Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et märtsis 2005 tegi hageja talle hagis märgitud ulatuses makseid ning et kostja oli maksete teostamise ajal hageja lähikondne. Kuid kostja väitel ei muutunud hageja nende maksete tõttu maksejõuetuks. AS Hansapank kontrollis hageja maksevõimet enne kui andis talle maksekrediiti. 01.03.2005 bilansi kohaselt oli hagejal vara 6 419 875 krooni väärtuses ning kasum 126 406 krooni. Pärast võlgnevuse tasumist oli hagejal vara 4 569 476 krooni väärtuses ning 01.04.2005 seisuga oli kasum 206 074 krooni. Oluline on siinjuures asjaolu, et see bilanss sisaldas muuhulgas ka hankijate (s.h ka kostjale) tasumata arveid. Kostja oli hageja peamisi hankijaid. Märtsis 2005 oli kaubavaru hageja laos rahalises väljenduses 2 miljonit krooni. Vaidlusaluste maksetega kohustuste maht ei suurenenud, vaid üks võlausaldaja asendus teisega. Hageja tasus maksed, mille tasumisega oli ta olnud pikka aega viivituses. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et hageja ei olnud maksete teostamise ajal märtsis 2005 maksejõuetu ega muutnud selleks ka maksete tagajärjel, mis annaks alust PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel tunnistada rahalise kohustuse täitmine kehtetuks. Kohus pidas tuvastatuks, et hageja võlgnevus kostja ees tulenes kalatoodete tarnimisest (tl 70, 72-76, 78-82, 84-89). Tunnistajana kohtus ütlusi andnud hageja endine juhatuse liige Kalle Tuhk väitis, et vaatas kauba vastuvõtmisel ise üle: kuivõrd lihavõtete ajal hinnad tõusevad, tekkis vajadus osta enne valmis odavam kaup. Neist ütlustest tulenevalt pidas kohus tõepäraseks vajadust osta kalatooteid suuremas koguses. Nii nimetatud tunnistaja ütlustest kui hageja bilansist tegi kohus järelduse, et hageja ei olnud maksete tegemise aja pankrotiseisus. Kohus pidas tõendatuks, et pankrotiseis tekkis jaanuaris 2006, kui hageja kaotas kõige suurema kliendi Prisma Peremarketi. Kohtule esitatud ja uuritud tõendite põhjal ei pidanud kohus võimalikuks teha järeldust, et kostja oli maksete tegemise ajal maksejõuetu või muutus selleks maksete tagajärjel. Tõenditest nähtuvalt töötas hageja kasumiga. Kohus pidas paljasõnaliseks hageja väidet, et hageja bilanss ei kajastanud tegelikku olukorda. Kuivõrd hageja ei olnud pankrotisituatsioonis, ei ole alust heita ette võlgnevuse tasumist ühele võlausaldajale. Kohus nõustus kostjaga, et arvelduskrediidi võtmisega ei suurenenud hageja kohustuste maht, vaid üks võlausaldaja vahetus teisega. Kuna on üldteada asjaolu, et võlausaldajast pank kontrollib enne krediidi andmist võlgniku majanduslikku seisu, ei olnud kohtul alust arvata teisiti. Kuivõrd maksete tegemise ajal puudus pankrotiseis ning hageja ei muutunud pankrotis olevaks ka pärast maksete tegemist, ei ole alust PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid vääralt, rikkudes seeläbi menetlusõiguse norme. Maakohus leidis vääralt, et hageja maksejõuetuse tekkimine ei ole tõendatud. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja ei muutunud kostjale ülekannete tegemise tõttu maksejõuetuks. Pärast kõnealuste ülekannete teostamist hageja olukord 2005.a ei paranenud, võlgniku arveldusarve oli pidevalt 1,5 kuni 2 miljoni kroonises miinuses, 2006.a alguses lõppes tegevus üldse ning algatati hageja pankrotimenetlus. Kostjaga nimetatud mahus tehingute tegemine väljus hageja tavapärase majandustegevuse raamidest. Arvelduskrediidi kasutamine ühekordse makse teostamiseks ei ole kooskõlas arvelduskrediidi kasutamise sihtotstarbega. Kostja hageja lähikondsena teadis hageja majanduslikust olukorrast tehingute tegemise ajal ning võetava arvelduskrediidi kasutamise asjaoludest. Seega isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja ei olnud tehingute tegemise ajal maksejõuetu, siis muutus ta kostjale ülekannete tegemisega maksejõuetuks. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et ülekannetele eelnenud ja järgnenud perioodil teistele võlausaldajatele tehtud ülekanded

jäid keskmiselt 500 kuni 100 000 krooni vahele, samas kui kostjale tasuti üle 1 miljoni krooni. Hageja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja esitas arvelduskrediidi taotlemisel AS-le Hansapank andmeid, mis lubasid tõlgendada, et äriühing on maksejõuline, kuigi andmed ei kajastanud ettevõtte tegelikku finantsseisu. Nimelt on äriühing kohustatud varud iga aruandeperioodi lõpus üle hindama. Varusid peab kajastama kas soetamismaksumuses või neto realiseerimismaksumuses. Hageja aruandluse kohaselt on tekitanud miinuse tegevuskulud, mis näitab võimalust, et varude realiseerimismaksumus oli alla bilansis kajastatu. Raamatupidamise kasumi kasv ei väljenda alati tegelikkust. Kuigi antud perioodil võis hageja siiski ka tulemusi õiglaselt kajastades kasumit teenida, siis eelnevate perioodide tegelike tulemuste valguses oleks äriühingu maksejõuetus juba ilmne olnud. Kostja venitas turutingimustest erinevalt tema poolt esitatud arvete sissenõudmisel. Kostja on ka ise väitnud, et tema poolt esitatud arved olid juba pikka aega viivises ning tavapärastel turutingimustel oleks need juba sisse nõutud ehk eraldiseisva juriidilise isikuna oli hageja ikkagi maksejõuetu. Kohus on need väited jätnud tähelepanuta. Nähtuvalt hageja pangakonto väljavõttest tasuti arvelduskrediidiga ka arveid, mille maksetähtajad olid 1004.a keskpaigas. Nii hageja kui kostja juhtkonnale pidi olema selge, et hageja ei suuda oma kohustusi normaalse majandustegevuse käigus korrektselt täita. Vastuseks kostja seisukohale, et hageja kohustuste maht ei muutnud kostjale kohustuste täitmisega, leidis hageja, et kuigi kohustuste maht oluliselt ei muutunud, muutusid kohustuste täitmise tingimused, mis olid saavutatud ebaõige finantsseisundi presenteerimisest välisfinantseerijale. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab apellatsioonkaebust alusetuks ja põhjendamatuks ning leiab, et Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei olnud tehingu tegemise ajal maksejõuetu ega muutunud väljamaksete tõttu maksejõuetuks. Käesolevas asjas on tõendatud, et vaidlusaluseid väljamakseid tehes täitis hageja kohustust kostja ees, mis tulenes kostja poolt hagejale kalatoodete tarnimisest. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Tulenevalt § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel saab rahalise kohustuse täitmist tagasi võita, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud neid asjaolusid, mis võimaldaksid sel alusel esitatud hagi rahuldada. Kohtule esitatud tõendite põhjal võis järeldada, et hageja oli maksete tegemise ajal maksejõuline. Apellandi käsitlus arveldusarve pidevast miinusest ei ole hinnatav kaebuses soovitud viisil. Hagejal oli piisav laovara, katmaks kohustusi. Vaidlust ei olnud selles, et 2005.a oli hagejal pidev laovaru rahalises väljenduses ca 2 miljonit krooni (aastakäive oli 2005.a 31 464 220 krooni – kostja täiendavad seisukohad tl 111-114). Maakohus leidis õigest, et viidatud arvete alusel tasuti kostja tarnitud toodete eest tavapärase majandustegevuse raamides. Ka asjaolu, et kauba eest tasumiseks kasutati arvelduskrediiti, ei võimalda teha teistsugust järeldust. Seda ei võimalda ka asjaolu, et maksete aluseks olevate arvete maksetähtaeg oli oluliselt möödunud. Asjas on tuvastatud, et hageja võlgnes kostjale tarnitud kalatoodete eest, mille kohta esitatud arvete alusel olidki maksed teostatud. Et kostja viivitas arvete sissenõudmisega, ei tõenda hageja maksejõuetust. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et viimane oli hageja suhtes põhiliseks kalatoodete tarnijaks. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaebuses sisalduv võrdlus kostjale ülekantud summade ja teistele isikutele makstud summade suuruse kohta.

Nõustuda ei saa apellandi oletusega, et varude realiseerimismaksumus võis olla bilansis kajastatud ebaõigesti. Tõendeid selle kohta esitatud ei ole. Ka väide, et raamatupidamise andmetes märgitud kasumi kasv ei pruugi alati väljenda tegelikku kasvu, ei ole antud juhul asjakohane, sest vastavaid tõendeid kohtule ei esitatud. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et isegi juhul, kui hageja ei olnud maksete tegemise ajal maksejõuetu, muutus ta kostjale ülekannete tegemisega maksejõuetuks. Kostja ees kohustuste täitmisega hageja kohustuste maht ei suurenenud. Maakohus hindas tõendeid õigesti. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Ü. Jänes

T. Kollom

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.