.01.2007 seisukohta selle kohta, et kokkulepitud miinimumtunnitasud ei peaks laienema kõikidele tervishoiutöötajatele.
20.Kohus leidis ekslikult, et pooled vajasid eraldi kirjaliku kokkuleppe sõlmimist miinimumtunnitasude osas. Pooled vajasid lepitusmenetlust vaid miinimumtasu kehtestamise osas. Kollektiivse töötüli lahendamise seadus (KTTLS) ning kollektiivse töötüli lepitaja põhimäärus ei näe ette, et poolte leppimise korral peaks see väljenduma terviklikus kollektiivlepingus. Töötüli lahendamise resultaadiks on vaidlusaluses küsimuses kokkuleppe saavutamine või mittesaavutamine. Mõlemal juhul fikseeritakse see protokollina, mitte kollektiivlepinguna. Seetõttu on ekslik arusaam, et lepitusmenetlust oli vaja kollektiivlepingu kõigi tingimuste osas.
21.Eesti Vabariik tunnistas hilisemalt tervishoiutöötajate miinimumtunnitasude kohta kokkuleppe saavutamist riikliku lepitaja juures. Vastustajate seisukoht
22.Eesti Vabariik ja Eesti Haiglate Liit vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
24.Ebaõige on hagejate seisukoht, et 23.09.2004 sõlmitud „Kokkulepe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta" kehtivus pikenes ka peale 01.01.2007 ja seda KLS § 11 lg 5 alusel. Lepingu lõppemises ja pikenemise tingimustes on pooled kokkuleppes üheselt mõistetavalt kokku leppinud. Seadus ei sätesta kollektiivlepingu pikenemist seaduse alusel, vaid jätab selle poolte otsustada. KLS § 11 lg 2 sätestab, et kollektiivlepingu kehtivus on üks aasta, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. KLS § 11 lg 5, millele hagejad tuginevad, käsitleb poolte õigusi ja kohustusi sel ajal, kui kollektiivlepingu kehtivus on lõppenud, mitte ei pikenda lepingu kehtivust. Käesoleva
4(5)
hagi esemeks ei ole nõuda kostjatelt 2004. aasta kokkuleppega võetud kohustuste täitmist, mistõttu ei ole KLS § 11 lg 5 käesolevas vaidluses asjakohane säte.
25.Kuna 2004. aastal sõlmitud kollektiivleping lõppes 31.12.2006, käsitles kohus õigesti läbirääkimisi mitte vana lepingu muutmiseks, vaid uue lepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimistena. Õige on hagejate seisukoht, et riikliku lepitaja poole pöörduti ainult ühes küsimuses, see on miinimumtunnitasude uue määra kehtestamises, ja selles osas ka põhimõtteline kokkulepe saavutati, mis ei tee aga olematuks uue tervikliku palgakokkuleppe sõlmimise vajadust. Miinimumtunnitasu suurust ei saa käsitleda eraldi kogu lepingu kontekstist. Põhjendamatu on hagejate käsitlus 2004. aasta kokkuleppe p-de 4 ja 5 muutumatul kujul kehtivuse osa. Nimetatud punktide alusel laiendati miinimumtunnitasusid tingimuslikult ka arst-residentidele ja kiirabitöötajatele, juhul kui 2005. ja 2006. aasta riigieelarves kasvab vastavate kulude rahastamise maht ulatuses, mis selle katab. 2005. ja 2006. aasta riigi eelarve sihtassigneeringute maht ei saa enam kuidagi tagada 2007. ja 2008. aastal vajalike vahendite olemasolu.
26.Asjaolu, et kumbki osapool keeldus aktsepteerimast teist osapoolt rahuldavat kollektiivlepingu projekti, näitab, et kõigis vajalike punktides siiski kokkulepet ei saavutatud. Asjaolu, et peeti läbirääkimisi, kuid uut kollektiivlepingut ei sõlmitud, ei võta hagejatelt võimalust oma legitiimseid huvisid kaitsta, muuhulgas ka streigiõiguse teostamise teel.
27.Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milline seos on hagejate poolt viidatud ILO standarditel ja euroopaliku tööõiguse põhimõtetel käesoleva vaidlusega. ILO standarditest ei tulene, et kohtu kaudu oleks võimalik tuvastada kollektiivlepingu sõlmimist või muutmist olukorras, kus osapooled tegelikult sellist kokkulepet ei saavutanud. Kohtu pädevuses ei ole lahendada töövõtjate ja tööandjate vahelisi erimeelsusi kollektiivlepingu sõlmimisel. Asja materjalidest ei nähtu, et 25.01.2007, 05.03.2007 või 08.03.2007 oleks sõlmitud poolte vahel seaduses sätestatud korras ja vormis kokkulepet kollektiivlepingu muutmiseks või uue kollektiivlepingu sõlmimiseks. Pooltevahelist suhtlust kollektiivläbirääkimiste käigus ei saa pidada kollektiivlepingu sõlmimiseks.
28.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamata jätmisega kannavad hagejad kõik menetluskulud.
Reet Allikvere
Gaida Kivinurm
Tiit Kollom
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.