Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 24. mai 2007 otsus ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2(13)

VÕS § 476 lg 1 alusel palus hageja kostjalt välja mõista varguse tagajärjel põhjustatud kahju 1 161 808 krooni ning viivise summas 73 751 krooni. 30.04.2007 suurendas hageja viivisenõuet ja palus kohtul kostjalt välja mõista viivise summas 315 319 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. 23.09.2002 pöördus kostja poole hageja esindaja P.K avaldusega, et väidetavalt varastati kindlustuskohast ajavahemikul 18.09.2002 kell 20.00 kuni 21.09.2002 kell 20.00 20 kanistrit nuluõli, igaüks mahuga 60 liitrit. Väidetavalt sisaldasid nimetatud varastatud kanistrid nuluõli koguväärtusega 1 300 000 krooni. Hageja 26.09.2002 avaldus-pretensiooni kohaselt väidetava varguse puhul signalisatsioon ei rakendunud. Hageja on sõlminud Skorpioni Julgestusteenistuse AS-ga 15.03.2002 tehnilise valve lepingu nr 691T, et tagada kindlustuskohaks oleva garaaži valve ja kaitse. Kindlustuskohas, aadressil Nikolai von Glehni 7a Tallinnas asuvasse garaaži olid paigaldatud valveseadmed Eesti Valveseadmed OÜ poolt. 29.01.2003 Eesti Valveseadmed OÜ kirja kohaselt palus hageja esindaja P.K anduri paigaldada selliselt, et osa ruumist jääks anduri toimimisalast välja, et paigutada valveta alale riiulid. Samas on hageja esindaja P.K esitanud kostjale täiendavalt Eesti Valveseadmed OÜ 20.02.2003 kirja, mille kohaselt hagejat väidetavalt ei ole informeeritud, et anduri toimeala ei kata kogu objekti ning et garaaži tagumised nurgad on ilma valveta. Valvesignalisatsiooni paigaldamiseks tegi hagejale pakkumise Skorpioni Julgestusteenistuse AS. Antud pakkumisega lubati kliendile, et valvesüsteem võimaldab valvestada objekti tehniliste valveseadmetega selliselt, et kõik häiresignaalid edastatakse automaatselt turvafirma valvekeskusesse. Riski hindamise küsimustiku p 6 kohaselt kinnitas hageja, et kindlustatavasse hoonesse on paigaldatud infrapunaanduril põhinev automaatne valvesüsteem ja et anduritega on kaetud kogu ruum. ERGO Kindlustuse AS leidis, et ta keeldus põhjendatult hagejale kahju hüvitamisest kindlustustingimuste V110-2001 p 26.1 alusel, kuna kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingus toodud kohustust paigaldada infrapunaanduril põhinev automaatne valvesüsteem nii, et anduritega oleks kaetud kogu ruum. Kostja leidis, et kahju suurus on hageja poolt tõendamata ja hagejale ei saanud tekkida hagiavalduses toodud kahju. Hageja 2000. aasta bilansist selgub, et hageja omakapital oli negatiivne, s. o -230 150 krooni, seejuures esinesid hagejal võlakohustused summas 249 916 krooni. 2001. a. majandusaasta aruandest selgub, et raha oli hagejal kassas ja pangakontodel 6 743 krooni, kohustusi 186 322 krooni, omakapital negatiivne, s. o -134 937 krooni. Sealjuures oli hageja 2001. a. realiseerimise netokäive 230 625 krooni. Ärikulusid tehti seoses kaupade ja materjalide ostmisega 120 518 krooni. 2002. a. majandusaasta aruandest selgub, et raha oli hagejal kassas ja pangakontodel 1 843 krooni. Varusid oli hagejal summas 33 547 krooni. Kaupade ja materjalide soetamiseks tehti kulutusi 91 698 krooni. Omakapital oli negatiivne summas -800 209 krooni. Eeltoodust tulenevalt on kostjal põhjendatud kahtlus, kuidas nii väikese käibe ja negatiivse omakapitaliga äriühing suutis endale soetada väidetavalt nuluõli 1 161 808 krooni eest. Kostja leidis, et antud juhul võis olla tegemist kindlustuspettuse või maksupettusega. Lisatud majandusaasta aruannetega on tõendatud, et hagejal ei saanud olla väidetavalt varastatud nuluõli väärtusega 1 161 808 krooni, kuna hagejal puudusid selle soetamiseks vajalikud käibevahendid.

3(13)

Kolmanda isiku kostja poolel Skorpioni Julgestusteenistuse AS seisukoht Skorpioni Julgestusteenistuse AS hagi ei tunnistanud. Kolmas isik ei ole rikkunud lepinguga võetud kohustusi ega vastuta hageja võimaliku kahju eest. Kolmas isik ei tellinud valvesignalisatsiooni paigaldamist Tallinnas Nikolai von Glehni 7a asuvale objektile. Kolmas isik sõlmis kliendiga lepingu objekti valvamiseks, millele valvesüsteem oli rajatud Eesti Valveseadmed OÜ poolt. Kolmanda isiku kostja poolel Eesti Valveseadmed OÜ seisukoht Eesti Valveseadmed OÜ hagi ei tunnistanud. Kolmanda isiku poole pöördus 2002. a. veebruaris P.K, kes soovis saada pakkumist valvesignalisatsiooni väljaehitamiseks temale kuuluva äriühingu poolt kasutatavale garaažile asukohaga Nikolai von Glehni 7a Tallinnas. Eesti Valveseadmed OÜ tegi 17.02.2002 kirjaliku pakkumise nr 1196 valvesüsteemi ehitamiseks. P.K oli pakkumisega nõus. Kolmas isik tarnis pakkumises märgitud seadmed, v. a raadiomodem, ja teostas valvesüsteemi montaaži. Garaaži näol on tegemist madala riskiga objektiga. Tõenäolisem oht sissetungiks on garaaži väravate kaudu. P.K informeeriti infrapunaanduri töötsoonist ja tekkivatest anduri töötsooniga hõlmamata aladest. Kolmas isik ei rikkunud valveseadmete paigaldamisel Eesti Standardis EVS-EN 50131-1:1999 ”Häiresüsteemid. Sissetungimishäire süsteemid” ega ka Eesti Turvaettevõttete Liidu ja Eesti Kindlustusseltside Liidu poolt ühiselt väljatöötatud ”Sissetungimishäire süsteemide projekteerimise, paigaldamise ja hoolduse eeskirja“. ERGO Kindlustuse AS regresshagi Eesti Valveseadmed OÜ ja Skorpioni Julgestusteenistuse AS vastu ERGO Kindlustuse AS esitas 18.08.2005 regresshagi kolmandate isikute kostja poolel Eesti Valveseadmed OÜ ja Skorpioni Julgestusteenistuse AS vastu, milles palus juhul, kui kohus rahuldab OÜ Valboreks (pankrotis) põhihagi ERGO Kindlustuse AS vastu vargusega tekitatud kahju hüvitamiseks, mõista sama summa kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 82, TsK § 459 ja § 460 ning VÕS § 137 lg 1 ning § 492 lg 1 alusel välja solidaarselt Eesti Valveseadmed OÜ-lt ja Skorpioni Julgestusteenistuse AS-lt ERGO Kindlustuse AS kasuks. Regresshagi kohaselt põhineb kostjate ühine vastutus sellel, et Eesti Valveseadmed OÜ paigaldas 2002. a. kevadel valveteenuse saamiseks valveseadmed objektile Nikolai von Glehni 7a. Hagejaga tehnilise valve lepingu sõlminud Skorpioni Julgestusteenistuse AS soovitas Eesti Valveseadmed OÜ teenust ning väljendas sellega selgelt, et Eesti Valveseadmed OÜ töö (valvesignalisatsiooni paigaldus ja hooldus) kvaliteet on piisav, võimaldamaks Skorpioni Julgestusteenistuse AS-l kvaliteetse valveteenuse osutamist. Kostja sõlmis hagejaga kindlustuslepingu tingimusel, et objektile on paigaldatud kvaliteetne valvetehnika ning objekti valvab professionaalne turvaettevõte. Seda kinnitab 15.03.2002 kindlustuspakkumine nr NÕ21503/3. Kui Eesti Valveseadmed OÜ ja Skorpioni Julgestusteenistuse AS ebakvaliteetne töö muutis väidetava varguse võimalikuks, siis vastutavad nemad vargusega tekitatud kahju eest. Kolmandad isikud kostja poolel (regresshagis kostjad) vaidlesid regresshagile vastu. Sissetungimishäire süsteem valvatavale objektile Nikolai von Glehni 7a Tallinnas paigaldati kooskõlas Eesti standardi EVS-EN 50131:1999 ”Häiresüsteemid. Sissetungimishäire süsteemid” ning ”Sissetungimishäire süsteemide projekteerimise, paigaldamise ja hoolduse eeskirja” nõuetega. Standardi kohaselt liigitub garaaž 1. kategooria ehk madala riskikategooriaga objektide hulka. Kostjaid ei teavitatud, et garaaži kavatsetakse kasutada lisaks auto hoidmisele kalli kauba hoiuruumina. Seega lähtuti objekti valvesüsteemi projekteerimisel eesmärgist kaitsta garaažis olevat autot ning ei projekteeritud keskmise või kõrge riskiastme valvesüsteemi. Konkreetsele objektile paigaldati passiivne infrapunaandur ja 4(13)

seda peetakse garaažide puhul piisavaks. Infrapunaandur paigaldati vastavalt tootja nõuetele. Eeskirja p 7.6.2 sätestab passiivse infrapunaanduri toimeala, mille kohaselt ala, millesse kiirusega 0,3-0,6 m/s siseneva või detektori suhtes radiaalses liikumises oleva 60 +/- 20 kg isiku poolt 2 m vahemaa või 20 % isiku ja detektori radiaalkauguse läbimisel genereeritakse häireolukord. Eeltoodust tuleneb, et juhul kui varas garaaži ei sisenenud, vaid vargus sooritati kanistrite väljatõmbamise teel seina tehtud avause kaudu, siis automaatne valvesüsteem ei saanud ega võinud sissetungi avastada. Seega ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas ala, kus kanistrid asusid, oli anduri vaateväljas või mitte. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 24.05.2007 otsusega hagi ja regresshagi rahuldamata. Kohus jättis hagi rahuldamata kindlustusjuhtumi puudumise tõttu. Otsuse põhjenduste kohaselt on kohus tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 22.03.2002 ettevõtte varakindlustuse lepingu, mida kinnitab kindlustuspoliis nr 356124. Lepingu lahutamatuks osaks on riski hindamise küsimustik nr 356124, kindlustuspakkumine nr NÕ21503/3, ettevõtte varakindlustuse tingimused V110/2001, murdvarguskindlustuse tingimused V103/2001 ja tulekindlustuse üldine ohutusjuhend ettevõttele nr V401/2001. Kindlustuslepinguga oli kindlustatud hoone (kindlustusväärtusega 20 000 krooni) ja kaup (looduslik nuluõli kindlustusväärtusega 1 300 000 krooni) kindlustuskohas asukohaga Nikolai von Glehni tn 7a Tallinnas. Nuluõli varguse korral nähti ette hageja omavastutus 3 000 krooni (tl 12). 23.09.2002 pöördus kostja poole hageja esindaja P.K avaldusega, mille kohaselt oli kindlustuskohas lõhutud sein ja varastatud ajavahemikul 18.09.2002 kell 20.00 kuni 21.09.2002 kell 20.00 20 kanistrit õli (tl 68-69). Hageja oli sõlminud Skorpioni Julgestusteenistuse AS-ga 15.03.2002 tehnilise valve lepingu nr 691T, et tagada kindlustuskoha valve. Pooled ei vaidle selle üle, et ajal, mil toimus väidetav vargus, valvatavalt objektilt häiresignaali Skorpioni Julgestusteenistuse AS juhtimiskeskusesse ei saabunud. Häiresüsteem oli pärast sissetungi avastamist töökorras. Pooled ei vaidle ka selle üle, et juhul kui vargus toimus, sai see toimuda ainult selliselt, et garaaži ei sisenetud (tl 136, 185), sellisel juhul valvesüsteemis kasutatud infrapunaandur RX-40QZ (tootja Optrex Co) ei saanud ega pidanudki sissetungile reageerima. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi ja kas kostjal on õigus sellest tulenevalt keelduda hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest. Kohtule on esitatud riski hindamise küsimustik nr 356124, mille p 6 kohaselt kinnitas hageja kindlustusandjale, et kindlustatavasse hoonesse on paigaldatud infrapunaanduril põhinev automaatne valvesüsteem ja et anduritega on kaetud kogu ruum (tl 12-13). Kostja keeldus kindlustuslepingu alusel kahju hüvitamisest põhjusel, et kindlustusvõtja poolt on rikutud kindlustuslepinguga võetud kohustusi (s. o anduritega ei olnud kaetud kogu ruum). Hageja on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et anduri töötsooni ulatus oleks mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist või kahju suurust, ilma sellise põhjusliku seose tõendamiseta ei võimalda tingimuste p 26.1 aga hüvitise maksmisest keelduda või seda vähendada (tl 455). Vaidlusalune riski hindamise küsimustik on poolte vahel allkirjastatud 15.03.2002. VÕSRakS § 12 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, senikehtinud seadust. Eesti Vabariigi kindlustusseaduse § 9 kohaselt kindlustusjuhtum on seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või -hüvitise väljamaksmise kohustus. Pooled võisid kindlustuslepingus kokku leppida, millistel 5(13)

juhtudel võib kindlustusandja väljamaksest keelduda. Vastavalt ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-le 26.1 on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda juhul, kui kindlustusvõtja rikub kindlustuslepingus toodud kohustusi. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et infrapunaanduri toimepiirkond ei oma hageja ja kostja vahelises õigussuhtes tähtsust (tl 283). Sissetungimishäire süsteemide projekteerimise, paigaldamise ja hoolduse eeskirja (tl 186-200) p 7.6.2 sätestab passiivse infrapunaanduri toimeala, mille kohaselt ala, millesse kiirusega 0,3-0,6 m/s siseneva või detektori suhtes radiaalses liikumises oleva 60 +/- 20 kg isiku poolt 2 m vahemaa või 20 % isiku ja detektori radiaalkauguse läbimisel genereeritakse häireolukord. Eeltoodust tuleneb, et juhul kui varas garaaži ei sisenenud, vaid vargus sooritati kanistrite väljatõmbamise teel seina tehtud avause kaudu, siis automaatne valvesüsteem ei saanud ega võinud sissetungi avastada. Seega ei oma tähtsust ka anduri toimepiirkond ning asjaolu, et anduri toimealast jäi välja 2,53 m2 suurune ala. Riski hindamise küsimustikust nähtub, et kostja on aktsepteerinud infrapunaanduri kasutamise vaidlusalusel kindlustusobjektil. Tunnistaja T.Oi ütlustega on tõendatud, et hageja esindajat ei informeeritud asjaolust, et andur ei kata kogu ruumi. Hagejale ei antud paigaldaja poolt üle ühtegi dokumenti selle kohta, et anduri tööpiirkond ei kata kogu ruumi (tl 186-200). Kohus asus eeltoodust tulenevalt seisukohale, et kostjal ei tekkinud õigust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest seetõttu, et infrapunaanduri töötsoon ei katnud kogu ruumi. Vargus oleks saanud toimunud ka siis, kui anduri töötsoon oleks katnud kogu ruumi. Samas omab anduri toimeala tähtsust juhul, kui tõusetub küsimus kolmandate isikute vastutusest. Pooled vaidlevad kindlustusjuhtumi toimumise fakti üle. VÕS § 422 lg 1 järgi kkindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. VÕS § 324 lg 1 [peab olema VÕS § 423 lg 1] kohaselt kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. Kohtule on esitatud kindlustuspoliis nr 356124, millelt nähtub, et nuluõli kindlustati murdvarguse vastu (tl 7). Hageja hinnangul on varguse toimumine tõendatud Põhja Politseiprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega 15.05.2006 (tl 261-262). Politseiprefektuuri määrus ei ole tsiviilasja lahendava kohtu jaoks siduv. Kohus hindab kriminaalmenetluses kogutud tõendeid koos teiste tsiviilasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. Kohus leidis, et ajavahemikul 18.09.2002 kell 20.00 kuni 21.09.2002 kell 20.00 garaažis asukohaga Nikolai von Glehni 7a murdvargust ei toimunud. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Hageja ei ole kohtule väidetava varguse ning nuluõli olemasolu kohta tõeseid andmeid esitanud. Hageja on seisukohal, et vargus viidi ajavahemikul 18.09.2002 kell 20.00 kuni 21.09.2002 kell 20.00 läbi tõenäoliselt ruumi sisenemata: 60-liitrised nuluõli kanistrid (mõõtudega 30 cm x 35 cm x 60 cm) tiriti konksu otsas seina sisse tehtud 42 cm x 45 cm läbimõõduga ava juurde ning tõsteti sealt ruumi sisenemata välja (tl 136). Kanistrid olid peauksest sisenedes vasakul pool taga seina ääres nurga vastas, ladustatuna kahes reas üksteise peal kahes kihis (tl 358, 374). Tunnistaja P.K ütluste kohaselt ladustas ta kauba garaaži koos R.Viga, kuhu täpselt garaažis, seda tunnistaja ei mäleta (tl 423-425). 6(13)

Eksperdi väitel inimene garaažis sees ei käinud, sest puuduvad jalajäljed. Kohtule on esitatud sündmuskoha ülevaatuse akt, mille kohaselt põrandapinnal jalajälgi näha ei ole (tl 228-229; 293). Hageja väitel läksid kõik jäljed põrandalt kaduma seetõttu, et pärast politsei lahkumist asus hageja esindaja seina tehtud auku sulgema käepäraste vahenditega (tl 455). Kohtu hinnangul tekitab hageja selline tegevus jalajälgi juurde, mitte ei kaota neid põrandalt. Kohtule on esitatud sündmuskoha skeem, millelt nähtub kanistrite asukoht (tl 294). Kohtuistungil 30.04.2007 leidis hageja, et on tõendatud, et seina tehtud avause alumine serv asus seestpoolt vaadates kohas, kuhu oli paigutatud vasakult teine ja osaliselt kolmas kanister ning avause alumine serv oli alumisest kanistrist 8 cm kõrgemal. Hageja väitel on eeltooduga tõendatud, et õlikanistrite varastamine oli tehniliselt võimalik ruumi sisenemata ning anduri ”pimeda tsooni” olemasolu või selle suurus ei oma varguse toimepanemise seisukohast mingit tähtsust, kuna õlikanistrite liikumisele ei pidanud passiiivne infrapunaandur reageerima. Kohus leidis, et eeltoodu ei tõenda õlikanistrite vargust ning hageja avaldus õlikanistrite paiknemisest ei vasta tegelikkusele. Pooled ei vaidle selle üle, et kivipuru on seina tehtud augu ees maas 1-1,5 meetri kaugusel põrandal. Kivipuru on ka seina tehtud augu servadel. Nimetatud asjaolu nähtub kohtule esitatud fototahvlitelt nr 2 ja nr 4 (tl 224-225). Ekspert Gregor Elmi seletuse kohaselt tekitas ta ekspertiisi tehes toimikus kirjeldatud situatsiooni ja sel viisil oli ekspert võimeline ”varastama” vaid neli kanistrit. Telliskivipuru seina tehtud augu äärele sellisel juhul alles ei jää. Ekspert leiab, et ka juhul, kui kasutada kanistrite või tünnide väljatõmbamiseks lauda, mida mööda neid tirida, siis ei tohiks väikesi kivitükke augu serva peale jääda. Ekspert välistab laua kasutamise võimaluse tünnide varastamiseks. Samuti peaksid põrandal olema jäljed. Kohus nõustus eksperdi arvamusega. Õige on ka kolmandate isikute seisukoht, et juhul kui kanistrid paiknesid hageja poolt kirjeldatud viisil, s. o kaks kanistrit kahes kihis vastu seina, ning kanistrite tagant lõhuti auk seina, siis tekkiv puru ei oleks saanud liikuda kanistritest läbi. Hageja kasutas kindlustuslepingu kehtivuse ajal liisitud sõiduautot Volvo 850, mis seisis hageja ning tunnistaja P.K väitel samuti garaažis (tl 378, 423-425). Hageja hinnangul tõendab see, et ainus võimalik piirkond paigaldada nuluõli oli garaaži tagaseina ääres, nii et sõiduk garaaži mahuks (tl 211). Eksperdi hinnangul hageja kirjeldatud viisil ei saanud tünnid paikneda, sel juhul ei mahuks sinna enam auto. Eksperdi selgituse kohaselt saaksid nuluõli ja auto garaaži ära mahtuda, kuid nuluõli ei saanud siis paikneda toimikus kirjeldatud viisil. Auto ja nuluõli peaksid paiknema koos garaažis selliselt, et nuluõli kanistrid oleks hajutatult paigutatud, mitte kõik koos. Hageja kinnitusel oli lisaks ruumis ka mööbel (tl 359). Tunnistaja P.K ei mäleta, kuidas nuluõli paiknes, tunnistaja ütluste kohaselt liigutas ta kaupa nii, et see poleks jalus. Eksperdi ja tunnistaja ütluste põhjal tegi kohus järelduse, et nuluõli 20 kanistrit said garaažis paikneda ainult hajusalt. Samas välistab 1 181,5 liitri nuluõli selline paiknemine varguse läbi seina tehtud avause. Kostja väitel ei saanud hagejal olla väidetavalt varastatud nuluõli, hageja poolt on tõendamata kahju suurus. Hageja leiab, et on nuluõli müügihinna tõendanud saatelehtede, arvete ning pangakonto väljavõtetega (tl 134-182). Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud endal 1 200 liitri nuluõli olemasolu. 20.04.2007 määruskaebuses toob hageja esile asjaolu, et vaidlusalune kindlustushüvitise nõue kostja vastu on tema ainuke vara (tl 407). Samas on hageja endine juhatuse liige P.K korduvalt muutnud oma seisukohti väidetava nuluõli saamise ja kauba eest tasumise kohta. Tunnistajana käesolevas vaidluses ülekuulatud P.K tunnistas ka ise, et oma 09.01.2003 seletuskirjas andis ta vale seletuse selle 7(13)

kohta, kuidas ja kelle poolt kaup Nikolai von Glehni 7a garaaži toodi. Tunnistaja väitis kohtuistungil, et kaubale väljastati kolm sertifikaati: esimene sertifikaat aasta enne ostutehingut ja 2002. aastal kaks sertifikaati. Kohtule esitatud Tervisekaitseinspektsiooni teatise (tl 313-317) kohaselt Tervisekaitseinspektsioon andis 23.03.2001 hagejale nõusoleku Venemaa Omski tehase nuluõli jaemüügiks Eestis. Ravimiameti teatise kohaselt võeti 20.03.2001 nuluõli partii MM 002778 analüüs nr K-3-2001 (tl 319-321a). R.Vi 28.11.2002 seletuskirja kohaselt ostis ta nuluõli praeguseks surnud Valeri Drozdovilt, 1 200 liitrit nuluõli andis ta P.Kle 2002. a. kevadel. Eeltoodu põhjal järeldas kohus, et P.K poolt nimetatud esimese sertifikaadi saamine on tõendatud, kuid P.K poolt nimetatud kahte sertifikaati 2002. aastast ei eksisteeri. Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja ei ole tõendanud 1 200 liitri nuluõli müügitehingu toimumist. R.V on kriminaalasjas tunnistajana ütlusi andnud selle kohta, et P.K tasus aasta pärast nuluõli üleandmist tunnistajale 300 000 krooni, mille kohta vormistati ka kviitung. Nimetatud summast tasus tunnistaja omakorda 280 000 krooni Valeri Drozdovile (tl 275). Kohus leidis, et juhul, kui asuda seisukohale, et nuluõli üleandmine toimus 2002. a. kevadel, pidi makmine toimuma 2003. a. kevadel. P.K on tsiviilasjas tunnistajana kinnitanud, et tasus kauba eest 2002. a. lõpus sularahas 100 000 krooni R.Vile. Kohtule on esitatud valguskoopia nuluõli ostu-müügilepingust 10.03.2002 (tl 206), mille kohaselt müüja kohustus kauba ostjale üle andma 10.03.2002. P.K on aga kohtus tunnistajana kinnitanud, et kauba sai ta kaks nädalat enne lepingu sõlmimist. Originaal ostu-müügilepingut hagejal kohtule esitada ei olnud (tl 97). Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et hageja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et talle kuulus ajavahemikul 18.09.2002 kuni 21.09.2002 1 200 liitrit nuluõli. Kohus ei nõustu hagejaga, et saatelehed nuluõli realiseerimise kohta AS-le Magnum Medical (tl 20) ja AS Magnum Medical õiend tõendavad hagejal vaidlusalusel perioodil 1 200 liitri nuluõli olemasolu. Kostja ei vaidlustagi, et hageja on olnud AS Magnum Medical koostööpartner alates märtsist 2001. a. (tl 139-177) ning võis nuluõliga tegeleda. Kohus nõustus kostjaga, et see ei tõenda väidetava 1 200 liitri nuluõli omamist. Kohus on seisukohal, et ka etiketid (tl 183-184) tõendavad üksnes seda, et hageja tegeles nuluõliga, kuid ei tõenda vaidlusaluse 1 200 liitri omanist. Hageja ning tunnistaja P.K kinnitusel oli konkreetne partii mõeldud Saksamaa turule, kohtule esitatud etiketid on aga eestikeelsed. Kohtule on esitatud hageja 2000.-2002. a. majandusaasta aruanded ja bilansid (tl 36-64). Hageja on seisukohal, et majandusaasta aruannetel ei ole seost kostja hüvitamiskohustusega. Hageja ei eitagi, et nuluõli eest on suurem osa ostuhinnast müüjale tasumata ning olemas ei ole tasumist tõendavaid dokumente (tl 93, 94). Kohus nõustus hagejaga selles, et kindlustusjuhtumi saabudes on kindlustusandja kohustatud kindlustushüvitise välja maksma, olenemata kindlustusvõtja maksejõulisusest. Käesoleval juhul on kostja esitanud eelnimetatud tõendid selleks, et tõendada hageja suutmatust tasuda nii suuremahulise tehingu eest, kuna hagejal puudusid vastavad vahendid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesoleval juhul ei ole hageja suutnud tõendada, et tehing nuluõliga üldse toimus. Kindlustusandja vastu suunatud nõude näol on tegemist hageja ainukese varaga, samas ei ole hagejal esitada tõendeid müügitehingu ega ka kauba eest maksmise kohta. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja OÜ Valboreks (pankrotis) palub tühistada Harju Maakohtu 24.05.2007 otsuse osas, milles tema hagi ERGO Kindlustuse AS vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks rahuldamata jäeti, ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, muuhulgas mõista välja viivis kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Apellant palub kohtukulud jätta vastustaja kanda.

8(13)

Hageja OÜ Valboreks (pankrotis) vaidlustab Harju Maakohtu 24.05.2007 otsust tõendite hindamise seisukohast. Tõendite väär hindamine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole esimese astme kohus TsMS § 232 rikkudes hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning see on põhjustanud ebaõige otsuse tegemise. Kaevatav kohtuotsus on vastuoluline, kohtu järeldused ei tulene tuvastatud asjaoludest. Kohtuotsuse tegemisel on rikutud ka TsMS § 442 lg-st 8 tulenevaid nõudeid, sest kohus ei ole märkinud, millistest tuvastatud asjaoludest tuleneb tema järeldus nuluõli puudumise kohta sündmuskohas, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega ning miks ta ei arvesta hageja esitatud tõendeid, näiteks kriminaalasja lõpetamise määruses toodud seisukohti. Esimese astme kohus nõustus kaevatavas kohtuotsuses hageja seisukohaga, et kindlustuskohas paigaldatud valvesignalisatsiooni seadme (infrapunaanduri) toimepiirkond ei oma hageja ja kostja vahelises õigussuhtes tähtsust, kuna pooled ei vaidle selle üle, et vargus sai toimuda vaid garaaži sisenemata. Kohus jättis hagi rahuldamata üksnes põhjendusel, et ei ole tõendatud murdvarguse toimumine ajavahemikul 18.-21.09.2002. Põhja Politseiprefektuur on kriminaalasja menetlemise käigus jõudnud järeldusele, et ei ole alust kahelda nuluõli ostu-müügilepingu ehtsuses, samuti ei ole tuvastatud, et varguse sündmust ei oleks toimunud või oleks vargus lavastatud (Põhja Politseiprefektuuri kriminaalasja lõpetamise määrus 15.05.2006). Maakohus on märkinud, et ei loe seda seisukohta enda jaoks siduvaks ning hindab tõendeid kogumis. Samas ei ole kohtuotsuses viidatud ühelegi tõendile, mis professionaalselt majanduskuritegude uurimisega tegelevate politseiametnike kogutud tõendid ümber lükkaks või võimaldaks teha vastupidise järelduse. Kuivõrd kohtuotsuse järeldused on ilmses vastuolus uuritud tõenditega, palub apellant TsMS § 436 lg-le 5 [peab olema TsMS § 656 lg 5] tuginedes ringkonnakohtul uurida esimese astme kohtus kogutud ja uuritud tõendeid uuesti ning anda nendele omapoolne hinnang. Kaevatava kohtuotsuse järeldused on ka omavahel vastuolus, mis ei ole kooskõlas kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudega. Apellant vaidlustab esimese astme kohtu poolt järgmiste asjaolude tuvastamise ning järgmiste tõendite hindamise. Kohus märkis, et poolte vahel puudus vaidlus, et vargus toimus ilma garaaži sisenemata. Otsusest nähtuvalt kohus nõustus hagejaga, et tehniliselt oli võimalik varguse toimumine läbi seinasse tehtud avause väljastpoolt. Samas luges kohus tõendiks varguse mittetoimumise kohta, et kaks päeva pärast sissemurdmist tehtud fotodel ei ole garaaži betoonpõrandal näha jalajälgi (otsuse p 36, 38). Ühtki tõendit, miks vargust tegelikult ei toimunud, kohus esile ei toonud ega selgitanud, missuguse tõendiga oleks hageja saanud ja pidanud tõendama varguse toimumist. Arusaamatuks jääb, kuidas tõendavad varguse mittetoimumist kohtuotsuse põhjendavas osas loetletud asjaolud: kohtule esitatud Ravimiameti sertifikaatide arv, hagejal muu vara puudumine peale vaidlusaluse kahju hüvitamise nõude, bilansijärgsete vabade käibevahendite olemasolu hagejal nuluõli ostu-müügitehingu toimumise ajal. Samuti hindas kohus ebaõigesti tõendeid, mis olid esitatud varastatud kauba omamise kohta. Kohus ei põhjendanud, miks sellised tõendid nagu ostu-müügileping, ostja ja müüja tunnistused kauba ostmise ja müümise ning ostjale kättetoimetamise kohta ning ostja faktiline tegevus selle kauba realiseerimisel, valve all hoidmisel ja kindlustamisel ei tõenda nuluõli omamist. Kohus ei viidanud ühelegi tõendile, mis seaks kahtluse alla tunnistajate R.Vi (kriminaalmenetluses) ja P.K ütlused või tõendaks vastupidise. Vastuolu nimetatud tunnistajate ütlustes nuluõli eest maksmise aja osas, millele kohus on tähelepanu pööranud, ei oma tähendust kahju tekkimise ja kahju hüvitamise kohustuse tekkimise seisukohalt. Kohus oleks pidanud tunnistajate ütluste hindamisel arvestama, et tunnistajad andsid ütlusi neli aastat 9(13)

tagasi toimunud sündmuste kohta. Kindlustusandja peab kindlustusjuhtumi toimumise korral kahju hüvitama ning juhul, kui esineb alus hüvitamisest keeldumiseks või hüvitise vähendamiseks, peab kindlustusandja seda tõendama. Antud asjas kostja sellise aluse olemasolu ei tõendanud. Apellant ei ole nõus kohtu määratud ekspertiisi läbiviimise ja eksperdiarvamuse järeldusega. Kõigepealt rikuti ekspertiisi läbiviimisel TsMS § 302 lg-st 3 tulenevat keeldu anda ekspertiisi tegemine üle teisele isikule, kuna eksperdiks määrati Sirje Lubi, kuid ekspertiisi teostas Gregor Elm. Kohtuistungil selgus, et Gregor Elm ei tööta rohkem kui aasta Lars Krogius Baltic OÜ-s. Kordusekspertiisi tegemise määras kohus küll G. Elmile, kuid kordusekspertiisi akt on vormistatud õigusliku aluseta teostatud esmase ekspertiisi lisana. Teiseks jättis kohus tähelepanuta hageja 18.12.2006 seisukoha, et TsMS § 293 lg 1 ei võimalda antud olukorras ekspertiisi määrata, kuna õlikanistri väljatõstmine läbi seinas oleva augu ei nõua eriteadmisi ja eksperdil ei ole ega saagi olla selliseid eriteadmisi. Apellant on seisukohal, et eksperdiarvamused on saadud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korda rikkudes ning on seega kehtetud. Apellant vaidleb vastu ka eksperdiarvamuse sisulisele järeldusele ning leiab, et kohus on ekspert Gregor Elmi arvamust ja suulisi selgitusi tõendina üle tähtsustanud. Apellandi arvates on G. Elm ebapädev ja tema esitatud eksperdiarvamus tõendina kõlbmatu. TsMS § 301 lg 1 kohaselt eksperdiarvamus peab sisaldama uuringute üksikasjaliku kirjelduse, uuringute tulemusena tehtud järeldused ja põhjendatud vastused kohtu küsimustele. G. Elm ei teinud vajalikke uuringuid ega esitanud põhjendusi oma järelduste kinnitamiseks ning lähtus eksperdiarvamusest nähtuvalt ebaõigetest lähteandmetest. Ekspert ei modelleerinud kanistrite vargust läbi seinas oleva avause väljastpoolt (koos avause seina sisse lõhkumisega), mistõttu ta ei saanud teha järeldusi selle kohta, kas ja mil viisil on võimalik kanistreid väljastpoolt varastada ning missugused jäljed sellest jäävad. Samuti lähtus ekspert infrapunaanduri toimepiirkonnast välja jääva tsooni pindalast 0,38 m2, kuigi kohus on nõustunud hageja arvutusega, et anduri toimealast jäi välja 2,53 m2 suurune ala. Seetõttu ei saa ebaõigetel lähteandmetel põhinev eksperdiarvamus olla õige. Eksperdiarvamuse järeldust, mille kohaselt kanistrid said paikneda garaažis vaid hajusalt, mitte hageja kirjeldatud viisil tagaseina ääres kahes reas, ei kinnita G. Elm ühegi argumendi, mõõtkavalise skeemi, joonise või arvutusega. Kohus ei ole samuti selgitanud, missugustele tõenditele tuginedes, ta leiab, et kanistrid paiknesid garaažis hajusalt. Kokkuvõttes on tõendite väär hindamine kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja taotleb apellatsioonimenetluse lõpetamist põhjusel, et TsMS § 197 alusel oleks tulnud hagi läbi vaatamata jätta, kuna hageja ei andnud kostja menetluskulude katteks tagatist, mida Harju Maakohus 12.04.2007 määrusega maksma kohustas. Määruse vaidlustamine ei peata määruse täitmist. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele ka sisuliselt vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning mõista apellandilt välja apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. Vastustaja leiab, et Harju Maakohtu 24.05.2007 otsuse järeldused on seaduslikud ja põhjendatud ning rajanevad asjas esitatud tõenditel. Tõendite uuesti hindamine ei ole vajalik. Apellandi menetluslikud vastuväited eksperdi isiku ja ekspertiisi läbiviimise suhtes on TsMS §-st 333 tulenevalt lubamatud ja tuleb ringkonnakohtul tähelepanuta jätta, kuna esimese astme kohtus hageja ekspertiisi läbiviimist ei vaidlustanud, taotles kordusekspertiisi määramist ning esitas eksperdile küsimusi. TsMS § 333 lg-te 1 kuni 3 kohaselt võib menetlusosaline esitada 10(13)

vastuväite menetlussätte rikkumise kohta, kuid kui ta ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, kaotab ta õiguse esitada vastuväidet hiljem, sealhulgas lahendi edasikaebamisel. Kolmandad isikud kostja poolel hageja apellatsioonkaebuse suhtes oma kirjalikku seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on otsust piisavalt põhjendanud, tõendeid hinnanud ning lõppjäreldus rajaneb esitatud tõenditele. Kolleegium ei tuvastanud ebaõiget tõendite hindamist. Hageja taotles kindlustusandjalt varguse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamist VÕS § 476 lg 1 järgi. VÕS § 476 lg 1 järgi kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hagi rahuldamise eelduseks on kindlustusjuhtumi olemasolu ning tekkinud kahju suuruse tõendamine. Poolte vahel tekkis vaidlus kindlustusjuhtumi toimumise fakti üle ning maakohus asus seisukohale, et hageja poolt esitatud asjaoludel ei saanud väidetav murdvargus aset leida. TsMS § 328 lg 1 järgi menetlusosaliste avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Maakohus leidis, et hageja väited ei ole tõesed. Hageja poolt näidatud kohast garaažis ei olnud võimalik kanistreid varastada, ilma et tööle oleks hakanud infrapunaandurid. Kanistrid ei saanud paikneda hageja poolt osutatud kohas ka seetõttu, et siis ei oleks auto ära mahtunud garaaži. Maakohus on antud seisukohta piisavalt põhjendanud, seejuures on tõendite hindamisel järgitud TsMS § 232 lg 1. Apellandi väide on õige, et maakohus tegi ekspertiisi tegemise ülesandeks Lars Krogius Baltic OÜ eksperdile Sirje Lubile / t.lk. 329/. Ekspertiisi aktist nr LKB.240.06G ilmneb, et antud ekspertiisi teostas eelnimetatud osaühingu ekspert Gregor Elm, kes asus seisukohale, et hageja poolt toodud asjaoludel oli võimalik maksimaalselt nelja kanistri vargus, ilma et reageeriks infrapunaandur/ t.lk. 347-352/. 28.02.2007 esitas hageja taotluse kordusekspertiisi määramiseks, kusjuures ta näitas ära, et kanistrid asusid kahes reas üksteise peal/ t.lk. 270 ja 358/. Kordusekspertiisi tegemine on tehtud ülesandeks ekspert Gregor Elmile. Toimikust ei nähtu, et hageja oleks vaidlustanud kordusekspertiisi teostamist ekspert G. Elmi poolt. Ekspertiisiakti lisa nr LKB.240.06.G/1 kohaselt välistas ekspert hageja toodud asjaoludel väidetavalt kahes reas asunud kanistrite varguse võimaluse läbi seina tehtud ava/ t.lk.415419/. Eksperdi arvamuse kohaselt vargus oli võimalik üksnes tehnilisi vahendeid kasutades/ t.lk. 430/, kuid toimikus olevad andmed ei tõenda, et oleks mingeid seadmeid kasutatud. Eksperdi arvamuse kohaselt, kui garaažis oli auto, siis ei saanud kanistrid paikneda hageja poolt näidatud kohas, vaid pidid asuma väljaspool pimedat ala/ t.lk.434/. Seega ekspert G.Elm kinnitas, et hageja poolt näidatud kohast ei saanud ilma infrapunaanduri reageerimiseta vargus toimuda. Apellandi väide selle kohta, et maakohus ei ole arvesse võtnud, et ekspertiisi ja 11(13)

kordusekspertiisi teostas Gregor Elm, kes ei olnud määratud kohtumääruses eksperdiks, ei anna alust antud eksperdi arvamuse kui tõendi mittearvestamiseks. Toimiku materjalidest ilmneb, et ekspertiisi teostamine tehti ülesandeks Lars Krogius Baltic OÜ-le, kelle eksperdiks oli ka Gregor Elm. Asjaolu, et kohtumääruses on eksperdiks nimetatud ekspert Sirje Lubi, ei anna alust ekspert Gregor Elmi arvamusega mittearvestamiseks. Toimiku materjalidest ilmneb, et ekspert on oma arvamust põhjendatud. TsMS § 304 lg 1 järgi kordusekspertiis tehakse ülesandeks samale või teisele eksperdile. Seega kolleegium ei täheldanud menetlusõigusnormi rikkumist kordusekspertiisi osas, mida teostas G.Elm. Kolleegium ei tuvastanud ekspertiisi läbiviimisel sellist olulist menetlusõigusnormi rikkumist, mille tõttu tuleks antud tõendi usaldusväärus seada kahtluse alla. Menetlusosalistel oli võimalik esitada eksperdile küsimusi kohtuistungil, millist võimalust hageja esindaja ka kasutas. Õige on, et kohtuistungi protokolli/ t.lk. 431/ kohaselt on ekspert G. Elm andnud eksitava vastuse oma käe pikkuse kohta 30 cm, kuid see ei näita antud isiku ebakompetentsust. Ekspert selgitas, miks hageja poolt näidatud asjaoludel ei olnud kanistrite vargus läbi seina võimalik. TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Antud paragrahvi lõike 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Antud tsiviilasjas ei olnud pooled teisiti kokku leppinud. Seega eksperdi arvamus on tõend, mida tuli hinnata koos teiste tõenditega, mida maakohus ka tegi. Maakohus on hagi rahuldamata jätmisel analüüsinud esitatud tõendeid, seejuures sündmuskoha skeemi, fototahvleid, tunnistaja P.K ütlust selles, et sõiduk asus garaažis, ning ekspert G. Elmi arvamust ning tõendeid kogumis hinnates on jõudnud järeldusele, et kindlustusjuhtumi toimumine hageja poolt märgitud asjaolude kohaselt ei olnud tõenäoline. Asjaolu, et kriminaalasjas ei ole kindlustuspettus tuvastatud, ei välista tsiviilasjas kindlustusjuhtumi toimumise kohta seisukohta võtmist. Maakohus on asunud põhjendatult seiskohale, et Põhja Politseiprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrus 15.05.2006/ t.lk. 261-262/ ei ole tsiviilasja lahendava kohtu jaoks siduv ning kohus hindab kriminaalmenetluses kogutud tõendeid koos teiste tsiviilasjas kogutud tõenditega. Apellandi väidetel kahju suurus oli tõendatud ning kohus jättis alusetult tema tõendid hindamata. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus ei ole andnud hinnangut kõigi esitatud tõendite kohta nuluõli soetamise ja selle võimaliku koguse kohta, kuid kui maakohus asus seisukohale, et kindlustusjuhtum ei ole aset leidnud, siis ei oma tähendust see asjaolu, kas hageja oli võimeline kaupa hagiavalduses näidatud koguses ostma või mitte. Seetõttu kolleegium ei pea vajalikuks anda hinnangut hageja maksevõimele ning tehingutele nuluõli soetamise kohta. Menetluskulu jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. 12(13)

01.jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 162 lg1 järgi hagimenetluses kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, siis tuleb nii maakohtu kui ka apellatsioonimenetluse kulude kandmine jätta hageja kanda.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Malle Seppik

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.