Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

sõidukikindlustuse hüvitisotsuse, millega vähendas sõidukijuhi poolt ohutusnõuete rikkumise tõttu kindlustushüvitist 50 % ulatuses. 04.12.2006 saatis sõidukijuht I. L kostjale e-kirja teel lisaseletuse, milles muutis enda 16.10.2006 kahjuavalduses esitatud seletusi. 15.12.2006 tegi kostja sõiduki tolleaegse omaniku Hansa Liising Eesti AS esindajale Balti Kindlustusmaakleri OÜ-le sõidukikindlustuse hüvitisettepaneku, milles pakkus välja kaks alternatiivset kahju hüvitamise viisi, olenevalt sellest, kellele jääb kahjustatud sõiduk, kas Hansa Liising Eesti ASle või kindlustusandjale, ning palus Hansa Liising Eesti AS-i otsust. 09.03.2007 tegi kostja esindaja Anu Saar telefoni teel hagejale kompromissettepaneku hüvitada täiendavalt 20 %. 13.03.2007 teatas hageja esindaja, et ei nõustu nimetatud ettepanekuga. Balti Kindlustusmaakleri OÜ vastas Hansa Liising AS-i esindajana ettepanekule kahju hüvitamise viisi osas 29.03.2007. Hageja andis Hansa Liising AS-i volitusel kahjustunud sõiduki kostjale üle 30.03.2007. 02.02.2007 esitas hageja esindaja kostjale pretensiooni. 26.04.2007 vastas hageja kostja 02.02.2007 pretensioonile. 04.04.2007 maksmisotsuste alusel hüvitas kostja kokku 51 731.79 krooni. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt kindlustusvõtja T. V ei nõustu kindlustusandja 06.11.2006 kahju hüvitamise vähendamise otsusega ning nõuab täielikku kindlustushüvitist. Kindlustusandja on hüvitisotsuses leidnud, et aluse vähendada kindlustushüvitist annab X Sõidukikindlustuse tingimuste 1/2006 (edaspidi Tingimused) p 5.1.3. ja ÜL 1/2003 p 7.2.2., mille kohaselt on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või seda vähendada juhul, kui kindlustusvõtja on süüliselt rikkunud ohutusnõudeid, sh liikluseeskirja. Kostja on seisukohal, et liiklusõnnetuse põhjustas sõidukijuhi raske hooletus, sest sõidukijuht tegeles sõidu ajal kõrvaliste asjadega, ületas lubatud sõidukiirust ning ei valinud seda ilmastikutingimustele ja teeoludele vastavana. Hageja on seisukohal, et ainuüksi politsei on õigustatud eelpool loetletud asjaolusid tuvastama. Sellist õigust ei ole kindlustusandjal. Sõidukijuht I. L teatas liiklusõnnetusest politseile, kuid väärteomenetlust ei alustatud. Seega on tuvastamata liiklusõnnetuse asjaolud ja on kindlaks tegemata õigusrikkumised. Hageja on seisukohal, et Tingimuste punktid 5.1.1, 7.2.1 ja 7.2.2 on tühised VÕS § 42 lg 1, 2 ja lg 3 p 2 ja 11 kohaselt. Antud juhul on kindlustuslepingu osaks olevate tüüptingimustega lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Hüvitise vähendamine piirab kindlustusvõtja vabatahtliku kindlustuslepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine – kindlustusjuhtumi korral kahju hüvitamine – muutub küsitavaks. Kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks või hüvitise vähendamiseks peab kindlustusandja tõendama, et kindlustuslepingut rikuti. Kostja seda teinud ei ole. Ohutusnõude rikkumiseks ei saa pidada autoroolis olles keeratava korgiga plastikpudelist karastusjoogi tarvitamist. Kiiruse ületamise ja ebaõige sõidukiiruse valiku kohta ei ole väärteomenetluse protokolli ja otsust koostatud, seega on need asjaolud tõendamata. Hageja taotleb tunnistada kindlustustingimuste punktid 5.1.1, 7.2.1 ja 7.2.2 tühiseks, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 62 771.21 krooni ning viivis seaduses sätestatud määras alates 15.12.2006 kuni põhinõude täitmiseni protsendina põhinõudest. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagile Kostja oma kirjalikus vastuses hagiga nõus ei ole. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et hageja on liisinguandja ees oma kohustused täitnud ning tal on nõudeõigus kindlustusandja vastu. Kostja ei ole kindlustushüvitise võimaliku vähendamise otsustamisel seotud väärteomenetluse tulemusega ega selles tehtud otsusega. Kostjal on lepingust tulenev kohustus teha kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suurus. Kahjukäsitluse käigus on tuvastatud, et sõidukijuht rikkus

Liikluseeskirja (LE) §-de 65, 123 ja 126 lg 3 nõudeid. Kostjal on Tingimuste punktide 5.1.3 ja 5.1.6 ning ÜL punkti 7.2.2 kohaselt kaalutlusõigus. Kostja ei ole ületanud oma pädevust, vaid on täitnud enda lepingulisi kohustusi ning realiseerinud lepingulisi õigusi. Hagejal kindlustusvõtjana lasus kohustus selgitada sõidukijuhile lepingust tulenevaid nõudeid. Seetõttu omistatakse sõidukijuhi rikkumised hagejale ning ebaõige on hageja väide, et kindlustusvõtja ei saa 100 % vastutada juhi tegevuse eest. LE § 65 kohaselt on juhil keelatud juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liikluskeskkonna tajumist. Keeratava korgiga plastikpudelist karastusjoogi joomine on tegevus, mis segab juhtimist ja liikluskeskkonna tajumist. I. L avas sõidu ajal karastusjoogi pudeli, mis on tõendatud Lõuna Politseiprefektuuri 20.10.2006 teatisega ning sõidukist pärast avariid tehtud fotoga, millel on näha sõiduki põrandal juhi jalgade juures suur Coca-Cola joogi pudel. Asjaolu, et politseiametnik väärteomenetluse protokolli ei vormistanud, ei tõenda, et juhipoolseid rikkumisi ei olnud. Tsiviilkohtumenetluses hindab kohus kõiki tõendeid kogumis ning ühelgi tõendil ei ole ettemääratud kaalukust. Teelõigul Himmaste-Taevaskoja on mõlemas otsas märk kiirusepiirangu kohta 50 km/h. I. L sõitis enda väitel kiirusega 70-80 km/h. I. L on kahjuavalduses märkinud: „oli kruusatee ja oli libe, kuna oli just sadanud vihma ja nähtavus oli piiratud“. Sõiduki juht oleks pidanud kiiruse valikul arvestama teeolusid ja ilmastikutingimusi LE § 123 kohaselt. I. L on 04.12.2006 antud lisaseletuses märkinud, et ta liikus teist teed mööda Himmaste-Taevaskoja teele ning ei möödunud seetõttu liikluskiirust piiravast märgist. Kuid isegi eelnevalt suvilate juurde sõites pidi I. L teises teeotsas olevast märgist mööduma ja ta pidi teadma, et sellel teelõigul on kiirus piiratud. Tingimuste p 5.1.1 ja ÜL p 7.2.1 paneb kindlustusvõtjale kohustuse täita ohutusnõudeid, sh liikluseeskirja nõudeid. Juhul, kui kindlustusvõtja rikub süüliselt ohutusnõudeid ning rikkumisel on mõju kahju tekkimisele või selle suurusele, siis vabaneb X Tingimuste 5.1.3 ja 7.2.2 kohaselt täitmise kohustusest kas osaliselt või täielikult. Nimetatud punktid on kooskõlas VÕS §-ga 452 lg 2. Tingimuste punkti 5.1.6 alusel on kostjal õigus ja kohustus hinnata juhtumi asjaolusid ning otsustada vähendamise protsendi üle. Õige ei ole hageja seisukoht, et kindlustusvõtjapoolse rikkumise peab tuvastama politsei. Kostja on hinnanud juhtumi asjaolusid kogumis ning on leidnud, et arvestades hageja rikkumisi on põhjendatud kindlustushüvitise vähendamine 50 % võrra. Rikkumised olid põhjuslikus seoses kahju tekkimise ja selle ulatusega, tegemist oli raske ja tahtliku liikluseeskirja nõuete rikkumisega ja kindlustusjuhtum toimus hagejapoolse raske hooletuse tõttu. Asjaolu, et sõidukit ei juhtinud kindlustusvõtja, vaid kolmas isik, ei mõjuta hüvitamise kohustuse ulatust, sest ÜL punkti 7.3.1 lõikest 2 ja 3 ning punktist 7.3.3 tulenevalt omistatakse juhi tegevus kindlustusvõtjale. Tingimuste punkt 5.1.1 ja ÜL punktid 7.2.1 ja 7.2.2 ei ole tühised. Kohustus täita liikluseeskirja ei ole vastuolus VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuetega, sest selline rikkumine võib olla teguriks, mis mõjutab kindlustusjuhtumi saabumist. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda seda, et kindlustusvõtja ei pea järgima käibes vajalikku hoolt oma asjade eest hoolitsemisel. Asjaolu, et juht liikluseeskirja nõudeid ei tunne, ei vabasta teda vastutusest. Võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni aluseks on EL direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud direktiivi preambula lõike 19 ja art 4 lg 2 kohaselt on ebaõigluse kontrollist välistatud lepingu põhiobjekt. Samuti sätestab lõige 19, et hindamist ei tehta kindlustuslepingu tingimuste puhul, millega määratakse kindlaks või piiritletakse kindlustusrisk ja kindlustusandja kohustused, sest need piirangud võetakse arvesse tarbija poolt makstava kindlustusmakse arvutamisel. Kindlustusleping on sõlmitud kindlustusmaakleri – Balti Kindlustusmaakleri OÜ – vahendusel. Hageja väited selle kohta, et kostja on rikkunud tema teavitamiskohustust, ei vasta tõele, sest teavitamiskohustus oli kindlustusmaakleril.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja esitas valeandmeid liiklusõnnetuse asjaolude kohta. Kostja ei nõustu viiviste nõudega. Kahju hüvitamine on veninud, kuid mitte kostjast olenevatel põhjustel. Kostja tegi hüvitisotsuse 06.11.2006. Sõiduki juht I. L saatis 04.12.2006 kostjale lisaseletuse, milles muutis oluliselt kahjuavalduses antud seletust. Kostjal oli vaja uute väidete kontrollimiseks viia läbi täiendavad kahjukäsitlustoimingud. 18.12.2006 vastas kostja hageja pretensioonile. 15.12.2006 saatis kostja hagejale ja Balti Kindlustusmaakleri OÜ-le sõidukikindlustuse hüvitisettepaneku, millele hageja vastas 13.03.2007 ja sõiduki omanik AS Hansa Liising Eesti vastas Balti Kindlustusmaakleri OÜ vahendusel alles 29.03.2007. Hageja andis kahjustunud sõiduki üle 30.03.2007. ÜL punkti 8.3.2 kohaselt on X kohustatud lõpetama kindlustusjuhtumi toimingud ühe kuu jooksul alates selleks vajalike andmete ja dokumentide saamisest. Käesoleval juhul sai kostja viimase dokumendi 30.03.2007, tegi maksmisotsuse 04.04.2007 ning kandis kindlustushüvitise viimase osa üle 11.04.2007. Hageja viivistenõue on alusetu. Hageja nõude suurus jääb kostjale arusaamatuks. 50 % ulatuses vähendatud hüvitis saab olla mitte rohkem kui 55 826.50 krooni. Hageja esindaja nõustus 17.10.2007 kohtuistungil, et hageja nõue on 55 826.50 krooni. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus lahendis 3-2-1-88-04 on märkinud: Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, nagu oleks VÕS § 423 järgi kindlustusriskiks igasugune liiklusõnnetus, mis on toimunud mis tahes asjaoludel ja olenemata sellest, kes on selles õnnetuses süüdi. Kindlustusandja vastutus ei ole kindlustuse mõtte kohaselt absoluutne. Tal on õigus seaduses ja kindlustuslepingus sätestatud juhtudel keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Tallinna Ringkonnakohtu sellise seisukohaga on Riigikohus täielikult nõustunud. Käesolevas vaidluses on kohtule tõendatud, et liiklusõnnetus sõidukiga Volvo S40A reg märgiga XXX XXX , mis toimus 15.10.2006 Himmaste-Taevaskoja teel Põlvamaal, oli põhjustatud sõidukit juhtinud I.L. i poolt, kes rikkus Liikluseeskirja nõudeid. LE § 65 sätestab, et Juhil on keelatud juhtimise ajal tegelda toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liikluskeskkonna tajumist. LE § 123 kohaselt Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. LE § 126 p 3 kohaselt Juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendil näidatud suurusest. LE § 227 kohaselt Kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Viimane säte on oluline selle tõttu, et vastupidiselt hageja esindaja väitele ei pea alati politseinik tuvastama liiklusõnnetuse asjaolusid ning ei pea karistama liiklusõnnetuse põhjustanud isikut. Sõidukikindlustuse tingimused 1/2006 (tl 96-105) p 5 käsitleb ohutusnõudeid. Selle punkti alapunkt 5.1.1. kohaselt kindlustusvõtja ja kindlustatud isik on kohustatud täitma ohutusnõudeid, sh liikluseeskirja. Ning alapunkt 5.1.3. kohaselt: kui kindlustusvõtja või kindlustatud isik rikub süüliselt ohutusnõudeid, liikluseeskirja või õigusaktidega kehtestatud nõudeid ning see on otseses põhjuslikus seoses kahju tekkimisega või selle ulatusega, vabaneb X täitmise kohustusest osaliselt või täielikult. Alapunkt 5.1.4.3 kohaselt X vabaneb täitmise kohustusest täielikult, kui sõiduki juht ületab oluliselt lubatud sõidukiirust, mis on otseses põhjuslikus seoses kahju tekkimise või selle suurusega. Ning lõpuks alapunkt 5.1.6 sätestab, et kahjuhüvitise vähendamisel kaalub X kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige võtab X arvesse

rikkumise mõju kahjujuhtumi toimumisele ja kahju ulatusele, rikkumise raskust ja kindlustusvõtja süü vormi. Tunnistajana ära kuulatud I. L kinnitas kohtule, et tema juhtis sõidukit ning vahetult enne avariid võis kiirus olla umbes 70 km/h, kusjuures hööveldatud kruusatee oli pärast vihma libe, teehöövli poolt lahti lükatud kruus oli pehme ning I. L teadis, et teelõigul oli kiirus piiratud 50 km/h. Lisaks tegeles I. L vahetult enne liiklusõnnetust kõrvalise tegevusega: avas keeratava korgiga karastusjoogipudeli mahuga 1,25 l, jõi karastusjooki ning keeras korgi pudelile tagasi. Kohe pärast seda toimuski teelt väljasõit. Kohus on tunnistajana ära kuulanud X Kindlustuse kahjukäsitleja J.P., kelle ütluste kohaselt auto deformatsioon andis alust arvata, et sõiduki kiirus oli suurem kui teelõigul lubatud 50 km/h. Lisaks nähtus politsei teatisest, et I. L tegeles vahetult enne avariid kõrvalise tegevusega (karastusjoogi joomine sõidu ajal). Nimetatud asjaolud andsid kahjukäsitlejale aluse teha ettepanek väljamakstava kindlustushüvitise vähendamiseks. Põlva Politseijaoskonna liikluspolitseinik M. Tiisleri poolt allkirjastatud teate kohaselt toimus 15.10.2006 Himmaste-Taevaskoja tee 1,9 km liiklusõnnetus. Sõidukijuht I. L oli kaine ja liiklusõnnetuse tagajärjel viga ei saanud. O. L väitel oli ta sõidu ajal avanud karastusjoogi pudelit ja selle tagajärjel sõitnud teelt välja vastu puud, Kuna inimesed viga ei saanud, juht oli kaine ja tunnistas oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamises tähelepanu hajumise tõttu, kellelegi teisele ei olnud varalist kahju põhjustatud ning sõidukil oli kaskokindlustus, väljastas politsei tõendi kindlustusandjale. Hageja on seisukohal, et Sõidukikindlustuse tingimused 1/2006 punkt 5.1.1 ning Üldised lepingutingimused 1/2003 (tl 106-113) punktid 7.2.1 ja 7.2.2 on tühised VÕS § 42 alusel, sest on lepingu teist poolt kahjustavad tüüptingimused. Kohus on seisukohal, et sõidukikindlustuse tingimuseks võib ja saab olla kokkulepe selle kohta, et sõiduki kasutaja/kindlustusvõtja täidab liikluseeskirja. Selline kokkulepe ei saa olla ebamõistlik, üllatav või lepingu teist poolt oluliselt kahjustav, sest Liikluseeskiri on kehtestatud eesmärgiga tagada reguleeritud ja turvaline liiklus. Lisaks sellele peab iga sõidukijuht niikuinii tundma ja täitma liikluseeskirja. Eeltoodust tulenevalt ei saa liikluseeskirjast kinnipidamise kokkulepe olla tühine tüüptingimus. Kohus ei nõustu siinkohal hageja esindaja seisukohaga ning on arvamusel, et Liikluseeskirja järgimise kokkulepe on äratuntav, tõene, vajalik ja kõikehõlmav ning arusaadav (hagiavalduse lk 6, tl 7). Üldised lepingutingimused 2/2003 punktid 7.2.1 ja 7.2.2 sätestavad veel kord ohutusnõuete järgmise kohustuse kindlustusvõtja poolt ning annavad X õiguse vabaneda kindlustusvõtja poolt ohutusnõuete süülise rikkumise korral täitmise kohustusest osaliselt või täielikult. Kohus on seisukohal, et selline kokkulepe on eesmärgipärane ning annab võimaluse kindlustusvõtjale, kes on näidanud üles piisavat hoolsust ja ohutusnõuetest kinnipidamist, saada kindlustushüvitist siiski tekkida võiva kahju puhuks. Pooled ei ole kindlustuslepingu sõlmimisel leppinud kokku selles, et kindlustusandja hüvitab kindlustusvõtjale igasuguse, ka süülise tegevuse tagajärjel tekkinud kahju. Kohtule ei ole hetkel teada ühtegi kindlustuslepingu liiki, mille puhul hüvitatakse kindlustusvõtjale täies ulatuses tema poolt endale süüliselt tekitatud kahju (vrd tuleõnnetuse kindlustuse puhul hooletu ümberkäimine lahtise tulega vms). Kohus on eeltoodu alusel seisukohal, et väljamakstava kindlustushüvitise vähendamine 50 % ulatuses oli põhjendatud ning ei ole alust tunnistada X Kindlustuse AS-i sõidukikindlustuse hüvitisotsus 06.11.2006 ning maksmisotsus 04.04.2007 seadusele ja lepingutingimustele mittevastavaks. Kohus on seisukohal, et hagejal on kostja vastu nõudeõigus, tulenevalt tl-l 10 olevast Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktist, mille kohaselt Hansa Liising Eesti AS andis üle 30.03.2007 avariilise sõiduauto Volvo S40 X Kindlustuse AS-le. Kohus loeb üldteadaolevaks ajasolu, et liisinguleping lõpeb lepingu objektiks oleva asja hävimisega või kasutamiskõlbmatuks

muutumisega. Sõiduki jäänuki üleandmine kindlustusandjale tähendab liisinguandja jaoks liisingulepingu lõppemist liisinguobjekti hävimise/kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu. Sõidukijuht I. L, kes sai kindlustatud sõiduki oma valdusesse kindlustusvõtja nõusolekul, pidi samuti kinni pidama kõikidest lepingutingimustest, mis olid kokku lepitud kindlustusandja ja kindlustusvõtja T. V vahel (Üldised lepingutingimused 1/2003 p 7.3, tl 110). Olenemata sellest, kas T. V tutvustas I. L kõiki lepingutingimusi, pidi I. L sõidukit juhtides kinni pidama Liikluseeskirjas sätestatust. Liikluseeskirja nõuete rikkumine I. L poolt loetakse kindlustusvõtja poolseks lepingu rikkumiseks, mis oli põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega ning andis kindlustusandjale kindlustuslepingu lisades kokkulepitud aluse kindlustushüvitise vähendamiseks. Kohus on seisukohal, et I. L oli raskelt hooletu, juhtides sõidukit vihmast libedal kruusateel lubatust suurema kiirusega, arvestamata teeolusid ja ilmastikutingimusi ning sealjuures tegeledes kõrvalise tegevusega. Sellised rikkumised ei ole tühised ning oleksid võinud teistsugustel asjaoludel kaasa tuua oluliselt raskemaid tagajärgi nii sõidukijuhi kui kaasliiklejate suhtes. Hageja põhinõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta rahuldamata ka viivise nõue. Viiviste nõude osas märgib kohus, et hagejal ei oleks õigust nõuda viivist alates 15.12.2006, sest tulenevalt sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktist on tehtud toiminguid seoses kindlustusjuhtumiga veel 30.03.2007. Hageja ei ole tõendanud, millel põhineb tema viivisenõue aja eest, mil liisinguleping ei olnud lõppenud ja sõiduki jäänukit ei olnud üle antud ning ei olnud möödunud 1-kuuline tähtaeg kindlustusandjal lepingu täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute tegemiseks (Üldised lepingutingimused 1/2003 p 8.3.2, tl 110). Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb kõik kostja menetluskulud terves ulatuses kanda hagejal. TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.