Muud › Muud hagiasjad

koos Twin-SIM numbriga xx xx xxx ning et hageja kaotas ära telefoni, milles oli numbriga xx xx xxx seotud SIM-kaart. 28.01.2006.a hageja juhatuse liikme ning kostja klienditeenindaja vahel toimunud telefonivestluse salvestusest ilmnes, et hageja juhatuse liige teatas kostja klienditeenindajale, et välismaal varastati telefon. Hageja juhatuse liige märkis, et kaotsi läks esimene duubel ning teise telefoni sisse jäi teise numbriga duubel, selgesõnaliselt nimetamata konkreetset numbrit. Kostja klienditeenindaja selgitas, et kinni tuleb panna mõlemad numbrid. 29.01.2006.a toimunud telefonivestluse salvestusest selgus, et 29.01.2006.a helistas hageja juhatuse liige kostja klienditeenindajale ja teatas, et kaotsi läks telefon põhinumbriga ja soovis põhinumbri sulgeda ning jätta võimaluse kasutada lisanumbrit sellelt väljahelistamiseks. 29.01.2006.a pandi kinni põhinumber xx xx xxx. Kohus järeldas 28.01.2006.a toimunud telefonivestlustest, et hageja juhatuse liige pidas väljendi „esimene duubel“ all silmas telefoni numbriga xx xx xxx. 29.01.2006.a telefonivestluses kinnitas juhatuse liige ühemõtteliselt, et kaduma läks telefon põhinumbriga ning mille osas palus sideteenuse piiramist. Seda ka kostja tegi. Vaidlust ei olnud selles, et 01.02.2006.a helistati kostja poolt hagejale ning teavitati telefoniarvete suurenemisest ja soovitati esitada kirjalik avaldus selle kohta, et suletud on ilmselt vale number. 01.02.2006.a esitas hageja kostjale kirjaliku avalduse, milles palus tühistada hagejale esitatud arve, mis tekitati telefonilt numbriga xx xx xxx helistamisel alates 28.01.2006.a, kuna nimetatud telefon varastati. Kostja väitel piiras ta hageja avalduse ebaselguse tõttu 01.02.2006.a omaalgatuslikult sideteenust telefoninumbri xx xx xxx suhtes, mida kinnitab kõnede eristus, millest nähtuvalt teostati nimetatud numbrilt viimane kõne 01.02.2006.a. Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud kostja kohtu hinnangul oma kohustusi seoses hageja taotlusega sideteenuse piiramise kohta. Kostja piiras 29.01.2006.a sideteenust selle telefoninumbri suhtes, millise telefoni vargusest hageja kostjale teatas ning millise suhtes hageja taotles sideteenuse piiramist. Kohus ei nõustu, et kostja oleks pidanud omaalgatuslikult kindlaks tegema, millise numbriga seotud telefon ära kadus, samuti ei ole hageja esitanud sellekohast taotlust. Kohus leidis, et hageja vastutab telefonilt numbriga xx xx xxx tehtud kõnede eest EMT teenuste kasutamise üldtingimuste punkti 6.3 alusel, mille kohaselt tuleb SIM-kaardi varguse korral kliendil koheselt kostjale esitada sideteenuse osutamise piiramise avaldus. Kuni sideteenuse osutamise piiramiseni kliendi numbrile vastutab klient tema numbrile osutatud teenuselt tasumise eest. Kuna hagi jäi rahuldamata, siis vastavalt TsMS § 162 lg 1 jäid menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 15. mai 2007.a otsus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Pooled vaidlesid põhimõtteliselt EMT teenuste kasutamise Üldtingimuste p 3.2.5 tõlgendamise osas. Kohus ei ole selgitanud millised on õiguslikud tagajärjed, kui klient teavitab EMT-d telefonivargusest. Hageja on seisukohal, et kohus on tõlgendanud Üldtingimuste p 3.2.5 sisutühjalt. Kohus oma otsuses on lähtunud Üldtingimuste p 6.3,

asudes seisukohale, et kui klient teavitab EMT-d telefonivargusest, siis sellest tulenevalt ei teki EMT-l veel mingeid kohustusi kõneteenuse piiramiseks. Hageja esimene kõne 28.01.2006.a. oli piisav selleks, et EMT saaks piirata helistamist varastatud numbrilt. Hageja on seisukohal, et eespool toodud üldtingimusi tuleb tõlgendada selliselt, et TwinSim teenuse puhul tuleb sideteenust piirata ka juhul, kui klient ei oska konkreetselt nimetada, milline telefoninumber on temalt varastatud. Kui kohus leidis, et see on kliendi kohustus, siis pidanuks kohus näitama, kust selline kohustus tuleneb. Hageja leiab, et selline laiendav tõlgendamine on põhjendatud. EMT ja kliendi vahelistes suhetes on klient nõrgemaks pooleks. Taoline tõlgendamine on kooskõlas ka VÕS § 39 lg 1. Kliendile ei saa süüks panna temalt varastatud telefoninumbri mitteteadmist. Selle pähe õppimise vajadus tal puudub. Tehniliselt ongi EMT selle lahendanud selliselt, et isikule antakse juurde üks lisanumber, millel pole iseseisva numbri tähenduses kliendi jaoks mingit tähendust, mistõttu kliendid seda numbrit reeglina ei tea. Iseäranis oluline on see just seetõttu, et 28.01.2006.a. kõnesalvestusest on näha, et hageja ei teadnud täpselt, millise numbriga kaart varastatud just oli, nimetamata konkreetset numbrit, vaid rääkis abstraktselt esimesest ja teisest numbrist. Hageja esindaja suutis esialgu nimetada õige telefoni, mis oli varastatud. Selle kostja teadmise ja hageja EMT telefonile väidetu põhjal, et varastati esimesena tirisev number, oleks saanud elementaarset loogikat kasutades jõuda järeldusele, kumb numbritest varastatud on. Hageja on seisukohal, et kostja nõuab hagejalt kohustuse täitmist ulatuses, mis ei ole kooskõlas VÕS § 76 lg 1. Üldtingimuste p 6.3 sätestab, et kuni sideteenuse osutamise piiramiseni vastutab klient osutatud teenuste eest. Hageja leiab, et seda sätet tuleks tõlgendada selliselt, et klient peab tasuma talle osutatud teenuse eest hetkeni, mil ta on EMT informeerinud telefoni varguses ja palunud numbri sulgeda. Olgugi, et Üldtingimuste p 6.3 räägitakse sideteenuse piiramise hetkest, ei ole see oluline, sest sideteenuse piiramist ei soorita klient vaid EMT. Kliendi kohustus on EMT informeerida vargusest. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et mobiilsideteenuste liitumislepingute alusel oli hageja kasutuses telefoninumber xx xx xxx ja teine SIM-kaart koos Twin-SIM lisanumbriga xx

xx xxx ning selles, et hageja Kuubal viibivalt töötajalt varastati 28.jaanuaril 2006.a telefon, milles oli numbriga xx xx xxx seotud SIM kaart. EMT teenuste kasutamise üldtingimuste (üldtingimused) p 3.2.5. kohaselt on klient kohustatud esimesel võimalusel informeerima EMT-d kliendi kasutuses oleva SIM-kaardi kaotsiminekust või vargusest. Üldtingimuste p 6.3. kohustab SIM-kaardi varguse korral klienti (s.o hagejat) koheselt esitama EMT-le sideteenuse osutamise piiramise avaldus. Kuni sideteenuse osutamise piiramiseni kliendi numbrile vastutab klient tema numbrile osutatud teenuste tasumise eest. Pooltel vaidlus on selle üle, kas hagejal on tekkinud kostja ees kohustus tasuda telefonilt numbriga xx xx xxx ajavahemikul 28.jaanuar 2006.a kuni 1.veebruar 2006.a tehtud kõnede eest ja kas hageja on esitanud avalduse sideteenuse piiramiseks. Maakohus on asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta hinnanud tajutaval kujul esitatud dokumentaalset tõendit - EMT klienditoe kõnesalvestist (CD, tl 51). Kõnesalvestisest tulenevalt leidis kohus põhjendatult, et 28. ja 29.jaanuari 2006.a toimunud telefonivestlustes teavitas hageja juhatuse liige kostjat numbriga xx xx xx (põhinumbriga) seotud telefoni vargusest ja 29.jaanuaril 2006.a palus nimetatud numbri osas sideteenuse piiramist, mida kostja ka tegi. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus tõlgendas üldtingimuste p 3.2.5 sisutühjalt. Hageja kohustus oli esimesel võimalusel informeerida, milline SIM-kaart on kadunud, kuid 28.jaanuaril 2006.a esimeses telefonivestluses hageja juhatuse liige ei nimetanud selgesõnaliselt konkreetset telefoninumbrit, millega seotud SIM-kaart kaduma läks. 29.jaanuaril 2006.a telefonivestluses kinnitas hageja juhatuse liige ühemõtteliselt, et kaduma läks telefon põhinumbriga ja esitas selge avalduse, et sideteenust piiratakse just sellelt numbrilt. Hageja soovis et lisanumber jääks avatuks selliselt, et sellelt oleks võimalik välja helistada. Kolleegium nõustub kohtu järeldusega, et kõnesalvestisest tuleneb üheselt, et hageja juhatuse liige pidas väljendi „esimene duubel“ all silmas põhinumbrit xx xx xxx ja möönis, et kuna ta mõlema telefoninumbriga seotud SIM-kaarti korraga sulgeda ei soovinud, peab ta välismaal tehtud kõnede eest ka tasuma. Samas märgib kolleegium, et 29.jaanuari 2006. telefonivestlusest nähtuvalt teadis hageja juhatuse liige kostja klienditeenindajale avaldada Viiresepa OÜ salasõna (6 numbrit) kui ka lisanumbri xx xx xxx, millega on ümber lükatud apellandi väited, et kliendile ei saa süüks panna teadmatust, millise telefoninumbriga seotud SIM-kaart temalt varastati (kadus), et Twin-Sim teenuse kasutamisel ei ole kliendil vajadust meelde jätta või teada lisanumbrit või et Twin-Sim teenuse puhul tuleb sideteenust piirata ka juhul, kui klient ei oska konkreetselt öelda, millise telefoninumbriga seotud SIM-kaart on temalt varastatud. Ebaõige on kaebuse väide kostja kohustusest piirata sideteenust ilma kliendi avalduseta. Sellist võimalust ei näe ette vastavat küsimust reguleeriv elektroonilise side seaduse § 98 (RT I 2004, 87, 595) ega üldtingimused. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et hageja juhatuse liikme esmane tahe 28.jaanuaril 2006.a oli just sideteenust mitte piirata. Maakohus leidis õigesti, et kostjal puudus lepingust tulenev kohustus omaalgatuslikult teha kindlaks telefoninumber, milline varastati. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks varastatud numbriga telefoni väljaselgitamist kostjalt taotlenud. Kuna kadunud konkreetse telefoninumbri SIM-kaardi andmete edastamine ja tuvastamine oli hageja kohustus, siis oleks

vastava tuvastuse pidanud tegema just hageja juhatuse liige, kellel vastavalt telefonivestlustele oli olemas selleks ka vastav tehniline võimalus ehk telefon, mitte kostja, nagu ekslikult leiab apellant. Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, et hageja juhatuse liige eksis telefonivargusest kostjale teatamisel telefoninumbrites ning esitas sideteenuse piiramise avalduse SIM-kaartiga seotud telefoninumbri suhtes, millega seotud telefon ei olnud kadunud. Seega oli hageja juhatuse liige eksimuses asjaoludest, mille eest ei saa aga vastutada kostja. Ebaõige on kaebuse väide, et kostja piiras sideteenuse osutamise telefoninumbrile xx xx xxx 3.veebruaril 2006.a. Kõneeristustest nähtuvalt piiras kostja omaalgatuslikult sideteenuse osutamise telefoninumbrile xx xx xxx 1. veebruaril 2006.a. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kostja nõuab hagejalt kohustuse täitmist ulatuses, mis ei ole kooskõlas VÕS § 76 lõikega 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Poolte vahel oli sõlmitud liitumisleping, mille lahutamatuks osaks on üldtingimused. Üldtingimuste p-s 6.3 sätestatut ei saa kolleegiumi arvates tõlgendada selliselt, nagu leiab apellant. Lepingu pooled on kohustatud lepingut täitma ja klient (hageja) kuni EMT-le sideteenuse osutamise piiramise avalduse esitamiseni osutatud teenuste eest tasuma. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul hageja.

Gaida Kivinurm

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.