Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2(7)

tasutud mõlema kaubiku eest 30 päeva ette ja kostja ei täitnud oma kohustust, kohustub kostja lähtuvalt VÕS § 296 lg-st 1, §-st 337 ja §-st 341 hagejale tagastama rendisumma 19 600 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. Lepingute sõlmimisel arvas hageja, et tal on sõidukite vajadus 07.11.2005 kuni 07.01.2005 ning sellest lepingu periood. Lähtudes hageja soovist maksukoormust madalal hoida, koostati arved sõidukite kasutamiseks esialgu üheks kuuks, mis nähtub arvetelt (kaubiku rent 07.11.-07.12.2005, ühik päev, hind 400, kogus 30 päeva). Hageja on AAA AUTORENT OÜ-le 23.11.2005 postitanud lepingu ülesütlemise avalduse, mille viimane sai kätte 28.11.2005. Hageja ei ole kostjat teavitanud väidetavatest probleemidest ega öelnud ka kostjaga sõlmitud lepingut üles ega teavitanud kostjat lepingu ülesütlemise avalduse esitamisest. Väide, et hageja on saatnud midagi kostjale, on ebaõige. Hagile ei ole lisatud ka dokumenti, mis tõendaks väiteid kirja saatmise kohta. Hagi põhjendus on ebaselge, kuivõrd hagis viidatakse alusetule rikastumisele ja siis lepingu ülesütlemisest tulenevale nõudeõigusele. Selgusetu on, mida rikkus kostja lepingus hagejaga. Kostja ja hageja vahel oli suuline leping selle kohta, et kostja organiseerib hagejale rentimiseks kaubikud, mida kostja ka tegi. Probleemidest kaubikutega hageja kostjat ei teavitanud. Kaubikute rendileandjalt saadud informatsiooni kohaselt oli rendileandja teinud kõik, et leping oleks kohaselt täidetud, kuid hageja ei olnud nõus vastu võtma teisi sõidukeid. Eesti Autorendiettevõtete Liidu andmetel oli hageja leidnud odavama sõidukite rentimise võimaluse OÜ-st Geleen, mis on ilmselt tegelikuks põhjuseks miks hageja hakkas otsima võimalusi ja põhjusi kallimalt renditud sõidukitest loobuda. Hageja kasutas renditud eset ning omandas selle kasutamise tulemusel saadud vilja, mistõttu puudub võimalus lepingu üleütlemiseks. Samuti puudus kostja ja hageja vahel rendisuhe. Vara, mida hageja kasutas, ei kuulu kostjale. Samuti ei kuulu kostjale renditud vara valdus. Reaalne valdus ja kasutusõigus kuulus üksnes AAA AUTORENT OÜ-le, kes sai üldse vara rendile anda. Rendileping VÕS § 339 tähenduses sõlmiti hageja ja AAA AUTORENT OÜ vahel. Hageja poolne tasumise fakt kostjale ei loo rendisuhet hageja ja kostja vahel. Teenuse tasumine kolmanda isiku (kostja) kaudu ei muuda kostjat hageja ees kohustatud isikuks. Vastasel korral võiks analoogsel juhtumil olla tehingutes lepingu pooleks vara rentimisel ka pank, kus rendileandja konto asub ja kuhu raha teenuse eest kantakse. Kostjal endal hageja soovidele vastavaid kaubikuid ei olnud. Sellisele arusaamisele jõudsid pooled koheselt. On ilmne, et hageja pidi aru saama, et olematute kaubikute suhtes rendilepinguid ei sõlmita ning ka sellises olukorras raha ei maksta. On ilmne, et hageja sai aru, milliselt ettevõttelt ja mida ta rendib ning millised on tasumise tingimused (lepingud loeti läbi ja allkirjastati). Poolte vahel oli üksnes maaklerileping VÕS § 658 lg 1 tähenduses. Kui ilmnes, et kostjal hagejale sobilikke kaubikuid pakkuda ei olnud, osutas kostja sobilike kaubikute rentimise võimalusele kolmandalt isikult AAA AUTORENT OÜ-lt, mida hageja ka tegelikkuses tegi. Hageja ei ole käesolevas asjas esitanud mingeid pretensioone maaklerlepingu täitmise osas. Hageja taganemine lepingust on tühine. Väide telefoni teel taganemise tahteavalduse esitamisest ei vasta tegelikkusele ja kirjalikust lepingust taganemine või üleütlemine peab olema tehtud samas vormis, milles leping sõlmiti. Seega ei oma hageja väide soovist taganeda või midagi üles öelda õiguslikku tähendust. Lepingust taganemisel ja üleütlemisel on erinevad õiguslikud tagajärjed, kuid hageja ei tea isegi, mida ta siis olevat teinud. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et ta ei ole rendiobjekte kasutanud. Hageja on kinnitanud, et sai need enda valdusesse ja kasutas neid. Seega oli hüpoteetiline võimalus lepingu ülesütlemiseks, kui oleks esinenud vastavad alused, mitte aga lepingust taganemine ning ka rahalised kohustused oleks erinevad. Kolmas isik AAA AUTORENT OÜ teatas, et sõiduki andis hagejale rendile AAA AUTORENT OÜ ning rendisuhe oli hageja ja AAA AUTORENT OÜ vahel. Kostja ja AAA

3(7)

AUTORENT OÜ vahel toimub koostöö selles osas, et kui ühel ettevõtetest ei ole kliendile sobivat sõidukit pakkuda, soovitatakse teineteise ettevõtte poole pöördumist, et vältida kliendi minekut kolmandate isikute juurde sõidukit rentima. Teine oluline aspekt autorendi tegevuse juures on kliendilt tasu saamine. Sageli on probleeme sellega, et kliendid ei tasu korrektselt saadud teenuste eest. Kui klient soovib teenuse eest raha maksta, siis võetakse see ka viivituseta vastu ning edastatakse lepingu partnerile. Ka käesoleval juhul kasseeris kostja kliendilt raha ning edastas selle AAA AUTORENT OÜ-le. Tehingu kohta vormistati vastavalt kehtivale korrale ka vastavad kassaorderid. Kui AAA AUTORENT OÜ ei oleks tasu saanud, ei oleks ka kaubikuid hagejale kasutada antud. See, et AAA AUTORENT OÜ palus kohustuse täita kolmandale isikule, ei loo hageja ja kostja vahel rendisuhet. Tegelikkuses hageja ise loobus temale antud rendikaubikute kasutamisest. Iga sõiduki kasutamisel võib tulla ette probleeme. Rentnikule oli pakutud mitmeid lahendusi, kuid rentnik ei soovinud neid ning tõi keeldumise põhjuseks väite, et sai samaks perioodiks kaubikud soodsamalt. Sellist rendilepingu lõpetamise alust aga leping ette ei näinud. Samuti on oluline, et osa tasutud rendiperioodist rentnik tegelikkuses kaubikuid kasutas. Ülejäänud rendiperioodil lepingu kohaselt oli hagejale tehtud kaubikud kättesaadavaks. Rendilepingus ei olnud sätet, mille kohaselt rentnik ei peaks renti maksma, kui ta kaubikut intensiivselt ei kasuta. Kui rentnik rendib kaubiku, siis sõltumata sellest, kas ta sellega sõidab või pargib, on ta kohustatud renti maksma. Teistsuguses korras ei ole lepingus kokku lepitud. Lepingu muutmine ühepoolselt ei ole lubatud. Hagejale olid vastavalt lepingule rendiobjektid tagatud, mistõttu puudub hagejal nõudeõigus. Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 8529, 66 krooni ja edasi 7200 kroonilt intress kuni saadu tagastamiseni ja viivitusintress kuni kohustuse täitmiseni. Kohtukulud jättis kohus poolte enda kanda. Poolte vahel oli sõlmitud rendileping. Seadus ei näe ette rendilepingu kohustuslikku vormi, seega on võimalik sõlmida rendilepingut ka suuliselt. Kostja poolt esitatud arvetest nähtuvalt on tasu makstud kaubikute rendi eest perioodil 07.11-07.12.05. Asja materjalide hulgas on kolmanda isiku blanketile trükitud rendilepingud nr 76112 ja76113. Nimetatud lepingutele on alla kirjutanud kolmanda isiku poolt M. Kunberg ja hageja poolt K.Kurg ja J. Poosman. Nimetatud isikud ei ole seaduslikud esindajad, puuduvad andmed, et neid oleks selleks volitatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 kohaselt juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt juriidilist isikut saab tehingu tegemisel esindada iga juhatuse või seda asendava organi liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse või seda asendava organi liikmed või mõned neist saavad esindada juriidilist isikut üksnes ühiselt (ühine esindamine). Ühise esindamise korral võivad juhatuse või seda asendava organi liikmed volitada üht või mitut enda hulgast teatud tehingute või teatud liiki tehingute tegemiseks. Hageja selliseid tehinguid heaks kiitnud ei ole. TsÜS § 129 lg 1 kohaselt teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Eeltoodust tulenevalt tuleb nimetatud lepinguid käsitleda kui sõidukite üleandmis-vastuvõtmise akti. Poolte vahel ei sõlmitud maaklerileping kaubikute vahendamiseks. Kostja väljastatud arvetest nähtuvalt on raha küsitud kaubikute rendi eest. Hageja ei ole kostjale tasunud seaduses ettenähtud maaklertasu, vaid renti. Seega kostja ei kohustunud vahendama hagejale lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, hageja ei kohustunud maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja kohustust asus täitma kolmas isik AAA AUTORENT OÜ, keda kostja kasutas kohustuse

4(7)

täitmisel. Kuna kolmas isik ei täitnud kostja kohustust, ei vabanenud kostja vastavalt VÕS § 78 lg-le 1 täitmise kohustusest. Kostja kohustuseks oli hagejale kaubikud rentida perioodil 07.11.–07.12.2005. See oli hageja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kuna hageja sai kasutada ühte sõidukit vaid 7 päeva ja teist sõidukit 4 päeva, on kostja kohustus hageja ees täitmata. Kostja ja kolmas isik ei ole nimetatud asjaolule vastu vaielnud. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg1 p 4 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja taganeda lepingust või öelda leping üles. Hageja ütles kirjalikult lepingu üles kolmandale isikule, kes kostja kohustusi täitis. Kuna kostja kasutas nimetatud isikut oma kohustuse täitmisel, loetakse vastavalt TsÜS § 133 lg 2, et talle on teada need asjaolud, mida teab kohustuse täitmisel kasutatav isik. Seega on ülesütlemisavaldus teatavaks tehtud ka kostjale. VÕS § 314 lg 1 kohaselt, kui üürnikul ei ole üürileandjast tuleneval põhjusel võimalik üüritud asja kasutada, võib ta üürilepingu üles öelda, kui ta on üürileandjale andnud eelnevalt mõistliku tähtaja asja kasutamise võimaldamiseks ning üürileandja ei ole selle tähtaja jooksul võimaldanud üürnikul asja kasutada. Üürnik ei pea lepingu ülesütlemiseks eelnevalt üürileandjale tähtaega andma, kui lepingu täitmine ei paku üürnikule ülesütlemist põhjustanud asjaolu tõttu enam huvi. VÕS § 195 lg1 kohaselt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189-191 sätestatut. VÕS § 189 lg1 lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Seega kuulub tagastamisele rahasumma, mis on lõpetamisele järgneva aja kohta üle antud. Teatis lepingu lõppemise kohta esitati 28.11.2005 kolmandale isikule. Samast kuupäevast on ka leping lõppenud. Kostja poolt kuulub tagastamisele seega perioodi eest 29.11.-7.12.2005 saadu. Kuivõrd tegemist oli kahe lepinguga ja renditasu oli 12 000 krooni kuus, siis tagastamisele kuuluv summa on 2x9x400=7200 krooni. Viivis on VÕS § 94 alusel 308, 47 krooni (perioodi 31.10.2005-31.12 2005 intress 2%, perioodil 01.01.2006-30.06.2006 intress 2,25%; perioodil 01.07.2006-31.12.2006 intress 2,75%, perioodil 01.01.2007-28.05.2007 intress 3.5%) ja viiviseintress VÕS §113 alusel on 1021, 19 krooni (perioodil 31.10.2005-31.12.2005 viiviseintress 9%, perioodil 01.01.2006-30.06.2006 viiviseintress 9,25%; perioodil 01.07.2006-31.12.2006 viiviseintress 9,75%, perioodil 01.01.2007-28.05.2007 viiviseintress 10,5%). Kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele 8529,66 krooni. Asjaolu, et kostja tasus kolmanda isiku poolt nõutud summa ei ole käesoleval juhul asjakohane. Kolmandal isikul oligi kohustuse täitmisel kostja eest tagasinõude õigus kostjalt. Millise lepingu alusel toimub kostja ja kolmanda isiku koostöö, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Hinnangu andmine kolmanda isiku majanduslikule olukorrale ei ole käesoleva menetluse teema. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus OÜ Ilutulestiku Keskus Arnika palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud või on õigusnorm jäetud osaliselt kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Kohus võttis aluseks vaid VÕS üldsätted, kuid jättis arvestamata kasutuslepingute erisätted, samuti

5(7)

üldsätted. Lähtuvalt VÕS üldsätetest ülesütlemine üldjuhul ei puuduta seni lepingu järgi toimunut, st ülesütlemisel ei toimu üldjuhul tagasi täitmist. Leping lõpeb ülesütlemisega, pooled ei ole lepingu järgi teineteise suhtes enam millekski kohustatud (VÕS § 195 lg 2). Tagasitäitmine saab siiski aluseks tulla, kui pooled on kestvuslepingu järgi juba midagi ette täitnud (VÕS 195 lg 5), samuti VÕS § 196 lg 4 kohaselt, kui poolel ei ole juba tehtud soorituse vastu enam huvi. Kohus jättis arvestamata, et hageja ei saanud kasutada kostjalt renditud sõidukit Citroen Jumper, registreerimisnumbriga xxx xxx alates 14.11.2005 ja sõidukit Citroen Jumper, registreerimisnumbriga xxx xxx alates 11.11.2005. Nimetatud periood algas enne lepingu ülesütlemise tahteavalduse hagejale kättejõudmist. Vastavalt VÕS § 341, § 296 lg 1 üürnik (rentnik) ei pea maksma üüri (renti) ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik (rentnik) ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada VÕS §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Ka üürilepingu mõistest tulenevalt üürnik kohustub üürileandjale maksma tasu vaid asja kasutuse eest. Hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt VÕS § 189 lg-s 1 ja § 191 lg-s 1 sätestatule (VÕS § 112 lg 3). Tulenevalt eeltoodust ja lähtuvalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) ei peaks hageja maksma kostjale kui üürileandjale selle eest tasu, mida viimane kasutada ei andnud või tasu selle eest, mida ta ei saanud kasutada, kuna sõidukitel tekis lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest hageja ei vastutanud ja mida ta ei pidanud oma kulul kõrvaldama. Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule (TsÜS § 138). Hageja sai ühte sõidukit kasutada sihtotstarbeliselt neli päeva ja teist sõidukit seitse päeva. Lähtuvalt ühe sõiduki rendi perioodi pikkusest 07.11.2005-07.12.2005 ja rendi hinnast, mis oli antud perioodil kokku 12 000 krooni ühe sõiduki kohta, moodustub ühe kaubiku rent päevas 400 krooni. Kuna hagejal oli kostjale tasutud mõlema kaubiku eest 30 päeva ette ja kostja ei täitnud oma kohustust (hageja ei saanud kasutada sõidukit Citroen Jumper, registreerimisnumbriga xxx xxx perioodil 11.11.2005-07.12.2005 ja sõidukit Citroen Jumper, registreerimisnumbriga xxx xxx perioodil 14.11.2005-07.12.2005), peab kostja lähtuvalt eeltoodust tagastama hageja poolt tasutud rendisumma (26x400)+(23x400)=19 600 krooni, samuti tasuma nimetatult summalt intressi ja viivitusintressi kuni kohustuse täitmiseni. Vastustaja seisukoht OÜ Jetline Service ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 28.05.2007 otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mis tõi kaasa materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab olema kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Nimetatud sätetele otsus ei vasta. Maakohus on otsuse rajanud vaid ühele osale hageja väidetest ja pole põhjendanud, miks ta kostja vastuväidetega hagile ei nõustu. Kaebuses leiab hageja samuti, et kohus ei ole arvestanud

6(7)

kõiki tema poolt esile toodud asjaolusid. Hageja on tuginenud hagiavalduses ka asjaolule, et ta ei saanud renditud kaubikuid kasutada, kuid kohus pole sellega arvestanud. Kostja on vastulauses hagile väitnud, et tema ei ole rendilepingu pooleks, kuna tal ei olnud rendile anda sobivaid kaubikuid. Kostja soovitas rentida kaubikud kolmandalt isikult, mida ka hageja tegi. Hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmiti ka kirjalik leping. Kohus küll otsuses tuvastas, et hageja ja kolmanda isiku vahel puudus rendileping, kuid ei tuvastanud, millised suhted tekkisid hageja ja kostja vahel. Otsusest ei nähtu, millal, millistel tingimustel ja millise vara suhtes rendileping hageja ja kostja vahel sõlmiti, et hinnata, kas poolte vahel on tekkinud rendisuhted VÕS § 339 mõttes. Samal ajal on hageja poolt koos hagiavaldusega esitatud kirjalik rendileping samadele kaubikutele. Kumbki pooltest ja ka kolmas isik pole väitnud, et hageja poolt esitatud kirjalik rendileping oleks tühine (t.l.7,8,9). Hageja on väitnud, et ütles rendilepingu kolmandale isikule üles 16.11.2005 (t.l.16). TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Nimetatud sätte vastu on kohus eksinud, leides, et eelpool nimetatud rendileping on tühine. Ka selles osas on otsus vastuoluline, sest maakohus tuvastas, et kirjalik rendileping on tühine, kuna selle on allkirjastanud isikud, kes ei ole poolte seaduslikuks esindajaks. Ja edasi leidis maakohus, et see leping on siiski käsitletav rendieseme üleandmise aktina. Tühisel tehingul ei ole tulenevalt TsÜS §-ist 84 algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hageja ei ole tehingu tühistamise kohta ka avaldust kolmandale isikule esitanud. Hageja ja kolmas isik on nimetatud lepingut täitnud ja hageja on hoopis rendilepingu üles öelnud. Nendele poolte tegelikele väidetele pole aga maakohus üldse hinnangut andnud. Hageja leidis alles kohtumenetluse ajal 24.11.2006 esitatud hagi täienduses, et rendileping oli sõlmitud hoopis hageja ja kostja vahel (t.l.71-72). Kuna tegemist ei ole uue hagiga, vaid juba 19.01.2006 esitatud hagi täiendusega, siis ei ole hageja loobunud ka oma väidetest, mille kohaselt on nõude aluseks VÕS § 1027 ja 1028 lg 1. Nimetatud sätete alusel palub hageja kostjalt välja mõista ilma õigusliku aluseta saadud rahasumma. Nendele hageja poolt esile toodud asjaoludele pole aga maakohus üldse hinnangut andnud. Kuivõrd maakohus ei ole eelmenetluses selgitanud välja poolte poolt esile toodud kõiki asjaolusid ja on otsuse rajanud asjaolule, mida pole pooltega üldse läbi räägitud, siis tuleb kaevatav otsus ülalnimetatud menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ja saata TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.