Võlaõigus › Muud

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 21.09.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number: 2-07-8856/7
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 21.09.2007
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 5313

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

2-07-8856

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht 21.september 2007.a, Tallinn 2-07-8856

Tsiviilasja number Tsiviilasi

MTÜ EAja MTÜ ET hagi MTÜ H ja Eesti Vabariigi vastu kollektiivlepingu muutmise kokkuleppe sõlmimise tunnustamise nõudes. Menetlusosalised ja nende Hagejad: esindajad MTÜ EA(registrikood XXX asukoht XXX) MTÜ ET (registrikood XXX, asukoht XXX ) Hagejate esindaja - Kiur Põld (AB XXX)

Menetluse liik läbivaatamine

ja

Kostjad:

1.MTÜ H(registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja esindaja - v.adv. Eerik Entsik (AB XXX)

2.Eesti Vabariik (Sotsiaalministeeriumi kaudu; XXX ); Kostja esindaja - Kristi Nikolajeva (XXX) asja Lihtmenetlus, kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Jätta hagi rahuldamata. Jätta rahuldamata hagejate nõuded „tuvastada Eesti Vabariigi Valitsuse, Eesti Haiglate Liidu, Eesti Arstide Liidu, Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Õdede Liidu ja Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu vahel 23.09.2004.a sõlmitud „Kokkuleppe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta” muutmise kokkulepe ning tuvastada, et „Kokkulepet tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta” on muudetud arstide osas, kehtestades nende miinimumtunnitasuks alates 01.04.2007.a üheksakümmend üheksa krooni ja õdede jt keskastme tervishoiutöötajate osas, kehtestades nende miinimumtunnitasuks 52 krooni ja 50 senti või juhul kui kohus leiab, et ei saa tuvastada, et 25.01.2007.a. sõlmiti kokkuleppe miinimumtunnitasude kohta alates 01.04.2007.a. hagejate ja EHL vahel, siis tuvastada kokkuleppe sõlmimist 05.03.07 hagejate ja EHL vahel arstide ja keskastme tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu osas, hagiavalduses toodud määrades või

Sarnased lahendid

Võlaõigus

juhul kui kohus leiab, et ei saa tuvastada, et 25.01.2007.a. sõlmiti kokkuleppe miinimumtunnitasude kohta alates 01.04.2007.a. hagejate ja Eesti Vabariigi vahel, siis tuvastada vastava kokkuleppe sõlmimist 08.03.07 hagejate ja Eesti Vabariigi vahel arstide ja keskastme tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu osas, hagiavalduses toodud määrades.” Kohtukulude jaotus Jätta kostjate menetluskulud hagejate kanda. Kostjatel on õigus taotleda hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, esitades selleks Harju Maakohtule avalduse koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Hagiavalduse asjaolud Hagiavalduse kohaselt pöördus EA(edaspidi EAL) 20.02.2006.a Eesti Haiglate Liidu (edaspidi EHL) ja sotsiaalminister Jaak Aabi poole ettepanekuga alustada läbirääkimisi 23.09.2004.a Eesti Vabariigi Valitsuse, EHL, EAL, Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidu (edaspidi EKTK), Eesti Õdede Liidu (edaspidi EÕL) ja Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu (edaspidi ETAL) vahel sõlmitud „Kokkuleppe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta" muutmiseks alates 01.01.2007.a. Kuna miinimumtasu kehtestamise osas pooled kokkuleppele ei jõudnud, pöörduti 03.10.2006. a riikliku lepitaja poole tekkinud töötüli lahendamiseks. Riiklik lepitaja võttis töötüli lahendamise menetlusse 11. detsembril 2006.a. ning 22.12.2006.a, 11.01.2007.a ja 16.01.2007.a peeti kolm lepituskoosolekut. 19.01.2007.a toimus neljas lepituskoosolek. Eesti Haigekassa nõukogu otsustas samal päeva hommikul, et 2007.a suurendatakse palgakomponenti teenuste hindades 25% ja 2008.a 20% ning selleks eraldatakse lisaraha vastavalt 172 milj ja 450 milj krooni. Sellest lähtudes tegid tööandjad oma palgapakkumise: 2007.aastaks arstid 94, õed 49, hooldustöötajad 29 kr ja 2008. aastaks arstid 113, õed 59 ja hooldustöötajad 35 krooni tunnis. Ettepaneku järgi pidid need tasud hakkama kehtima 1. jaanuarist 2007. Töötajate esindajad nõustusid Haigekassa tingimustega: palgakomponendi tõusuga 25% ja 20% ja eraldatud ressursiga, kuid tegid ettepaneku, et see jagatakse 9 kuu peale. Seega oleks palk tõusnud alates 1.04.2007.a. Lõpuks jõuti ühisele arusaamisele, et miinimumtunnitasud tõusevad 2 etapis: 1.04.07-31.03.08 ja 1.04.08-3-1.12.08. 20.01.2007.a. toimus viies lepituskoosolek. Haigekassa esitas oma arvutused, kuidas suureneb palgakomponent 1. aprillist 2007 ja 1. aprillist 2008. Töötajate esindajad esitasid oma 2007.a miinimumtunnitasude ettepaneku: arstid 99, õed 54, hooldustöötajad 29 krooni. EHL juhatuse esimees Urmas Sule teatas, et temal pole volitusi lepingule alla kirjutada ilma EHL laiendatud juhatuse otsuseta ja vajab aega 24. jaanuarini. Töötajate esindajad nõudsid eriarvamuste protokolli, kuid riiklik lepitaja keeldus seda tegemast ja määras järgmise koosoleku 25.01.2007.a. 25.01.2007.a. toimus kuues lepituskoosolek. Tööandjad pakkusid miinimumtunnitasudeks alates 1.04.2007 arstidele 100, õdedele 50, hooldustöötajatele 30 kr. Pärast läbirääkimisi jõuti kokkuleppele: 1 . aprillist 2007 hakkavad kehtima miinimumtunnitasud arstidele 99, õdedele jt 2 (13)

keskastme tervishoiutöötajatele 52.50 ja hooldustöötajatele 29 krooni. 2008.a palgatõus tuleb samades proportsioonides. Riiklik lepitaja teatas, et kokkulepe on saavutatud ja läbirääkimised on lõppenud. Haigekassa pidi 30. jaanuariks tegema arvutused 2008.a miinimumtunnitasudeks. Riiklik lepitaja edastas 08.03.07 kollektiivlepingu projekti, mis ei vasta tervishoiutöötajate palgaläbirääkimistel saavutatud kokkulepetele: arst-residendid ja kiirabitöötajad on välja arvatud tervishoiutöötajate hulgast, kellele miinimumtunnitasud kehtestatakse, samuti ei ole kollektiivlepingut laiendatud samas ulatuses kui 23.09.04 sõlmitud lepingut. Kuna EHL ja sotsiaalminister Jaak Aab on riikliku lepitaja 08.03.07 edastatud kollektiivlepingu allkirjastanud, leiavad hagejad, et kostjad ei tunnusta 25.01.2007. a saavutatud tervishoiutöötajate miinimumtunnitasude kokkulepet. Kuna kollektiivleping sõlmitakse kirjalikult, siis võib kirjaliku lepingu puhul lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Käesoleva töötüli lahendamise käigus on pooled esitanud oma ettepanekud miinimumpalga alammäära kohta kirjalikult nii riiklikule lepitajale kui ka teistele läbirääkimiste osapooltele. Samuti on fikseeritud riikliku lepitaja juures peetud läbirääkimistel tehtud ettepanekud ja nõustumised riikliku lepitaja poolt koostatud läbirääkimiste protokollides. Samuti peab riiklik lepitaja vormistama kokkuleppe saavutamise protokolliga, millele kirjutavad alla nii poolte esindajad kui ka lepitaja. Riiklik lepitaja ja sotsiaalminister on avalikkust korduvalt teavitanud, et 2007.a. miinimumtunnitasude osas on tervishoiutöötajate ja tööandjate vahel kokkulepe saavutatud. Seega on poolte vahel sõlmitud kirjalik kokkulepe 23.09.2004.a sõlmitud „Kokkuleppe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta" muutmiseks arstide ja õdede jt keskastme tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu osas, kuid kostjad seda käesoleval ajal ei tunnista. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tuvastada Eesti Vabariigi Valitsuse, EHL, EAL, EKTK, EÕL ja ETAL vahel 23.09.2004.a. sõlmitud „Kokkuleppe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta" muutmise kokkulepe ning tuvastada, et „Kokkulepet tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta" on muudetud arstide osas, kehtestades nende miinimumtunnitasuks alates 01.04.2007. a. üheksakümmend üheksa (99) krooni ja õdede jt keskastme tervishoiutöötajate osas, kehtestades nende miinimumtunnitasuks 52 krooni ja 50 senti. 17.05.2007.a hagiavalduse täiendustes selgitavad hagejad, mis põhjustas töötüli. Pooled vajasid lepitusmenetlust vaid miinimumtasu kehtestamise osas. Seetõttu on ekslik EHL arusaam, et lepitusmenetluseks pöörduti riikliku lepitaja poole kollektiivlepingu kõigi tingimuste osas lepituse saamiseks. Kollektiivse töötüli lahendamise seadus ning Kollektiivse töötüli lepitaja põhimäärus ei näe ette, et poolte leppimise korral peaks see väljenduma terviklikus kollektiivlepingus. Töötüli lahendamise resultaadiks on vaidlusaluses küsimuses kokkuleppe saavutamine või mittesaavutamine. Mõlemal juhul fikseeritakse see protokollina, mitte kollektiivlepinguna. Hagejate arvates on tegemist jätkuvalt kehtiva lepinguga. 23.09.2004.a kollektiivlepingu muutmist sooviti miinimumtunnitasude osas. Samas ei ole aga ülejäänud kollektiivlepingu sätteid muudetud, kuivõrd nende osas puudub kirjalikult vormistatud kokkulepe. Seega on pooled siiani kohustatud täitma 23.09.2004.a sõlmitud kokkulepet nende tingimuste osas, mida ei muudetud 25.01.2007.a. kokkuleppega. Protokollis ettenähtud leppimine on pooltele 3 (13)

kohustuslik allakirjutamise päevast, kui ei ole kokku lepitud teise tähtaja suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaja töötüli lahendamiseks kollektiivlepingut vaid piisab riikliku lepitaja poolt koostatud protokollist. Kokkuleppe sõlmimist töötüli lahendamiseks 25.01.2007.a kinnitab lisaks riikliku lepitaja protokollile 25.01.2007.a. veel kohtule esitatud riikliku lepitaja uudis tervishoiutöötajate alampalga läbirääkimistest 25.01.07, Sotsiaalministeeriumi pressiteade 27.02.2007.a, sotsiaalminister Jaak Aab'i 03.2007 kiri rahandusminister Sõerdile. Sotsiaalminister teavitab, et vastavalt riikliku lepitaja juures peetud läbirääkimiste tulemustele lepiti arstide ja arstresidentide tunnipalga alammääraks kokku 99 krooni tunnis. EHL juhatuse esimehe Urmas Sule 06.04.2007.a kirjas peaminister Andrus Ansipile toetatakse rahaeraldust Haridus- ja Teadusministeeriumile, tagamaks arst-residentide palk, mis vastaks arstide tunnipalgale 99 krooni tunnis. Kostjad möönavad ka ise, et jõuti kokkuleppele, kui väidavad, et hagejad esitasid kollektiivlepingu sõlmimisel peale läbirääkimiste lõppemist täiendavaid lisatingimusi, mida tervishoiutöötajate palgaläbirääkimistel üldse ei arutatud ega kokku lepitud. Kostjad ei ole täpsustanud, mis olid need tingimused milles kokkuleppele jõuti. Samuti on kostjad korduvalt rõhutanud, et pooled ei saavutanud kokkulepet kollektiivlepingu oluliste tingimuste osas. Samas jäetakse täpsustamata, mis on kostjate arvates need olulised tingimused. Riiklik lepitaja lõpetas 25.01.2007. lepituskoosolekute läbiviimised. Edasine tegevus riikliku lepitaja poolt on omaloominguline ja õigusvastane, kuna ei tulene kollektiivse töötüli lahendamise seadusest. Tõepoolest kutsus riiklik lepitaja kokku kollektiivlepingu redaktsioonikomisjoni 30.01.2007. Sama komisjoni koosolek toimus 12.02.2007. Kollektiivse töötüli lahendamise seadus ega ka kollektiivse töötüli lepitaja põhimäärus ei võimalda sellise komisjoni loomist. Nagu eelpool selgitatud, on riikliku lepitaja ülesandeks töötüli lahendamine, mitte kollektiivlepingute keelelise korrektuuri läbiviimine. Samas ei pidanud riiklik lepitaja vajalikuks jätkata 2008.a. miinimumtasude osas lepitusmenetlust ja lõpetas need märtsis 2007.a. Riikliku lepitaja 01.03.2007.a poolt koostatud nägemusele kollektiivlepingust tegid hagejad omapoolsed ettepanekud. Nähtuvalt riikliku lepitaja ettepanekust 01.03.2007.a. on tehtud ettepanek, et alates 01.04.2007 on arsti alampalgaks 99 krooni tunnis ning õdedel, ämmaemandatel, tervishoiuteenuse osutamisega seotud spetsialistil jne on miinimumtunnitasuks 52,50 krooni. Tulenevalt EHL 05.03.07 vastusest, eeltoodud ettepaneku osas neil vastuväiteid ei olnud. Samuti esitasid hagejad 05.03.2007. riiklikule lepitajale kokkulepped miinimumtunnitasude kohta. Mõlemas ettepanekus on arstide miinimumtunnitasuks alates 01.04.2007.a märgitud 99 krooni ja õed, ämmaemandad jt keskastme tervishoiutöötajate miinimumtunnitasuks 52,50 krooni. Eeltoodust tulenevalt esitavad hagejad alternatiivse nõude kostja EHL vastu. Juhul kui kohus leiab, et ei saa tuvastada, et 25.01.2007.a. sõlmiti kokkuleppe miinimumtunnitasude kohta alates 01.04.2007.a. hagejate ja EHL vahel, siis paluvad hagejad tuvastada kokkuleppe sõlmimist 05.03.07 hagejate ja EHL vahel arstide ja keskastme tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu osas, hagiavalduses toodud määrades. Nähtuvalt riikliku lepitaja ettepanekust 08.03.2007.a. on tehtud ettepanek, et alates 01.04.2007 on arsti alampalgaks 99 krooni tunnis ning õdedel, ämmaemandatel, tervishoiuteenuse osutamisega seotud spetsialistil jne on miinimumtunnitasuks 52,50 krooni. Riikliku lepitaja ettepanekuga nõusolekuks allkirjastas selle 08.03.2007 ka sotsiaalminister. 4 (13)

23.septembril 2004.a sõlmitud kokkulepe „Tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta" kehtis kuni 31. detsembrini 2006. a. Riikliku lepitaja menetluses olnud töötüli lahendamise käigus ei ole osapooled pidanud läbirääkimisi 23. septembri 2004.a kollektiivlepingu kehtivuse pikendamise või muutmise osas, vaid uue kollektiivlepingu sõlmimise osas. Muuta või täiendada on võimalik kehtivat lepingut ning kollektiivlepingu kehtivuse lõppedes sõlmivad pooled uued kollektiivlepingu. Ka hagejate poolt hagiavalduse lisadena kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest tuleneb, et pooled pidasid läbirääkimisi uue kollektiivlepingu sõlmimise osas. Nimetatud asjaolu tuleneb muuhulgas EAL 20. veebruari 2006.a kirjast sotsiaalministrile ja kostjale, mille kohaselt tehti EAL nimel ettepanek alustada tervishoiuala tööandjate ja töövõtjate vahelised läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks. EKTK 10. mai 2006.a kirjast Eesti Vabariigi peaministrile ja EHL-le tuleneb sarnaselt, et ettepanek alustada tervishoiuala tööandjate ja töövõtjate vahelised läbirääkimised tehti kollektiivlepingu sõlmimiseks. Riiklikule lepitajale 03. oktoobril 2006.a esitatud töötüli lahendamise taotluse sissejuhatuses märgitakse, et Eesti tervishoiusektori tööandjate EHL ja Vabariigi Valitsuse korraldusega on moodustatud valitsuskomisjon läbirääkimiste pidamiseks tervishoiutöötajatega üleriigilise kollektiivlepingu sõlmimiseks. Nimetatud töötüli lahendamise taotluse p-s 8 on märgitud, et seoses läbirääkimiste alguse venimisega pöördusid EAL ja EKTK 16.05.06 riikliku lepitaja poole palvega aidata kaasa riigipoolse tööandja esindaja kaasamisele läbirääkimistesse tervishoiutöötajate üleriigilise kollektiivlepingu sõlmimiseks. Riikliku lepitaja vahendusel toimunud koosolekute protokollide kohaselt toimusid lepitusläbirääkimised tervishoiutöötajate alampalgaleppe sõlmimise küsimuses. Eelpool nimetatud asjaoludest tuleneb, et tööandjate ja töövõtjate vahelised läbirääkimised algatati kollektiivlepingu sõlmimiseks, riikliku lepitaja poole pöörduti üleriigilise kollektiivlepingu sõlmimiseks ning osapoolte vahelised lepitusläbirääkimised toimusid tervishoiutöötajate alampalgaleppe (so uue kollektiivlepingu) sõlmimise küsimuses. Hagiavaldusest ei tulene selgelt, mis hetkel, millisel viisil ja milliste juriidiliste faktide alusel hagejate arvates osapooled saavutasid kokkuleppe kollektiivlepingu muutmiseks. Kostja on seisukohal, et 25. jaanuari 2007.a lepituskoosolekul ei saavutanud osapooled kokkulepet kõikides tehingu olulistes tingimustes, samuti ei olnud pooltel 25. jaanuari 2007.a lepituskoosolekul tahet olla lepinguliselt seotud. 25. jaanuari 2007.a lepituskoosolekul osapoolte vahelist suhtlust ja võimalikke vahekompromisse tuleb seetõttu lugeda läbirääkimiste protsessi osaks, mitte aga uue kollektiivlepingu sõlmimiseks või vana kollektiivlepingu muutmiseks. Samuti tuleneb 25. jaanuari 2007. a lepituskoosoleku protokollist, et tööandjate esindaja U. Sule oli nõus alates 01.04.2007 kehtima hakkava miinimumpalgakokkuleppega 99, 52,50 ja 29, kui lepitakse kokku, et täpsed samad proportsioonid kajastatakse 2008. aasta miinimumpalkade tõusuna. Protokollis on otseselt märgitud, et üksnes juhul, kui see tingimus on teistele 5 (13)

30.jaanuari hommikul kell 10.00 koguneb töörühm, kusjuures lepiti kokku, et mõlemalt poolelt osaleb töörühmas maksimaalselt 4 inimest. Asjaolu, et 25. jaanuaril 2007.a puudus kokkulepe kõikides tehingu olulistes tingimustes ning pooled ei lugenud ennast lepinguliselt seotuks, kinnitavad muuhulgas alljärgnevad 25. jaanuari 2007. a lepituskoosoleku protokollis kajastatud osalejate märkused. Protokolli kohaselt märkis R. Paavo koosoleku lõpus, et „... kindlasti tuleb mõlema aasta tunnitasud kokku leppida". A. Kork ütles, et „töövõtjatel ettepanek, et 2007. aasta leping vormistada ja siis 2008. aasta juurde edasi minna". U.Sule vastas, et „lepingu allkirjastamise hetkel peaks seal kõik numbrid sees olema". R.Paavo märkis, et „palgalepet pole mõtet pooleks hakkida. Palun EHK teisipäeva hommikuks 2008. aasta numbrid esitada, et teisipäeval edasi minna". 25. jaanuari 2007. a lepituskoosolek lõppes riikliku lepitaja H.Pärn sõnadega, et „aitäh, sellega on koosolek lõppenud. Homseks palun nimetada osapooltel oma 4+4 inimest, kes osaleks töörühmas. Kohtume 30. jaanuar kell 10.00". Seega on hagejate poolt põhjendamatu väita, et 25. jaanuari 2007. a lepituskoosolekul oleks saavutatud lõplikke kokkuleppeid kollektiivlepingu olulistes tingimustes. Vastupidiselt jäi 25. jaanuaril 2007.a lahendamata mitmeid olulisi küsimusi (sh asjaolu, kas sõlmitakse leping üksnes 2007. a kohta või 2007. ja 2008. a kohta, samuti ei saavutatud kokkulepet miinimumtunnitasu rakendamise etappide alguskuupäevade osas ja proportsioonide osas), kusjuures pooled leppisid kokku kohtuda uuesti 30. jaanuaril 2007. a. Ka tuleneb 25. jaanuari 2007.a lepituskoosoleku protokollist, et kõik osapooled said ühtemoodi aru asjaolust, mille kohaselt tuleb poolte vahel täiendavalt nimetatud koosolekul läbiräägitule vormistada kirjalik leping. Hagejate poolt hagiavalduses viidatud riikliku lepitaja koduleheküljel avaldatud 25. jaanuari 2007. a pressiteatest pealkirjaga „Tervishoiutöötajate alampalgaläbirääkimistest" tuleneb samuti, et „teiseks lepiti kokku töögrupi moodustamine 2007 ja 2008 aasta palgakokkuleppe lõpliku teksti väljatöötamiseks, kus fikseeritakse ühtlasi ka 2008 aasta konkreetsed alamtunnitasud, mille aluseks on eelnevalt kokkulepitud rahalised katted. Töörühm koguneb 30. jaanuaril kell 10.00 Sotsiaalministeeriumi ruumes". Nimetatud riikliku lepitaja pressiteatest järeldub, et 25. jaanuari 2007. a lepituskoosolekul lepiti muuhulgas kokku töögrupi moodustamine 2007 ja 2008 aasta palgakokkuleppe lõpliku teksti väljatöötamiseks, kusjuures töörühm pidi kogunema 30. jaanuaril kell 10.00. Nimetatud pressiteate tekstist tulenevalt on selge, et osapooled ei saavutanud 25. jaanuaril 2007. a kokkulepet tehingu kõikides olulistes tingimustes, vaid vastupidiselt lepiti kokku uues kokkusaamises 2007 ja 2008 aasta palgakokkuleppe lõpliku teksti väljatöötamiseks. Pressiteates kajastub otseselt, et osapoolte vahel olid erimeelsused muuhulgas 2008 aasta alamtunnitasude osas ning et läbirääkimised jätkuvad. Eelpool kirjeldatud asjaoludest tulenevalt ei ole võimalik väita, et 25. jaanuari 2007.a lepituskoosolekul oleks sõlmitud uus kollektiivleping või muudetud vana kollektiivlepingut ning et osapooltel oli tahe olla lepinguliselt seotud. Vastavalt kohtule esitatud dokumentidele kohtusid osapooled täiendavalt 30. jaanuaril 2007.a ning 12. veebruaril 2007.a, kusjuures osapoolte vahel peeti edasi läbirääkimisi lepingu tingimuste osas. EAL ja EKTL esitasid 15. veebruaril 2007.a ja 21. veebruaril 2007.a riiklikule lepitajale pöördumised, milles avaldati soovi jõuda siiski kõiki osapooli rahuldava palgaleppe sõlmimiseni. EAL ja EKTL poolt tehti 01. märtsil 2007.a ettepanek allkirjastada tervishoiutöötajate alampalga kokkulepe. 05. märtsil 2007.a on EAL enda poolt koostatud 2aastase kehtivusega kokkuleppe projekt tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta ning 1-aastase kehtivusega kokkuleppe projekt tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta. Kõik eelpool nimetatud tõendid kinnitavad, et osapoolte vahel jätkusid peale 6 (13)

08.märtsil 2007.a edastas riiklik lepitaja kollektiivlepingu projekti, mis aga hagejate arvates ei vastanud tervishoiutöötajate palgaläbirääkimistel saavutatud kokkulepetele. Seega keeldusid hagejad ise kollektiivlepingu sõlmimisest. Riiklik lepitaja Henn Pärn esitas 01. märtsil 2007.a osapooltele tutvumiseks tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivlepingu projekti. Nimetatud lepingu projektis oli märge, et osapoolte omapoolne vastus tuleb esitada riiklikule lepitajale kirjalikult hiljemalt 05. märtsiks 2007.a kella 17.00 riikliku lepitaja kantseleisse. EHL esitas omapoolsed ettepanekud kollektiivlepingu projekti suhtes 05. märtsil 2007.a. Samas kostjale teadaolevalt ei esitanud EAL riiklikule lepitajale mitte mingisuguseid ettepanekuid kollektiivlepingu projekti muutmiseks. EHL üldkoosolek kiitis riikliku lepitaja kollektiivlepingu projekti heaks oma 09. märtsi 2007.a koosolekul. EHL 13. märtsi 2007.a kirjaga vastati EAL 12. märtsi 2007.a kirjale. 16. märtsil 2007.a allkirjastati ühelt poolt EHL, Eesti Vabariigi ning teiselt poolt EÕL ja ETAL vahel tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivleping. Hagejatega seoses ei ole pooled saavutanud kokkulepet kõikides kollektiivlepingu olulistes tingimustes ning nendega ei ole seaduses sätestatud vormis kollektiivlepingut sõlmitud ega muudetud. Hagejad esitasid kollektiivlepingu sõlmimisel peale läbirääkimiste lõppemist täiendavaid lisatingimusi, mida tervishoiutöötajate palgaläbirääkimistel üldse ei arutatud ega kokku lepitud. Selliste lisatingimustega ei saanud kostjad nõustuda. Nimetatud asjaolust tulenevalt hagejad keeldusid tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivlepingule alla kirjutamast. Hagejatel oli õigus seda teha, kuna Eesti Vabariigis kehtib lepinguvabaduse põhimõte, mistõttu ei ole võimalik kedagi sundida lepinguid sõlmima. Samamoodi ei ole võimalik ka kostjaid kohtu kaudu sundida sõlmima kollektiivlepingut, mille tingimused ei vasta poolte vahel läbiräägitule ning poolte vahel tegelikult saavutatud kokkulepetele. Kostja vaidleb vastu ka hagejate alternatiivsele hagiavalduse nõudele. 05. märtsi 2007. a kostja kirjast on võimatu mõistlikult järeldada, et sellega on kostja soovinud muuta kollektiivlepingut või sõlmida uut kollektiivlepingut ning et seda kirja saaks lugeda vastavasisuliseks tahteavalduseks lepingu sõlmimise kohta. Nimetatud 05. märtsi 2007. a kirjas toob kostja välja 4 asjaolu ja küsimust, mis kostja arvates vajasid täpsustamist enne lepingu allkirjastamist. Kostja

Ei 25. jaanuaril 2007. a ega 05. märtsil 2007. a ei sõlmitud seaduses sätestatud korras ja vormis kokkulepet kollektiivlepingu muutmiseks või uue kollektiivlepingu sõlmimiseks. Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) vastuväited Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hagejate kanda. 25.01.2007.a protokollist ei tulene 23.09.2004.a kokkuleppe muutmise kokkuleppe sõlmimist, kuna hagejatega ei jõutud kokkuleppele olulistes tingimustes, sh miinimumtunnitasude rakendumise etappide osas, Vabariigi Valitsus kui tööandja ei ole pooltevahelist kokkulepet heaks kiitnud ning puudub Vabariigi Valitsuse kui tööandja ning EAL ja EKTK vaheline allkirjastatud kokkulepe, mis on kollektiivlepingu seaduse § 11 lg 1 kohaselt kollektiivlepingu jõustumise üheks eelduseks. Antud läbirääkimiste juures on Vabariigi Valitsus tööandja rollis. Vastavad volitused Vabariigi Valitsuse kui tööandja nimel läbirääkimisi pidada on andnud Vabariigi Valitsus 01.06.2006.a korraldusega nr 328 „Valitsuskomisjoni moodustamine läbirääkimiste pidamiseks tervishoiutöötajatega kollektiivlepingu sõlmimise üle" komisjonile, mille esimeheks on sotsiaalminister. 23.09.2004.a kokkuleppe punkti 7 kohaselt kehtis kokkulepe 01.01.2005.a kuni 31.12.2006.a. 23.09.2004.a kokkulepe ei ole antud hetkel selle punkti 7 kohaselt pikenenud ka automaatselt. Sama seisukohta on väljendanud ka EAL oma 20.02.2006.a kirjas ning 03.10.2006.a kirjas riiklikule lepitajale, millele on alla kirjutanud lisaks EAL-i esindajale ka ETKL esindaja, EÕL esindaja ja ETAL esindaja. Seega lõppes 23.09.2004.a kokkuleppe kehtivus 31.12.2006.a ning rääkida ei saa kollektiivlepingu muutmise kokkuleppe sõlmimise kavatsusest, vaid uue kollektiivlepingu sõlmimise kavatsusest. Kollektiivlepingu tingimuste üle läbirääkivad sotsiaalminister, kui Vabariigi Valituse esindaja läbirääkimiste protsessis, ja EAL ja EKTK ei ole jõudnud kokkuleppele ning seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et Vabariigi Valitsuse kui tööandja ning EAL ja EKTK vahel on sõlmitud kirjalik kokkulepe. Kollektiivlepingu oluliseks osaks on kokkuleppe miinimumtunnitasude tingimuste kehtestamise kohta ehk millistel tingimustel (millal) hakatakse miinimumtunnitasusid maksma. Miinimumtunnitasude tõusuks vajalik palgakomponent on Vabariigi Valitsuse määrusega ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel kehtestatud Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus tervishoiuteenuse hinna sisse arvestatud 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini. Miinimumtunnitasude tõusu etapid mõjutavad oluliselt miinimumtunnitasu suurust 2008. aastal ning sellest tulenevalt mõjutaks oluliselt ka 2009. aasta eelarvet. Seda seetõttu, et kasutades ära samad rahalised vahendid, mis on ette nähtud palgatõusuks 1. jaanuarist 2008.a palgatõusuks 1. aprillist 2008.a, on miinimumtunnitasud oluliselt kõrgemad ja mõjutavad seega 2009.a eelarvet ning järgmisi palgaläbirääkimisi. 19.01.2007.a koosoleku protokollist ei nähtu, et pooled oleksid jõudnud kokkuleppele miinimumtunnitasude tõusu etappides. Sotsiaalministri ja EHL poolt Riiklikule lepitajale 25.01.2007.a tehtud kirjalikust ettepanekust palgaläbirääkimiste jätkamiseks ning 25.01.2007.a protokollist selgub aga üheselt, et tööandjate ettepanekuks on rakendada miinimumtunnitasusid 2 etapis - 01.04.07.-31.12.07. ja alates 01.01.08. 25.01.2007.a protokollist ei selgu üheselt aga see, kas töötajad on tööandjate ettepaneku vastu võtnud või mitte. Seega ei saa ka väita 25.01.2007.a protokollile tuginedes, et EAL ja EKTK ning Vabariigi Valitsuse vahel oli 25.01.2007.a lepituskoosolekul saavutatud kokkulepe sisulistes tingimustes. EAL ja EKTK ning Vabariigi Valitsuse vahelise kokkuleppe puudumist tõendab ka asjaolu, et EAL ja EKTK ei olnud nõus riikliku lepitaja poolt 08.03.2007.a välja pakutud kollektiivlepingu projektiga ning Vabariigi Valitsuse poolt on 16. märtsi 2007.a korraldusega nr 177 heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse, EHL, EÕL ja ETTAL-ga sõlmitud tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivleping. 8 (13)

Lisaks ei ole sotsiaalminister kui Vabariigi Valitsuse esindaja läbirääkimiste protsessis avalikkusele teatanud, et kokkulepe poolte vahel on olemas miinimumtunnitasude rakendumise etappide osas. Ka 27.02.2007.a pressiteates on selgelt väljendatud miinimumtunnitasude rakendamise etappide osas olev erimeelsus. EAL ja EKTK ning sotsiaalministri, kui Vabariigi Valitsuse esindaja läbirääkimiste protsessis, vahelist suhtlemist koosolekutel ning kirjalike dokumentide kaudu tuleb pidada läbirääkimisteks. Seda kinnitab ka asjaolu, et sotsiaalministrile, kui ühele läbirääkimisest osa võtnud pooltest on Vabariigi Valitsus kui tööandja andnud 01.06.2006.a korraldusega nr 328 „Valitsuskomisjoni moodustamine läbirääkimiste pidamiseks tervishoiutöötajatega kollektiivlepingu sõlmimise üle" volitused vaid kollektiivläbirääkimiste pidamiseks, mitte aga kollektiivlepingu sõlmimiseks. Kõik Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud õigusaktid on avalikud ning kõikidele vabalt kättesaadavad elektroonilises Riigi Teatajas, seega oli sotsiaalministri volituste ulatus läbirääkimiste protsessis avalik informatsioon. Eelnevast tulenevalt ei saa pooltevahelist suhtlust kollektiivläbirääkimiste käigus pidada kollektiivlepingu sõlmimiseks ning hagejad ei saanud seda läbirääkimiste käigus ega ka tänasel päeval eeldada. Kollektiivleping tuleb sõlmida kirjalikult ning poolte poolt allkirjastada. Seega saab lugeda kollektiivleping sõlmituks ning jõustunuks selle allkirjastamisega Vabariigi Valitsuse poolt volitatud esindaja poolt. Kuna Vabariigi Valitsus ei olnud kollektiivlepingu teksti heaks kiitnud ega andnud volitusi kollektiivlepingu sõlmimiseks, ei saa pooltevaheliste läbirääkimiste käigus koostatud protokolle ning kirjalikke materjale lugeda kokkuleppe sõlmimiseks Vabariigi Valitsuse kui tööandja poolt. Isegi kui kokkulepe EAL ja EKTK vahel oleks sotsiaalministri poolt allkirjastatud, oleks olnud tegemist tühise tehinguga, kuna Vabariigi Valitsus ei ole andnud sotsiaalministrile volitusi EAL ja EKTK-ga kollektiivlepingu sõlmimiseks ega ole ka tagantjärgi tehingut heaks kiitnud. Vastuseks hageja täiendavatele seisukohtadele leiab kostja, et võrreldes 23.09.2004.a kollektiivlepinguga on 16.03.2007.a EHL, EÕL ja ETTAL sõlmitud lepingus sätestatud tingimused oluliselt erinevad 23.09.2004. a sõlmitud lepingu tingimustest, muuhulgas on kitsendatud nende isikute ringi, kellele lepingut kohaldatakse ja laiendatakse. Kollektiivlepingu sõlmimise eesmärk oli leppida kokku miinimumtunnitasude osas, sealhulgas miinimumtunnitasude suuruse, rakendumise ja isikute ringi osas, kellele lepingut kohaldatakse ja laiendatakse. Nimetatud tingimuste suhtes puudus lõplik kokkulepe hagejate ja tööandjate vahel. Leppimise protokoll peab olema allkirjastatud nii osapoolte esindajate kui lepitaja poolt. Pooltele kohustuslik on ainult allakirjutatud protokollis sisalduv leppimine. Hagile lisatud 25.02.1007.a protokoll on aga osapoolte poolt allkirjastamata, seega ei saa ka rääkida protokolli siduvusest. EAL ja EKTK vahelisest 12.03.2007.a kirjast tuleb selgelt välja, et riikliku lepitaja 08.03.2007.a kollektiivlepingu projekti tingimused ei ole EAL-le ja EKTK-le vastuvõetavad ning seega ei saanud EAL ja EKTK sellele alla kirjutada. Lähtudes EAL ja EKTK 12.03.2007.a kirjast ei saa 08.03.2007.a ettepaneku puhul rääkida kokkuleppe olemasolust ning seetõttu ei ole võimalik tuvastada nimetatud ettepaneku pinnalt kokkuleppe sõlmimist Vabariigi Valitsuse kui tööandja ning hagejate vahel. Teiseks ei nähtu ei hagist ega hagi lisadest, sh et 08.03.2007.a ettepanek oleks Vabariigi Valitsuse, kui tööandja, esindaja ning hagejate poolt allkirjastatud. Lisal 37 puuduvad kõikide osapoolte allkirjad, sh EAL ja EKTK esindajate omad, mis väljendaks nõustumist ettepanekus toodud tingimustega. 9 (13)

Seda, et hagejatele oli teada nimetatud Vabariigi Valituse korralduse olemasolu, viitab 03.10.2006.a töötüli lahendamise taotlus, mis esitati riiklikule lepitajale. Taotluse punktist 5 ilmneb, et taotlusele on lisatud kaks Vabariigi Valitsuse korraldust juunist 2006. Taotluse lisa 11 puhul on tegemist ülalnimetatud korraldusega. Lisaks tuleneb töötüli lahendamise taotluse lisast 18, et Sotsiaalministeeriumi esindaja andis 01.06.2006.a palgaläbirääkimistel ülevaate valitsuse osalemisest palgaläbirääkimistes ning teavitas, et on kinnitatud valitsuskomisjon läbirääkimisteks. Kuna hagejad olid teadlikud sotsiaalministri volituste ulatustest läbirääkimistel, siis oleks olnud mõistlik eeldada, et hagejad esitavad volitustega mittenõustumisel oma vastuväited volituste ulatuse kohta koheselt pärast vastavast Vabariigi Valitsuse korraldusest teada saamist. Volituste ulatuse kohta vastuväidete esitamist alles kohtumenetluses ei saa pidada poole õiguste heauskseks kasutamiseks. Kohtuotsuse põhjendus Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega, uurinud esitatud tõendeid, hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Vaidlust ei ole selles, et käesoleva menetluse pooled ning lisaks EÕL ja ETAL sõlmisid 23.09.2004.a kokkuleppe tervishoiuala töötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kohta (tl 6-7) (edaspidi esialgne kollektiivleping). Vaidlust ei ole selles, et 03.10.2006.a pöördusid hagejad, EÕL ja ETAL riikliku lepitaja poole ning 11.12.2006.a alustas riiklik lepitaja töötülis lepitusmenetlust ning 22.12.2006.a, 11.01.2007.a ja 16.01.2007.a peeti kolm lepituskoosolekut (tl 13-19, 24-38, 191); 05.01.2007.a tegi tööandjate esindajana EHL ettepaneku, kuidas tervishoiutöötajate miinimumtasusid tõsta (tl 20-21), millele töötajate poolsed läbirääkijad vastasid 09.01.2007.a, et ei saa tööandjate poolse ettepanekuga tervikuna nõustuda (tl 22-23); 19.01.2007.a võttis Eesti Haigekassa vastu otsuse oma rahalistest võimalustest palgakomponendi suurendamiseks (tl 41) ning samal päeval toimus neljas lepituskoosolek (tl 42-48). Vaidlust ei ole selles, et 01.03.2007.a esitas riiklik lepitaja pooltele kollektiivlepingu projekti ja tegi ettepaneku kollektiivlepingu allkirjastamiseks (tl 116-117) ja 08.03.2007.a kuupäeva kandva kollektiivlepingu teksti allkirjastasid kõik osapooled peale hagejate (tl 122-124). Poolte vaheline vaidlus taandub küsimusele, kas 23.09.2004.a kollektiivleping kehtis osapooltele edasi kuni EAL poolt ettepaneku tegemiseni läbirääkimiste alustamiseks 20.02.2006.a ja uue kollektiivlepingu sõlmimiseni. Samuti on poolte vahel vaidlus, kas läbirääkimiste käigus saavutati kokkulepe varasema kollektiivlepingu muutmiseks või sõlmiti uus kollektiivleping, mille üheks tingimuseks olid hagejate poolt esitatud palgatingimused. Ja vaidlus on ka selles, kas ja millal kollektiivleping sõlmiti hagejate kui töövõtjate ja kostjate kui tööandjate vahel. Esialgse kollektiivlepingu punktis 7 sätestatuga (tl 6-7) loeb kohus tõendatuks, et pooled leppisid kokku asjaolus, et kokkulepe jõustub 01.jaanuarist 2005.a ja kehtib kuni 31.detsembrini 2006.a ning pikeneb automaatselt, kui üks osapooltest ei ole teisele osapoolele vähemalt üks kuu enne lepingu tähtaja lõppemist kirjalikult teatanud oma soovist kokkulepet muuta. Vaidlust ei ole selles, et varem kui üks kuu enne lepingu tähtaja lõppemist teatasid hagejad soovist kokkulepet muuta. Seega lähtub kohus seisukohast, et 20.02.2006.a EAL poolt ettepaneku tegemisel esialgne kollektiivleping kehtis kuni 31.12.2006.a. Edasi vaatleb kohus, kas vaidlusaluseid pooltevahelisi läbirääkimisi ja pöördumist töötüli käigus riikliku lepitaja poole tuleb vaadelda kollektiivlepingu muutmise ja täiendamise menetlusena (KLS § 13) või kui läbirääkimisi uue kollektiivlepingu sõlmimiseks. KLS § 13 kohaselt täiendatakse ja muudetakse kollektiivlepinguid kollektiivlepingus ettenähtud korras. Kui

nimetatud korda ei ole kindlaks määratud, siis muudetakse või täiendatakse kollektiivlepingut seaduses sätestatud korras. Esialgses lepingus ei ole pooled kokku leppinud korda, kuidas kollektiivlepingut muuta, täiendada või uut kollektiivlepingut sõlmida. Kui vaidlusalused palgatingimused kujutavad endast kollektiivlepingu normatiivset osa, siis kollektiivlepingu muutmine ja uue kollektiivlepingu sõlmimise kord jääb võlaõigusseaduse (VÕS) reguleerimisalasse. Kuivõrd oma olemuselt ei ole kollektiivlepingu muutmise ja täiendamise ning uue kollektiivlepingu sõlmimise menetlusel seaduse kohaselt olulist vahet, ei oma antud küsimus kohtu arvates tähendust esialgsete läbirääkimiste osas. Nagu nähtub esialgse kollektiivlepingu tekstist, oli selle esemeks tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu kehtestamine. 20.02.2006.a EAL ettepanek kannab küll pealkirja arstide tööja palgatingimuste reguleerimiseks kollektiivlepingu sõlmimine, kuid ettepanekus tõdetakse, et sisuliselt on tegemist läbirääkimistega Eesti tervishoiutöötajate töö tasustamise põhimõtete üle. Nimetatu kinnitab ka EAL pöördumine (tl 9) kostjate poole, millega kohus loeb tõendatuks, et EAL tegi pakkumuse palganõudmise osas kostjatele. EKTK pöördumise sisu (tl 10) ja pöördumine riikliku lepitaja poole tõendavad, et läbirääkimiste ese oli sama – tervishoiutöötajate palgatingimused. Kuivõrd pooled 01.jaanuariks 2007.a kokkulepet ei saavutanud, leiab kohus, et vana kollektiivleping alates 01.01.2007.a enam ei kehtinud ja edasisi läbirääkimisi tuleb vaadelda kui uue kollektiivlepingu sõlmimiseks peetavaid. Edasi analüüsib kohus, kas pooled saavutasid kollektiivlepingu sõlmimises kokkuleppe nii nagu hageja seda väidab 25.01.2007.a, 05.03.2007.a või 08.03.2007.a. Vaidluse lahendamisel juhindub kohus VÕS § 9 lg-tes 1 ja 3 ja KLS § 11 lg-s 1 sätestatust. Nimetatud normide koostoimest tuleneb, et kollektiivleping jõustub selle allakirjutamise päevast ja lepingu sõlmimise eelduseks on piisav selgus lepingupoolte saavutatud kokkulepetes, samuti, kui ühe poole taotlusel tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega näeb KLS ette kollektiivlepingule kirjaliku vormi andmise (TsÜS § 78 lg 1). Kohtu hinnangul ei oma tähendust, millisele dokumendile – kas protokollile või lepingu tekstile – alla kirjutatakse, kuid tähendust omab selgus, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe ja seda kõigis tingimustes, mis poolte poolt on seatud tingimusteks. 19.01.2007.a pöördumisega (tl 51) loeb kohus tõendatuks, et kostjad tegid riiklikule lepitajale ettepaneku tervishoiutöötajate miinimumtunnitasude kehtestamiseks 2007.a ja 2008.a, seades selle tingimuseks, et kutseliidud arutavad tehtud ettepanekut oma esinduskogudes ja võtavad tagasi 29.12.2006.a esitatud tervishoiutöötajate üldstreigi teate. 20.01.2007.a lepituskoosoleku protokolliga (tl 52-55) loeb kohus tõendatuks, et poolte vahel esinesid eriarvammused, millal 25 %-line palgatõus kehtestada, töötajad soovisid palgatõusu esimesest aprillist, tööandjad esimesest jaanuarist. EHL esindaja taotles küsimusele vastamiseks (olukorra analüüsimiseks ja vastuse leidmiseks) kolme lisapäeva ja riiklik lepitaja määrast uue koosoleku toimumise ajaks 25.01.kell 14:00. 25.01.2007.a protokolliga (tl 56-60) loeb kohus tõendatuks, et pooled saavutasid küll põhimõttelise kokkuleppe palgatõusu proportsioonides, kuid ei teadnud veel, millised on 2007 ja 2008.a tunnitasud ning arvasid, et selle peaks välja arvutama EHK. Samuti nähtub asjaolu, et lõplikku kokkulepet 2007 ja 2008.a palgatõusu osas ei sõlmitud R.Paavo ja H.Pärna üleskutsetes töörühma kogunemiseks ja U.Sule öeldus: „Lepingu allkirjutamise hetkel peaks seal kõik numbrid sees olema”. Nimetatust teeb kohus järelduse, et pooled pidasid silmas kirjalikku kokkulepet, mille pidi ette valmistada töörühm, kus osalenuks 4 inimest igalt osapoolelt. Nimetatut tõendab ka riikliku lepitaja koduleheküljel avaldatu (tl 61), mille kohaselt saavutati küll kokkulepe miinimumtunnitasudes, kuid ”lepiti kokku ka töögrupi moodustamine 2007,a ja 2008.a palgakokkuleppe lõpliku teksti väljatöötamiseks, kus fikseeritakse ühtlasi ka 2008.a konkreetsed alamtunnitasud, mille aluseks on eelnevalt kokkulepitud rahalised katted. 11 (13)

Töörühm koguneb 30.jaanuaril kell 10:00 Sotsiaalministeeriumi ruumes.” Kokkuleppe lõpliku variandi saavutamata jätmist tõendab ka BNS-s avaldatud J.Aabi väide (tl 62 pöördel), mille kohaselt „pooled jäid kokkuleppe teksti ettevalmistamisel eriarvamustele ja ta pakub välja omapoolse nägemuse 1.märtsiks.” ja tööandjate 25.01.2007.a ettepanek riiklikule lepitajale palgaläbirääkimiste jätkamiseks (tl 133-134). Pöördumistega (tl 63-72) loeb kohus tõendatuks, et alates 15.02.2007.a hakkasid EAL ja EKTK taotlema koosolekul saavutatud kokkulepete koosoleku otsustena vormistamist, sõnastades ise 19.01.2007.a, 20.01.2007.a ja 25.01.2007.a otsused ja leides, et 20.01.2007.a jõudsid osapooled konsensusele (tl 63-72), koostasid tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu kehtestamise kokkuleppe (tl 73-78). Riiklik lepitaja teatas EAL esindajale 06.03.2007.a, et on esitanud läbirääkimiste tulemusena osapooltele tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivlepingu ja kutsus EAL-i leppega ühinema. (tl 79, 89). EHL kirjaga riiklikule lepitajale 05.märtsist 2007.a (tl 118) loeb kohus tõendatuks, et EHL tegi riikliku lepitaja poolt esitatud projekti parandusettepanekuid ja protokolliga (tl 119), et EHL arutas 08.03.2007.a kollektiivlepingut oma koosolekul ja andis 09.03.2007.a U.Sulele volitused kollektiivleping parafeerida. Pöördumisega EHL poole (tl 80-81) loeb kohus tõendatuks, et 07.03.2007.a tegid EAL ja EKTK parandusettepanekuid riikliku lepitaja 01.03.2007.a projekti. Pöördumistega riikliku lepitaja poole 08.03.2007.a (tl 82), kollektiivlepingu projektiga (tl 83-85), 12.03.2007.a pöördumisega riikliku lepitaja, sotsiaalministri ja EHL poole (tl 86-87), EAL pöördumisega ja vastusega riikliku lepitaja büroolt (tl 88) loeb kohus tõendatuks, et EAL ja EKTK jätkasid ka peale 08.03.2007.a riikliku lepitaja poolt esitatud kollektiivlepingu projekti esitamist läbirääkimisi lepingu projekti teksti muutmiseks, leides et 25.01.2007.a toimunud lepituskoosolekul jõuti kokkuleppele, mis ei vasta riikliku lepitaja poolt 08.03.2007.a esitatud projektile. 13.03.2007.a vastusega EAL ja EKTK esindajatele loeb kohus tõendatuks, et EHL kutsus 13.03.2007.a hagejaid 08.03.2007.a leppega ühinema, leides, et lepitusprotsess ei ole veel lõppenud. Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et EAL ja EKTK oleksid jätkanud lepituskõnelusi ja saavutanud kokkuleppe 08.03.2007.a kuupäeva kandva kollektiivlepinguga ühinemiseks. Sotsiaalministri kirjaga A.Sõerdile (tl 176-177) loeb kohus tõendatuks, et sotsiaalminister käsitles oma kirjas arst-residentide tunnipalaga alammäära kokkulepet 99.- krooni tunnis, kuid pidas kollektiivlepingut sõlmituks siiski 16.03.2007.a ja leidis, et kollektiivleping ei hõlma teatud liiki tervishoiutöötajaid, sh ka arst-residente. Ka EHL 06.04.2007.a kiri peaministrile (tl 178) tõendab kokkuleppe mittesaavutamist EAL-ga. Seega ei ole tõendatud, et pooled oleksid saavutanud 25.01.2007.a lepituskoosolekul või muudel asjaoludel 05.03.2007.a või 08.03.2007.a lõpliku kokkuleppe kollektiivlepingu sõlmimiseks. Tuvastatud asjaoludest teeb kohus järelduse, et EAL ja EKTK ei saavutanud kokkulepet teiste kollektiivlepingu osapooltega ei 25.01.2007.a, 05.03.2007 ega ka 08.03.2007.a, mistõttu hagejate nõuded on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kolmepoolse kollektiivlepingu puhul tuleb arvestada asjaoluga, et Vabariigi Valitsus ei saa ületada lepingu sõlmimisel või muutmisel oma pädevuse piire. Asjaolu, kas läbirääkimistel osalenud sotsiaalministril pidid olema volitused kollektiivlepingu sõlmimiseks, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, kuivõrd kohus leiab, et kokkulepet hagejate ja tööandjate vahel ei saavutatud. Seetõttu ei analüüsi kohus kostja Eesti Vabariigi väiteid volituste puudumisest ja sellega seonduvaid tõendeid (tl 192 korraldus juunist 2006). Kohus ei analüüsi hagejate väiteid riikliku lepitaja tegevuse kohta, kuivõrd nimetatu hindamine ei kuulu maakohtu pädevusse. Menetluskulude jaotus 12 (13)