Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

KOSTJATE VASTUS

18.04.2005.a esitatud vastustes hagiavaldusele kostjad hagi ei tunnista. Vastuste kohaselt ei nähtu esitatud hagist, millisel õiguslikul alusel on hagejal tekkinud omandiõigus kahele korterile, mis asuvad aadressil xxx ja xxx, Kohtla-Järvel ja millisel õiguslikul alusel ta nõuab nende tunnistamist tema omandiks. Kostjatel tekkis korterite omandamiseks õiguslik alus pärandi vastuvõtmisega, mida tõendab seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nimetatud korterid oleksid soetatud tema rahaliste vahendite arvelt, samuti ka selle kohta, et ta üldse omas rahalisi vahendeid. Hageja kooselu A O vaidlusalustes korterites ei tõenda tema omandiõiguse tekkimist nimetatud korteritele. Hagiavalduse tekstist järeldub, et hageja ei eita asjaolu, et korterid olid soetatud A O poolt tema äritegevuse tulemusel saadud rahaliste vahendite eest. Seega jääb arusaamatuks, miks hageja nõuab tema tunnistamist korterite ainuomanikuks. Hageja viide asjaolule, et tema aadressil xxx asuva korteri müügist saadud raha kulus nimetatud korterite remondiks, ei oma tähtsust antud vaidluse lahendamiseks ja ei anna alust korterite omanikuks tunnistamiseks. Korteri ostu-müügilepingu kohaselt võttis hageja endale kohustuse kustutada korteril olev võlgnevus 15 000 krooni, kuid ta ei ole seda teinud. See tõendab hageja maksevõimetust. Korteri ostnud L K võib tunnistada, et maksis korteri eest 5 000 krooni. Hageja väide selle kohta, et kogu korteri sisustus oli tema poolt toodud tema endisest korterist ja, et kooselu kestel soetas ta korterisse erinevat vara ei ole asjakohane, kuna puudub vaidlus selle vara üle. Korterisse olid paigaldatud plastikaknad, mille liisingumakseid peale isa surma teostasid kostjad. Asjaolu, et hageja oma kahe lapsega on alates 17.09.2003.a sissekirjutatud aadressil xxx, ei oma samuti tähtsust tema omandiõiguse tunnistamisel nimetatud korteritele.

Kostjad paluvad hagejalt välja mõista nende poolt kantud kohtukulud.

TÄIENDAV HAGIAVALDUS

07.04.2006 esitas hageja täiendava hagiavalduse korteri omandiõiguse tunnustamiseks ja vara pärandvara koosseisust väljaarvamiseks. Hagiavalduse kohaselt elas hageja alates 1999.a A O vabaabielus, elades alguses hageja korteris aadressil xxx. Hiljem ostsid nad 2 korterit aadressidel xxx ja xxx Kohtla-Järve linnas, mis hilisema remondi tulemusena ühendati. Korterite ostumüügileping sõlmiti A O nimele. Hageja täpsustab, et kooselu jooksul A O asutasid nad OÜ Žanetano, mis tegeles reisijateveoga ja tõendab seda firma raamatupidamise aastaaruande koopia, kokkulepe 07.11.2000.a, leping nr 05/2 28.04.2001.a, ühistranspordi liiniluba nr 30/2000.a, liiniluba 01.09.2000-31.08.2002.a, leping nr 46 31.03.2000.a, rendileping nr 4 ja tunnistaja S K ́i ütlustega. Hageja tegutses firma huvides koos A O, olles faktiliselt firma dispetšeriks ning tegeles firma asjaajamisega. Ametlikult ta tööle vormistatud ei olnud ja töötasu talle ei makstud, kuna A O leidis, et enne tuleb firma majanduslik olukord stabiliseerida ning alles siis võib hageja tööle vormistada. A O sai kooselu ajal 2000 aastal päranduse, mille arvel ostis firmale bussi Mercedes Benz L 613 D 1984 ja bussi Fiat Ducato. Päranduse saamine on tõendatud pärandaja surmatunnistuse, testamendi, korteri ostu-müügilepingu, Venemaa õiguste reestri väljavõtte, pärimisõiguse tunnistuse ja pärandisumma väljamaksmise tunnistusega. Hageja leiab, et temal on omandiõigus korterile aadressil xxx Kohtla-Järve linn järgmistel asjaoludel. A O elas hagejaga koos alates 1999 aastas ja tema abielu J O oli ainult formaalne, nende abielu lahutati 25.11.2004.a. Teoreetiliselt olid hageja ja A O vahel abielulised – ja ka varalised suhted. Vabaabielu tunnustena võib välja tuua järgmised asjaolud.: vabaabielu puhul on eelduslikult tegemist mehe ja naise vahelise heteroseksuaalse kooseluga ja nad elavad koos nagu mees ja naine ning kooselust tulenevalt on poolte vahel teatud vastastikune majanduslik sõltuvus. Tuleb lähtuda asjaolust, et vabaabielust on põhjust rääkida juhul, kui isikutel on võimalus abielluda, kuid nad ei tee seda. Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus pooltel oli soov abielluda, kuid abielulahutusprotsessi venimine üle 1 aasta, A O raske haigestumine vahetult peale lahutust ja surm ei võimaldanud pooltel oma suhet ametlikult vormistada. Vabaabielu iseloomustab veel asjaolu, et vabaabielu peetakse oma funktsioonidelt ja sotsioloogilise olemuse poolest sarnaseks seadusliku abieluga, juriidilisest abielust erineb ta vaid selle tõttu, et puuduvad avaliku võimu poolt ettenähtud abielu formaalsed tunnused (nt. abielu riiklik registreerimine). Vabaabielus määratlevad pooled end perekonnana, kelle on ühine majapidamine ja eluase. Vabaabielu on määratletud Vabariigi Valitsuse 1999.a määrusega nr 82, mille järgi „vabaabielus on isik, kes ei ole seaduslikus abielus, kuid kes enesemääratluse kohaselt on oma elukaaslasega abielulises suhtes ning kellel on oma elukaaslasega ühine püsielukoht“. Hageja kooselu A O kestis üle 4 aasta ja vastas ülalpool nimetatud tingimustele. Vabaabielu pooli käsitletakse tsiviilõiguses kahe iseseisva, eeldatavalt teovõimelise füüsilise isikuga, kes osalevad õiguskäibes, teevad tehinguid, omandavad vara ja võtavad kohustusi. Ühised varalised kohustused tekivad vabaabielupoolte vahel kokkuleppe alusel, kus pooled võivad soetada kaasomandit või ühiseid õigusi mõttelistes osades (ühisus). Kohtupraktikas on tunnustatud ühise tegutsemise lepingu kasuks kavatsus luua ühine kodu, mida pooled korterite omandamisel ja remontimisel ka tegid. Ühisele tegutsemisele viitab ka asjaolu, et korterite omandamisel ja remontimisel kasutati mõlema poole ühiseid varalisi vahendeid ja mõlemad pooled võtsid osa ühisest tegutsemisest. Vabaabielu korral teeb vahetult vallasasja omandamiseks vajaliku toimingu üks partner ning võõrandajale ei pruugi teise partneri osalus tehingus üldse ilmsiks tulla. Kaasomandi tekkimisele vabaabielus kasutatakse nn „kinkelepingu põhimõtet“, st. algsel vara omandamisel loetakse

omanikuks üks partner, kes teostas kolmanda isikuga vara omandamiseks tehingu, kuid tulenevalt kooselust „kingib“ pool mõttelist osa esemest teisele partnerile. Selliseid lepinguid ei sõlmita enamasti kirjalikult vaid vaikimisi. Lähtudes asjaolust, et mõlemad pooled kasutasid vabaabielu ajal soetatud vara ühiselt, võib teha järelduse, et ühel lepingupoolel, antud juhul A.O ́il, oli soov kinkida tema poolt soetatud vara teisele lepingupoolele, s.o. hagejale. Hageja leiab, et vabaabielulistest suhetest tulenevate erisuste (õigussuhte osaliste teatav eriline isiklik-emotsionaalne) arvestamine on omandiõigusest tulenevate õiguste kohaldamisel siiski võimalik arvesse võtta, niivõrd kuivõrd need omavad õiguslikku tähendust ning tema omandiõigus korteritele aadressil xxx ja xxx on tõendatud. Hagejal oleks õigus ka osale A. O ́iga kooselu ajal loodud äriühingu OÜ Zanetano ja selle ettevõtte tegevuseks soetatud varale, sest A. O ́i abielulised suhted J O olid sisuliselt lõppenud, abikaasad elasid lahus ning selle vara moodustamisel osales ka hageja oma rahaliste vahendite ja tööpanusega. Hageja püüdis kostjatega leida kohtuvälise lahenduse, millest lähtuvalt andis ta hea tahte märgina vabatahtlikult eelpoolnimetatud vara kostjatele üle, et kompenseerida A.O ́i poolt soetatud kinnisvarale tehtud kulutused. Hageja leiab, et sellest asjaolust ning tema kahe alaealise lapse huvist lähtudes on tema korterite omandiõiguse tunnustamise nõue õigustatud. Hageja vaidlustab ka tema lahusvara, sh televiisor väärtusega 10 000 krooni, muusikakeskus väärtusega 5000 krooni, elektripliit väärtusega 4000 krooni, elektriboiler väärtusega 2000 krooni, mikrolaineahi väärtusega 1000 krooni, külmkapp väärtusega 6000 krooni, õmblusmasin väärtusega 3000 krooni ja videokaamera väärtusega 6000 krooni, arvamist pärandavara hulka. Nimetatud vallasasjad on hageja saanud oma vanaemalt kinke teel, ise ostnud või kaasa võtnud endisest korterist enne kooselu alustamist A.O ́iga või soetatud A. O ́iga kooselu käigus, kuid mille järelmaksukohustust tunnistab ja täidab hageja. Hageja palub kohtul lugeda eelpoolnimetatud esemed hageja lahusvaraks ja arvata need pärandvara hulgast välja. Hageja palub arvata pärandavara hulgast välja korterid aadressil xxx ja xxx Kohtla-Järve linn ja hageja lahusvara ning tunnistada tema omandiõigust korteritele aadressil : xxx ja xxx. Samuti palub hageja kohtul kindlaks teha, kas A. O võis olla teovõimeline, et avaldada oma tahet abiellumise suhtes hagejaga ja oma viimast tahet vaidlustatava korteriomandi suhtes.

KOSTJATE VASTUS TÄIENDAVALE HAGIAVALDUSELE

Kostjad esitasid 21.05.2006.a täiendavale hagiavaldusele vastuse, mille kohaselt kostjad täiendavat hagi esialgses vastuses toodud alustel ei tunnista. Täiendavast hagist nähtub, et hageja palub tunnistada tema omandiõigust eluruumidele aadressil xxx ja xxx sel õiguslikul alusel, et tema ja A O olles vabaabielus sõlmisid ühise tegutsemise lepingu (seltsinguleping), mille tulemusena omandasid kaasomandisse korterid. Hageja väited on üksteisega vastuolus. Ühelt poolt väidab ta, et nad elasid A. O vabaabielus, neil oli ühine majapidamine ning nad omandasid koos vara, kuid teiselt poolt väidab, et omandiõigus sellele varale kuulub ainult talle. Samuti pole hageja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et korterid olid omandatud tema rahaliste vahendite arvelt või temale kuuluva vara arvelt. Samuti viitab hageja korterite kui vallasasjade ühisest omandamisest koos A. O ́iga. Käesoleval ajal ei ole korterid vallasasjad, vaid kinnisvara. Kinnisasja omandasid kostjad ja nende omandiõigus sellele kinnisvarale tervikuna, sealhulgas ka korteriomandile tekkis alates kinnisvara sissekandmisest kinnistusraamatusse. Hageja ei ole kuidagi seotud kostjate kinnisomandi tekkimisega. Maatükk ja sellel olevad ehitised ei saa olla erinevate isikute omandis. Kostjad leiavad, et hageja nõue , et kohus tuvastaks, kas A.O oli teovõimeline, on arusaamatu. Samuti pole kostjad kunagi väitnud, et nende isa on teovõimetu. See, et ta ei abiellunud hagejaga ja ei kinkinud talle korterit, ei tähenda seda, et ta seda ei soovinud. Hageja järeldus selle kohta, et A.O soovis kinkida tema poolt omandatud vara, kuna nad kasutasid seda hagejaga vabaabielu jooksul, on paljasõnaline, oletuslik ega oma juriidilist tähendust. Ühe isiku vara ühine kasutamine ei tähenda seda, et see isik loobus oma omandiõigusest sellele varale teise isiku kasuks.

Hageja palub pärandvara hulgast välja olmeesemed, kuigi oma nõuetes seda ei taotlenud. Hageja väitis, et need esemed kinkis talle vanaema, ta ostis need ise või võttis need endisest korterist enne kooselu A. O ́iga või need olid soetatud viimasega kooselu ajal, ei ole konkreetsed. Hageja ei ole iga asja konkreetselt märkinud, miks ta leiab, et need on tema lahusvara ja ei ole seda tõendatud. Osade esemete kohta on olemas liisinglepingud, mis on sõlmitud A.O. See nähtub tema pangakonto väljavõttest. Hageja väidab, et tema ema kinkis talle videokaamera hinnaga 6000 krooni, samal ajal nähtub A.O ́i pangakonto väljavõttest, et alates 2003.a detsembrist kandis ta hageja ema N V pangakontole 830 krooni kaupa kokku üle 4150 krooni. Kostjad paluvad jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

KOHTUISTUNGID

22.03.2006.a toimunud eelistungil hageja toetas hagi, selgitades, et korteri ostsid nad A. O enampakkumiselt , tegid seal remonti ja asusid sinna elama. Kostja S O hagi õigeks ei võtnud, selgitades, et korteri ostis tema isa. Hageja sel ajal ei töötanud, polnuid maksejõuline, tema enda korteril olid võlad. Hageja ja tema lapsed olid kostja isa ülalpidamisel. A.O oleks võinud soovi korral pärandada korteri hagejale, sest ta ei surnud ootamatult. Hageja elas nende isaga koos alates 2000.a. Kostja L O hagi õigeks ei võtnud. Kohtuistungil 21.06.2006.a hageja esindaja vandeadvokaat Sergei Belov toetas nõudeid osaliselt, seletades, et nad loobuvad nõudest, mille kohaselt kohus peaks kindlaks tegema A.O ́i teovõimelisuse, et avaldada oma tahet abiellumise ja korteriomandi suhtes. Korterite omandiõiguse tunnustamise nõuet nad toetavad. Kostjaid jäid oma kirjalike vastuväidete juurde. Kohtuistungil 25.09.2006.a hageja esindaja vandeadvokaat Sergei Belov selgitas, et korter oli soetatud hageja poolt 7000 krooni eest. Omandiõiguse tunnustamist soovivad nad VÕS § 580 alusel. 14.11.2007 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma 07.04.2006.a esitatud nõude juurde tunnistada tema omandiõigust korteritele aadressil xxx ja xxx. Hageja loobus ülejäänud nõuetest ja tunnistajate ülekuulamisest, selgitades, et lahusvara üle vaidlust ei ole. Hageja esindaja vandeadvokaat Eduard Bulattšik selgitas, et hageja elas koos kostjate isaga ning nad soetasid ühisvara. Vara, mis neil oli, kuulus mõlemale. Hageja nõuab ainult korterit, kuna hageja müüs ära oma korteri ja tegi panuse uude korterisse. Raha oli peres ühine. Kostjad nõuet ei tunnistanud ja jäid oma vastuväidete juurde. Kostja S.O selgitas, et hagejale jäi kogu olmetehnika, samuti kasutas hageja peale nende isa surma viimase pangakaarti. Vaidlusalune korter oli soetatud palju varem kui hageja oma korteri müüs. Firma ja auto olid samuti ostetud isa poolt siis, kui ta elas veel nende perekonnas. Hageja soovin endale korterit, kuid võlgu ta enda peale võtta ei kavatsenud. Korter oli erastamata, selle erastasid kostjad.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud avaldusega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et korteri omandiõiguse tunnustamise nõue on põhjendamatu ja kuulub rahuldamata jätmisele.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus tuvastas, et A O ostis 20.05.2002.a sõlmitud ostu-müügilepingu alusel korteri nr x koos sellele vastava muu osaga elamust, mis asub Kohtla-Järve linnas Järve linnaosas xxx ja koosneb kahest toast, eluruumide pinnaga 42,1 m 2 (tl 6- 10). Samuti ostis A O 20.05.2002.a sõlmitud eluruumi ostu-müügilepingu alusel korteri nr. x koos sellele vastava muu osaga elamust, mis asub Kohtla-Järve linnas Järve linnaosas xxx ja koosneb kahest toast, eluruumide pinnaga 38, 8 m 2 (tl 11-15). 17.veebruari 2005.a väljaantud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (tl. 24 – 26, 36- 40) kohaselt on 05.jaanuaril 2005.a surnud A O ́i pärand üle läinud võrdsetes osades tema lastele S O ja L O. Pärandvara, mille kohta tunnistus on välja antud koosneb muu hulgas: korterist nr x, ehitusregistri koodiga 102009923, milles on eluruumi pindala 42, 1 m2 , korteri aadress on Ida-Virumaa KohtlaJärve linn xxx, väärtusega 70 000 krooni; korterist nr x , ehitusregistri koodiga 102009923, milles on eluruumi pinda 38,8 m 2, korteri aadress on Ida-Virumaa Kohtla-Järve linn xxx, väärtusega 70 000 krooni; vastavalt pärijate poolt koostatud pärandvara inventuuri nimekirjale seisuga 10.02.2005.a televiisorist väärtusega 10 000 krooni, muusikakeskusest väärtusega 5000 krooni, elektripliidist väärtusega 4000 krooni, elektriboilerist väärtusega 2000 krooni, mikrolaineahjust väärtusega 1000 krooni, tüünerist väärtusega 3000 krooni, külmkapist väärtusega 5000 krooni, videokaamerast väärtusega 6000 krooni ja õmblusmasinast väärtusega 3000 krooni. 06.07.2005.a oli 388/1909 mõttelise osa maatükist asukohaga Kohtla-Järve linn xxx ja selle oluliseks osaks oleva ehitise osast, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks ja reaalosana korter nr x, omanikuna Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx kantud S O – 1⁄2 kaasomandist ja L O 1⁄2 kaasomandist (tl 55). 06.07.2005.a oli 421/1909 mõttelise osa maatükist asukohaga Kohtla-Järve linn xxx ja selle oluliseks osaks oleva ehitise osast, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks ja reaalosana korter nr x, omanikuna Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 16817 kantud S O – 1⁄2 kaasomandist ja L O 1⁄2 kaasomandist (tl 56). AÕS § 68 lg 1 kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist ning lg 3 kohaselt omand tekib ainult seaduses sätestatud juhtudel. Omand tekib vaid seaduses sätestatud juhtudel (AÕS §-id 64 1, 92, 96, 98, 103, 106, 107, 110,115,123, 124). Kaasomand võib eelkõige tekkida: seadusjärgse või testamendijärgse pärimisega; lepingu alusel omandamisega mitme isiku poolt; omandi jagamisel ainuomaniku poolt osa võõrandamise eesmärgil. Hageja on esitanud nõude tema omandiõiguse tunnustamiseks korteritele asukohaga xxx ja xxx Kohtla-Järve linn põhjendusel, et tema ja A O olid vabaabielus ning tegutsesid korterite omandamisel ja remontimisel ühise tegutsemise lepingu alusel ning A. O soovis tema poolt soetatud vara talle kinkida. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja elas alates 2000.aastas A O vabaabielus. Kuigi kohus nõustub hageja väitega, et vabaabielu peetakse oma funktsioonidelt ja sotsioloogilise olemuse poolest sarnaseks seadusliku abieluga, siis tulenevalt PkS § 1 lg 2 õigusliku tähendusega on ainult abielu, mille sõlmimisel on koostatud perekonnaseisuasutuse abieluakt. Seega ei kohaldus vabaelus elavatele isikutele Perekonnaseaduses ühisvara kohta sätestatud, sh PkS § 14. Samuti ei sätesta pärimisseadus vabaabielusuhte osalisele õigust tema surnud elukaaslase vara seadusjärgselt pärida.

Omandiõiguse tuvastamise (tuvastamise) hagi rahuldamine eeldab muulhulgas selle tuvastamist, et hageja on omanik. Seega peab hageja tõendama ja kohus tuvastama, millal ja millisel viisi hageja väidetav omand (omandiõigus) tekkis. Kohus tuleb anda hinnang kas vabaabielu poolte vahel eksisteeris ühise tegutsemise leping, mis tõi kaasa nende kaasomandi või hageja ainuomandi tekkimise vaidlusalustele korteritele (vallasasjadele). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1.juulit 2002.a., kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui nimetatud seadusest ei tulene teisti. Kuni 01.07.2002.a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg1 kohaselt ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ning lg 4 kohaselt kui ühise tegutsemise leping kodanike vahel ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast. Kuna tsiviilkoodeks ühise tegutsemise lepingule, samuti võlaõigus seltsingulepingule kohustuslikku vormi ette ei näe, võisid pooled sõlmida lepingu üldjuhul mis tahes vormis. Samas peab ehitise või selle osa võõrandamise tehing asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 5 järgi olema notariaalselt tõestatud. Seetõttu peab kohtu arvates olema notariaalselt tõestatud ka korterite kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping. Kuna sellist lepingut sõlmitud ei ole, ei saa kohus lähtuda ka sellest, et vabaabielu poolte ühiseks eesmärgiks oli korterite (vallasjadena) kaasomandisse soetamine, sh korterite remontimise tulemusena. Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma 20.12.2005.a lahendis tsiviilasjas 3-2-1142-05. Samuti on Riigikohus ka 26. jaanuari 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-99 (RT III 1999, 5, 55) märkinud, et kui poolte eesmärgiks oli kaasomandi loomine, tuli korteriomand ka kaasomandisse soetada. Seega ei tekkinud hagejal TsK § 440 lg 2 ega ka VÕS § 589 järgi omandiõigust vallasjadest korteritele. Kohus ei tuvastanud korterite ühist omandamist hageja ja A.O ́i kaasomandisse, mistõttu ei saa rääkida ka sellele suunatud ühise tegutsemise lepingust. Kohus märgib lisaks, et ühise tegutsemise leping võidi sõlmida ka muul eesmärgil kui asja ühiseks omandamiseks. Kui pooled oma varalisi suhteid korteri omandamisel, parendamisel või majandamisel lepinguga ei reguleerinud, võib selleks kulutusi teinud poolel olla lisaks teise poole (ka tema õigusjärglaste) vastu nõue alusetu rikastumise alusel. Hageja kostjate vastu nimetatud alustel nõudeid esitanud ei ole. Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hageja ei ole tõendanud, et A O oleks väljendanud õiguslikult siduvat tahet sõlmida leping ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks selliselt, et korterite remontimisega tekib neile hageja ainuomand. Ainuüksi asjaolu, et hageja kandis väidetavalt kulutusi korteri remontimiseks, ei muuda vaidlusaluseid kortereid tema ainuomandiks. Kuni 01.07.2002.a kehtinud TsK § 269 lg 1 kohaselt kinkeleping summaga üle 50 krooni, /.../ peab olema notariaalselt tõestatud. VÕS § 261 lg1 kohaselt kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 5 järgi peab ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Seetõttu peab notariaalselt tõestatud olema ka korterite hageja ainuomandisse andmiseks sõlmitud kinkeleping ning nn „vaikivalt“ ainult valduse üleandmisega korteri kui vallasasja kinkimine võimalik pole. Samuti ei muuda asjaolu, et hageja koos oma lastega (tl 16, 107,108) kasutab vaidlusaluseid kortereid valdajana, teda iseenesest nimetatud korterite omanikuks.

Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et vaidlusalused korterid olid soetatud hageja rahaliste vahendite arvel, samuti kas ja millises ulatuses osales hageja oma rahaliste vahenditega korterite remondis. Hageja poolt esitatud tõendid (tl 109-118, 156-173) A. O ́i poolt pärandi saamise kohta, ei kinnita mingilgi moel, et vaidlusaluste korterite omandamisel ja remontimisel oli kasutatud hagejale kuuluvat vara (rahalisi vahendeid). Kuna korterid oli soetatud 2002.a A O ́i poolt vallasasjadena ja kinnistatud 2005 aastal kostjate nimele, on vaidlusalused korterid on muutunud seoses selle juurde maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks. Kinnistu ei kuulunud A O ́ile, vaid on kostjate vara, mistõttu ei ole võimalik olukord, kus korterid vallasvarana kuuluksid omandiõiguse alusel hagejale, kuid korteriomandid kinnisasjadena kuuluvad omandiõiguse alusel kostjatele. Kuna asja arutamisel ei leidnud tõendamist, et hageja ja A.O ́i vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping selles, et korterite soetamisega või remontimisega muutusid korterid hageja ainuomandiks, puudub hagejal alus nõuda korterite suhtes omandiõiguse tunnustamist ja nende pärandavara hulgast väljaarvamist. Hageja loobus kohtuistungil talle kuuluva vallasvara sh televiisor väärtusega 10 000 krooni, muusikakeskus väärtusega 5000 krooni, elektripliit väärtusega 4000 krooni, elektriboiler väärtusega 2000 krooni, mikrolaineahi väärtusega 1000 krooni, külmkapp väärtusega 6000 krooni, õmblusmasin väärtusega 3000 krooni ja videokaamera väärtusega 6000 krooni, pärandavara hulgast väljaarvamise nõudest ning A.O teovõime kindlaks tegemise nõudest. Kohus võtab haginõuetest loobumise vastu ning lõpetab eeltoodud nõuete osas TsMS § 429 alusel menetluse.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilasja menetlus on alustatud 2005 aastal ning seega kuulub kohtukulude jaotamise osas kohaldamisele enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). Vastavalt enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. /---/. Kostjad kohtule tõendeid nende poolt kantud kohtukulude kohta esitanud ei ole. Eelpooltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 428, § 434, § 442, § 452 § 467, § 468 lg 3, § 632 jätab kohus hagi korterite omandiõiguse tunnustamise ja nende pärandavara hulgast väljaarvamise nõudes rahuldamata. Ülejäänud nõuete osas lõpetab kohus menetluse

Helgi Vinni Kohtunik:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.