Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. november 2007, Tallinn
Tsiviilasi
Aare Palliku hagi Andrus Kübarsepa vastu intressi ja viivise 151 416, 65 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.06.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Andrus Kübarsepa apellatsioonkaebus
Menetluse liik
kirjalik menetlus
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja Aare Pallik, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x, esindaja Tiina Pill Kostja Andrus Kübarsepp, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x, esindaja vandeadvokaat Maire Arm
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29.06.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Välja mõista Andrus Kübarsepalt
(neli tuhat) krooni apellatsioonimenetluse õigusabikulu Aare Palliku kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.12.12.2003 sõlmis kostja Toomas Õispuuga laenulepingu 150 000 krooni laenamise kohta. Laenusumma sai laenusaaja kätte enne lepingu allkirjastamist, mida tõendab lepingu p 1. Lepingu p 2 järgi kohustus kostja laenu tagastama 31.06.2004. Kostja laenu tähtajaks ei tagastanud. Lepingu kohaselt oli igakuine intress 2500 krooni kuus. Kostja eest tagastas laenuandjale 185 000 krooni Anneli Kübarsepp 03.03.2005, so oluliselt hiljem lepingus
kokkulepitust. Kohustis täideti mittekohaselt, kuna 02.03.2005 oli kohustus tagastada põhivõlgnevus 150 000 krooni ja intressid 36 416, 65 krooni, kokku 186 416, 65 krooni. Lisaks oli kostjal kohustus maksta viivist lepingu p 4 alusel 245 viivitatud päeva eest 183 750 krooni. Hagi esitamise ajaks on kostja võlgnevus 1416, 65 krooni ja viivised 183 750 krooni, kokku 185 166, 65 krooni. 14.04.2005 loovutas Toomas Õispuu laenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja taotles kostjalt viivise väljamõistmist 150 000 krooni ja intressi väljamõistmist 1416, 65 krooni. Hageja poolt 22.05.2007 esitatud avalduse kohaselt pidi kostja lepingu järgi maksma intressi 2500 krooni kuus. Laenuleping ei ole rahatu, 136 000 krooni andmist tõendab pangakonto väljavõte ja 14 000 krooni vormistati lähtuvalt muust võlasuhtest. 14 000 krooni sai kostja Toomas Õispuult sularahas. Võlasuhe ei lõppenud Anneli Kübarsepa poolt 03.03.2005 ülekande tegemisega, laenuandja nõudis 150 000 krooni, intressi ja viiviste tasumist. Kuna lepingu p 5.1 muudatusi ja täiendusi ei vormistatud, ei ole õige kostja seisukoht, mille järgi laenu tagasimaksmisega viivitamine toimus kokkuleppel ja võla tagastamisega lõppes võlasuhe. Nõude loovutamise teate saatis hageja kostjale aadressile, mis oli registri järgi kostja elukohaks. Kostja hagi ei tunnistanud. Laenuleping oli osaliselt rahatu ja laenusuhe oli nõude loovutamise ajaks lõppenud. Tegelikuks laenusummaks oli 136 000 krooni, mitte 150 000 krooni. Seda tõendab pangakonto väljatrükk. Ülejäänud laenusumma lubas laenuandja anda sularahas, kuid ei täitnud seda kohustust. Seega oli laenuleping osaliselt rahatu ja rahatust lepingust tulenevaid nõudeid ei ole võimalik loovutada. 185 000 krooni tasumisega 03.03.2005 lõppesid kõik kostja kohustused laenuandja ees. Tasutu sisaldas põhivõlga 136 000 krooni, 14 kuu intressi 35 000 krooni (14 x 2500) ja viiviseid 14 000 krooni. Pärast tasumist võttis kostja ühendust laenuandjaga teatades kohustuste täitmisest ja palus teatada võimalikest pretensioonidest. Laenuandja mingeid pretensioone ei esitanud, teatas, et loeb võlasuhte lõppenuks. Loovutatud on olematu nõue. Nõude loovutamise ajal 14.04.2005 oli pooltevaheline võlasuhe juba lõppenud. Kohustuse lõppemisega lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused. Nõude loovutamine on vastuolus TSÜS § 138 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, kuna esialgne võlausaldaja loovutas nõude pärast kostjaga kokkuleppe saavutamist võlasuhte lõppemise kohta. Nõude loovutamise lepingut ei ole esitatud. Nõude loovutamise eest sai tunnistaja 25 000 krooni, mis on tunduvalt vähem, kui hageja kostjalt nõuab. Selgusetu on hageja õigustatud huvi asjas. Viivise lõpliku suuruse osas oli kostjal kokkulepe laenuandjaga, mistõttu hageja viivisenõue on alusetu. Esialgse võlausaldaja sisulise täitmishuvi puudumist tõendab ainuüksi nõude loovutamise fakt ise. Viivisearvestus on ebaõige tulenevalt sellest, et tegelik laenusumma oli 136 000 krooni. Viivisenõue on ülemäära suur (184% aastas) arvestades hageja võimalike kahjudega. See ületab põhivõla suuruse. Kostja ei ole lepingu täitmisest kõrvale hoidnud, vaid tasus nii põhivõla, intressid kui kokkuleppelise viivise. Seetõttu ei ole põhjendatud ega mõistlik nõuda viivise tasumist hageja poolt nõutud suuruses. Kostja taotleb viivise vähendamist mõistliku suuruseni.
Esimese astme kohtu otsus
6.Kohus rahuldas hagi ja mõistis välja Andrus Kübarsepalt intressi ja viivise 151 416, 65 krooni ning kohtukulu 16 570, 83 krooni Aare Palliku kasuks.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega on võimalik muust võlasuhtest tulenev vormistada laenuna. Hageja väide muu võlasuhte 14 000 krooni suuruses laenuna vormistamise kohta on tõendatud tunnistaja Toomas Õispuu ütlustega. Tunnistaja ütluste kohaselt võlgnes kostja talle 14 000 krooni ühe kuu rendisummana. Kostja ei ole tõendanud laenulepingu osalist rahatust ja tunnistaja ütlusega on tõendatud vastupidine, seega on tõendatud laenu andmine lepingus märgitud summas 150 000 krooni. 2(6)
8.Laenulepingu p-s 3.1 leppisid lepingupooled kokku, et laenaja kohustub tasuma intressi 2500 krooni kuus koos laenusumma tagasimaksmisega. Tulenevalt VÕS § 397 lg-st 2 kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokkulepitud suuruses. Laenulepingu p-s 2 lepiti laenu tagastamise ajana kokku 31.06.2004. Kostja tagastas laenuandjale 185 000 krooni 03.03.2005, mida tõendab laenuandja pangakonto väljavõte. Konto väljavõttes märgitu kohaselt on 185 000 krooni kogu laenu tagasimakse ja intressid. Kuna tagastamisele kuuluv laen oli 150 000 krooni, siis pangakonto väljavõtte kohaselt maksis kostja intresse 35 000 krooni, see on 14 kuu eest. Kostjal on maksmata intress 1416, 65 krooni arvestades lepingu p-des 3.1 ja 3.2 kokkulepitut ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
9.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ning lg 4 järgi peab võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja ei täitnud lepinguga võetud kohustust nõuetekohaselt - õigel ajal ega õigel viisil. Kostja tagastas laenu lepinguga võetud kohustusest tunduvalt hiljem – 03.03.2005 ning mittetäielikult jättes intressi osaliselt tasumata. Seega ei kohaldu VÕS § 76 lg 4, st puudub alus lugeda kostjat kohustuse täitnuks.
10.VÕS § 94 lg 1 järgi on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi ning VÕS § 113 lg 1, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määra leppisid pooled kokku lepingu p-s 4, mille järgi kostja kohustus maksma viivist 0,5% laenusummast iga tasumisega viivitatud päeva eest.
11.Kostja ei maksnud lepingus kokkulepitud viivist. Hagiavalduse kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded hagejale 14.04.2005 ning hageja edastas kostjale võlateatise 18.04.2005. Kooskõlas VÕS § 164 lg 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi 2. lõike järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 167 lg 3 kohaselt lähevad uuele võlausaldajale nõude loovutamisel üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile.
12.Võlateatise kostjale saatmine on tõendatud Eesti Posti kviitungiga. Võlateatise saatis hageja kostja registrisse kantud aadressil. Märgitust nähtub, et laenuandja loovutas nõude hagejale ca 1,5 kuud pärast kostja poolt nõude osalist täitmist. Seda ei saa pidada liigseks viivitamiseks. Õige ei ole ka kostja väide, mille kohaselt nõude loovutamine on vastuolus TsÜS § 138 lg-ga 1, kuna esialgne võlausaldaja loovutas nõude pärast kostjaga kokkuleppe saavutamist võlasuhte lõppemise kohta. Tunnistaja Toomas Õispuu ütluste kohaselt teatas ta kostjale, et ei ole tasutud summaga nõus ning tegi kostjale erinevaid pakkumisi, millest kostja keeldus. Tunnistaja ütluste kohaselt puudus kokkulepe laenu tagastamisega viivitamiseks. Viivise suuruses leppisid pooled kokku laenulepingus. Kostja ei ole tõendanud, et viivis oleks liigkasuvõtjalik. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel oleks põhjendatud viivise lugemine vastuolus olevaks heade kommetega. Kostja viitas kohtuistungil vaid sellele, et laenuandja teadis kostja raskustest. Hageja poolt nõutud viivis ei ületa põhivõla suurust. VÕS § 113 näeb ette õiguskaitsevahendina viivise võlgniku rahalise kohtutuse tagamiseks. Viivist võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda sõltumata tegelikust kahjust. Viivise vähendamiseks puudub alus. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et nõudev loovutaja sai nõude loovutamise eest 25 000 krooni. 3(6)
13.Kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja kohtukulud seoses hagi rahuldamisega. Kohtukuluna kuulub kostjalt väljamõistmisele riigilõiv ja õigusabikulu. Kooskõlas hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooniga tuleb kostjalt riigilõivuna välja mõista 9000 krooni ja õigusabi eest 7570, 83 krooni, mis kooskõlas § 61 lg 1 p 1 on 5% hagi rahuldatud osast. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
14.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.
15.Kohus paneb ebaõigesti rahatuse küsimuse tõendamiskoormise kostjale, kuna raha mitte andmist kui negatiivset asjaolu ei ole võimalik tõendada, kohus ei ole selgitanud millised tõendid oleksid kohased raha mitte üleandmise tõenduseks. 136 000 krooni laekumine kostja pangakontole viitab sellele, et ülejäänud osas jäi laen väljastamata. Toimikus olevatest materjalidest ei nähtu 14 000 krooni ümbervormistamine laenusuhteks. Kohus ei osunda dokumendile, millest nimetatud oletatava kohustuse ümbervormistamine nähtuks. Sellist dokumenti ei olegi olemas, samuti nagu ei ole esitatud dokumenti muu väidetava võlgnevuse kohta. Hilisemad tunnistajate ütlused ei saa muuta laenulepingu sisu, selline detail peab nähtuma siiski lepingus endas.
16.Tulenevalt eeltoodud ebaõigetest järeldustest saadud laenu summa osas, on kohus jõudnud ebaõigetele järeldustele viiviste ja intresside võlgnevuse osas. Kohus ei ole selgitanud, miks ta kostja seisukohti, et kostja tagastas laenu 136 000 krooni, intresse 14 kuu eest 35 000 krooni ja kokkuleppelise summa viiviseid 14 000 krooni, üldse ei arvesta, vaid loeb hageja esitatud ja hagi arutamise jooksul täielikult muutunud seisukohad ja tõendamata väited (sularahas üleandmisest muutusid kohustuse ümbervormistamiseks) õigeteks.
17.Kohus ei märkinud, miks on ebapiisav või vale kostja seisukoht, et ta ei saanud võlateatist kätte, kuna tema tegelik elukoht oli muutunud. Kohus ei põhjendanud, kuidas kirja postitamine võrdsustub selle kättesaamisega. Poolte vahel puudus igasugune kirjavahetus nõude teemal, mis näiteks kinnitaks nõude kättesaamist.
18.Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 159 lg 2 antud asjaolude hindamisel, kuna nimetatud norm käsitleb mitte loovutuse kiiruse hindamist vaid seda, kas kahjustatud pool oma nõudest viivitamata kohustatud poolele teatas. Antud juhul ei ole kahjustatud pool (laenuandja) leppetrahvi nõudest üldse teatanud, vaid loovutas nõude. Ja isegi kui asuda hindama, kas 1,5 kuud on viivitamatu teatamine, tuleks asuda seisukohale, et see ei ole mõistlik aeg ja viivitus on ilmne.
19.Kohus tõlgendas tunnistaja ütlusi ainult hageja kasuks, neid igakülgselt analüüsimata. Tunnistaja möönis, et ta oli teadlik laenusaajal tekkinud raskustest ja põhjustest, miks laenu tagastamine viibis. Kohtul oleks olnud võimalus lugeda laenu tagastamisega viivitamist mitte pahatahtlikuks ja seda viiviste vähendamise taotluse juures arvesse võtta. Kohus ei ole märkinud miks ta seda ei teinud.
20.Viivise protsent oli ülikõrge ja ebamõistlik - 184% aastas. Kohus oleks pidanud seda seisukohta hindama. Kohus märkis lihtsalt, et viivis ei ületa põhivõlga. Iseenesest on selline seisukoht üldlevinud, kuid sellest hoolimata ei saa see tähendada automaatselt, et kohtul on kohustus põhivõla ulatuses viivist välja mõista ning et kohtul ei ole võimalik üldse muid asjaolusid arvesse võtta. Antud juhul ongi kohus jätnud arvesse võtmata kõikvõimalikud asjaolud, mida kohustatud isik esile tõi, sealjuures ka selle, et ta ammu enne vaidluse kohtusse jõudmist ja esimesel võimalusel raskuste ületamisel oli laenu koos intresside (ja arvatava viivisega) võlausaldajale tagastanud.
21.Kohus ei arvestanud viivise vähendamise taotluse juures vähimalgi määral asjaolu, et hageja sai nõude 25 000 krooni eest. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 162 lg l, mille kohaselt kohus arvestab leppetrahvi vähendamise arutamise juures eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on kõik need kostja kasuks rääkivad asjaolud jätnud käsitlemata, avaldades, et need ei oma asja lahendamisel tähtsust. Samuti jättis kohus tähelepanuta, et esitatud nõue ületab hageja kahju rohkem kui kuuekordselt. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale, et võlausaldaja kahjusid tuleb hinnata. Käesoleval juhul on tegu isegi mitte otsese võlausaldaja, vaid nõude omandajaga.
4(6)
22.Kogu nõue kostja vastu on tõendamata ja alusetu. Isegi kui ringkonnakohus esitatud argumentidega ei nõustu, tuleb eespooltoodud põhjustel viivisnõuet oluliselt vähendada, millise taotlus esitas kostja ka esimese astme kohtus. Vastustaja seisukoht
23.Hageja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
25.Kohus hindas otsust tehes kõiki tõendeid ja tuvastas nende alusel õigesti, et kostja võlgnes Toomas Õispuule 150 000 krooni, nagu lepingus märgitud, mitte 136 000 krooni. Kostja ei ole tõendanud laenulepingu osalist rahatust. 14 000 krooni osas ei pidanud olema eraldi kokkulepet, kuna laenulepingu pooled vormistasid oma rahalised suhted ühtse võlakohustusena. Kostja kinnitas lepingus oma allkirjaga, et võlgneb Toomas Õispuule 150 000 krooni. Asjaolu, miks kostja pangakontole kanti üle 136 000 krooni, aga mitte 150 000 krooni, seletas hageja sellega, et 14 000 krooni võlgnes kostja ühe kuu renditasuna. VÕS § 396 lg 2 lubab võlgnikul ja võlausaldajal kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Rahatuse vastuväite esitamisel oli kostja kohustus tõendada, et rendisuhtest tulenevat võlgnevust tegelikult ei olnud. Tegemist ei ole negatiivse asjaolu tõendamisega, nagu kostja leiab. Nii rendisuhte olemasolu või puudumise kui renditasu maksmise kohta on võimalik esitada tõendeid.
26.Kuivõrd kohus jõudis laenusumma suuruse osas õigele järeldusele, on õigesti käsitlemist leidnud ka intressi ja viivisevõlgnevuse summad. Kostja väited selle kohta, et tagastatud 185 000 krooni sisaldas laenu 136 000 krooni, intressi 35 krooni ja kokkuleppelise summa viiviseid 14 000 krooni, on meelevaldne ja kohus ei saanudki sellele väitele tugineda. Samahästi oleks kostja võinud öelda ükskõik millise summa kokkuleppeliseks viivise suuruseks. Mingeid tõendeid, et võlausaldaja aktsepteeris võla hilisemat tasumist või et pooled saavutasid viiviste vähendamise osas kokkuleppe, kostja ei esitanud. Tunnistajana ütlusi andnud Toomas Õispuu kinnitas aga üheselt, et ta teatas kostjale, et ei ole tasutud summaga nõus ning tegi erinevaid pakkumisi, millest kostja keeldus. Tunnistaja eitas kokkulepet laenu tagastamisega viivitamise osas.
27.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et viivise vähendamiseks alla põhivõla suuruse puudus käesoleval juhul alus. Kostja taotles viivise vähendamist selle ülemäärase suuruse tõttu, pidades viivise kokkulepet heade kommetega vastuolus olevaks, samuti selle tõttu, et viivisenõuet ei ole kostjale kätte toimetatud. Maakohus jõudis õigesti järeldusele, et kumbki esiletoodud asjaolu ei anna alust viivise vähendamiseks.
28.Asjakohatu on kostja etteheide, et võlausaldaja ei teatanud viivise kohaldamisest, vaid selle asemel võõrandas nõude. Nõude loovutamisest ei pea võlgnikule ette teatama. Samuti ei oma kostja jaoks tähtsust, millistel tingimustel nõue loovutati, see on nõude loovutaja ja nõude saaja omavaheline suhe. Käesoleval juhul teatas nõude loovutamisest võlgnikule koheselt uus võlausaldaja. Eesti Posti kviitungiga on tõendatud, et hageja saatis võlateate postiga kostja registrijärgsel aadressil. Asjaolu, et kostja võis antud aadressil kirju mitte kätte saada, on tema enda riisiko. Kostja ei ole ka näidanud, et ta oleks võlausaldajale teatanud mingi muu aadressi kirjavahetuse pidamiseks. Poolteist kuud ei ole ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi nõude esitamiseks, arvestades, et kostja viivitas võla tagasimaksmisega üle 8 kuu.
29.Viivise kokkulepe ei ole heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine üksnes viiviste suuruse tõttu. Lepingu pooltel on endil õigus otsustada, millistel tingimustel laenu anda ja võtta. Viiviste ülemäärane suurus võib olla lepingu tühistamise aluseks, kui leping sõlmiti olukorras, kus üks pool kasutas ära teise poole erakorralisi vajadusi. Sellistele erakorralistele asjaoludele lepingu sõlmimisel ei ole kostja tuginenud. 5(6)
30.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Seoses hagi rahuldamisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, tuleb hagejalt välja mõista kostja apellatsioonimenetluse kulud. Kostja taotleb õigusabikulu väljamõistmist summas 4000 krooni Kolleegium leiab, et tegemist on vajalike ja põhjendatud kuluga ning taotlus tuleb rahuldada.
R. Allikvere
G. Kivinurm
T. Kollom
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.