Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

poolt tunnistati liikluseeskirjade rikkujaks hageja sõidukit juhtinud A-EH. Hageja vaidlustas väärteoasjas tehtud otsuse ning Jõgeva Maakohus tühistas selle ja lõpetas väärteomenetluse. Eesti Liikluskindlustuse Fondi Kindlustuse vaidluskomisjon jättis hageja taotluse hüvitise saamiseks rahuldamata kuna leiti, et hageja on avariis süüdi LE § 156 alusel. Tuginemine LE §-le 156 on arusaamatu. Väärteo protokollis süüdistati hagejat LE § 98 ja § 100 ning liiklusseaduse § 7417 ja § 7435 lg 1 rikkumises. Kohtuotsus tõendab hageja mittesüüdiolemist avariis. Hageja taotleb kostjalt 20 000 krooni väljamõistmist ning kohtukulude väljamõistmist. 12.10.2007 avalduse vähendas hageja nõuet 10 000 kroonini segasüü tõttu. Kostja vastuväited Kohtule esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Vaidekomisjoni otsus tugineb sellele, et Xxxi juhi süü korral pidanuks kokkupõrge toimuma Xx xsuunavööndis. Tõendamata on, et kokkupõrge toimus Xxx suunavööndis, mistõttu on tõendamata Xxxi valdaja võimalik kahju põhjustanud tegevus. Kostja on nõus, et hagejat väärteo korras ei karistatud. Kuid see ei ole aluseks tsiviilvastutuse tekkimisel liiklusõnnetuses osalenud teisele poolele. Liiklusõnnetus toimus Xxxi suunavööndis. See on tõendatud mõlema autojuhi poolt antud seletustega, liiklusõnnetuse skeemiga, politseiniku ütlustega Jõgeva Maakohus. LKindlS § 7 lg 1 ja § 26 lg 2 p-de 1-4 alusel kahju ei kuulu hagejale hüvitamisele. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt esitatud avaldustega, kostja vastustega, esitatud tõenditega ning ülekuulanud tunnistaja ja ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud asjaolusid, mille alusel oleks võimalik hagi rahuldada. Tõendeid kogumis hinnates ei saa järeldada, et liiklusõnnetuse põhjustas UR. Esitatud tõendid ei võimaldada tuvastada ka segasüüd. Seetõttu puudub alus hagi rahuldamiseks LKindlS alusel. Hagi esitamisel juhindus hageja LKindlS § 7 lg 1 ja VÕS § 1056 lg 1. KindlS § 7 lg 1 alusel on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Nimetatud seaduse § 26 lg 2 järgi on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. VÕS § 1056 näeb ette vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest. § 1056 lg 1 sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud säte kohaldamisele ei kuulu ning liiklusõnnetuses osalenud tunnistajana ülekuulatud UR kindlustusandja (kostja) ei pea liiklusõnnetuse tagajärjel hagejale tekitatud kahju hüvitama vaid seetõttu, et tegemist on suurema ohu allikaga tekitatud kahjuga. Suurema ohu allikas oli ka hageja sõiduk. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju eest kohaldub vastutus süülisusest tulenevalt. Sõiduki omanik või juht, kahju eest ei vastuta kui sõidukit juhtinud isik liiklusõnnetuses süüdi ei ole. Viidatud KindlS § 7 lg 1 tuleneb kindlustusandja kohustus hüvitada vaid kahju, mille põhjustas tema poolt kindlustatu. Seega eeldab kindlustusandjale kahju hüvitamise kohustuse panemine kindlustatu süü tuvastamist.

Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse Jõgeva liiklusjärelevalve grupi poolt koostatud väärteoprotokolli kohaselt rikkus A-EH liikluseeskirja (LE) § 98, § 100 ja Liiklusseaduse (LS) § 7417 ja § 7435 lg 1. 03.02.2005 väärteoasja otsusega karistati A-EHt rahatrahviga. Jõgeva Maakohtu 05.12.2005 otsusega väärteomenetlus lõpetati, Lõuna Politseiprefektuuri Jõgeva Politseiosakonna otsus väärteoasjas tühistati. Asjaolu, et väärteoasjas A-EHe süülisuse kohta tehtud otsus tühistati, ei tähenda iseenesest, et liiklusõnnetuses olnuks süüdi teine õnnetuses osalenu – UR. Kohtule esitatud tõendite alusel ei ole tuvastatav isegi liiklusõnnetuse täpne toimumise koht. Hageja arvates toimus liiklusõnnetus liiklusõnnetuse skeemil (lk 52) märgitud p-s A2, kostja arvates p-s A1. Tule- ja klaasikilde oli nii p-s A1 kui ka p-s A2. Jõgeva Maakohtu 19.07.2005 istungil ülekuulatud sündmuskohal käinud politseitöötaja Aivar Saare ütluste kohaselt oli kokkupõrke kohaks p A1. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus keeldus 28.10.2005 aktiga (lk 17-18) ekspertiisi tegemisest, kuna esitatud materjal oli ebapiisav kokkupõrke koha, sõidukite kokkupõrkeaegse paiknemise ning sõidukite liikumiskiiruse tuvastamiseks. Hageja leiab, et UR oli liiklusõnnetuses süüdi, kuna sõitis vales sõidureas. Sellisele järeldusele jõudis hageja pärast tunnistaja kohtuistungil ülekuulamist. Esitatud tõendite alusel ei saa hageja sellist väidet tõendatuks lugeda. A-EHe 17.12.2004 tunnistajana ülekuulamise protokolli (lk 47-48) kohaselt lülitas ta sisse vasakpoolse suunatule ja reastus vasakpöörde ritta; talle tundus, et Tartu poolt lähenev auto sõidab otse tema suunas ja hakkab pöörama vasakule. Tegelikult Tartu poolt lähenev sõiduk, mida juhtis UR vasakule pöörata ei soovinud, sõitis otse, peateel. A-EHe pidanuks peateel liikuva sõiduki mööda laskma, mitte alustama pööret vasakule. UR poolt tunnistajana politseile antud ütluste kohaselt (lk 49-50) vähendas ta Puhu ristile lähenedes kiirust. Teeristil seisis vasakpöörderajal suunaga Tartu poole sõiduk. Tunnistajale tundus, et sõiduk peatus ja laseb tema kui peateel liikuja läbi. Ristmikule jõudes hakkas aga sõiduk tegema vasakpööret sõites tunnistajale ette. Kokkupõrke vältimiseks püüdis UR pöörata vasakule , kuid kokkupõrge toimus. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud UR ütluste kohaselt lähenes ta Tartu poolt ristmikule, korraga oli tal auto teepeal ees. Tunnistaja oli keskmises sõidureas, sõiduridu oli tunnistaja mäletamist mööda kolm. Tunnistaja ütluste kohaselt oli ta juba ristmikul, kui teine sõiduk tuli. Teine sõiduk oli juba tunnistaja poolt kasutatud sõidurajale keeranud, kui tunnistaja sõidukit märkas. Hageja leiab, et UR oli ebaõigel sõidurajal arvestades UR poolt kohtuistungil antud ütlusi. UR ütluste alusel leiab, aga kostja, et UR kasutas õiget sõidurada. Kohus nõustub kostja seisukohaga. Puhu ristmiku liikluskorralduse skeemi (lk 116-117) järgi loeb hageja sõiduradade arvuks 5 – lugedes mõlema suuna sõiduradasid. Kostja loeb sõiduradade arvuks 3 – lugedes vaid selle suuna sõiduradasid, millises suunas UR sõitis. Arvestades UR poolt antud ütlusi selle kohta, millisel sõidurajal ta sõitis ja mitu sõidurada oli, tuleb teha järeldus, et UR sõitis õigel sõidurajal (skeemil märgitud rohelisega). Kuna kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates ei ole võimalik lugeda tõendatuks UR süüd liiklusõnnetuse toimumises, puudub alus hagi rahuldamiseks kostja kui UR kindlustusandja vastu. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamata jätmisega menetluse kulud jätta hageja kanda. Kooskõlas kohtu 08.11.007 määrusega on kostjal õigus saada hagejalt

tunnistaja tasu 833,56 krooni, kuna kostja oli tunnistajatasu ette maksnud ja kostja poolt ettemakstust on tunnistajale tasutud nimetatud summa. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.